Voldemar Panso uusaastasoov 1949

Lugesin aastavahetuse eel vapustavaid Voldemar Panso päevikuid. See 11-aastane poiss, kes alul isa kingitud klades lumesõdu kirjeldab, sukeldub kiiresti teatrimaailma ning sellega kaasnevatesse elumere lainetesse.

Näitlejail on aastavahetused tööd ja pidusid täis. Olid ka toona. 1942. aastat võttis Panso trupp pärast naljakava esitamist uut aastat koos vastu. "Küll sai kell 12 hirmsasti musi," kirjutab Panso ja kirjeldab edasi kaunis masendavat joomingut, kus igale meesnäitlejale jagati pudel viina ja kaks õlut: "Mehed jäid hirmus siva täis - pole treenungit."

1945. aasta algust meenutab Panso juba tiisikusehaiglast: "Enne uut aastat hirmus töö ja rabamine sõnast haltuura ja magamata ööd. Vana-aasta õhtust alates 7 ööd ja päeva purjus - magamine kus juhtus, ainult mitte kodus." Kui kolleegid Panso viimaks teatrist haiglasse kupatasid, leiti tal kopsust ploomisuurune auk.

Uusaasta soovid on inimestel enamasti kaunis erinevad. Lugege, mida soovis Panso endale 1949. aasta esimestel tundidel. Loodetavasti leiate siit midagi sellist, mis ka teile algaval aastal oluline on:

"Kell on pool 3, raadiost helisevad viini valsid. 1949! Kokkuvõtet möödunud aastast teha ei oska. /.../Soovid uueks aastaks: Veel suuremat süvenemist teatrikunsti. Rohkem lugeda, vähem viina võtta. Minuteid ja tunde enam armastada. Ülikool lõpetada. Lähemalt uurida ajalugu ja filosoofiat. Ühe kirjandusliku katsega hakkama saada. Suveks raha koguda ja laia maailma sõita. Elu täpsemalt jälgida, temast õppida, mõelda, järeldusi teha. Inimhingi lähemalt uurida, tüüpe tähele panna. Suurema vaimsuse poole!"

Julge Jänes

Laine Jänes on imetlusväärselt julge minister, sest tema soov tõsta teatri- ja kontserdipiletite hinda järgmisel aastal 13% võrra võib tähendada poliitilist enesetappu.

Poleks üldse üllatav, kui ettepanekuga tõsta teatri- ja kontserdipiletite hindu oleks avalikkuse ette astunud mõni Reformierakonna maksupoliitika ajatollah. Näiteks Meelis Atonen soovis Riigikogu kõnetoolist kultuuriüritustele 18% suurust maksumäära ehk hüppelist hinnatõusu alles eelmisel nädalal. Seni on teatri- ja kontserdipiletite maksumäär teadupärast 5%.

Kui tõsta käibemaksumäära 13% võrra, siis näiteks odavamate 100 krooni maksvate piletite puhul tähendab see automaatselt 13-kroonist hinnatõusu. 200 krooni maksvate piletite puhul juba 26-kroonist hinnatõusu.

Ent see, mis on lubatud elukutselistele maksupoliitikule, pole lubatud kultuuriministrile. Ainuüksi teatripileteid ostetakse Eestis viimastel aastatel ümmarguselt miljon aastas.

Pole mingit kahtlust, et need inimesed, kes käivad kõige erinevamates teatrites alates rahvusooperist Estonia ja lõpetades Von Krahli teatriga, ei ole ülearu rõõmsad, et just kultuuriminister Laine Jänes tahab oma kätt nende taskusse pista ning annab mõista, et nüüdsest tõmbab Eesti riik võrdusmärgi rahvusooperi ja õllesummeri vahele. Ennemuiste oli Eestis ikka nii, et rahandusministrid on maksuerisusi rünnanud ja kultuuriministrid kaitsnud, nüüd on siis need rollid vahetusse läinud.

Kindlasti saab ka Jänes ise aru ohust, et tema vastu võib pöörduda kultuuriinimeste pahameel. Seepärast on ta oma eilses pressiteates suurelt välja mänginud õllesummerile 18-protsendilise maksumääraga taaskehtestamise, täiesti maha vaikinud aga selle, et käibemaksumäära tõstmisega karistatakse kõiki draama-, ooperi-, balleti- ja sümfooniasõpru.

Käibemaksumäära tõstmise asemel on mõistlik muuta etendusasutuste seadust nii, et seni 5% käibemaksumäära nautinud teatrid ja teised väärtkultuuri pakkuvad etendusasutused saavad seda edasi nautida, ööklubidele ja õllepidudele aga taaskehtestatakse 18% maksumäär. Kahjuks ei soovi kultuuriminister sellist lahendust, vaid lajatab serviti ühtlase hinnatõusuga.

Selline käitumine ei ole kultuurne ega euroopalik. Euroopa Liidu 27-st liikmesriigist 24 rakendavad väärtkultuuri üritustele tavapärasest madalamat maksumäära, et soodustada väärtkultuuri tarbimist.

Julgus on imetlemisväärne omadus, ent võib kalliks maksma minna suhteliselt kogenematule kultuuriministrile, kes on toonud turule oma naha küsimuses, kus mistahes kultuuriministril pole võita midagi, kaotada aga oma valdkonna inimeste usaldus ja lugupidamine.

Igor Gräzin valetas ja peab presidendi ees vabandama

Eile keskpäeval Raadio 4 intervjuus valetas Igor Gräzin Reformierakonnast selges vene keeles president Toomas Hendrik Ilvese kohta nii, et suu suitses.

Rääkides Ilvese valikust õiguskantsleri kohale ütles Gräzin sõna sõnalt: „Lõppude lõpuks solvas meid (Reformierakonda) natukene see, et meie kandidaadi (Ülle Madise – HR) lükkas president tagasi eelkõige selle pärast, et ta on naine. Asi on selles, et tal on doktorikraad ja palju suurem kogemus. Ja ta pole seotud ühegi erakonnaga, sest ta on terve elu olnud seotud valimiskomisjoniga ja nii edasi ja nii edasi. Ainuke vastuargument – ta on naine. Ma arvan, et see pole väga tõsine (argument).”

Olin koos Igor Gräziniga Raadio 4 otse-eetris ning omalt poolt selgitasin: „Igor lihtsalt ei räägi tõtt, kui ta väidab, et president ei esitanud Ülle Madise kandidatuuri selle pärast, et ta on naine.”

Pärast palusin Raadio 4-st selle intervjuu salvestuse, et see üle kuulata. Kuula nii või naa, aga selles intervjuus topib Gräzin presidendi suhu sõnu, mida riigipea pole eales öelnud. (Selle intervjuu leiab ka Raadio 4 koduleheküljelt, eetris oli see umbes 12.25.)

President Ilves pole mitte kordagi mitte kusagil Ülle Madise midagi rääkinud. President on selgitanud ainult neid põhjuseid, miks ta esitaks õiguskantsleriks Allar Jõksi kandidatuuri.

Rääkimata sellest, et president Ilves põlgaks mistahes inimese ära selle pärast, et ta on „valest” soost. Vaevalt leidub Eestis üldse ühtki niisugust tipp-poliitikut, kes valiks inimesi vastavalt sellele, kummast soost nad on.

Teen siinkohal Igor Gräzinile, kolleegile Riigikogu põhiseaduskomisjonis, sõbraliku ettepaneku: esiteks tunnista, et sa valetasid raadiokuulajatele. Teiseks olgu sul niipalju mehisust, et sa oma vale pärast presidendilt avalikult vabandust palud.

AMJ! Ehk ainult mitte Jõks

Reformierakonna ja Keskerakonna fraktsioon on ilmselt kokku leppinud, et kättemaksuks õiguskantsler Allar Jõksi hea töö eest kukutatakse tema kandidatuur täna Riigikogus läbi.
Viimased seitse aastat õiguskantslerina töötanud Jõksi suurimad saavutused on see, et ta on vähendanud võõrandumist riigi ja rahva vahel ning survestanud parteisid paljudes ebameeldivates küsimustes.

Kõige värskemaks näiteks on Jõksi erimeelsused erakondade rahastamise küsimuses, mille ta viis riigikohtusse. Vaevalt on SL Õhtulehe lugejate seas mõni inimene, kes peab senist erakondade rahastamise süsteemi heaks ja ausaks. Samas tasub meenutada, et kõige kallimad valimiskampaaniad korraldasid eelmisel kevadel just Keskerakond ja Reformierakond.

Läbi aegade ongi Jõksil kõige tugevamad konfliktid olnud just Reformierakonna ja Keskerakonnaga ning just need parteid on sageli süüdistanud Jõksi poliitikute mängumaale tungimises. Kuna Jõksi ametiaeg saab uue aasta märtsis täis, siis avaneski nüüd võimalus talle sõltumatuse ja ausa töö eest ära panna.

USA eelmiste presidendivalimiste ajal iseloomustas George Bushi vastaseid põhimõte: ükskõik kes, ainult mitte Bush! Täpselt sama põhimõtet näikse nüüd järgivat KeRe liit.

Keskerakond pettis Ilvest
Ainult ei kui USA üldrahvalikel valimistel selline poliitika edu ei toonud, siis Riigikogu seinte vahel on Reformierakonnal ja Keskerakonnal Jõksile ära tegemiseks hääli piisavalt.

Kõnekas on juba see, milliste vahenditega Jõksile ära tehakse. President Toomas Hendrik Ilves esitas Allar Jõksi õiguskantsleri kandidaadiks pärast korduvaid kohtumisi kõigi Riigikogu fraktsioonidega. Ilvese otsus esitada Jõks õiguskantsleri kandidaadiks ka järgmiseks seitsmeks aastaks oli igati loogiline, sest teda toetasid sotsiaaldemokraadid, isamaalased, rohelised ja rahvaliitlased ehk kokku 41 Riigikogu liiget. Reformierakonnal ja Keskerakonnal oli kummalgi oma kandidaat.

Alles pärast presidendi otsust esitada Jõks, loobus Keskerakond oma kandidaadist ning hüppas Reformierakonna kandidaadi taha. Niisugune käitumine näitab üheselt, et Keskerakonnal on üsna ükskõik, kellest saab järgmine õiguskantsler, peaasi, et selleks poleks Allar Jõks.

Kõnekas on seegi, millisel kiirmarsil KeRe Jõksi kukutab. Seda tahetakse teha kolme Riigikogu tööpäevaga, sest alles neljapäeval kohtus presidendi esitatud õiguskantsleri kandidaadiga põhiseaduskomisjon ning juba tänaseks surus KeRe selle küsimuse otsustamise vastu ülejäänud nelja parlamendipartei tahet Riigikogu päevakorda.

Allar Jõksi praegune ametiaeg lõppeb alles märtsis ja seega polnud tema küsimuses hääletusega kusagile kiiret. KeRe kardab ilmselgelt, et kui jõulusagina varjus ei õnnestu läbi kukutada rahva tugeva toetusega presidendi poolt esitatud rahva tugeva toetusega õiguskantslerit, siis vähendab see nende kahe partei populaarsust. Seepärast kiirustatakse ebapopulaarse otsuse tegemisega, et vältida avalikku arutelu ning ajakirjanduse kriitikat.

Sotsiaaldemokraadid hääletavad kindlasti Allar Jõksi poolt, sest Eesti vajab tugevat sõltumatut õiguskantslerit, mitte paari erakonna puudlit.

Jõksi näidishukkamine
Kui KeRel õnnestub Allar Jõksi kandidatuur teisipäeval läbi kukutada, siis on see väga selge hoiatus kõigile teistele põhiseaduslike institutsioone juhtivatele inimestele: vältige konflikte valitsuse, Riigikogu ja mõningate parteidega. Olge vait ja vagusi! Kui te olete sõltumatu ja jõuline nagu Jõks, siis kaotate karistuseks võimaluse teha oma tööd kaks ametiaega.

Allar Jõksi näidishukkamine on ohtlik Eesti riiklusele, sest see loob väga ohtliku pretsedendi.
Sotsiaaldemokraadid hääletavad kindlasti Jõksi poolt, sest me vajame õiguskantslerit, kes töötab kogu Eesti ja mitte ainult paari partei huvides. On üldteada mitme mõjuka reformierakondlase vastuseis Allar Jõksile. Aga ma väga loodan, et avalikkuse survel jäävad Reformierakonnas peale sellised poliitikud nagu Andrus Ansip, kes on seni avalikes esinemistes toetanud Jõksi jätkamist.

See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.

Tuntud putinlased Mall Hellam ja Ilmar Raag

Esmaspäeval räägiti Riigikogus kolme komisjoni ühisistungil mitu tundi kodanikuühiskonna arendamisest. Sel arutelul osalesid paljud meie kodanikuühiskonna eestvedajad, teiste seas Mall Hellam. Tänagi tuututati Riigikogu suures saalis samal teemal mitu tundi.

Kahjuks tundub, et kogu see jutujoru ainult jutujoruks jääbki. Kuigi päris üksikasjalikult käsitleti Riigikogus nii kodanikuühiskonna rahastamist, sellele soodsa seadusandliku keskkonna loomist ning mittetulundusühenduste kaasamisest poliitika kujundamisesse.

Tegelikku suhtumist kodanikuühiskonda ilmestas aga suhtumine ühte esmaspäeval kodanikuühiskonna nimel tehtud avaldusse. Nimelt teatasid Mall Hellam ja Ilmar Raag Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) ja Avatud Eesti Fondi nimel tehtud pressiteates, et nad peavad Reformierakonna ja Keskerakonna plaani vahetada Allar Jõks välja uue õiguskantsleri vastu põhjendamatuks ning see plaan kannab endas «väga ähvardavat sõnumit poliitikutelt rahvale».

Seepeale teatas Jürgen Ligi vastuseks, et Allar Jõksi kandidatuuri kaitsevad „putinlased”. Täies ilus kõlas tema mõte nii: „EMSL käitub kui Jõksi vihavaenlaste ühendus. Mitu häält nad arvestasid talt nii võtta? Kui pöördujate meelest on Põhiseaduse 7 aastane ametiaja piirang ja Riigikogu hääletamine riigile ohtlik, pole meil palju rohkem ühist kui netiühendus. Kuidas saan ma veel Jõksi kandidatuuri kaitsta, kui tema selja taga on putinlased? Riigikogu ei saa hääletada kellegi poolt tingimustel, et ta ise on pätt ja kandidaat asendamatu.”

Mis kodanikuühiskonnast ja kodanike kaasamisest me räägime, kui nende kõige mõjukamate katusorganisatsioonide esindajad käratatakse kohe vait ja nad pannakse ühte patta Eesti iseseisvuse vastastega, kui nende seisukohad ei meeldi?

Politsei ametikeeles öeldakse sellise avalduse peale: side lõpp.

Ärge kulutage nii palju! Kulutage palju rohkem!

