Taani kauaaegne peaminister (1993-2001) ja sealse tööturumudeli autor Poul Nyrup Rasmussen esines äsja Tallinnas konverentsil sotsiaaldemokraatia tulevikust 21. sajandil.
Mäletatavasti püüdis Reformierakond jaanuaris läbi pressida töötajavaenulikku töölepinguseadust tuues eeskujuks Taani mudeli. Muidugi võeti seejuures Taani mudelist välja paar üksikut numbrit ning vaikiti maha enamus Taani tegelikust tööturupoliitikast.
Kuna Reformierakonna liikmeid tänasel konverentsil silma ei jäänud, siis nii neile kui teistele huvilistele teadmiseks refereerin siin mõnd mõtet Taani tööturumudeli autorilt, kes praegu juhib sotsiaaldemokraate Europarlamendis:
See on suur müüt, et globaliseerumise tõttu ei saa enam lubada toetusi töötutele ja aktiivset tööturupoliitikat. Globaliseerumine tekitab inimestest ebakindlust, sest see tähendab pidevat muutumist. Minu isa põlvkond võis olla kindel, et töötuks jäämise korral saab ta varem või hiljem uue töökoha samas tööstusharus. Enam ei või keegi selles kindel olla ja inimesed peavad elu jooksul mitu korda tegevusala vahetama või vähemalt pidevalt uusi oskusi juurde õppima.
Moodsa sotsiaaldemokraatia ülesanne on viia inimesed vana tüüpi töökohtade juurest uute tüüpi töökohtade juurde. Kui te tahate motiveerida inimesi töökohta vahetama, siis väiksed töötutoetused on alustamiseks väga halb lähtekoht. Seepärast olengi ma kindlalt vastu töötutoetuste vähenemisele, mida pakutakse välja mõnes Euroopa riigis. (Rasmussen näitas graafikut, mille kohaselt vanadest EL riikidest on kulutused tööturupoliitikale kõige suuremad Taanis.)
Aga inimestele tuleb koos suurte toetustega pakkuda ümberõpet ja tasakaalustada nende õigused ja kohustused. Näiteks Taanis võtab mõni nädalat pärast töötuks jäämist inimesega ühendust ametnik või tema ametiühingu liige ning kutsub teda osalema ümberõppe- või täienduskoolitusprogrammides. Inimesele pakutakse suuri toetusi ja heal tasemel ümberõpet, aga temalt eeldatakse ka valmidust pidevalt õppida ja areneda.
Kui selline süsteem toimib ilma selleta, et töötajal on lisaks õigustele ka kohustused, siis on see meeletult kallis. Kui kohustused ja õigused on tasakaalus, siis on see meeletult konkurentsivõimeline mudel. Vaadake Põhjamaid – Taani, Soome ja Rootsi – on majanduse konkurentsivõimelisuse seisukohalt kõik maailma esiviisikus.
Vt ka www.nyrup.dk
29.3.08
27.3.08
Teised meist ehk Kesknädal Rummust
Legendaarne briti peaminister Margareth Thatcher alustas oma hommikuid kunagise kompartei ajalehe Morning Star lugemisega, sest kommunistide tige sõim tegi terveks päevaks tuju heaks.
Ma pole Kesknädala püsilugeja, aga olin seda enam meelitatutud avastades täna sealt lehest ühe minu tagasihoidlikku isikut väärtustava artikli. Õiglase uhkusega kopeerin selle ka oma blogisse. Kommentaarideta, täies ilus.
Sots Rumm istub kolmel toolil
26. märts 2008
Kesknädala lugeja hr Andresen tahab teada, miks Riigikogu liige Hannes Rumm (SDE) jätkab tegutsemist kolmes vastandlikus rollis – poliitiku, ajakirjaniku ja suhtekorraldajana?
17. märtsil alustas ta taas Kuku raadios saate „Pressiklubi“ juhtimist. Samuti jätkab aktiivset tegutsemist Rummi suhtekorraldusfirma MediaFocus. Selline huvikonfliktide pidev sõlmimine iseenda kasuks on Rummile omane juba aastaid. Demokraatlikus ühiskonnas peaks ajakirjanikuamet olema selgesti lahutatud poliitikurollist – need on lihtsalt sedavõrd vastandlikud. Samuti on vastastikku teravas konfliktis ajakirjaniku ja suhtekorraldaja amet. Kas keegi on kuulnud Rummi kommentaare oma tegevuse kohta? Või on keegi kuulnud, et Rummilt oleks seda küsitud?
Lisada võib, et toole, millel istub Rumm, on rohkemgi. KalevSpordis on ta samuti saatejuht. Abikaasa Maris Jesse kaudu puutub ta otseselt kokku haigekassandusega (küsimus laiale ringile: kas proua Jesse oleks selle koha saanud, kui ta poleks Rummu abikaasa?). Ja kuna proua Jesse kuulub Reformierakonda, siis põhjendab see osaliseltki, miks on silmatorkavalt hea suhe sotsidel ja oravatel. Sest SDE kui Eesti ainsad „vasakpoolsed“ ei ole ju midagi muud kui Reformi poolt kodustatud sotsiaaldemokraadid. Kuna normaalset vasakpoolsust Eestis ei ole, siis sotside nurrulöömine Reformi kaisus välistabki Eestis igasuguse tasakaalukama ja sotsiaalsema arengu.
