Minu auto, minu kirst

Igaõhtuse tipptunni ajal kordub Tallinna suurematel ristmikel üks ja sama kurb pilt. Võtame näiteks Pärnu maantee ja Liivalaia tänava ristmiku. Liivalaia tänav on autodest nii umbes, et rohkem neid sinna juurde ei mahu. Ometi sõidavad paljud Suur-Ameerika tänavast tulevad juhid kollase tule alt ristmikule välja, ehkki ei saa sealt enam edasi ega tagasi. Keset ristmikku seistes blokeerivad nad mõlemad või vähemalt ühe Pärnu maanteelt kesklinna tuleva sõidurea.

Siis vahetuvad foorituled ning nüüd käituvad sama kilplaslikult mõned Pärnu maanteed pidi linnast välja sõitvad autod, mis pressivad end viimasel hetkel ristmikule välja ning blokeerivad tee Suur-Ameerika poolt tulevatele autodele.

Kokkuvõttes kaotavad kõik. Ei jõua kiiremini koju need tropid, kes ristmikke ummistavad, hoopis mõttetult kaotavad aga aega nende sõiduridade liiklejad, kes ei saa rohelise tulega soovitud suunas edasi sõita. Niigi autodest küllastunud linnas venivad ummikud veel pikemaks ning raiskavad veel rohkem aega ja närve.

Ometi ei ole selline käitumine meile muidu omane. Vaadake näiteks, kuidas käituvad eestlased lennu- või bussijaamades. Isegi ajahädas võetakse kenasti üksteiste järgi sappa, erinevalt lõunapoolsetest eurooplastest, kes tavatsevad troppis kassaluugi ees tungelda. Selges järjekorras seisvatele reisijatele suudavad teenindajad palju kiiremini piletid müüa või pardakaarte väljastada. Kokkuvõttes võidavad kindlast korrast ja üksteisega arvestamisest kõik. Erinevalt nendest maadest, kus iga mees küünarnukkidega parema koha nimel võitleb ning kokkuvõttes kulub sama hulga inimeste teenindamiseks märksa rohkem aega.

Tropid eest!?
Kõige lihtsama lahendus troppidega võitlemiseks näib esmapilgul politsei jõuline sekkumine. Selle suve pidevad karmid politseipatrullid on vähemalt minu tutvuskonnale küll nii mõjunud, et kiirust jälgitakse hoolikamalt kui eales varem. Ent kui politsei hakkaks tipptunni ajal suurematel ristmikel troppe trahvima, siis tekitaks see vähemalt esialgu veel hullemaid ummikuid, sest tee äärde rivistatud autod vähendavad veelgi tänavate läbilaskevõimet.

Teine võimalus oleks see, et ajakirjandus hakkaks troppe avalikult häbistama nii, nagu Postimees Online naelutas sel suvel häbiposti autodega otse randa sõitnud rullnokki.

Kõige lihtsam lahendus oleks siiski see, kui autojuhid käituksid rooli taga sama mõistlikult nagu mujal elus. On lausa hämmastav, miks muidu ratsionaalsed eestlased autoroolis nii mõistusevastaselt käituvad? Oleme sajandeid tõestanud oma koostöövõimet laulu- ja tantsupidudel, õppigem siis sama tegema ka majanduskasvuga kaasnenud „autopeol”.

Kahjuks tundub, et eestlase jaoks on autost saanud teine kodu. Kahjuks seetõttu, et käitumine, mis sobib päris koju, ei sobi neljarattalise kodu jaoks.

Eestlase kodu on ikka olnud tema kindlus, kus kehtivad pererahva reeglid. Enamasti on meie kodu korras ja puhas, seal süüakse noa ja kahvliga ka siis, kui külalisi pole. Aga ka siis, kui mõnes kodus pekstakse lapsi või pannakse pidevalt pidu, pole kellelgi teisel õigust oma nina võõrasse kindlusesse toppida.

Minu auto, meie liiklus
Nüüd näikse, et kui mõni meist tõmbab kinni autoukse, siis käitub ta ka autos nii, nagu oleks sulgenud toaukse. Oma tuba, oma luba! Eesti autojuht järgib isegi liiklusreegleid ainult nii palju, kui hädavajalik, ja nii vähe, kui võimalik.

Eelmises Eesti Ekspressis ilmus foto Opelist 059 TFG, mille juht oli autole õiglase uhkusega maalinud oma moto: „Selles autos ei kinnitata turvavööd, vaid surrakse nagu mees.”

Seda tüüpi juhid on äärmuseni viinud põhimõtte, et oma autos võib teha mida tahes. Oma auto, oma kirst. Puhtalt darvinistlikust vaatenurgast lähtudes võiks ju sellega leppida, et mõned meist poevad ise kirstu ja tõmbavad endale kaane peale, aga kahjuks rammivad need kamikazed pahatihti surnuks või vigaseks süütuid inimesi.

Oma autos, mis teadagi on puutumatu ja püha eraomand (isegi siis, kui ostetud liisinguga), osaletakse liikluses, mis on meie kõigi oma. Selle asemel, et üksteisega autoroolis viimase veretilgani võidelda, tasub ka juhi rollis teha võimalikult head koostööd.

Linnaliikluses on see eriti lihtne: lase jalakäija alati üle vöötraja ning luba kõrvalteel pikalt oodanud kaasliiklejal peateele välja pöörata. Proovi, ja sa ei kahetse. Kaasliiklejad oskavad sinu heategu hinnata ja vastavad samaga. Kokkuvõttes võidavad solidaarsest käitumisest kõik – kiiremini jõuab edasi ka sinu auto ning turvalisem ja sujuvam on kõigi meie liiklus.

See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.