Minu jaoks on masu kõige rohkem nende põnnide nägu, kelle töötuksjäänud isa või ema pidid lasteaiast pere eelarve säästmiseks ära võtma. Ei ole mõtet rõõmustada selle üle, et nii said lapsed juurde vanematega koos veedetud aega, kui töötuid vanemaid närib stress ning lastega koos kõdust väljaspool tegutsemiseks pole neil piisavalt raha.
Masu tõttu jäid need poisid-tüdrukud ilma mängusõpradest lasteaias ja korralikust alusharidusest ehk arvutamis-, lugemis-, käsitöö-ja muusikatundidest, mis kooli minnes valusasti tunda annab.
Aga ei ole halba ilma heata. Kõige rõõmustavam masu märk on kümned pimedad tolmunud fassaadid, millel veel kaks aastat tagasi vilkusid kutsuvalt kasiinode neoontuled. Kui kasiinokapitalismi tippajal lupsti Eestis inimeste taskust sadu miljoneid kroone kokku 168 mängupõrgus, siis nüüd on kaks kolmandikku neist uksed sulgenud.
Minu vastused olid osa pikemast laupäevases Õhtulehes ilmunud artiklist, mis otsis vastust küsimusele, kelle või mille nägu on masu.
27.9.10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
"Kõdust väljaspool" saab ses kontekstis küll aasta typo auhinna. Brilliant!
Mil moel masu minek ja pimedad kasiinod omavahel seotud on?
Hüva, hasartmängudesse läheb vähem raha, selge see, aga täitsa huvitav, palju sellest, mis enam tänavakasiinos käivet ei tekita, netis võiks voolata, äkki lihtsalt minu tutvusringkonnaviga, aga pokker on saamas uushulluseks.
Kasiinode vähenemine kordades on ju väga hea. Nüüd netis voolav raha on probleem, aga mitte ses suurusjärgus nagu see, kui iga tunkedes mees töölt tulles kasiinosse sisse astus ja võlgadega välja tuli.
Post a Comment