President Ilvesel polnud ametisse astumise järel hoo ega hoobi vahet. George Bush, Elisabeth II, aastalõpu kõne 400 000 televaatajale. Aga alles sel nädalal seisis Ilves silmitsi oma esimese tõeliselt suure moraalse otsusega.
Reformierakond ja IRL muutsid pronkssõduri nende valimiste keskseks teemaks, et üksteiselt rahvuslikult meelestatud hääli üle lüüa. Hoolimata sellestki, et paremparteide valimisvõitlusest võitsid kõige rohkem hoopis Kreml ja Keskerakond.
Enneolematult küüniline valimiskampaania tipnes jabura seaduseelnõuga, mis oli vastuolus põhiseadusega, lõhestas Eesti ühiskonda ja rikkus meie suhteid nii oma lääneliitlaste kui ka idanaabritega. (Mitte ainult Venemaa, vaid ka meie suhtes muidu väga sõbralikud Ukraina elanikud on pronkskuju arvelt tehtud kampaania Eesti vastu häälestanud.)
President ei saanud keelatud rajatiste kõrvaldamise seadust selge vastuolu tõttu põhiseadusega välja kuulutada. Aga Ilves võinuks seaduse ka vaikselt välja kuulutamata jätta, piirdudes mõnerealises pressiteates formaaljuriidilise selgitusega. Olnuks lihtsam ja rahulikum, ajanuks asja ära.
Õnneks president seda ei teinud. Ilves lubas presidendi ametisse astudes olla ühiskonna vaimne liider ja täna kandis selle rolli igati välja.
Mida Ilves oma otsusega ütles? Sisepoliitiliselt ütles ta selgelt, et kuigi presidendiks sai ta tänu Reformierakonna ja IRL-i toetusele, ei kavatse ta taluda nende parteide seaduse- ja riiklusevastast käitumist. Et ta seab riigi huvid ettepoole mistahes parteilistest mängudest.
Lääne partneritele andis Ilves selge sõnumi, et julgeb ja oskab kaitsta väikeriigi välispoliitilisi huve. Et erinevalt peaminister Ansipist ja välisminister Paetist ei esinda president Eesti Vabariiki välissuhtluses ainult tänu ametikohale, mille andis partei, vaid tänu väärtustele, mis teevad poliitikust riigimehe.
Kõik EL ja NATO liikmesriikide suursaadikud, kes viimastel nädalatel ärevalt ja mõistmatuses pommitasid parlamendiparteisid küsimusega „mida te ometi teete!?”, raporteerisid täna vähemalt ajutise kergendustundega kodumaale, et president Ilves kasis Andrus Ansipi ja Mart Laari tagant kiirelt ja korralikult.
Suur pettumus oli Ilvese tänane kiire ja jõuline otsus muidugi Kremlile, mis oli kohe valmis ära kasutama lääneliitlaste ja rahvusvahelise ajakirjanduse pahameelt Eesti vastu ning välja kuulutama majandussanktsioonid. Mis jätnuks tõenäoliselt tööta näiteks sajad Norma töötajad ning aeglustanuks kogu Eesti majanduskasvu ning heaolu suurenemist, mille eest Reformierakond ja IRL muidu nii suurte sõnadega hoolitsevad.
15.2.07
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Ma loodan, et Eesti poliitikud unustaksid selle va ärapanemise ja suudaks mõelda suurelt. Ülejala siin käituda oleks kurjast, sest laseme sellega endale jalga. Lugesin ka Marko Mihkelsoni tänast sissekanne oma ajaveebis, kus ta tausta veidi lugejatega jagab. Tema küll seaduse pooldajate leeris. Aga asi on jama, väga jama, sest kuri idanaaber norib muhku nii ehk naa. Leiab uue põhjuse ja laseb oma joru edasi...Eestist kui fashistlikust riigist. Sest Venemaal on vaja vaenlase kuju ja praegu tunnetavad, et nad on karistamatud. Kurb on aga see, et see on lõhestanud Eesti ühiskonna. Aga olgem ausad, lahtirääkimata minevik tuleb ikka kummitama – vaadake kasvõi lahvatanud Itaalia-Horvaatia konflikti. Ja kõrvaltvaataja ei pruugigi aru saada, milles probleem seisneb. Ning Eesti oma punapuuslikuga ei ole selles mõttes mitte mingi erand.
Mis oleks lahendus? Kui aus olla, siis ma tegelikult ei tea. Kuid iseenesest see probleem ära ei vaibu, sest vint on ammu juba üle keeratud- Eesti riik oma haldussuutmatusega on paraja jama kokku keeranud. Kadunud president Lennart Meri ütles kunagi: „Olukord on s.tt, kuid see on meie tuleviku väetis”...Nutikust, otsustavust ja kainet mõistust on vaja. Kes iseennast ei aita, seda ei aita ka Jumal...
Uskumatu demagoogia. See seadus oli rumal, see Rummi sissekanne ka. Kahju. Sotsid oleksid võinud sellest kannapöördest võita, aga vint on juba kergelt üle keeratud.
Kui endine admiral Kõuts läks poliitikasse, kaotas ta väärikuse. Kui endine ajakirjanik Rumm läks poliitikasse, kaotas ta reaalsustaju. Kahju, väga kahju.
Rakverlasele - kurb tõesti, aga on arusaamatu, miks Reformierakonnal oli vaja teha valimiskampaania keskseks teemaks pronksmeest. Peaministri ja välisministri erakond on käitunud täiesti vastutustundetult.
Tartlasele - reaalsustaju ei ole kaotanud mina, vaid Sinu R-sõbrad, kes on esimest korda 15 aasta jooksul Kremilile Eesti vastu kätte mänginud uskumatult tugevad kaardid. Kristiina Ojuland alustas välisministrina reaalsustaju kaotades lubadusest, et toob läbimurde Eesti-Vene suhetesse. Ei toonud. Andrus Ansip on reaalsustaju kaotades suutnud ära rikkuda isegi Eesti suhted meie parimate lääneliitlastega, kes ei saa kuidagi aru, miks on vaja teha nii arulagedat valimiskampaaniat, mis ohverdab täielikult Eesti hea maine välismaal, nii idas kui läänes. Aru me ei saa, kas peaminister on Andrus Ansip või Silver Meikar?
Post a Comment