Gerd Kanteri needus

Gerd Kanter on neetud sportlane. Ükskõik millise teise Eesti sportlase teise koha puhul maailma tipptasemel võistlusel hõiskavad ajakirjandus ja fännid kooris "halleluuja!" Olgu selleks suusataja või sõudja, mees või naine, verinoor algaja või kogenud veteran. Aga Kanteri puhul pannakse teise koha puhul pealkirjaks ja avalõiguks ikka selgelt pettunud alatooniga: Kanter kaotas jälle Aleknale.

Sellise suhtumise tekkimises on üks peasüüdlane ja üks kaasosaline. Peasüüdlane on muidugi Gerd Kanter ise (ja tema auahne tiim).

Karjääri algusest peale on Kanter avalikkusele ausalt tunnistanud, et jahib suuri tulemusi ja kõrgeid kohti. Tema ja ta tiimi meelekindlust ei murdnud isegi valusad tagasilöögid kolmedel järjestikustel suurvõistlustel aastatel 2002-2004. Lõpuks hakkasid just sellise suhtumise pealt tulema ka suurvõistlused ja medalivõidud.

Olen oma silmaga näinud Kanteri kõrbemist 2002. aasta EMil Münchenis ning medalivõite viimastel aastatel Helsingis kui Göteborgis. Seetõttu tean, kui pika ja raske tee on see sõbralik ja rahulik hiiglane pidanud läbi käima.

Maksimalistliku hoiaku poolest meenutab Kanter üht teist, muidu temast nii erinevat kergejõustiklast - Erki Noolt. Ka Nool oli see mees, kes läks võistlusele alati vähemalt medalit võitma. Ka Nool oli mees, kes kunagi ei õigustanud oma altminekuid väiksemate vigastuste või kehva enesetundega. Viimasel ajal pole mingit vahet AK spordiuudistel ja Prillitoosil, sest mõlema saate kangelased kurdavad enamuse saateajast oma tervisehädade üle.

Halamine ei olnud Noole ega ole Kanteri stiil. Nüüd on Gerd Kanter kergejõustikus Erki Noole mantlipärija selles mõttes, et ta ei lähe kunagi võistlust lihtsalt kogemusi omandama või end juba ette vigastusega vabandades stardiraha kasseerima.

Kanteri needuse kõrvalosaline on muidugi Virgilius Alekna. See mees on pärast Robert Fazekase dopinguga vahel võtmist valitsenud oma ala kindlamalt kui mistahes teine meeskergejõustiklane mistahes teisel alal. Seega on Kanteril tegemist konkurendiga, keda alistada on neetult raske. Mida näitas ka eilne Vilniuse võistlus, mis andis Kanterile "au" olla kõigi aegade parim kaotaja kettaheites.

Mullu suvel Göteborgis poseeris Alekna pärast EM-tiitli võitu Kanteri ees kaua ja kannatlikult ühes suvalises ööklubis koos kümnete Eesti kergejõustikufännidega, kes ajapikku ühe joogisemaks ja joviaalsemaks muutusid. Alekna osales hea meelega Eesti peol, sest Leedu fänne kohal polnud, kuna paadunud korvpalliriigis pole isegi Alekna sugusel superstaaril oma korralikku fännklubi.

Kahjuks toimub tänavune MM kaugel ja kallis Osakas, kus Eesti fänne on kohal tunduvalt vähem kui viimasel viiel aastal Euroopas toimunud suurvõistlustel. Loodan väga, et Osakas on lõpuks peoperemees Kanter ja et esimest korda võõrustab ta Aleknat võitjana.

Ketas võrku, Gerd!