Kas kõik on sead?

Eile-üleeile sain erinevatelt Eesti ametnikelt veidi üle 200 kirja. Kõige masendavamad olid erinevatest linnadest tulnud politseinike kirjad. Neist purskus ängistust ja pettumust oma riigi vastu.
„... olen töötanud politseis 15 aastat ja antud valdkonna probleemide lahendamiseks ei ole tänaseni üksi rahva poolt valitud või hääle saanud erakond/partei suutnud midagi ette võtta.”

„Minu arvamuse järgi ei ole Teie partei mitte üks raas parem ega halvem teistest. Seni kuni pukki pole saanud tehakse kõva kisa ebaõigluse nimel-peale "sadulasse" saamist aga lastakse vana joru edasi./.../ P.S. Tulge kasvõi Eesti Politseisse tööle teostama enda ambitsioone riigiametnikuna, et leevendada kaadripuudust – politsei on veel politiseerimata ja võimalik ennast ilma "noortekoguta" ka teostada.”

Ametnikelt sain nii kiita kui sarjata. Ühe ministeeriumi asekantsler vastas napisõnaliselt: „Hästi kirjutad!! Ja õigel ajal.”

Seevastu sotsiaalministeeriumi kantsler Maarja Mändmaa saatis oma alluvatele temperamentse meili: „süüdistused meie ministeeriumi sundparteistumise kohta on alusetud. see on riigiteenistujate laimamine, vähemalt sotsiaalministeeriumi kaasuse puhul! kindlasti on igasuguseid inimesi, kuid mina julgen selle organisatsiooni juhina öelda, et meil ei tööta haledad väriseva hingekesega alalhoiuinstinktis silmakirjalikud sabarakud, vaid inimesed, oma ala asjatundjad, kes tahavad ja soovivad selles valdkonnas töötada ning midagi ära teha.”

Kantslerit solvasid minu kirjas olnud read: „Tead paremini kui mina, et põllumajandusministeerium ja keskkonnaministeerium on Rahvaliidu omad, haridusministeerium ja sotsiaalministeerium aga kuuluvad Keskerakonnale. Käib kavakindel ministeeriumite mehitamine nende parteikaaslastega, kes ise tööjõuturul piisavalt konkurentsivõimelised pole. Peaminister vaatab rahumeeli kõrvalt, kuidas terveid ministeeriume ja ametkondi ärastatakse. Juriidiliselt on kõik korrektne, aga eetiliselt läbinisti mäda.”

Kindlasti ei tahtnud ma solvata sotsiaalministeeriumi kantslerit ega ühtki tema kolleegi. Ent erinevalt Maarja Mändmaast arvan ma, et ametnike sundparteistamisest peab rääkima.
Sest see on tõsine probleem. Näiteks vaid üks Tallinna linnaametist tulnud vastus: „...ametis toimub hetkel hiiliv parteistamine ja politiseerumine. See on väga ebamugav ja toob tõenäoliselt kaasa ka kaadrivahetust.”