26.11.10

Allikakaitse kaubaks võlakaitse eest

Allikakaitse seadusest kirjutades pean kohe alustama ühe anonüümse infoallika kasutamisest. Üks tuntud ajakirjanik väitis, et ajakirjandusväljaanded tegid IRL-is kõva lobby eesmärgiga saavutada reformierakondlase Rein Langi algatatud allikakaitse seaduse vastu võtmata jätmine.

Paraku osutus tagatreplus tulutuks, sest muidu suure häälega sõnavabadust kaitsvad ja alguses Langi seadusesse väga kriitiliselt suhtunud IRL-i esindajad laiutavad käsi: meil on Reformiga diil. Valitsusparteide diil on see, et vastutasuks võlakaitse seaduse heakskiitmisele nõudis Reformierakond partneritelt allikakaitse seaduse toetamist.

Jään huviga ootama, kas mind selle väite pärast au ja väärikuse rikkumises süüdistatuna kohtusse kaevatakse ning kas kohus määrab uue seaduse alusel minu ja Eesti Päevalehe vastu ennetava trahvi, et me neid väiteid enam ei kordaks. Oma infoallikat ma uue seaduse järgi õnneks avalikustama ei pea, sest vaevalt see väide kriminaalkuritegu on.

Valitsusparteide diili pärast on tõsiselt häbi. Võlakaitse seadus leevendab järgmisel aastal jõustudes sadade perekondade olukorda, kes on kas ajutiselt võlgade tagasimaksmisega hätta jäänud või sattunud üksikisiku pankrotti. Seevastu allikakaitse seadus on parimal juhul lihtsalt ebavajalik seadus, halvemal juhul ohustab see sõnavabadust.

Esiteks sätestab uus seadus allikakaitse põhimõtted, aga allikakaitse koha pealt pole Eesti ajakirjandusele midagi ette heita. Küsitlesime kevadel koos Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tarmo Vahteriga kõigi suuremate meediaväljaannete juhte ning nad oskasid nimetada terve selle sajandi peale vaid üht-kaht probleemset juhust allikakaitsega. Seega seadustati eile asi, mis tegelikus elus on kuuendajärguline ning mis toimib ilma spetsiaalsete seadusesäteteta niikuinii.

Teiseks antakse uue seadusega kohtule võimalus määrata ennetustrahv au ja väärikuse solvamise eest „mistahes vormis ja isiku poolt“. Just selles uues põhimõttes näevad meediaväljaanded õigustatult ohtu sõnavabadusele, sest ilmselgelt on see põhimõte seadusesse kirjutatud ajakirjanduse survestamiseks.

Kuigi seaduseelnõu seletuskirjas toob Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher näiteks, et au ja väärikuse rikkumiseks võib pidada ka laimavaid hüüdeid linna peatänaval või üdini valesid faktiväiteid sisaldava e-kirja saatmist kolmandatele isikutele.

Selle loogika järgi võib mõni Riigikogu liige, keda Ene Ergma hiljuti südametäiega idioodiks nimetas, parlamendi esimehe kohtusse kaevata ning taotleda Ergmale ennetustrahvi, et spiiker järgmine kord jälle kolleege idioodiks ei nimetaks. Rääkimata sellest, et ükskõik millised protestijad peavad järgmine kord Toompeale tulles hoolega vaatama, et plakatite peal näiteks Andrus Ansipi kohta midagi halba poleks öeldud.

Ennetustrahvide toetajad õigustavad neid sooviga kaitsta inimest ajakirjanduse eest. Näiteks olukorras, kus ajaleht on avaldanud loo, mille puhul inimene tunneb oma au ja väärikust rikutuna ja teab, et ajaleht kavatseb teemaga jätkata. Uue seaduse loogika kohaselt saab inimene kohtust kaitset otsides taotleda ennetustrahvi määramist, mis võtab ajakirjanduselt soovi sama teemat edasi käsitleda.