Just nii vastukäivat kriitikat pälvis täna Riigikogus vastu võetud 2008. aasta riigieelarve. Esmalt heitis opositsioon sellele ette liiga optimistlikku kulude planeerimist ning seejärel nõudis paljudesse erinevatesse valdkondadesse palju rohkem raha kui valitsusliit seda sinna kavandas. Kuigi ilmselgelt on võimatu saavutada korraga kaht risti vastupidist eesmärki.

Heaks näiteks oli Keskerakonna käitumine, mis ühelt poolt nõuab täiendavat pensionitõusu, kuigi pensionid tõusevad järgmisel aastal niigi rekordilised 22%. Teisalt nõudis Keskerakond riigieelarve kulude vähendamist ja suurema summa reservi panemist.

Tänu viimaste aastate tormilisele majanduskasvule on riigieelarve kasv tormiline, kuid teisalt paneb valitsusliit üle 3 miljardi krooni ka tagavaraks kõrvale. Seda põhjusel, et reageerida kiiresti ja paindlikult majanduskasvu aeglustumisele ning sellega paratamatult kaasnevatele ebameeldivatele nähtustele.

Peamiselt keskenduski tänavu tähelepanu sellele, kas ja kuidas eelarve aluseks olevad majandusprognoosid paika peavad. Esialgu on meedias tooni andnud need arvamusliidrid, kes meie lähituleviku lage võimalikult mustaks maalivad. Kellel tegelikult õigus on, näitab siiski alles aeg.

Riigieelarve tulude poolt ei mõjuta ainult majanduskasv, vaid ka näiteks aktsiiside tõus ja ka järgmisel aastal jätkuv keskmise palga tõus, mis suurendavad riigieelarvesse laekuvaid aktsiise, tulu- ja sotsiaalmaksu.

Mida ja kuidas riigieelarves oleva raha eest tehakse, jäi paljuski tähelepanuta ning valmistavad järgmisel aastal avalikkusele kindlasti meeldivaid üllatusi. Näiteks pälvisid vähe tähelepanu töövõtjatele ja pensionäridele meeldivad uudised, küll aga võimendati üle riigieelarves ette nähtud alkoholi-, tubaka- ja kütuse aktsiisitõuse.

Kui eelarvest peaks välja tooma ühe uue ja uhke asja, siis sotsiaaldemokraadina osutan sellele, et vastavalt meie valimislubadusele toetab Riigikogu järgmisel aastal esimest korda omavalitsusi uute lasteaiakohtade loomisel ja lasteaia õpetajate palga tõstmisel.

Riigi poolne 300 miljonit kaasab teist sama palju omavalitsustelt ning innustab omavalitsusi looma uusi lasteaiakohti. Just lasteaiakohtade puudus on noorte perede suurim peavalu ja põhjus, miks esimese või teise lapse sündi edasi lükatakse. Esialgu 4-aastasena kavandatud lasteaedade toetamise programm

Mis on MuPo mure?

Eile öösel hukkus kuus kodutut Põhja-Tallinna linnavalitsusele kuuluvas hoones, kus poleks tohtinud inimesi viibida.

„Kahjuks pole linnaosa võimuses panna iga asustamata hoone juurde seisma politseinikku," väitis seejärel Põhja-Tallinna linnaosavanem Enno Tamm.

Tegelikkus on veidi teine. Juhuslikult tuli Tallinna linnavalitsus just eile välja suurejoonelise sooviga palgata juurde 25 munitsipaalpolitseinikku, kes hakkavad väidetavalt suurürituste ja teeremontide ajal liiklust reguleerima. See pole sugugi odav lõbu, sest MuPos töötab juba praegu 54 inimest ning inspektorite palk jääb vahemikku 8200 – 18 700 krooni.

Munitsipaalpolitseinike arvu suurendamist põhjendades kinnitas abilinnapea Taavi Aas enesekindlalt: „Tallinn on suurim ja majanduslikult võimsaim omavalitsusüksus, kellel on olemas nii materiaalsed võimalused kui ka inim- ja pädevusressurss, et astuda samme liiklusohu minimeerimiseks.”

Seega on Tallinna linnal politsenike palkamiseks raha küll. Kahju ainult, et kavandatava patrullekipaažide suurendamise eesmärk on eelkõige see, et „munitsipaalpolitsei oleks linnapildis paremini nähtav”.

Loodetavasti mõtleb linnavalitsus eilse õnnetuse järel veel korra, kas MuPo mundrimehi on rohkem vaja Õllesummeri ajal Pirita teel show tegemiseks või linna vara valvamiseks ja kodutute öömajja juhatamiseks.

Jätkuvalt peavad Tallinna sotsiaaldemokraadid õigeks, et kui MuPo tööpõldu laiendada, siis tuleb nad panna hoopis parkimistrahvidega tegelema, sest praegu maksab linn sellise toreda teenuse eest erafirmale 20 miljonit krooni aastas.

See artikkel ilmus ka tänases Linnalehes.

Põletik valitsuse terves ihus?

Poliitdoktorid panid nädala alguses mureliku diagnoosi: valitsuse muidu nii terves ihus on tekkinud põletikukolle majandusminister Juhan Partsi ümber. Ja mis kõige hullem: see kolle ohustab Tallinna–Tartu maantee laiendamistööde algust, bussi- ja praamiliikluse korrastamist ning mida kõike veel.

Tõsi ta on, et valitsusliidus on tekkinud pinged Reformierakonna ja IRLi vahel – seda nii Nord Streami gaasijuhtme ning nüüd ka mõningate majandusministri haldusalasse käivate probleemide pärast. Aga nagu ikka, on poliitdoktorite ohuhinnang üle pakutud. Kui lahutada loost Andrus Ansipi valitsuse «sügavaima kriisi kohta» arusaadav ajakirjanduslik liialdus, siis jääb järele järjekordne õpetlik näide Eesti valitsusliitude üldise toimimisloogika kohta.

Kes on Liivimaa parim ratsutaja?
Eestis on juba 15 aastat ihaletud tõupuhast parem- või vasakpoolset valitsust. Paraku pole seda veel kordagi sündinud. Tavaliselt on meie valitsuste retsept olnud kaks osa parempoolseid ja üks vasakpoolseid või vastupidi. Nende koosluste juures räägivad opositsiooni jäänud erakonnad tavaliselt sellest, et maailmavaateliselt nõrgem pool kaotab valitsuses oma näo.

Tegelikkus on hoopis teistsugune. Valitsuse sees käib kõva konkurents valijate toetuse pärast mitte erinevate, vaid sarnast maailmavaadet kandvate erakondade vahel. Praeguses valitsuses võistlevad just Reformierakond ja IRL selle üle, kes on tegelikult Liivimaa parim ratsutaja. Mis võimaldab sotsiaaldemokraatidel rahulikult oma huve teostada, tegeldes näiteks avaliku sektori palgatõusude, toimetulekutoetuse tõstmise, lasteaedade rahastamise ja muude meile omaste asjadega.

Väiksed pinged praeguses valitsuses pole ka midagi uut ega üllatavat. Pärast 2003. aasta valimisi lõppes Res Publica ja Reformierakonna koostöö valitsuses esialgu kavandatud liitumise asemel hoopis sellega, et paremparteide omavaheline vihane konkurents viis valitsuse lagunemiseni.

Ka Rahvaliidule ei saanud viimastel riigikogu valimistel saatuslikuks mitte ainult korruptsiooniskandaalid, vaid ka maailmavaatelt lähedase Keskerakonna varju jäämine. Kuna kahe aasta vältel ühes valitsuses ei paistnud Villu Reiljan Edgar Savisaare selja tagant lihtsalt välja, siis lõi Keskerakond väiksemalt vennalt hulga hääli üle.

Ära panna või ära teha
Enamikule SL Õhtulehe lugejatest on üsna ükskõik, mis värvi kassid parasjagu valitsuses on, peaasi, et nad hiiri püüavad. Seepärast on ka sotsiaaldemokraatide suurim mure, kuidas leppida võimalikult kiiresti kokku Tallinna–Tartu maantee laiendamiskava rahastamine. See tee on lisaks liiklusohutuse tagamisele oluline selleks, et töökohad liiguksid Tallinnast ja Harjumaalt ka Kesk- ja Kagu-Eestisse. Kui näiteks Põlvas toodetud kaupu pole võimalik kuluefektiivselt toimetada kõige ostujõulisemale siseturu osale ehk Tallinna ja Põhja-Eesti sadamate kaudu välisturgudele, siis ei koli töökohad Põlvasse, vaid põlvamaalased kolivad Tallinna.

Sellest ei võida Eestis keegi, kui kusagil kuluaarides üritatakse majandusminister Juhan Partsile külge pookida Toivo Jürgensoni mantlipärija imagot. Mis tahes tühjast tülist hoopis kaotavad need tavalised reisijad, kelle huvides on valitsuse üksmeelne tegutsemine bussijuhtide streigi ärahoidmiseks ja praamipiletite järsu hinnatõusu leevendamiseks.

Praegune valitsus on juba esimese poolaastaga teinud päris palju häid asju ning nagu näitavad avaliku arvamuse uuringud, oskavad meie valijad seda hinnata. Kui valitsusliit tahab toetust hoida ja kasvatada, siis on mõistlik keskenduda ärapanemise asemel vajalike asjade ärategemisele.

Kahjuks on praegune opositsioon nii nõrk, et ei esinda oma valijate huve, valitsusliidu survestamisest rääkimata. Isegi parandusettepanekuid riigieelarvele esitas nüüdne opositsioon mitu korda vähem, kui seda on tehtud varasematel aastatel. Riigieelarve teisele lugemisele võtsid kogenud kolleegid kaasa hambaharja ja habemeajamistarbed, aga opositsioon lasi nad koju vaid mõnetunnise loiu arutelu järel. Kui opositsioon jalad kõhu alt välja võtaks, sunniks see ka valitsusliitu tõhusamalt tööle.

See artikkel ilmus ka tänases SL Õhtulehes.

Mart Laar tulistas ametniku pilti

Sel sügisel andis ühe valitsuspartei esimees Mart Laar tihedat tuld ametniku pildi pihta. Seekord õnneks paukpadrunitega ning ülekantud tähenduses.

Põhjus, miks kahekordne ekspeaminister otsustas just riigiametnikke populistlikult rünnata, on kurb. Eestis on halvaks kombeks vastandada avalikku sektorit ja erasektorit, ehkki see on sama rumal nagu vastandada vasakut ja paremat kätt.

Kahjuks valdab Eesti meediaruumis hoiak, et kuna avalikku sektorit rahastatakse riigieelarvest, siis on see sektor teravdatud kriitika all, aga erasektor on avaliku kriitika alt suuresti väljas, sest erafirma eesmärk on ükskõik kuidas kasumit teenida. Avalik sektori palgad on tavaarusaama kohaselt põhjendamatult suured ja läbipaistmatud, erasektoris käivad palgatõus ja tootlikkus seevastu käsikäes.

Pidasin seda artiklit kirjutades nõu mõne maineka erasektoris (!) töötava majandusanalüütikuga ning sain kinnitust oma veendumusele, et tegelikkus erineb oluliselt meedias maalitud mustvalgest pildist.

Tõeline palgaralli käivitus Eestis 2004. aastal pärast ühinemist Euroopa Liiduga ning palgarallit vedasid selgelt erafirmad. Esiteks põhjustas palgaralli avanenud euroliidu tööturg. Teiseks välisinvesteeringute ja eurotoetuste abil kiirenenud majanduskasv ja sellega kaasnenud järsk sisetarbimise kasv.

Eriti karm oli palgaralli ehituses, kuna kinnisvarabuum suurendas selles sektoris järsult nii töökohtade arvu kui ka palgataset. Ehituse mõju muu majanduse palgatasemele on viimastel aastatel aga väga suur, sest tänavu esimeses kvartalis oli Eestis ehituses hõivatud 11,2% kõigist töötajatest.

Paraku pole ehitussektori mõju meie majanduse konkurentsivõimele sugugi meeldiv, sest äsja kirjutas ühes artiklis Hansabank Marketsi analüütik Maris Lauri: „Ehitus on Eestis praegu selgelt tootlikkust hävitav sektor – uued töötajad ei tooda enam väärtust juurde, nad hävitavad seda.”

Tunnustada tuleb eksportivaid ettevõtteid, sest nad olid sunnitud palgaralliga kaasa minema, kuid erinevalt siseturul tegutsevatest firmadest suutsid nemad samaaegselt oma tootlikkust tõsta. Alles tänavu on ka eksportivate ettevõtete tootlikkus kasvanud aeglasemalt kui palgad.
Seega hõõruvad mõned ettevõtlusjuhid ülekohtuselt avalikule sektorile nina alla tootlikkust ületavat palgatõusu olukorras, kus mitmes suures majandusharus on tootlikkuse kasv palgatõusudest mitu aastat pikalt maas olnud.

Kuna avalik sektor pole nii paindlik kui erasektor, spurtisid erasektori palgad viimastel aastatel pikalt ette. Võrreldavatel ametikohtadel on riigi palgal olevate inimeste töötasu juba 2000 krooni madalam kui eraettevõtetes. Mistõttu erasektor ostis riigilt järjest üle parimaid politseinikke, õpetajaid ja ametnikke.

Tekkinud olukorras on loomulik, et sotsiaaldemokraadid täitsid ühe esimese asjana oma valimislubaduse tõsta palku õpetajatel, politseinikel ja isegi paljukirutud ametnikel. Kui valitsus ei tõstaks 2008. aasta riigieelarves avaliku sektori palku, siis põlistataks pikaks ajaks olukord, kus avalik sektori töötajad teenivad ebaõiglaselt väikest palka. Seega ei võeta avaliku sektori palgatõusu numbreid mitte laest, vaid näiteks hariduses ja sisejulgeolekus tõstetakse need välja sellest sügavast august, kuhu nad erasektori käivitatud palgaralli käigus kukkusid.

Mõned ettevõtlusjuhid on viimasel ajal avaliku sektori ja eriti ametnike palgatõusu peale käredalt pahandanud. Meenutan neile hiljuti Eesti Päevalehes ilmunud Indrek Neivelti sõnu: „Ka paljude kritiseeritud avaliku sektori palgatõususus ei ole midagi halba. /…/ Ka sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolmesaja-neljasaja euro eest kuus, on möödas.”

Olen ise töötanud mõned aastad riigikantselei ametnikuna, kokku kolme peaministri alluvuses. Seepärast tean täpselt, et juba sajandi alguses oli paljude riigikantselei töötajate põhipalk vaid 50-60% nende tegelikust sissetulekust, sest põhipalgale lisandusid lugematud lisatasud „nõutust tulemuslikuma töö”, võõrkeelte oskuse ja tont teab mille eest veel.

