Tänavused 3 miljardi krooni suurused eelarvekärped on valusad ja vastikud. Puuetega laste vanemad kardavad, et 25 miljoni krooni suurune eelarvekärbe halvendab nende laste taastusravi. Omavalitsused ähvardavad riigi kohtusse kaevata nende kultuuriobjektide pärast, mille rahastamine edasi lükati. Jne, jne.
Aga see on alles algus. Meie majandust tabanud seisak tähendab seda, et järgmisel aastal saab Eesti riik kulutada tõenäoliselt veel kuni 10 miljardit krooni vähem raha kui viimaste aastate ülikiire majanduskasvu ajal loodeti. Juba praegu teevad kõik ministeeriumid järgmise aasta riigieelarve kavas nii valusaid kärpeid, et headel aastatel tavaks saanud priiskamine avalikus sektoris lõppeb nagu noaga lõigatult.
Õnneks pakub iga kriis võimaluse arenguks ja seniste kivistunud arusaamade ümberhindamiseks. Majandusseisakuga kaasnenud kulude kärped on ühes mõttes tervistavad. Nad näitavad inimestele, et Eesti riigis on igal kodanikele pakutaval teenusel samasugune konkreetne hind nagu erafirmade pakutud teenusel. Sama moodi nagu me maksame turvafirmale oma korteri valvamise eest maksame me tegelikult ka politseile selle eest, et politsei reageeriks väljakutsele koheselt.
Tasume nii turvafirmale kui politseile
Kui politseiameti kulusid taheti kärpida 100 miljoni krooni võrra, siis arvutas siseministeerium kohe välja, kui palju vähendab selle raha võrra politseipatrullide arv ning nende reageerimiskiirus. Ainuke vahe on selles, et avalike teenuste eest tasudes inimesed erinevalt erafirma arve tasumisest seda ei taju. Avalike teenuste eest tasutakse ju makse makstes, maksud arvestatakse lihtsalt palgast maha ning ega ka süüa ostes me ju ei mõtle sellele, palju me lisaks kaubale 18% suurust käibemaksu tasusime.
Sotsiaaldemokraadina tunnistan, et meie parempoolsed erakonnad on viimased 15 aastat edukalt korrutanud: Eesti edu saladus on madalad maksud. Ometi ei ole see tõsi. Meie lähinaabrid Põhjamaades elavad hästi just tänu kõrgetele maksudele. Just tänu kõrgetele maksudele on Põhjamaad maailma kõige konkurentsivõimelisemate majandusega riikide seas, sest maksuraha abil on toetatud teadmistepõhist majandust ning koolitatud oma rahvast kadestamisväärselt heade oskuste ja teadmistega tööjõud.
Pärast ühinemist Euroopa Liiduga puhkes Eestis nii kiire majanduskasv, et see suurendas järsult nii riigi kui kodanike sissetulekuid. Kuna riigieelarve kasvas tänu kiirele majanduskasvule mühinal, siis ununes täiesti ära seos maksukoormuse ja riigi võime vahel oma inimesi aidata ja toetada.
Praegu on Eesti riik tänu majanduskasvu järsule pidurdumisel väga karmide valikute ees. Populistlikult palju räägitakse ainult sellest, et avalikus sektoris tuleb kulusid koomale tõmmata ja palgatõus pidurdada. Järgmise aasta kulusid tuleb kärpida kuni 10 miljardit krooni ning samal ajal kulub riigieelarvest palkade maksmiseks koos maksudega samuti 10 miljardit krooni. See näitab, et ainult ametiasutuste palkade arvelt ei jõua me eelarve tasakaalule ligilähedalegi.
Koomale tõmmata tuleb ka investeeringuid, aga just riigil on võimalus rasketel aegadel, kui eraettevõtetel investeeringuteks raha napib, majandust oma investeeringutega elavdada.
Vähem kulu või rohkem tulu?
Seetõttu on igati mõistlik mõelda mitte ainult riigi kulude vähendamise, vaid ka riigi tulude suurendamise peale. Kui näiteks ühe aasta võrra edasi lükata Reformierakonna soov alandada üksikisiku tulumaksumäära 1% aastas ning sotsiaaldemokraatide soov tõsta tulumaksuvaba miinimumi 250 krooni aastas, siis võidaks järgmise aasta riigieelarve sellest 1,5 miljardit krooni.
Võrrelge seda numbrit tänavuse 990 miljoni krooni suuruse kärpega sotsiaalministeeriumi eelarves ja mõelge palun, kui palju vajalikke teenuseid saab riik oma kodanikele selle summa eest pakkuda!
Sotsiaaldemokraadid pakkusid välja idee kehtestada Eestis luksusauto maks neile sõiduautodele, mille mootori võimsus on üle 140 kW. Eesti ja Leedu on seni ainukesed Euroopa Liidu liikmesriigid, kus autosid üldse ei maksustata. Meie maksuideel on kolm eesmärki: suunata inimesi kasutama keskkonnasõbralikumaid autosid, vähendada Eesti välismajanduse puudujääki ning suurendada riigieelarve tulusid.
Üks motospordi sõber pahandas luksusautomaksu idee peale nii: miks meie riik tahab kõike maksustada, aga samal ajal ei toeta Pärnusse uue ringraja ehitamist? Vastus on väga lihtne: kui riigil pole piisavalt maksutulu, siis ei ole võimalik mitte ainult uut ringrada ehitada, vaid ka olemasolevaid teid remontida ning ühistransporti arendada.
Lõpetuseks juhin SL Õhtulehe lugejate tähelepanu sellele, millist rõõmu tekitab majandusseisak Keskerakonna ja Rahvaliidu liikmetes. Neid rõõmustab see, et riigi rahakott ei täitu ja vaikselt hakkab kasvama tööpuudus.
Seetõttu meenutan, et praeguse majanduskasvu üks peamisi põhjuseid oli aastatel 2005-2007 tekkinud kinnisvaramull, mis lõhkes mullu suvel. Toonane majandusminister Edgar Savisaar ja rahandusminister Aivar Sõerd vaatasid kinnisvaramulli teket vaikides pealt, ehkki näiteks Eesti Pank viitas pidevalt sellega kaasnevatele ohtudele. Nüüd peavad Ivari Padar ja Juhan Parts lahendama probleeme, mille tekkimise eest vastutavad nende eelkäijad.
See artikkel ilmus veidi toimetatult tänases SL Õhtulehes.
20.5.08
16.5.08
Toompea tondid ja Tallinna kilud
Tänasel korvpalliturniiril "Tallinna kilud" lõpetas Riigikogu meeskond auväärse kolmanda kohaga. Võite kogusime sama palju kui esikoha pälvinud Keila ja teiseks tulnud Tallinna meeskond, kuid viletsam korvide vahe jättis meid kolmandaks.
