Nekrofiilid ja Jüri Vilms

Nagu viimati ENSVs on jälle päevakorral küsimus, kes kamandab meie suuri surnuid. Keskerakond on asunud pilastama Eesti riigi üht rajajat Jüri Vilmsi (vt Wikipedia lühiartikkel Vilmsist loo lõpus).
Sel suvel hakkas Kesknädalat välja andma Jüri Vilmsi nimeline sihtasutus. Esimese asjana korraldati Kesknädalas Vilmsi head nime kilbina kasutades võimas Toomas Hendrik Ilvese vastane must valimiskampaania. Kahe nädala jooksul külvati septembris kõikjal Eestis postkastidesse 150 000 eksemplari Kesknädalat Ilvest laimatavate ja Arnold Rüütlit ülistavate artiklitega.
Nüüd minnakse ikka Vilmsi nime lörtsides veel kaugemale. Sel nädalal valas Kesknädala sõsarleht Pravo i Pravda sopaga üle mitu Eesti tipp-poliitikut, sõimates neid fašistideks. Suisa nii ropult, et kartes praeguseid ja võimalikke koalitsioonipartnereid solvata, Keskerakond vabandas. Pravo ja Pravda lubati kah kinni panna.
Aga mis seal vahet, kui Pravo ja Pravda lugude autor keskerakondlane Aleksandr Tšaplõgin on üksiti ühe suurima venekeelse päevalehe Vesti Dnja peatoimetaja ning lubab seal sama malli edasi kasutada. Vesti Dnja ostis ju hiljuti ära ikka seesama Kesknädalale kuuluv Vilmsi sihtasutus.
Jüri Vilms oli mees, kes oma elu hinnaga aitas rajada Eesti riiki. Nüüd tehakse tema nime kasutades Eesti riiki Eestis endas maha sellise jutuga, mis on vesi meie iseseisvuse vastaste veskile. Vilms ise ei laseks eales oma nime kasutada Kremli infoväljas elavate Eesti venelaste häälte püüdmiseks ning Eesti rahvusvahelise maine solkimiseks.
Aga kes kaitseb Vilmsi? Kui keegi ei kaitse, siis võib Keskerakond asutada ju ka Jaan Tõnissoni, Jüri Kuke, Gustav Ernesaksa, Georg Otsa või tagatipuks kasvõi Marju Lauristini nimelise sihtasutuse ning asuda nende head nime rämeda parteipropagandaga teotama.


Wikipedia:
Jüri Vilms (12. märts 1889 Kabala vald – arvatavasti 13. aprill 1918 Helsingi) oli Eesti riigimees.
Vilms oli üks Eesti olulisemaid sotsiaaldemokraatliku liikumise tegelasi, tema asutatud oli ka Eesti Tööerakond.
Vilms kuulus Eestimaa Päästekomiteesse, mis valmistas ette Eesti iseseisvuse. Saksa okupatsiooni alguses lahkus Vilms Soome, lootes asuda korraldama Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni tööd, ent suri segastel asjaoludel. Kõige tuntuma versiooni järgi langes ta Suursaarel sakslaste kätte vangi ja hukati Helsingis.