Valge neeger ja rikas töötu

Üks mu tuttav hambaarst räägib oma patsientidele surmtõsise näoga, et tänu tänapäeva meditsiini võimsale arengule võib hambaid ravida ka seedekulgla tagumise otsa kaudu.
«Ega sa ei taha uut ravimeetodit proovida?» pakub ta lahkelt. «Vanaviisi suud lahti tehes on see töö ainult natuke mugavam ja vähem valus.»

See nali meenus mulle eelmisel nädalal, kui sotsiaalministeerium pärast kaks kuud kestnud raskeid läbirääkimisi raporteeris uue töölepinguseaduse eelnõus saavutatud edusammudest. Uue töölepingu seaduse eelnõu menetlemist alustas sotsiaalministeerium täiesti valest otsast, tehes selle vajaliku töö mõttetult raskeks. Õigem olnuks pidada sisulisi läbirääkimisi ametiühingute ja tööandjatega enne eelnõu avalikkuse ette toomist. Just nii, nagu sotsid soovitasid.

Kui uus eelnõu toodi välja suure hurraaga, siis kaks kuud hiljem esinesid ministeeriumi juhid juba murest murtud näoga. Sotsiaalministeeriumi poolt vaadates on edusammud senistel läbirääkimistel õigupoolest sammud tagasi, sest ametiühingute nõudmisel on loobutud mitmest töötajavaenulikust ideest. Näiteks on lepitud sellega, et tööleping peab ka tulevikus olema kirjalikult sõlmitud ning tööandjal ei ole õigust seda ühepoolselt muuta.

Teiseks sai valest otsast alustamise tõttu valusalt kannatada nii sotsiaalministeeriumi kui ka Reformierakonna maine. Selle asemel et lõigata loorbereid ettevõtluse sõbrana, saadi kurikuulsaks töötajavaenulikkuse pärast. Jaanuaris korraldatud parteiline show raskendab kahjuks ka praegusi läbirääkimisi. Pea iga parandust, mis eelnõus töötajate õiguste tagamiseks tuleb teha, käsitlevad tööandjad nüüd oma piinliku järeleandmisena avalikkuse silmis.

Rahaliselt kaotada ei tohi
Kõige rohkem ärritas uue eelnõu puhul ühiskonda soov vähendada järsult koondamistagatiste suurust. Eesti Päevalehes ilmunud küsitluse järgi on valmis koondamishüvitisi järsult vähendama vaid 2% küsitletuist ning 98% oli veendumusel, et maksimaalne koondamishüvitise määr peab võrduma vähemalt kolme kuu keskmise palga suuruse summaga.

Sotsiaaldemokraadid soovitavad sellistele uuringutele tähelepanu pöörata, et mitte töölepinguseadusega teist korda sama reha otsa astuda. Paindlikkust saab töösuhtesse tuua ka teiste vahenditega kui ettevõtja äririski töötajate kaela veeretamisega. Näiteks on ametiühingud läbirääkimistel põhimõtteliselt nõustunud sellega, et seaduses võib pisut vähendada maksimaalseid koondamisest etteteatamise tähtaegu. Seda põhjusel, et koondamisteate saanud töötaja pole järgmised neli kuud eriti motiveeritud ning see ei tee head ettevõttele ega töötajale endale.

Kuuldavasti on läbirääkimistel arutatud võimalust, et seni ainult ettevõtte kanda oleva koondamishüvitiste väljamaksmise võtab osaliselt enda kanda töötukassa. See võimaldaks ühel konkreetsel ettevõttel lihtsamalt ebaefektiivseks muutunud töökohti kaotada ning majandusel tervikuna kiiremini muutuda. Sel juhul väheneb ühe konkreetse ettevõtte rahaline koormus, kuid koondamise hüvitavad rahaliselt teised töötuskindlustusmaksu tasuvad tööandjad kollektiivselt.

Aga kindlasti ei poolda sotsiaaldemokraadid vaatenurka, et inimeste rahaline seisukord töökoha kaotamise puhul võiks senisega võrreldes halvendada. Läbirääkimistelt on lekkinud infot, nagu kardaksid tööandjad ja sotsiaalministeerium, et töötuks jäänud inimesele jääb praegu kätte ohtlikult (!) palju raha, mistõttu ta ei võta vastu kohe esimest ettejuhtuvat tööpakkumist. Kuigi jutt liiga jõukast töötust meenutab kahesõnalist anekdooti valgest neegrist.

Kui me tahame Eesti majanduse konkurentsivõimet suurendada, ei saa seda teha nii, et sunnime inimesi vastu võtma madalapalgalisi ebaefektiivseid töökohti. Selle asemel tuleb töö kaotanud inimesele pakkuda ümberõpet, mis võimaldab tal leida suuremaid oskusi nõudvat, kuid ka paremat palka pakkuvat tööd. Nii areneb majandus ning teeb seda ilma streikide ja sotsiaalsete tagasilöökideta.

Tark ei torma
Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et läbirääkijaid liigselt tagant kiirustada ei tasu, sest me teeme seda seadust ju aastakümneteks.

Ühte hiljutist uudist uue töölepinguseaduse kohta illustreeris «Aktuaalne kaamera» kaadritega kalapulki pakkivatest naistest. Selline uudistetoimetuse alateadlik valik näitab, et sõnaga «töötaja» seostub Eestis ikka veel kujutelm madalapalgalisest ja vähetootlikku tööd tegevatest inimestest. Selline arusaam on ekslik.

Pidin kord tunnistusi andma töövaidluskomisjonis, kus oma tööandjaga klaaris suhteid ametist vabastatud tippjuht, kelle palk ületas suurelt paljukirutud riigikogu liikme palga. Meenutan seda seika põhjusel, et uus töölepinguseadus ei mõjuta ainult Kreenholmi kangruid või Pärnu kalatöötlejaid, vaid enamikku Eesti 600 000 töövõtjast.

P.S. See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.