14.1.09

Intressipuhkus ja Eesti uhkus

Eestis elab Emori andmetel 131 000 peret, kes on võtnud eluasemelaenu. See arv pole ehmatavalt suur seetõttu, et meil on kümneid tuhandeid vastutustundetuid laenajaid.

Eluaseme laenude kiire kasv algas pärast ühinemist Euroopa Liiduga, kui Põhjamaade pangad hakkasid iga hinna eest siinse laenuturu pärast võitlema. Omaosaluse määr sulas nagu või, intressid kukkusid kolinal ning laene pakuti nii agressiivselt, et diivanitest purskas nafta.

Mõne aastaga paiskasid Põhjala pangad Eesti eluasemelaenu turule ligi 100 miljardit krooni ning vilistasid Eesti Panga hoiatustele, et laenuturu nii järsk kasv põhjustab suuri riske. Seetõttu vastutavad eelkõige pangad, kelle käes oli otsustusõigus ja klintidega võrreldes ka kordades suurem pädevus laenuriskide hindamiseks, praeguse ohtliku olukorra eest.

Häda on ainult selles, et kui riskid realiseeruvad, siis kaotavad pankade omanikud raha, kliendid
aga kodu. Eluasemelaenu tasumisega on praegu probleeme umbes 3500 perel ning aasta lõpuks tööpuuduse järsu tõusu tõttu see number ilmselt kahekordistub.

Kodu läheb, laen jääb?
Üheksakümnendate aastate alguses Soomet tabanud majanduslanguse ajal kaotasid tuhanded inimesed algul töö ja seejärel ka kodu, sest ei suutnud enam laenumakseid tasuda. Oma eluasemelaene olematu kodu eest pidid nad maksma veel pikki aastaid takkapihta.

Ülemaailmse majanduskriisi mõjud ähvardavad nüüd sama saatusega paljusid Eesti peresid. Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et riik peab raskel ajal tagama kodu turvalisuse. Ilmselt tõhusaim viis selleks on võimaldada intressipuhkust või garanteerida riigi poolt intressimaksete tasumine, kuna laenu algperioodil on intressimakse suurem kui laenu põhiosa tagasimakse.

Seevastu internetis parastavad kommionud hätta sattunud peresid: „Aru ma ei saa, miks aidata neid, kes tegid lolluse.“ Lolliks peavad parastajad neid rahvuskaaslasi, kes hindasid oma riske sarnaselt suurpankadega ega osanud ülemaailmselt majanduskriisi ette näha.

Loomulikult ei saa ega pea Eesti riik tagama intressipuhkust kõigile laenajatele. See pole õiglane ega jõukohane. Sotsiaaldemokraatide idee kohaselt saavad intressipuhkust pered, kus üks pereliige on kaotanud töö ning kasvavad lapsed. (Kahjuks ei saa seda plaani ruumipuudusel siinkohal üksikasjadeni lahti kirjutada.) Esialgsel hinnangul võib aastase intressipuhkuse maksmiseks kuluda 150 miljonit krooni aastas ning Kredexi hinnangul saab selle summa eest leevendada 5000 pere muret.

Mõelgem korraks neljaliikmelise Tallinna pere peale, kes ostis mõne aasta eest veidi üle miljoni krooni suuruse laenu eest mõistliku suurusega kolmetoalise korteri. Eelmise aasta lõpul koondati seni kõrgepalgaline pereisa ootamatult raskustesse sattunud ettevõttest. Koondamisraha lõppedes ei suuda pere enam laenumakset tasuda ning praeguses majandusolukorras võib tööotsinguiks kuluda pikki kuid.

Parim võimalus oleks vahetada oma kodu odavama vastu, kuid kinnisvaraturul, kus maju ja kortereid on ehitatud kahe aasta jagu ette, õnnestub see vaid üksikutel.