Kahjuks pole sest saati avaliku sektori palgasüsteemis midagi muutunud. Varasemad valitsused kartsid palgasüsteemi korrastada ja uus valitsus seda esimese poole aastaga lihtsalt teha ei jõudnud. Ühe meeldiva erandiga – oma haldusalas juba korrastab palgasüsteemi ja kaotab ametikohtade tabelitest surnud hingi sotsiaaldemokraat siseminister Jüri Pihl.

See artikkel ilmus ka tänases Eesti Päevalehes.

Evelyn Sepp tegi 17 sõna pikkuses seaduses 2 viga

See on ilmselt uus Eesti rekord seadusandluses, et Evelyn Sepp tegi 17 sõna pikkuses parandusettepanekus kodakondsuse seadusesse kaks ränka viga.

Äsja lõppes Riigikogus Keskerakonna esitatud kodakondsuse seaduse eelnõu arutelu. Ühelauseline ning 17 sõna pikkune parandusettepanek kõlas nii: "3) laps, kelle mõlemad vanemad elavad tema sündimise ajal Eestis alalise elamisloa alusel, kuid ei ole Eesti kodanikud."

Lahtiseletatult on parandusettepaneku eesmärk anda koheselt Eesti kodakondsus meie riigis sündinud lastele, kelle vanemad siin alaliselt elavad, kuid pole Eesti kodanikud.

Esimene viga selles parandusettepaneku tekstis on see, et selle alusel saaks koheselt Eesti kodakondsuse ka näiteks selline laps, kelle üks vanem on Läti ja teine Soome kodanik. Tegelikult soovis Keskerakond anda koheselt kodakondsuse nende vanemate lastele, kel pole ühegi riigi kodakondsust, kuid kahjuks oli seaduseelnõu sõnastatud erakordselt lohakalt.

Teine suur lohakusviga selle eelnõu puhul oli asjaolu, et selles kasutati mõistet "alaline elamisluba", mille kaotas Eesti seadusandlusest juba Riigikogu eelmine koosseis.

Juhin tähelepanu neile lohakusvigadele sel põhjusel, et need väljendavad autorite pealiskaudset suhtumist oma loomingusse. Nii pealiskaudne suhtumine näitab, et eelnõu eesmärk pole mitte muuta olukorda, kus umbes 14 000 alla 18 aastasel Eesti elanikul pole ühegi riigi kodakondsust, vaid soov ületada korraks ajakirjanduse uudiskünnis.

Taustaks niipalju, et kõigil kodakondsuseta Eestis elavatel lastevanemetel on juba praegu võimalus saada oma lapsele Eesti kodakondsus esitades selleks enne lapse 16-aastaseks saamist lihtsalt kirjalik taotlus. Kuna tuhanded vanemad pole seda õigust kasutanud, siis nad kas ei tea sellest võimalusest või ei ole sellest huvitatud.

Sisuliselt on Keskerakonna muudatusettepaneku suurim viga see, et see ei arvesta vanemate tahtega ning tekitab topeltkodakondseid.

Juba eelmiste valitsuse ajal on korduvalt tehtud teavituskampaaniad, mille eesmärk oli teavitada vanemaid sellest, et nende lapse Eesti kodakondsus on ühe avalduse esitamise kaugusel. Kindlasti jätkab neid teavituskampaaniaid, loodetavasti varasemast paremini adresseerituna ning kindlasti vähendab see kodakondsuseta alaealiste arvu.

Ent kindlasti on Eestis ka selliseid kodakondsuseta vanemaid, kes on teadlikult otsutanud jätta oma lapsele õiguse passisaamise ikka jõudes ise otsustada, kas valida Eesti, Vene või võimalusel ka mõne muu riigi kodakondsus. Eesti riigil pole õigust vastu nende vanemate tahet Eesti kodakondsust peale suruda.

Andes kodakondsuseta vanemate lastele sünnihetkel automaatselt kodakondsuse tekitab Eesti
riik olukorra, kus täiskasvanuks saades võivad need lapsed võtta mõne teise riigi kodakondsuse ning nii hakkab meil tekkima topeltkodakondsusega kodanikke, ehkki see on vastuolus Eesti põhiseadusega ning riiklike huvidega. Just seda tüüpi praktika kodakondsuseta vanemate lastele automaatse kodakondsuse omistamisel on tekitanud tõsiseid probleeme Lääne-Euroopa riikidele, kus seda praktikat on kasutatud aastakümneid.

Näiteks Iirimaal tekkis olukord, kus teistes EL liikmesriikides elavad kodakondsuseta inimesed sõitsid sünnitama Iirimaale, kuna seal sündinud lapsele tagati koheselt Iirimaa ehk laiemalt euroliidu kodakondsus. Kindlasti ei ole see Eesti huvides avada oma seadusandluses samasugune auk, mida Eestis pikaajaliselt elavate vanemate asemel hakkavad kasutama teistes EL riikides elavad immigrandid.

Sotsiaaldemokraadid soovitavad: uurime välja, miks kodakondsuseta vanemad oma lastele Eesti kodakondsust ei taha. Kui selleks on teadmatus, siis teavitame. Keskerakond oma eelnõu ette valmistades mingeid uuringuid kahjuks ei teinud. Kõik Evelyn Sepa selgitused sel teemal olid puhtalt oletuslikud. Kui vanemate huvipuuduse põhjuseks on aga soov jätta valikuvõimalus oma lastele, siis tuleb seda valikut austada.

Kuidas kommunistid võltsisid Narva nukuvalitsuse ajalugu

Tänases Postimehes ilmus artikkel sellest, et 90 aastat tagasi 29. novembril Narvas välja kuulutatud Eesti Töörahva Kommuuni mälestusmärk püsib piirlinnas tänini. Kahjuks ei ole selles loos kirjeldatud anekdootlikku seika selle kohta, et mälestusmärk on rajatud kohta, millel Narva nukuvalitsusega mingit pistmist pole.

Nagu kinnitab Narva muuseumi direktor Andres Toode, kuulutati töörahva kommuun välja hoopis Aleksandri kirikus. (See on ka üks suuremaid Eesti kirikuid, mis pidi mahutama korraga tuhandeid Kreenholmi töölisi ning mida viimastel aastatel tänuväärselt renoveeritakse.) Kui kommunistid otsustasid seitsmekümnendatel aastatel püstitada kunagisele nukuvalitsusele mälestusmärgi, siis leiti, et pühakoda ja kommunistlik mälestusmärk ei sobi kokku.

Seetõttu otsustati täiesti kompelksivabalt ajalugu võltsida ning püstitati mälestussammas hoopis Narva raekoja kõrvale.

Seda kummalisem on, et Narvas püsib tänini mälestusmärk Eesti Vabariigi vastasele nukuvalitsusele meie riigi 90. aastapäeva eel ning kohas, mis on puhas ajaloovõltsing.

Meie Mehe tööõnnetus Riigikogus

Hetk tagasi võttis Riigikogu vastu seaduse, mis tõstab järgmisel aastal pensione keskmiselt 22%. Nagu arvata võis, anti sellele seadusele ainult poolthääli. Seda enam äratas tähelepanu üksik vastuhääl.

Personaalseid hääletustulemusi oodates imestas Aivar Riisalu kõva häälega: "Huvitav, kes küll sellisele seadusele vastu hääletab!?"

Kui tulemused Riigikogu suurele tabloole ilmusid, pööras kogu Riigikogu täissaal pead, et teada saada, kes on see eelviimases pingis istuv keskerakondlane, kes Eesti kõigi aegade kõige suurema pensionitõusuga päri pole.

Ennäe imet, tagareast naeratas vastu Aivar Riisalu! Puhkes rõõmus lärm ja aasimine, sest nagu Riisalu ise tunnistas, hääletas ta pensionitõusu vastu kogemata, mitte soovist odavat populaarsust võita.

Palgatõusu üle on ebaõiglane viriseda

Alustuseks palun lugejatel ära arvata, kes on järgneva tsitaadi autor:

a) Ametiühingute Keskliidu esimees Harri Taliga;
b) sotsiaaldemokraat Eiki Nestor;
c) Tööandjate Keskliidu juhataja Tarmo Kriis;
d) Hansabank Marketsi makroanalüütik Maris Lauri?

Tsitaat ise on selline: „…kui võrrelda meie ettevõtete kasumeid aastatel 2000-2006 teiste Euroopa ettevõtete kasumitega (kasumi ja käibe suhe), siis oleme riikide arvestuses väga kõval neljandal kohal. Meist on ees vaid Türgi, Iirimaa ja Läti. See tähendab, et teenitud lisandväärtusest on Eestis märksa rohkem läinud omanike kui töötajate taskusse ja meil on olemas tegelikult reserv, mille arvelt töötajate palku tõsta. Tõsi, siin on juba viimase aasta jooksul toimunud suur muutus töötajate kasuks ning mõistagi on see tööandjatele ebameeldiv ja valus. Aga kokkuvõtteks: töötajate palgatõusu üle on Eestis ebaõiglane viriseda, sest seni on neilt saadud märksa rohkem, kui neile on antud.”

Millegipärast ma kahtlustan, et enamus Ärielu lugejaid peab sellise mõtte autoriks kas Taligat või Nestorit. Eks tõekspidamine, et Eesti tööandjad on töövõtjate arvelt hästi elanud sobib ikka ametiühingujuhi või sotsiaaldemokraadi suhu.

Aga ennäe imet! Sedapuhku on nii „ettevõtjavaenuliku” mõtte julgenud avalikult välja öelda hoopis Maris Lauri ajakirja Director viimases numbris. Tsiteerisin Eesti üht mainekamat majandusanalüütikut nii pikalt põhjusel, et sedasorti mõtteavaldusi kohtab Eesti ajakirjanduses haruharva.

Tulistame ametnike pihta
Klassikalistes vesternides on tavaks, et head tegelased kannavad valgeid ja halvad tegelased musti riideid. Nii on vaatajale suisa visuaalselt selgeks tehtud, kelle poolt tuleb olla ja kellele õiglast karistust soovida.

Samasugune mustvalge maailmanägemine kehtib kahjuks suuresti ka Eesti avalikus ruumis. Eesti ajakirjanduses keerutab efektselt kolti heledas kostüümis ettevõtja ning annab imetleva publiku silme all kiirtuld mustade meeste pihta avalikust sektorist.

Publik kiidab tulistamisele takka, sest viimased 15 aastat on eestlastele sisendatud, et eraettevõtlus on efektiivne ühiskonna vedur, avalik sektor seevastu ebaefektiivne ühiskonna pidur. Mida õhem riik, seda parem.

Kuigi Eesti avalik sektor on kindlasti üle Euroopa keskmise edumeelne ja edukas. Kui tuua vaid üks näide, siis suudab Eesti võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega silmapaistvalt efektiivselt ära kasutada euroliidu toetusmiljardeid, sest meie bürokraadid olid selleks hästi ettevalmistanud nii ennast kui ka raha lõppkasutajaid.

Selle sügise üks lemmikteema on ettevõtjate katusorganisatsioonide pahandamine avaliku sektori palgatõusu, eriti ametnike palgatõusu pärast. Taustaks nii palju, et 2006. aastal töötas Eesti avalikus sektoris 25 protsenti ja erasektoris 75 protsenti kõigist töötegijatest. Rahandusministeeriumi andmetel on aastatel 1999–2006 Eesti kõigi töötajate palk keskmiselt tõusnud 110 protsenti, riigiteenistujate keskmine palk aga 80 protsenti.

Avaliku sektori töökohtade struktuur erineb seejuures kõvasti erasektorist, sest seal on väga vähe Narva Kreenholmi tüüpi organisatsioone, kus kõrgharidusega töötajaid on vaid mõni protsent ning odava lihttöö tegijaid palju. Avalikus sektoris on tunduvalt rohkem selliseid elukutseid, mis nõuavad kõrgharidust ja seega ka keskmisest kõrgemat palka – mõelgem näiteks õpetajate või ministeeriumiametnike peale.

Järelikult võiks arvata, et avaliku sektori keskmine palk ületab erasektorit. Tegelikus elus see kahjuks sageli nii pole, sest viimastel aastatel on erasektori palgad tõusnud palju kiiremini kui avaliku sektori palgad. Alles äsja teatas Statistikaamet, et esimest korda pärast taasiseseisvumist on erasektoris palgad keskmiselt kõrgemad kui avalikus sektoris.

Vihane võitlus tööjõu pärast
Eelneva jutu taustal võib igati mõista Tööandjate Keskliidu ja Kaubandus-Tööstuskoja pahameelt järgmisel aastal riigieelarvesse kirjutatud palgatõusude üle. Kui riik tõstab palku, siis suudab avalik sektor tööjõuturul erasektorile konkurentsi pakkuda, mis tööjõupuuduses vaevlevate ettevõtete jaoks ei ole kindlasti meeldiv uudis.

Ettevõtjatele oleks see kindlasti hea uudis, kui erasektoris jääb järgmise aasta palgatõus rahandusministeeriumi prognoositud 15% asemel 8% tasemele nagu ennustab Tööandjate Keskliit. Aga kindlasti ei saa erasektor eeldada, et avalik sektor peab oma palgatõusu puhul piirduma sama numbriga, sest palgakasv on avalikus sektoris olnud pikki aastaid ebaõiglaselt aeglasem.

Muidugi on ettevõtlusorganisatsioonidel lihtsam süüdistada valitsust, kui tunnistada ebameeldivaid tõsiasju. Ketserlikult kirjutas Indrek Neivelt hiljuti Eesti Päevalehes: „Ka paljude kritiseeritud avaliku sektori palgatõususus ei ole midagi halba. /…/ Ka sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolmesaja-neljasaja euro eest kuus, on möödas. Nii lihtne enam ettevõtjate elu ei ole. Niisiis kiirendab valitsus avaliku sektori palgatõusuga jällegi möödapääsmatuid muutusi.”

Mart Laar kurtis hiljuti, et mõnede ministeeriumite ametnike palgatõusu tuleb kärpida, sest see on kiirem kui nende tootlikkuse tõus. Olen ise töötanud kolm aastat riigiametnikuna ning tean hästi, et ühes ja samas riiklikus organisatsioonis töötavad sama palga eest mõned ametnikud 10 tundi ja teised 6 tundi päevas. Olen nõus ka nende kriitikutega, kes nõuavad riigisektoris ametnike arvu kahandamist, sest siin-seal on see tõesti vajalik.

Seni annab parimat eeskuju avaliku sektori efektiivsemaks muutmisel sotsiaaldemokraat Jüri Pihl, kes kaotab järgmisel aastal sadu piirivalvurite, politseinike ja päästeametnike töökohti. Pihl ei koonda töötajaid, vaid surnud hingi, mõttetult kirjas olnud ametikohti, mis ei kustutanud tuld ega püüdnud pätte. Lisaks korraldab Pihl näiteks päästeametnike tööd ümber moel, mis muudab nende töö efektiivsemaks ning võimaldab koondatud ametikohtade arvelt palku tõsta.