Aga allikakaitse seaduse vastuvõtmise vastu hääletanud sotsiaaldemokraatide ja roheliste hinnangul ei ole uues seaduses mõistlikult paigas tasakaal inimese ja sõnavabaduse kaitse vahel. Ajakirjandus on oluline sõnavabaduse tagaja ning halvemal juhul võib uue seadusega minna nii, et pärast eilses Äripäevas ilmunud lugu pöördub Jaanus Rahumägi kohtusse ja taotleb ennetustrahvi selleks, et ajaleht rohkem ei sekkuks tema eraellu ega kirjutaks tema luksusvillast Kreekal, mis seab kahtluse alla poliitiku majanduslike huvide deklaratsiooni aususe.

Nüüd annab uus seadus kohtule otsustada, kas tegu on looga ühe perekonna eralust või ühiskonna jaoks olulise infoga. Sõnavabaduse kaitsjatel jääb üle loota mõistliku kohtupraktika peale.

Nii nagu allikakaitse seadus diilitades Riigikogu suurde saali lõpphääletusele veeti, nii ta seal veel ühe väikese vastiku diiliga vastu võeti. Nimelt oli valitsusparteidel eile saalis välja panna vaid 50 häält ja üht oli seaduse vastuvõtmiseks veel vaja. Selle koha peal võeti 10 minutit vaheaega ning selle lühikese ajaga kaubeldi vajalik poolthääl välja roheliselt Marek Strandbergilt. Kuigi Aleksei Lotman rääkis seaduseelnõu teisel lugemisel nii ilusasti, kuidas allikakaitse seadus ohustab nii olulist põhiseaduslikku väärtust nagu sõnavabadust. Ja kuigi eile vajutasid kõik teised rohelised punast nuppu.

Loodetavasti saame tänu anonüümsetele allikatele varsti teada, mis hinnaga ja mille eest Strandberg oma hääle ja roheliste põhimõtted maha müüs.

See lugu ilmus tänases Eesti Päevalehes.

24.11.10

Toila poisid nüpeldasid Riigikogu 57:47

Riigikogu kossutiim jäi eile Voka spordihoone 5. aastapäevale pühendatud mängus alla kohalikule vallavõistkonnale 47-57 (poolaeg 27-23). Võitsime küll kolm veerandaega neljast, kuid viimase kaheksa minuti jooksul viskasid vastased 23 punkti (viimase nelja minutiga 20p!), ning täitsa võhmal Toompea mehed suutsid sama ajaga vastata vaid 7 pungaga.

Toila/Voka meestel oli välja panna kaks viisikut, vanemast ja auväärsemast käisime kindlalt üle, nooremast, kiiremast ja kõrge hüppega viisikust kahjuks mitte.

Meie suurim korvikütt oli - nagu halvaks tavaks saanud - Riigikogu aseesimees Jüri Ratas 21 punktiga, Indrek Saar toetas teda 8, välismängu debüüdi teinud Silver Meikar 6 punktiga. Ise olin väga rahul teenitud 10 vabaviskega, millest 6 sisse sain, ehk et tabavusprotsent oli enam-vähem sama kui Shaquille O'Neal'il NBAs.

Vastastest viskas 2009. aastal Eesti U-16 koondisesse kuulunud Jalmar-Joosep Saar meile lubamatult palju, ehk samuti 21 punni, vastase tugevusest veel nii palju, et ülejäänud „noorte viisiku” mängijad mängivad Toila meeskonna eest, mis osaleb edukalt Ida-Virumaa meistriliigas.

Niigi muserdavale mängule järgnes piinarikkalt pikk tagasisõit täistuisanud teel, millel oli paar tundi varem hukkunud kaks inimest. Teisalt on "korvpallidiplomaatia" selle Riigikogu koosseisus olnud üks kõige paremaid vahendeid parlamendi tutvustamiseks väljaspool tavalist töörutiini.

21.11.10

Audiitorkogu keeldus erakondade raha kosmeetilisest kontrollist

Audiitorkogu president Toomas Vapper andis sel nädalal Riigikokku laekunud kirjas teada, et Audiitorkogu ei soovi määrata sõltumatu erakondade rahastamise järelevalve komisjoni üheks liikmeks Audiitorkogu esindavat audiitorit.

