Kuna Tallegg oli dopinguskandaali tõttu sunnitud loobuma reklaamist „Andrus Veerpalu klassikaline ahjukana“, siis lasti lihavõtete eel massiivse reklaamikampaania toel kiirkorras välja järgmine sportlik uudistoode „Gerd Kanteri munad“.
18.4.11
Anekdoot Veerpalust ja Kanterist
Kuna Tallegg oli dopinguskandaali tõttu sunnitud loobuma reklaamist „Andrus Veerpalu klassikaline ahjukana“, siis lasti lihavõtete eel massiivse reklaamikampaania toel kiirkorras välja järgmine sportlik uudistoode „Gerd Kanteri munad“.
6.4.11
Eesti uuskodanluse diskreetne võlu
Publik Solarise keskuses kasutas eile tänulikult iga võimalust naerda, aga "The Rise and Fall of Estonia" võitis südame sellega, et suutis siduda nii traagikat kui komöödiat. Rääkida ühtaegu tõsimeelselt nii meie minevikutraumadest kui näidata seda, kuidas nende käsitlemine on muutunud juba küüniliselt rutiinseks ühiskonnas, kus valdavaks eesmärgiks on isikliku heaolu nautimine.
Minu jaoks oli etenduse tipp lõpueelne pilt, kus traagilist mälestuspäeva ettekäändeks tuues tormiliselt ja tuimalt õgiti ning viina visati. Etendust näinud inimestele toob selle stseeni kohe silme ette võimas visuaalne kujund, kus Jaak Prints ja Rasmus Kaljujärv ahnelt taldrikust toitu nokivad nagu linnakajakad.
Andestagu Eero Epner, kes võimsa viisiklavastusega on Ojasoo ja Semperi varjus ennast veenvalt tõestanud, ja kes äsja Arteris ametlikele kriitikutele pahaks pani väidetavat Frank Castorfi etenduse ekslikku tsiteerimist, aga see stseen tekitas mul tugeva seose aastakümneid tagasi nähtud Luis Buñueli filmiga "Kodanluse diskreetne võlu".
Tolle filmi lõpustseenis vedelevad pidulaua ümber terroristide ohvriks langenud kodanlaste laibad, kui korraga kerkib lina alt käsi, millega õigel ajal surma eest laualina alla peitu pugenud tegelane kobab oma taldrikult söömata jäänud ahvatlevat pala.
Kui NO lubab, siis saab ETV selle etenduse parematest stseenidest kokku panna pooletunnise aastalõpusaate, mis on palju vaimukam ja diibim kui erinevate telekoomikute mitmeaastased ponnistused kokku. Aga seda NO muidugi ei tee ning samuti ei riski ETV aasta viimastel tundidel nii suure osa publiku tõekspidamisi lihtsalt solvata.
Minu jaoks oli etenduse tipp lõpueelne pilt, kus traagilist mälestuspäeva ettekäändeks tuues tormiliselt ja tuimalt õgiti ning viina visati. Etendust näinud inimestele toob selle stseeni kohe silme ette võimas visuaalne kujund, kus Jaak Prints ja Rasmus Kaljujärv ahnelt taldrikust toitu nokivad nagu linnakajakad.
Andestagu Eero Epner, kes võimsa viisiklavastusega on Ojasoo ja Semperi varjus ennast veenvalt tõestanud, ja kes äsja Arteris ametlikele kriitikutele pahaks pani väidetavat Frank Castorfi etenduse ekslikku tsiteerimist, aga see stseen tekitas mul tugeva seose aastakümneid tagasi nähtud Luis Buñueli filmiga "Kodanluse diskreetne võlu".
Tolle filmi lõpustseenis vedelevad pidulaua ümber terroristide ohvriks langenud kodanlaste laibad, kui korraga kerkib lina alt käsi, millega õigel ajal surma eest laualina alla peitu pugenud tegelane kobab oma taldrikult söömata jäänud ahvatlevat pala.