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=10035
Ma pole Kesknädala püsilugeja, aga olin seda enam meelitatutud avastades täna sealt lehest ühe minu tagasihoidlikku isikut väärtustava artikli. Õiglase uhkusega kopeerin selle ka oma blogisse. Kommentaarideta, täies ilus.
Sots Rumm istub kolmel toolil
26. märts 2008
Kesknädala lugeja hr Andresen tahab teada, miks Riigikogu liige Hannes Rumm (SDE) jätkab tegutsemist kolmes vastandlikus rollis – poliitiku, ajakirjaniku ja suhtekorraldajana?
17. märtsil alustas ta taas Kuku raadios saate „Pressiklubi“ juhtimist. Samuti jätkab aktiivset tegutsemist Rummi suhtekorraldusfirma MediaFocus. Selline huvikonfliktide pidev sõlmimine iseenda kasuks on Rummile omane juba aastaid. Demokraatlikus ühiskonnas peaks ajakirjanikuamet olema selgesti lahutatud poliitikurollist – need on lihtsalt sedavõrd vastandlikud. Samuti on vastastikku teravas konfliktis ajakirjaniku ja suhtekorraldaja amet. Kas keegi on kuulnud Rummi kommentaare oma tegevuse kohta? Või on keegi kuulnud, et Rummilt oleks seda küsitud?
Lisada võib, et toole, millel istub Rumm, on rohkemgi. KalevSpordis on ta samuti saatejuht. Abikaasa Maris Jesse kaudu puutub ta otseselt kokku haigekassandusega (küsimus laiale ringile: kas proua Jesse oleks selle koha saanud, kui ta poleks Rummu abikaasa?). Ja kuna proua Jesse kuulub Reformierakonda, siis põhjendab see osaliseltki, miks on silmatorkavalt hea suhe sotsidel ja oravatel. Sest SDE kui Eesti ainsad „vasakpoolsed“ ei ole ju midagi muud kui Reformi poolt kodustatud sotsiaaldemokraadid. Kuna normaalset vasakpoolsust Eestis ei ole, siis sotside nurrulöömine Reformi kaisus välistabki Eestis igasuguse tasakaalukama ja sotsiaalsema arengu.
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=10035
18.3.08
Kanter peab Pekingisse minema, peaminister mitte tingimata
On selge, et kettaheitja Gerd Kanter peab Pekingi olümpiamängudele minema, kuid näiteks peaminister Andrus Ansip mitte tingimata.
Kanterilt ja paljude teiste sportlaste jaoks tähendaks Pekingi OM- boikott seda, et neilt võetakse võimalus viia lõpule oma elutöö. Mistahes riigi peaministri puhul ei ähvarda olümpiamängudele minemata jätmine nende elutööd küll mingil moel.
Seepärast toetan igati Euroopa Parlamendi presidendi Hans-Gert Pötteringi tänast mõtet selle kohta, et hoopis tipp-poliitikud võiksid Pekingi OM-i protestiks vägivalla vastu Tiibetis boikoteerida.
Eestis ja teistes Euroopa riikides on olnud tavaks, et OM-il osalevad president, valitsusjuht ja spordi eest vastutav minister (Eesti puhul siis kultuuriminister). See on olnud ilus ja mõistlik tava, et rahvuslike suurhetkede juurest (mitte ainult OM-i avamisel) viibivad ka riigijuhid. Aga ega Jüri Jaansoni medalisõit Ateenas või Andrus Veerpalu kullasõit Torinos selle pärast oleks ära jäänud, kui Eesti riigijuhid poleks tribüünil istunud.
Mind on algusest peale tõsiselt häirinud see, kuidas protestid Hiina käitumise vastu on suunatud olümpiamängude toimumise ja sportlaste vastu. See on enamasti olnud kahepalgeline käitumine, millega on püütud odavat populaarsust, ise mugavusprotestidega vähimatki vastutust võtmata.
Kui isegi dalai-laama on Pekingi mängude boikoteerimise vastu, siis võiksid ka kõige populistlikumad Eesti poliitikud selles küsimuses Tiibeti rahva vaimse juhi soovitusega arvestada.
Loodan väga, et näiteks Silver Meikar soovitab oma erakonnakaaslastel Andrus Ansipil ja Laine Jänesel Pekingi-sõit ära jätta. See oleks palju ausam käitumine kui meedias populistlike boikotiüleskutsetega esinemine või ROK-i juhtide kritiseerimine.
Kui nüüd näiteks Euroopa Liidu riigipead või valitsusjuhid suudaksid kokku leppida, et nad ühiselt tänavustel olümpiamängudel ei osale, siis oleks see kaalukas ja ülemaailmselt suurt tähelepanu pälviv hinnang Hiina kommunistide tegevusele.
