Eelmisel reedel jõudis meieni uudis selle kohta, et Eesti uueks riiklikuks tunnuslauseks saab «Heade üllatuste maa».
Arutasime seda hüüdlauset väikses seltskonnas ning üks tuntud ettevõtja tõi värske näite selle kohta, et tasane Eesti võib laias maailmas üllatusi, isegi häid, pakkuda küll.
Aastavahetusel käis too ettevõtja Taiwanis ning üks noor daam küsis tema käest viisakalt, kust riigist meie mees pärit on. Eestlane eeldas, et ega Taiwanis ei teata meist midagi, kuid selgus, et noor daam oli haritud ja teadis hästi, kus Eesti asub.
Hetke pärast palus noor taiwanlanna pikalt-pikalt vabandades siiski võimalust esitada üks küsimus Eesti kohta. "Ma olen kuulnud Eesti kohta midagi täiesti uskumatut. Ma väga vabandan, kui mu küsimus teile rumal tundub, aga kas tõesti püütakse teie kodumaal kala nii, et jäässe raiutakse auk ja siis õngitsetakse kala jää alt?!"
26.1.09
21.1.09
Rein Langi ootamatu meelemuutus
Olen riigikogu liikmete palkade külmutamise puhul tuginenud praeguse ja eelmiste õiguskantslerite ning justiitsministri hinnangule, mille kohaselt põhiseadus lubab palku külmutada küll.
Seetõttu olin päris jahmunud, kui justiitsminister Rein Lang eile teleuudistes kinnitas, et tegelikult on palkade külmutamise seadus siiski põhiseadusega vastuolus. Tänases Postimehes ütleb minister väga selgelt: «Aga seaduseteksti eestikeelsed sõnad ja laused on põhiseaduse 75. paragrahviga vastuolus! Kas siis eesti keele grammatika tõlgendus ei tähendagi midagi? See viib meid selleni, et me võime oma keele prügikasti visata!»
Kontrollisin oma mälu ning avastasin, et justiitsministri arvamus aastal 2009 on risti vastupidine tema arvamusele 2008. aastal.
Mullu juulis sai Riigikogu põhiseaduskomisjon justiitsminister Rein Langilt kirja, kus on selgelt kirjas: "Justiitsministeerium leiab, et põhiseaduse § 75, mis sätestab, et Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta, annab võimaluse palkade ajutiseks külmutamiseks."
Justiitsministri arvamus leidis toona ka meedias laialdast kajastamist: "Rein Lang ei leia, et Isamaa ja Res Publica Liidu idee riigikogu liikmete palgad selle koosseisu ametiaja lõpuni külmutada läheks vastuollu põhiseadusega. Põhiseadus keelab riigikogu koosseisul enda palgasüsteemi muuta, lubades alles järgmise koosseisu töötasude süsteemi üle otsustada, vahendas Reporter.ee.Lang leidis aga, et kuna ei soovita palgasüsteemi põhimõtteliselt muuta, vaid kehtivat olukorda säilitada, siis tema vastuolu põhiseadusega ei näe."
Me kõik kogume aastatega tarkust ja hindame uute teadmiste valguses ümber oma varaseimaid tõekspidamisi, aga justiitsministri nii järsk meelemuutus on sellegipoolest jahmatav. Põhiseaduse § 75, mida Rein Lang kord nii, kord risti vastupidi tõlgendab, kehtib ju muutmata kujul 1992. aastast saati.
Seetõttu olin päris jahmunud, kui justiitsminister Rein Lang eile teleuudistes kinnitas, et tegelikult on palkade külmutamise seadus siiski põhiseadusega vastuolus. Tänases Postimehes ütleb minister väga selgelt: «Aga seaduseteksti eestikeelsed sõnad ja laused on põhiseaduse 75. paragrahviga vastuolus! Kas siis eesti keele grammatika tõlgendus ei tähendagi midagi? See viib meid selleni, et me võime oma keele prügikasti visata!»
Kontrollisin oma mälu ning avastasin, et justiitsministri arvamus aastal 2009 on risti vastupidine tema arvamusele 2008. aastal.
