See inimene, kes eitab tõsiasja, et alanud aasta üks kõige tõsisem probleem Eestis on järsult kasvav tööpuudus, on kas rumalavõitu või Eesti vabariigi peaminister.
Ülemaailmne majanduskriis saadab tänavatele miljoneid inimesi kõigis maailmajagudes ning tööpuuduse kasvuga käivad käsikäes paljud rasked probleemid. Alates kuritegevuse kasvust ning lõpetades tõsiasjaga, et paljud ootamatult töö kaotanud inimesed seisavad kohe silmitsi riskiga kaotada ka oma kodu.
Kuigi see võib tunduda kummalisena, on Eestis majanduslanguse põhjustatud riskid palju suuremad kui veel eelmise sajandi lõpus.
Eelmine majanduskriis räsis Eestit kümme aastat tagasi, saades alguse Talse börsimulli lõhkemisest ja Vene majanduskriisist. Nüüdne langus Eesti majanduses algas meie oma kinnisvaramulli lõhkemisest, kuid selle peamine põhjus on siiski USA rämpslaenudest alguse saanud ülemaailmne majanduskriis. Kui mullu sügisel hakkasid kokku kukkuma USA ja Euroopa suurpangad, siis nüüd vaaguvad hinge näiteks maailma tuntuimad autotööstused.
Jõukam rahvas, suurem risk
Kümmekond aastat tagasi olime vaesemad, aga ka meie inimeste riskid olid väiksemad. Peamiselt said siis haiget börsimängurid või inimesed, kes töötasid Venemaale kaupu müüvates ning pankrotistunud firmades.
Nüüd on kriisist haaratud majandusharusid rohkem ning hädas on ka kõigi nende riikide majandused, mis on peamised Eesti eksporditurud. Tööta jäämine on valus šokk igale inimesele, kuid eriti raskesse olukorda paneb see need pered, kel on maksta eluasemelaen. Kümme aastat tagasi oli Eestis sellised inimesi vähe, nüüd on meil laenu eest kodu ostnud peresid 150 000. Ohus on meie keskklass, täies tööeas edasipüüdlikud inimesed.
Töötuks jäämine ähvardab peret mitte ainult sissetulekute vähenemisega, vaid ohuga, et pangale tuleb loovutada mõne aasta eest ostetud uus ja uhke kodu. Seda isegi juhul, kui on selge, et töö kaotanud pereisa või -ema on omal alal kogenud ja hea töötaja, kes kindlasti mingi aja pärast uue töö leiab, kuid vahepeal jääb pere lihtsalt laenu tagasimaksmisega hätta.
Riigi ainumõeldav käitumine sellises olukorras on tagada inimeste kodu turvalisus. Nii on näiteks Suurbritannias ettevalmistamisel seadus, millega riik kavatseb pakkuda maksupuhkust neile laenuvõtjatele, kelle rahaseis on järsult halvenenud töökoha kaotuse, haiguse või abielulahutuse tõttu.
Ka Eesti riik lihtsalt peab toetama neid inimesi, kes on töötuks jäämise või mõnu muu mõjuva põhjuse tõttu ajutiselt oma eluasemelaenu maksmisega hätta jäänud. Kui riik seda ei tee, siis lähevad ootamatult oma kodu kaotanud ning vaesusesse paiskunud perede hädad ühiskonnale kokkuvõttes palju kallimaks maksma kui nende aitamine. Tavalises olukorras võiks riik piirduda soovitusega, et pered vahetaksid headel aegadel ostetud eluasemed odavamate vastu, aga praegusel kinnisvaraturul, kus maju ja kortereid on ehitatud kahe aasta jagu ette, oleks see lihtsalt inimeste mõnitamine.
Kiireim lahendus intressipuhkus
Kõige kiirem ja tõhusam viis hättasattunud inimesi aidata on tasuda nende eest ajutiselt eluasemelaenu intresse, mis laenuperioodi algusaastatel on suuremad laenu põhiosa maksest. Kuna olukord maailma ja Eesti majanduses on viimasel aastal muutunud mitte kuude, vaid nädalatega, siis on raske prognoosida, mitu sada või tuhat Eesti peret sel aastal oma eluasemelaenu tasumisega hätta jääb. Kiiresti muutuvas olukorras on vaja paindlikult käituda ning seepärast sobib intressipuhkuse maksmiseks kõige paremini riigile kuuluv Kredex, kellel on aastatepikkune kogemus tööst erinevate laenutoodetega.
Seepärast peavad sotsiaaldemokraadid hädavajalikuks, et riik aitab tänavu abivajajaid vajadusel 100–300 miljoni krooniga. Vajadusel leiame selle raha riigieelarvest mõnd teist kulu kärpides.
