Riigikogu korvpallimeeskond alistas eile täissaali rahva ees Tori valla meeskonna tulemusega 74:68, kuigi esimesel poolajal jäime halvavasse 15-punktilisse kaotusseisu.
Tori meeskond, mida vedasid vallavanem Mart Vaiksaar ja vallavolikogu esimees Ahti Kukk, alustas mängu väga võidujanuliselt. Ainult 6-liikmelise esindusega Riigikogu mehed ei saanud hakkama maa-ala kaitsega ning lasid torilastel võtta lubamatult palju ründalauapalle ja visata nende arvelt lihtsaid korve.
Ent tasapisi sai Riigikogu esindus maaelu komisjoni esimehe Kalvi Kõva häälekal kaasaelamisel mõõnast üle ning juba esimese poolaja lõpuks oli seis võrdne.
Teisel poolajal näitasid mõlemad meeskonnad väga kõrgetasemelist viskekontserti, kui järjest laoti korvi 6 kolmepunktiviset, mille autoriteks Riigikogu poolt olid Ratas, Vassiljev ja Vakra.
Kuigi verinoor Riigikogu liige Rainer Vakra oli suvel patustanud sportliku rezhiimi vastu, hoidsid eelkõige just tema edukad sooritused parlamendi meeskonda teisel poolajal turvalises eduseisus. Palavikuga platsil olnud Jüri Ratase panus jäi ehk tõve võrra veidi tagasihoidlikumaks, kuid teda asendas väärikalt Riigikogu korvpallitiimi pesamuna Rannar Vassiljevi supersooritus nii kaitses kui rünnakul.
Mängule järgnenud õhtusööki jäi punase niidina läbima mõte, et just selliste sportlike vahenditega muudavad Riigikogu liikmed end inimlikult mõistetavaks tavaliste valijate jaoks.
27.9.11
18.9.11
Küsimus Mnemoturniirile surmanuhtlusest
Tänane Mnemoturniir esitas minu küsimuse,
millele targad päris õigesti ei vastanud. Millisel moel viidi Eesti Vabariigis
vastavalt 1934. aastal jõustunud Kriminaalkohtupidamise seadustikule täide
kurjategijale määratud surmanuhtlus?
Vastus: Kriminaalkohtupidamise seadustiku § 701: Pärast surmamõistetu toomist surmamisruumi avaldab prokuratuuri esindaja temale seadusjõusse astunud kohtuotsuse (...) ja küsib temalt, kas ta soovib, et surmanuhtlus täide saadetakse mürgistamise teel, Selle järel teeb prokuratuuri esindaja korralduse vangistusasutise direktorile surmanuhtluse täitmiseks. Viimase korraldusel annab surmanuhtluse teostaja surmamõistetule tarvitada mürgistusvahendi, kui ta on soovinud surmanuhtluse täidesaatmist mürgistamise teel. Kui surmamõistetu viie minuti jooksul ei ole mürgistamisega lõpetanud oma elu, teostatakse surmanuhtlus poomise teel.
17.9.11
Eesti noored Euroopa vastutustundlikumad
Kujutage
ette, et teie emal või isal on vaja minna haiglasse tavalisele plaanilisele
opratsioonile, näiteks puusaproteesi paigaldama või südamelõikusele. Haiglas
esitatakse teie vanemale ootamatult ultimaatum: enne me teid opilauale ei lase,
kui te toote kaasa tõendi selle kohta, et vähemalt üks teie sugulastest või
sõpradest on loovutanud 450 millilliitrit verd.
See lugu ilmus veidi toimetatult tänases Õhtulehes.
Jahmunud
patsienile selgitatakse, et kuna tema operatsiooniga kaasneb verekaotus, siis peab
ta ise hoolitsema vajaliku doonorivere olemasolu eest.
Kui
eelnevalt kirjeldatud olukord Eestis tegelikult tekiks, siis räägiks kogu
meedia sellest esiuudistes ning nõuaks raevukalt patsientide õiguste kaitsmist
ebainimliku väljapressimise eest. Ministrid oleksid valitsuse
pressikonverentsil kõva rünnaku all ning opositsioon umbusaldaks
sotsiaalministrit.
Eelnevalt
kirjeldatud olukorda on Eestis raske ette kujutada, aga just niimoodi toimib meditsiinisüsteem
Bulgaarias. Kui selles euroliidu riigis pole patsiendil ette näidata tõendit,
et keegi on tema heaks verd loovutanud, siis ta opile ei pääsegi. Seetõttu on vereloovutusest
kujunenud omaette sissetulekuallikas töötutele, kes ootavad haiglate ümber et korraliku
tasu eest väljapääsmatusse olukorda sattunud haige eest verd loovutada.