Mullu juulis sai Riigikogu põhiseaduskomisjon justiitsminister Rein Langilt kirja, kus on selgelt kirjas: "Justiitsministeerium leiab, et põhiseaduse § 75, mis sätestab, et Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta, annab võimaluse palkade ajutiseks külmutamiseks."
Justiitsministri arvamus leidis toona ka meedias laialdast kajastamist: "Rein Lang ei leia, et Isamaa ja Res Publica Liidu idee riigikogu liikmete palgad selle koosseisu ametiaja lõpuni külmutada läheks vastuollu põhiseadusega. Põhiseadus keelab riigikogu koosseisul enda palgasüsteemi muuta, lubades alles järgmise koosseisu töötasude süsteemi üle otsustada, vahendas Reporter.ee.Lang leidis aga, et kuna ei soovita palgasüsteemi põhimõtteliselt muuta, vaid kehtivat olukorda säilitada, siis tema vastuolu põhiseadusega ei näe."
Me kõik kogume aastatega tarkust ja hindame uute teadmiste valguses ümber oma varaseimaid tõekspidamisi, aga justiitsministri nii järsk meelemuutus on sellegipoolest jahmatav. Põhiseaduse § 75, mida Rein Lang kord nii, kord risti vastupidi tõlgendab, kehtib ju muutmata kujul 1992. aastast saati.
14.1.09
Intressipuhkus ja Eesti uhkus
Eestis elab Emori andmetel 131 000 peret, kes on võtnud eluasemelaenu. See arv pole ehmatavalt suur seetõttu, et meil on kümneid tuhandeid vastutustundetuid laenajaid.
Eluaseme laenude kiire kasv algas pärast ühinemist Euroopa Liiduga, kui Põhjamaade pangad hakkasid iga hinna eest siinse laenuturu pärast võitlema. Omaosaluse määr sulas nagu või, intressid kukkusid kolinal ning laene pakuti nii agressiivselt, et diivanitest purskas nafta.
Mõne aastaga paiskasid Põhjala pangad Eesti eluasemelaenu turule ligi 100 miljardit krooni ning vilistasid Eesti Panga hoiatustele, et laenuturu nii järsk kasv põhjustab suuri riske. Seetõttu vastutavad eelkõige pangad, kelle käes oli otsustusõigus ja klintidega võrreldes ka kordades suurem pädevus laenuriskide hindamiseks, praeguse ohtliku olukorra eest.
Häda on ainult selles, et kui riskid realiseeruvad, siis kaotavad pankade omanikud raha, kliendid
aga kodu. Eluasemelaenu tasumisega on praegu probleeme umbes 3500 perel ning aasta lõpuks tööpuuduse järsu tõusu tõttu see number ilmselt kahekordistub.
Kodu läheb, laen jääb?
Üheksakümnendate aastate alguses Soomet tabanud majanduslanguse ajal kaotasid tuhanded inimesed algul töö ja seejärel ka kodu, sest ei suutnud enam laenumakseid tasuda. Oma eluasemelaene olematu kodu eest pidid nad maksma veel pikki aastaid takkapihta.
Ülemaailmse majanduskriisi mõjud ähvardavad nüüd sama saatusega paljusid Eesti peresid. Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et riik peab raskel ajal tagama kodu turvalisuse. Ilmselt tõhusaim viis selleks on võimaldada intressipuhkust või garanteerida riigi poolt intressimaksete tasumine, kuna laenu algperioodil on intressimakse suurem kui laenu põhiosa tagasimakse.
Seevastu internetis parastavad kommionud hätta sattunud peresid: „Aru ma ei saa, miks aidata neid, kes tegid lolluse.“ Lolliks peavad parastajad neid rahvuskaaslasi, kes hindasid oma riske sarnaselt suurpankadega ega osanud ülemaailmselt majanduskriisi ette näha.
