Lugemissoovitus: Juri Lotmani, suure isamaasõja veterani mälestused

Enne lähenevat 9. maid soovitan kõigil ajaloohuvilistel lugeda suure semiootiku Juri Lotmani mälestusi, kes sõdis Punaarmees 1940. aastast võiduka lõpuni 9. mail 1945. Ilmuma hakkasid need mälestused ajakirja Akadeemia kolmandas numbris ning lõppevad neljandas numbris.

Lotmani mälestused sõjast teeb harukordseks asjaolu, et neid kirjutas üks kõige väljapaistvamaid Eestis tegutsenud teadlasi ajal, mil nende avaldamiseks polnud vähimatki lootust. Sel lihtsal põhjusel, et Lotmani aus jutt oli täielikus vastuolus nõuka-aegse propagandaga.

Toon näiteks vaid ühe tsitaadi Lotmani mälestustest: „1943. aasta suvel tekkis rindel komandöride seas tava, mida võiks nimetada ka moeks: vedada raskekahurid otsesihtimisele. Osalt oli see vajalik/…/ Kuid sel suundumusel oli ka teine külg: diviisi- ja armeekomandöride hulgas võttis aina enam maad ordenijaht. See aga nõudis efektseid läbimurdeid ja neljakümne esimese ning neljakümne teise aasta suurtaganemise omal nahal üle elanud üksustele täiesti võõra tendentsi – inimesi mitte säästa. /…/ Kohutavad kaotused olid sageli silmnähtavalt mõttetud ja tingitud efektsete fraaside tagaajamisest raportites.”

Lotmani jutt selgitab veenvalt, miks ajasid Punaarmee komandörid sõdureid mõttetult surma ning miks vägivallatsesid sõdurid vallutatud aladel. Tema jutust võib teha järeldusi ka selle kohta, miks oli nõuka ohvitseridel vaja puruks pommitada niikuinii koheselt okupeeritav Tallinn (sajab pomme, sajab ordeneid) ning miks mõttetult surma aetud sõdureid hiljem heroiseeriti (et kuulsate väepealikute tegusid õigustada).

Samas sobib ka ühe põletikulisemaks muutuvas pronkssõduri ümber toimuvas sõjas kuulata Lotmani aastate taguseid õpetussõnu: „Aga üldiselt soovin kõigile lugejatele elada rahuajal.”