17.12.06

Elust põranda all. 21. sajandi Eestis.

Kuu aega enne presidendivalimisi hakkas Toomas Hendrik Ilvese valimismeeskond igal õhtul kokku lugema seda, kui paljude valijameeste häälte peale võib loota. Algul hinnati jõudude vahekorda selle järgi, millised erakonnad valla või linna volikogudes ülekaalus on. Valijameeste selgumise järel juba nende endi meelsuse järgi.
Vaatasin vanadest Exceli tabelitest järele, kuidas Ilvese tiim jõudude vahekorda hindas.
22. august. Ilves 171, Rüütel 154. Soo 22.
31. august. Seis 163:163. Soo 21.
14. september. Seis 172:164. Soo 11.
21. september. Seis 175:164. Soo 6.
Nagu neist numbritest näha, hinnati Ilvese meeskonnas jõudude vahekorda päris täpselt. Aga nende numbrite juurde kuulsime ikka ja jälle täpselt ühesuguseid lugusid kõikjalt Eestis:
„Tartumaa vald. Volikogus ülekaal Rahvaliidus. Volikogu liige N lubas, et nad ei saada Estonia kontserdisaali Rüütli-meelset volikogu esimeest, nagu nõuab Rahvaliidu peakorter. Saadavad tema asemel Ilvese-meelse mehe. Ta on ka rahvaliitlane, aga enamus sealseid rahvaliitlasi ei taha „garandist” midagi kuulda. Aga keegi ei tohi sellest teada saada, et see vald toetab Ilvest, sest muidu kaotavad nad kooli remondiks lubatud raha.”
„Harjumaa vald. Valijamees kuulub Keskerakonda, aga jälestab seda parteid. Erakonda sunniti ta astuma lubadusega asfalteerida jupike teed. Mees sai aru, et tee ära asfalteerimine teeb temast koduvallas kõva tegija, neelas eneseuhkuse alla ja müüs end Keskerakonnale. Teda sunniti andma toetusallkirja Rüütli ülesseadmiseks, aga hääletab kindlasti Ilvest.”
Võibolla need valijamehed valetasid? Proovisid ennast näidata mõlema presidendikandidaadi jaoks oma mehena? Salajane hääletus näitas, et nad ei valetanud.
Arnold Rüütli valimismeeskonna üks mootor, Agu Uudelepp, tunnistas pärast valimisi Delfis ilmunud kommentaaris, et Rüütli poolt ei hääletanud vähemalt 25 valijameest sellistest omavalitsustest, mille volikogus on ülekaal Rahvaliidul ja Keskerakonnal. Need inimesed rääkisid üht ja valimiskasti juures tegid teist.
Need inimesed on oma koduvaldades tuntud ja tunnustatud liidrid. Nad on ettevõtjad, koolijuhid, kultuuritegelased. Nad ei ole tõmmata ega tõugata.
Välja arvatud Tallinna võimumeeste ja võimuparteide peakorteritega suheldes. Presidendivalimiste ajaks pidid need kohalikud liidrid minema põranda alla. Ja see pole ainus kord, kus need inimesed peavad alla neelama oma eneseuhkuse. Tallinna poole koogutama ja „õigesse” parteisse astuma peavad omavalitsusjuhid raha kerjamiseks kogu aeg. Riigikontrolör Mihkel Oviir kirjeldas hiljuti värvikalt, kuidas võimuparteid jagavad kultuuriinvesteeringuid „oma” valdadele, tegemata vähimatki välja sellest, millised vallad tegelikult kõige rohkem lisaraha vajavad.
Elu põranda all on sama alandav ja vilets nagu omal ajal Viktor Kingissepal. Kommunist Kingissepp elas põranda all selleks, et võidelda vihatud Eesti Vabariigi vastu. 21. sajandil peavad omavalitsusjuhid elama alandavat elu põranda all selle pärast, et kaitsta oma kodukandi huve armastatud Eesti Vabariigis.
Tähelepanelik lugeja märkas, et isegi ammu pärast presidendivalimisi ei nimetanud ma konkreetsete valdade ega valijameeste nime. Sel lihtsal põhjusel, et muidu võib neid valdu tabada Keskerakonna ja Rahvaliidu karm karistus veel tagantjärelegi. Võetakse ära mõni investeeringusumma. Hoiatuseks ja õpetuseks teistele vallajuhtidele. Elu põranda all jätkub.

1 comment:

põrandaalune said...

Jah, juba suur Lenin oli sotsiaaldemokraat!