Meie meeskonna parim mäng oli 5-punktiline võit Tallinna üle, mille liide oli veel paar hooaega tagasi Eesti meistriliiga tugevamates klubides pallinud Priit Ilver. Kahjuks ei käinud meie jaks üle Keilast, mille tuntuim - ehkki mitte parim - mängija oli kunagine kümnevõistluse staar Sven Reintak.
Riigikogu satsi parimad mängijad oli minu pinginaaber Indrek Saar ning mängiv treener Jüri Ratas. Kaasa lõid veel Hanno Pevkur, Leino Mägi, Taavi Rõivas ja kaks võõrleegionäri.
Juuni alguses toimub Kuressaares traditsiooniline Balti riikide parlamenditevaheline korvpalliturniir, mille Eesti mullu võitis.
Meie meeskonna parim mäng oli 5-punktiline võit Tallinna üle, mille liide oli veel paar hooaega tagasi Eesti meistriliiga tugevamates klubides pallinud Priit Ilver. Kahjuks ei käinud meie jaks üle Keilast, mille tuntuim - ehkki mitte parim - mängija oli kunagine kümnevõistluse staar Sven Reintak.
Riigikogu satsi parimad mängijad oli minu pinginaaber Indrek Saar ning mängiv treener Jüri Ratas. Kaasa lõid veel Hanno Pevkur, Leino Mägi, Taavi Rõivas ja kaks võõrleegionäri.
Juuni alguses toimub Kuressaares traditsiooniline Balti riikide parlamenditevaheline korvpalliturniir, mille Eesti mullu võitis.
14.5.08
Riigikogu muudab oma palgasüsteemi
Riigikogu töökorralduse komisjonis selgus täna hommikul, et kõik 6 parlamendierakonda soovivad muuta praegust palgasüsteemi, mille kohaselt Riigikogu liikme palk on seotud keskmise palga muutumisega.
Riigikogu fraktsioonidele esitatab töökorralduse komisjon arutamiseks kaks varianti palgasüsteemi muutmiseks.
Esimene on sotsiaaldemokraatide ettepanek, mille kohaselt Riigikogu palga määrab kindla summa peale sõltumatu arvamusliidrite komisjon. Sama süsteem toimib edukalt Põhjamaades. Näiteks Soomes kuulub sellesse kolmeliikmelisse komisjoni õigusteaduste professor ning kaks teenekat pensionil olevat riigiteenistujat. Muidugi on need inimesed hästi tuntud ja lugupeetud ning nende määratud palganumber on parlamendile seaduseks.
Teine variant on see, et üks Riigikogu koosseis määrab ära järgmise parlamendi koosseisu palga.
Mõlema variandi puhul on esmalt vaja saavutada poliitiline üksmeel, siis hakatakse arutlema palgakorralduse detailide üle.
Samuti otsustati küsida õiguskantslerilt arvamust selle kohta, kas põhiseadusega kooskõlas on palgakorralduse muutmine praeguse Riigikoosseisu jaoks.
Oluline on rõhutada, et lisaks Riigikogu liikmete palkadele haagitakse keskmisest palgast lahti ka ministrite, presidendi, kohtunike jt selle süsteemi alusel tasu saavate poliitikute ja ametnike palgad.
Lisaks on otsustas komisjon, et muutmisele läheb senine infotundide süsteem, mis muutub operatiivsemaks ja sisukamaks. Kindlasti hakkab parlament korraldama ka arutelusid olulistel teemadel ning seda märksa sisukamas vormis kui senised riiklikult oluliste küsimuste arutelud.
Riigikogu fraktsioonidele esitatab töökorralduse komisjon arutamiseks kaks varianti palgasüsteemi muutmiseks.
Esimene on sotsiaaldemokraatide ettepanek, mille kohaselt Riigikogu palga määrab kindla summa peale sõltumatu arvamusliidrite komisjon. Sama süsteem toimib edukalt Põhjamaades. Näiteks Soomes kuulub sellesse kolmeliikmelisse komisjoni õigusteaduste professor ning kaks teenekat pensionil olevat riigiteenistujat. Muidugi on need inimesed hästi tuntud ja lugupeetud ning nende määratud palganumber on parlamendile seaduseks.
Teine variant on see, et üks Riigikogu koosseis määrab ära järgmise parlamendi koosseisu palga.
Mõlema variandi puhul on esmalt vaja saavutada poliitiline üksmeel, siis hakatakse arutlema palgakorralduse detailide üle.
Samuti otsustati küsida õiguskantslerilt arvamust selle kohta, kas põhiseadusega kooskõlas on palgakorralduse muutmine praeguse Riigikoosseisu jaoks.
Oluline on rõhutada, et lisaks Riigikogu liikmete palkadele haagitakse keskmisest palgast lahti ka ministrite, presidendi, kohtunike jt selle süsteemi alusel tasu saavate poliitikute ja ametnike palgad.
Lisaks on otsustas komisjon, et muutmisele läheb senine infotundide süsteem, mis muutub operatiivsemaks ja sisukamaks. Kindlasti hakkab parlament korraldama ka arutelusid olulistel teemadel ning seda märksa sisukamas vormis kui senised riiklikult oluliste küsimuste arutelud.
13.5.08
Lasterikkad pered luksusautode ja tulu maksustamisest
Lasterikaste Perede Liidu president Kalmer Hütt ütles, et on põhimõtteliselt Sotsiaaldemokraatide välja käidud luksusautode maksustamise idee poolt, sest tegemist on ikkagi kõikide inimeste ühisvara kasutamisega teistest rohkemal määral.
"Põhimõte on ikkagi selles, et kõik, mis Maal leidub, on kõikide ühisvara, ka õhk on meie ühisvara ja kui ma tahan seda rohkem kasutada, siis on loogiline, et maksan selle eest rohkem,“ ütles Kütt. Samuti ei saa Kütt enda sõnul aru, miks peavad riigikogu liikmed sõitma näiteks Hummeriga ja laskma kinni maksta kütusearved.
Küsimusele, kas lasterikaste perede huvide kaitsmine ei peaks olema sotsiaaldemokraatide prioriteet, ütles Hütt, et lasterikkaid peresid, keda suurte autode kui luksusautode maksustamine puudutab, võib Eestis kahe käe sõrmedel üles lugeda. "Lasterikkad pered üldiselt ei saa endale sellise võimsusega autosid lubada, rääkimata kütusearvetest,“ rääkis Lasterikaste Perede Liidu president.
Hütt rääkis, et liit ei poolda kindlasti maksude tõstmist, aga samuti on nende seisukoht, et tulumaksu alandamine praeguse majanduse jahtumise tingimustes ei ole otstarbekas. Riigieelarve täitmisel on regulaarselt laekuv tulumaks otstarbekam kui uued loodavad ebaregulaarselt laekuvad maksud. Viimane võib tema sõnul viia selleni, et mitmed head algatused ja toetused võivad jääda ära, kuna riigil puudub selleks raha.