Poliitikud võtku ikka ise vastutus ning ärgu veeretagu seda sportlaste või Rahvusvahelise Olümpiakomitee kaela.
P.S. Mul on kahju, et ei jõudnud seda sissekannet varem teha, siis saanuks ka minu sõnum tänases Postimees Online'is palju täpsem.
Kanterilt ja paljude teiste sportlaste jaoks tähendaks Pekingi OM- boikott seda, et neilt võetakse võimalus viia lõpule oma elutöö. Mistahes riigi peaministri puhul ei ähvarda olümpiamängudele minemata jätmine nende elutööd küll mingil moel.
Seepärast toetan igati Euroopa Parlamendi presidendi Hans-Gert Pötteringi tänast mõtet selle kohta, et hoopis tipp-poliitikud võiksid Pekingi OM-i protestiks vägivalla vastu Tiibetis boikoteerida.
Eestis ja teistes Euroopa riikides on olnud tavaks, et OM-il osalevad president, valitsusjuht ja spordi eest vastutav minister (Eesti puhul siis kultuuriminister). See on olnud ilus ja mõistlik tava, et rahvuslike suurhetkede juurest (mitte ainult OM-i avamisel) viibivad ka riigijuhid. Aga ega Jüri Jaansoni medalisõit Ateenas või Andrus Veerpalu kullasõit Torinos selle pärast oleks ära jäänud, kui Eesti riigijuhid poleks tribüünil istunud.
Mind on algusest peale tõsiselt häirinud see, kuidas protestid Hiina käitumise vastu on suunatud olümpiamängude toimumise ja sportlaste vastu. See on enamasti olnud kahepalgeline käitumine, millega on püütud odavat populaarsust, ise mugavusprotestidega vähimatki vastutust võtmata.
Kui isegi dalai-laama on Pekingi mängude boikoteerimise vastu, siis võiksid ka kõige populistlikumad Eesti poliitikud selles küsimuses Tiibeti rahva vaimse juhi soovitusega arvestada.
Loodan väga, et näiteks Silver Meikar soovitab oma erakonnakaaslastel Andrus Ansipil ja Laine Jänesel Pekingi-sõit ära jätta. See oleks palju ausam käitumine kui meedias populistlike boikotiüleskutsetega esinemine või ROK-i juhtide kritiseerimine.
Kui nüüd näiteks Euroopa Liidu riigipead või valitsusjuhid suudaksid kokku leppida, et nad ühiselt tänavustel olümpiamängudel ei osale, siis oleks see kaalukas ja ülemaailmselt suurt tähelepanu pälviv hinnang Hiina kommunistide tegevusele.
Poliitikud võtku ikka ise vastutus ning ärgu veeretagu seda sportlaste või Rahvusvahelise Olümpiakomitee kaela.
P.S. Mul on kahju, et ei jõudnud seda sissekannet varem teha, siis saanuks ka minu sõnum tänases Postimees Online'is palju täpsem.
16.3.08
Eesti poliitikas on moes mugavusprotestid
Väga raske on tõsiselt võtta nende Eesti poliitikute proteste Pekingi olümpiamängude vastu, kes suure suuga nõuavad Eesti sportlastelt OM-ist eemale jäämist või sarjavad Rahvusvahelise Olümpiakomitee juhte, aga ise ei liiguta Eesti parlamendi ja valitsuse tegelike protestide esitamiseks lillegi.
Sellised protestiavaldused on kahepalgelised mugavusprotestid, sest tegutsemist nõutakse kelleltki teiselt ise vähimatki initsiatiivi näitamata ning poliitilist vastutust võtmata.
Pekingi OM-i vastaste protestide otsa tegi lahti reformierakondlane Silver Meikar, kes nõudis Eesti eemalejäämist Pekingi mängudelt karistamaks Hiina kommuniste vaieldamatute inimõiguste rikkumiste pärast. Ajendatuna Hiina kommunistide jõhkrast vägivallast Tiibetis kritiseerib täna ROK-i käitumist Andres Herkel IRL-ist.
Kuigi mõlema mehe Hiina-kriitika on igati põhjendatud, on see suunatud valele aadressile. Nende mugavusprotestide adressaat on Hiina kompartei ja ROK-i asemel Eesti ajakirjandus.
Olen siinkohal kolleegidele mõne mõttega abiks, et suuri sõnu asendaks kasvõi väiksed, kuid see-eest ehtsad teod.
Algatuseks on üks väike võimalus oma protesti näitamiseks nii, et lisaks Eesti ajakirjandusele jõuaks see kindlasti ka Hiina välisministeeriumisse, Riigikogu Eesti-Hiina parlamendirühma boikoteerimine. Paraku leiame tänasegi seisuga selle sõprusrühma nimekirjast väga mainekaid Reformierakonna ja IRL-i poliitikuid. Aga muidugi on Andres Herkelil märksa mugavam tegevusetuse pärast kritiseerida ROK-i presidenti Jacques Rogge'i kui Hiina parlamendirühma aseesimeest Urmas Reinsalu.
