Lugesin aastavahetuse eel vapustavaid Voldemar Panso päevikuid. See 11-aastane poiss, kes alul isa kingitud klades lumesõdu kirjeldab, sukeldub kiiresti teatrimaailma ning sellega kaasnevatesse elumere lainetesse.
Näitlejail on aastavahetused tööd ja pidusid täis. Olid ka toona. 1942. aastat võttis Panso trupp pärast naljakava esitamist uut aastat koos vastu. "Küll sai kell 12 hirmsasti musi," kirjutab Panso ja kirjeldab edasi kaunis masendavat joomingut, kus igale meesnäitlejale jagati pudel viina ja kaks õlut: "Mehed jäid hirmus siva täis - pole treenungit."
1945. aasta algust meenutab Panso juba tiisikusehaiglast: "Enne uut aastat hirmus töö ja rabamine sõnast haltuura ja magamata ööd. Vana-aasta õhtust alates 7 ööd ja päeva purjus - magamine kus juhtus, ainult mitte kodus." Kui kolleegid Panso viimaks teatrist haiglasse kupatasid, leiti tal kopsust ploomisuurune auk.
Uusaasta soovid on inimestel enamasti kaunis erinevad. Lugege, mida soovis Panso endale 1949. aasta esimestel tundidel. Loodetavasti leiate siit midagi sellist, mis ka teile algaval aastal oluline on:
"Kell on pool 3, raadiost helisevad viini valsid. 1949! Kokkuvõtet möödunud aastast teha ei oska. /.../Soovid uueks aastaks: Veel suuremat süvenemist teatrikunsti. Rohkem lugeda, vähem viina võtta. Minuteid ja tunde enam armastada. Ülikool lõpetada. Lähemalt uurida ajalugu ja filosoofiat. Ühe kirjandusliku katsega hakkama saada. Suveks raha koguda ja laia maailma sõita. Elu täpsemalt jälgida, temast õppida, mõelda, järeldusi teha. Inimhingi lähemalt uurida, tüüpe tähele panna. Suurema vaimsuse poole!"
31.12.07
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Post a Comment