Ent taas kehtib lubamatult mustvalge arusaam, et tootlikkusega on probleeme ainult avalikus sektoris ning et ainult avalik sektor veab majanduslikult ebaefektiivset palgatõusu. Tootlikkuse ja palgakasvu vahet on kiiresti kasvatanud hoopis pankade käivitatud kinnisvarabuum. Tsiteerin veelkord Maris Laurit: „Kui see nõudlus aga järsku kasvama hakkas (nagu ehituses), jooksid palgad teenustesektoris eest ära. See aga hakkab rõhuma neid sektoreid, mis majandust tegelikult toidavad – tootmine ja eksport. Ehitus on Eestis praegu selgelt tootlikkust hävitav sektor – uued töötajad ei tooda enam väärtust juurde, nad hävitavad seda.”

Sotsid Savisaare häälte kallal?
Lõpetuseks tänan Tööandjate Keskliidu juhatajale Tarmo Kriisi, kes süüdistas eelmisel nädalal ajakirjanduses sotsiaaldemokraatide selle pärast, et me soovime ametnike palka tõstes Edgar Savisaarelt valijaid üle lüüa.

Kriisi väide ei pea paika, kuid toimib sotsiaaldemokraatide jaoks kindlasti hea tasuta reklaamina. Sotsiaaldemokraadid ei püüa avaliku sektori ega isegi mitte ametnike palku tõstes Keskerakonnalt hääli üle lüüa. Teeme seda lähtudes teadmisest, et Eesti riik peab olema mitte õhukene, vaid tugev. Et riigi palgal peavad olema head ja konkurentsivõimelised töötajad. Tugev riik on ka ettevõtjatele hea partner, nagu tõestavad näiteks Soome pikaajaline püsimine maailma kõige konkurentsivõimelisemate majanduste edetabeli tipus.

See artikkel ilmus tänases ajakirja Ärielu numbris.

Rakvere Gümaasiumi parima õpetaja stipendium

Laupäeval tähistas 95. sünnipäeva Rakvere Gümnaasium, mille on alates 1918. aastast lõpetanud 7995 inimest. Muidugi on iga kooli juubeli suurim rõõm saada kokku nende inimestega, kellest paljudega käisime 11 aastat koos samas klassis.

Üleeilsel peol oli üks ilusamaid hetki aga ka see, kui kevadel loodud Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja tunnustas kirjandusõpetajat Mare Muiki 30 000 krooni suuruse stipendiumiga. Heameel oli selle pärast, et just see legendaarne õpetaja tunnustuse osaliseks sai, kuigi samavõrra oli kahju sellest, et mitu teist sama väärt õpetajat sedapuhku stipendiumit veel ei pälvinud.

Ehk nagu küsis stippi vastu võttes Mare Muik ise: “Kas te teate meie koolis mõnda õpetajat, kes ei ole hea?”

Sama head meelt tegi aga asjaolu, et leidub piisavalt vilistlasi, kes oma kooli õpetajaid toetades ja tunnustades tahavad hoida ja tõsta oma kodukooli taset. Järgmise stipi või järgmised stipid tahab vilistlasi koondav sihtasutus välja anda järgmisel kooli sünnipäeval. Kõigil neil, kes tahavad seda head üritust toetada soovitan vaadata sihtasutuse kodulehekülge aadressil:
http://www.rakgym.edu.ee/sihtasutus/.

Juhan Peeglist

Kui mina Tartu Ülikooli jõudsin, oli Juhan Peegel ägedamast õppetööst juba kõrvale tõmbunud ja tunniplaanis olid tal ainult mõned üksikud sissejuhatavad loengud.

Seda hardamalt ootasid esmakursuslased legendaarse professori esimest loengut. Mille algus venis üle akadeemilise veerandtunni. Viimaks läks auditoorumi uks lahti ja Peegel astus vaikselt sisse.

"Ma vabandan oma hilinemise pärast, aga selle eest lähen ma täna varem ära!" teatas ta sissejuhatuseks surmtõsise näoga.

Olen seda Juhan Peeglilt laenatud vabandust kasutanud paljudel puhkudel ja võin kinnitada, et see toimib ka teistes keelekeskkondades ja kultuuriruumides.

Eile meie hulgast lahkunud Peegel oli imetlusväärselt hea inimene ja õpetaja. Kahjuks on viimasel ajal ära ununenud tema kirjanduslik looming. Peegli ausust näitab asjaolu, et tema oma elulool põhinev fragmentaarium "Ma langesin esimesel sõjasuvel" kirjeldas 1940. aastal Eesti kaitseväest punaarmeesse sattunud meeste saatust ausalt ja halastamatult hoolimata sellest, et ilmus see raamat seitsmekümnendate teisel poolel.

Loodetavasti annab mõni kirjastus sellest raamatust peatselt välja uustrüki, sest Peegli teos on kirjanduslikust kõrgklassist ning annab tollesse masendavasse aega suurepärase sissevaate.

Kodusõda Eesti moodi

Alates Aleksander Einselnist ja lõpetades Tarmo Kõutsiga on kõik Eesti kaitseväe juhatajad lõpetanud oma ametis tõsise tüliga kas kaitseministri või presidendiga.

Ei ole mingit põhjust arvata, et kaitseväe juhatajad on eriti konfliktsed inimesed. Samuti pole põhjust arvata, et väga erinevad poliitikud - alates president Lennart Merist ja lõpetades kaitseminister Jürgen Ligiga - on eriti konfliktsed ning kaitseväe suhtes pahatahtlikud inimesed.

Mis siis on nende 15 aastat kestnud ja Eesti riigikaitse arengut pidurdanud ohtlikult konfliktide põhjus? Põhjus peitub ajaloos. Nagu osutas Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja riigikaitse komisjoni ühisistungil riigiõiguse ekspert Ülle Madise, kirjutasid meie põhiseaduse autorid selle riigikaitse osasse presidendi ja kaitseväe juhataja eriti tugeva rolli tulenevat ühest õigustatud hirmust.

Selleks hirmuks oli 1991-1992. aastal kartus, et Eestis tuleb demokraatlike valimiste tulemusena võimule valitsusjuht, kes võib kaitseväe abil ebaseaduslikult võimu haarata. Just seetõttu tõsteti põhiseaduses kaitseväe juhataja sisuliselt peaministriga võrdsele tasemele ning lisaks anti presidendile riigikaitse juhtimises kõigi teiste valdkondadega võrreldes ebatavaliselt suur otsustusõigus. Toon vaid ühe näite: kaitseväe juhataja nimetab ametisse Riigikogu erinevalt kaitseministrist, kes astub ametisse lihtsalt ühe valitsuse liikmena.

Nüüd, 15 aastat hiljem, võime rõõmuga tõdeda, et toonased hirmud ei olnud õigustatud. Seetõttu on mõistlik "normaliseerida" kaitseväe juhataja ja presidendi staatus põhiseaduses. Rõhutan siinkohal, et algatus põhiseaduse muutmiseks tuli presidendilt. See on mitte ainult Eestis, vaid mujalgi kaunis ebatavaline, et riigipea ise loobub osast oma võimust. Tavaliselt käituvad poliitikud vastupidiselt. Seega on riigipea omalt poolt esimese vajaliku sammu teinud.

Nüüd on vaja Riigikogul teha järgmine samm, muuta põhiseadust ning korrastada riigikaitse juhtimise süsteemi tervikuna.

Eelmisel aastal kirjutas Andrei Hvostov Eesti Ekspressis umbes nii: tüli kaitseministeeriumi ja kaitseväe juhtide vahel on läinud nii ägedaks, et kohati tundub, nagu oleks need kaks organisatsiooni unustanud, et nende ülesanne ei ole sõdida mitte üksteisega, vaid Eesti riigi vaenlastega. See väide on ajakirjanduslikult liialdatud, kuid tugev hoiatav tõetere peitub selles kindlasti.

Just seepärast on sotsiaaldemokraadid veendunud, et põhiseaduse muutmine president Toomas Hendrik Ilvese pakutud viisil aitab korrastada Eesti riigikaitse juhtimist mõistlikul moel. Loomulikult on selleks vaja lisaks põhiseadusele muuta alama astme õigusakte ning jõuda lõpuks ometi kaitseväe korralduse seaduse vastuvõtmine, mida pole suudetud 15 aastat valmis saada.

Meil on heameel, et selle töö tegemiseks loob Riigikogu erikomisjoni. See tähendab, et jäme ots riigikaitse edasisel korraldamisel ei ole kolmest erakonnast koosneva valitsuse, vaid kõigi kuue Riigikogus esindatud erakonna kätes ühiselt. Rõhutan siinkohal samuti nagu põhiseaduse muudatuse esimesel lugemisel, et Riigikogu fraktsioonid ei pea siin äraootavalt valitsuse otsa vaatama, vaid ise liidrirolli võtma.

Seepärast toetavad sotsiaaldemokraadid põhiseaduse muudatuse teise lugemise lõpetamist ning põhiseaduse muutmist veel selles Riigikogu koosseisus. Lükates põhiseaduse muutmise ning sellest tulenevalt ka teiste seaduste muutmise edasi nelja aasta võrra võtame me endale vastutuse uute võimalike konfliktide eest kaitseväe juhataja, kaitseministeeriumi ja presidendi vahel. Jõuan siis jutuga tagasi oma kõne alguse juurde ja meenutan, et neid konflikte on minevikus olnud hoiatavalt palju.

Loodan, et Riigikogu jõuab põhiseaduse muutmises ning teistes vajalikes seadusemuudatustes järgmiseks kevadeks üksmeelele. Kui me selles tempos edasi liigume, siis oleme põhiseaduse muutmisele kulutanud ühe aasta ehk veerandi oma töö ajast. Kiirustame aeglaselt, nagu manitses kolleeg Evelyn Sepp.

Ärgem karistagem Gerd Kanterit Hiina kommunistide pattude pärast!

Eilses Eesti Päevalehes jahmatas reformierakondlane Silver Meikar ettepanekuga karistada Gerd Kanterit ja teisi meie tippsportlasi Pekingi olümpiamängude boikoteerimisega, kuna Hiinas rikutakse inimõigusi.

Ilmselt ei saa Meikar üldse aru, et pikki aastaid OM-medali nimel töötanud sportlaselt võtab boikott võimaluse lõpetada oma elutöö.

Kahjuks on olümpiamänge varemgi boikoteeritud, aga need on vead, millest õppida. Kui USA jäi kõrvale 1980. aasta Moskva olümpiamängudest, siis ei mõjutanud see N Liidu poliitikat vähimalgi määral.

Ka N Liidul ei õnnestunud mitte kuidagi mõjutada USA-d Los Angelese olümpiamängude boikoteerimisega 1984. aastal. President Ronald Reagani karistamise asemel karistasid kommunistid selle otsusega võrkpallur Viljar Loori, korvpallur Heino Endenit, vasaraheitja Jüri Tamme ja sadu teisi sportlasi, kellelt võeti võimalus võistelda OM-medalite pärast.

Päris haige on aga Meikari väide nagu oleksid Pekingis võidetud medalid „verised”. Sama loogika järgi peaksime häbenema Kristjan Palusalu 1936. aastal Berliinis võidetud kahe kuldmedali pärast, sest Hitler oli selleks ajaks koonduslaagrisse toppinud juba sadu tuhandeid poliitilisi konkurente, juute, mustlasi ja vaimuhaigeid.

Õnneks on eestlased Palusalu kuldmedalite üle õigusega uhked. Eriti sümboolne oli see, et klassikalises maadluses võttis Palusalu Kurt Hornfischerit kullaheitluses Adolf Hitleri silme all, sest führer oli isiklikult tulnud kaasa elama aaria rassi triumfile ühel toonaste mängude kõige prestiizhikamal alal.

Olen vaid ühes Meikariga sama meelt – Hiinas rikutakse inimõigusi. Aga nende rikkumiste vastu protestimiseks on poliitik Meikaril palju paremaid vahendeid kui sportlaste karistamine. Sissejuhatuseks soovitan Meikaril nõuda, et kõik reformierakondlased lahkuksid Riigikogu Eesti-Hiina sõprusrühmast. Järgmisena saab peaministrilt ja välisministrilt nõuda jõulisi välis- ja kaubanduspoliitilisi samme. Poliitikud jäägu oma ja sportlased oma liistude juurde.

See artikkel ilmus ka tänases Eesti Päevalehes.

Kerjus kunstis ja kerjus kunstisaalis

See kerjus oli pikka kasvu ja väga väsinud. Kui ta proovis klapptooli peal mugavamat tukkumisasendit leida, oleks ta äärepealt koos tooliga pikali lennanud.

Kolleegi äpardust vaatas filmilinalt naeratades pealt üks teine kerjus, kelle nimi on Jose ning kes oli oma eluga silmnähtavalt rahul. Jose kerjas koos sõber Lyndoniga päikeseküllase Granada tänaval ning kiitles parasjagu sellega, et neil on isegi oma veebilehekülg, kus nad töötavad 24 t ööpäevas. "Pole ausamat tööd kui panna päevas naeratama üle tuhande inimese!" hõikas Granada kerjus järele ühele möödakäijale, kes tema töösse põlastavalt suhtus.

See pikka kasvu Eesti kerjus oli end eile õhtul peitnud pimedasse saali, et seal veidi konte soojendada ja peatäit välja puhata. "Meil pole elus vaja midagi muud kui veidi õlut. Ja siis veel veidi õlut," selgitas samal ajal filmilinal üks Granada kerjus bravuurikalt oma elufilosoofiat.

Granada kerjused nägid filmilinal just nii välja, et nad ei hooli eriti pidevatest veeportseduuridest. Eesti kerjuse puhul ei olnud mingit kahtlustki, et vett ja seepi pole ta juba mõnda aega kasutanud. "Ta haiseb nii jubedalt," kurtis vabandavalt teistele külastajatele soliidne valvuriproua.

Granada kerjuste flaneur-stiilis vaeset elu tutvustas noore kunstniku Minna Hindi video "Dentro o Fuera/Sees või väljas". Tallinna kunstihoone soojas ja pimedas galeriisopis nautis seda videot eile õhtul omal moel üks tundmatu Eesti kerjus.

Nii kohtus kunst elu endaga. Eriti sümboolsena tundus asjaolu, et see kohtumine toimus Anders Härmi kuraatorinäitusel "Poliitiline/Poeetiline".

Granada kerjuste video lõppes ja läks siis uuele ringile. Eesti kerjus jäi loiult tõrjuma valvuriproua rünnakuid, kes püüdis teda tulutult galeriist lahkuma sundida. Teadagi, sees ja väljas erinevad naljad.

Ülemiste järv ja kaks õlut

Kui paljud tallinlased teavad, et 1. jaanuarist alates suurenevad nende veearved 11,7% võrra, kuigi üks Keskerakonna legendaarsemaid valimislubadusi on hoida vee hind kontrolli all?