Järgmiste tõsiste ja tegelike protestivõimalustena on Eesti poliitikutel kasutada mitmeid poliitilisi ja diplomaatilisi vahendeid, muuhulgas näiteks Riigikogu avalduse tegemine protestimaks viimaste päevade vägivalla vastu Tiibetis. Mina olen sellise avalduse tegemise poolt, kuigi see kindlasti ärritab Hiina võime ja võib tuua tagasilööke Eesti-Hiina suhetes. Jääb ainult imestada, et nii lihtsale mõttele ei ole ikka veel tulnud ükski mugavusprotestija.
Näitamaks oma tegelikku protesti Hiina käitumise vastu on Eestil võimalik kasutada isegi majanduspoliitilisi vahendeid. Aga jällegi pole ükski mugavusprotestija öelnud poolt sõnagi selle kohta, et Eesti riigiettevõttel Tallinna Sadam pole eetiline teha ühist ja ülisuurt investeeringut maailma suuruselt neljanda Ningbo sadamaga Hiinast.
Siinkohal eriteade Hiina suursaatkonnale Tallinnas: olen ise seda meelt, et Tallinna ja Ningbo sadama koostöö on majandusliku põhjendatuse korral vajalik. Sellest võimalikust koostööst võidavad majanduslikult mõlemad pooled. Hiina puhul on üha tihedam osalus maailmamajanduses aga parim tagatis selleks, et hiigelriik avaneb välismaailmale nii, et ühe suuremal arvul hiinlastel tekib vahetu kokkupuude demokraatia toimimisega ning majandusliku heaolu kasvuga kaasneb oma õiguste eest võitleva keskklassi tugevnemine.
Sellised protestiavaldused on kahepalgelised mugavusprotestid, sest tegutsemist nõutakse kelleltki teiselt ise vähimatki initsiatiivi näitamata ning poliitilist vastutust võtmata.
Pekingi OM-i vastaste protestide otsa tegi lahti reformierakondlane Silver Meikar, kes nõudis Eesti eemalejäämist Pekingi mängudelt karistamaks Hiina kommuniste vaieldamatute inimõiguste rikkumiste pärast. Ajendatuna Hiina kommunistide jõhkrast vägivallast Tiibetis kritiseerib täna ROK-i käitumist Andres Herkel IRL-ist.
Kuigi mõlema mehe Hiina-kriitika on igati põhjendatud, on see suunatud valele aadressile. Nende mugavusprotestide adressaat on Hiina kompartei ja ROK-i asemel Eesti ajakirjandus.
Olen siinkohal kolleegidele mõne mõttega abiks, et suuri sõnu asendaks kasvõi väiksed, kuid see-eest ehtsad teod.
Algatuseks on üks väike võimalus oma protesti näitamiseks nii, et lisaks Eesti ajakirjandusele jõuaks see kindlasti ka Hiina välisministeeriumisse, Riigikogu Eesti-Hiina parlamendirühma boikoteerimine. Paraku leiame tänasegi seisuga selle sõprusrühma nimekirjast väga mainekaid Reformierakonna ja IRL-i poliitikuid. Aga muidugi on Andres Herkelil märksa mugavam tegevusetuse pärast kritiseerida ROK-i presidenti Jacques Rogge'i kui Hiina parlamendirühma aseesimeest Urmas Reinsalu.
Järgmiste tõsiste ja tegelike protestivõimalustena on Eesti poliitikutel kasutada mitmeid poliitilisi ja diplomaatilisi vahendeid, muuhulgas näiteks Riigikogu avalduse tegemine protestimaks viimaste päevade vägivalla vastu Tiibetis. Mina olen sellise avalduse tegemise poolt, kuigi see kindlasti ärritab Hiina võime ja võib tuua tagasilööke Eesti-Hiina suhetes. Jääb ainult imestada, et nii lihtsale mõttele ei ole ikka veel tulnud ükski mugavusprotestija.
Näitamaks oma tegelikku protesti Hiina käitumise vastu on Eestil võimalik kasutada isegi majanduspoliitilisi vahendeid. Aga jällegi pole ükski mugavusprotestija öelnud poolt sõnagi selle kohta, et Eesti riigiettevõttel Tallinna Sadam pole eetiline teha ühist ja ülisuurt investeeringut maailma suuruselt neljanda Ningbo sadamaga Hiinast.
Siinkohal eriteade Hiina suursaatkonnale Tallinnas: olen ise seda meelt, et Tallinna ja Ningbo sadama koostöö on majandusliku põhjendatuse korral vajalik. Sellest võimalikust koostööst võidavad majanduslikult mõlemad pooled. Hiina puhul on üha tihedam osalus maailmamajanduses aga parim tagatis selleks, et hiigelriik avaneb välismaailmale nii, et ühe suuremal arvul hiinlastel tekib vahetu kokkupuude demokraatia toimimisega ning majandusliku heaolu kasvuga kaasneb oma õiguste eest võitleva keskklassi tugevnemine.