Keeldumise olulisemate põhjusena nimetab Audiitorkogu president kavandatava komisjoni vähest sõltumatust ja ebakompetentsust. „Komisjoni, mille liikmetest vaid kaks on sõltumatud, (st ei esinda erakondi – HR) ei saa nimetada sõltumatuks,“ selgitab Toomas Vapper kirjas Audiitorkogu seisukohta. „Konkreetset ettevalmistust finantsarvestuse õigsuse kontrollimise osas omab kindlasti vaid üks komisjoni liige, so Audiitorkogu esindaja, mis seab ebaproportsionaalse koormuse sellele ühele liikmele.“

Esialgu pakuti Riigikogu põhiseaduskomisjonis välja kokkuleppe, mille kohaselt hakkavad erakondade rahastamist lisaks parlamendis esindatud erakondade esindajatele pärast järgmisi valimisi kontrollima ka Audiitorkogu ja advokatuuri esindajad. Advokatuur teatas oma soovimatusest kontrollkomisjonis osaleda juba varem.

Sotsiaaldemokraadid tegid eelmisel nädalal põhiseaduskomisjonis ettepaneku, et kontrollikomisjoni kuuluksid vabariigi valimiskomisjoni, õiguskantsleri, riigikontrolli ning maksu- ja tolliameti esindajad, et komisjon suudaks tagada erakondade rahastamise tegeliku, mitte ainult näilise kontrolli. Kahjuks toetasid Reformierakonna, IRL-i ja Keskerakonna esindajad vaid valimiskomisjoni esindaja kaasamist kontrollikomisjoni.

Homne Riigikogu põhiseaduskomisjon on pärast Audiitorkogu keeldumist lõhkise küna ees, sest algselt komisjoni kutsutud advokaadid ja audiitorid on sellest tööst keeldunud, kuid usaldusväärsete riiklike institutsioonide kaasamisest erakondade rahastamise kontrollimisse on suurparteid seni keeldunud.

18.11.10

1000 peret ja Heimar Lenki inimkatsed

Head lugejad, järgnevalt tänase Riigikogu istungi kõne olulisim osa:

Mul on natuke kahju sellepärast, et kohati tekkis selle eelnõu menetlemise algusfaasis arusaam, et see seaduseelnõu lahendab kõikide võlgnike kõik probleemid. Paratamatult see niimoodi ei ole. Aga ma olen kindel, et kui me selle seaduse tulemusena järgmisel kahel aastal suudame aidata kas 1000 või 1500 peret, siis on see seadus kuhjaga oma eesmärgi täitnud, me oleme suure hulga Eesti peresid päästnud vaesusest ja pankrotistumisest.

Pikemalt vaata palun:
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1289995200#pk7401

16.11.10

Võlanõustajate puudumine tekitab kohtutes ülekoormuse

Äsja Riigikogus teisel lugemisel sisuliselt lukku löödud võlgade ümberkujundamise seadus tekitab järgmise aasta aprillis kohtutes ülekoormuse, sest Eestis ei ole piisavalt võlanõustajaid.

Võlanõustajate puudumine paneb väga raskesse olukorda paljud võlgnikud, kellel on iseseisvalt raske esimese korraga kokku panna seaduses nõutud väga mahukat dokumentide pakki. Nõustaja puudumisel tekib olukord, kus võlgnik käib mitu korda võlausaldajate ja kohtu vahet ning suurendab nii pankade kui kohtute töökoormust.

Piisava hulga seaduses sätestatud kohtu-eelsete võlanõustajate vajalikkust rõhutasid võlgade ümberkujundamise seaduse arutelul nii Pangaliidu kui Kohtunike Ühingu esindajad.

Kahjuks ei teotanud õiguskomisjon sotsiaaldemokraatide ettepanekut, mille kohaselt riik ja omavalitsused kohustuvad tagama kohtueelsete võlanõustajate olemasolu kogu riigis.