Loomulikult ei saa ega pea Eesti riik tagama intressipuhkust kõigile laenajatele. See pole õiglane ega jõukohane. Sotsiaaldemokraatide idee kohaselt saavad intressipuhkust pered, kus üks pereliige on kaotanud töö ning kasvavad lapsed. (Kahjuks ei saa seda plaani ruumipuudusel siinkohal üksikasjadeni lahti kirjutada.) Esialgsel hinnangul võib aastase intressipuhkuse maksmiseks kuluda 150 miljonit krooni aastas ning Kredexi hinnangul saab selle summa eest leevendada 5000 pere muret.
Mõelgem korraks neljaliikmelise Tallinna pere peale, kes ostis mõne aasta eest veidi üle miljoni krooni suuruse laenu eest mõistliku suurusega kolmetoalise korteri. Eelmise aasta lõpul koondati seni kõrgepalgaline pereisa ootamatult raskustesse sattunud ettevõttest. Koondamisraha lõppedes ei suuda pere enam laenumakset tasuda ning praeguses majandusolukorras võib tööotsinguiks kuluda pikki kuid.
Parim võimalus oleks vahetada oma kodu odavama vastu, kuid kinnisvaraturul, kus maju ja kortereid on ehitatud kahe aasta jagu ette, õnnestub see vaid üksikutel.
Nii ähvardab peret oht, et pank võtab võla katteks kodu ning kui selle väärtus on langenud väiksemaks kui võlasumma, siis tuleb laenujääki ikka edasi maksta. Õnneks ei ole see stsenaarium ka pankade huvides, sest neil pole suures koguses kortereid ja maju kellelegi müüa, samas peab neid kütma ja turvama.
Kui riik annaks sellele perele kuni aastaks maksepuhkust, siis tuleb perel intressideks kulunud summa tulevikus ikka tagasi maksta. Kui on valida, kas oma kodust ilma jäämine või riigi toel laenukoormuse aastane edasilükkamine, siis kumma võimaluse valiksite teie?
Üleöö vaesusesse
Üks vastuväide intressipuhkuse kohta on see, et miks peab riik toetama jõukamaid peresid, sest päris vaestele ju laenu ei antudki. Eluasemelaenu on võtnud 22% Eesti peredest ning seega on enamus neist tavalised keskklassi pered. Kui riik neid raskel hetkel ei toeta, siis on meil varsti palju üleöö vaesesse langenud peresid.
Postimehel oli õigus, kui lehe juhtkiri nimetas üleeile intressipuhkuse plaani veel küps. Selle käivitamiseks on vaja lahendada veel mitu keerulist küsimust. Näiteks see, mille arvelt ning millistel tingimustel intressipuhkust täpselt rahastada.
Nende küsimuste lahendamiseks on vaja lisainfot, kuid eelkõige poliitilist tahet. Lisainfo hankimiseks kohtub rahandusminister Ivari Padar praegu pangajuhtidega. Kõige olulisem on aga poliitiline tahe, sest selleta jäävad paljud pered oma kodust ilma niikuinii. Meil on valida, kas kiitleme sellega, et oleme eriti karmi olelusvõitlusega turumajandus või oleme uhked hoopis selle üle, et suudame ülemaailmse majanduskriisi ajal tuhandeid peresid vaesusest päästa?
See lugu ilmus tänases Postimehes.
Eluaseme laenude kiire kasv algas pärast ühinemist Euroopa Liiduga, kui Põhjamaade pangad hakkasid iga hinna eest siinse laenuturu pärast võitlema. Omaosaluse määr sulas nagu või, intressid kukkusid kolinal ning laene pakuti nii agressiivselt, et diivanitest purskas nafta.
Mõne aastaga paiskasid Põhjala pangad Eesti eluasemelaenu turule ligi 100 miljardit krooni ning vilistasid Eesti Panga hoiatustele, et laenuturu nii järsk kasv põhjustab suuri riske. Seetõttu vastutavad eelkõige pangad, kelle käes oli otsustusõigus ja klintidega võrreldes ka kordades suurem pädevus laenuriskide hindamiseks, praeguse ohtliku olukorra eest.