Allikas:
http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=e0820403-40ed-4881-8f70-5e8a149193b0&ref=rss
"Põhimõte on ikkagi selles, et kõik, mis Maal leidub, on kõikide ühisvara, ka õhk on meie ühisvara ja kui ma tahan seda rohkem kasutada, siis on loogiline, et maksan selle eest rohkem,“ ütles Kütt. Samuti ei saa Kütt enda sõnul aru, miks peavad riigikogu liikmed sõitma näiteks Hummeriga ja laskma kinni maksta kütusearved.
Küsimusele, kas lasterikaste perede huvide kaitsmine ei peaks olema sotsiaaldemokraatide prioriteet, ütles Hütt, et lasterikkaid peresid, keda suurte autode kui luksusautode maksustamine puudutab, võib Eestis kahe käe sõrmedel üles lugeda. "Lasterikkad pered üldiselt ei saa endale sellise võimsusega autosid lubada, rääkimata kütusearvetest,“ rääkis Lasterikaste Perede Liidu president.
Hütt rääkis, et liit ei poolda kindlasti maksude tõstmist, aga samuti on nende seisukoht, et tulumaksu alandamine praeguse majanduse jahtumise tingimustes ei ole otstarbekas. Riigieelarve täitmisel on regulaarselt laekuv tulumaks otstarbekam kui uued loodavad ebaregulaarselt laekuvad maksud. Viimane võib tema sõnul viia selleni, et mitmed head algatused ja toetused võivad jääda ära, kuna riigil puudub selleks raha.
Allikas:
http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=e0820403-40ed-4881-8f70-5e8a149193b0&ref=rss
12.5.08
Luksusautomaks muudab väärtushinnanguid
Eelmisel aastal müüdi Eestis üle 900 auto, mis maksid rohkem kui miljon krooni. See tähendab, et meie majandusest viidi ainuüksi nende luksusautode tõttu välja ligi miljard krooni ning selle summa võrra suurenes meie väliskaubanduse puudujääk. See tähendab, et meie teedel sõidab nüüd üle 900 auto, mis neelavad mõttetult palju kütust ja saastavad õhku.
Loomulikult on auto 21. sajandil paljude perede jaoks tarbeese. Aga keskkonnavaenulikud ja ebamõistlikult kallid autod, mida meie teedel aasta-aastalt üha rohkem liikleb, pole tarbe-, vaid luksusasjad. Luksusautode arv Eestis ei kasva ainult seetõttu, et meie majandusel on viimastel aastatel hästi läinud. Meist palju jõukamates Põhjala riikides on luksusautosid suhteliselt palju vähem, sest seal on keskkonnavaenulik ja raiskav tarbimine riigi poolt maksustatud.
Just sellepärast pakkusid sotsiaaldemokraadid eelmisel nädalal koalitsioonipartneritele välja idee maksustada autosid, mis on ebamõistlikult võimsad ja seeläbi tarbivad rohkelt kütust ja saastavad keskkonda. Sellised autod võtavad linnatänavatel ning parklates ka märksa rohkem ruumi, kui väiksema võimsusega ja kergemad autod.
Meie arust tuleb maksustada sõiduautod, mille mootori võimsus on 140 kW või rohkem, sest üle selle piiri jäävad autod on üldjuhul tõesti luksus, kuna praktilist otstarvet sellisel võimsusel ei ole. (Oluline on rõhutada, et ettepanek puudutab ainult sõiduautosid ning maksu alt jäävad välja kaitseväele ning sisejulgeolekut tagavatele ametitele kuuluvad autod.) Nii külateedel kui auklikel pealinna tänavatel piisab oluliselt väiksemast võimsusest, kuna ka enamik maasturitest jääb alla selle piiri.
Riik annab selge sõnumi
Autoregistrikeskuse andmetel on Eestis praegu 582 703 sõiduautot, neist 28 973 mootori võimsus on 140 kW või rohkem. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on maksustada üle selle piiri jäävad autod aastamaksuga, mille suurus sõltub auto vanusest.
Niisiis räägime luksuslikest ja ülivõimsatest maasturitest, sportautodest ja limusiinidest nagu Hummer, Mercedese S-klass, Jaguar jmt. Need on autod, mille ostuhind ja ülalpidamiskulud on niigi väga suured ning mis tarbivad 12–20 liitrit kütust saja kilomeetri kohta. On igati õiglane, kui sellise hobi harrastajad maksavad igal aastal täiendavalt 36 000 – 54 000 krooni maksu, sest nende tarbimisharjumused on keskkonnavaenulikud.
Luksussõidukite maksustamise eesmärk on suunata inimesi mõistlikumale tarbimisele, kuid muuta ka meie väärtushinnanguid. Praegu kasutavad tuhanded Eesti inimesed autot staatuse sümbolina. Mööblikontserni Ikea asutaja ning maailma rikkamaid inimesi Ingvar Kamprad sõidab Stockholmi metroos tööle pensionäri sooduskaardiga ning pikemateks otsteks istub vana Volvo rooli. Meil pargivad pahatihti isegi Lasnamäe ja Mustamäe paneelmajade ees luksusautod, mille omanikud üritavad autode abil oma ühiskondlikku staatust kunstlikult kõrgemale upitada. Rääkimata siis mõnest kahe- või kolmemilliste autode kollektsiooniga uhkeldavast suurettevõtjast.
Neile inimestele, kes tõstavad oma enesetunnet luksusauto rooli istudes, annab riik luksusautode maksustamisega selge sõnumi: ühiskond ei toeta keskkonnavaenulikku ja ebamõistlikku tarbimist.
Esialgsete arvestuste kohaselt saab luksusmaksu kehtestamisega koguda üle miljardi krooni maksutulu, mis on riigieelarve seisukohast vaadates vägagi märkimisväärne summa. Kujutage näiteks ette, kui palju paremaks saab selle summa abil muuta meie ühistranspordi võrgustikku, sest tänavu kulutab Eesti riik kõigi ühistranspordi viiside doteerimiseks bussiliiklusest alates ja praamidega lõpetades kokku 693 miljonit krooni!
Luksusautomaks tuleb niikuinii
Juhul kui luksusautode maksustamine vähendab nende arvu Eesti teedel, siis on riigikassasse laekuv maksutulu loomulikult veidi väiksem. Ent selgi juhul on maksu esmased eesmärgid täidetud: samaväärselt väheneb luksusautode tekitatud keskkonnakahju ning meie väliskaubanduse puudujääk.