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher väitis täna seaduse arutelul, et „Eestis on praegu olemas üle 100 võlanõustaja, kes inimesi saaksid aidata selleks, et inimesed oleksid võimalikult informeeritud ja suutlikud võlgade ümberkujundamise menetluses oma õigusi kaitsma.“

Tegelikult puudub isegi sotsiaalministeeriumil ülevaade sellest, kui palju võlanõustamise koolituse läbinud sajakonnast võlanõustajast praegu oma erialal töötab ning kui suurele osale elanikkonnast nende teenus tegelikult kättesaadav on. Vastuseks minu küsimusele, kui suurele osale elanikest on võlanõustajate abi praegu kättesaadav, tunnistas Vaher: „Võlanõustamisteenus on ilmselgelt täna kättesaadav vägagi heitlikult.“

Valitsusparteid lükkasid võlanõustajate teenuse tagamise punkti uuest seadusest välja ettekäändel, et võlanõustamisega seotud kohustused paneb paika sotsiaalministeeriumis ettevalmistamisel olev sotsiaalhoolekande seadus. Paraku jõustub võlgade ümberkujundamise seadus järgmise aasta aprillis ning kõige suurem hulk taotlusi võlgade ümber kujundamiseks esitatakse just siis. Sotsiaalministeeriumis ettevalmistatav sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu on aga nii toores, et parimal juhul jõustub see alles 1. jaanuaril 2012. Ja niikuinii paneb sotsiaalhoolekande seaduse mustand kogu vastutuse võlanõustajate eest omavalitsustele.

Kindlasti ei suuda paljud vaesemal järjel omavalitsused ilma seaduse toeta võlanõustamisteenust pakkuda ega selle eest tasuda. Näiteks Tallinna võlanõustajad võivad naabervalla inimesi aidata ainult siis, kui võlgnikul on kaasas vallavalitsuse garantiikiri lubadusega tasuda nõustamise eest 300 krooni tunnis. (Võrrelge seda tasu advokaadi töötasuga.) Seetõttu jäetakse võlanõustaja puudumisel paljude omavalitsuste inimesed olukorda, kus nende võime võlgade ümberkujundamise seadusega kaasnevaid võimalusi kasutada on raskendatud.

Võlanõustamise teenus jäeti võlgade ümberkujundamise seaduses seadustamata mitte seetõttu, et sotsiaalministeerium lahendab selle probleemi võib-olla aasta pärast. See jäi seadusest välja põhjusel, et oleks tähendanud riigile lisaülesannete ja täiendavate rahaliste kohustuste võtmist, kuigi need kulud oleksid riigi mõõtkavas olnud väga väikesed.

Pikemalt loe seaduse arutelust täna Riigikogus:
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1289891100

15.11.10

Viie aasta pikkune võlaorjus lüheneb

Olen üle aasta ühe võlanõustaja vahendusel kaasa elanud 50-aastates elu hammasrataste vahele jäänud naise käekäigule. Majanduskasvu tippajal võttis ta pangast korteri tagatisel ligi 800 000 krooni laenu.

Panga soovitusel investeeris ta selle raha aktsiatesse, mitte algselt kavandatud korteri remondiks. Siis algas masu, aktsiad ja korter kaotasid suure osa varasemast väärtusest ja üksik naine kaotas oma töö. Võlgade katteks müüs pank maha tema korteri, aga see kattis vaid poole võlasummast. Pikka aega elas see naine Tallinna sotsiaalkorteris koos võhivõõraste inimestega ja tema ainus sissetulek oli sotsiaalabi. Nüüd tõsteti ta isegi sotsiaalkorterist välja, et uutele hädalistele ruumi teha ning viimases hädas võttis üks kauge sugulane ta enda juurde elama.