11.3.08
Ärimees teenis arestimajas 13 522 krooni päevas
Täna teatas BNS, et mullu detsembris määras Harju maakohus ärimees Oleg Ossinovskile "rahalise karistuse 180.736 krooni, millest arvestas maha tema kolm päeva vahi all oldud aja ning lõplikuks karistuseks jäi 140.170 krooni 40 senti."
Siit lihtne järeldus: kuna kolme päevane vahi all olemine kergendas ärimehe rahalist karistust üle 40 000 krooni, siis hindas kohus ühe ärimehe päeva hinnaks 13 522 krooni.
Kuidas kohus sellisele tulemusele jõudis, usaldusväärne uudisteagentuur ei kommentaari.
Siit lihtne järeldus: kuna kolme päevane vahi all olemine kergendas ärimehe rahalist karistust üle 40 000 krooni, siis hindas kohus ühe ärimehe päeva hinnaks 13 522 krooni.
Kuidas kohus sellisele tulemusele jõudis, usaldusväärne uudisteagentuur ei kommentaari.
10.3.08
Rootsi alkomonopol Eestile eeskujuks?
Kõigist maailma firmadest peavad eestlased ilmselt kõige naeruväärsemaks Rootsi alkoholimonopoli Systembolaget. Ent tänasel Ruta Kruuda mälestusloengul tõi 17 aastat Systembolagetit juhtinud Gabriel Romanus välja hulga huvitavaid fakte, mis kinnitavad Rootsi alkoholimonopoli efektiivsust ning isegi klientide rahulolu sellega.
Surumata peale oma hinnanguid toon loengust vaid mõned huvitavad faktid ja väited ning jätan neist järeldused iga lugeja enda teha:
Kogu Rootsis on Systembolagetil ainult 411 poodi, ent see-eest on alkoholivalik neis väga lai, kõigis kauplustes on müügil üle 2500 nimetuse tooteid. "Meie eesmärk on see, et rootslased jooksid vähem, aga kvaliteetsemat alkoholi," ütles Romanus.
Rootslased peavad rahvusvahelistele uurimustele tuginedes riiklikku alkoholimüügi monopoli (kõrge alkoholiaktsiisi ja vanuseliste müügipiirangute kõrval) üheks kolmest kõige mõjukamaks võimaluseks alkoholi tarbimist vähendada.
Systembolaget on olemas vaid ühel põhjusel: kui müüjal pole kasumi teenimise motivatsiooni, siis vähendab see ühiskonnas alkoholiga seotud probleemide arvu. Võrreldes mistahes rahvatervise näitajaid on Rootsi Eestist pikalt-pikalt ees ning see kinnitab kaudselt Systembolageti efektiivsust.
Erinevalt tavalistest alkoholikauplejatest ei ole nende eesmärk suurendada alkoholi läbimüüki ning seetõttu ei tehta ka agresiivseid reklaamikampaaniaid. "Oma 17-aastase töötamise vältel Systembolagetis ei avaldatud firmale kordagi valitsuse poolt survet läbimüügi suurendamiseks," kinnitas Romanus.
Romanus tõi välja kolm aspekti, mis tõestavad alkoholimonopoli kasulikkust: esiteks on tänu sellele väga tugeva kontrolli all alkoholimüük alaealistele; teiseks on välistatud müük juba purjus olevatele inimestele ning kolmandaks rõhutab monopol oma tarbijate ja kogu ühiskonna jaoks alkoholitarvitamise kahjulikkust.
Systembolageti läbimüük on pärast EL-iga ühinemist siiski pidevalt suurenenud, aga seda eelkõige tänu asjaolule, et pärast Euroopa Liiduga ühinemist on Rootsi olnud sunnitud vähendama alkoholi hinda ning eratarbijatel on palju paremad võimalused tuua odavamat alkoholi sisse naaberriikidest.
Rootsi tarbijaskonnas läbi viidud uuringud näitavad, et tarbijate rahulolu monopoolse süsteemi klienditeeninduse tasemega on kõrgem kui suurte supermarketitega.
Üle-Euroopalised uuringud näitavad, et Rootsi on koos Islandi ja Norraga viie kõige vähem alkoholi tarvitava Euroopa riigi seas. Eesti on ses edetabelis muidugi teises äärmuses.
Veel kümme aastat tagasi olid eestlased harjunud ostma odavat alkoholi 24/7 igast viimasest kui putkast. Nüüd on müügikohtade arv veidi vähenenud ning müügipiiranguid märksa rohkem. Aga nagu näitab võrdlus Rootsiga on meil arenguruumi küll ja veel isegi siis, kui eesmärk pole alkoholimüügi monopoli loomine, vaid võimalikult paljude efektiivsete vahendite kasutamisega alkoholi tarbimise vähendamiseks.