Eeldan, et veehinna tõusust teavad vaid vähesed, sest samal ajal nii ebapopulaarse otsuse tegemisega algatas linnavalitsus kärarikka kampaania Kristiine Prisma vastu, kus kahele 17-aastasele poisile müüdi kaks pudelit õlut. Nii juhtuski, et tallinlased said ajakirjanduse vahendusel üksikasjaliku ülevaate kahe õllepudeli pärast tekkinud tülist, kuid ei saanud midagi teada kümneid tuhandeid Tallinna peresid ja sadu Ülemiste järvetäisi vett puudutavast hinnatõusust.

Selline käitumine on küüniline trikk avalikkuse lollitamiseks. Tühise asja ümber tehakse suurt kära, et nii maha vaikida mõni olulisem ja ebameeldivam teema.

Üleeilne linnavalitsuse otsus algatada elamuehitusprogramm linna töötajatele korterite ehitamiseks tekitas tunde, et taas on tegemist avalikkuse lollitamisega, mis varjab mingeid muid linnavalitsuse tegemisi või tegematajätmisi.

Esimese asjana meenus, et Tallinna linnavalitsus pole suutnud 1. oktoobriks linna kanaliseerimise kava, kuigi sellest sõltub otseselt tuhandete Tallinna perede elukvaliteet. 21. sajandil ikka veel normaalset veevarustust ootavate perede seas on ka sadu linnaametnikke, trollijuhte ja lasteaia õpetajaid, kelle elamistingimuste pärast linnavalitsus suure suuga muretseb.

Keskerakonna linnavalitsuse senine käitumine kinnitab, et elamuehitusprogrammist võidavad kindlasti mõned ehitus- ja kinnisvarafirmad. Sugugi kindel pole aga see, et elamuehitusest võidavad linna töötajad, kui nad just ise Keskerakonda ei kuulu.

Lühendatult ilmus see artikkel tänases Tallinna Linnalehes.

Jälle lõhe Keskerakonnas

Tänasel 2008. aasta riigieelarve arutelul selgus, et üle mitme-setme aasta on taas tekkinud tõsine lõhe Keskerakonnas.

Üks osa keskerakondlasi pahandas selle pärast, et valitsus on riigieelarve koostanud liiga uljalt ning aeglustuva majanduskasvu tingimustes võib järgmisel aastal tekkida riigieelarve puudujääk. (Kuigi 2008. aasta riigieelarve ülejääk on Eesti kõigi aegade suurim ning kannatab välja majanduse aeglustumise ka ligi 3% SKT-st). Teine osa keskerakondlasi tümitas valitsust aga selle pärast, et kümnetes olulistes valdkondades pole valitsus raatsinud piisavalt palju raha välja käia.

Eriti eredalt paistsid need vastuolud silma järgmise aasta pensionitõusu üle arutledes. Marika Tuus nõudis valitsuselt järgmisel aastal palju suuremat pensionitõusu, kui esialgselt kavandatud 22% suurune keskmise pensionitõus. (22% kasvuga püstitab valitsusliit uue Eesti rekordi pensitõusus.) Jaak Aab aga vandus tulist kurja selle pärast, et valitsusliit ei korja raha pensionikassa reservi.

Ilmselgelt on keskerakondlastel tüli majas, sest üks pool neist peab riigieelarve mahtu liiga suureks, teine pool aga nõuab riigieelarve mahu suurendamist veel mõne miljardi võrra. Mitte kuidagi ei ole võimalik korraga suurendada pensionikassa reservi ning tõsta veelgi järsemalt pensione.

On muidugi veel üks võimalus Keskerakonna käitumise selgitamiseks. Eesti rahvuskala valimistel jäi mullu napilt räime järel teisele kohale haug, kelle mälu pidi ühe populaarse legendi kohaselt olema ainult 9 sekundit pikk. Võibolla kasutavad valitsusvastutusest vabanenud keskerakondlased opositsioonis olles oma mälu ainult haugi mahus ega mäleta enam üht etteheidet tehes eelmist.

Lugu Mariast, Lasnamäe üksikemast

Maria on 35-aastane naine, kes kasvatab üksi oma algklassides käivat last ning töötab väikses Lasnamäe nurgapoes müüjana.

Kord kuus korjab Maria kokku oma keskkütte, elektri- ja veearved ning viib need Lasnamäe linnaosavalitsusse. Linnaosaametnikud arvutavad välja, kui palju - või õigemini kui vähe - jääb Mariale pärast eluasemekulude maksmist raha iga pereliikme kohta kätte ning maksavad vastavalt sellele tema perele toimetulekutoetust.

Toimetulekutoetusel arvestatakse toimetulekupiiri, mis praegu on seatud 900 krooni peale. See tähendab, et pärast kõigi eluasemekulude äramaksmist peab iga pereliikme kohta ära elamiseks jääma 900 krooni (näide on lihtsustatud, tegelik toetuse maksmise kord on keerulisem ja nüansirohkem).

Toimetulekutoetus on Eestis kahjuks vähetuntud, sest kuigi selle saajaid on arvuliselt palju, et suuda need väga väikese sissetulekuga inimesed ennast kunagi meediasse välja murda ning seega ka oma olemasolu ja muret teadvustada. Samas on toimetulekutoetus üks kõige paremini adresseeritud toetus, sest seda ei jagata ühtlaselt kõigile teatud elanike rühma kuuluvatele inimestele, vaid just neile, kel häda kõige suurem.

Ometi on neid lihtsalt Mariasid päris palju. Sotsiaalministeeriumi andmetel sai 2006. aastal toimetulekutoetust 19 200 peret 135,4 miljoni krooni eest. Toetust saavaid peresid oli kõige rohkem Ida-Virumaal (4757), Pärnumaal (1972) ning Tallinnas (1829). Kõige rohkem oli 2006. aastal toimetulekutoetuse saajate seas töötuid, lastega peresid ja pensionäre.

Sotsiaaldemokraadid teevad ettepaneku tõsta toimetulekutoetuse piiri järgmisel aastal 1000 krooni peale, et aidata kõige väiksema sissetulekuga leibkondi. Kuna raha on riigieelarves viimastel aastatel selle toetuse maksmiseks arvestatud suure varuga, siis on omavalitsused osa riigilt saadud rahast kulutanud mitte toimetulekutoetuste maksmiseks vaid muudel toredatel eesmärkidel. Tõstes toimetulekupiiri 1000 kroonini tagab riik, et kogu toimetulekutoetusteks 2008. aasta riigieelarves määratud 100 miljonit krooni jõuab Maria ja tema laste ehk kõige suuremate abivajajateni.

Maria ja tema pere jaoks tähendab see kuusissetuleku kasvu 300 krooni võrra kuus. 300 krooni näib naeruväärselt väikse summana enamusele inimestest, kuid on oluline lisaraha vaesele perele.

Lõpetuseks - nimetasin selle näites kasutatud naise nimme Mariaks ja panin ta elama Lasnamäele. Usun, et enamusel lugejatest tekkis nii alateadlik mulje, nagu oleks tegemist mitte-eestlasega ning toimetulekutoetuste maksmisel seega ka rohkem mitte-eestlaste murega. Maria võib olla venelane, aga võib olla ka eestlane, sest läbi aastakümnete on Maria olnud üks populaarsemaid naisenimesid. Toetust toimetulemiseks vajavad rahvusest sõltumata aga ühtviisi kõik väikese sissetulekuga pered.

Sotsiaaldemokraadid ja Iraak

Tüütu on juba mitmendat päeva jutti lehtedest lugeda, et sotsiaaldemokraatide seisukoht Iraagi missiooni pikendamise osas pole selge. On selge ja juba ammu.

Sotsiaaldemokraatide ministrid toetasid valitsuses teiste välismissioonide kõrval ka Iraagi missiooni pikendamist ning seda otsust toetab ka sotsiaademokraatide fraktsiooni enamus Riigikogus. Seega pole mingit alust põnevust tekitavatel, kuid sisuliselt eksitavatel väidetel nagu püsiks Iraagi missiooni pikendamine Riigikogus noateral.

Seejuures käituvad sotsiaaldemokraadid selles küsimuses väga järjekindlalt ning oma põhimõtteid muutmata. Enne eelmisel kevadel toimunud valimisi olid sotsiaaldemokraadid opositsioonis ning enamus minu erakonnakaaslastest hääletas ka siis valitsusevastutusest vabana missiooni pikendamise poolt. Minu hea kolleeg Eiki Nestor hääletas eelmises Riigikogu koosseisus opositsionäärina Iraagi missiooni vastu ning hääletab nüüd ka valitsusliidu liikmena missiooni pikendamise vastu.

Nestori käitumises pole seejuures midagi imelikku, sest kuigi Iraagi sõda alustas vabariiklane Bush, on isegi USA Kongressi vabariiklaste seas küllaga poliitikuid, kes pooldavad ameeriklaste kohest väljatõmbamist Iraagist.

Soovitan sotsiaaldemokraatide käitumist ja põhimõttekindlust võrrelda Keskerakonnaga, mis enne 2005. aastat opositsioonis olles lubas suure suuga "Eesti poisid jõuluks koju!" Kui aga keskerakondlased kaheks aastaks valitsusse pääsesid, hääletasid nad tuimalt Eesti poisid veel kahtedeks jõuludeks Iraaki. Nüüd ollakse jälle opositsioonis ja jälle kõvahäälsed Iraagi missiooni vastased. Kust tuul, sealt meel.

Mõni sõna sellest, miks mina hääletan Iraagi missiooni pikendamise poolt. Olen täiesti nõus nendega, kes peavad valeinfol tuginevat Iraaki tungimist ning eriti okupatsiooni alguses USA valitsuse tehtud otsuseid väga rumalateks. Paraku ei pööra praegune vägede väljatoomine aega tagasi, vaid tekitab väga suure tõenäosusega Iraagis pika ja ohvriterohke kodusõja. Iraagi inimesti endi kannatustest rääkimata on muu maailma jaoks selle kodusõja tagajärjeks sajad tuhanded - kui mitte miljonid - põgenikud ning Iraagist kogu maailma tulvav terroristidelaine.

Viimase aja lööklauseks on missiooni vastaste seas kujunenud retooriline küsimus: kas siis Eesti on see viimane loll, mis USA-d Iraagis toetab? Ei, ei ole. Tõenäoliselt jääb 2008. aasta Eesti kaitseväelastele Iraagis viimaseks.

Kuna riikidevahelised suhted on delikaatsed, esitan mõistukõneliselt ühe põhjenduse selle kohta, miks Iraagi missiooni jätkamine USA liitlasena pole rumal, vaid tark tegu. Kujutage ette, et te kutsute naabrid talgutele puid lõhkuma ja riita laduma. Algul on talgulisi palju, aga siis hakkab vihma sadama, töötada on vastik ja raske. Üksteise järel hakkavad naabrid lahkuma. Kellele te olete raske päeva lõpuks rohkem tänulik: kas sellele naabrile, kes esimesena vihma käest varju kiirustas või sellele, kes teid õhtuni abistas?

Rahvahääletus nagu miljonimäng

Keskerakond tahtis järgmise aasta 2. märtsil panna rahvahääletusele sellise küsimuse: "Kas toetate Eesti Vabariigi osalemist tuumaenergeetika arendamist Ignalina tuumaelektrijaamas?"

Sellist küsimust ei saa hinnata muidu kui poliitilise teatri tegemiseks, ehkki eelnõu kaitsnud Lembit Kaljuvee Riigikogu kõnepuldist seda meeleheitlikult eitas.

Küsimusele vastates ei suutnud Kaljuvee kuidagi selgitada, miks tahab Keskerakond küsida rahva arvamust just Ignalina projekti suhtes ning mitte näiteks küsimuses, kas Eesti põhimõtteliselt üldse tuumaenergeetikat kasutada võib.

Eestis on toimunud 15 aasta vältel ainult 2 rahvahääletust. Üks kiitis 1992. aastal heaks meie praeguse põhiseaduse ja teine 2003. aastal Eesti liitumise Euroopa Liiduga. Juba rahvahääletuste vähene arv ning neil otsustatud küsimuste kaalukus näitab, et meil pole kombeks rahvahääletustega poliitilist teatrit teha.

Mõlema rahvahääletuse eel toimus väga pikk ja põhjalik arutelu spetsialistide seas, mida avalikkus hoolega jälgis. Alles seejärel esitati rahvale otsustamiseks väga selgelt sõnastatud küsimused, mille taustaks olid detailsed dokumendid. Näiteks EL-iga liitumise puhul algasid liitumisläbirääkimised 1998. aastal ning alles viis aastat hiljem toimus rahvahääletus. Euroreferendumi taustaks oli seejuures üksipulgi läbi rääkitud ning kirja pandud liitumislepingu tekst.

Ignalina projektiga on Eesti valitsus ja Eesti Energia pidanud läbirääkimisi poolteist aastat, kuid selle lõpptulemus on selgusest kaugel. Ei ole teada, kas projekt üldse teostub, milliste riikide energiafirmad selles osalevad, millises mahus tagab võimalik projekt Eesti varustamise tuumaenergiaga jne jne. Pole teada isegi see, kas Eesti puhul ei osutu Ignalinast paremaks võimalus osaleda hoopis uue tuumajaama rajamisel Soome.

Sellises olukorras võinuks Keskerakond sõnastada hoopis miljonimängu küsimuse: "Kas toetate Eesti Vabariigi osalemist tuumaenergeetika arendamist a) Ignalinas; b) Olkiluotos; c) Maardus (nagu soovitab akadeemik Raukas) või d) Sosnovõi Boris?"

Kuna ilmselgelt puudub järgmise aasta märtsis enamusel Eesti inimestel nii keerulisele küsimusele vastamiseks vajalik info, siis võiks rahvahääletuse puhul erandkorras anda Eesti kodanikele võimaluse kasutada ka õlekõrsi 50/50 ning kõne sõbrale.

Eelneva taustal otsustas Riigikogu enamus poliitilise teatri juba pärast esimest vaatust lõpetada ning mitte korraldada teist vaatust ehk eelnõu teist lugemist.

Paha või hea palgatõus?

Seni on Eesti ajakirjanduses ruulinud seisukoht, mille kohaselt avaliku sektori palgatõus on paha. Väga selgelt ütles sellise seisukoha hiljuti välja Tööandjate Keskliit:

„Tööandjate Keskliidu liikmeid teeb ärevaks Riigikogule esitatud riigieelarve eelnõu, milles näidatud riigiametnike mõneti peaaegu kolmandikuni küündiv palgatõus, seab erasektori töötajad ilmselgelt ebavõrdsesse olukorda."

Demagoogiliselt tugines Tööandjate Keskliit seejuures oma pressiteates ühe ajalehe lapsikule artiklile, kus ekslikult peeti mõne ministeeriumi palgakulude kasvu pööraseks palgatõusuks ega saadud aru, et tegemist on (ajutise) uute töökohtade loomisega kas euroraha juhtimiseks või näiteks Harjumaa suurvanglate kolimiseks Ida-Virumaale.