Juba kõlanud vastuargument, et luksusautode maksustamisel registreeritakse need Eesti asemel Lätti ja Leetu, ei pea paika. Lätis on automaks sisse viidud juba 2004. aastal ja ka Leedu, mis on koos Eestiga seni viimased kaks Euroopa Liidu riiki, kus automaks puudub, nõuab auto registreerimiseks, et omanik või vähemalt tema abikaasa oleks kantud Leedu elanikeregistrisse.
Loomulikult on luksusautode maksustamise otsus vaja ühiskonnas veel läbi vaielda. Näiteks võib vaielda selle üle, kas just 140 kW on see õiglane piir, kust maksustamist alustada? Ootame huviga arvamusi selle kohta, kas piiri peaks nihutama üles- või hoopis allapoole? Kas luksusautode maksustamise valem peaks arvestama ka nendepoolset CO² emissiooni ja auto registrimassi? Arutelu ainet jätkub, nagu näitavad esimesed arvukad vastukajad.
Samas on selge, et nafta kallineb kiiresti ja selle kogus on lõplik. Fossiilsed kütused on meie kõigi ühine ressurss ja nende raiskav kasutamine peab olema taunitav. Seepärast on igati keskkonnasõbralik ja õiglane, et me luksusautode maksustamisega suuname inimesi mõistlikumale tarbimisele ja energiasäästule. Mujal Euroopas tehakse seda juba ammu, aeg on lõpetada ka Eesti eristaatus selles küsimuses.
See artikkel ilmus tänases Postimehes.
Loomulikult on auto 21. sajandil paljude perede jaoks tarbeese. Aga keskkonnavaenulikud ja ebamõistlikult kallid autod, mida meie teedel aasta-aastalt üha rohkem liikleb, pole tarbe-, vaid luksusasjad. Luksusautode arv Eestis ei kasva ainult seetõttu, et meie majandusel on viimastel aastatel hästi läinud. Meist palju jõukamates Põhjala riikides on luksusautosid suhteliselt palju vähem, sest seal on keskkonnavaenulik ja raiskav tarbimine riigi poolt maksustatud.
Just sellepärast pakkusid sotsiaaldemokraadid eelmisel nädalal koalitsioonipartneritele välja idee maksustada autosid, mis on ebamõistlikult võimsad ja seeläbi tarbivad rohkelt kütust ja saastavad keskkonda. Sellised autod võtavad linnatänavatel ning parklates ka märksa rohkem ruumi, kui väiksema võimsusega ja kergemad autod.
Meie arust tuleb maksustada sõiduautod, mille mootori võimsus on 140 kW või rohkem, sest üle selle piiri jäävad autod on üldjuhul tõesti luksus, kuna praktilist otstarvet sellisel võimsusel ei ole. (Oluline on rõhutada, et ettepanek puudutab ainult sõiduautosid ning maksu alt jäävad välja kaitseväele ning sisejulgeolekut tagavatele ametitele kuuluvad autod.) Nii külateedel kui auklikel pealinna tänavatel piisab oluliselt väiksemast võimsusest, kuna ka enamik maasturitest jääb alla selle piiri.
Riik annab selge sõnumi
Autoregistrikeskuse andmetel on Eestis praegu 582 703 sõiduautot, neist 28 973 mootori võimsus on 140 kW või rohkem. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on maksustada üle selle piiri jäävad autod aastamaksuga, mille suurus sõltub auto vanusest.
Niisiis räägime luksuslikest ja ülivõimsatest maasturitest, sportautodest ja limusiinidest nagu Hummer, Mercedese S-klass, Jaguar jmt. Need on autod, mille ostuhind ja ülalpidamiskulud on niigi väga suured ning mis tarbivad 12–20 liitrit kütust saja kilomeetri kohta. On igati õiglane, kui sellise hobi harrastajad maksavad igal aastal täiendavalt 36 000 – 54 000 krooni maksu, sest nende tarbimisharjumused on keskkonnavaenulikud.
Luksussõidukite maksustamise eesmärk on suunata inimesi mõistlikumale tarbimisele, kuid muuta ka meie väärtushinnanguid. Praegu kasutavad tuhanded Eesti inimesed autot staatuse sümbolina. Mööblikontserni Ikea asutaja ning maailma rikkamaid inimesi Ingvar Kamprad sõidab Stockholmi metroos tööle pensionäri sooduskaardiga ning pikemateks otsteks istub vana Volvo rooli. Meil pargivad pahatihti isegi Lasnamäe ja Mustamäe paneelmajade ees luksusautod, mille omanikud üritavad autode abil oma ühiskondlikku staatust kunstlikult kõrgemale upitada. Rääkimata siis mõnest kahe- või kolmemilliste autode kollektsiooniga uhkeldavast suurettevõtjast.
Neile inimestele, kes tõstavad oma enesetunnet luksusauto rooli istudes, annab riik luksusautode maksustamisega selge sõnumi: ühiskond ei toeta keskkonnavaenulikku ja ebamõistlikku tarbimist.
Esialgsete arvestuste kohaselt saab luksusmaksu kehtestamisega koguda üle miljardi krooni maksutulu, mis on riigieelarve seisukohast vaadates vägagi märkimisväärne summa. Kujutage näiteks ette, kui palju paremaks saab selle summa abil muuta meie ühistranspordi võrgustikku, sest tänavu kulutab Eesti riik kõigi ühistranspordi viiside doteerimiseks bussiliiklusest alates ja praamidega lõpetades kokku 693 miljonit krooni!
Luksusautomaks tuleb niikuinii
Juhul kui luksusautode maksustamine vähendab nende arvu Eesti teedel, siis on riigikassasse laekuv maksutulu loomulikult veidi väiksem. Ent selgi juhul on maksu esmased eesmärgid täidetud: samaväärselt väheneb luksusautode tekitatud keskkonnakahju ning meie väliskaubanduse puudujääk.
Juba kõlanud vastuargument, et luksusautode maksustamisel registreeritakse need Eesti asemel Lätti ja Leetu, ei pea paika. Lätis on automaks sisse viidud juba 2004. aastal ja ka Leedu, mis on koos Eestiga seni viimased kaks Euroopa Liidu riiki, kus automaks puudub, nõuab auto registreerimiseks, et omanik või vähemalt tema abikaasa oleks kantud Leedu elanikeregistrisse.
Loomulikult on luksusautode maksustamise otsus vaja ühiskonnas veel läbi vaielda. Näiteks võib vaielda selle üle, kas just 140 kW on see õiglane piir, kust maksustamist alustada? Ootame huviga arvamusi selle kohta, kas piiri peaks nihutama üles- või hoopis allapoole? Kas luksusautode maksustamise valem peaks arvestama ka nendepoolset CO² emissiooni ja auto registrimassi? Arutelu ainet jätkub, nagu näitavad esimesed arvukad vastukajad.