Surumata peale oma hinnanguid toon loengust vaid mõned huvitavad faktid ja väited ning jätan neist järeldused iga lugeja enda teha:
Kogu Rootsis on Systembolagetil ainult 411 poodi, ent see-eest on alkoholivalik neis väga lai, kõigis kauplustes on müügil üle 2500 nimetuse tooteid. "Meie eesmärk on see, et rootslased jooksid vähem, aga kvaliteetsemat alkoholi," ütles Romanus.
Rootslased peavad rahvusvahelistele uurimustele tuginedes riiklikku alkoholimüügi monopoli (kõrge alkoholiaktsiisi ja vanuseliste müügipiirangute kõrval) üheks kolmest kõige mõjukamaks võimaluseks alkoholi tarbimist vähendada.
Systembolaget on olemas vaid ühel põhjusel: kui müüjal pole kasumi teenimise motivatsiooni, siis vähendab see ühiskonnas alkoholiga seotud probleemide arvu. Võrreldes mistahes rahvatervise näitajaid on Rootsi Eestist pikalt-pikalt ees ning see kinnitab kaudselt Systembolageti efektiivsust.
Erinevalt tavalistest alkoholikauplejatest ei ole nende eesmärk suurendada alkoholi läbimüüki ning seetõttu ei tehta ka agresiivseid reklaamikampaaniaid. "Oma 17-aastase töötamise vältel Systembolagetis ei avaldatud firmale kordagi valitsuse poolt survet läbimüügi suurendamiseks," kinnitas Romanus.
Romanus tõi välja kolm aspekti, mis tõestavad alkoholimonopoli kasulikkust: esiteks on tänu sellele väga tugeva kontrolli all alkoholimüük alaealistele; teiseks on välistatud müük juba purjus olevatele inimestele ning kolmandaks rõhutab monopol oma tarbijate ja kogu ühiskonna jaoks alkoholitarvitamise kahjulikkust.
Systembolageti läbimüük on pärast EL-iga ühinemist siiski pidevalt suurenenud, aga seda eelkõige tänu asjaolule, et pärast Euroopa Liiduga ühinemist on Rootsi olnud sunnitud vähendama alkoholi hinda ning eratarbijatel on palju paremad võimalused tuua odavamat alkoholi sisse naaberriikidest.
Rootsi tarbijaskonnas läbi viidud uuringud näitavad, et tarbijate rahulolu monopoolse süsteemi klienditeeninduse tasemega on kõrgem kui suurte supermarketitega.
Üle-Euroopalised uuringud näitavad, et Rootsi on koos Islandi ja Norraga viie kõige vähem alkoholi tarvitava Euroopa riigi seas. Eesti on ses edetabelis muidugi teises äärmuses.
Veel kümme aastat tagasi olid eestlased harjunud ostma odavat alkoholi 24/7 igast viimasest kui putkast. Nüüd on müügikohtade arv veidi vähenenud ning müügipiiranguid märksa rohkem. Aga nagu näitab võrdlus Rootsiga on meil arenguruumi küll ja veel isegi siis, kui eesmärk pole alkoholimüügi monopoli loomine, vaid võimalikult paljude efektiivsete vahendite kasutamisega alkoholi tarbimise vähendamiseks.
5.3.08
Üks kundla kõik?
Kuigi eestlased armastavad ja austavad oma riiki, vihastasid paljud kodanikud paar päeva enne 90. sünnipäeva Eesti Vabariigi peale nii, et silme eest läks mustaks.
Nende pahameele põhjuseks oli lühike statistikaameti teada selle kohta, et Eesti keskmine palk oli mullu neljandas kvartalis 12 270 krooni ning seega tõuseb parlamendi lihtliikme palk automaatselt 49 080 kroonini.
Muidugi ei ole selline iga-aastane palgatõus mõistlikult põhjendatav ning õiglane. Muidugi tekitab selline statistikast tulenev palgatõus iga viimase kui aasta algul palju pahameelt ning rikub riigikogu mainet. Ja muidugi on arukas selline Eesti Vbariigi ülemnõukogult päranduseks saadud palgakorraldus ära muuta.
Riigikogu liikme palga määramises pole Eestil vaja leiutada oma Nokiat, selle võib taaskord Soomest laenata. Soome parlamendi ehk Eduskunna liikmete palga määrab kolmeliikmeline komisjon. Komisjoni kuuluvad kaks presidendilt pikaajalise töö eest riigi ja ettevõtluse arendamisel aunimetuse pälvinud inimest ning üks õigusteaduste doktor. Komisjoni koosseisu määrab parlamendi juhatus ning selle otsus edasikaebamisele ei kuulu.
Soome palgakomisjon otsustas näiteks 2007. aastal, et uute valimiste järel kokku tulnud Eduskunna lihtliige teenib 5540 euro kuus ehk üle 86 000 krooni suurust palka. Eelmise Eduskunna lihtliikme palk oli 140 eurot ehk ligi 2200 krooni väiksem. Seega oli Soome poliitikute palgatõus Eesti palgatõusudest tunduvalt väiksem.
