20.10.10

Miks Savisaar kartis Mikserit?

Tähelepanuväärne oli see kirg ja kurjus, millega Keskerakonna esimees Edgar Savisaar sekkus mõni päev tagasi Sven Mikseri võiduga lõppenud sotsiaaldemokraatide esimehe valimistesse.

Sel ajal, kui muu Eesti meedia pani 36-aastasele Mikserile pahaks ainult seda, et ta on liiga tark, külvas Savisaare häälekandja Kesknädal uue põlvkonna sotsiaaldemokraatide juhi üle märksa vürtsikamate etteheidetega. Ainuüksi viimases valimiste-eelses numbris süljati Mikseri pihta kolmes erinevas artiklis tuld ja tõrva. Kesknädala lugejad said teada, et Mikser on erakonnajuhile vajalike haistmismeelteta poliitik, kes hoolimata Riigikogu väliskomisjoni esimehe ametist ei pea holokausti ehk 6 miljoni juudi mõrvamist üldse mainimisväärseks ja et Mikseri varjatud ülesanne on lõhkuda Keskerakonnaga sõlmitud valitsusliit Tallinnas.

Nii nagu Hiina või Põhja-Korea kommunistliku partei häälekandja ei avalda ühtki juhuslikku rida, ei tee seda ka Kesknädal. Seetõttu tekib õigustatud küsimus, miks Savisaar nii väga Sven Mikseri esimeheks saamist kartis? (Sulgudes avaldan siinkohal kaastunnet sotsiaaldemokraatide endisele esimehele Jüri Pihlile, sest Savisaare ülipüüdlik poolehoid ja Mikseri mahategemine vähendasid Pihli toetajaskonda sotsiaaldemokraatide seas. Ehk nagu venelased ütlevad – selline sõber teeb rohkem kahju kui vaenlane.)

„Parim enne“ ammu möödas
Kõige olulisem Mikseri-paanika põhjus on asjaolu, et kui järgmisel kevadel istuvad peaministrikandidaatide debatis valijate ette Andrus Ansip, Mart Laar ja Edgar Savisaar, siis on Sven Mikser sellele kolmikule palju tugevam konkurent kui olnuks Jüri Pihl. Juba sel lihtsal põhjusel, et viie- ja kuuekümneaastaste meeste kõrval asub neist põlvkonna jagu noorem poliitik, kes mitte ainult oma mõtete, vaid kogu olemusega kiirgab uudsust ja muutumise võimalust.

Laar ja Savisaar on väga teenekad, aga paraku paljuski pleekinud kuvandiga veteranpoliitikud. Kui on valida, kas Savisaar 20 aastat hiljem, kelle „parim enne“ on ammu möödas, või värske vaheda mõistusega Mikser, siis on selge, et sotsiaaldemokraatide uus juht ähvardab Keskerakonnalt ära võtta olulise osa vasakpoolseid valijaid.

Toompea kuluaarides arutatakse juba mõnda aega, kas väsinud Savisaarel jätkub selles olukorras tahtmist teha teravmeelne vastukäik – jätkata ise Tallinna linnapeana ning käia peaministrikandidaadina välja Keskerakonnale mullustel kohalikel valimistel võimsa häältesaagi kogunud Jüri Ratas. Paraku on Savisaare senine käitumine näidanud, et erakonnasiseste uute liidrite toetamise asemel on ta neid süstemaatilisel tasalülitanud.

Teiseks Savisaare Mikseri-vastase meelsuse põhjuseks on asjaolu, et esimehe vahetusega tugevnes sotsiaaldemokraatide positsioon Tallinna linnavalitsuses. Enam ei allu sotsiaaldemokraatide esimees igapäevatöös Savisaarele ega kuulu Tallinna koalitsiooninõukogusse ning see annab sotsiaaldemokraatidele vabamad käed.

Sotsid said jõudu juurde
Ettevaatliku poliitikuna ei rünnanud Savisaar kordagi Mikserit oma nime all, seda tegid nii Kesknädalas kui ka näiteks Õhtulehes ilmunud artiklites keskpartei meediatankistid. Seetõttu pole Savisaar vormiliselt õelate rünnakutega otseselt seotud ning laupäeval ruttas ta Mikserit sotsiaaldemokraatide esimeheks valimise puhul õnnitlema Hiinast, jõudes seda teha varem kui Reformierakonna liider Andrus Ansip Tartust.

Keskerakonna esimehe käitumises ei maksa näha ootamatut meelemuutust. Savisaare lähtus nii Mikserit rünnates kui õnnitledes oma poliitilistest huvidest. Muidugi on Savisaar jätkuvalt huvitatud sotsiaaldemokraatide püsimisest Tallinna võimuliidus ning võimalusest moodustada koos sotsidega valitsus pärast kevadisi Riigikogu valimisi. Mikseri ründamist on eravestlustes Savisaarele pahaks pannud paljud keskerakondlased, sest Reformierakond ja IRL on juba pool aastat enne valimisi avalikult välistanud järgmise valitsuse moodustamise koos Keskerakonnaga. Seega rikkus Savisaar kulisside tagant Mikserit rünnates suhteid ainsa alles jäänud arvestatava liitlasega.

Kokkuvõttes on seis selline, et kuigi Savisaar kartis Mikseri saamist sotsiaaldemokraatide esimeheks on tal sellegipoolest koostööd meie uue liidriga väga vaja. Seda enam, et uue juhi valimisel saavutatud Mikseri häälte ülekaalu iseloomustas Õhtuleht sõnaga „mäekõrgune“ ehk teisisõnu sai uus esimees oma aatekaaslastelt tugeva toetuse, mille ta võitles välja Eesti poliitilises kultuuris täiesti uut tüüpi avatud ausatel sisevalimistel.

See artikkel ilmus täna veidi toimetatult Õhtulehes.

2 comments:

Anonymous said...

Natuke liiga optimistlik jutt, aga üks asi on siiski õige - Mikseri nooruslik kuvand võrreldes teiste esimeestega. Sotsid saavad mingigi normaalse häälehulga kokku vaid siis, kui kogu kampaania ehitatakse üles vastuseisule - vanad ja väsinud peerud versus noor ja energiline Mikser. A la "vali uus poliitika", kuid mingis intelligentsemas sõnastuses. Obama tegemine on täiesti võimalik.

Samas kui Mikser juba eos kuulutab ennast Savisaare võimalikuks koalitsioonipartneriks ja annab vaikiva heakskiidu korruptsioonile, siis sellest midagi head ei tule. Ka tasuks sotsidel meeles pidada, et umbes 2/3 elanikkonnast vihkab Savisaart ning ei aktsepteeriks teda iialgi peaministrina. Kõik uksed on muidugi mõistlik lahti jätta, kuid Keski toetamisega tasub olla ettevaatlikum.

Anonymous said...

Palju olulisem - Mikser tunneb seda kööki. Ta on kogu seda seapesa ja võrdseimate kultust oma silmaga näinud. Ise kord tankistiks olnuna näeb läbi kõiki keskikute tankiste.

Isakese-kultus paraku töötab vaid nende peal, kes pole isakesega liiga lähedalt (kärsad koos) aega veetnud. Mikser on piisava aja paiknenud distantsil, kus hajuvad KÕIK illusioonid. Ja see ta pole Savisaart seni korralikult rünnanud, näitab, et tal on mõndagi varuks.

Nii lihtne see ongi. Aga ma pakuksin välja uudissõna "mikserofoobia".