Toreadoor Savisaar

Toreadoor Savisaar tegi seda esmaspäeval jälle! Käis välja ilmselgelt rumala mõtte, mida härg pimesi ründama tormas.

Jaburaks mõtteks oli Savisaare esmaspäevases Postimehes välja käidud idee selle kohta, et riik peab hakkama kinni maksma nende inimeste eluasemelaene, kes ise oma võlga enam tasuda ei jaksa. Esmaspäevase Postimehe juhtkiri ise laitis selle mõtte nii veenvalt maha, et neid argumente pole mõtet siinkohal üle korrata.

Härjaks on selles loos meie ajakirjandus, mis tavaliselt mõnuga Keskerakonna esimeest ründab. Enamasti kritiseerivad ajakirjanikud Savisaart asja eest, sest tema populistlik poliitika ja ebademokraatlik juhtimisstiil annavad selleks küllaga põhjust. Teisalt on Savisaar paljude ajakirjanike jaoks isiklikult ebasümpaatne ning nii ei suudetagi vastu pannu kiusatusele igal võimalusel talle kintsu karata.

Kindlasti ei ole Savisaar rumal inimene, seepärast on vaja küsida, miks ta nii rumala, aga samas provokatiivse mõttega just nüüd välja tuli? Põhjus on lihtne – ta manipuleerib taaskord kriisiolukorras ajakirjanduse ja avalikkusega, juhtides teadlikult provotseerides tähelepanu oma suurelt patult mõnele pseudoprobleemile.

Piisab Savisaarel vaid ajakirjandusele punase räti näitamisest, kui see – või vähemalt piisavalt mõjukas osa sellest – rünnakule sööstab. Postimees tegeleb sel nädalal üliinnukalt Savisaare eluasemelaenudega ning kritiseerib Savisaart tema idee pärast, mis niigi pöörast laenurallit veelgi kiirendaks.

Nii on Savisaarel õnnestunud tuima vaikimise ja pettemanöövriga tähelepanu ära juhtida oma 51 km/h kiiruseületamiselt, mille eest politsei teda peagi karistab.

Täpselt sama käitumismalli kasutas Savisaar pärast aprillikriisi, mis tegi temast suure osa eestlaste silmis Kremli käsilase. Et varjutada aprillikriisi ülimalt negatiivseid tagajärgi, mis kukutasid Keskerakonna populaarsuse eestlaste silmis enneolematult madalale, viis Savisaar Keskerakonna lauspopulistlikule rünnakule alkoholismi vastu kõigil rinnetel korraga. Ja jälle õnnestunult – meedia näägutas kooris Tallinna linnapea ja Harju maavanema kallal ning see ühendkoor varjutas edukalt Keskerakonna juhi Kremli-meelset käitumist.

Sama võtet on kogu maailma poliitikas kasutatud sajandeid ning Eestiski pole see ammu mingi uudis. Hea näide pärineb üheksakümnendate aastate lõpult, mil Koonderakonna valitsusel olid väga kibedad päevad. Et avalikkuse tähelepanu päevapoliitilistelt jamadelt ära juhtida, tegid mõned valitsuse kõige populaarsemad ministrid hulga radikaalseid reformiettepanekuid, mis eeldasid olulisi muudatusi isegi põhiseaduses. Kuigi nende ettepanekute teostamiseks polnud mingit võimalust, olid nad nii provokatiivsed, et vähemalt osaliselt juhtisid ühiskonna tähelepanu tõelistelt muredelt minema.

Tuleb aga tunnistada, et nii hästi ja süstemaatiliselt nagu Edgar Savisaar, ei suuda Eestis pseudoteemasid tõstatada ükski poliitik.

Teen lõpetuseks ka ühe ennustuse. Kohe, kui ajakirjandusse jõudis uudis Savisaare kiiruseületamise kohta, lekkis meediasse info Rahvaliidu esimehe Jaanus Marrandi mitu kuud vana kiiruseületamise kohta. Mis teie arvate, millisest infoallikast Marrandit puudutav uudis just Savisaarele nii sobival hetkel meediasse jõudis?

Seetõttu olen kindel, et samal ajal Savisaarele karistuse määramisega lekib täiesti juhuslikult ajakirjandusse mõne teise tuntud poliitiku (väidetav) patt.