Bulgaaria haiglaid sunnib meie mõistes ebainimlikult käituma asjaolu, et
erinevalt Eestist napib neil pidevalt doonoreid.
36 136 head inimest
Eestis
on sel sajandil kombeks pidevalt rääkida kodanikuühiskonnast, aga kahjuks on sõnu
selle vajalikkusest ikka veel palju rohkem kui tegusid. Doonorlus on üks parimaid
näiteid tõelise kodanikutunde olemasolust ning näitab viimastel aastatel
kodanikuühiskonna tugevnemist.
Üks
Kuku Raadio ajakirjanik meenutas, et veel 5-6 aastat tagasi tuli tal sageli
lugeda ette verekeskuse appihüüdeid: vajame ruttu ühe kindla veregrupi verd,
sest seda on raskesti haigetel inimestel kohe vaja. Nüüd ta ei mäletagi, millel
viimati tuli sellise appikarjega eetrisse minna.
Selle
asemel teevad verekeskused ja Doonorite Selts sotsiaalkampaaniad, mis ohutunde
tekitamise asemel väärtustavad doonorlust kui elulaadi ning kutsuvad inimesi
verd loovutama rõhutades võimalust näidata end omakasupüüdmatult head tegeva inimesena.
Kui
2008 aastal loovutas meil aastas verd 34 063 inimest, siis 2010. aastal
juba 36 136. Teiseks on kasvanud püsidoonorite ehk nende inimeste arv, kes
käivad verd loovutamas mitu korda aastas. Kahe aastaga on vereloovutuste arv
kasvanud 54 843-lt korralt 58 729-ni.
Eriti
hea meel on selle üle, et Eestis on doonorid märksa nooremad kui enamuses
Euroopa riikides. Eesti suurima, PERH-i verekeskuse doonoritest on 77% nooremad
kui 40 eluaastat. Euroopas keskmiselt on 60% doonoreist nooremad kui 40 aastat
ning näiteks maailmajao suurimas riigis Saksamaal vaid 55%.
Mullu tõusis Tallinnas just alla 25-aastaste osakaal vereloovutajate osakaal ning paljude noorte jaoks on vereloovutamine muutunud täiskasvanuks saamise ja täieõigusliku ühiskonna liikmeks saamise viisiks. Verd loovutama minnakse esimest korda koos sõprade või klassikaaslastega kohe, kui 18. sünnipäev peetud. Doonorite noorus tähendab, et pole põhjust muretseda vereloovutajate järelkasvu pärast, meie doonorlus on uudissõna kasutades igati kestlik.
Mullu tõusis Tallinnas just alla 25-aastaste osakaal vereloovutajate osakaal ning paljude noorte jaoks on vereloovutamine muutunud täiskasvanuks saamise ja täieõigusliku ühiskonna liikmeks saamise viisiks. Verd loovutama minnakse esimest korda koos sõprade või klassikaaslastega kohe, kui 18. sünnipäev peetud. Doonorite noorus tähendab, et pole põhjust muretseda vereloovutajate järelkasvu pärast, meie doonorlus on uudissõna kasutades igati kestlik.
Naised on tugevamad
Aasta
tagasi käivitasid Eesti Doonorite Selts ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus
doonorite kogukonna Facebook’is, millega on liitunud üle 5300 inimese. Kui ma neilt
äsja küsisin, miks nad kulutavad paar korda aastas poolteist-kaks tundi
selleks, et taluda süstla veeni pistmist, siis kõlas üks enimlevinud
vastusevariant nii: „Mulle see meeldib ning ma tean, et kellegi jaoks on see
vajalik. Miks mitte teha väike heategu!“
Et
lugu liiga roosiline ei saaks, tuleb lõpetuseks tunnistada, et sooline tasakaal
on vereloovutajate hulgas paigast ära. Nii nagu kogu Euroopas on ka Eestis naisi
doonorite hulgas märksa rohkem ja seda igas vanuserühmas. Loodetavasti võtavad
mehed seda fakti väljakutsena ning näitavad, et nende solidaarsustunne on sama
suur ja hirm süstlatorke ees sama väike kui ennevanasti nõrgemaks peetud sool.
See lugu ilmus veidi toimetatult tänases Õhtulehes.
