13.11.07

Palgatõusu üle on ebaõiglane viriseda

Alustuseks palun lugejatel ära arvata, kes on järgneva tsitaadi autor:

a) Ametiühingute Keskliidu esimees Harri Taliga;
b) sotsiaaldemokraat Eiki Nestor;
c) Tööandjate Keskliidu juhataja Tarmo Kriis;
d) Hansabank Marketsi makroanalüütik Maris Lauri?

Tsitaat ise on selline: „…kui võrrelda meie ettevõtete kasumeid aastatel 2000-2006 teiste Euroopa ettevõtete kasumitega (kasumi ja käibe suhe), siis oleme riikide arvestuses väga kõval neljandal kohal. Meist on ees vaid Türgi, Iirimaa ja Läti. See tähendab, et teenitud lisandväärtusest on Eestis märksa rohkem läinud omanike kui töötajate taskusse ja meil on olemas tegelikult reserv, mille arvelt töötajate palku tõsta. Tõsi, siin on juba viimase aasta jooksul toimunud suur muutus töötajate kasuks ning mõistagi on see tööandjatele ebameeldiv ja valus. Aga kokkuvõtteks: töötajate palgatõusu üle on Eestis ebaõiglane viriseda, sest seni on neilt saadud märksa rohkem, kui neile on antud.”

Millegipärast ma kahtlustan, et enamus Ärielu lugejaid peab sellise mõtte autoriks kas Taligat või Nestorit. Eks tõekspidamine, et Eesti tööandjad on töövõtjate arvelt hästi elanud sobib ikka ametiühingujuhi või sotsiaaldemokraadi suhu.

Aga ennäe imet! Sedapuhku on nii „ettevõtjavaenuliku” mõtte julgenud avalikult välja öelda hoopis Maris Lauri ajakirja Director viimases numbris. Tsiteerisin Eesti üht mainekamat majandusanalüütikut nii pikalt põhjusel, et sedasorti mõtteavaldusi kohtab Eesti ajakirjanduses haruharva.

Tulistame ametnike pihta
Klassikalistes vesternides on tavaks, et head tegelased kannavad valgeid ja halvad tegelased musti riideid. Nii on vaatajale suisa visuaalselt selgeks tehtud, kelle poolt tuleb olla ja kellele õiglast karistust soovida.

Samasugune mustvalge maailmanägemine kehtib kahjuks suuresti ka Eesti avalikus ruumis. Eesti ajakirjanduses keerutab efektselt kolti heledas kostüümis ettevõtja ning annab imetleva publiku silme all kiirtuld mustade meeste pihta avalikust sektorist.

Publik kiidab tulistamisele takka, sest viimased 15 aastat on eestlastele sisendatud, et eraettevõtlus on efektiivne ühiskonna vedur, avalik sektor seevastu ebaefektiivne ühiskonna pidur. Mida õhem riik, seda parem.

Kuigi Eesti avalik sektor on kindlasti üle Euroopa keskmise edumeelne ja edukas. Kui tuua vaid üks näide, siis suudab Eesti võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega silmapaistvalt efektiivselt ära kasutada euroliidu toetusmiljardeid, sest meie bürokraadid olid selleks hästi ettevalmistanud nii ennast kui ka raha lõppkasutajaid.

Selle sügise üks lemmikteema on ettevõtjate katusorganisatsioonide pahandamine avaliku sektori palgatõusu, eriti ametnike palgatõusu pärast. Taustaks nii palju, et 2006. aastal töötas Eesti avalikus sektoris 25 protsenti ja erasektoris 75 protsenti kõigist töötegijatest. Rahandusministeeriumi andmetel on aastatel 1999–2006 Eesti kõigi töötajate palk keskmiselt tõusnud 110 protsenti, riigiteenistujate keskmine palk aga 80 protsenti.

