Ettekanne operatsioonist „Aljoša”

Kellele: FSB Operatiivinfo ja Rahvusvaheliste Sidemete teenistuse ülemale kindral-polkovnik Viktor Ivanovitš Komogorovile
Kellelt: Avalike Allikate Analüüsi Üksuselt

Käesolevas ettekandes on esitatud käesoleva aasta aprillis-juunis Eesti-vastases infosõjas läbi viidud operatsiooni „Aljoša” tulemuste analüüs.

Operatsiooni eesmärgid olid eri- ja infooperatsioonide tulemusena 1) kahjustada Eesti Vabariigi mainet rahvusvahelisel areenil; 2) tekitada Eesti ühiskonnas rahvuslikke pingeid; 3) muuta meie kaasmaalased Eestis lojaalseks Vene Föderatsioonile. Pikemas perspektiivis toetas operatsioon „Aljoša” meie strateegilist eesmärki tõmmata Balti riigid, sh Eesti, tagasi Venemaa mõjusfääri.

Võib öelda, kuigi meil ei õnnestunud kõiki eesmärke täita, oli operatsioon tervikuna edukas.

Eesti image’i kahjustamine. Siinkohal tuleb enesekriitiliselt tunnistada, et me ülehindasime oma jõudu ning alahindasime NATO ja EL liikmesriikide solidaarsust. Hoolimata Venemaa ja Saksamaa juhtide traditsioonilisest erisuhtest käitus isegi Angela Merkel kriisi haripunktis EL eesistujamaa juhina ning mitte Venemaa presidendi sõbrana nagu varasemad Saksamaa valitsusjuhid.

Teiseks tegime just siin suurima vea suunates Eesti saatkonda ründama noorteorganisatsiooni Naši. Selle aktsiooni peamine eesmärk oli tõsta Naši tuntust ja näidata selle jõudu Venemaal. Naši osas me seatud sihi saavutasime, kuid selle aktsiooni välispoliitiline kõrvalmõju, eelkõige Eesti suursaadiku füüsilise ründamise pärast, tagas Eestile EL ja NATO liikmesriikide tugeva toetuse ning kahjustas olulisel määral operatsiooni põhieesmärgi saavutamist.

Ometi ei saa öelda, et Eesti image’i kahjustamisel oleks operatsioon läbi kukkunud, sest meie tagasilöögid olid lühiajalised. Eesti avalikkus ülehindab kriisi järel välispartnerite toetust, sest diplomaatilised allikad kinnitavad, et ehkki sõnades toetasid EL ja NATO partnerid Eestit, peavad nad vastutustundetuks valimiseelses võitluses rahvuslikul pinnal pingete õhutamist, mille tulemusena tekkis tõsine etniline konflikt.

Siit oluline järeldus: kui me suudame Eestis lähitulevikus tekitada uue kriisi etnilisel pinnal, siis on Tallinnal raske loota välispartneritelt sama tugevat toetust, kuna nende usaldusväärsus partnerite silmis vähenes meie operatsiooni tulemusel olulisel määral. (Toetust Eestile murendavad ka meie fašismi-teemalised jätkurünnakud. Heaks näiteks Eesti usalduse vähenemisest partnerite silmis on fakt, et hiljuti analüüsis USA välisministeerium meie Washingtoni allikate teatel põhjalikult ühe briti (!) kirjaniku näidendit, mida esitati Eesti justiitsministri juubelil, et veenduda, kas tegemist on poliitiliselt korrektse teosega.)

Operatsiooni tulemusel muutsime me Eesti rahvusvahelisel areenil nn ühe-teema-riigiks. See tähendab tülikaks väikeriigiks, mis paistab eelkõige silma pidevate mõttetute konfliktidega Venemaaga, mis omakorda häirivad EL-i ja NATO liikmesriike ning segavad neil lahendamast muid, palju olulisemaid probleeme suhetes Venemaaga.

Tõsi, lühikeses perspektiivis võib Eesti uuest staatusest isegi kasu lõigata, sest nad omandasid meie eri- ja inforünnakuid tõrjudes unikaalse kogemuse. Sellist know-how’d Eesti partneritel pole ning näiteks kübervaldkonnas on Eesti oma uut Vene-eksperdi staatust esialgu küllalt osavalt müünud. Ent pikemas perspektiivis vastab Eesti ühe-teema-riigi staatus Vene Föderatsiooni huvidele, sest vähendab Tallinna usaldusväärsust.