Minu arvates ei ole nii olulise asja puhul vaja häbeneda ka riigi stabiliseerimisreservi kallale minemist. Milleks me neid reserve siis kogusime, kui nende arvelt pole võimalik tuhandete Eesti kodude turvalisust tagada?
Muidugi on oluline see, et Eesti ei kordaks mõne suurriigi vigu, kus ettevõtjaid või laenuvõtjaid päästma minnes toetati hoopis panku. Seetõttu peab toetusskeem oleme lihtne ja läbipaistev.
Loodetavasti saavad ka Eestis tegutsevad pangad aru, et kui nemad võimaldavad pangalaenu põhiosale maksepuhkust ja riik lisab sellele intressipuhkuse, siis võidavad sellest kõik. Perele jääb alles kodu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning pankadel pole vaja korstnasse kirjutada laene ning hakata maksma tuhandete laenu katteks üle võetud kodude kütmise ja turvamise eest.
P.S. See artikkel ilmus tänases Õhtulehes.
7.1.09
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Kuidas kavatseks riik hakata tegema vahet inimestel, kes on käesoleva finantskriisi ja majanduslanguse juures ajutise maksevõimetusega ja kes seoses majanduse ümberstruktureerumisega pikemaajalise maksevõimetusega (teatud suurusega laenumakse juures).
Näiteks kõrgepalgaline ehitustööline võib minna madalamale palgale aastateks ning olla enne järgmise kindla töökoha leidmist aastaid erialaselt töötu .
Kuidas suudab riik teha vahet laenudel, mis on uues majandusolukorras kestvalt üle jõu ja mis ajutiselt üle jõu käivad.
Ning milline oleks toetus(t)e saamise kriteerium - kas ükskõik milline kinnisvaraga seotud laen? (Miks ainult kinnisvaraga seotud laenud?)
Kas ainult lastega perede laenud, lapsi planeerivate perede laenud? Kas 4 miljonit kooni maksva korteri ostnud toetatakse samal alusel 1.3 miljonit krooni maksnud korteri ostnud.
Ehk peaks ühiskonna ja majanduse paranemiseks laskmagi üle jõu võetud laenud pahaks ning pankadel oma valede otsuste eest maksta. Ehk oleks tark leida korteri/elamispinna kaotanutel elamiseks ajutine ja kvaliteetne sotsiaalpind. Aga kuhu tõmmata see piir, keda aidata, kui kaua ja kui pikalt?
Kuid kui majanduslangus kestab aastaid?
…
Lisaks:
Kui riik maksab intresse, siis ongi see kaudne pankade toetamine. Ülekuumenenud kinnisvaraturu raames korteri ostmine on loonud olukorra, kus tihti laenujääk ka aastaid pärast ostmist on ikka veel rohkem korteri hetkeväärtusest. Sellest vaatenurgast on rohkem õigustatud lõhkimineku "loomuliku protsessi" tolereerimine, mitte piina pikendamine. Mis ei tähenda, et riik ei saaks seda maandumist pehmendada!
Kindlasti pole riigil siiski kompetentsi ja võimalusi (majanduskriisi ajal on igasugune prognoos väga kahtlane tegevus – ökonomeetrilised mudelid, mis on ehitatud retrospektiivse kogemuse pealt muutuvad ebaefektiivseks) hakata hindama piisavalt (sic!) kompetentselt ja operatiivselt suurt hulka laenuvõtjaid nende tulevase maksevõime osas (eriti võttes arvesse majanduse sektorite ja üldise struktuuri ümberformeerumist kriisi raames/tõttu).
Suurbritannia toetuspoliitika on mõnes aspektis mõistlik, kuid majandusolude muutumisest ning mulli lõhkemisest tulenev töökohakaotus ei pruugi olla majandussektorite raames taastuv ning vanad laenud ei pruugi uues majandussituatsioonis aastaid talutavad olla. Lisaks on meie olukord Suurbritannia omast siiski väga erinev: õrnale jääle minek.
Seega – parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Pikemas perspektiivis pärsib nn lõputu õudus majanduse taastumist tunduvalt enam kui „kontrollitud õudne lõpp“. Arvestades üüri- ja müügipinna pakkumise ja nõudluse reaalset (hetkel veel eranditult langustrendis väljakujunevat) suhet, olekski kasulik lasta isegenereerunud ülekuumenenud kinnisvaraturumullist gaasid välja, jätmata aastate (aastakümnete) pikkuseid õudusoaasikesi, mida lahutab näljasurmast vaid valedest otsustest kibestunud sopaveenire.
Post a Comment