Kui mina Tartu Ülikooli jõudsin, oli Juhan Peegel ägedamast õppetööst juba kõrvale tõmbunud ja tunniplaanis olid tal ainult mõned üksikud sissejuhatavad loengud.
Seda hardamalt ootasid esmakursuslased legendaarse professori esimest loengut. Mille algus venis üle akadeemilise veerandtunni. Viimaks läks auditoorumi uks lahti ja Peegel astus vaikselt sisse.
"Ma vabandan oma hilinemise pärast, aga selle eest lähen ma täna varem ära!" teatas ta sissejuhatuseks surmtõsise näoga.
Olen seda Juhan Peeglilt laenatud vabandust kasutanud paljudel puhkudel ja võin kinnitada, et see toimib ka teistes keelekeskkondades ja kultuuriruumides.
Eile meie hulgast lahkunud Peegel oli imetlusväärselt hea inimene ja õpetaja. Kahjuks on viimasel ajal ära ununenud tema kirjanduslik looming. Peegli ausust näitab asjaolu, et tema oma elulool põhinev fragmentaarium "Ma langesin esimesel sõjasuvel" kirjeldas 1940. aastal Eesti kaitseväest punaarmeesse sattunud meeste saatust ausalt ja halastamatult hoolimata sellest, et ilmus see raamat seitsmekümnendate teisel poolel.
Loodetavasti annab mõni kirjastus sellest raamatust peatselt välja uustrüki, sest Peegli teos on kirjanduslikust kõrgklassist ning annab tollesse masendavasse aega suurepärase sissevaate.
7.11.07
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment