Riigikogu kossumeeskond kukkus Muda Cupil kolmandaks. Õhus täiendus Riigikogu eetikakoodeksile

Mullu Haapsalus Muda Cupi korvpalliturniiril võitnud Riigikogu korvpallimeeskond kukkus tänavu hambutu ründemängu tõttu kolmandale kohale. 

Eilsed alagrupimängud ja poolfinaal olid samas ebatavaliselt põnevad. Eesti Arstide meeskond võitis meid 2 punktiga tänu viimase sekundi viskele. Seejärel tulime lisaajal viimase rünnakuga Tallinna linnavalitsuse vastu välja 2-punktilisest kaotusseisust. Seda hoolimata noormängija RV mööda pandud kolmesest lõpurünnakul, sest mängu päästsid Rannar Vassiljev ründelaud ning supersööt Herkki Leemetile, kes tegi 2 pluss 1 rünnaku. Paraku vajusime poolfinaalis viimasel minutil ära Haapsalu tiimile ja saime 4 punktiga pähe.

Halvast tujust ja Remo Holsmeri puudumisest hoolimata võitis Riigikogu täna kolmanda koha mängu kindlalt. 

Mängudevahelistes aruteludes tekkis üksmeelne mõte lülitada Riigikogu tulevasse eetikakoodeksisse punkt, mis võimaldab Riigikogu liikme saadiku ametist tagasi kutsuda, kui ta esindab parlamenti muude avalike kohtade kõrval ebaväärikalt ka spordivõistlustel. On ju needki kohtumised valijatega, mis suuresti mõjutavad parlamendi mainet ühiskonnas. 

Seekord pallisid Riigikogu eest mängiv treener Jüri Ratas, Rainer Vakra, Remo Holsmer, Rannar Vassiljev, Riho Kangur, Herkki Leemet ja Hannes Rumm. 

Riigikogu kossumeeskond alistas üliemotsionaalses mängus Hiiumaa koondise

Riigikogu kossumeeskond saavutas täna õhtul üliemotsionaalses mängus 54:51 võidu Hiiumaa korvpallikoondise vastu.

Kui Riigikogu tiim Kärdla gümnaasiumi võimlasse jõudis, tervitasid meid napilt gümnaasiumi lõpetanud sportlikud ja kohati väga pikad noorsandid, kes pallidega trikitasid ja pealtpanekut näitasid. Raske oli neist kedagi ettevõtjaks pidada, sest just Hiiumaa ettevõtjatega pidime mängima. Õnneks jõudsid mõne aja pärast võimlasse ka paar Hiiumaa ettevõtjat, kuid üldmulje oli siiski see, et kuuekesi tuleb pallida endast märksa nooruslikuma, pikema pingiga ja kõrgetasemelisema meeskonna vastu, kuhu on koondatud kõik viimasel kümnel aastal Hiiumaal vähegi paremini pallima õppinud tegijad.

Paraku tegi kohalikule tiimile ilmselt karuteene Hiiu Leht, mis fotoaparaadi ja diktofoniga kohale ilmudes kodumeeskonnas juba enne mängu algust võidukohustuse tekitas. Nii alustas Riigikogu (Jüri Ratas, Indrek Saar, Rainer Vakra, Rannar Vassiljev, Riho Kangur ja Hannes Rumm) meeleoluga "vahet pole, kas surm siin või Siberis" ning läks kodumeeskonna jahmatuseks esimesel poolajal pika puuga juhtima. Sööt käis kiirelt, üks-üks tehti järjest resultatiivseid rünnakuid ning kaitses sunniti vastaseid järjest eksima.

Teisel poolajal hakkas meie edu tasapisi sulama, sest mängida tuli peaaegu vahetusteta ning väsimus hakkas tunda andma. Vastased tulid 12-punktilisest kaotusseisust 3, siis 2-punktilisse kaotusseisu. Ometi olime lõpuminutitel kindlamad, tehes vastaste kolme pallikaotuse asemel ainult ühe ning tabades just siis, kui seda kõige rohkem vaja oli, lõpuks ka vabaviskeid.

Kui tavaliselt antakse Riigikogu meeskonna MVP auhind Rainer Vakrale pelgalt selle pärast, et ta kõige parem välja näeb, siis täna teenis tiimikaaslaste silmis selle tiitli Indrek Saar. Endast 15 cm pikema ja 15 aastat noorema keskmängija vastu skooris Indrek võimsalt, laamendas ründelauas ja seisis kaitses nagu Panga pank. Hiiu Lehele reetis Indrek, et erilise motivatsiooni andis talle saarlasena soov hiidlastele nende õige koht kätte näidata.

Meeleoluka õhtu lõpetas Jüri Ratase ja Kärdla ettevõtja Tanel Malga juhitud arutelu regionaalpoliitilistel teemadel.

Riigikogu kossumeeskonna hiilgav võit ehk parteide salakohtumine Haapsalus

Eile saavutas läbi kõigi aegade tugevaimas koosseisus mänginud Riigikogu kossumeeskond võidu iga-aastasel korvpalliturniiril Haapsalu Muda Cup, alistades finaalmängus kohaliku meeskonna Haapsalu Muda 58:50. Kahjuks vaikis õukonnameedia Riigikogu hiilgava võidu taaskord maha, selle asemel levis täna paranoiline kuulujutt sotside ja Keskerakonna salaopositsiooni kohtumisest Haapsalu pitsabaaris.

Ilmselt sai kumu alguse twitterist, kus keegi valvas haapsalane eile säutsus: "Haapsalu pizzakohvikus alustab einet hulk sotse, kohal on ka keskerakonna teisitimõtlejad. Ootame põnevaid poliituudiseid!" Paraku pidid püstolreporterid tunnistama, et põnevate poliituudiste asemel tuli seekord rahulduda higiste spordiuudistega.


Riigikogu seekordse edu aluseks oli erakordselt tugev koosseis ning hea tiimivaim. Rahva tahtel on Riigikogu meeskond kahtedel valimistel järjest noorenenud ja tugevnenud. Vanade tegijate (Jüri Ratas, Ott Lumi, Indrek Saar, Hannes Rumm, Riho Kangur) kõrvale on asunud andekad noormängijad Rainer Vakra, Remo Holsmer ja Rannar Vassiljev. Mitmes mängus jäime sellegipoolest kohati päris korralikku kaotusseisu, kuid just tugeva tahtmisega surusime vastased vaimselt maha.

Ainult väga pahatahtlikud pealtvaatajad väitsid, et Riigikogu edus oli finaalmängus oma osa ka kohtunik Ants Eegil, kes lootis meiega sõidukiga pärast mängu Tallinnasse naasta.

Turniiri parimaks mängijaks tunnistatud Riigikogu meeskonna resultatiivseim mängija Rainer Vakra sai auhinnaks firma Makita töömeestele disainitud raadio ning pidi taluma meeskonnakaaslaste nöökamist teemal, et nüüd on tal järgmine kord hea Nõmme radiaatorimajandust manageerides oma muss sangaga kaasa võtta.

Tulemused:
Eesti Arstid 52:46
Kuldkroon 61:50EÜE 72:48
Tallinna linnavalitsus 46:42
Haapsalu Muda 58:50

Tänased Kuku mälumängu küsimused

Tänahommikuses Kuku mälumängus vastas Arko Oleski ja minu tehtud küsimustele Indrek Salis ning vastas neljast küsimusest ära kolm. Küsimused olid seekord tõesti lihtsad, välja arvatud ehk viimane, mille puhul ei antud Indrekule vihjeid:

1. Ajakiri Jalka valis mullust jalgpalliaastat kokku võttes Aasta Pealtvaatajaks mehe, kelle jaoks novembris toimunud Eesti-Iirimaa jalgpallimäng oli üldse esimene kord staadionile jalgpalli vaatama tulla. Kes sai Aasta Pealtvaatajaks?

[Lisavihjeid:

- samas on mehe abikaasa tuntud väga spordilembese inimesena.

- mees kätles tervituseks mõlema meeskonna liikmeid.]

2. Heliküsimus: kuulete Hardo Aasmäed rääkimas ühest usundist:

[Raadioentsüklopeedia 2011-12-29, 1:24-2:14]. Millisest väga vastuolulisest usust käib jutt?

[Lisavihjeid:

-  religiooni propageerijate hulka kuulub ka Hollywoodi kuulsusi eesotsas Tom Cruise’i ja John Travoltaga

- nende endi sõnul on neil maailmas umbes 10 miljonit järgijat, ent arvatavasti on see arv üle paisutatud.]

3. Õige varsti pärast Vahur Kersna hitiks kujunenud elulooraamatu «7x7» ilmumist avaldas üks teine tuntud Eesti meelelahutustegelane omaenda eluloo pealkirjaga «17x4», mis müüdi väidetavalt samuti paari päevaga läbi. Poes maksab raamat üheainsa euro. Kes kirjutas selle raamatu paroodiana elulooraamatute buumile?

[Lisavihjeid:

- küsitav lõpetas 1986. aastal Lavakunstikooli 12. lennu.

- arvukate teleesinemiste seas on ka tegelaskuju Richard Tont Kanal 2 jutusaates «Tondi jutud»]

4. Mis firma limusiini katusel saadeti eelmise aasta lõpus viimasele teekonnale

Põhja-Korea diktaator Kim Jong-il? Ilmselt kasutati täpselt sama autot juba 1994. aastal ka tema isa Kim Il-sungi matustel. Küsitav firma alustas seda marki limusiinide tootmist 1939.

aastal ning lõpetas alles 2002. aastal.

[Lisavihjeid:

- kuigi Põhja-Korea verivaenlane on USA, on tegu siiski ameerika autoga.

- sama marki autoga sõitis John F. Kennedy 1963. aastal atendaadi hetkel.]

Vastused:

1. EV President Toomas Hendrik Ilves

2. Saientoloogia

3. Peeter Oja

4. Lincoln (täpsemalt selle mudel Continental)

Intervjuu Vaclav Haveliga 11 aastat tagasi

Otsisin Vaclav Haveli matusepäeval üles intervjuu, mille tegin Eesti Päevalehe ajakirjanikuna 11 aastat tagasi Prahas presidendilossis ning panen blogisse üles mõned toonased küsimused-vastused tunni aja pikkusest intervjuust:


Kolmapäeva hommikul kell 11.25 oli Tshehhi presidendil Vaclav Havelil selja taga pingeline tööpäev. Ta oli kohtunud Maailmapanga presidendiga, andnud selle järel pressikonverentsi, kuid saabus siiski ühisele intervjuule Eesti Päevalehe ja Eesti Televisiooni ajakirjanikega sõbraliku ja väga keskendunud vestluspartnerina.



Eestlased tahaksid ennast samastada eelkõige Skandinaaviamaadega, mitte Balti riikidega ja muidugi ei taha me omada midagi ühist Venemaaga. Kuidas kujutavad tshehhid oma tulevast identiteeti ja milliste naabritega tahaksid nemad sarnaneda? 


Ma arvan, et valdav osa meie ühiskonnast tunneb ennast lääne-euroopaliku maailma osana. Aga rääkides tshehhi rahva käitumisest, siis löövad meil traditsiooniliselt ikka ja jälle välja teatud käitumismudelid, mis reedavad veidi ohtlikku provintslikkust. Me oleme päris Euroopa südames, ümbritsetud mägedest ning kõigil mööda Euroopat liikuvatel poliitilistel huvidel ja vaimsetel vooludel on tendents meie juures ristuda. Aga mulle tundub, nagu oleks meil mõnikord tendents sulgeda ennast sellesse katlasse nende mägede vahel ning lasta kõigel meist mööda voolata. Ja mõtelda, et tähtis on see, mis toimub meie hoovikesel ja kui on võimalik, siis mitte teha välja sellest, mis toimub naabri hoovikesel. Selles ma näen teatud ohtu.


Eestlaste jaoks on väga oluline ammutada enesekindlust nendest kaasmaalastest, kes on maailmas läbi löönud. Me rõõmustame nii president Lennart Meri kui helilooja Arvo Pärdi rahvusvahelise tuntuse üle. Kas see on omane ka tshehhidele ning kes on praegu tunnustatuimad tshehhid?

Mul on mulje, et meie riigi kodanikud tunnevad rõõmu iga tshehhi edu üle välismaal, kuigi see on mõnikord vaoshoitud rõõm. Aga ilmselt suurimat rõõmu äratavad meie sportlaste saavutused. See tundub mulle mõnikord isegi liialdatud. Ükskõik kas on tegemist hokimängijate (Jaromir) Jagri, (Dominik) Hasheki, (tennisistide) Martina Navratilova või Ivan Lendliga. Mõnikord mulle tundub, et see rõõm on üle paisutatud. Et see lakkab olemast puhas rõõm kaasmaalase edu üle, hakkab toimima selle edu endale omistamine. See kehtib ka inimeste kohta, kes jääle astudes kukuks kohe pikali, aga Tshehhi koondise võidu puhul MM-il tekib tal tunne, et ta lõi ise kogu maailma jäähokis.


Need inimesed nagu veidi vähendavad kellegi individuaalse saavutuse väärtust ja omistavad selle endale. See oleks nagu üldrahvalik saavutus ja see häirib mind mõnikord.


Tshehhi jalgpalli ja jäähoki meeskonnad mängivad rahvusvahelises konkurentsis tipptasemel. Aga ega te ei näe ohtu, et tänu oma suhteliselt väikesele rahvaarvule, majandusele ja sõjalisele võimekusele võivad Tshehhi ja Eesti tulevikus muutuda riikideks, mis Euroopa Liidu või NATO sees kuuluvad teise või isegi kolmandasse liigasse?


Ma arvan, et see teatud meeleolu sõltub meist endast. Me peame käituma väärikalt ja enesekindlalt, kuid samas tagasihoidlikult. Ja mul on selline tunne, et juba ammu ei hinnata maa tähtsust ainult tema majandusliku tugevuse, suuruse või rahva arvu järgi. On väiksed maad nagu näiteks Holland, mis on Tshehhi Vabariigist väiksem. Aga see on maa, mis on üldiselt austatud ja mida võetakse tõsiselt.


On vaja teatud oskust oma probleeme seletada. Meil on loomulikult probleeme, mis on tundmatud Lääne-Euroopa maadele ja neid on vaja lahti seletada. Aga samal ajal tuleb meil oma arvamusi üldiste asjade kohta välja öelda ja käituda normaalselt. Siis hakatakse ka meisse normaalselt suhtuma. Kui me algusest saati tunneme ennast veidi teisejärgulistena ja vähemväärtuslikena, siis me hakkamegi olema teisejärgulised ja vähemväärtuslikud.


Eesti ühiskonnas on täielik fenomen Jaroslav Hasheki "Shvejk". Kõik üle 30-aastased mehed on seda lugenud ning paljud neist loevad seda ikka ja jälle uuesti. Igas kirjanduses on raamatuid, mis on väga olulised oma kultuuriruumis, kuid ei oma tähendust väljaspool seda. Millega te seletate üle 60-sse keelde tõlgitud "Shvejki" edu? Ja lisaküsimus – mitu korda te ise olete "Shvejki" lugenud?

Noh, erinevalt paljudest teistest olen ma "Shvejki" lugenud noorest peast ainult üks kord. Ma pean seda väga heaks raamatuks, aga mul on selline mulje, et Shvejk on maailma nägemise viis, et see on üks peegel. See on midagi muud ja midagi rohkemat kui konkreetne kuju. See on veidi eksitav, kui räägitakse Shvejki iseloomust, Shvejki mõttelaadist, sellest et me tshehhid oleme Shvejkide rahvas.


Pigem on Shvejk teatud kunstiline trikk. Pange tähele, et me ei tea tema kohta mitte midagi – kui vana ta on, mis perekonnast ta on pärit, me ei tea, kas talle meeldivad naised või mehed. Ta on tegelikult läbipaistmatu kuju. Aga see on kunstiline põhimõte, see pole mingi kindel kuju, mida oleks kirjeldatud nii nagu Balzac kirjeldab oma tegelasi.



Nii Tshehhi kui Eesti rahatähtedel on kujutatud oma rahva kõige väärikamaid esindajaid. Euroopa ühisraha euro kupüüridel kellegi portreesid pole, aga kui teie saaksite valida, milliste eurooplaste pilte sinna trükkida, keda te valiksite? Teisisõnu: keda te peate kõige olulisemateks selle maailmajao väärtuste kujundajaks?


See nimekiri on üsna pikk. Ma alustaksin võibolla Periklese ja Sokratese juurest ja jätkaks Rotterdami Erasmusega. Siis tshehhide kuningas Karl IV, Voltaire, Rousseau, Kant. Kuni nende inimesteni, kes ehitasid pärast sõda ühinenud Euroopa – selliste poliitikute põlvkond nagu olid de Gaulle, Churchill. Ma arvan, et Euroopas on lugematu arv isiksusi, keda võiks julgelt paigutada uue Euroopa rahatähtedele. Aga samas ei tohi unustada, et Euroopa on sünnitanud ka mõned väga ohtlikud isikud.

Toonase intervjuu täisteksti aadress on: http://www.epl.ee/news/melu/vaclav-havel-ei-tohi-tunda-end-teisejargulisena.d?id=50788224

Küsimus Mnemoturniirile hullumeelsusest

Küsisn eile Mnemoturniiris küsimuse Kaljo Kiisa filmi "Hullumeelsus" kohta. Küsimus oli selline – enne äsja Eesti läbi aegade üheks parimaks filmiks tunnistatud "Hullumeelsuse" filmimist 1968. aastal teeskles Kaljo Kiisk Lätis ühes hullumajas arsti ja sanitari, et hullumaja oludega paremini tutvuda. Miks käis Kiisk hullumaja tööga tutvumas Lätis ja mitte Eestis?

Vastuseks tsitaat Kaljo Kiisa äsja ilmunud elulooraamatust: "Alguses olin Tallinnas, kuid seal oli alkoholiravil hulk tuttavaid ja ma ei saanud sammugi astuda ilma, et keegi oleks hüüdnud: Kaljo, kuidas sina siia sattusid?" 

Muidugi vastasid targad mehed selle küsimuse kohe ära, aga loodetavasti oli see üks humoorikamaid kuulajate jaoks.

Riigikogu kaotas viiendas mängus Turba poistele

Riigikogu paljumänginud korvpallimeeskond kaotas täna õhtul 93:108 Turba gümnaasiumi treener Märt Kermoni poistele viiendas omavahelises mängus mitte mänguoskuste puudumise, vaid viletsama võhma tõttu.
Esimese veerandaja võitsime me uhkelt, kuid siis sundis Kermon oma poisid meile kaitses tihedalt kallale ning see kärpis meie mänguvõimalusi tugevasti.

Poolaja võitsime veel 2 punktiga, kuid kui 16-18 aastased poisid teisel poolajal tempo üles kerisid, siis jäid isegi kunagised Eesti noortekoondise mängijad Jüri Ratas ja Ott Lumi hätta, sest kümme aastat ja 10-20 kilo hiljem ei jaksa lihtsalt enam samas tempos liikuda. Mida minut edasi, seda raskem oli meie mäng, ning seda karistamatumalt tormasid platsil ringi 12 Märt Kermoni hoolealust.

Riigikogu meeskond lootis veel noormängija Rainer Vakra tabavate visete peale, kuid Keskerakonna kodanikuühiskonna eestvedaja mõtted liikusid juba homme algava Bakuu-reisi peal ning ründes suutis ta meeskonda aidata, kuid kaitses lasi põlve lubamatult sirgeks.

Mängujärse analüüsi ajal leidsime statistik-mänguri Riho Kanguri abil üles oma nõrgad kohad ning järgmisel mängul enne Turba gümnaasiumi sulgemist loodame taas üle poole nooremaid vastaseid võita, nagu see juhtus kunagises aastate taguses esimeses mõõduvõtmises

Peeter Kreitzbergi mälestuseks

Kõige paremini kirjeldab täna meie hulgast lahkunud Peeter Kreitzbergi tähendust asjaolu, et kui mistahes Eesti ajakirjanik kuulis sõna haridus, siis valis ta koheselt Peetri ja parasjagu ametis oleva haridusministri numbri.

Peetri ja Eesti hariduse vahele võis tõmmata võrdlusmärgi. Haridusministrid tulid ja läksid, aga Peeter oli alati selle valdkonna arvamusliider ja eestkõneleja. Eesti poliitika ja eriti hariduspoliitika kaotasid täna suure ja olulise eeskõneleja.

Tunnen südamest kaasa Peetri elukaaslasele ja tema lastele!

Riigikogu korvpallimeeskond alistas Tori valla tiimi

Riigikogu korvpallimeeskond alistas eile täissaali rahva ees Tori valla meeskonna tulemusega 74:68, kuigi esimesel poolajal jäime halvavasse 15-punktilisse kaotusseisu.

Tori meeskond, mida vedasid vallavanem Mart Vaiksaar ja vallavolikogu esimees Ahti Kukk, alustas mängu väga võidujanuliselt. Ainult 6-liikmelise esindusega Riigikogu mehed ei saanud hakkama maa-ala kaitsega ning lasid torilastel võtta lubamatult palju ründalauapalle ja visata nende arvelt lihtsaid korve.

Ent tasapisi sai Riigikogu esindus maaelu komisjoni esimehe Kalvi Kõva häälekal kaasaelamisel mõõnast üle ning juba esimese poolaja lõpuks oli seis võrdne.

Teisel poolajal näitasid mõlemad meeskonnad väga kõrgetasemelist viskekontserti, kui järjest laoti korvi 6 kolmepunktiviset, mille autoriteks Riigikogu poolt olid Ratas, Vassiljev ja Vakra.

Kuigi verinoor Riigikogu liige Rainer Vakra oli suvel patustanud sportliku rezhiimi vastu, hoidsid eelkõige just tema edukad sooritused parlamendi meeskonda teisel poolajal turvalises eduseisus. Palavikuga platsil olnud Jüri Ratase panus jäi ehk tõve võrra veidi tagasihoidlikumaks, kuid teda asendas väärikalt Riigikogu korvpallitiimi pesamuna Rannar Vassiljevi supersooritus nii kaitses kui rünnakul.

Mängule järgnenud õhtusööki jäi punase niidina läbima mõte, et just selliste sportlike vahenditega muudavad Riigikogu liikmed end inimlikult mõistetavaks tavaliste valijate jaoks.

Küsimus Mnemoturniirile surmanuhtlusest

Tänane Mnemoturniir esitas minu küsimuse, millele targad päris õigesti ei vastanud. Millisel moel viidi Eesti Vabariigis vastavalt 1934. aastal jõustunud Kriminaalkohtupidamise seadustikule täide kurjategijale määratud surmanuhtlus?

Vastus: Kriminaalkohtupidamise seadustiku § 701: Pärast surmamõistetu toomist surmamisruumi avaldab prokuratuuri esindaja temale seadusjõusse astunud kohtuotsuse (...) ja küsib temalt, kas ta soovib, et surmanuhtlus täide saadetakse mürgistamise teel, Selle järel teeb prokuratuuri esindaja korralduse vangistusasutise direktorile surmanuhtluse täitmiseks. Viimase korraldusel annab surmanuhtluse teostaja surmamõistetule tarvitada mürgistusvahendi, kui ta on soovinud surmanuhtluse täidesaatmist mürgistamise teel. Kui surmamõistetu viie minuti jooksul ei ole mürgistamisega lõpetanud oma elu, teostatakse surmanuhtlus poomise teel.

Eesti noored Euroopa vastutustundlikumad

Kujutage ette, et teie emal või isal on vaja minna haiglasse tavalisele plaanilisele opratsioonile, näiteks puusaproteesi paigaldama või südamelõikusele. Haiglas esitatakse teie vanemale ootamatult ultimaatum: enne me teid opilauale ei lase, kui te toote kaasa tõendi selle kohta, et vähemalt üks teie sugulastest või sõpradest on loovutanud 450 millilliitrit verd.

Jahmunud patsienile selgitatakse, et kuna tema operatsiooniga kaasneb verekaotus, siis peab ta ise hoolitsema vajaliku doonorivere olemasolu eest.

Kui eelnevalt kirjeldatud olukord Eestis tegelikult tekiks, siis räägiks kogu meedia sellest esiuudistes ning nõuaks raevukalt patsientide õiguste kaitsmist ebainimliku väljapressimise eest. Ministrid oleksid valitsuse pressikonverentsil kõva rünnaku all ning opositsioon umbusaldaks sotsiaalministrit.

Eelnevalt kirjeldatud olukorda on Eestis raske ette kujutada, aga just niimoodi toimib meditsiinisüsteem Bulgaarias. Kui selles euroliidu riigis pole patsiendil ette näidata tõendit, et keegi on tema heaks verd loovutanud, siis ta opile ei pääsegi. Seetõttu on vereloovutusest kujunenud omaette sissetulekuallikas töötutele, kes ootavad haiglate ümber et korraliku tasu eest väljapääsmatusse olukorda sattunud haige eest verd loovutada. Bulgaaria haiglaid sunnib meie mõistes ebainimlikult käituma asjaolu, et erinevalt Eestist napib neil pidevalt doonoreid.

36 136 head inimest

Eestis on sel sajandil kombeks pidevalt rääkida kodanikuühiskonnast, aga kahjuks on sõnu selle vajalikkusest ikka veel palju rohkem kui tegusid. Doonorlus on üks parimaid näiteid tõelise kodanikutunde olemasolust ning näitab viimastel aastatel kodanikuühiskonna tugevnemist.

Üks Kuku Raadio ajakirjanik meenutas, et veel 5-6 aastat tagasi tuli tal sageli lugeda ette verekeskuse appihüüdeid: vajame ruttu ühe kindla veregrupi verd, sest seda on raskesti haigetel inimestel kohe vaja. Nüüd ta ei mäletagi, millel viimati tuli sellise appikarjega eetrisse minna.

Selle asemel teevad verekeskused ja Doonorite Selts sotsiaalkampaaniad, mis ohutunde tekitamise asemel väärtustavad doonorlust kui elulaadi ning kutsuvad inimesi verd loovutama rõhutades võimalust näidata end omakasupüüdmatult head tegeva inimesena.

Kui 2008 aastal loovutas meil aastas verd 34 063 inimest, siis 2010. aastal juba 36 136. Teiseks on kasvanud püsidoonorite ehk nende inimeste arv, kes käivad verd loovutamas mitu korda aastas. Kahe aastaga on vereloovutuste arv kasvanud 54 843-lt korralt 58 729-ni.

Eriti hea meel on selle üle, et Eestis on doonorid märksa nooremad kui enamuses Euroopa riikides. Eesti suurima, PERH-i verekeskuse doonoritest on 77% nooremad kui 40 eluaastat. Euroopas keskmiselt on 60% doonoreist nooremad kui 40 aastat ning näiteks maailmajao suurimas riigis Saksamaal vaid 55%.
Mullu tõusis Tallinnas just alla 25-aastaste osakaal vereloovutajate osakaal ning paljude noorte jaoks on vereloovutamine muutunud täiskasvanuks saamise ja täieõigusliku ühiskonna liikmeks saamise viisiks. Verd loovutama minnakse esimest korda koos sõprade või klassikaaslastega kohe, kui 18. sünnipäev peetud. Doonorite noorus tähendab, et pole põhjust muretseda vereloovutajate järelkasvu pärast, meie doonorlus on uudissõna kasutades igati kestlik.

Naised on tugevamad

Aasta tagasi käivitasid Eesti Doonorite Selts ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus doonorite kogukonna Facebook’is, millega on liitunud üle 5300 inimese. Kui ma neilt äsja küsisin, miks nad kulutavad paar korda aastas poolteist-kaks tundi selleks, et taluda süstla veeni pistmist, siis kõlas üks enimlevinud vastusevariant nii: „Mulle see meeldib ning ma tean, et kellegi jaoks on see vajalik. Miks mitte teha väike heategu!“

Et lugu liiga roosiline ei saaks, tuleb lõpetuseks tunnistada, et sooline tasakaal on vereloovutajate hulgas paigast ära. Nii nagu kogu Euroopas on ka Eestis naisi doonorite hulgas märksa rohkem ja seda igas vanuserühmas. Loodetavasti võtavad mehed seda fakti väljakutsena ning näitavad, et nende solidaarsustunne on sama suur ja hirm süstlatorke ees sama väike kui ennevanasti nõrgemaks peetud sool.

See lugu ilmus veidi toimetatult tänases Õhtulehes.

Küsimus Mnemoturniirile, auhinnaks raamat

Täna esitas Mnemoturniir ühe minu küsimuse ning sain selle eest auhinna-raamatu Trotskist.

Milline on Eesti esimene sundventilatsiooniga ehitatud hoone?

Vastus: 1938. aastal valminud ja arhitekt Alar Kotli projekteeritud Vabariigi Presidendi Kantselei hoone Kadriorus, kus taasiseseisvumise järel elab ja töötab ametisolev president.

Eesti esimene ventilatsioonisüsteem tekitas tollase presidendi kantseleiülema Elmar Tambeki mälestuste kohaselt palju peavalu. Ventilatsiooni ehitanud Saksa firma töö tegi kohutavat müra, tõi keldrist köögilõhnad tähtsasse saali ning liiga madala õhu temperatuuri tõttu külmetas president Päts oma kaela ära. Saksamaalt tulid spetsialistid asja uurima ja teatasid pärast mitmepäevast pusimist, et Eesti õhk on nende ventilatsioonisüsteemi jaoks kõlbmatu.

Euroopa kriis ja Eesti erand

Kindlasti on tänavune rahanduskriis kõige tõsisem ummikseis Euroopa Liidus pärast Eesti ühinemist euroliiduga 2004. aastal.

Seetõttu pole imestada, et ajakirjanduses kirjutatakse ja räägitakse Euroopa Liidust tänavu ebatavaliselt palju ning ebatavaliselt mustades värvides. Iganädalaseks on muutunud pealkirjad, mis ennustavad euroala lagunemist ning manavad Euroopa Liidu jõuetust kriisi haldamisel. Ehk nagu tavatsevad juba sajandeid naljatada Ameerika ajakirjanikud: bad news, good news.

Küll on sel taustal üllatav eestlaste kindlalt püsiv usaldus Euroopa Liidu ja selle institutsioonide suhtes. Nii nagu Eesti majandus ja riigi rahandus on võrreldes enamiku teiste Euroopa riikidega väga heas korras, nii erinevad ka eestlaste hoiakud paljude teiste Euroopa rahvaste hoiakust.

Aga nii on juhtunud varemgi. Kümme aastat tagasi sai Eesti kurikuulsaks ainukese endise idabloki riigina, kus enamik inimesi ei pooldanud ühinemist Euroopa Liiduga. Toetuse madalaimal hetkel oli 51% Eesti elanikest ühinemisele vastu ning vaid 36% pooldas seda. Kui toona ei kahelnud suurem osa ida-eurooplastest vajaduses võimalikult kiiresti euroelu elama hakata, siis eestlased olid üllatavalt umbusklikud.

Kaks aastat hiljem toimunud rahvahääletuse ajaks oli rahva hoiak oluliselt muutunud – 67% meie kaaskodanikest hääletas Euroopa Liiduga ühinemise poolt. Erinevalt paljudest saatusekaaslastest on eestlaste toetus Euroopa Liidule püsinud sestsaati kõrgemal kui liitumisotsuse tegemise ajal.

Eesti jaoks oli kindlasti tänavune kõige ajaloolisem sündmus üleminek eurorahale. Kui võrrelda seda näiteks Riigikogu või presidendi valimistega, siis need toimuvad iga 4–5 aasta järel, oma kroonid vahetasime euro vastu pärast 19 aasta pikkust edukat kasutamist.

Kui aasta alguses läks Eesti üle eurorahale, siis oli uue raha usaldajate ja umbusaldajate arv enam-vähem võrdne. Nüüd näitavad avaliku arvamuse küsitlused, et eestlaste kindel enamik on euroraha kasutamisega igapäevaelus harjunud ja selle omaks võtnud. Tänavu mais teostatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt pooldas euroraha juba 71% Eesti elanikest. Teine põhjus euroraha omaksvõtmisel on kindlasti see, et pärast eurole üleminekut on Eesti majandusareng olnud kiire ning tööpuudus on märgatavalt vähenenud.

Aeg näitab, kuidas Euroopa Liit ja euroala kriisist välja tulevad. Loodetavasti juhtub sama moodi nagu paljudel kordadel Euroopa Liidu ajaloos varemgi, mil just kriisiolukord sunnib tegema neid otsuseid, mida headel aegadel on ühe või teise huvirühma vastuseisu tõttu edasi lükatud. Väikeriik Eesti jaoks on kindlasti kasulikum tugev ja ühtne Euroopa Liit, kus rahandus ja majandus peavad olema korras mitte ainult paberil, vaid ka tegelikkuses.

See lugu ilmus algselt Euroblogis ja siis Delfis.

Ametlikult uuest ametist:: Euroopa Komisjoni pressiteade

Euroopa Komisjon nimetab ametisse Eesti esinduse uue juhi

1. septembril astub ametisse Euroopa Komisjoni Eesti esinduse uus juht Hannes Rumm. Enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga juhtis Hannes Rumm valitsuse euroteavitust, olles aastatel 2001–2004 riigikantselei Euroopa Liidu infosekretariaadi juhataja.

Hannes Rumm oli tänavu kevadeni Riigikogu liige ning on varem töötanud ettevõtluses ja ajakirjanduses. 1994. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajakirjanduse erialal. Enne Riigikantselei Euroopa Liidu Infosekretariaadi juhatajaks saamist töötas Hannes Rumm mitme ajakirjandusväljaande juures. 2004. aastal pöördus ta tagasi erasektorisse, asudes ametisse OÜ Media Focus juhatajana. Aastail 2007–2011 kuulus ta Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmena Riigikogusse ning osales põhiseaduskomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni töös.

2009.–2011. aastal nõustas Hannes Rumm väliseksperdina Armeenia valitsust ELi partnerluspoliitikat tutvustava kommunikatsioonistrateegia väljatöötamisel ning aitas Armeenial ette valmistada ELi teabekeskuse rajamist. Hannes Rumm on olnud Tallinna Linnavolikogu kahe koosseisu liige.

Hannes Rummi laialdased kogemused aitavad Euroopa Komisjoni Eesti esindusel täita keskset rolli Eesti elanike ja meedia teavitamisel ning arendada komisjoni suhteid riigi- ja kohaliku tasandi asutuste ja muude sidusrühmadega.

Taust
Euroopa Komisjonil on esindused igas ELi liikmesriigis. Need esindavad komisjoni kohapeal, teavitades ajakirjandust ja avalikkust komisjoni poliitikast ning vahendades liikmesriigi infot komisjonile.

Euroopa Komisjoni Esindus Eestis
Avalikkussuhete osakond
Tel: 626 4400; 518 0767

Salmike õllesummeriks

Lauluväljakult on läinud
Eesti elu õied
Marje Hansari rõõmuks
kortsuvad seal põied

Välja surev naaber ja Eesti tõehetk. Mis on meie rahvastikuga viimase 10 aastaga juhtunud uudistes ja tegelikkuses?

Astusin mullu ühel kuumal augustiõhtul sisse Jerevani kesklinnas asuvasse supermarketisse, mille uhke nime taga peitub vaeses miljonilinnas tavaline kümne kassaga pood.

Mõningase otsimise järel jõudsin tagasihoidliku õlleriiulini ja jäin viisakalt ootama, sest selle olid ostukäruga blokeerinud kaks meest. Korraga tundus mulle, nagu kuulnuks ma eesti keelt. Astusin paar sammu lähemale ja sattusin pealt kuulma teemal, et kuigi käru on juba kõvas lastis peaks ehk viis pudelit veel võtma.
„See on küll väga sümboolne paik eestlaste kohtamiseks!“ ehmatasin mehi emakeeles nende juttu sekkudes ning sain lisaks Kilikia õllele poest kaasa väärt tutvuse kahe rahvusvahelises ettevõttes töötava Eesti sidespetsiga.

Urmas (42) on tänaseks Jerevanis töötanud juba kaks aastat. Enne seda töötas ta Iraanis ja Usbekistanis ning katkematut välisteenistuse staaži tiksub tal juba üheksas aasta. Kuigi Urmas pole geeniteadlane ega sümfooniaorkestri dirigent, vaid lihtsalt keskharidusega hea töötaja, on amet viinud ta sel sajandil kõigisse maailmajagudesse peale Austraalia.

Välja rändamine ja suremine
Just Urmas meenus mulle paar nädalat tagasi üht jahmatavat uudist kuuldes. Tänavu ei käi käsi hästi meie lõuna- ega põhjanaabritel. Soome valimistel üllatusvõidu saanud põlissoomlaste suuredu häiris kogu rahanduskriisis vaevlevat Euroopat ning uue valitsuse moodustamine kulgeb ebasoomelikult piinarikkalt. Läti presidendi otsus taotleda rahvahääletusel oligarhide kontrolli all oleva Seimi laialisaatmist ja parlamendi kättemaks riigipeale paiskas paari aasta tagusest rahanduskriisist vaevu toibuva lõunanaabri ootamatult uude kriisi.

Üllataval kombel pole Eestis mingit tähelepanu pälvinud asjaolu, et veel valusam põnts tabas Leedut, sest mais toimunud rahvaloenduse esialgstel andmetel on nende elanike arv viimase 10 aastaga kahanenud 430 000 inimese võrra! Kui me oleme aastaid elanud teadmises, et suurima Balti riigi elanikkond on 3,5 miljonit inimest, siis nüüd on naabreid ligi kuuendiku võrra vähem.

„Kahjuks peame tunnistama, et Leedu pole ainult välja rändav rahvas, vaid ka välja surev rahvas,“ kommenteeris loenduse tulemusi kibestunult peaminister Andrius Kubilius.

Kogenud poliitiku nii otsekohese ütlemise üle ei maksa imestada, sest mida tunneksite teie, kui saaksite teada, et meie väikese rahva arv oleks vähenenud vastavalt 100 – 150 000 inimese võrra?

Eesti rahva tõehetk saabub järgmise aasta alguses, mil toimub meie rahvaloendus. Juba oleme ära unustanud selle valusa šoki, mille tekitasid eelmise rahvaloenduse tulemused 2001. aastal, mil nii tavalised inimesed kui rahvastikuteadlased keeldusid algul uskumast, et Eesti elanikkond vähenes pärast taasiseseisvumist 10 aastaga 1,57 miljonilt elanikult 1,37 miljoni elanikuni.

Eelmine ehmatus unus ruttu
Meie üks parimaid rahvastikuteadlasi Kalev Katus väitis toona, et kui rahvaloenduse tulemused näitaksid tõde, siis satuks Eesti Guinessi rekordite raamatusse kõige suurema rahuaegse rahvaarvu vähenemisega mistahes maailma nurgas. “Isegi kui Eestis poleks alates 1989. aastast sündinud ühtegi last, ei oleks rahvastiku vähenemine nii drastiline. Isegi Bosnias pole pärast pikka kodusõda ja suurt põgenikevoolu elanike arv protsentuaalselt nii järsult langenud,” vaidlustas Katus rahvaloenduse tulemused.

Sellegipoolest on eelmisest loendusest saati meie rahvaarv kõigis maailma ametlikes allikates 1,37 miljonit elanikku ning enam ammu ei sea seda algul nii nukrana tundunud numbrit kahtluse alla keegi.

Mõneks aastaks tekitas eelmise rahvaloenduse jahmatav tulemus tugeva ühiskondliku surve rahva püsimajäämise pärast võitlemiseks. Seda võimendasid Aino Järvesoo oma raha eest käivitatud kunstliku viljastamise programm ning Rein Taagepera eestlasi demograafilisse vetsupotti langemisse eest hoiatavad sõnavõtud.

Erakondade vastus valijate suureks paisunud murele oli üksmeelselt käivitatud vanemahüvitise maksmine, millele nii erinevad valitsused kui erakonnad on oma maine parandamiseks ja rahva rahustamisks omistatud suurt mõjut meie sündimuse kasvule.
Mõni aasta läks mööda, avalik surve vaibus ning hüüdjaks hääleks jäid üksikud Rein Taagepera taolised muretsejad, kes püüdsid tulutult teadvustada, et isegi kui sündide arv tõuseb 1000 lapse võrra aastas, siis rahvastiku taastootmiseks on vaja saavutada 22 000 sünni piir. Rääkimata sellest, et kuna Euroopa Liidus ei registreerita inimeste liikumist ühest liikmesriigist teise, siis moonutas meie teadmisi rahva arvu muutumisest ühekülgne statistika.

Oleme lasknud end uinutada pealiskaudsetest statistilistest uudistest ja poliitilisest retoorikast, mis tekitavad alateadliku rahulolutunde. Milleks muretseda, kui mullu oli meil loomulik iive esimest korda üle 20 aasta plussis? Kõlab väga uhkelt, aga tõesti sündis mullu 15 825 last ning tänu vähenenud surmade arvule ületas sündide arv ületas surmade arvu 35 (!) inimese võrra. Kahjuks me ei tea, kui palju näiteks kümme aastat tagasi sündinud lastest on koos vanematega Eestist ära kolinud ning kui hullusti on väljaränna meie rahvastiku arvu räsinud.

Raha viib, kodutunne toob
Leedu ühiskond on pärast rahvaloendust piltikult öeldes nagu täiskiirusel vastu betoonposti sõitnud auto. Loodan väga, et meil läheb paremini, aga kardan, et meie eneseteadvus saab pärast rahvaloenduse tulemuste selgumist jälle valusalt mõlkida. Eurostati äsja avaldatud prognoosi kohaselt väheneb meie rahva arv järgmised 50 aastat, aga see on jälle hoomamatult pikk perspektiiv.

Taasiseseisvumisele järgnenud väljaränne ei ole Eesti ajaloos ju midagi erakordset, selle peamine põhjus on ikka majanduslikud olud. Sada aastat tagasi elas hinnanguliselt üle saja tuhande eestlase Peterburis ja mujal Venemaal, sest seal oli korralikku hästi makstud tööd palju lihtsam leida kui Tallinnas või Tartus.

Muidugi viib ka nüüd eestlasi välismaale peamiselt soov paremini elada, aga selleks, et neid kodus hoida ja tagasi tuua, on lisaks paranevale elujärjele vaja emotsionaalset tõuget, mis kinnitaks inimestele, et nad on koju tegelikult oodatud.
Eurokrati hea elu pealt Eestisse naasnud Vahur Afanasjev kirjeldab oma koju tulemise kogemust raamatus “Minu Brüssel” nii: ”Eesti on vaenulik keskkond nii klimaatilises kui majanduslikus mõttes, aga pärast viieaastast äraolekut on siin elamine kõike muud kui igav.”

Kahjuks ei naase enamus eestlasi kodumaale hoolimata tundest, et neid pole siin kellelegi vaja ning teha pole siin ka õieti midagi.

Mistahes probleemi saab lahendada ainult siis, kui seda teadvustatakse. Rahvastiku tulevik on hirmpika ajalise vinnaga teema ning palju lihtsam on teha dramaatilisi uudiseid viimaste liivlaste väljasuremisest kui terve rahva ohtlikust kidumisest. Eelnevast tulenevalt ongi viimastel kahtede Riigikogu valimiskampaaniate keskmes olnud hoopis muud mured, kuigi just valimiskampaaniad peaksid pakkuma vastuseid ühiskonna kõige olulisematele küsimustele.