Häda on ainult selles, et kui riskid realiseeruvad, siis kaotavad pankade omanikud raha, kliendid
aga kodu. Eluasemelaenu tasumisega on praegu probleeme umbes 3500 perel ning aasta lõpuks tööpuuduse järsu tõusu tõttu see number ilmselt kahekordistub.
Kodu läheb, laen jääb?
Üheksakümnendate aastate alguses Soomet tabanud majanduslanguse ajal kaotasid tuhanded inimesed algul töö ja seejärel ka kodu, sest ei suutnud enam laenumakseid tasuda. Oma eluasemelaene olematu kodu eest pidid nad maksma veel pikki aastaid takkapihta.
Ülemaailmse majanduskriisi mõjud ähvardavad nüüd sama saatusega paljusid Eesti peresid. Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et riik peab raskel ajal tagama kodu turvalisuse. Ilmselt tõhusaim viis selleks on võimaldada intressipuhkust või garanteerida riigi poolt intressimaksete tasumine, kuna laenu algperioodil on intressimakse suurem kui laenu põhiosa tagasimakse.
Seevastu internetis parastavad kommionud hätta sattunud peresid: „Aru ma ei saa, miks aidata neid, kes tegid lolluse.“ Lolliks peavad parastajad neid rahvuskaaslasi, kes hindasid oma riske sarnaselt suurpankadega ega osanud ülemaailmselt majanduskriisi ette näha.
Loomulikult ei saa ega pea Eesti riik tagama intressipuhkust kõigile laenajatele. See pole õiglane ega jõukohane. Sotsiaaldemokraatide idee kohaselt saavad intressipuhkust pered, kus üks pereliige on kaotanud töö ning kasvavad lapsed. (Kahjuks ei saa seda plaani ruumipuudusel siinkohal üksikasjadeni lahti kirjutada.) Esialgsel hinnangul võib aastase intressipuhkuse maksmiseks kuluda 150 miljonit krooni aastas ning Kredexi hinnangul saab selle summa eest leevendada 5000 pere muret.
Mõelgem korraks neljaliikmelise Tallinna pere peale, kes ostis mõne aasta eest veidi üle miljoni krooni suuruse laenu eest mõistliku suurusega kolmetoalise korteri. Eelmise aasta lõpul koondati seni kõrgepalgaline pereisa ootamatult raskustesse sattunud ettevõttest. Koondamisraha lõppedes ei suuda pere enam laenumakset tasuda ning praeguses majandusolukorras võib tööotsinguiks kuluda pikki kuid.
Parim võimalus oleks vahetada oma kodu odavama vastu, kuid kinnisvaraturul, kus maju ja kortereid on ehitatud kahe aasta jagu ette, õnnestub see vaid üksikutel.
Nii ähvardab peret oht, et pank võtab võla katteks kodu ning kui selle väärtus on langenud väiksemaks kui võlasumma, siis tuleb laenujääki ikka edasi maksta. Õnneks ei ole see stsenaarium ka pankade huvides, sest neil pole suures koguses kortereid ja maju kellelegi müüa, samas peab neid kütma ja turvama.
Kui riik annaks sellele perele kuni aastaks maksepuhkust, siis tuleb perel intressideks kulunud summa tulevikus ikka tagasi maksta. Kui on valida, kas oma kodust ilma jäämine või riigi toel laenukoormuse aastane edasilükkamine, siis kumma võimaluse valiksite teie?
Üleöö vaesusesse
Üks vastuväide intressipuhkuse kohta on see, et miks peab riik toetama jõukamaid peresid, sest päris vaestele ju laenu ei antudki. Eluasemelaenu on võtnud 22% Eesti peredest ning seega on enamus neist tavalised keskklassi pered. Kui riik neid raskel hetkel ei toeta, siis on meil varsti palju üleöö vaesesse langenud peresid.
Postimehel oli õigus, kui lehe juhtkiri nimetas üleeile intressipuhkuse plaani veel küps. Selle käivitamiseks on vaja lahendada veel mitu keerulist küsimust. Näiteks see, mille arvelt ning millistel tingimustel intressipuhkust täpselt rahastada.
