3 näidet selle kohta, et Berliini MMil läks Eestil hästi

Esiteks on Gerd Kanter on esimene Eesti tippsportlane, kes on viis aastat järjest võitnud tiitlivõistlustelt medali. Isegi Erki Noolel jäi tema tippaastatel 1998-2002 ühel aastal välisvõistlustel medal võitmata, seda "tänu" kurikuulsale nullile Sevilla MM-i teivashüppes.

Teiseks võitsid Põhjamaadest ja Baltimaadest Berliinis medali ainult kaks riiki - Norra ja Eesti. Siinkohal tasub eriti kaasa tunda rootslastele, kel veel mõni aasta tagasi oli välja panna supertiim, kuhu kuulusid kõrgushüppajad Stefan Holm ja Kajsa Bergqvist, kolmikhüppaja Christian Olsson, seitsemevõistleja Carolina Klüft jt. Ateena OM-ilt naasid rootslased kolme kergejõustikukullaga, nüüd jäid sootuks medalita.

Kolmandaks võitis SRÜ riikidest Berliinis medaleid ainult Venemaa, ehk teisisõnu jäid erinevalt Eestist medalita ka sellised kõvad kergejõustikumaad nagu 40 miljoni elanikuga Ukraina ja Valgevene. Mõlemas riigis on kergejõustikku alati korralikult rahaliselt - ja pahatihti ka pillidega - nuumatud.

Eks sõitsin minagi Berliini lootusega, et tuleb kuld ning ehk teinegi medal, aga Eesti kergejõustiklased on meid viimastel aastatel ära hellitanud. 19. augusti õhtul olid väga pettunud nii Gerd ise, kui ka paljud kergejõustikufännid. Loodan, et kogetud väike tagasilöök annab Gerdile ja tema meeskonnale lisamotivatsiooni, et järgmisel suvel võita Euroopa meistri tiitel.

Tagantjärele tarkuse tundkem rõõmu ka sellest medalist ning lootkem, et järgmisel aastal toetavad Gerdi EM-i medalitabelis ka Mikk Pahapill ja Ksenja Balta. Seda enam, et nende aladel on konkurents ameeriklaste, kuubalaste, brasiillaste jt kõrvalejäämisel märksa hõredam kui MM-il.

Minu jaoks oli sel MM-il kaks täiesti vapustavat hetke. Esimene oli Usain Bolti 200 meetri maailmarekord, mille püstitamist ise oma silmaga nägin. See on rekord, mis võib püsima jääda aastakümneteks, kui just Bolt ise seda ei ületa. Teine vaimustav hetk oli naiste kõrgushüppe ajal, kui 75 000-pealine vaatajaskond jäi Ariane Friedrichi hüppe ajal haudvaikseks ning hoovõtu ajal oli hiigelsuures staadionikatlas kuulda iga sportlase samm. See oli täiesti enneolematu emotsioon.