SMS-jõulud. Jõulutervitus Vanhaneni moodi.

Soome peaminister Matti Vanhanen sai hiljuti Euroopas kurikuulsaks kui mees, kes lõpetas oma suhte elukaaslasega saates talle külmalt SMS-i.
Isegi ülimobiliseerunud ja -internetiseerunud Soomes on kombeks nii olulisi eraelulisi otsuseid selgitada silmast silma. Rääkimata neist Lõuna-või Ida-Euroopa riikidest, kus käitumiskultuur eeldab isegi paljude tavatoimingute puhul isiklikku kohtumist. Ehkki meile, eestlastele, näib see mõttetu ajaraiskamisena. Telefonikõne või SMS-i saatmine tähendab neis kultuurides lihtsalt seda, et suhtluspartnerit ei austata piisavalt.
Nende jõulude aegu rõõmustasid Eesti mobiilioperaatorid kõvasti, sest rohkem kui eales varem saadeti jõulutervitusi SMS-tsi. Jõulud on Eesti pühadest kõige privaatsemad ja perekesksemad. Nüüd ruulib nendegi puhul lühike ja pealiskaudne SMS-i suhtlus. Palju isiklikuma postkaardi või isegi e-kaardi saatmise asemel on mugavam lasta kõigile mälus olevatele mobiiltelefoninumbritele laiali üks ja sama impersonaalne jõulutervitus.
Mõneti on see paratamatus. Mõneti on sellest kahju. Mida masinlikum meie suhtlemine on, seda vähemaks jääb vahetut suhtlemist ning sellega kaasnevat soojust ja inimlikku lähedust. Seda pealiskaudsemad inimesed oleme me suhetes oma sugulaste, sõprade, kolleegidega.
Kuhu edasi? Kui kaugele tungivad uued tehnoloogiad meie senisesse privaatsfääri?
Tõelise mineviku jäänukina avaldatakse Eestis ikka veel leinakuulutusi ajalehtedes. Nagu sada aastat tagasi. Kas aasta-paari pärast on oodata SMS-i: „Kurbusega teatame, et lahkus meie kallis ema ja vanaema Maali. Ärasaatmine...” Vastame kiiresti: „Langetame koos teiega leinas pea. Pets perega.”
Ja Postimehe või Päevalehe võrguväljaannet avades lööb meile auto- või arvutireklaami asemel vastu leinaraamis bänner: „Teatame kalli vanaisa Evaldi surmast!” Bännerile klikates saab huviline omakorda teada ärasaatmise aja ja koha.
Enamuses Euroopa riikidest oleks nii moodne infovahetus mõeldamatu, kuid Eestis ja Soomes... Mine sa tea!