Sama demagoogiliselt vaikis ETKL pressiteates sellest, et põhiliselt kulub riigi raha järgmisel aastal mitte ametnike, vaid õpetajate, lasteaednike, tuletõrjujate ja politseinike palga tõstmiseks. Veidi otsesemalt ütles meie ettevõtjate üks kahest kõige mõjukamast katusorganisatsioonist välja tõsiasja, et avaliku sektori palgatõus tugevdab konkurentsi tööjõuturul ning käib just seetõttu ettevõtjatele närvidele.

Sel taustal oli tervendav lugeda tänast Eesti Päevalehte, kus pankr ja ettevõtja Indrek Neivelt näitas majandusarengu loogikat hoopis vastupidises valguses:

"Ka paljude kritiseeritud avaliku sektori palgatõususus ei ole midagi halba. Pigem vastupidi. On ju näiteks õpetajad, politseinikud ja paljud teised olnud pikka aega alamakstud. Avalik sektor peabki olema korralikult makstud. Ka sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolmesaja-neljasaja euro eest kuus, on möödas. Nii lihtne enam ettevõtjate elu ei ole. Niisiis kiirendab valitsus avaliku sektori palgatõusuga jällegi möödapääsmatuid muutusi."

Loodetavasti aitab Indrek Neivelt artikkel murda käibetõde selle kohta, et mistahes palgatõus avalikus sektoris on paha ja majandusele kahjulik. On ju selge, et Eesti ettevõtete konkurentsivõime on pikas perspektiivis niru niikuinii, kui see põhineb väiksepalgaliste politseinike, õpetajate või riigiametnike ülesostmisele. Sel lihtsalt põhjusel, et avaliku sektori arvelt elamine aitab ettevõtjatel edasi lükata vajalikke struktuurimuudatusi ning nõrgestab samal ajal pidevalt meie haridussüsteemi ja sisejulgeolekut. Aga hea hariduseta või turvalise ettevõtluskeskkonnata pole Eestil ju ka võimalik edukas olla.

Pronksmees tuli Riigikokku

Täna asus Riigikogus tööle sotsiaaldemokraat Jüri Tamm, keda tema kolleegid ja sõbrad kutsuvad juba mõnda aega pilamisi Pronksmeheks.

Jüri hüüdnimi tuleneb sellest, et vägilasekasvu mees on olümpiamängudel võitnud vasaraheites kaks pronksmedalit - 1980. aastal Moskvas ja 1988. aastal Soulis.

Pärast sportlaskarjääri on Jüri olnud edukas ettevõtja ning asendusliikmena on ta kuulunud ka kahe eelmise Riigikogu koosseisu.

Nüüd, mil Jüri Tamm asendas Riigikogus Liina Tõnissoni, on parlamendi koosseisus kokku kolm olümpiamedalisti: ka kümnevõistleja Erki Nool ning purjetaja Toomas Tõniste IRList. Kahjuks loobus tööst Riigikogus eelmisel kevadel Rahvaliidu nimekirjas samuti valituks osutunud Erika Salumäe.

Kui palju maksab koolist puudutud tund?

Riigikontroll on välja arvutanud, et kuna riik maksis õpetajale ühe tunni eest iga õpilase kohta keskmiselt 12 krooni palgaraha, kulutas riik üle-eelmisel õppeaastal kokku ligikaudu 150 mln krooni tundidele, millest õpilased puudusid.

Nagu riigikontrolli esindajad eile Riigikogu riigieelarve kontrollkomisjonis selgitasid, ei tähenda nende arvutus, et riik raiskab 150 miljonit ilmaasjata. Tunde tuleb ju koolis käivatele lastele anda niikuinii. Seega jätsid põhikooli lapsed ja lapsevanemad lihtsalt välja võtmata 150 miljoni krooni eest haridust, mida riik neile pakub.

Põhikooli osas on Eesti hariduse suureks probleemiks nii suur tundidest puudumiste hulk kui ka koolisüsteemi välja langevate laste suur arv.

Selle tõestamiseks mõned näited riigikontrolli auditist: 2,3% õpilastest (u 3100 õpilast) puudus pikaajaliselt (mõnes õppeveerandis põhjendamata enam kui 20%-st tundidest). 2005/2006 õppeaastal puudus iga õpilane koolist keskmiselt 3 nädalat, sh 2 nädalat põhjusega ja 1 nädal põhjendamata.

Väga huvitavad on Riigikontrolli auditi andmed ka põhikooli tasemel koolikohustust täitvate laste kohta. Sellest saab teada, et teadaolevatel andmetel elab välismaal 3909 Eesti last. Eesti koolide jaoks oli "teadmata kadunud" 3847 last. Neist kadunud lastest 1438 eest maksis riik vanematele lastetoetust, kuid koolis lapsed ei käinud. Esialgel täiendaval kontrollimisel selgus, et ka kadunud lastest 73% elas koos vanematega välismaal. Ent on ka sadu selliseid lapsi, kes koolis ei käi ning kelle kohta pole andmeid ei omavalitsusel, haridusministeeriumil ega koolidel.

Tuginedes auditile on haridusministeerium hakanud otsima võimalusi, kuidas mõjutada vanemaid seaduses sätestatud koolikohustust täitma ning kuidas rakendada koolides selliseid vahendeid, mis vähendaksid puudumiste arvu ning parandaksid laste hindeid.

On kahju, et sellise murega tegelemiseni jõutakse alles nüüd, sest on selge, et kui tuhanded lapsed jäävad põhihariduseta, siis on elu lõpuni väga madal nende konkurentsivõime tööturul ning suure tõenäosusega on nende elukvaliteet Eesti keskmisest palju viletsam.

Fray Bentos, mis maksis välisministeeriumi kantslerile 125 000 krooni

Eilses saates "Kes tahab saada miljonäriks" esines nauditavalt välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas, kes lahkus stuudiost 125 000 kroonise tšekiga. Matti nuputas erinevalt kolmest targast mehest välja õige vastuse ka viimasele küsimusele, kuid otsustas mitte riskida ja kuuekohalise summa välja võtta.

Ilmselt oli miljonisaate vaatajate seas napilt 0,01 protsenti neid, kes oleksid osanud kohe öelda, millises riigis asub Fray Bentose jõesadam (http://en.wikipedia.org/wiki/Fray_Bentos). Palju ei aidanud ka variandid, mis kõik koondusid Lõuna-Ameerikasse: Brasiilia, Argentina, Uruguay, Paraguay.

Õiget vastust ei teadnud ka Matti, kuid mõtles selle välja tänu sellele, et talle meenus Soome ja Uruguay tüli Argentinaga ühe hiiglasliku tselluloositehase ehitamise pärast. Kahju, et Matti ei võtnud riski, mis taganuks talle 250 000 krooni võitmise ning avanuks tee miljoni krooni võitmisele.

Igal juhul tõestas Matti esinemine aga seda, et Eesti riigiametnikud on hea haridusega laia silmaringiga inimesed, mitte nürimeelsed bürokraadid, nagu neid armastab kujutada ajakirjandus. Ses mõttes väärib välisministeeriumi kantsler riigikantseleilt, mis vastutab ametnikkonna hea nime eest, eripreemiat ametnike kuvandi parandamise eest.

Eesti oma kullapalavik

Eesti oma kullapalavik puhkes kolm aastat tagasi. Ei, kulda Eestist ei leitud, küll aga avastati mitu rikkalikku vaba raha leiukohta. Eestlased, kes tahtsid kiiresti oma elujärge parandada, ei pidanud sõitma Alaskasse kulda kaevandama. Piisas sellest, et astuda sisse suvalisesse pangakontorisse ja kümned tuhanded Eesti pered väljusid sealt paugupealt uue kodu ning paarikümneaastase võlakoormaga.

Elu näis imeilus. Euroopa Liiduga ühinemine tõi Eestisse välisinvesteeringud ja toetusmiljardid. Majandus kasvas ligi 10% ning palgad tõusid 15% aastas. Harjumaa põldudel kasvasid uued elamurajoonid kiiremini kui kartul või kapsas.

Keset seda tarbimistralli kurtis Eesti Pank kurtidele kõrvadele: kui kommertspangad jätkavad massilist eluasemelaenude andmist, siis kuumutab see üle Eesti majanduse ja võib lõppeda valusa tagasilöögiga.

Muidugi polnud midagi paha selles, et paljud Eesti pered said endale laenurahaga korraliku kodu. Aga Eesti Pank nägi õigusega ohtu selles, kui Põhjamaade pangad pumpasid lühikese ajaga Eestisse suurusjärgus sada miljardit krooni ja jagasid selle lõdvalt laiali. See laenuraha põhjustas kinnisvarabuumi, mille käigus korterite ja majade hinnad kerkisid kosmiliseks. Laenuraha mass kasvatas metsikus tempos kogu Eesti sisetarbimist, mis omakorda kergitas järsult palku eraettevõtetes.

Mida tegid Eesti Panga hoiatuste peale meie tublid Põhjala pangad Hansa, Ühis, Nordea ja Sampo? Võitlesid meeleheitlikult turuosa, see tähendab võimalikult suure laenusaajate arvu pärast. Kui algul nõudsid kommertspangad laenusaajatelt oma kodu soetamiseks suurt esmast sissemakset ning hindasid inimeste maksevõimet kainelt, siis omavahel konkureerides lasti seda latti süüdimatult allapoole.

Pangad tegid, kes vastutab?
Ühel hetkel tõmmati pankade peakorterites hädapidurit, sest isegi suurte Põhjala pankade jaoks läksid nende riskid Eestis liiga suureks. Mistahes Põhjala panga jaoks tähendab must stsenaarium Eestis või Lätis lihtsalt kahjumit pärast pikki aastaid kõva kasumi teenimist. Tuhandetele nende klientidele võib pankade lõtv laenupoliitika karmistuvas majanduskeskkonnas tähendada aga seda, et nad jäävad hätta laenu tasumisega ning peavad loobuma kenast uuest kodust.

Kommertspankadel on oma mustad stsenaariumid ammu valmis kirjutatud, kuid avalikult nad neist ei räägi ning oma vastutust tekkinud olukorra eest ei tunnista. Avalikkuse ees nõuavad kommertspangad rangemat eelarvepoliitikat ja hoopis valitsuselt ehk veidi liialdades õpetajate ja politseinike palga külmutamist praegusele tasemele.

See soovitus tundub eriti küüniline olukorras, kus esimest korda viimase 15 aasta vältel on erasektoris töötavate inimeste keskmine palk kõrgem kui avalikus sektoris töötavatel inimestel. Oluline on rõhutada, et riigilt palka saavad 50 000 inimest on õpetajad, kultuuritöötajad ja ametnikud, kelle töö nõuab enamasti kõrgharidust ja seega ka keskmisest kõrgemat või vähemalt sellega võrdset palka. Politseikonstaabel ja tuletõrjuja ei oma kõrgharidust, aga me ju tahame kõik, et nad oleksid kõrgema kvalifikatsiooniga kui selveri turvamees. Järelikult peab riik neile ka paremat palka maksma, muidu ostab erasektor nad üle.

Kasum on püha
Ka ettevõtjate katusorganisatsioonid pahandavad praegu avaliku sektori palgatõusude pärast. Nad teevad seda väga lihtsal põhjusel – kui valitsus ei tõstaks uuest aastast politseinike, õpetajate ja ametnike palka, siis ei suudaks avalik sektor ettevõtjatega tööjõuturul konkureerida. Erasektor sellest võidaks, Eesti riik kaotaks.

Eesti ajakirjanduse parimat analüüsi pakuvad mõne lehe arvamuskülje kõrval Vikerraadio, Kuku ja Raadio 2 nädalavahetuse jutusaated. Seda kurvem on, et isegi nendes saadetes kordub refräänina tõdemus: „Tegemist on ju erafirmaga, mille eesmärk on teenida kasumit, seepärast ei saa temalt midagi nõuda.”

On väga kahju, et Eestis üldlevinud arusaamise kohaselt ei tohi ettevõtjad merre või õhku solki lasta, aga mistahes muul moel vastutustundetult käitumine on lubatud. Selline arusaam eristab meid selgelt Põhjalast.

Stockholmi ja Kopenhaageni pangahärrad teavad hästi, et kui nende tegevus tekitab ühiskonnale probleeme, siis isegi juhul, kui juriidiliselt on kõik korrektne, vastutavad nad selle eest moraalselt ja saavad avalikkuses karmilt kritiseerida. Tagumine aeg on ka Eestis nõuda ettevõtjatelt vastutust käitumise eest, mis toodab ettevõttele kasumit, kuid kahjustab ühiskonna huve.

Ühe õnnetus teise õnn
Praegu võimendab meedia nende inimeste juttu, kes meie majandusele musta tulevikku kuulutavad, sest halb uudis müüb. Kahjuks ei küsita sealjuures endalt, kellele oleks must stsenaarium kasulik?

Majanduses ja poliitikas on alati inimesi, kes õhutavad paanikat lootes selle pealt kasu lõigata. Keskerakond ja Edgar Savisaar hirmutavad praegu inimesi lootuses võita valitsuselt tagasi aprillimässu ajal kaotatud valijaid.

Nii Eesti kui välismaa ärimeeste seas on neid, kes tegutsevad praegu selle nimel, et kinnisvarakrahh tõesti tekiks. Neil ärimeestel on vaba raha, mille eest saaks järsult odavnenud kinnisvara võileivahinna eest kokku osta ning tuhandete tavaliste Eesti perede õnnetuse arvelt endale järgmine varanduse teenida. Kahjuks laseb ajakirjandus end seda tüüpi „investoritel” ära kasutada.

See artikkel ilmus veidi toimetatud moel eilses SL Õhtulehes.

Kuidas lavastati Putini saamine Venemaa peaministriks

Eilsed Vene teleuudised andsid põhjaliku veerandtunnise ülevaate sellest, kuidas Ühtse Venemaa kongressil lavastati Vladimir Putinilt nõusoleku palumine kandideerida partei esinumbrina parlamendivalimistel.

Nagu Vene teleuudistes tavaks, selgitavad reporterid eriti juhmide vaatajate jaoks omapoolse kommentaariga, mis on mis. ORTi reporter rõhutas uudise lõpus, et parteikongress polegi enam igav. Vastupidi, seda on hakatud korraldama läänelikul modernsel moel.

Kogu Ühtse Venemaa lavakujundus oligi silmatorkavalt modernne, kasutati palju valgustatud klaaspindu, mis olid tavalise kongressisaali asemel üles seatud Gostinnõi Dvoris. Ei midagi ühist aastakümnetega mällu talletunud pildiga nõukogulikest sjezdidest. Seega püüab Ühtne Venemaa juba oma visuaalse identiteediga rõhutada oma tugevamaid külgi, eelkõige võimet riiki arendada, ning vastanduda sellega teistele parteidele, sest kommunistid kasutavad oma propagandas jätkuvalt sõdurimundris lõõtspillimängijaid.