Samas on selge, et nafta kallineb kiiresti ja selle kogus on lõplik. Fossiilsed kütused on meie kõigi ühine ressurss ja nende raiskav kasutamine peab olema taunitav. Seepärast on igati keskkonnasõbralik ja õiglane, et me luksusautode maksustamisega suuname inimesi mõistlikumale tarbimisele ja energiasäästule. Mujal Euroopas tehakse seda juba ammu, aeg on lõpetada ka Eesti eristaatus selles küsimuses.
See artikkel ilmus tänases Postimehes.
10.5.08
Luksusautode maksustamine on õiglane
Euroopa Liidus on rahandusministeeriumi andmetel ainult kaks riiki - kus autode omamist ühel või teisel moel ei makstustata. Üks neist on Eesti ja teine Leedu. Kõigis teistes riikides maksustatakse kas kalleid, võimsaid, keskkonnavaenulikke või lihtsalt kõiki autosid.
Sotsiaaldemokraadid pakkusid riigieelarve strateegia arutelu ajal oma partneritele välja meie erakonnas pikalt ettevalmistamisel olnud idee: luksusautode maksustamise. See tähendab autosid, millel on võimsust üle 140kw.
Selliseid autosid on autoregistri andmetel meie teedel vuravatest 580 000-st autost veidi üle 28 000 ning nende maksustamine annaks esialgsete arvutuste kohaselt riigile lisatulu miljard krooni aastas.
Ent muidugi ei ole riigile lisatulu hankimine meie ainus eesmärk. Esikohal on keskkonnasäästlikuma käitumise soodustamine. Pole midagi hullu sellest, kui uue seaduse jõustudes väheneb väga võimsa mootoriga autode osakaal Eestis järsult, sest siis väheneks samavõrra ka heitgaaside õhkupaiskamine.
Uue seaduse üks headest kõrvalmõjudest oleks kindlasti seegi, et säästlikuma mootoriga autode kasutamine vähendaks veidi meie väliskaubanduse tasakaalu, kuna kogu mootorikütuse ostame me ju sisse.
Pole üllatav, et esimese hooga sai meie idee kohati päris raevuka vastukaja. Lausa lapsiku mõttega tuli välja Postimees, mille juhtkiri väitis: "Paraku on lausa marksistlik idee maksustada kedagi jõukuse pealt..."
Postimehe definitsiooni järgi oleksid enamus Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika maid padumarksistlikud, sest valdavalt maksustatakse seal inimesi nende omandi ja sissetulekute pealt nii, et mida suurem omand või suurem sissetulek, seda kõrgem on ka maksukoormus.
Luksusautomaks on üks kõige õiglasemaid makse üldse. Loomulikult on auto tänapäeval tarbeese paljude inimeste jaoks, kes peavad iga päev näiteks kümnete kilomeetrite taha tööle sõitma. Aga kindlasti ei pea näiteks Jaanus Rahumägi Riigikokku tööle sõitma Hummeriga. Pikka kasvu mehena leiab ta endale kindlasti vajadusel ka mõne keskklassi auto, millessse mugavalt istuma mahub. Niikuinii maksab Rahumägi ja maksavad teised luksuseihalejad oma jõukuse eksponeerimiseks ja edevuse rahuldamiseks juba praegu oma autode ning nende kütust õgivate mootorite eest palju rohkem kui tavatarbijad. Õiglane on, et kui keegi kasutab autot mitte tarbeesemena, vaid staatuse sümbolina, siis maksutatakse tema ebamõistlikke tarbimisharjumusi karmimalt.
Olen kindel, et arutelu luksusautode maksustamise üle tuleb pikk ja põhjalik. Edaspidi kindlasti ka palju asjalikum ning vähem emotsionaalne.
Muidugi on sotsiaaldemokraadid valmis arutama selle üle, kuhu täpselt tõmmata maksustatavate autode piirjoon. Ka selle üle, kas maksu võiks esialgse kavaga võrreldes üht või teistmoodi diferentseerida. Ent ühes oleme kindlad, luksusautomaks tuleb Eestis varem või hiljem niikuinii.
Kui meie partnerid Reformierakonnast ja IRList selle idee praegu üle parda viskavad, siis on sel valus päevapoliitiline mõju - vastavalt tuleb riigieelarves 28 000 luksust nautiva inimese arvelt muid vajalikke kulusid miljardi krooni võrra koomale tõmmata. Vähendada lasteaedada ja koolide rahastamist, loobuda mõnest tee-ehitus projektist, loobubda mõnest sotsiaaltoetusest vms.
Isegi kui nii läheb, jäävad sotsiaaldemokraadid oma luksusautomaksu ideele kindlaks ning see idee jääb meie programmi pikaks ajaks.
Sotsiaaldemokraadid pakkusid riigieelarve strateegia arutelu ajal oma partneritele välja meie erakonnas pikalt ettevalmistamisel olnud idee: luksusautode maksustamise. See tähendab autosid, millel on võimsust üle 140kw.
Selliseid autosid on autoregistri andmetel meie teedel vuravatest 580 000-st autost veidi üle 28 000 ning nende maksustamine annaks esialgsete arvutuste kohaselt riigile lisatulu miljard krooni aastas.
Ent muidugi ei ole riigile lisatulu hankimine meie ainus eesmärk. Esikohal on keskkonnasäästlikuma käitumise soodustamine. Pole midagi hullu sellest, kui uue seaduse jõustudes väheneb väga võimsa mootoriga autode osakaal Eestis järsult, sest siis väheneks samavõrra ka heitgaaside õhkupaiskamine.
Uue seaduse üks headest kõrvalmõjudest oleks kindlasti seegi, et säästlikuma mootoriga autode kasutamine vähendaks veidi meie väliskaubanduse tasakaalu, kuna kogu mootorikütuse ostame me ju sisse.
Pole üllatav, et esimese hooga sai meie idee kohati päris raevuka vastukaja. Lausa lapsiku mõttega tuli välja Postimees, mille juhtkiri väitis: "Paraku on lausa marksistlik idee maksustada kedagi jõukuse pealt..."
Postimehe definitsiooni järgi oleksid enamus Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika maid padumarksistlikud, sest valdavalt maksustatakse seal inimesi nende omandi ja sissetulekute pealt nii, et mida suurem omand või suurem sissetulek, seda kõrgem on ka maksukoormus.
