Eesti riigi rahanduses tuleb hullumeelne september

Pärast homme avaldatavat rahandusministeeriumi majandusprognoosi algab Eesti riigi rahanduses hullumeelne september, sest valitsusel on vaja kiiresti ja korraga otsustada tänavuse kolmanda lisaeelarve saatus ning esitada septembri lõpuks Riigikogule 2010. aasta riigieelarve projekt.

Riigi rahanduse olukorra muudab eriti hulluks see, et valitsuse tänavune suvi on läinud täiesti luhta. Hoolimata suuresõnalistest lubadustest kiirete karmide otsuste kohta pole valitsuses pärast jaanipäeva ühtki vajalikku rahanduspoliitilist otsust tehtud. Selle asemel on valitsusparteid ja paljud ministrid avalikkuses tegelenud populaarsuspunktide noppimisega „oma“ valdkondi kaitstes.

Ainus vastutustundlikult käitunud ning tegelikke lahendusi otsinud valitsuse liige on olnud rahandusminister Jürgen Ligi. Juba teist kriisiaastat järjest on peaminister Andrus Ansip end täielikult taandanud riigieelarve ettevalmistamisest ning veeretanud kogu vastutuskoorma rahandusministri ja rahandusministeeriumi õlule. Paraku on aga selge, et üksi jäetud rahandusministril puudub eelarveprotsessi juhtimiseks vajalik võim. Peaministri toetuseta jäänud rahandusministriga pidasid paljud tema kolleegid suvel kirju vahetades sõnasõda, mis riigi rahanduse olukorda ainult halvendas.

Meenutuseks niipalju, et juba mullu pandi 2009. aasta riigieelarve valitsuses kokku alles pärast Rahandusministeeriumi majandusprognoosi avaldamist septembris 3-4 nädalaga, sest peaminister Andrus Ansip pidurdas eelarve arutelu lootuses saada augusti lõpus positiivsem majandusprognoos. Juba mullu põhjustas riigieelarve kava koostamine kõigest mõne nädalaga olukorra, kus otsuseid tuli langetada kiirustades ning huvirühmade esindajaid kaasamata. Selle tulemuseks oli otsuste vilets kvaliteet ning avalikkuse õigustatud pahameel. Kahjuks pole ma head töövõimet reklaaminud vähemusvalitsus mullustest kogemustest midagi õppinud.

Kuna nii lisaeelarve kui ka 2010. aasta riigieelarve tegemiseks on valitsusel ainult mõned nädalad, siis tekitab ränk ajapuudus kaks väga suurt ohtu. Esimene oht on see, et 2010. aasta riigieelarvet puudutavad otsused tehakse kiirustades ning ülepeakaela tehtud otsused on viletsa kvaliteediga.

Teiseks on suur oht, et valitsus ei suuda ajanappuse tõttu ära teha neid otsuseid, mis on vajalikud tänavuse riigieelarve tasakaalu hoidmisel 3% juures SKT-st ning Eesti kaotab seetõttu võimaluse minna üle eurole 2011. aastal.

Õigus oli president Toomas Hendrik Ilvesel, kes ütles, et eurole ülemineku luhtumise eest vastutab Reformierakonna ja IRL-i valitsus poliitiliselt. Ent kahjuks võivad valitsuse euro-poliitika läbikukkumisel olla väga tõsised tagajärjed kõigi Eesti inimeste jaoks, sest rahvusvaheliselt halvendab eurole ülemineku edasilükkumine Eesti riigi usaldusväärsust, peletab Eestist eemale uute töökohtade loomiseks vajalikke välisinvesteeringuid ning loob võimaluse hakata taas spekuleerima Eesti krooni devalveerimisega. Tagatipuks muudab eurole ülemineku edasilükkamine mõttetuks paljud eelarve tasakaalu hoidmise nimel tehtud rasked otsused nagu näiteks käibemaksu tõstmine või pensioni teise samba maksete peatamise.

Opositsioonipoliitikuna ei lähtu ma kunagi põhimõttest, „mida halvem Eestile, seda parem minu parteile“. Seetõttu ma väga loodan, et vähemusvalitsus suudab raskest olukorrast välja tulla. Mida halvemini läheb valitsusel, seda halvemini läheb kogu Eestil.