Kriisiolukord näitas ka seda, et Eesti valitsus ei olnud valmis kaitselahinguteks infosõjas. Nende võimekus tasakaalustada meile vajalikus suunas kallutatud informatsiooni rahvusvahelisel ingliskeelsel infoväljal (vene keelsest infoväljast rääkimata) oli rõõmustavalt väike.
Meie eduks võib lugeda ka seda, et vähemalt lühiajaliselt kahjustasime me Eesti majanduse mainet. Oleme ka pärast operatsiooni lõppu süstemaatiliselt suunanud rahvusvahelisse meediasse uudiseid selle kohta, kuidas Venemaa karistab Eesti majandust ja Eestiga seotud ettevõtteid. Sel moel soovime tekitada rahvusvahelistes investorites veendumuse, et Vene turule suunatud äri puhul pole suure poliitilise riski tõttu mõttekas investeerida Eestisse (aga ka teistesse Venemaaga konfliktides olevatesse riikidesse nagu Läti, Poola, Ukraina jt).

Nö tasuta kaasmõjuna suutsime Eesti toodete ja firmade vastu häälestada Venemaa avalikkuse, mis boikoteerib Eesti tooteid ning piirab Eesti ettevõtete tegevust Vene turul.

Ebalojaalsus Eesti Vabariigile. Meie suurim õnnestumine operatsiooni „Aljoša” puhul oli kaasmaalastes lojaalsuse tekitamine Vene Föderatsiooni suhtes. Alates president Vladimir Putini valitsemisaja algusest on nii Vene Föderatsiooni, SRÜ riikide kui ka lähivälismaal elavate kaasmaalaste inforuumis tekitatud suurvene identiteeti tuginedes juba nõukogude võimu ajal glorifitseeritud võidule suures isamaasõjas.

See kontseptsioon töötas hästi Venemaal ja SRÜ riikides, kus kuulsusrikka mineviku meenutamine ja sidumine tänapäevaga varjutas majanduslikku viletsust ja Venemaa positsioonide nõrkust rahvusvahelisel areenil. Ent see kontseptsioon töötas halvasti Balti maades, kus meie kaasmaalased said osa nende riikide üldisest materiaalse heaolu paranemisest ja piiride avanemisest seoses Euroopa Liidu laienemisega.

Eesti edukas areng muutis ohtlikult meie kaasmaalaste identiteeti, kes nautisid euroopalikke hüvesid, kuigi säilitasid samas perekondlikud ja kultuurilised sidemed kodumaaga. Meie õnneks ei suutnud Eesti valitsus seda nihet kaasmaalaste teadvuses enda huvides ära kasutada „eestivenelaste” identiteedi loomiseks.

Nüüd õnnestus hoopis meil luua oma kaasmaalastele Eestis nende identiteedi sümbol – Aljoša. See sümbol seob neid Kremliga ning tõukab meie kaasmaalasi eemale ametlikust Eestist kui natsi-meelsest režiimist, mis ei taha tunnustada vene rahva ajaloolist võitu suures isamaasõjas. See sümbol varjutab majandusedu ja sotsiaalset turvalisust, mille tagamisel meie kaasmaalastele on Eesti Vabariik olnud Vene Föderatsioonist mõnevõrra edukam.

Samuti võime uhked olla selle üle, et arvestatavas osas venekeelsetest massiinfo vahenditest õnnestus meil tekitada Eesti valitsuse suhtes vaenulik hoiak, mil on varjatud, kuid pikaajaline mõju. Kahjuks ei õnnestunud meil Tallinna vastu pöörata eestikeelset meediat. Kuigi tulevikku silmas pidades on positiivne, et mõned Eesti meediakanalid õhutasid kriisi haripunktil rahvustevahelist vaenu ning seadsid kahtluse alla jõustruktuuride võimekuse olukorda kontrollida. See annab lootust, et järgmise kriisi ajal aitab ka Eesti meedia paremini kaasa meie infooperatsioonide õnnestumisele.