Nende küsimuste lahendamiseks on vaja lisainfot, kuid eelkõige poliitilist tahet. Lisainfo hankimiseks kohtub rahandusminister Ivari Padar praegu pangajuhtidega. Kõige olulisem on aga poliitiline tahe, sest selleta jäävad paljud pered oma kodust ilma niikuinii. Meil on valida, kas kiitleme sellega, et oleme eriti karmi olelusvõitlusega turumajandus või oleme uhked hoopis selle üle, et suudame ülemaailmse majanduskriisi ajal tuhandeid peresid vaesusest päästa?
See lugu ilmus tänases Postimehes.
7.1.09
Ähvardav tööpuudus ja oma kodu turvalisus
See inimene, kes eitab tõsiasja, et alanud aasta üks kõige tõsisem probleem Eestis on järsult kasvav tööpuudus, on kas rumalavõitu või Eesti vabariigi peaminister.
Ülemaailmne majanduskriis saadab tänavatele miljoneid inimesi kõigis maailmajagudes ning tööpuuduse kasvuga käivad käsikäes paljud rasked probleemid. Alates kuritegevuse kasvust ning lõpetades tõsiasjaga, et paljud ootamatult töö kaotanud inimesed seisavad kohe silmitsi riskiga kaotada ka oma kodu.
Kuigi see võib tunduda kummalisena, on Eestis majanduslanguse põhjustatud riskid palju suuremad kui veel eelmise sajandi lõpus.
Eelmine majanduskriis räsis Eestit kümme aastat tagasi, saades alguse Talse börsimulli lõhkemisest ja Vene majanduskriisist. Nüüdne langus Eesti majanduses algas meie oma kinnisvaramulli lõhkemisest, kuid selle peamine põhjus on siiski USA rämpslaenudest alguse saanud ülemaailmne majanduskriis. Kui mullu sügisel hakkasid kokku kukkuma USA ja Euroopa suurpangad, siis nüüd vaaguvad hinge näiteks maailma tuntuimad autotööstused.
Jõukam rahvas, suurem risk
Kümmekond aastat tagasi olime vaesemad, aga ka meie inimeste riskid olid väiksemad. Peamiselt said siis haiget börsimängurid või inimesed, kes töötasid Venemaale kaupu müüvates ning pankrotistunud firmades.
Nüüd on kriisist haaratud majandusharusid rohkem ning hädas on ka kõigi nende riikide majandused, mis on peamised Eesti eksporditurud. Tööta jäämine on valus šokk igale inimesele, kuid eriti raskesse olukorda paneb see need pered, kel on maksta eluasemelaen. Kümme aastat tagasi oli Eestis sellised inimesi vähe, nüüd on meil laenu eest kodu ostnud peresid 150 000. Ohus on meie keskklass, täies tööeas edasipüüdlikud inimesed.
Töötuks jäämine ähvardab peret mitte ainult sissetulekute vähenemisega, vaid ohuga, et pangale tuleb loovutada mõne aasta eest ostetud uus ja uhke kodu. Seda isegi juhul, kui on selge, et töö kaotanud pereisa või -ema on omal alal kogenud ja hea töötaja, kes kindlasti mingi aja pärast uue töö leiab, kuid vahepeal jääb pere lihtsalt laenu tagasimaksmisega hätta.
Riigi ainumõeldav käitumine sellises olukorras on tagada inimeste kodu turvalisus. Nii on näiteks Suurbritannias ettevalmistamisel seadus, millega riik kavatseb pakkuda maksupuhkust neile laenuvõtjatele, kelle rahaseis on järsult halvenenud töökoha kaotuse, haiguse või abielulahutuse tõttu.
