Põletik valitsuse terves ihus?

Poliitdoktorid panid nädala alguses mureliku diagnoosi: valitsuse muidu nii terves ihus on tekkinud põletikukolle majandusminister Juhan Partsi ümber. Ja mis kõige hullem: see kolle ohustab Tallinna–Tartu maantee laiendamistööde algust, bussi- ja praamiliikluse korrastamist ning mida kõike veel.

Tõsi ta on, et valitsusliidus on tekkinud pinged Reformierakonna ja IRLi vahel – seda nii Nord Streami gaasijuhtme ning nüüd ka mõningate majandusministri haldusalasse käivate probleemide pärast. Aga nagu ikka, on poliitdoktorite ohuhinnang üle pakutud. Kui lahutada loost Andrus Ansipi valitsuse «sügavaima kriisi kohta» arusaadav ajakirjanduslik liialdus, siis jääb järele järjekordne õpetlik näide Eesti valitsusliitude üldise toimimisloogika kohta.

Kes on Liivimaa parim ratsutaja?
Eestis on juba 15 aastat ihaletud tõupuhast parem- või vasakpoolset valitsust. Paraku pole seda veel kordagi sündinud. Tavaliselt on meie valitsuste retsept olnud kaks osa parempoolseid ja üks vasakpoolseid või vastupidi. Nende koosluste juures räägivad opositsiooni jäänud erakonnad tavaliselt sellest, et maailmavaateliselt nõrgem pool kaotab valitsuses oma näo.

Tegelikkus on hoopis teistsugune. Valitsuse sees käib kõva konkurents valijate toetuse pärast mitte erinevate, vaid sarnast maailmavaadet kandvate erakondade vahel. Praeguses valitsuses võistlevad just Reformierakond ja IRL selle üle, kes on tegelikult Liivimaa parim ratsutaja. Mis võimaldab sotsiaaldemokraatidel rahulikult oma huve teostada, tegeldes näiteks avaliku sektori palgatõusude, toimetulekutoetuse tõstmise, lasteaedade rahastamise ja muude meile omaste asjadega.

Väiksed pinged praeguses valitsuses pole ka midagi uut ega üllatavat. Pärast 2003. aasta valimisi lõppes Res Publica ja Reformierakonna koostöö valitsuses esialgu kavandatud liitumise asemel hoopis sellega, et paremparteide omavaheline vihane konkurents viis valitsuse lagunemiseni.

Ka Rahvaliidule ei saanud viimastel riigikogu valimistel saatuslikuks mitte ainult korruptsiooniskandaalid, vaid ka maailmavaatelt lähedase Keskerakonna varju jäämine. Kuna kahe aasta vältel ühes valitsuses ei paistnud Villu Reiljan Edgar Savisaare selja tagant lihtsalt välja, siis lõi Keskerakond väiksemalt vennalt hulga hääli üle.

Ära panna või ära teha
Enamikule SL Õhtulehe lugejatest on üsna ükskõik, mis värvi kassid parasjagu valitsuses on, peaasi, et nad hiiri püüavad. Seepärast on ka sotsiaaldemokraatide suurim mure, kuidas leppida võimalikult kiiresti kokku Tallinna–Tartu maantee laiendamiskava rahastamine. See tee on lisaks liiklusohutuse tagamisele oluline selleks, et töökohad liiguksid Tallinnast ja Harjumaalt ka Kesk- ja Kagu-Eestisse. Kui näiteks Põlvas toodetud kaupu pole võimalik kuluefektiivselt toimetada kõige ostujõulisemale siseturu osale ehk Tallinna ja Põhja-Eesti sadamate kaudu välisturgudele, siis ei koli töökohad Põlvasse, vaid põlvamaalased kolivad Tallinna.

Sellest ei võida Eestis keegi, kui kusagil kuluaarides üritatakse majandusminister Juhan Partsile külge pookida Toivo Jürgensoni mantlipärija imagot. Mis tahes tühjast tülist hoopis kaotavad need tavalised reisijad, kelle huvides on valitsuse üksmeelne tegutsemine bussijuhtide streigi ärahoidmiseks ja praamipiletite järsu hinnatõusu leevendamiseks.

Praegune valitsus on juba esimese poolaastaga teinud päris palju häid asju ning nagu näitavad avaliku arvamuse uuringud, oskavad meie valijad seda hinnata. Kui valitsusliit tahab toetust hoida ja kasvatada, siis on mõistlik keskenduda ärapanemise asemel vajalike asjade ärategemisele.

Kahjuks on praegune opositsioon nii nõrk, et ei esinda oma valijate huve, valitsusliidu survestamisest rääkimata. Isegi parandusettepanekuid riigieelarvele esitas nüüdne opositsioon mitu korda vähem, kui seda on tehtud varasematel aastatel. Riigieelarve teisele lugemisele võtsid kogenud kolleegid kaasa hambaharja ja habemeajamistarbed, aga opositsioon lasi nad koju vaid mõnetunnise loiu arutelu järel. Kui opositsioon jalad kõhu alt välja võtaks, sunniks see ka valitsusliitu tõhusamalt tööle.

See artikkel ilmus ka tänases SL Õhtulehes.