Viime Tallinna valimiskorra põhiseadusega vastavusse

Eile esitasid kuus Riigikogu liiget põhiseaduskomisjonile ettepaneku viia Tallinna omavalitsuse valimised põhiseadusega vastavusse sel moel, et valimiskord muutub sarnaseks Riigikogu valimiste korrale.

Teadupärast tegi õiguskantsler Indrek Teder novembri alguses Riigikogule ettepaneku viia Tallinnas toimuvate valimiste kord põhiseadusega vastavusse, kuna õiguskantsleri hinnangul oli praegune mandaatide jaotus linnaosade vahel valimiste ühetaolisuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega vastuolus. Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut ning põhiseaduskomisjon algatas kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadmise muutmise.

Oluline on rõhutada, et Tallinna valimiskorda on vaja kindlasti muuta juba enne 2009. aasta oktoobris toimuvaid valimisi. Õiguskantsleri ettepaneku arutelul Riigikogus tõdesid erinevad erakonnad täiesti üksmeelselt, et kui senist, põhiseadusega vastuolus olevat valimiskorda ei muudeta, siis vaidlustavad valimiste kaotajad kindlasti valimistulemused kohtus. Selle tulemuseks võib aga olla olukord, kus järgmise Tallinna linnavalitsuse seaduslikkus on kahtluse all ning tekib täielik õiguslik tohuvabohu.

Oleme oma ettepanekus leidnud päris hea tasakaalu valimistele esitatava ühetaolisuse ja proportsionaalsuse nõude ning põlislinnaosade identiteedi kaitse vahel (viimane põhimõte rakendub ka näiteks nende hiljuti liitunud või tulevikus liituvate omavalitsuste puhul, kus pärast liitumist on iga varasem vald omaette valimisringkond.)

Uus kord kattub põhimõtteliselt senise Riigikogu valimiste süsteemiga, seda mõnevõrra lihtsustades. Nendes linnades ja valdades, kus valimised toimuvad mitmes ringkonnas, tuleb edaspidi moodustada ülelinnaline või –vallaline nimekiri ning eraldi ringkonnanimekirjad. See välistab häälte kaotsimineku ja täidab õiguskantsleri poolt viidatud proportsionaalsuse nõude.

Ettepanekus säilib praegune põhimõte, et pooled mandaadid jagatakse Tallinnas kõigi linnaosade vahel võrdselt ning ülejäänud mandidaadid jagatakse arvestades linnaosa elanike arvu. Ent kompensatsioonimandaatide süsteemi kasutamine muudab kõigi linnaosade valijate hääled üldjoontes ühetaoliseks.

Kõige lihtsam on erinevust varasema korraga võrreldes seletada näite varal. 2002. aastal kogus Isamaaliit 6,8% häältest ja ületas 5% valimiskünnise, aga ei saanud volikogus ühtki kohta, sest ükski nende kandidaat ei kogunud ringkonnamandaati. Erinevalt Riigikogu valimistest Tallinnas aga kompensatsioonimandaate ei jagatud. Seega jäid Isamaaliidu toetajate vaated volikogus täielikult esindamata ning nende arvel tugevnes valimised võitnud erakondade positsioon.

Praegust Tallinna valimiskorda on sotsiaaldemokraadid alati pidanud ebaõiglaseks. Eelmistel valimistel kogus Keskerakond Tallinnas 40% häältest, kuid see tagas neile üle 50% kohtadest volikogus ning ainuvõimu meie linnas. Ülejäänud 60% valijate tahe on seetõttu linnavalitsuses täiesti esindamata ning isegi linnavolikogus on see sisuliselt olematu.

Tõenäoliselt torkab uue eelnõu puhul enim silma see, et senise 63-liikmelise linnavolikogu asemel soovitame seda suurendada 79-liikmeliseks. Siinkohal tasub võrdluseks tuua, et Tallinnast neli korda väiksema linna Tartu linnavolikogusse kuulub 49 liiget. Pealinnas on seega erinevate asumite või huvirühmade esindajatel tunduvalt raskem volikokku pääseda ning tagada nii oma huvide esindatus volikogus.

Hea kolleeg Jaak Juske on ajaloost toonud selliseid võrdlusi: 1877. aastal valitud Tallinna esimene linnavolikogu oli 72-liikmeline. Samal ajal oli linnaelanikke aga vaid napilt 35 000 ehk 11,5 korda vähem kui täna. 1904. aastal said eestlased esimest korda Tallinna volikogus enamuse. Tollase ajaloolise linnavolikogu koosseisus oli 60 liiget. Tallinna rahvaarv oli aga tõusnud 90 000 ehk 4,5 korda tänasest väiksem.

Linnakassale läheb iga uus volinik maksma pool keskmist palka kuus, sest just nii suurt hüvitist makstakse linnavolinikele koosolekutel ja istungitel osalemise eest. Võrreldes linna iga-aastase 50 miljoni krooni suuruse propagandaeelarvega pole see just suur kulu.

Ettepaneku tegijad olid kokku neljast erakonnast: Marek Strandberg, Urmas Reinsalu, Hanno Pevkur, Erik Salumäe, Taavi Rõivas ja Hannes Rumm.