Ka Eesti riik lihtsalt peab toetama neid inimesi, kes on töötuks jäämise või mõnu muu mõjuva põhjuse tõttu ajutiselt oma eluasemelaenu maksmisega hätta jäänud. Kui riik seda ei tee, siis lähevad ootamatult oma kodu kaotanud ning vaesusesse paiskunud perede hädad ühiskonnale kokkuvõttes palju kallimaks maksma kui nende aitamine. Tavalises olukorras võiks riik piirduda soovitusega, et pered vahetaksid headel aegadel ostetud eluasemed odavamate vastu, aga praegusel kinnisvaraturul, kus maju ja kortereid on ehitatud kahe aasta jagu ette, oleks see lihtsalt inimeste mõnitamine.
Kiireim lahendus intressipuhkus
Kõige kiirem ja tõhusam viis hättasattunud inimesi aidata on tasuda nende eest ajutiselt eluasemelaenu intresse, mis laenuperioodi algusaastatel on suuremad laenu põhiosa maksest. Kuna olukord maailma ja Eesti majanduses on viimasel aastal muutunud mitte kuude, vaid nädalatega, siis on raske prognoosida, mitu sada või tuhat Eesti peret sel aastal oma eluasemelaenu tasumisega hätta jääb. Kiiresti muutuvas olukorras on vaja paindlikult käituda ning seepärast sobib intressipuhkuse maksmiseks kõige paremini riigile kuuluv Kredex, kellel on aastatepikkune kogemus tööst erinevate laenutoodetega.
Seepärast peavad sotsiaaldemokraadid hädavajalikuks, et riik aitab tänavu abivajajaid vajadusel 100–300 miljoni krooniga. Vajadusel leiame selle raha riigieelarvest mõnd teist kulu kärpides.
Minu arvates ei ole nii olulise asja puhul vaja häbeneda ka riigi stabiliseerimisreservi kallale minemist. Milleks me neid reserve siis kogusime, kui nende arvelt pole võimalik tuhandete Eesti kodude turvalisust tagada?
Muidugi on oluline see, et Eesti ei kordaks mõne suurriigi vigu, kus ettevõtjaid või laenuvõtjaid päästma minnes toetati hoopis panku. Seetõttu peab toetusskeem oleme lihtne ja läbipaistev.
Loodetavasti saavad ka Eestis tegutsevad pangad aru, et kui nemad võimaldavad pangalaenu põhiosale maksepuhkust ja riik lisab sellele intressipuhkuse, siis võidavad sellest kõik. Perele jääb alles kodu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning pankadel pole vaja korstnasse kirjutada laene ning hakata maksma tuhandete laenu katteks üle võetud kodude kütmise ja turvamise eest.
P.S. See artikkel ilmus tänases Õhtulehes.
Ülemaailmne majanduskriis saadab tänavatele miljoneid inimesi kõigis maailmajagudes ning tööpuuduse kasvuga käivad käsikäes paljud rasked probleemid. Alates kuritegevuse kasvust ning lõpetades tõsiasjaga, et paljud ootamatult töö kaotanud inimesed seisavad kohe silmitsi riskiga kaotada ka oma kodu.
Kuigi see võib tunduda kummalisena, on Eestis majanduslanguse põhjustatud riskid palju suuremad kui veel eelmise sajandi lõpus.
Eelmine majanduskriis räsis Eestit kümme aastat tagasi, saades alguse Talse börsimulli lõhkemisest ja Vene majanduskriisist. Nüüdne langus Eesti majanduses algas meie oma kinnisvaramulli lõhkemisest, kuid selle peamine põhjus on siiski USA rämpslaenudest alguse saanud ülemaailmne majanduskriis. Kui mullu sügisel hakkasid kokku kukkuma USA ja Euroopa suurpangad, siis nüüd vaaguvad hinge näiteks maailma tuntuimad autotööstused.
Jõukam rahvas, suurem risk
Kümmekond aastat tagasi olime vaesemad, aga ka meie inimeste riskid olid väiksemad. Peamiselt said siis haiget börsimängurid või inimesed, kes töötasid Venemaale kaupu müüvates ning pankrotistunud firmades.