Võlgadest vabanemiseks taotleb naine üksikisiku pankrotti, mis tähendab, et järgmise viie aasta vältel peab ta maksma pärast elatusmiinimumi mahaarvamist kõigist oma sissetulekutest 75-85% pangale. Praegu sel naisel mingit sissetulekut ei ole ja kui see tekibki, siis tõenäoliselt jääb summa eesti keskmisest väiksemaks. Alles siis, kui naine on sunnitud viis aastat maksma pangale suure osa oma sissetulekutest, kustub tema võlg ja ta vabaneb võlaorjusest. Sõltumata sellest, palju ta 400 000 kroonist on suutnud selleks ajaks pangale ära maksta.

Sisuliselt on selge, et pangal pole selt naiselt ega laiemalt sellistel võlgnikelt niikuinii enam midagi võtta. Kindlasti ongi see võlg juba raamatupidamises maha kirjutatud ja iga naise käest tulevikus välja nõuda õnnestuv summa on panga jaoks juba järgmiste aastate kasum.

Alustasin üksikjuhtumist, aga statistika näitab, masu tõttu kasvab üksikisiku pankrottide arv Eestis kiire majanduskasvu aegadega võrreldes tempokalt. Kohtute infosüsteemi andmetel kuulutati 2009. aastal välja 54 füüsilise isiku pankrotti ning tänavu esimese üheksa kuuga juba 57 üksikisiku pankrotti.

Ühe võlanõustajatega suheldes kuulsin äsja, et viimasel ajal tuleb tema juurde üha rohkem inimesi, kelle tulud on kadunud või järsult väiksemaks jäänud ning kes on hädas olles oma säästud ära kulutanud. Need inimesed ei küsi enam nõu oma võlgadega toimetulekuks, vaid otsivadki kohe abi üksikisiku pankroti taotlemiseks, et vähemalt viie aasta pärast võlgadest vabaneda.

Leevendamaks nii raskesse olukorda sattunud inimeste ja perede olukorda tulid sotsiaaldemokraadid eelmisel sügisel välja ettepanekuga teha üksikisiku pankrotis olemise aeg lühemaks kui praegu kehtiv viis aastat. Nüüd on meil heameel selle üle, et sel nädalal Riigikogus vastu võetavas võlgade ümberkujundamise seaduses on kirjas põhimõte, et kohus võib ausalt käitunud võlgniku võlast vabasta juba kolm aastat pärast pankroti väljakuulutamist.

Kujutage ennast ette nende perede olukorras, kes on kaotanud võlgade katteks kogu oma vara ja sageli ka sissetulekud. Kui sissetulek on aga säilinud, siis pärast elamiseks hädavajaliku summa mahaarvamist läheb ülejäänu võlgade katteks. Kolm aastat sellist elu on niigi väga valus õppetund, et tulevikus oma rahalisi riske kainemalt hinnata.

Ühiskonna jaoks on aga kasulik need ausalt oma võimalust mööda laenujääki tasunud pered võimalikult ruttu varalises mõttes normaalsesse ellu tagasi lubada. Elamismiinimumiga virelemine tähendab näiteks seda, et nende perede lastel on võimatu huviringides käia või klassiga ekskursioonidele sõita. Sellest põhimõttest lähtudes muudetakse seadusi meie võlgade ümberkujundamise seaduse kirjutamist nõustanud välisprofessorite sõnul kõikjal Lääne-Euroopas. Jäägem siis rahaasjades vastutustundlikuks, aga saagemka võlasuhetes eurooplasteks!

See lugu ilmus tänases Delfis.

12.11.10

Kas Eesti raiskab järgmised neli aastat?

Mitu põlvkonda eestlasi mäletab tänini, kuidas 1982. aasta detsembris kostis Leonid Brežnevi kirstu haudalaskmisel Punasel väljakul võigas pauk. See ülihardana kavandatud matuse ära rikkunud kõmakas muutus kogu maailmas pilkeobjektiks ning sai sümboliks lootusele, et lõppeb stagnatsiooniks nimetatud ajajärk N Liidus, millega okupeeritud Eesti paratamatult kaasa lohises. Stagnatsiooni iseloomustasid raugastunult aastakümneid võimu hoidvad riigijuhid, aga selle sisu oli kogu riigile mõni aasta hiljem saatuslikuks saanud soovimatus ja suutmatus muutuda.