Vene vähemuse radikaliseerimine. Kuigi Aljoša teisaldamise vastu protestinud rahvahulk muutus vägivaldseks ning Tallinnas ja Jõhvis toimusid tänavalahingud, ei viinud see meid koheselt soovitud eesmärgini. Tänu Eesti politsei jõulisele ja hästiorganiseeritud tegevusele suruti vägivald kiiresti maha ning ükski meie toel tegutsev rühmitus ei osutunud kriisiolukorras piisavalt tugevaks ja radikaalseks.

Meie kaasmaalaste toetuse võitis äärmuslike organisatsioonide asemel vahetult operatsiooni järel Keskerakond, mis on küll ainus Kremli-sõbralik Eesti parlamendipartei, kuid mis vähemalt esialgu tahab säilitada ka eesti rahvusest valijate toetust ega olnud seetõttu huvitatud konflikti eskaleerimisest.

Kahjuks ei suutnud meie kontrolli all olevad organisatsioonid isegi ühe meie kaasmaalase surma vajalikul määral ära kasutada vägivalla õhutamiseks. Tulevikus tähendab see vajadust reageerida infooperatsioonide käigus sellistele vahejuhtumitele kiiremini ning esitada massiteabe vahendusel informatsiooni meile vajaliku vaatenurga alt veel jõulisemalt ning emotsionaalsemalt kui seni.

Samas võime rahul olla sellega, et meil õnnestus tugevasti polariseerida Eesti ühiskond rahvuslikul pinnal ning tekitada selles esimest korda 15 aasta vältel tugevaid rahvuslikke pingeid. Nii lõime viljaka pinnase Vene vähemuse radikaliseerimiseks ning äärmusorganisatsioonide tekkeks juba lähitulevikus (ka selliste Eesti äärmusorganisatsioonide tekkeks, mille tegevus rahvuslike konfliktide õhutamisel on igati kooskõlas Vene Föderatsiooni huvidega).

Järeldused. Eelnevast analüüsist tulenevalt on meil tulevikus tunduvalt paremad eeldused järgmiste Eesti-vastase eri- ja infooperatsioonide edukaks läbiviimiseks. Kordan, et viljaka pinnase loovad meie operatsioonide käigus nõrgenenud rahvusvaheline toetus Eestile ning meie kaasmaalaste seas järsult kasvanud rahulolematus Eesti valitsuse vastu.

Täiendavat analüüsi vajab veel see, kas järgmiste operatsioonide kavandamisel langeb pearõhk vene koolide osalisele üleminekule eesti õppekeelele, Aljoša jätkuvale ärakasutamisele või mõne uue Tallinna-vastase sümboli loomisele. (Juba käivitus edukalt meie järgmine infooperatsioon, milles käigus me kasutame Kavastu nimelisesse valda ausamba rajamist tõestamaks eestlaste vaenulikku suhtumist ajaloolisse vene vähemusse.)

Ühe olulise tegurina, mis võib oluliselt mõjutada olukorda lähitulevikus, on Eesti erakondade käitumine. Reformierakonna ja Keskerakonna erakordselt suur toetus vastavalt eesti ja vene valijaskonnas pronkssõduri teisaldamise järel andis Eesti erakondadele selge sõnumi: järgmised valimised 2009. aastal aitab kõige kindlamini võita rahvuslik konflikt.

Loodetavasti innustab see teadmine mõnd Eesti erakonda juba lähiajal õhutama järgmist rahvuslikku konflikti, et rajada sellele vundamendile oma järgmine valimiskampaania. Selline tegevus ühtiks igati Vene Föderatsiooni huvidega, sest suurendaks rahvuslikke pingeid, destabiliseeriks olukorda, õõnestaks Eesti rahvusvahelist mainet ning looks viljaka pinnase ka meie kontrollitavate organisatsioonide tugevnemiseks Eestis.

See artikkel ilmus tänases Eesti Päevalehes.

Vt ka Hannes Kondi artikkel „Eesti julgeolekukilp on tema maine”, EPL 10.07.2007 ning Hannes Rummu artikkel „Operatsioon „Tallinna vabastamine””, EPL 24. august 2006.