Sotside vana idee
Päris täpselt Soome malli Eestis muidugi kopeerida ei saa, sest sellist aunimetustesüsteemi meil lihtsalt pole.
2002. aasta oktoobris tegid minu erakonnakaaslased muudatusettepaneku riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seaduse muutmise seadusesse.
See ettepanek kõlas nii: "Riigikogu XI koosseisu ametipalga suuruse kohta teeb ettepaneku riigikogu juhatuse poolt moodustatud komisjon." (Riigikogu XI koosseis on praegune ehk mullu ametisse astunud.) Kui see ettepanek oleks toetust leidnud, siis ei vihastanuks enamik eestlasi end tänavu taas vuhinal kerkivate riigikogu liikmete palkade pärast.
Kuue aasta taguse eelnõu seletuskirjas täpsustasid sotsiaaldemokraadid: "Eelnõu algatajad on seisukohal, et vastavasse komisjoni peaksid kuuluma üleriigiliselt tegutsevate kodanikuühenduste esindajad." Näitena võimaliku palgakomisjoni võimalike liikmete kohta toodi Kaubandus-Tööstuskoja, Tööandjate Keskliidu, Ametiühingute Keskliidu, TALO ja teiste kodanikeühenduste esindajad.
Palgasüsteemi tuleb muuta
Õnneks protestis eelmisel nädalal Postimehes riigikogu praeguse palgasüsteemi vastu ja toetas niinimetatud tarkade meeste komisjoni moodustamist mõjukas mõtleja Enn Soosaar. Ka eilse SL Õhtulehe seisukoht tõdes, et n-ö palgakomisjoni moodustamine Eestis ausate ja õiglaste arvamusliidrite puudumise taha küll pidama ei jää. Jääb üle vaid otsustada, kui suur on palgakomisjon ning kes täpselt sinna kuuluma hakkab.
Järgmine samm tuleb nüüd teha riigikogul. Sotsiaaldemokraadid teevad kindlasti riigikogus taas ettepaneku praeguse palgasüsteemi muutmiseks ja asendamiseks sõltumatu komisjoniga.
Kui riigikogu palgaasjus taas jokutama või jokitama hakkab, siis on tulemus nutune. Toompeal töötab palju võimekaid ja tunnustatud inimesi: kultuuritegelasi ja sportlasi, äri- ja omavalitsusjuhte, teadlasi ja veteranpoliitikuid. Siin on Mart Laar ja Indrek Saar, Vilja Savisaar ja Maret Merisaar, Mark Soosaarest rääkimata. Ometi on riigikogu kui terviku maine murust madalam.
Murdesõnastiku järgi tähistab Võrumaal sõna "kund" kõlbmatut maad. Kui nüüd riigikogu enamus palgaküsimuses rahva õiglustundega ei arvesta, siis on Toompea rahva silmis üks kundla kõik.
See lugu ilmus tänases SL Õhtulehes.
Nende pahameele põhjuseks oli lühike statistikaameti teada selle kohta, et Eesti keskmine palk oli mullu neljandas kvartalis 12 270 krooni ning seega tõuseb parlamendi lihtliikme palk automaatselt 49 080 kroonini.
Muidugi ei ole selline iga-aastane palgatõus mõistlikult põhjendatav ning õiglane. Muidugi tekitab selline statistikast tulenev palgatõus iga viimase kui aasta algul palju pahameelt ning rikub riigikogu mainet. Ja muidugi on arukas selline Eesti Vbariigi ülemnõukogult päranduseks saadud palgakorraldus ära muuta.
Riigikogu liikme palga määramises pole Eestil vaja leiutada oma Nokiat, selle võib taaskord Soomest laenata. Soome parlamendi ehk Eduskunna liikmete palga määrab kolmeliikmeline komisjon. Komisjoni kuuluvad kaks presidendilt pikaajalise töö eest riigi ja ettevõtluse arendamisel aunimetuse pälvinud inimest ning üks õigusteaduste doktor. Komisjoni koosseisu määrab parlamendi juhatus ning selle otsus edasikaebamisele ei kuulu.
Soome palgakomisjon otsustas näiteks 2007. aastal, et uute valimiste järel kokku tulnud Eduskunna lihtliige teenib 5540 euro kuus ehk üle 86 000 krooni suurust palka. Eelmise Eduskunna lihtliikme palk oli 140 eurot ehk ligi 2200 krooni väiksem. Seega oli Soome poliitikute palgatõus Eesti palgatõusudest tunduvalt väiksem.
Sotside vana idee
Päris täpselt Soome malli Eestis muidugi kopeerida ei saa, sest sellist aunimetustesüsteemi meil lihtsalt pole.
2002. aasta oktoobris tegid minu erakonnakaaslased muudatusettepaneku riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seaduse muutmise seadusesse.