Meil on ikka loodetud, et Eestist saab küps demokraatlik riik alles siis, kui esimest korda püsib üks ja sama valitsus võimul kogu nelja-aastase valimistsükli pikkuse aja. Praegune valitsus peaaegu saavutas selle eesmärgi, sest Reformierakond ja IRL püsivad võimul neljandat aastat ning ainus muutus valitsuses oli väiksema osapoole sotsiaaldemokraatide asendamine roheliste ja Tarmo Männiga.

Oviir hoiatab stagna eest
Kahjuks tumestab suure osa eestlaste rõõmu kauaoodatud stabiilsuse üle viimastel aastatel üha tugevamalt on tuntav stagneerumise oht. Seletava sõnaraamatu kohaselt on stagnatsioon „paigalseis, seisak, soikumus“. See viimane ongi Eestis juhtumas, sest stagneerub või sarnaselt mõne arvutiprogrammiga kiilub kinni meie ühine mõte.

Kuigi stagnatsooni mõiste on ühiskonnas teadvustamata, tajutakse paigaltammumist alateadlikult selgelt. Seda näitab nii kõigis erakondades pettunute suur arv küsitlustes kui kevadsuvel ühiskonna korralikult läbi raputanud Ühtse Eesti etendus.

Kahele väga olulisele stagnatsiooni ilmingule osutas hiljuti Postimehes ilmunud loos riigikontrolör Mihkel Oviir. Esiteks märkis Oviir, et aastatel 2010-2014 ületavad riigieelarve kulud rahandusministeeriumi hinnangul tulusid 19,5 miljardi võrra ning 2014. aastaks viiekordistub riigivõlg, kasvades 7,7 miljardilt kroonilt 42 miljardi kroonini.

Selle asemel, et tegelike probleemidega tegeleda ning neist ausalt rääkida, lubavad Reformierakond ja IRL meile valimiste eel neljandat-viiendat korda järjest madalamaid makse. Sisuliselt kordavad IRL ja ses osas valimislubadusi, mis olid vajalikud 1995. aastal, aga kindlasti mitte enam 21. sajandil pärast ühinemist Euroopa Liidu ja eurotsooniga.

Suursaadik Toomas Hendrik Ilves pakkus viisteist aastat tagasi välja koolide arvutiseerimise ehk Tiigrihüppe, mis kohe käiku läks. Aga kujutage ette, kui piinlik oleks president Ilves, kes tänavu ikka veel sama juttu räägiks riigis, kus pea iga põnn moblaga vabalt internetis surfab.
Teiseks tõi riigikontrolör Mihkel Oviir oma loos välja täitevvõimu suhtumise, mis välistab mistahes asjatundliku ja sõltumatu valitsuspoliitika kritiseerimise, sest seda tõrjutakse raevukamalt kui eales varem, tembeldades kriitik ähvardavalt kogu ühiskonna jaoks vaenulikuks küsimusega – kas sulle ei meeldi Eesti Vabariik, ah?

Poliitiliste nuumkanade stagna
Stagna pole üldse seotud vanusega. Paljud tänapäeva stagnandid on pika parteikarjääriga kahekümnendates-kolmekümnendates poliitilised nuumkanad, kes pole päevagi elus päris tööd teinud. Küll on nad kiirelt kerkinud partei noorterakukesest Riigikokku või Tallinna linnavalitsusse.

Meie aja stagnandid on harjunud võimuga kaasnevate hüvedega ning neil pole tahtmist midagi muuta, sest iga muutus mõtlemises ja üha jäigemas ühiskonnakorralduses peidab endas riski isiklikule heaolule. Nii ei ole võim nende ja nende erakonna jaoks enam vahend oma maailmanägemist kandvate mõtete teostamiseks, vaid isikliku heaolu taastootmiseks. Juba peavad nemadki end ilmeksimatuks ega salli vasturääkimist, tehku seda siis riigikontrolör, ajakirjanik või alluv ametnik.