11.9.11
Küsimus Mnemoturniirile, auhinnaks raamat
Täna esitas Mnemoturniir ühe minu küsimuse ning sain selle eest auhinna-raamatu Trotskist.
Milline on Eesti esimene sundventilatsiooniga ehitatud hoone?
Vastus: 1938. aastal valminud ja arhitekt Alar Kotli projekteeritud Vabariigi Presidendi Kantselei hoone Kadriorus, kus taasiseseisvumise järel elab ja töötab ametisolev president.
Eesti esimene ventilatsioonisüsteem tekitas tollase presidendi kantseleiülema Elmar Tambeki mälestuste kohaselt palju peavalu. Ventilatsiooni ehitanud Saksa firma töö tegi kohutavat müra, tõi keldrist köögilõhnad tähtsasse saali ning liiga madala õhu temperatuuri tõttu külmetas president Päts oma kaela ära. Saksamaalt tulid spetsialistid asja uurima ja teatasid pärast mitmepäevast pusimist, et Eesti õhk on nende ventilatsioonisüsteemi jaoks kõlbmatu.
Milline on Eesti esimene sundventilatsiooniga ehitatud hoone?
Vastus: 1938. aastal valminud ja arhitekt Alar Kotli projekteeritud Vabariigi Presidendi Kantselei hoone Kadriorus, kus taasiseseisvumise järel elab ja töötab ametisolev president.
Eesti esimene ventilatsioonisüsteem tekitas tollase presidendi kantseleiülema Elmar Tambeki mälestuste kohaselt palju peavalu. Ventilatsiooni ehitanud Saksa firma töö tegi kohutavat müra, tõi keldrist köögilõhnad tähtsasse saali ning liiga madala õhu temperatuuri tõttu külmetas president Päts oma kaela ära. Saksamaalt tulid spetsialistid asja uurima ja teatasid pärast mitmepäevast pusimist, et Eesti õhk on nende ventilatsioonisüsteemi jaoks kõlbmatu.
10.9.11
Euroopa kriis ja Eesti erand
Kindlasti on tänavune rahanduskriis kõige tõsisem ummikseis Euroopa Liidus pärast Eesti ühinemist euroliiduga 2004. aastal.
Seetõttu pole imestada, et ajakirjanduses kirjutatakse ja räägitakse Euroopa Liidust tänavu ebatavaliselt palju ning ebatavaliselt mustades värvides. Iganädalaseks on muutunud pealkirjad, mis ennustavad euroala lagunemist ning manavad Euroopa Liidu jõuetust kriisi haldamisel. Ehk nagu tavatsevad juba sajandeid naljatada Ameerika ajakirjanikud: bad news, good news.
Küll on sel taustal üllatav eestlaste kindlalt püsiv usaldus Euroopa Liidu ja selle institutsioonide suhtes. Nii nagu Eesti majandus ja riigi rahandus on võrreldes enamiku teiste Euroopa riikidega väga heas korras, nii erinevad ka eestlaste hoiakud paljude teiste Euroopa rahvaste hoiakust.
Aga nii on juhtunud varemgi. Kümme aastat tagasi sai Eesti kurikuulsaks ainukese endise idabloki riigina, kus enamik inimesi ei pooldanud ühinemist Euroopa Liiduga. Toetuse madalaimal hetkel oli 51% Eesti elanikest ühinemisele vastu ning vaid 36% pooldas seda. Kui toona ei kahelnud suurem osa ida-eurooplastest vajaduses võimalikult kiiresti euroelu elama hakata, siis eestlased olid üllatavalt umbusklikud.
Kaks aastat hiljem toimunud rahvahääletuse ajaks oli rahva hoiak oluliselt muutunud – 67% meie kaaskodanikest hääletas Euroopa Liiduga ühinemise poolt. Erinevalt paljudest saatusekaaslastest on eestlaste toetus Euroopa Liidule püsinud sestsaati kõrgemal kui liitumisotsuse tegemise ajal.
Eesti jaoks oli kindlasti tänavune kõige ajaloolisem sündmus üleminek eurorahale. Kui võrrelda seda näiteks Riigikogu või presidendi valimistega, siis need toimuvad iga 4–5 aasta järel, oma kroonid vahetasime euro vastu pärast 19 aasta pikkust edukat kasutamist.