Luksusautomaks on üks kõige õiglasemaid makse üldse. Loomulikult on auto tänapäeval tarbeese paljude inimeste jaoks, kes peavad iga päev näiteks kümnete kilomeetrite taha tööle sõitma. Aga kindlasti ei pea näiteks Jaanus Rahumägi Riigikokku tööle sõitma Hummeriga. Pikka kasvu mehena leiab ta endale kindlasti vajadusel ka mõne keskklassi auto, millessse mugavalt istuma mahub. Niikuinii maksab Rahumägi ja maksavad teised luksuseihalejad oma jõukuse eksponeerimiseks ja edevuse rahuldamiseks juba praegu oma autode ning nende kütust õgivate mootorite eest palju rohkem kui tavatarbijad. Õiglane on, et kui keegi kasutab autot mitte tarbeesemena, vaid staatuse sümbolina, siis maksutatakse tema ebamõistlikke tarbimisharjumusi karmimalt.
Olen kindel, et arutelu luksusautode maksustamise üle tuleb pikk ja põhjalik. Edaspidi kindlasti ka palju asjalikum ning vähem emotsionaalne.
Muidugi on sotsiaaldemokraadid valmis arutama selle üle, kuhu täpselt tõmmata maksustatavate autode piirjoon. Ka selle üle, kas maksu võiks esialgse kavaga võrreldes üht või teistmoodi diferentseerida. Ent ühes oleme kindlad, luksusautomaks tuleb Eestis varem või hiljem niikuinii.
Kui meie partnerid Reformierakonnast ja IRList selle idee praegu üle parda viskavad, siis on sel valus päevapoliitiline mõju - vastavalt tuleb riigieelarves 28 000 luksust nautiva inimese arvelt muid vajalikke kulusid miljardi krooni võrra koomale tõmmata. Vähendada lasteaedada ja koolide rahastamist, loobuda mõnest tee-ehitus projektist, loobubda mõnest sotsiaaltoetusest vms.
Isegi kui nii läheb, jäävad sotsiaaldemokraadid oma luksusautomaksu ideele kindlaks ning see idee jääb meie programmi pikaks ajaks.
8.5.08
Ettepanek: Otsustame Riigikogu palgareformi juuniks ära
Riigikogu töökorralduse komisjoni liikmed
Toomas Varek, Rain Rosimannus, Valdur Lahtvee, Karel Rüütli
Ärakiri: Heiki Sibul
Lugupeetav esimees,
Peame vajalikuks põhjalikku tööd Riigikogu töökorra küsimuste menetlemisel. See töö võib, kuid ei pruugi kujuneda aastatepikkuseks. Meie hinnangul on asjakohane võimalikult ruttu heaks kiita need muudatusettepanekud, mis leiavad kõigi Riigikogus esindatud erakondade toetuse.
Kindlasti on meie komisjonis üks kõige kiiremat otsustamist vajav küsimuse Riigikogu palgasüsteemi muutmine.
Peame vajalikuks, et selles küsimuses käituks komisjon omapoolse seisukoha kujundamisel kiirelt ja otsustavalt. Teeme ettepaneku, et järgmisel komisjoni koosolekul 14. mail võetaks päevakorda küsimus Riigikogu palgakorralduse muutmisest.
Esmalt on vaja jõuda selgusele selles, millised erakonnad toetavad Riigikogu senise palgasüsteemi muutmist ja millised mitte. Kui komisjonis selgub, et lisaks Isamaa ja Res Publica Liidule ning Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale peavad ka teised parlamendiparteid vajalikuks palgasüsteemi muutmist, saame hakata arutama erinevaid lahendusi palgasüsteemi muutmiseks.
Palume kõigil komisjoni liikmetel enne kolmapäevast koosolekut arutada oma fraktsioonides Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmist, et tutvustada komisjonis fraktsiooni põhimõttelist suhtumist senise palgasüsteemi muutmise kohta.
Sellise tempoga küsimust arutades jõuame kindlasti palgasüsteemi muutmise osas otsusele juba selle Riigikogu istungjärgu lõpuks juunis.
Hannes Rumm Urmas Reinsalu
Toomas Varek, Rain Rosimannus, Valdur Lahtvee, Karel Rüütli
Ärakiri: Heiki Sibul
Lugupeetav esimees,
Peame vajalikuks põhjalikku tööd Riigikogu töökorra küsimuste menetlemisel. See töö võib, kuid ei pruugi kujuneda aastatepikkuseks. Meie hinnangul on asjakohane võimalikult ruttu heaks kiita need muudatusettepanekud, mis leiavad kõigi Riigikogus esindatud erakondade toetuse.
Kindlasti on meie komisjonis üks kõige kiiremat otsustamist vajav küsimuse Riigikogu palgasüsteemi muutmine.
Peame vajalikuks, et selles küsimuses käituks komisjon omapoolse seisukoha kujundamisel kiirelt ja otsustavalt. Teeme ettepaneku, et järgmisel komisjoni koosolekul 14. mail võetaks päevakorda küsimus Riigikogu palgakorralduse muutmisest.
Esmalt on vaja jõuda selgusele selles, millised erakonnad toetavad Riigikogu senise palgasüsteemi muutmist ja millised mitte. Kui komisjonis selgub, et lisaks Isamaa ja Res Publica Liidule ning Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale peavad ka teised parlamendiparteid vajalikuks palgasüsteemi muutmist, saame hakata arutama erinevaid lahendusi palgasüsteemi muutmiseks.
Palume kõigil komisjoni liikmetel enne kolmapäevast koosolekut arutada oma fraktsioonides Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmist, et tutvustada komisjonis fraktsiooni põhimõttelist suhtumist senise palgasüsteemi muutmise kohta.
Sellise tempoga küsimust arutades jõuame kindlasti palgasüsteemi muutmise osas otsusele juba selle Riigikogu istungjärgu lõpuks juunis.
Hannes Rumm Urmas Reinsalu
7.5.08
Riigikogu palgast ja meedia malgast
Eile kogunes kõigi Eesti telekanalite kaamerate ees esimest korda Riigikogu töökorralduse komisjon, mis peab arutama muudatusi parlamendi töös.
Neid muudatusi on kindlasti vaja põhjusel, et seadusloome maht on Eesti riigi küpsemise tõttu ja euroliitumise eelse ajaga võrreldes järsult vähenenud. Seega on parlamendil vaja oma ülesanded ümber mõtestada ning vastavalt senist töökorda kaasajastada.
Kahjuks lõppes juba esimene töökoosolek tagasilöögiga, mis rikkus vaevalt tööd alustanud komisjoni mainet. Nimelt teatas Postimees Online Toomas Varekile viidates, et Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmisega otsustas komisjon mitte kiirustada. Uudise järgi on võimatu otsustada, kas Varek just nii ütles või tsiteeris ajakirjanik teda ebatäpselt, igatahes ei vasta see uudis tõele.
Eilsel sissejuhataval koosolekul otsustati ära ainult kolm asja: komisjoni esimeheks sai selle kogenuim liige Toomas Varek Keskerakonnast. Teiseks otsustati jagada ettepanekud kolmeks: need, mis ei vaja seaduse muutmist; need, mis vajavad mõne seaduse muutmist; ja võimalikud Põhiseaduse muutmist eeldavad ettepanekud. Kolmandaks lepiti kokku, et muudatusi hakatakse ellu viima kohe, kui need on üksmeelselt heaks kiitnud kõik kuus Riigikogus esindatud erakonda.