Sel taustal on heameel riigikontrolör Mihkel Oviiri põhimõttekindluse üle, aga kui 2011. märtsiks pesevad suurparteid tema hoiatused lausreklaamidega valijate ajust maha, siis raiskab Eesti järgmised neli aastat lihtsalt ära.

Soome mõttekoda SITRA, mida Eestile seadis eeskujuks juba president Meri, otsib sihikindlalt põhjanaabritele ühiskonnale uusi arengumootoreid ja kogu ühiskond mõtleb kaasa, kuigi nende majandus püsib palju paremal järjel kui meil. Soome valitsus võib olla kindel, et pärast ränka kriisi paistab nende jaoks tunneli teisest otsast juba valgus, Eesti valitsus räägib sama, aga vana viisi jätkates võib selguda, et see on hoopis vastu kihutav rong.

See artikkel ilmus veidi toimetatult tänases Õhtulehes.

9.11.10

Riigikogu 51: Eesti Post 48

Siin Kristiine spordihall, siin Kristiine spordihall! Tere õhtust lugupeetud korvpallisõbrad kogu koduvabariigist eesotsas Argo Ideoniga jälgima meie lühikokkuvõtet äsja lõppenud korvpallimatšist Riigikogu ja Eesti Posti meeskondade vahel.

Tõmbame korraks meie mikrofoni ette higist nõretava, kuid õnneliku ilmega võitjate kapteni Jüri Ratase. Võit tulemusega 51:48 tuli pärast pikka ja pingelist mängu lõpusekunditeni. Seepärast alustame Eesti spordiajakirjanike lemmikküsimusest: mis tunne on?

„No mis me siin räägime? Meie mängu oleks peaaegu ära teinud kohtunike töö! Ma ei hakka oma läbimurretest rääkimagi, mille ajal kohtunikud vaatasid vist kõrvalväljakul treenivaid võimlemistüdrukuid, aga niikui Indrek Saar palli kolmepunktialas põrkesse pani, raiuti tema vastu vigu nagu Kuusalus kuusepakke. Ja kohtunike vile vaikis! Rohkem ei ole mul täna teile midagi öelda!“

Jah, sellise aivarkuusmaliku otsekohesusega hindab mängu käiku Ratas ja siirdub pahaselt pesuruumi. Pilku mängu protokolli heites selgub, et Riigikogu vedas võidule siiski just vanameistrite Saare ja Ratase resultatiivne mäng. Ilmselgelt üllatas Eesti Posti täna ka pärast pikka vigastuspausi meeskonnaga taasliitunud andekate pikakasvuliste noormängijate Silver Meikari ja Margus Tsahkna tulemuslik tegutsemine.

Mäng algas Riigikogu jaoks kurjakuulutavalt, sest Martin Luts Eesti Postist ladus parlamendi korvi 3 kolmepunktiviset järjest ning kaotusseis 4:13 oligi tõsiasi. Eesti Post mängis kogu 40 minutit tihedas maa-ala kaitses, mille vastu Riigikogu tõhusat vastumürki mängu lõpuni ei leidnuki.

Poolajavileks võrdsustas Riigikogu siiski seisu ja rebis viimasel veerandajal juba näiliselt turvalisse 7-punktilisse eduseisu. Riigikogu edu võti peitus suuresti pikemas pingis, millel täna istus koguni 11 meest, sest väsimus röövis Eesti Posti juhtmängijatelt lõpuminutitel visketabavuse ning söödutäpsuse.

Milline suurepärane hooaja algus Riigikogu meeskonnalt, mis on startinud kolme järjestikuse võiduga! Ometi pole Jüri Ratasel eufooriaks veel põhjust, sest juba paari nädala pärast ootab meeskonda ees raske välismäng Toilas Ida-Virumaa omavalitsejatega. "Kardan seda kohtumist nagu Narva naised euro tulekut, sest mul pole sellist materjali nagu Rockil või Cramol!" tunnistas Riigikogu mängiv kapten juba mõni minut enne tänast mängu.

Soovime teile siit Kristiine spordihallist peatse kohtumiseni ikka spordilainel!