Nüüd on kriisist haaratud majandusharusid rohkem ning hädas on ka kõigi nende riikide majandused, mis on peamised Eesti eksporditurud. Tööta jäämine on valus šokk igale inimesele, kuid eriti raskesse olukorda paneb see need pered, kel on maksta eluasemelaen. Kümme aastat tagasi oli Eestis sellised inimesi vähe, nüüd on meil laenu eest kodu ostnud peresid 150 000. Ohus on meie keskklass, täies tööeas edasipüüdlikud inimesed.
Töötuks jäämine ähvardab peret mitte ainult sissetulekute vähenemisega, vaid ohuga, et pangale tuleb loovutada mõne aasta eest ostetud uus ja uhke kodu. Seda isegi juhul, kui on selge, et töö kaotanud pereisa või -ema on omal alal kogenud ja hea töötaja, kes kindlasti mingi aja pärast uue töö leiab, kuid vahepeal jääb pere lihtsalt laenu tagasimaksmisega hätta.
Riigi ainumõeldav käitumine sellises olukorras on tagada inimeste kodu turvalisus. Nii on näiteks Suurbritannias ettevalmistamisel seadus, millega riik kavatseb pakkuda maksupuhkust neile laenuvõtjatele, kelle rahaseis on järsult halvenenud töökoha kaotuse, haiguse või abielulahutuse tõttu.
Ka Eesti riik lihtsalt peab toetama neid inimesi, kes on töötuks jäämise või mõnu muu mõjuva põhjuse tõttu ajutiselt oma eluasemelaenu maksmisega hätta jäänud. Kui riik seda ei tee, siis lähevad ootamatult oma kodu kaotanud ning vaesusesse paiskunud perede hädad ühiskonnale kokkuvõttes palju kallimaks maksma kui nende aitamine. Tavalises olukorras võiks riik piirduda soovitusega, et pered vahetaksid headel aegadel ostetud eluasemed odavamate vastu, aga praegusel kinnisvaraturul, kus maju ja kortereid on ehitatud kahe aasta jagu ette, oleks see lihtsalt inimeste mõnitamine.
Kiireim lahendus intressipuhkus
Kõige kiirem ja tõhusam viis hättasattunud inimesi aidata on tasuda nende eest ajutiselt eluasemelaenu intresse, mis laenuperioodi algusaastatel on suuremad laenu põhiosa maksest. Kuna olukord maailma ja Eesti majanduses on viimasel aastal muutunud mitte kuude, vaid nädalatega, siis on raske prognoosida, mitu sada või tuhat Eesti peret sel aastal oma eluasemelaenu tasumisega hätta jääb. Kiiresti muutuvas olukorras on vaja paindlikult käituda ning seepärast sobib intressipuhkuse maksmiseks kõige paremini riigile kuuluv Kredex, kellel on aastatepikkune kogemus tööst erinevate laenutoodetega.
Seepärast peavad sotsiaaldemokraadid hädavajalikuks, et riik aitab tänavu abivajajaid vajadusel 100–300 miljoni krooniga. Vajadusel leiame selle raha riigieelarvest mõnd teist kulu kärpides.
Minu arvates ei ole nii olulise asja puhul vaja häbeneda ka riigi stabiliseerimisreservi kallale minemist. Milleks me neid reserve siis kogusime, kui nende arvelt pole võimalik tuhandete Eesti kodude turvalisust tagada?
Muidugi on oluline see, et Eesti ei kordaks mõne suurriigi vigu, kus ettevõtjaid või laenuvõtjaid päästma minnes toetati hoopis panku. Seetõttu peab toetusskeem oleme lihtne ja läbipaistev.
Loodetavasti saavad ka Eestis tegutsevad pangad aru, et kui nemad võimaldavad pangalaenu põhiosale maksepuhkust ja riik lisab sellele intressipuhkuse, siis võidavad sellest kõik. Perele jääb alles kodu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning pankadel pole vaja korstnasse kirjutada laene ning hakata maksma tuhandete laenu katteks üle võetud kodude kütmise ja turvamise eest.
P.S. See artikkel ilmus tänases Õhtulehes.
Subscribe to:
Posts (Atom)