Kui NO lubab, siis saab ETV selle etenduse parematest stseenidest kokku panna pooletunnise aastalõpusaate, mis on palju vaimukam ja diibim kui erinevate telekoomikute mitmeaastased ponnistused kokku. Aga seda NO muidugi ei tee ning samuti ei riski ETV aasta viimastel tundidel nii suure osa publiku tõekspidamisi lihtsalt solvata.
3.4.11
Auhinnatud küsimus Mnemoturniirile
Esitasin täna Mnemoturniiris tarkadele meestele sellise küsimuse:
USA presidendi Barack Obama vanemad Stanley Ann Dunham ja Barack Obama seenior tutvusid 1960. aastal Havai Ülikoolis. Obama vanemad kohtusid Havail sellise eriala kursusel, mida õpetati ja õpetatakse tänapäevani ka Eestis. Mis eriala viis kokku Barack Obama vanemad?
Pärast mõningast arutelu ja saatejuhi suunavaid viiteid pakuti vastuseks hispaania keel. Õige vastus on küll keel, aga siiski vene keel. Meeldiva üllatusena sain küsimuse eest auhinnaks Tallinna ajalooliste kaartide kogu, ehkki mulle endale tundus huvitavaim küsimus, millest selgus, et üks Rooma paavst oli nii kirglik kärbestevihkaja, et kandis oma ametirüü all kärbsepiitsa ja nüpeldas vastikuid tiivulisi igal võimalusel.
USA presidendi Barack Obama vanemad Stanley Ann Dunham ja Barack Obama seenior tutvusid 1960. aastal Havai Ülikoolis. Obama vanemad kohtusid Havail sellise eriala kursusel, mida õpetati ja õpetatakse tänapäevani ka Eestis. Mis eriala viis kokku Barack Obama vanemad?
Pärast mõningast arutelu ja saatejuhi suunavaid viiteid pakuti vastuseks hispaania keel. Õige vastus on küll keel, aga siiski vene keel. Meeldiva üllatusena sain küsimuse eest auhinnaks Tallinna ajalooliste kaartide kogu, ehkki mulle endale tundus huvitavaim küsimus, millest selgus, et üks Rooma paavst oli nii kirglik kärbestevihkaja, et kandis oma ametirüü all kärbsepiitsa ja nüpeldas vastikuid tiivulisi igal võimalusel.
20.3.11
Valikud on tehtud, aga millised?
Kaks nädalat enne riigikogu valimisi ütles kogenud reformierakondlane eravestluses tänavuse valimiskampaania kohta, et seekord otsustas tema partei loota erakonna edukale esinemisele masu ajal ja eurole üleminekul ning teha vaoshoitud reklaamikampaania.
Parajasti näitasid küsitlused IRL-ile populaarsuse tõusu ning oravaparteile ootamatult kasinat tulemust. Reformierakondlane suhtus oma partei käitumisse kriitiliselt ja ennustas: „Me saame selle eest karistada. IRL on seekord korranud meie varasemate valimiste võtet, tulnud turule mitme poliitilise tootega, mida müüakse reklaamides kindlatele sihtrühmadele, ning see toob neile edu.”
Tagantjärele on äsja lõppenud valimised pälvinud kiidusõnu selle eest, et need olid ebatavaliselt asjalikud ning keskenduti sisulistele aruteludele. Tõsi ta on, et tavatult tegusad olid tänavu mitmed kodanikuühendused, kes arutelusid korraldasid, valimisprogramme vaagisid ja poliitikuid rahva ette esinema kutsusid. Nagu seegi, et masu sundis erakondi ajakirjanduse suureks kurvastuseks reklaamiraha kokku hoidma, on ju reklaam enamiku ajakirjanduse peamine sissetulekuallikas.