Ka esinejate - vähemalt telesse nopitud esinejate - valik oli kõnekas. Üks rõhutatult lihtrahvalikku juttu rääkinud naisterahvas palus Putinil siiski otsida võimalusi, kuidas jätkata presidendina. Putin vastas hiljem sellele ettepanekule tagasihoidlikult, et ei pea õigeks ühe inimese pärast põhiseadust väänama hakata, isegi juhul, kui ta seda inimest täielikult usaldab (!). Ilmselt taheti selle võttega näidata kodumaisele publikule venelaste palavat soovi jätkata president Putini juhtimisel ning samas välismaisele publikule Putinit kui tõelist demokraati.

Ohtrasõnaliselt kiideti Putinit tema tarkuse, kindlakäelisuse jm üldtunnustatud juhiomaduste eest. Ent üks ratastoolisportlane, kes tänas Putinit taliolümpiamängude ja paraolümpiamängude toomise eest Sotshi, tõi Putini puhul välja veel ühe asjaolu, mida poliitikas tavaliselt ei rõhutata. Ta ütles umbes nii: Teil, Vladimir Vladimirovitsh, veab! Niikaua kui teie olete Venemaa president, on õnnelik saatus ka Venemaal. Te olete kujunenud miljonite vene inimeste jaoks selleks amuletiks, mis tagab meie riigi eduka arengu."

Kuna korduvalt näidati teleuudise suures plaanis ka üht ratastoolis istuvat delegaati, siis pidi see ilmselt näitama Ühtse Venemaa ja Putini hoolt ja tähelepanu ühiskonna kõige nõrgemate liikmete suhtes.

Oma lõppsõnas keeldus Putin presidendina jätkamast, kuid lubas tõsiselt kaaluda peaministri ametit juhul, kui Ühtne Venemaa võidab valimised ning uue presidendi isik Putinile sobib. Seega on 100% kindel, et Putinist saab järgmine Venemaa peaminister (kui ta just ise vahepeal ümber ei mõtle).

Mõlemad tema seatud tingimused täidetakse kindlasti, sest pole mingit kahtlust, et Putini juhtimisel võidab Ühtne Venemaa valimised. Kindlasti sobib Putinile ka uue presidendi isik, sest selle inimese valib välja tema ise, mitte miljonid vene valijad.

Kõnekad olid ka need omadussõnad, mida Putin uuelt presidendilt nõuab: korralik (vene keeles tähendab see sõna ka karsket inimest), tegus, efektiivne ja kaasaegne. Need sõnad kirjeldavad täpselt Putini enda kuvandit ning näitavad, et praegune president kloonib endale järeltulija.

Dr Rain Tolgi diagnoos

Kultuuriministeerium kuulutab välja Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaga seotud romaani- ja näidendivõistluse.


Võistluste eesmärk on tähistada Eesti Vabariigi juubelit patriootilis-ajalooliste teostega, mis väärtustavad meie võitlust iseseisvuse eest ning Eesti kultuurile üle aegade omaseks olnud rahvusromantilisi ja realistlikke traditsioone.


Näidendivõistluse võitnud teose suurejoonelise vabaõhulavastusega avatakse 2008. aasta novembris pidulikult uus Vabadussammas Tallinnas Vabaduse väljakul. Romaanivõistluse võitnud teos kingitakse kõigile 30 000 järgmisel kevadel gümnaasiumi ja ülikooli lõpetavale noorele.


Vabariigi sünnipäevale pühendatud teosed peavad käsitlema eestlaste võitlust iseseisvuse eest läbi aegade. Oodatud on romaanid ja näidendid, mis taaselustavad muistset vabadusvõitlust ja Jüriöö ülestõusu, Võnnu ja Sinimägede lahinguid ning metsavendade võitlust. Samuti teosed, mis tutvustavad Konstantin Pätsi, Julius Kuperjonovi ja teiste meie suurmeeste elu ja võitlust.


Nii romaani kui näidendivõistluse võitjat tunnustab Vabariigi Valitsus 1 miljoni krooni suuruse auhinnaga. Võistlustöid hindab žürii, kuhu kuuluvad kultuuri- ja kaitseministeeriumi ning EELK esindajad.


Kui selline kuulutus oleks ilmunud tänases Sirbis, vihastanuks see enamuse kultuurilehe lugejaid sama moodi välja nagu vabadussamba võidutöö. Kiirelt korraldatud päevalehe gallup aga näitaks avaliku arvamuse enamuse heakskiitu valitsuse plaanile esitada kroonulikke kunstitellimusi moel, mis olid omased kolmekümnendate aastate lõpule.


Elame vastuolulisel ajal, kus Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet loovad Pariisis ja Londonis elavad Liibanoni, Itaalia ja Jaapani päritolu arhitektid, aga publiku üldise heakskiidu pälvib vabadussamba võidutöö, mis viib meid vaimselt tagasi aega, mil Laidoner juhatas väge ja Päts oli president. Viimastel vabariigi aastapäeva kontsertidel särasid Chalice ja Peeter Volkonski, aga vaevalt julgeb Kadriorg järgmisel aastal enam midagi nii raju ja vabameelset tellida ning piirdub sotsiaalsele survele alludes RAM-i meeskoori ja laulupidudelt tuttavate helinditega 20. sajandist.


„Rahvuslik-konservatiivne hüsteeria,” pani dr Rain Tolk diagnoosi nähtusele, millest vabadussamba kavand on vaid kõige eredam märk.


Kulunud tõde on see, et ajakirjandus ei suuda mõjutada seda, mida inimesed mõtlevad, küll aga seda, millest nad parasjagu mõtlevad. Ehk et ajakirjandusel on võim kehtestada ühiskonnas need teemad, mis kontori kohvinurgas ja sugulase sünnipäeval põhjalikult läbi arutatakse. Mis omakorda tähendab seda, et piiratud mahuga avalikust inforuumist tõrjutakse välja mingid muud teemad, mis ei pruugi olla sugugi vähemtähtsad.


Üha rohkem puhta meelelahutusega tegelev Eesti ajakirjandus annab ühiskondliku päevakava kehtestamise võimu ise käest. See võim on juba suuresti libisenud poliittehnoloogide ja suurettevõtete suhtekorraldajate kätte, kes konstrueerivad tegelikkust üha rohkem oma vajadustele vastavalt.


Õnneks on elu mõnikord moodsa aja inimhingede inseneridest siiski veel suurem. Mullune aasta oli ses mõttes ehe ja aus. Aasta keskne sündmus oli presidendivalimine, mis tuli oma vääramatut rada pidi. Nende valimiste konflikt sõlmus juba peategelaste selgumise hetkel. Üks presidendikandidaat kehastas minevikuihalust ja suletud ühiskonda, teine arenguvõimalust ja avatust. See konflikt raputas ühiskonna korralikult läbi ja värskendas meie väärtushinnanguid väga vajalikul moel.


Tänavuse aasta tähtsündmus on seevastu puhas poliittehnoloogide looming, kes on juhtinud tegelikkust kindlakäeliselt neile vajalikus suunas. Reformierakonnal oli valijaskonna laiendamiseks vaja võita Isamaaliidult eelkõige rahvuslust väärtustavaid valijaid, Keskerakonnal oli vaja tagada vene valijate toetus.


Neist ühishuvidest lähtuvalt hakati pronksmehe ümber konstrueerima rahvuslikku konflikti, mis varjutas valimiskampaanias kõik muud teemad ja tõi edu. Iseenesest oli heameel näha, et pikki aastaid suhteliselt latentses olekus püsinud rahvustunne on eestlastes endiselt tugev ning kriisiolukorras lööb see välja sama võimsalt nagu laulva revolutsiooni aastatel. Teisalt oli seda kurvem, et püha tunnet kasutati parteipoliitilistes huvides.


Valimised on nüüd ammu möödas, aga nendeks loodud õhkkond püsib. Rahvuslik pulss nii üles piitsutatud, et muuks kui välisvaenlasega võitlemiseks ühiskonnal tähelepanu ei jagu. Tõsine ohu märk on see, et isegi Eesti välispoliitikas käib võitlus selle peale, kes suudab kõvema häälega Kremlit tümitades sisepoliitilisi plusspunkte noppida. Kuigi Kremlil pole sellest sooja ega külma ning lääneliitlaste silmis muudame me end samm-sammult riigiks, mis ise endale pidevalt mõttetuid probleeme tekitab. See viimane kuvand vastab Kremli ja mitte Eesti huvidele.


Ühiskonna vaimse tervise huvides on tagumine aeg viia jutt nendele asjadele, mis tõesti olulised on. Näiteks sellele, millised on meie jaoks olulised väärtused ja riigi roll olukorras, kus Eesti majandus tasapisi jahtub. Pole vaja olla eriline prohvet ennustamaks, et üha rohkem inimesi, kes seni rõõmustasid järjest madalamate maksude üle, vaatavad varsti abiotsivalt riigi poole. Vastupidiselt seni vallanud arusaamale on riigil vaja neid inimesi aidata. Eesti riigi tugevust ei näita ainult see, et politsei suudab tänavarahutusi laiali ajada.


Majandusanalüütikud on pikalt rääkinud, et meie majanduse jaoks oli ebatervislik ülikiire kasv, mille põhjustas laenuraha abil tekkinud meeletu tarbimisbuum. Kahjuks on palju vähem räägitud sellest, et tarbimisbuum võimendas ühiskonnas üldist edukultust ja alavääristas vähem edukaid inimesi. Loodetavasti mureneb edukultus koos tarbimistralli lõppemisega ning ausse tõusevad sellised väärtused nagu õiglus ja solidaarsus, mida meil napib veel rohkem kui kainet mõistust SMS-laenu klientidel.


P.S. Palun vabandust, Kaarel! Tellisid loo hoopis sellest, miks Nord Streami debatt nihu läks, aga kuna selle toru ots ulatus ajas palju kaugemale kui Eesti valitsusele saadetud kiri, siis kirjutasin seekord teemast mööda.



See artikkel ilmus eilses Sirbis. H.R.

Kiri Maret Maripuule

Tere, Maret!
Kirjutan Sulle esimest korda. Kõhklesin pikalt, kas kirjutada või lihtsalt helistada. Aga kuna Sa ise eelistad kolleegidega suhelda ajakirjanduse vahendusel, siis kirjutan ka mina Sulle ajalehes Sotsiaaldemokraat.

Sel suvel kurtsid Sina ning Sinu alluvad sotsiaalministeeriumist ikka ja jälle meedias, et rahandusminister Ivari Padar ei anna piisavalt raha AIDSi ennetuseks, puuetega inimeste eest hoolitsemiseks ning milleks kõigeks veel.

Mul on heameel, et Ivari Padar Sulle meedias sama mõõduga ei vastanud ning jätkas eelarvearutelu rahandusministeeriumis ja Stenbocki majas. Aga mul on väga kahju, et Sa AIDSiga ennetusega tegelevaid inimesi, puuetega inimesi ning tuhandeid teisi inimesi asjata hirmutasid.

Seetõttu pean vajalikuks vähemalt tagantjärele ehk pärast 2008. aasta riigieelarve kava heakskiitmist valitsuses tõe jalule seada. Tõsi on ju see, et võrreldes vastu võetud 2007.aasta eelarvega kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 9,7 miljardi krooni võrra eelarves, mille maht on kokku 96 miljonit krooni. AIDSi ennetusraha vajalik summa 125 miljonit krooni oli selles meeletus eelarvekasvus kindlasti algusest peale olemas.

See oli Sinu enda otsus pikendada esimese asjana eelarve kasvu arvelt vanemapalka ning kulutada selleks 493 miljonit krooni eelarvekasvust. Ka Sinu teised prioriteedid kõnelesid selgelt keelt sellest, et seadsid esikohale mõnede valimislubaduste täitmise. See valik oli Sinu, sest teistelgi ministritel olid kaunis vabad käed oma ministeriumi eelarve piires otsuste tegemiseks.

Ent pärast oma eelistuste paika panemist hakkasid Sa ajakirjanduse vahendusel rahandusministrilt ja peaministrilt lisaraha nõudma. Ähvardades vastasel korral jätta rahastamata kogu AIDSi-ennetuse ning veel paljud vajalikud tegevused.

Niimoodi ei ole eelarvearutelude käigus end üleval pidanud ükski minister ega ministeerium juba õige mitu viimast aastat. Olgu nad mistahes erakonnast. Nii ei käitunud ka need ministrid, kelle eelarved kasvavad järgmisel aastal sootuks vähem kui Sinu juhitud ministeeriumil.

Tead ju väga hästi, et väärinfo esitamine ajakirjanduses ei ole ühe ministri süütu survevahend kolleegide vastu, vaid psühhoterror. Selle psühhoterrori ohvriks langesid sajad sotsiaalministeeriumi haldusala töötajad ning kümned tuhanded abivajajad.

Loodan, et Sinu kummalise käitumise põhjuseks oli kogenematus. Aga kardan, et tegu ei ole pelgalt kogenematusega. Ei ole eriline riigisaladus, et Maret Maripuu kahetseb sotsiaalministriks hakkamist kibedalt. Oled ise paljudele kolleegidele ja tuttavatele kurtnud, et lasid end rumalast peast peaminister Andrus Ansipil ära rääkida ning hakkasid sotsiaalministriks. Vaevalt suudab head tööd teha minister, kes juba 150 päeva pärast ametisse astumist kurdab kolleegidele oma kurba saatust.

Kui Sa siiski leiad endas jõudu sotsiaalministri tänamatut tööd jätkata, siis soovin Sulle selleks jõudu ning arukust lahendada probleeme moel, mis säästavad Sinult ja riigilt tuge ootavaid inimesi.

lugupidamisega
Hannes Rumm,
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat

See artikkel ilmus ajalehe Sotsiaaldemokraat.

Evelyn sõidab Estoniaga

Kui BNS tutvutas pühapäeval Riigikogu selle nädala päevakorda, siis toodi ainsa ja järelikult kõige tähtsama eelnõuna välja Keskerakonna soov moodustada parlamendi erikomisjon parvlaeva Estonia hukkumise asjaolude selgitamiseks.


Tegelikult on see eelnõu, mis täna õnneks Riigikogu menetlusest välja hääletati, puhas Evelyn Sepa egotrip. Sarnane komisjon töötas juba Riigikogu eelmises koosseisus, selle töö sisuline tulemus oli null, mõne komisjoni liikme jaoks isiklikult aga suur mull-mull-mull meedias.


Ilma igasuguse au ja häbitundeta hukkunute omaste vastu kasutasid mõned eelmise Estonia-komisjoni liikmed seda teemat oma isikliku valimiskampaania tegemiseks. Ka nüüdses Riigikogus tähendanuks Estonia-komisjoni moodustamine lihtsalt seda, et 5-6 poliitikut saanuks võimaluse võimendada iga uut Estonia teemalist faktikest, sest mingit reaalset uue info kogumise võimet sel komisjonil niikuinii pole.