Avaliku sektori töökohtade struktuur erineb seejuures kõvasti erasektorist, sest seal on väga vähe Narva Kreenholmi tüüpi organisatsioone, kus kõrgharidusega töötajaid on vaid mõni protsent ning odava lihttöö tegijaid palju. Avalikus sektoris on tunduvalt rohkem selliseid elukutseid, mis nõuavad kõrgharidust ja seega ka keskmisest kõrgemat palka – mõelgem näiteks õpetajate või ministeeriumiametnike peale.

Järelikult võiks arvata, et avaliku sektori keskmine palk ületab erasektorit. Tegelikus elus see kahjuks sageli nii pole, sest viimastel aastatel on erasektori palgad tõusnud palju kiiremini kui avaliku sektori palgad. Alles äsja teatas Statistikaamet, et esimest korda pärast taasiseseisvumist on erasektoris palgad keskmiselt kõrgemad kui avalikus sektoris.

Vihane võitlus tööjõu pärast
Eelneva jutu taustal võib igati mõista Tööandjate Keskliidu ja Kaubandus-Tööstuskoja pahameelt järgmisel aastal riigieelarvesse kirjutatud palgatõusude üle. Kui riik tõstab palku, siis suudab avalik sektor tööjõuturul erasektorile konkurentsi pakkuda, mis tööjõupuuduses vaevlevate ettevõtete jaoks ei ole kindlasti meeldiv uudis.

Ettevõtjatele oleks see kindlasti hea uudis, kui erasektoris jääb järgmise aasta palgatõus rahandusministeeriumi prognoositud 15% asemel 8% tasemele nagu ennustab Tööandjate Keskliit. Aga kindlasti ei saa erasektor eeldada, et avalik sektor peab oma palgatõusu puhul piirduma sama numbriga, sest palgakasv on avalikus sektoris olnud pikki aastaid ebaõiglaselt aeglasem.

Muidugi on ettevõtlusorganisatsioonidel lihtsam süüdistada valitsust, kui tunnistada ebameeldivaid tõsiasju. Ketserlikult kirjutas Indrek Neivelt hiljuti Eesti Päevalehes: „Ka paljude kritiseeritud avaliku sektori palgatõususus ei ole midagi halba. /…/ Ka sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolmesaja-neljasaja euro eest kuus, on möödas. Nii lihtne enam ettevõtjate elu ei ole. Niisiis kiirendab valitsus avaliku sektori palgatõusuga jällegi möödapääsmatuid muutusi.”

Mart Laar kurtis hiljuti, et mõnede ministeeriumite ametnike palgatõusu tuleb kärpida, sest see on kiirem kui nende tootlikkuse tõus. Olen ise töötanud kolm aastat riigiametnikuna ning tean hästi, et ühes ja samas riiklikus organisatsioonis töötavad sama palga eest mõned ametnikud 10 tundi ja teised 6 tundi päevas. Olen nõus ka nende kriitikutega, kes nõuavad riigisektoris ametnike arvu kahandamist, sest siin-seal on see tõesti vajalik.

Seni annab parimat eeskuju avaliku sektori efektiivsemaks muutmisel sotsiaaldemokraat Jüri Pihl, kes kaotab järgmisel aastal sadu piirivalvurite, politseinike ja päästeametnike töökohti. Pihl ei koonda töötajaid, vaid surnud hingi, mõttetult kirjas olnud ametikohti, mis ei kustutanud tuld ega püüdnud pätte. Lisaks korraldab Pihl näiteks päästeametnike tööd ümber moel, mis muudab nende töö efektiivsemaks ning võimaldab koondatud ametikohtade arvelt palku tõsta.

Ent taas kehtib lubamatult mustvalge arusaam, et tootlikkusega on probleeme ainult avalikus sektoris ning et ainult avalik sektor veab majanduslikult ebaefektiivset palgatõusu. Tootlikkuse ja palgakasvu vahet on kiiresti kasvatanud hoopis pankade käivitatud kinnisvarabuum. Tsiteerin veelkord Maris Laurit: „Kui see nõudlus aga järsku kasvama hakkas (nagu ehituses), jooksid palgad teenustesektoris eest ära. See aga hakkab rõhuma neid sektoreid, mis majandust tegelikult toidavad – tootmine ja eksport. Ehitus on Eestis praegu selgelt tootlikkust hävitav sektor – uued töötajad ei tooda enam väärtust juurde, nad hävitavad seda.”