Nii ähvardab peret oht, et pank võtab võla katteks kodu ning kui selle väärtus on langenud väiksemaks kui võlasumma, siis tuleb laenujääki ikka edasi maksta. Õnneks ei ole see stsenaarium ka pankade huvides, sest neil pole suures koguses kortereid ja maju kellelegi müüa, samas peab neid kütma ja turvama.

Kui riik annaks sellele perele kuni aastaks maksepuhkust, siis tuleb perel intressideks kulunud summa tulevikus ikka tagasi maksta. Kui on valida, kas oma kodust ilma jäämine või riigi toel laenukoormuse aastane edasilükkamine, siis kumma võimaluse valiksite teie?

Üleöö vaesusesse
Üks vastuväide intressipuhkuse kohta on see, et miks peab riik toetama jõukamaid peresid, sest päris vaestele ju laenu ei antudki. Eluasemelaenu on võtnud 22% Eesti peredest ning seega on enamus neist tavalised keskklassi pered. Kui riik neid raskel hetkel ei toeta, siis on meil varsti palju üleöö vaesesse langenud peresid.

Postimehel oli õigus, kui lehe juhtkiri nimetas üleeile intressipuhkuse plaani veel küps. Selle käivitamiseks on vaja lahendada veel mitu keerulist küsimust. Näiteks see, mille arvelt ning millistel tingimustel intressipuhkust täpselt rahastada.

Nende küsimuste lahendamiseks on vaja lisainfot, kuid eelkõige poliitilist tahet. Lisainfo hankimiseks kohtub rahandusminister Ivari Padar praegu pangajuhtidega. Kõige olulisem on aga poliitiline tahe, sest selleta jäävad paljud pered oma kodust ilma niikuinii. Meil on valida, kas kiitleme sellega, et oleme eriti karmi olelusvõitlusega turumajandus või oleme uhked hoopis selle üle, et suudame ülemaailmse majanduskriisi ajal tuhandeid peresid vaesusest päästa?

See lugu ilmus tänases Postimehes.

4 comments:

Anonymous said...

Peaasi, et pikemaks ajaks hätta jäävad inimesed tunnetavad mingil selgel määral oma nahal valesti tehtud otsuseid.

St. kui varem osteti maja + kaks CRV-d, siis ei tohi tekkida olukord, kus CRV-d jäävad alles, elukoht jääb kah alles, aga riik muudkui maksab maja eest...

Autodest (vähemalt liisinguga ostetud autodest) loobumine peab olema üks tingimus ning teine see, et kui ka näiteks aastaga ei suudeta saavutada sissetulekut, millega majalaenu tagasi maksta, tuleb sundida inimesi üürikorterisse vms...

Veelkord: halva otsuse teinud inimene peab OMAL NAHAL seda otsust tunnetama, kuid "kuuse alla" ei ole vaja tõesti saata.

Anonymous said...

Hannes,
need kes laenu ei saanud ja elavad üürikorteris, kas nende mured töökaotuse puhul on täiesti tühised?
Kas enamik palgasaajaid ehk 75%, kes teenivad alla keskmise peavad saama ise hakkama? Kas vaesusest tuleb päästa ainult need, kes laenu said ja neid, kes laenu ei saanud, aga üüri enam maksta ei jõua ei ähvardagi peavarjust ilma jäämine?

Kiilike said...

Ameerikas pole ma veel kordagi kuulnud, et keegi ütleks, et ise olid rumal ja oma asi, kuidas hakkama saad. Riik peab loomulikult rasketel aegadel võimetekohaselt ja mõistuspäraselt aitama.

Anonymous said...

Olukord peaks olema win-win. Pank on v"alja antud laenu pealt juba teeninud intressitulu ja laenuvormistamise maksu jne. Seega peaks pank andma intressipuhkust. K"usimus ei ole et keegi maksaks kellegi eest vaid makse edasi l"ukkamises n"aiteks aasta v'orra. Seda enam et k"usimus puudutab vaid maksimaalselt 5000 laenu. Kui pank nende laenude tagatised realiseerib on kahju suurem. Miks peaks k'oik maksumaksjad hakkama finantseerima 5000 pere laenu?