Mida kauem inimene välismaal elab, seda sügavamale ta juured ajab ja seda raskem on tal kogu elu kodumaale kolimisega taas ümber korraldada. Järjest uutel Eesti peredel kukub see mõtteline kell, mis näitab, et ära ollakse juba pöördumatult. Muu hulgas lugesin äsja Prantsusmaal ilmunud Katrina Kalda edukast prantsuskeelsest „Eesti romaanist“ välja sõnumi, et kohe pärast taasiseseisvumist Eestist lapsena lahkunud ja nüüdseks kolmekümnendatessse jõudnud põlvkonna jaoks on see kell enamasti juba löönud.

Urmas pakib praegu Jerevanis asju, sest kolib järgmisel kuul perega... Moldovasse. Vastuseks küsimusele, mis ta kodumaale tagasi tooks, järgneb kirglik kiri sellest, et Eestis teeniks mees sama tööd tehes neli-viis korda väiksemat palka. “Ega enne kahe-aastase lapse kooliminekuaega isegi ei mõtle tagasitulemisest, eks näib, mis tollel hetkel saab,” arutleb Urmas. “Olen juba vaikselt hakanud mõtlema kinnisvara soetamisele kuhugi sooja meremaa rannikule, kus võiks ka kunagi pensionipõlve veeta.”

See lugu ilmus tänases Postimehes.

Anekdoot, mis põhjustas kaitseministeeriumi töötajate koondamise

Kui Mart Laar kaitseministeeriumisse tööle läks, toimus tema saabumise puhul meeleolukas banket.
Muu jutu hulgas küsis Laar heatujuliselt: „Kui palju inimesi kaitseministeeriumis õieti töötab?“
Kantsler vastas naljatades: „Kindlasti üle poole.“
Kahjuks ei saanud Laar naljast aru.

Küsimus Mnemoturniirile luulest ja relvadest

Pühapäeval vastasid Mnemoturniiri targad mehed väikse vihje abil ära järgneva küsimuse:

Alates 1901. aastast välja antava Nobeli kirjanduspreemia on pälvinud kaks ühesugust perekonnanime kandvat kirjanikku. Eestis on need luuletajad vähetuntud, kuid nende perekonnanimi on eestlastele hästi tuntud hoopis tänu relvatööstusele. Mis nimi ühendab luuletajaid ja relvatööstust? Selle nime algtähendus märgib loodusnähtust Prantsusmaal.

Vastus: Mistral.

1904. võitis Nobeli kirjandusauhinna prantsuse luuletaja Frédéric Mistral ja 1945. aastal Tšiili luuletaja Gabriela Mistral. Eestlaste jaoks on viimastel aastatel kurikuulsaks saanud Prantsuse lennukikandjad Mistral, mida Venemaa osta soovib.

Küsimus Mnemoturniirile Jüri Jaansonist

Viimases Mnemoturniiris esitasin sellise küsimuse: Pärast hõbemedalivõitu 2004. aasta Ateena olümpiamängudel ütles vaevu jalul seisev Jüri Jaanson ajakirjanikele: „Mul on kolm soovi: duši alla, …, magama.“ Mida tahtis Jaanson pesemise ja magamise vahel kiireks toibumiseks süüa?

Tänu järgnevatele vihjetele vastasid Targad Mehed küsimuse kiiresti ära: Eestis hakati seda toiduainet esimest korda tööstuslikult tootma 1932. aastal. Vajadusel vihjeks – esimene tootja oli endine taksojuht ja jõelaevakapten Evald Rooma.

Vastus: jäätis.

Erast Fandorin Venemaa rahvuskangelaseks

Äsja lõppes Apollo raamatupoes kohtumine tänapäeva Venemaa ühe menukaima kirjaniku Boriss Akuniniga, mille käigus kirjanik korduvalt selgitas, et tahtis oma detektiivromaanide kangelast Erast Fandorinit luues pakkuda venelastele rahvuskangelase kuju.

Akunini sõnul on vene kirjanduse kangelased targad ja toredad, kuid tavaliselt õnnetud. „Vene kirjanduse suured kangelased on sellised, keda lapsed mängida ei taha,“ selgitas Akunin oma mõtet.

Oma jõulise, tahtekindla ja ausa detektiivi Erast Fandorini edu Venemaal seletas kirjanik just sellega, et tema tegelaskuju pakub venelastele selliseid iseloomujooni, mida ühiskonnas ja kirjanduses napib.

„Venemaa intelligendid on head mõtlejad ja rääkijad, aga väga halvad tegijad. Nad oskavad kannatada ja kaotada, aga nad ei oska võita,“ rääkis Akunin, kes oma tegelasi luues püüab just seda omadust vene kirjanduses tasakaalustada.

Huvitav oli Akunini kirjeldus sellest, kuidas ta Erast Fandorini ehk 21. sajandi Sherlock Holmes’i tegelaskuju lõi, laenatas häid omadusi ühelt, teiselt ja kolmandalt vene kirjanduses tuntud tegelaselt nagu näiteks Andrei Bolkonski ning lisades omalt poolt vürtsiks ainult suure armastuse Jaapani ja selle kultuuri vastu.

Peamiselt vene lugejatega rääkides märkis Akunin, et kuigi ta viibib Eestis alles kolmandat päeva, tunduvad eestlased talle sarnanevat jaapanlastega. „Jaapanlaste iseloomus domineerib vaoshoitus, vaoshoitus ja vaoshoitus kuni viimase piirini. Ma ei tea, kuidas seda vene keeles öelda, aga ka eestlastele tundub olevat iseloomulik understatement,“ puukis Akunin meid iseloomustades inglist.

Viimasel hetkel autogrammi küsima tormanud kaitseminister Mart Laar tutvustas end Akuninile tema loomingu suure austajana ning kahetses, et mõni tema parim raamat on veel eestindamata. „Ma soovin, et ka meil oleks samasugune kaitseminister,“ vastas Akunin komplimendile sellise näoga, et oli raske aru saada, kas see oli lihtsalt viisakusvormel või soov, et ka Venemaa kaitseminister tema raamatuid loeks.