Mitte mingeid otsuseid selle kohta, millises tempos Riigikogu liikmete palgaküsimust arutama hakatakse, ei tehtud.
Meenutan, et sotsiaaldemokraatide seisukoht on juba mitmendat parlamendi koosseisu järjest väga selge: Riigikogu liikmete palgad tuleb lahti siduda keskmisest palgast ning Soome eeskujul luua sõltumatu arvamusliidrite komisjon, mis otsustab parlamendiliikmete palga suuruse. Selle idee eest me kindlasti seisame ka eile loodud komisjonis.
Neid muudatusi on kindlasti vaja põhjusel, et seadusloome maht on Eesti riigi küpsemise tõttu ja euroliitumise eelse ajaga võrreldes järsult vähenenud. Seega on parlamendil vaja oma ülesanded ümber mõtestada ning vastavalt senist töökorda kaasajastada.
Kahjuks lõppes juba esimene töökoosolek tagasilöögiga, mis rikkus vaevalt tööd alustanud komisjoni mainet. Nimelt teatas Postimees Online Toomas Varekile viidates, et Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmisega otsustas komisjon mitte kiirustada. Uudise järgi on võimatu otsustada, kas Varek just nii ütles või tsiteeris ajakirjanik teda ebatäpselt, igatahes ei vasta see uudis tõele.
Eilsel sissejuhataval koosolekul otsustati ära ainult kolm asja: komisjoni esimeheks sai selle kogenuim liige Toomas Varek Keskerakonnast. Teiseks otsustati jagada ettepanekud kolmeks: need, mis ei vaja seaduse muutmist; need, mis vajavad mõne seaduse muutmist; ja võimalikud Põhiseaduse muutmist eeldavad ettepanekud. Kolmandaks lepiti kokku, et muudatusi hakatakse ellu viima kohe, kui need on üksmeelselt heaks kiitnud kõik kuus Riigikogus esindatud erakonda.
Mitte mingeid otsuseid selle kohta, millises tempos Riigikogu liikmete palgaküsimust arutama hakatakse, ei tehtud.
Meenutan, et sotsiaaldemokraatide seisukoht on juba mitmendat parlamendi koosseisu järjest väga selge: Riigikogu liikmete palgad tuleb lahti siduda keskmisest palgast ning Soome eeskujul luua sõltumatu arvamusliidrite komisjon, mis otsustab parlamendiliikmete palga suuruse. Selle idee eest me kindlasti seisame ka eile loodud komisjonis.
6.5.08
Parem pool muna, kui tühi koor
Ütlen sissejuhatavalt ära, et sotsiaaldemokraadid kindlasti toetavad tänast eelnõud (põhiseaduse muutmiseks - HR). Toetame seda lihtsal põhjusel – parem pool muna, kui tühi koor.
Loomulikult oleksime me eelistanud võimalust, mida soovis Vabariigi President, et põhiseadust muudetakse kiireloomuliselt. Aga kui see mõne erakonna vastuseisu tõttu ei ole võimalik, siis teeme ära vähemalt selle poolegi tööst ja jääme lootma, et meie kolleegid järgmises Riigikogu koosseisus teevad ära teise poole.
Eelnõu kritiseerijad on palju rääkinud sellest – vaadanud kaitseväe poole ja viidanud sellele, et käsitletav muudatus mõjutab kaitseväe olukorda. Meelega on mööda vaadatud sellest, et Vabariigi President, kes selle eelnõu Riigikogu ette tõi, vähendab selle otsusega iseenda võimutäiust. See on kaunis pretsedenditu ja kõnekas käitumine kogu taas iseseisvunud Eesti Vabariigi ajaloos ja peaks maha võtma hulga neid hirme, mida kahjuks ka täna siit kõnepuldist meie ette on maalitud.
Natukene tänane debatt ja eriti Keskerakonna ja Rahvaliidu käitumine meenutab mulle üht vana anekdooti kaitseväest. See anekdoot räägib kahest sõdurist, kes on sattunud väga raskesse olukorda. Arvukas vaenlane ründab neid. Mehed tulistavad kumbki oma laskepesadest vaenlastele vastu, aga kui vaenlane on jõudnud juba päris nende laskepesade lähistele, siis hüüab üks sõdur teisele: "Viska granaat!".
Tema võitluskaaslane viskab granaadi ja hüüab sealjuures: "Püüa!"
Mulle tundub, et Keskerakond ja Rahvaliit käituvad täpselt samamoodi Vabariigi Presidendiga, kes on tulnud meie ette hea eelnõuga, palub teda olulises riigikaitse küsimuses toetada ja selle asemel visatakse talle see hea ettepanek tagasi, hüüdes: "Püüa!".
Üle kümne aasta tagasi sai Eestis iga inimese jaoks kuulsaks üks riigikaitseline mõiste, mis on kaunis vähetuntud – see on nimelt käsuliin. Käsuliin sai tuntuks seoses Kurkse katastroofiga, mis nõudis väga paljude Eesti kaitseväelaste elu. Tol hetkel tõrkus käsuliin eelkõige selle alumises otsas, aga väga palju kordi oleme taasiseseisvunud Eestis näinud, et käsuliin tõrgub ka selle kõige ülemises otsas.
Me peame olema lihtsalt inimlikult tänulikud praegusele presidendile, kaitseministrile ja kaitseväe juhatajale, et nende ametis oleku ajal ei ole olnud ühtegi suurt konflikti, mis oleks halvanud Eesti riigikaitse toimimist. Väga paljude varasemate kaitseväe juhatajate, kaitseministrite ja presidentide puhul pole see kahjuks niimoodi olnud, sest meie põhiseadusesse on sisse kirjutatud tugevad rollikonfliktid nende kolme riigikaitse juhi tegevuses.
Sisuliselt on praeguse seaduseelnõu blokeerinud üks erakond – see on Keskerakond. Ja sellega nad võtavad ka vastutuse kõigi nende võimalike konfliktide eest, mis võivad riigikaitses järgmise kolme aasta jooksul toimuda, enda peale.
Ma ei saa väga tõsiselt võtta nende vastuväiteid ja ka nende parandusettepanekut, mille kohaselt sooviti, et Vabariigi Valitsus tulevikus tooks kaitseväe juhataja kandidatuuri Riigikogu ette kinnitamiseks. Ma kindlasti ei ole nõus Kadri Musta seisukohaga, et tsiviilkontrolli tugevdamine tähendab bürokraatliku või parteilise kontrolli tugevdamist. See on küll väga väär arusaam demokraatia toimimisest!