Kui aasta alguses läks Eesti üle eurorahale, siis oli uue raha usaldajate ja umbusaldajate arv enam-vähem võrdne. Nüüd näitavad avaliku arvamuse küsitlused, et eestlaste kindel enamik on euroraha kasutamisega igapäevaelus harjunud ja selle omaks võtnud. Tänavu mais teostatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt pooldas euroraha juba 71% Eesti elanikest. Teine põhjus euroraha omaksvõtmisel on kindlasti see, et pärast eurole üleminekut on Eesti majandusareng olnud kiire ning tööpuudus on märgatavalt vähenenud.
Aeg näitab, kuidas Euroopa Liit ja euroala kriisist välja tulevad. Loodetavasti juhtub sama moodi nagu paljudel kordadel Euroopa Liidu ajaloos varemgi, mil just kriisiolukord sunnib tegema neid otsuseid, mida headel aegadel on ühe või teise huvirühma vastuseisu tõttu edasi lükatud. Väikeriik Eesti jaoks on kindlasti kasulikum tugev ja ühtne Euroopa Liit, kus rahandus ja majandus peavad olema korras mitte ainult paberil, vaid ka tegelikkuses.
See lugu ilmus algselt Euroblogis ja siis Delfis.
Seetõttu pole imestada, et ajakirjanduses kirjutatakse ja räägitakse Euroopa Liidust tänavu ebatavaliselt palju ning ebatavaliselt mustades värvides. Iganädalaseks on muutunud pealkirjad, mis ennustavad euroala lagunemist ning manavad Euroopa Liidu jõuetust kriisi haldamisel. Ehk nagu tavatsevad juba sajandeid naljatada Ameerika ajakirjanikud: bad news, good news.
Küll on sel taustal üllatav eestlaste kindlalt püsiv usaldus Euroopa Liidu ja selle institutsioonide suhtes. Nii nagu Eesti majandus ja riigi rahandus on võrreldes enamiku teiste Euroopa riikidega väga heas korras, nii erinevad ka eestlaste hoiakud paljude teiste Euroopa rahvaste hoiakust.
Aga nii on juhtunud varemgi. Kümme aastat tagasi sai Eesti kurikuulsaks ainukese endise idabloki riigina, kus enamik inimesi ei pooldanud ühinemist Euroopa Liiduga. Toetuse madalaimal hetkel oli 51% Eesti elanikest ühinemisele vastu ning vaid 36% pooldas seda. Kui toona ei kahelnud suurem osa ida-eurooplastest vajaduses võimalikult kiiresti euroelu elama hakata, siis eestlased olid üllatavalt umbusklikud.
Kaks aastat hiljem toimunud rahvahääletuse ajaks oli rahva hoiak oluliselt muutunud – 67% meie kaaskodanikest hääletas Euroopa Liiduga ühinemise poolt. Erinevalt paljudest saatusekaaslastest on eestlaste toetus Euroopa Liidule püsinud sestsaati kõrgemal kui liitumisotsuse tegemise ajal.
Eesti jaoks oli kindlasti tänavune kõige ajaloolisem sündmus üleminek eurorahale. Kui võrrelda seda näiteks Riigikogu või presidendi valimistega, siis need toimuvad iga 4–5 aasta järel, oma kroonid vahetasime euro vastu pärast 19 aasta pikkust edukat kasutamist.
Kui aasta alguses läks Eesti üle eurorahale, siis oli uue raha usaldajate ja umbusaldajate arv enam-vähem võrdne. Nüüd näitavad avaliku arvamuse küsitlused, et eestlaste kindel enamik on euroraha kasutamisega igapäevaelus harjunud ja selle omaks võtnud. Tänavu mais teostatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt pooldas euroraha juba 71% Eesti elanikest. Teine põhjus euroraha omaksvõtmisel on kindlasti see, et pärast eurole üleminekut on Eesti majandusareng olnud kiire ning tööpuudus on märgatavalt vähenenud.
Aeg näitab, kuidas Euroopa Liit ja euroala kriisist välja tulevad. Loodetavasti juhtub sama moodi nagu paljudel kordadel Euroopa Liidu ajaloos varemgi, mil just kriisiolukord sunnib tegema neid otsuseid, mida headel aegadel on ühe või teise huvirühma vastuseisu tõttu edasi lükatud. Väikeriik Eesti jaoks on kindlasti kasulikum tugev ja ühtne Euroopa Liit, kus rahandus ja majandus peavad olema korras mitte ainult paberil, vaid ka tegelikkuses.
See lugu ilmus algselt Euroblogis ja siis Delfis.
Subscribe to:
Posts (Atom)