Sotsid Savisaare häälte kallal?
Lõpetuseks tänan Tööandjate Keskliidu juhatajale Tarmo Kriisi, kes süüdistas eelmisel nädalal ajakirjanduses sotsiaaldemokraatide selle pärast, et me soovime ametnike palka tõstes Edgar Savisaarelt valijaid üle lüüa.

Kriisi väide ei pea paika, kuid toimib sotsiaaldemokraatide jaoks kindlasti hea tasuta reklaamina. Sotsiaaldemokraadid ei püüa avaliku sektori ega isegi mitte ametnike palku tõstes Keskerakonnalt hääli üle lüüa. Teeme seda lähtudes teadmisest, et Eesti riik peab olema mitte õhukene, vaid tugev. Et riigi palgal peavad olema head ja konkurentsivõimelised töötajad. Tugev riik on ka ettevõtjatele hea partner, nagu tõestavad näiteks Soome pikaajaline püsimine maailma kõige konkurentsivõimelisemate majanduste edetabeli tipus.

See artikkel ilmus tänases ajakirja Ärielu numbris.

4 comments:

Toivo Ellakvere said...

"Kuigi Eesti avalik sektor on kindlasti üle Euroopa keskmise edumeelne ja edukas."

kas seda saaks kvantitatiivselt hinnata? kuidas?

Hannes Rumm said...

Näiteks e-teenuste pakkumise poolest.

Toivo Ellakvere said...

jajah, kuidas seda kvantitatiivselt mõõta ? kas on mõõdetud nt kodanike rahulolu e-teenustega? kust ma seda uuringut lugeda võin?

Unknown said...

Huvitav promo või blogi-kiri, aga päris analüüsist eristab seda ainult üks puudus - praeguses palgagalopis on jäetud arvestamata eesti tööturu avanemine.

Täiesti kummastav oli näiteks lugeda (tõsi küll - vaid vahendatud) M Lauri arvamust, et "tasuta käes" pangaraha on äkki ehitussektori palkade tõstmisega eesti majandusele mingi kohutava kabelimatsu pannud.

Kinnisvara- ja ehitussektoris toimuvast arusaamiseks tasuks ikka meenutada, et kõigepealt läksid vähegi pädevad ehitajad Eestist ära. Soome ja Rootsi ja kuhu veel. Normaalse palga peale.

Kinnisvara turu nõudluse juures ei maksa ületähtsustada laenuraha ja selle hinda. Tasuks vaadata statistikat keskmise eestlase eluaseme suuruse ja muude tingimuste kohta ning võrrelda seda keskmise eurooplase tingimustega.

Nõudlus tekitab pakkumise. Esiteks laenupakkumise (kui juba mõlgitud Ford on käes, tahaks äkki elamistingimusi ka parandada) ja seejärel ka eluaseme pakkumise. Mille loomiseks on vaja tööjõudu.

Loomulikult olid ehitussektoris pakutavad palgad (vähemasti mõne aja jooksul) inimeste tööoskustele mittevastavad. Kui aga nende suurenenud palgapakkumiste peale vähemasti osa oskusehitajaid väljamaalt tagasi tulid - väga hea!

Nagunii on kiiresti arenevale majandusele omased teatud turumoonutused. Lihtsalt - neile tuleb ausalt otsa vaadata ning ka vastavalt reageerida.

Muidu aga jutuga 98,7% nõus. Ja suurenev palk on (avanenud Euroopa tööturu kontekstis) ilmselt paariks järgmiseks aastaks eesti majanduse üks olulisemaid väljakutseud ja ka arengumootoreid...

Kui ainult oskaks õieti otsa vaadata ning vastavalt hinnata ;-)