Ketšup, jõhvikamorss ja veri

„Me oleme katsetanud ketšupi ja rootsipunase värviga, proovinud jõhvikamorssi ning maasikamoosi,“ räägib Hannes Võrno Vikerraadios veidi humoorika häälega. „Aga tuleb siiski tõdeda, et verd ei asenda ka suvel miski. Nii et tule puhkuse ajal doonoriks!“

See raadioreklaam on osa Eesti Doonorite Seltsi sotsiaalkampaaniast „Verd ei asenda miski“, millega me kutsume juba kolmandat suve inimesi verd loovutama puhkuste ajal, mil inimesed sõidavad loomuldasa linnast minema.

Doonorlus on väga ilmekas näitaja selle kohta, kui sidus on ühiskond ja kui abivalmid on inimesed. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema vähemalt 4% elanikkonnast. Igavates ja turvalistes Põhjamaades, millega me end tavaliselt võrdleme, ongi vereloovutajaid nii palju.

Eestis oli Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse andmetel 2005. aastal doonoreid 32 147, mullu tõusis see number 34 063-ni Ühtpidi doonorite arv küll kasvab, ent teisalt loovutab meil verd ikka veidi alla 3% elanikest.

Vereloovutamine on oma olemuselt samasugune heategemise viis nagu mõne lastehaigla või lastekodu toetamine. Ainult iga inimese sisemine sund ja andmise rõõm on see, mis paneb teda oma raha või 450 milliliitrit verd loovutama. Doonorluse eripära on muidugi see, et püsidoonorid kulutavad mitu korda aastas tubli tunnikese selleks, et lasta endale süstlanõel veeni torgata.

Nõuka-ajal polnud doonoritest puudus, sest vereloovutamise eest maksti raha ning anti tasulisi puhkusepäevi. Doonorivere turvalisuse tagamiseks loobuti üheksakümnendatel aastatel doonorluse eest tasumisest ning nüüd sõltub doonorite arv eelkõige inimeste vastutustundest.
Eestis on palju staažikaid doonoreid, kes on verd loovutanud üle 100 korra ehk üle 25 aasta. Samas on doonorite seas sel sajandil ülekaalus nooremad inimesed, kes on vereloovutamisega alustanud ajal, mille selle eest tasutakse lihtsalt aitäh-sõna ning šokolaaditahvliga. See näitab, et peale on kasvanud uus doonorite põlvkond, kelle jaoks heategemine ja ühiskondlik vastutustunne on olulised väärtused.

Ent isegi vastutustundlikele inimestele on vaja tempokas maailmas aeg-ajalt turundusvahendite abil meelde tuletada, et neid oodatakse doonoriks. Varasematel aastatel juhtus aeg-ajalt nii, et suvepuhkuste ajal vähenes doonorite arv järsult ning verevarud kahanesid ohtlikult väikeseks. Tänu Doonorite Seltsi kahele varasemale sotsiaalkampaaniale kasvas juulikuine doonorite arv Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse andmetel 3700 vereloovutajalt 4200 vereloovutajani.

Võiks ju arvata, et kuna reklaamiraha teenivad kõik meediakanalid tänavu palju vähem, siis ollakse sellevõrra kitsimad ka sotsiaalkampaaniate toetamisega. Õnneks nõustusid Doonorite Seltsi paugupealt tasuta reklaampindadega toetama Õhtuleht ja Postimees, kõik Rahvusringhäälingu raadiokanalid ning Ajakirjade Kirjastuse ajakirjad Eesti Naisest alates ja Kroonikaga lõpetades.

Meeldiv üllatus oli see, et kampaania oli juba käivitunud, kui Doonorite Seltsiga võtsid ise ühendust Eesti Ekspress, Maaleht ning ajakiri Kodu ja Aed, pakkudes ka omalt poolt tasuta reklaamipinda. Viimasel ajal kolletumise ja vastutustundetu käitumise pärast kõvasti sarjata saanud ajakirjandus näitab doonorlust edendades vägagi tunnustamisväärset sotsiaalset vastutustunnet.

Muuseas, Doonorite Seltsi raadioreklaami lõpetab Hannes Võrno õpetussõnadega: „Lähima doonoripunkti leiad aadressilt http://www.verekeskus.ee/.“

See artikkel ilmus tänases Õhtulehes.