Täna tutvustas meediaõpetaja Maria Murumaa oma magistritöö huvitavamaid tulemusi noorte käitumisest Facebookis, millest kõige üllatavam oli see, et erinevalt Euroopa noortest ei julge eestlased Facebookis tehtud sõbrakutsetele eitavalt vastata.
Eesti noored kardavad Facebooki sõbrakutsetele eitavalt vastata, sest nad pelgavad mõjuda ebaviisakana. Meediauurija Pille Pruulmann-Vengerfeldt täiendas noorte uuringut väitega, et tegu pole ainult Eesti noorte eripäraga, selline käitumine on iseloomulik ka meie täiskasvanutele.
Seletuseks eestlaste käitumisele pakkusid uurijad, et meie ühiskonna väiksuse tõttu kardetakse, et ollakse sõbrakutse esitanud inimesega kusagil kokku puututud ja ei mäletata teda, ning teisalt on suur tõenäosus temaga tulevikus kokku puutuda.
Suurema selguse Eesti noorte eripärast Facebooki ja laiemalt interneti kasutamisel saame juba veebruaris, sest siis tutvustatakse 27 EL riigis läbi viidud uuringut, mille Eesti poolne partner oli Tartu Ülikooli meediateaduskond.
Lõpetuseks toon HUWY üritusel tutvustatud noortepärast liigitust Facebooki kasutajate kohta:
Friik - veider seibija;
Põuser ehk edvistaja – neid iseloomustab rohke pildimaterjal ja eneseeksponeerimine;
Ärimehed – kasu peal väljas olijad, keda olevat noorte seas päris palju;
Idavennad - välismaised perverdid. (Tüüpiliselt türklane või brasiillane, kuid eestlasi ei oska noored perverdiks pidada, isegi kui selleks on põhjust);
Tigedad kasutajad või lihtsalt vihkajad, alaliik vanainimesed, kes noortele turja hüppavad;
Tavakasutaja, kellega enim samastutakse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Heh, kas uuringus oli mingi mõjuv põhjus ka, miks seda "mitte ei öelda julgemiseks" nimetada?
Et kui ma ei taha sinna interneti luua mingit pädevat üks-ühele pilti sellest, kellega ma tegelikus elus läbi käin ja ma aktsepteerin, et see ei tähenda tegelikult midagi, et sa kuskil feissbukis kellegi oma sõbraks paned, siis ma ei näe mingit põhjust kedagi soovijat pikalt saata kui ta ise mõjuvat põhjust välja pole näidanud.
Ma nimetaks seda vabaks ja eelarvamusteta suhtluseks.
Hea oleks muidugi teada, kas küsimustikus eestlased ise kirjutasid "ma ei julge ei öelda, ehk ma tundun ebaviisakas" või on tegu sellise kvantitatiivsete uurimismeetodite kasutamise järel autori enda poolt peale pandud tõlgendusega keerulisemate sotsiaalsete tegurite tulemile.
Jaanus, magistritöö tugines fookusgrupi intervjuudele, ehk pikkadele vestlustele noorterühmades. Üle-euroopaline uuring tugineb küsitlusel ehk et hõlmab palju rohkemat hulga inimesi, aga ei lähe nii süvitsi.
See iseenesest muidugi ei tähenda väga palju, et intervjuu süvitsi on, sest sotsiaaluurijad oskavad süvitsi intervjueerides päris pikalt ja järjekindlalt intervjueeritavat täpselt oma äranägemise poole lahterdada, kuni lahterdatav on nii tugevalt ära lahterdatud, et kõik need vähesed tegelikke motivatsioone peegeldavad vastused liigituvad kõrvalisteks näitajateks.
Huvitav oleks muidugi neid konkreetseid küsimustikke ja näiteintervjuusid lugeda.
välismaalasi lisatakse eamiselt siiski selleks, et nad odavtööjõuna käiksid su farmis sigu kitkumas ja katust WC-paberiga üle külvamas.
Põhineb uurimistööl "Kas sõber kes sõbrunes just FB-s 10-e hiinlasega, mängib Farm-City-Prispnvelli'd või mitte"
- 100 % välismaalasi lisanutest mängisid ühte nimetatud mängudest või mõnda muud säänset jura.
Hau, MNC on rääkinud.
Post a Comment