Julge Jänes

Laine Jänes on imetlusväärselt julge minister, sest tema soov tõsta teatri- ja kontserdipiletite hinda järgmisel aastal 13% võrra võib tähendada poliitilist enesetappu.

Poleks üldse üllatav, kui ettepanekuga tõsta teatri- ja kontserdipiletite hindu oleks avalikkuse ette astunud mõni Reformierakonna maksupoliitika ajatollah. Näiteks Meelis Atonen soovis Riigikogu kõnetoolist kultuuriüritustele 18% suurust maksumäära ehk hüppelist hinnatõusu alles eelmisel nädalal. Seni on teatri- ja kontserdipiletite maksumäär teadupärast 5%.

Kui tõsta käibemaksumäära 13% võrra, siis näiteks odavamate 100 krooni maksvate piletite puhul tähendab see automaatselt 13-kroonist hinnatõusu. 200 krooni maksvate piletite puhul juba 26-kroonist hinnatõusu.

Ent see, mis on lubatud elukutselistele maksupoliitikule, pole lubatud kultuuriministrile. Ainuüksi teatripileteid ostetakse Eestis viimastel aastatel ümmarguselt miljon aastas.

Pole mingit kahtlust, et need inimesed, kes käivad kõige erinevamates teatrites alates rahvusooperist Estonia ja lõpetades Von Krahli teatriga, ei ole ülearu rõõmsad, et just kultuuriminister Laine Jänes tahab oma kätt nende taskusse pista ning annab mõista, et nüüdsest tõmbab Eesti riik võrdusmärgi rahvusooperi ja õllesummeri vahele. Ennemuiste oli Eestis ikka nii, et rahandusministrid on maksuerisusi rünnanud ja kultuuriministrid kaitsnud, nüüd on siis need rollid vahetusse läinud.

Kindlasti saab ka Jänes ise aru ohust, et tema vastu võib pöörduda kultuuriinimeste pahameel. Seepärast on ta oma eilses pressiteates suurelt välja mänginud õllesummerile 18-protsendilise maksumääraga taaskehtestamise, täiesti maha vaikinud aga selle, et käibemaksumäära tõstmisega karistatakse kõiki draama-, ooperi-, balleti- ja sümfooniasõpru.

Käibemaksumäära tõstmise asemel on mõistlik muuta etendusasutuste seadust nii, et seni 5% käibemaksumäära nautinud teatrid ja teised väärtkultuuri pakkuvad etendusasutused saavad seda edasi nautida, ööklubidele ja õllepidudele aga taaskehtestatakse 18% maksumäär. Kahjuks ei soovi kultuuriminister sellist lahendust, vaid lajatab serviti ühtlase hinnatõusuga.

Selline käitumine ei ole kultuurne ega euroopalik. Euroopa Liidu 27-st liikmesriigist 24 rakendavad väärtkultuuri üritustele tavapärasest madalamat maksumäära, et soodustada väärtkultuuri tarbimist.

Julgus on imetlemisväärne omadus, ent võib kalliks maksma minna suhteliselt kogenematule kultuuriministrile, kes on toonud turule oma naha küsimuses, kus mistahes kultuuriministril pole võita midagi, kaotada aga oma valdkonna inimeste usaldus ja lugupidamine.