Miks soomlased meid enam ei armasta?

Tänases Õhtulehes ilmus selle pealkirjaga mu artikkel paraku poole võrra lühendatud kujul. Seepärast avaldan loo täisteksti blogis:

Tallinna kaudu Suurbritanniasse pagenud KGB ohvitseri Vassili Mitrohhini märkmed kirjeldavad värvikalt, kuidas KGB-l õnnestus kaheksakümnendate aastate keskel suurt osa maailmast veenda selles, et aidsiviiruse tootsid USA bioloogilise sõja spetsid. Kõigepealt levitati valeinfot arengumaades, kasutades infoallikana üht Ida-Saksa füüsikut (!). Sealt noppis põneva teema üles suur briti päevaleht ning seejärel levis lugu aidsiviiruse „tegelikust“ päritolust esiuudisena juba 40 riigi meediakanalitesse.

Selle KGB operatsiooni eesmärk oli pöörata võimalikult paljude riikide avalik arvamus USA vastu, rikkuda nii nende riikide suhteid USA-ga ning tugevdada selle võrra N Liidu positsiooni maailmas.

Kirjeldusi samasugustest aktiivmeetmetest erinevate riikide vastu paljastas Mitrohhin küllaga. KGB ostis endale külma sõja ajal hulgi valeinfo levitajaid, kes näiliselt usaldusväärse infoallikana söötsid kergeusklikele ajakirjanikele ette põnevaid lugusid.

Tavaliselt on ajaleheartikkel üks mõtteline tervik, aga siinkohal hoiatan lugejat, et eelnenud sissejuhatusel pole midagi ühist järgnevaga, kõik sarnasused on rangelt juhuslikud.

Klikiajastu toodab vaenu
Hiljuti märkis kauane ajakirjanik ja nüüdne meediaanalüütik Rebane Raul murelikult: „Juba pikka aega kahjustab keegi meie ajakirjandust ära kasutades süstemaatiliselt Soome-Eesti suhteid.“

Meie meediat tarbides tekib viimasel aastal-paaril tõepoolest mulje, nagu oleksid Eesti-Soome suhted sama heanaaberlikud nagu Iisraeli ja Palestiina vahel. Eesti ajakirjanduses võimendatakse pidevalt kodumaal vähetuntud soomlaste sõnavõtte, kes on meie suhtes pahatahtlikud ning äärmuslikult provokatiivsed.

Kellele võiks see kasulik olla? Tõenäoliselt neile, kes tahavad nõrgestada Eesti rolli Euroopa Liidus, kus tihe koostöö soomlastega on meid alati kõvasti aidanud. Meenutagem näiteks Soome tavatult tugevat toetust kahe aasta taguse aprillimässu ajal. Kui meedias pingeid kruttides õnnestub rikkuda Eesti suhteid oma ühe kõige tugevama liitlasega, siis muutuvad meie võimalused näiteks EL-i ühise välispoliitika abil oma eesmärke saavutada kehvemaks.

Ajakirjanduse tegelikkusele mittevastavat käitumist seletab „klikiajastu“. See on president Ilvese käibele toodud mõiste, mille kohaselt iga uudise või arvamusloo headust mõõdetakse ainult internetis tehtud klikkide arvu järgi. Kuna internet võimaldab ohutult välja elada tavaelus alla surutud rahvuslikku viha ning seksuaalset iha, siis tekitavad just need kaks teemat alati kõige tormilisemaid vastukajasid.

Mullu tehti Eesti ajakirjanduses superstaariks Helsingi ülikooli dotsent Johan Bäckman, kes kuulutas meie omariiklusele kiiret kadu. Kas keegi kujutab ette, et mõni Eesti dotsent annaks välja Soomet alavääristava raamatu ning soome ajakirjandus jookseks talle tormi? Bäckmani pressikonverentsil Tallinnas oli seevastu kohal rohkem ajakirjanikke kui ükskõik millisel president Tarja Haloneni esinemisel Soome lahe lõunakaldal. Õnneks lõppes bäckmania suhteliselt ruttu, sest tema kirjastajat Vladimir Iljaševitš on ajakirjanduses pikki aastaid seostatud väidetava kaastööga KGB-s.

Kahjuks neelab enamus meediakanaleid ning seejärel ka meediatarbijaid sellised konksud ikka ja jälle pikemalt mõtlemata alla. Isegi kvaliteetsed meediakanalid heietavad ennasthaletsevalt teemal „miks soomlased meid enam ei armasta?“, selle asemel, et enesekriitiliselt küsida, miks meedia laseb ennast süüdimatult ära kasutada?

Eestlastel saba püksis?
Üheksakümnendatel aastatel tegi Eesti ajakirjandus, mis oli siis sama sõltumatu nagu praegu, julgeolekupoliitilistes ja rahvusküsimustes palju vastutustundlikumaid valikuid. Klikiajastul pole sellest vastutustundest pea midagi alles jäänud. Mullu palus üks kaitsepolitsei komissar Eesti Päevalehe vahendusel ajakirjanikel mitte käituda „kasulike idiootidena“, kes igasugust allikakriitilisust minetades aitavad vaenulikul propagandal eestlasi hirmutada ja provotseerida. Kahjuks tulemusteta.

Õhtulehe toimetus on ilmselt väga uhke uue kolumnisti Sami Lotila üle, sest tema lood eestlastest, kes piltlikult öeldes ainsate eurooplastena püksis saba kannavad, tekitavad rekordarvu klikke ja toovad kohale rekordarvu kommionusid. Innukalt sõimatakse internetis vastuseks kõiki soomlasi ehk tehakse just seda, mida provokaator soovib – tekitatakse rahvustevahelist vaenu.

Seni esines ainsa Soome püsikolumnistina Eesti meedias Jarmo Virmavirta Postimehes. Virmavirta kirjutab tasakaalukalt ja targalt. Paraku ei tekita tarkus ja tasakaalukus piisavalt klikke ega komme. Ja ena imet, pärast paari Lotila skandaalset kolumnit kollases lehes, tellis temalt loo ka kvaliteetleht Postimees, sest klikkide arv pühendab abinõu.

Tänavu arvustatakse ajakirjandust pidevalt klikiajastuga kaasneva üha madalama kvaliteedi pärast (ses pikas reas seisavad nii erinevad inimesed nagu Toomas Hendrik Ilves, Daniel Vaarik, Edgar Savisaar jt), kuid enamasti ei osata meediale hea nõuga abiks olla. Mina oskan. Palun toimetajatel asendada igas trükivalmis tekstis Eesti nimi oma sõnaga „ajakirjandus“ ning sõna „eestlane“ asendada sõnaga „ajakirjanik“. Loodetavasti mõjub tervendavalt, kui te vahelduseks proovite, kuidas muidu kogu rahva kohta öeldud karmid sõnad kõlavad kitsamalt teie enda kohta. On ju ka ajakirjanikud osa rahvast.

Lotila viimase Õhtulehes ilmunud teksti puhul olnuks selle väikse katse tulemus selline: „Eesti ajakirjaniku moraal on sama puhas kui tema aluspesu, mida ta vahetab kord nädalas. Nii tihti? /…/ Tundub, et Eesti ajalehtede põhiülesandeks on toota stressis, olematu enesehinnangu ja tühja pilguga pärdikuid, kelle kõrval lobotoomia operatsiooni läbikäinud tunduvad rõõmsad ja algatusvõimelised.“