See ettepanek kõlas nii: "Riigikogu XI koosseisu ametipalga suuruse kohta teeb ettepaneku riigikogu juhatuse poolt moodustatud komisjon." (Riigikogu XI koosseis on praegune ehk mullu ametisse astunud.) Kui see ettepanek oleks toetust leidnud, siis ei vihastanuks enamik eestlasi end tänavu taas vuhinal kerkivate riigikogu liikmete palkade pärast.
Kuue aasta taguse eelnõu seletuskirjas täpsustasid sotsiaaldemokraadid: "Eelnõu algatajad on seisukohal, et vastavasse komisjoni peaksid kuuluma üleriigiliselt tegutsevate kodanikuühenduste esindajad." Näitena võimaliku palgakomisjoni võimalike liikmete kohta toodi Kaubandus-Tööstuskoja, Tööandjate Keskliidu, Ametiühingute Keskliidu, TALO ja teiste kodanikeühenduste esindajad.
Palgasüsteemi tuleb muuta
Õnneks protestis eelmisel nädalal Postimehes riigikogu praeguse palgasüsteemi vastu ja toetas niinimetatud tarkade meeste komisjoni moodustamist mõjukas mõtleja Enn Soosaar. Ka eilse SL Õhtulehe seisukoht tõdes, et n-ö palgakomisjoni moodustamine Eestis ausate ja õiglaste arvamusliidrite puudumise taha küll pidama ei jää. Jääb üle vaid otsustada, kui suur on palgakomisjon ning kes täpselt sinna kuuluma hakkab.
Järgmine samm tuleb nüüd teha riigikogul. Sotsiaaldemokraadid teevad kindlasti riigikogus taas ettepaneku praeguse palgasüsteemi muutmiseks ja asendamiseks sõltumatu komisjoniga.
Kui riigikogu palgaasjus taas jokutama või jokitama hakkab, siis on tulemus nutune. Toompeal töötab palju võimekaid ja tunnustatud inimesi: kultuuritegelasi ja sportlasi, äri- ja omavalitsusjuhte, teadlasi ja veteranpoliitikuid. Siin on Mart Laar ja Indrek Saar, Vilja Savisaar ja Maret Merisaar, Mark Soosaarest rääkimata. Ometi on riigikogu kui terviku maine murust madalam.
Murdesõnastiku järgi tähistab Võrumaal sõna "kund" kõlbmatut maad. Kui nüüd riigikogu enamus palgaküsimuses rahva õiglustundega ei arvesta, siis on Toompea rahva silmis üks kundla kõik.
See lugu ilmus tänases SL Õhtulehes.
4.3.08
Aunimetus "Great" Tartu Ülikool/Rocki meeskonnale!
Lubasime kaks nädalat tagasi Kalev Spordi saates Time Out!, et kui Tartu Ülikool/Rock pääseb eurosarjas nelja parema hulka, siis lisame ka Tartu tiimi nimele hooaja lõpuni aupaklikult inglise keelse omadussõna "Great".
Pärast äsjast võimsat võidumängu 89:77 Permi Ural Greati vastu on tartlased selle aunimetuse kuhjaga ära teeninud. Kuigi tartlased lasid enamuse mänguajast permikatel initsiatiivi hoida, oli nende spurt lõpuveerandil seda uskumatum.
Otsustavatel minutitel maksis tartlaste külm närv ja suurem tahe. Just need omadused, mida Eesti korvpallis tavaliselt nii harva näeb.
Tartu Great meeskonna eelarve on kümme korda väiksem kui Permi tiimil, nagu ka Tartu elanike arv on peaaegu kümme korda väiksem kui Permil.
Pärast sellist ajaloolist võitu on selge, et süües kasvab isu ning ka FIBA EuroCup finaalnelikus on Tartu Great tiimil võimalus end finaali mängida.
Ja huvitav küsimus - mis teie arvate, kas Martin Müürsepp pärast tänast mängu juba kahetseb, et ta müüs end eelmisel nädalal Tartu Great meeskonna asemel Kalev/Cramosse?
Pärast äsjast võimsat võidumängu 89:77 Permi Ural Greati vastu on tartlased selle aunimetuse kuhjaga ära teeninud. Kuigi tartlased lasid enamuse mänguajast permikatel initsiatiivi hoida, oli nende spurt lõpuveerandil seda uskumatum.
Otsustavatel minutitel maksis tartlaste külm närv ja suurem tahe. Just need omadused, mida Eesti korvpallis tavaliselt nii harva näeb.
Tartu Great meeskonna eelarve on kümme korda väiksem kui Permi tiimil, nagu ka Tartu elanike arv on peaaegu kümme korda väiksem kui Permil.
Pärast sellist ajaloolist võitu on selge, et süües kasvab isu ning ka FIBA EuroCup finaalnelikus on Tartu Great tiimil võimalus end finaali mängida.
Ja huvitav küsimus - mis teie arvate, kas Martin Müürsepp pärast tänast mängu juba kahetseb, et ta müüs end eelmisel nädalal Tartu Great meeskonna asemel Kalev/Cramosse?
Subscribe to:
Posts (Atom)
