Eile esilinastus kinos Sõprus dokfilm "Tervitusi Nõukogude Eestist!", milles nõuka-elu kirjeldavad vanade kroonikakaadrite taustal kolm dissidenti - Tiit Madisson, Tunne Kelam ja Lagle Parek.
Aga nad ei ole filmis lihtsalt kommentaatorid, film jutustab ühe loo nende tegelaste tänasestki elust. Madisson ja tema naine otsivad filmis endale uut kodu Kreekas. Lagle Parek matkab koos eakaaslastest sõbrannadega Petlemma kandis ühe mäe tippu. Pooled prouad nõrkevad poolel teel, kuid mitte Parek! Tunne Kelam tähistab koos Balti kolleegidega Strasbourgis luksusest pakatavas europarlamendis juuniküüditamise aastapäeva.
Urmas E. Liiv on kõigi kolme tegelase suhtes tuntavalt irooniline. Madisson teeb ennast nagu ikka ise totaalselt lolliks. Kelami ja Pareki loo lõpetab rezhissöör ise puändiga. "Ei tea," paneb ta Pareki vastama küsimusele, miks oli vaja tunde tapvas kuumuses ronida mäe otsa, kuhu kõik kohalikud soovitasid neil bussiga sõita. Kelamilt küsitakse, kas tol on vähimatki aimu, mida teeb europarlament baltlaste kingitud mälestusplaadiga, et kas see kunagi kusagil ka üles riputatakse? Vastus on kõike muud kui veenev.
Minu jaoks iseloomustaski see film rohkem kolme tegelast kui nõuka-aega. Madisson, Parek ja Kelam on täiesti erinevad inimesed, aga üks ühine iseloomujoon on neis kindlasti visadus. Kelam ja Parem on oma visadusele vabas Eestis rakenduse leidnud ja ajavad kumbki oma rida. Madisson on kibestunud ja vihkab Eesti Vabariiki, aga kasinad vaimsed võimed ei luba tal ka midagi asjalikku teha.
Kahjuks on filmi kõige nõrgem osa on tegelaste kommentaarid vanadele kroonikakaadritele. Kaasaegsete jaoks pakub kroonika äratundmisrõõmu või -kurvastust. Kommentaarid ei lisa sellele kahjuks mingit tagantjäreletarkust, mis aitaks minevikku paremini mõista. Nooremale publikule võib temoka rütmiga film küll nalja teha, aga neid võinuks samade võtetega naerutada kasutades Soome või USA vanu ringvaateid.
Filmi parim osa on vaimukas lõpp, kus nõuka-aegse kroonika pildi- ja helikeeles kirjeldatakse elu tänases Eestis. Kolhoosi asemel on suurtalu Harjumaal, kolhoosipeo asemel lõbustab töötajaid õllesummer, uuselamurajoonis võib igaüks osta endale suurepärase kodu ainult 30-aastase pangaorjuse abiga!
Mida Urmas E. Liiv sellega öelda tahtis? Et vahet pole, kas ENSV või EW? Et filmikroonikas võib tegelikkusega moonutada igal ajal?
Ilu on vaataja silmis. Üks neljakümnendais naisajakirjanik kurtis pärast esilinastust, et film rusus teda meenutusega sellest, kui õudne oli elu tema nooruses. Nooremad vaatajad rõkkasid kinosaalis ja olid hea meelelahutusega igati rahul. Igaühele midagi, aga seda midagit oli vähem, kui tunniajaselt filmilt ootasin.
17.2.07
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Juhtusin nägema lõiku sellest filmist, kus proua Kulkepp-Madisson kaebas seal ühele end pekki õginud vilavate silmadega jupijumalale, kuidas maffia Eestis kõiki ja kõike kotib. Kindlasti liigutas see seda üllast maaklerit hingepõhjani, ning ta on nõus isegi peale maksma, et nii toredaid inimesi aidata. Kui nimetada oma kaasmaalaste peale sellise jama ajamist dissidentluseks ja vabadusvõitluseks, siis vabandage ikka väga. Nii palju, kui olen väljas ringi liikunud, pole midagi sellist kohanud.
Üks filmi teemadest oli see et suurem osa inimesi kohanevad mistahes neile pakutatavaga. Ja ikka see igavene Madisoni nöökimine. Kas Sina Hannes Rumm, tegid ka midagi nõuka ajal või niisama marssisid ringi, punane rätt kaelas. Ja kas Sina, kolkapatrioot, veetsid selle aja kolhoosi esimehe lookas lauas lõbutsemisega? Mis te irisete teise inimese kallal.
Post a Comment