Ei Eesti ega Rootsi parlamendikomisjonid suutnud tirida päevavalgele ühtki uut fakti laevahuku või sellega kaudseltki seostuvat fakti. Küll aga suutsid nende komisjonide liikmed külvata segadust ja levitada vandenõuteooriaid kohati väga ebausaldusväärsetele andmetele tuginedes.

Kui keegi kusagil suudab Estonia huku kohta uusi ja olulisi fakte tuvastada, siis selles järjekorras on kõige viimased parlamendikomisjonid.

Tavaliselt heidetakse Riigikogule ette, et tehakse otsuseid, millest endal aimu pole. Täna hääletas Evelyn Sepa otsuse vastu mitu inimest, kel endal on laevahukuga väga isiklik ja valus suhe.

Laari esimene "kingitus" Ansipile

Sel nädalal tundis Andrus Ansip esimest korda omal nahal kui vale oli tema otsus jätta Isamaaliidu ja Res Publica esimees Mart Laar ilma välisministri ametist ning tõrjuda ta valitsusest välja.

Meenutuseks niipalju, et kevadel taotles suuruselt teise valitsuspartei esimees Laar igati põhjendatult välisministri portfelli. Ansip keeldus talle seda andmast kahel põhjusel. Esiteks nõudis välisministri ametit endale Urmas Paet, kelle mõju Reformierakonnas on väga tugev. Teiseks kartis Ansip, et temast välispoliitiliselt palju kogenum ja rahvusvaheliselt tuntum tegija Laar lõikab valitsusjuhi eest kõik välispoliitilised loorberid.

See otsus oli viga, sest jättis IRLile väga väikse vastutuse Eesti välispoliitika eest ning koondas pea kogu vastutuse reformierakondlaste, pea- ja välisministri kätte.

Nüüd maksab Laari tõrjumine peaministrile kätte. Sel nädalal tegi Reformierakond kõik endast oleneva, et veenda Eesti avalikkust vajaduses anda Nord Streamile luba teha meie majandusvööndis gaasitrassi rajamisele eelnevaid uuringuid.

IRL seevastu asus jõuliselt Reformierakonnaga vastandlikule seisukohale. Esimest korda selle valitsusliidu tegevuse ajal esines Mart Laar päevapoliitilises küsimuses tugeva seisukohaga, mis selgelt vastandus suurimale valitsusparteile. Seni on Laar lasknud avalikkuses esineda IRLi ministritel ja ise varju jäänud.

(Taustaks – sotsiaaldemokraadid pole oma lõplikku otsust veel kujundanud, sest ootame lisainfot välisministeeriumist. Aga oleme kindlalt seda meelt, et kui üldse uuringuteks luba anda, siis selgetel tingimustel, mis tagavad Eesti rahvuslike huvide kaitse ja välistavad nii keskkonna- kui mistahes muud ohud, mida uuringute läbiviimine võib kaasa tuua.)

Välispoliitiliselt on Nord Streami projekt selline, et kui Eesti keeldub Nord Streami uuringuteks luba andmast, siis ärritab see kindlasti mitmeid EL liikmesriike – eelkõige Saksamaad – kes on sellest projektist huvitatud. Ja tekitab seetõttu hulga välispoliitilisi probleeme suhetes EL riikidega. Tõenäoliselt võib Eestil tekkida vaidlus küsimuses, kas meil üldse on õiguslik alus keelduda uuringutest meie majandusvööndis.

Praegu on Mart Laar lihtne Riigikogu liige ja vastutab Eesti välispoliitika eest minimaalselt. Seetõttu võib ta endale vabalt lubada käremeelset välispoliitilist käitumist puhtalt selle pärast, et Reformierakonnale vastandudes võita oravatelt tagasi neid isamaaliseid valijaid, kelle Andrus Ansip pronksmehe teisaldamisega üle lõi.

Kui Mart Laar oleks praegu välisminister, siis vastutaks ta otseselt meie välispoliitika eest ning seaks oma töös esikohale mitte erakonna, vaid Eesti huvid. Nii nagu ta on küllaga teinud sisepoliitiliselt ebapopulaarseid, kuid välispoliitiliselt hädavajalikke otsuseid aastatel 1992-94 ja 1999-2001.

Aga kuna Ansip tekitas kevadel lühinägelikult olukorra, kus suuruselt teise valitsuspartei esimees vastutab valitsuse tegevuse eest minimaalselt ning saab rahumeeli peaministriga vastanduda, siis Laar seda mõnuga teebki. Pole vaja olla prohvet mõistmaks, et vastuolu peaministri ja Riigikogus istuva suuruselt teise valitsuspartei esimehe vahel kahjustab valitsuse töövõimet. Ja seda kardetavasti ka tulevikus ning ka teistes küsimustes, kus IRL näeb võimalust vähendada avaliku arvamuse küsitlustes vahet Reformierakonnaga.

Kas Euroopa parim kergejõustiklane on Kanter või Alekna?

Valik on Sinu kätes. Kas eelistad eestlast, kes on kettaheite maailmameister või leedulast, kes on teinud superhooaja, kuid äpardus maailmameistrivõistlustel?

Valiku tegemiseks pole vaja teha midagi muud kui minna ja hääletada aadressil:
http://www.european-athletics.org/index.php?option=com_content&task=view&id=5577&Itemid=2

Valiku tegemine on selle võrra lihtsam, et saab valida 5 parimat mees- ja 5 parimat naiskergejõustiklast. Oma tunnustust saab avaldada ka Eesti kergejõustikupubliku vanale sõbrale kümnevõistluse maailmameistrile Roman Sheberlele, odaviskaja Tero Pitkämäkile, Rootsi seitsmevõistlejale Carolina Klüftile või tõkkejooksjale Susanna Kallurile jne.

Loodan, et Kanteril läheb meie abiga hästi!

Kes kardab Allar Jõksi?

Või õigemini - kes kardab seda, et õiguskantsler Allar Jõks töötab selles ametis veel 7 aastat?

Esimesena andis märku sellest, et populaarsel õiguskantsleril on palju vaenlasi, Reformierakonna üks mõjukaimaid liikmeid Rain Rosimannus augusti lõpus parteilehes Paremad uudised ilmunud artiklis:

"Oma ametiperioodi lõpetav õiguskantsler Jõks on kahtlemata olnud rohkem poliitik kui kõrge riigiametnik. /.../ Kõik me mäletame tema suurejoonelisi ajakirjanduslikke väljaastumisi vaesuse ja koolivägivalla vähendamise, tervishoiukorralduse muutmise ja lastehoolduse võimaluste parandamise teemadel. /.../ Paha lugu on ainult see, et ühelgi neist teemadest ei ole lahendused põhiseaduse järgi õiguskantsleri võimkonda kuuluvad."

Taustaks niipalju, et Eestis täidab õiguskantsler ka seda rolli, mis Põhjamaades jaguneb mitme erineva ombudsmani vahel. Ehk et ta kaitseb ka nende inimeste põhiõigusi, kes seda ise teha ei suuda. Näiteks laste või vaimuhaigete õigusi.

Kohe kiitis Rosimannusele takka Riigikogu Keskfraktsiooni esimees Ain Seppik, kes veidi diplomaatilisemalt väljendudes teatas, et Jõksi ametiaja pikendamisel seisavad ees diskussioonid.

Rosimannuse kirjutisel oli kaks eesmärki. Esimene eesmärk oli valmistada avalikkust ette selleks, et Jõksi asemele leitakse mõni "apoliitilisem" kandidaat. Rosimannuse teine eesmärk oli avaldada survet president Toomas Hendril Ilvesele, kes esitab Riigikogule õiguskantsleri (enam-vähem samaaegselt ka riigikontrolöri ja Eesti Panga nõukogu esimehe) kandidaadi.

Kui liita kokku Keskerakonna ja Reformierakonna hääled Riigikogus, siis on selge, et KeRe ühise vastuseisu korral pole Jõksil jätkamiseks vähimatki võimalust. Rosimannuse artikkel viitaski just võimalusega, et kui presidendi kandidaat on Allar Jõks, siis võib ta Riigikogus ka läbi kukkuda.

President alles alustas eile konsultatsioone parlamendiparteidega, et pakkuda välja parlamendi enamusele vastuvõetavad õiguskantsleri, riigikontrolöri ja EP nõukogu esimehe kandidaadid.

Ent sotsiaaldemokraatidelt kuulis Ilves juba eile, et me toetame Allar Jõksi jätkamist õiguskantslerina ka järgmisel seitsmel aastal. Just sel lihtsal põhjusel, miks KeRe näib Jõksi kartvat - ta on sõltumatu ja seega valitsusele pahatihti tülikas partner.

Aga Eesti vajabki just sellist õiguskantslerit, kes on valitsusele ja Riigikogule võrdne, mitte mugav partner. Vajame õiguskantslerit, kes kaitseb eelkõige ühiskonna huve ning tasakaalustab teisi põhiseaduslikke institutsioone. Mitte mõnda "apoliitilist" juristi, kes vaatab Eestit kitsalt läbi paragrahvi.

President Ilvese tugevaim point: Iraak

Tänasel Riigikogu avaistungil märkis president Toomas Hendrik Ilves sissejuhatuseks, et on vaevalt paar kuud koos käinud parlamendi koosseisu ees juba neljandat korda.

Nii tiheda tempo puhul pole võimalik oodata, et riigipea nö kohustuslikku programmi kuuluv Riigikogu uue hooaja avakõne oleks enneolematu meistriteos. Sellegipoolest kaardistas Ilves täna ära mitmed olulised teemad: näiteks vajaduse leida koostöös Riigikoguga hea õiguskantseler, riigikontrolör ja Eesti Panga nõukogu esimees.

Enamasti jäi Ilves Riigikogu suhtes aupaklikuks ega hakanud parlamendile otse ette ütlema, kuidas ühel või teisel juhul käituda. Ent ühe otsuse koha pealt oli president väga otsekohene ning vastandus julgelt isegi avalikule arvamusele:

"Juba lähiajal tuleb Riigikogul otsustada /.../ kas Eesti kaitseväelased jätkavad osalemist rahvusvahelistel missioonidel Afganistanis, Iraagis ja Balkanil. Me teame, et arvamusküsitluste andmetel on Eesti rahva enamus Iraagi-missiooni võimaliku jätkamise suhtes eitavalt meelestatud. Samal ajal me teame, et Eesti riigi tõsiseltvõetavus liitlasena pannakse proovile olukordades, kus Eesti panustab meist geograafiliselt kaugete probleemide lahendamisse. Rahvusvaheline usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus on Eestile hindamatu väärtusega, nagu kogesime ise oma partneritelt tuge saades tänavu kevadel. Ehk võikski just siin kõik erakonnad üritada leida ühist keelt, nagu meil siiani välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes heaks tavaks on olnud. Kindlasti kutsun teid austama välismissioonidel langenud kaitseväelaste mälestust. Palun, ärge tirige hukkunud sõjamehi ja nende lähedaste leina poliitikasse."

Seega toetab ka president kindlalt valitsuse otsust pikendada Eesti missiooni Iraagis. Ent Riigikogu puhul võib olla kindel, et kuigi missiooni tõenäoliselt pikendatakse, pole üksmeel parlamendis nii kindel nagu valitsuses, sest tavapäraselt on ka paar sotsiaaldemokraati hääletanud Iraagi missiooni pikendamise vastu.

Kindlasti on vastuseis missiooni pikendamisele seekord palju suurem kui eelmistel kordadel juba põhjusel, et eelmistel hääletustel valitsusvastutust kandnud Keskerakond ja Rahvaliit on nüüd opositsioonis. Enamus KeRa esindajaid saab nüüd juhinduda mitte kaitse- ja välisministeeriumi soovitustest, vaid avaliku arvamuse küsitlustest.

Milliseid NSVLi riigisaladusi soovid reeta?

Täitsin just põhjalikku ankeeti, milles muuhulgas paluti täita lahter: "Teenistuse ajal usaldatud NSVLi riigisaladused, mida soovid talletada Eesti Sõjamuuseumis."

Talletaksin mõne nõuka-aegse riigisaladuse hea meelega tulevastele põlvedele, aga kahjuks neid Tartu Ülikooli tudengile ei usaldatud.

Kõnealune ankeet on internetis üleval aadressil www.laidoner.ee/projektid/2. Tegu on osaga Laidoneri Muuseumi uurimisprojektist "Eestlased Külmas Sõjas". Selle projekti raames uuritakse nii nende eestlaste saatust, kes teenisid Lääneriikide armeedes, aga ka nende umbes 300 000 eestlase saatust, kes teenisid N Liidu armees.

Internetipõhises pilootprojektis tuntakse ühelt poolt põhjalikku huvi N Liidu armee elu-olu kohta: milline oli toit, vormiriided, kasarmu jm. Teisalt tuntakse huvi ajateenijate olukorra vastu N Liidu armees. Küsimused on näiteks sellised: suhted erinevate rahvuste vahel, hierarhia;
kas rahvusgruppidel oli omi kombeid, mida väeossa kaasa toodi (näiteks Kesk-Aasia rahvaste suhtumine menüüsse); eelarvamused, sealhulgas suhtumine eestlastesse.

Kõige põnevam osa uurimistulemustest on ilmselt siiski see, mille abil selgitatakse välja eestlaste kokkupuuted tuumarelvakatsetustega, osalemine sõjategevuses, operatsioonides tsiviilelanike vastu (Ungari, Tšehhoslovakkia, Nõukogude Liidus) ning muud otseselt sõjalist tegevust puudutavad mälestused.

Kindlasti pakub süstematiseeritud teadmine külma sõja aegse N Liidu armee välise hiilguse ja sisemise viletsuse kohta huvi mitte ainult Eestis, vaid ka kõigis NATO riikides. Kui lugeda uudiseid Venemaa armees vohava ajateenitajate piinamise ning korralageduse kohta, siis võib eeldada, et nõuka-aegsed kogemused räägivad nii mõndagi ka tänase vene armee käitumismallide ja väärtushinnangute kohta.

Ühe ettepaneku ankeedi täiendamiseks uurijatele siiski teen. Päris otseselt peaks küsima seda, millised olid nn määrustikuvälised suhted, mis reastasid sõdurid hierarhiasse vastavalt ajateenistuses oldud ajale. See süsteem, mida toimib vene ohvitseride vaikival heakskiidul tänini, sandistas nõuka-ajal vaimselt ja füüsiliselt ka paljusid eestlasi.

Kaheksakümnendate aastate lõpul avaldas Madis Jürgen ajalehes Noorte Hääl kirjelduse sellest, kuidas üht eesti poissi Ida-Saksamaal asuvas N Liidu sõjaväebaasis vägistati ja piinati. Oluline oleks teada, kui palju oli sel mehel saatusekaaslasi ning kuidas muserdav vägivald nende noorte meeste hilisemat elu mõjutas.