Toon siinkohal paralleeliks näiteks Kaitsepolitseiameti või Politseiameti, mida on juhtinud ka väga mitmed Keskerakonna ministrid ja mille juhte nimetab üks konkreetne minister ja valitsus ühiselt ilma Riigikogu sekkumiseta. Ometigi, kui me vaatame Politseiameti juhtimist ja Kaitsepolitseiameti juhtimist, siis nende puhul mingisugusest politiseeritusest rääkida küll ei saa.
Veel kord sellest Keskerakonna ettepanekust, et kaitseväe juhtaja võiks tulevikus valitsuse ettepanekul kinnitada Riigikogu. See meenutab mulle üht kõige halenaljakamt hääletust Eesti Riigikogu ajaloost, kus üks Keskerakonna liige mängis hääletusel nuppudega ja tänu sellele, et ta hääletas oma partei põhijoone vastu, vabastati Johannes Kert kaitseväe juhataja ametist, ehkki tema erakond soovis hoopis teistsugust tulemust. See näitab, et selliste küsimuste toomine Riigikogu ette mitte tingimata ei vähenda politiseeritust ega ei vähenda parteilist kontrolli, vaid võib viia kohati päris koomiliste ja äraarvamatute tulemusteni.
Kokkuvõttes, sotsiaaldemokraadid toetavad seda eelnõu põhimõttel, parem pool muna kui tühi koor. Aitäh!
See on täna Riigikogus põhiseaduse muutmisel peetud kõne stenogramm.
Loomulikult oleksime me eelistanud võimalust, mida soovis Vabariigi President, et põhiseadust muudetakse kiireloomuliselt. Aga kui see mõne erakonna vastuseisu tõttu ei ole võimalik, siis teeme ära vähemalt selle poolegi tööst ja jääme lootma, et meie kolleegid järgmises Riigikogu koosseisus teevad ära teise poole.
Eelnõu kritiseerijad on palju rääkinud sellest – vaadanud kaitseväe poole ja viidanud sellele, et käsitletav muudatus mõjutab kaitseväe olukorda. Meelega on mööda vaadatud sellest, et Vabariigi President, kes selle eelnõu Riigikogu ette tõi, vähendab selle otsusega iseenda võimutäiust. See on kaunis pretsedenditu ja kõnekas käitumine kogu taas iseseisvunud Eesti Vabariigi ajaloos ja peaks maha võtma hulga neid hirme, mida kahjuks ka täna siit kõnepuldist meie ette on maalitud.
Natukene tänane debatt ja eriti Keskerakonna ja Rahvaliidu käitumine meenutab mulle üht vana anekdooti kaitseväest. See anekdoot räägib kahest sõdurist, kes on sattunud väga raskesse olukorda. Arvukas vaenlane ründab neid. Mehed tulistavad kumbki oma laskepesadest vaenlastele vastu, aga kui vaenlane on jõudnud juba päris nende laskepesade lähistele, siis hüüab üks sõdur teisele: "Viska granaat!".
Tema võitluskaaslane viskab granaadi ja hüüab sealjuures: "Püüa!"
Mulle tundub, et Keskerakond ja Rahvaliit käituvad täpselt samamoodi Vabariigi Presidendiga, kes on tulnud meie ette hea eelnõuga, palub teda olulises riigikaitse küsimuses toetada ja selle asemel visatakse talle see hea ettepanek tagasi, hüüdes: "Püüa!".
Üle kümne aasta tagasi sai Eestis iga inimese jaoks kuulsaks üks riigikaitseline mõiste, mis on kaunis vähetuntud – see on nimelt käsuliin. Käsuliin sai tuntuks seoses Kurkse katastroofiga, mis nõudis väga paljude Eesti kaitseväelaste elu. Tol hetkel tõrkus käsuliin eelkõige selle alumises otsas, aga väga palju kordi oleme taasiseseisvunud Eestis näinud, et käsuliin tõrgub ka selle kõige ülemises otsas.
Me peame olema lihtsalt inimlikult tänulikud praegusele presidendile, kaitseministrile ja kaitseväe juhatajale, et nende ametis oleku ajal ei ole olnud ühtegi suurt konflikti, mis oleks halvanud Eesti riigikaitse toimimist. Väga paljude varasemate kaitseväe juhatajate, kaitseministrite ja presidentide puhul pole see kahjuks niimoodi olnud, sest meie põhiseadusesse on sisse kirjutatud tugevad rollikonfliktid nende kolme riigikaitse juhi tegevuses.
Sisuliselt on praeguse seaduseelnõu blokeerinud üks erakond – see on Keskerakond. Ja sellega nad võtavad ka vastutuse kõigi nende võimalike konfliktide eest, mis võivad riigikaitses järgmise kolme aasta jooksul toimuda, enda peale.
Ma ei saa väga tõsiselt võtta nende vastuväiteid ja ka nende parandusettepanekut, mille kohaselt sooviti, et Vabariigi Valitsus tulevikus tooks kaitseväe juhataja kandidatuuri Riigikogu ette kinnitamiseks. Ma kindlasti ei ole nõus Kadri Musta seisukohaga, et tsiviilkontrolli tugevdamine tähendab bürokraatliku või parteilise kontrolli tugevdamist. See on küll väga väär arusaam demokraatia toimimisest!
Toon siinkohal paralleeliks näiteks Kaitsepolitseiameti või Politseiameti, mida on juhtinud ka väga mitmed Keskerakonna ministrid ja mille juhte nimetab üks konkreetne minister ja valitsus ühiselt ilma Riigikogu sekkumiseta. Ometigi, kui me vaatame Politseiameti juhtimist ja Kaitsepolitseiameti juhtimist, siis nende puhul mingisugusest politiseeritusest rääkida küll ei saa.
Veel kord sellest Keskerakonna ettepanekust, et kaitseväe juhtaja võiks tulevikus valitsuse ettepanekul kinnitada Riigikogu. See meenutab mulle üht kõige halenaljakamt hääletust Eesti Riigikogu ajaloost, kus üks Keskerakonna liige mängis hääletusel nuppudega ja tänu sellele, et ta hääletas oma partei põhijoone vastu, vabastati Johannes Kert kaitseväe juhataja ametist, ehkki tema erakond soovis hoopis teistsugust tulemust. See näitab, et selliste küsimuste toomine Riigikogu ette mitte tingimata ei vähenda politiseeritust ega ei vähenda parteilist kontrolli, vaid võib viia kohati päris koomiliste ja äraarvamatute tulemusteni.
Kokkuvõttes, sotsiaaldemokraadid toetavad seda eelnõu põhimõttel, parem pool muna kui tühi koor. Aitäh!
See on täna Riigikogus põhiseaduse muutmisel peetud kõne stenogramm.
Subscribe to:
Posts (Atom)