Täiesti konfliktivaba valimiskampaania

Eesti rikub sel aastal rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhitõde, et mistahes valimiskampaanias võidab see erakond, mis suudab sõnastada endale kasulikult valimiste keskse küsimuse.

Asi on lihtsalt selles, et esimest korda pärast taasiseseisvumist pole Riigikogu valimistel tänavu üldse mingit keskset teemat ega konflikti. Iga erakond püüab reklaami tehes võimendada oma valimislubadusi, aga mingit ühtselt tajutavat ning kogu ühiskonda elektriseerivat keskset valimisteemat seekord pole ega tule.

Meenutame korraks ajalugu. 1992. aastal lõid noored isamaalased platsi endistest puhtaks. Kolm aastat hiljem võtsid „endised“ avalikkuse silmis läbi kukkunud noortelt isamaalastelt magusa revanši. Mõlemal korral elasid inimesed valimistele ühel või teisel poolel kirglikult kaasa.

1999. aastal lõhestas Eestit vastandumine selle pärast, kas lõplikult ära kukkunud Koonderakonna asemele võtab võimu Keskerakond või demokraatlik kolmikliit (Isamaa, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid). 2003. aasta valimiste põhiküsimuseks konstrueerisid Res Publica poliittehnoloogid kõva käega uustulnukate vastandumise kõigile vanadele erakondadele.

2007. aastal võitsid Reformierakonna poliittehnoloogid, kes tekitasid valimiste võtmeküsimuseks pronkssõduri teisaldamise ehk lõid teadlikult Eestis enneolematult tugeva rahvusliku polariseerumise. Sellise valimiskampaania tulemuseks olid seni esimesed ja loodetavasti ka viimased tänavarahutused ning valus tagasilöök Eesti rahvusvaheliselt heale nimele.

Valimised nagu hällilaul
Eelnevate valimiste kirgede taustal mõjub tänavune valimiskampaania nagu uinutav hällilaul.

Kindlasti ei ole enneolematult uimane ja ühtse tähelepanu keskmeta valimiskampaania juhuslik. Eelkõige on kampaania uimane tänu Reformierakonnale ja Keskerakonnale. Reformierakond enam ei taha ja Keskerakond enam ei suuda sõjakat valimiskampaaniat teha.

Kuna kõik küsitlused näitavad juba pikka aega Reformierakonnale turvalist edumaad konkurentide ees, siis võtsidki oravad seekord oma valimisstrateegiaks edu hoidmise. Seetõttu lubavadki nad riigitüüri täpselt samal kursil hoida ning väldivad mistahes konflikte, kuigi Reformierakonna poliittehnoloogid on Eestis kõige osavamad neid teadlikult esile kutsuma.

Keskerakond pole valimistel olnud kunagi nii väsinud ja sisutu nagu tänavu. Savisaar rajas kogu oma valimisstrateegia masu ajal valitsusele vastandumisele, lootes Keskerakonna häälteks muuta elus haiget saanud inimeste rahulolematuse. Paraku sai valitsus masuga kõvasti üle Euroopa keskmise hästi hakkama ning Keskerakonna tülinorimine on vähendanud mitte valitsuse, vaid Keskerakonna enda toetust. Rääkimata sellest, et pankrotiohus erakonna jõuetut valimiskampaaniat poleks üldse, kui selleks ei kasutataks Tallinna maksumaksja raha.

IRL positsioneeris end tänavuses kampaanias Reformierakonna varju. Kõige ilmekamalt toob nende altmineku välja sloganite sisuline kokkulangevus („Võid kindel olla“ ja „Sinu kindel võit“), mis mängib suurema valitsuspartei kasuks. Teisalt on Reformierakonna passiivsus seekord aidanud IRL-i sõnumitel paremini silma paista.

Stressivaba pole hea
Samal põhjusel on selge tähelepanu keskmeta kampaaniast on veidi võitnud sotsiaaldemokraadid, kellele arvamusküsitlused näitavad pärast Keskerakonna ära vajumist vaikset, kuid kindlat tõusu.

Erinevalt 100% suhkruvabast toiduainest pole 100% stressivaba valimiskampaania üldse tervislik. Muidugi võib rõõmustada selle üle, et enam ei ohverdata valimisedu nimel ühiskonna turvalisust ega manipuleerita valijatega nii küüniliselt nagu paaril varasemal korral.

Kahjuks tähendab sisulise mõttevahetuseta möödunud valimiskampaania seda, et inimesed ei mõtle Eesti jaoks strateegiliselt olulisi arengusuundi läbi. Valimiste eelne aeg aga just selleks ju ongi, et teadvustada erinevate ühiskonnarühmade vahelised arusaamad, mida kehastavad erakonnad.

Pärast tänavust valimiskampaaniat hakkavad mõned parteid moodustama järgmist valitsust, aga küsimusele, miks nad seda või teist teevad, hakkavad valijad tänu uimasele valimiskampaaniale mõtlema alles siis, kui oma volitus riiklike otsuste tegemiseks on järgmiseks neljaks aastaks juba käest antud.