Küll olen ma tükk maad pessimistlikum selles, kui sügavale asja tuumani neis aruteludes jõuti ning kui hea pildi legendaarne tädi Maali oma valiku tegelikust olemusest sai. Pigem julgen arvata, et alles valitsuse moodustamiseks Reformierakonna ja IRL-i alanud kõnelustel saab suuresti selgeks see, mida valitsusparteide mitmed loosungid tegelikult tähendavad ning kui palju need riigile maksma lähevad.
Ilus uudissõna
Võtame ühe lihtsa näite. Mäletame ju kõik teleekraanilt naeratavaid IRL-i poliitikuid, kes lubasid valijate soove arvestades kehtestada emapensioni. „Emapension” on samasugune üldist poolehoidu tekitav uudissõna nagu kunagi „emapalk”. Kellel võiks midagi olla selle vastu, et riik emade panust ühiskonda rahaga praegusest rohkem väärtustab?
Ometi olen kindel, et valitsuskõnelustel kritiseerib Reformierakond ideed praegu suletud uste taga tõsiselt ja põhjendatult. Esiteks on pärast valimisi vaja ausalt läbi arvutada, kui palju IRL-i emapensioni kehtestamine maksab ning mille arvelt see raha tuleb, sest mõlemad paremparteid on lubanud riigieelarvet tasakaalustada ning maksukoormust ehk riigi tulusid koguni vähendada. Üldarusaadava seaduseelnõu keeles pole IRL sümpaatset valimisloosungit seni lahti kirjutada suutnud või tahtnud, nii on ka selle maksumust raske hinnata.
Teiseks on ühiskonnas läbi arutamata, millistele emadele ja miks Eestis praegu kõige rohkem riigi rahatuge vaja läheb. Tänu vanemapalgale on Eesti emal (või isal) võimalik ebatavaliselt pikalt kodus olla ja riigi suure toetusega oma lapse esimese pooleteise aasta eest hoolt kanda.
Samas saavad enne 1999. aastat pensionile läinud naised (või täpsemini üks vanem igast perest poolte kokkuleppel) praegugi lisapensioni laste kasvatamise eest. Eestiski kasutusel olev õiglane euroopalik tava mitte teha vahet naiste ja meeste vahel on ka siin oluline. Ehk kui juba rääkida emapensionist, tuleb rääkida ka isapensionist.
Kahjuks keskenduti valimiskampaanias ideede heade ja halbade külgede arvustamisele, kuid puudu jäi tervikpildist, mis aidanuks valijatel otsustada, kellele ja miks on riigi abi eelkõige vaja.
Oluline on küsida, mis on suurema lapsetoetuse või emapensioni eesmärk. Kui eesmärk on suurendada sündimust, siis on rumal loota, et 20–30-aastaseid naisi motiveerib rohkem sünnitama laste arvust sõltuvusse seatud pension. Selles eas inimeste jaoks on pension ebareaalselt kaugel ning igapäevane toimetulek laste kasvatamisel ja riigi abi selleks on palju olulisemad.
Tunnustus tagantjärele
Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et emad ja meie pered vajavad riigi rahatunnustust eelkõige ajal, mil nad lapsi kasvatavad. See on palju olulisem, kui teha seda tagantjärele tunnustusena siis, kui ema või isa on juba pensionile läinud.
Kui eesmärk on väärtustada emade panust tagantjärele, on riigil ehk mõttekam maksta emade eest suuremat sotsiaalkindlustusmaksu. Nii nägi 2007. aastal sõlmitud valitsusliidu lepe sotsiaaldemokraatide ettepanekul ette seaduseparandust, mis oleks kohustanud riiki tasuma kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni täiendavalt pensionikindlustusse summa, mis oleks võrdsustanud kodus oleva vanema tulu Eesti keskmisega. (Seegi hea idee jäi masu ohvriks.) Sest see on aeg, millal vanematel endil on perekondlike kohustuste tõttu teenimine keerukam. See eeldab muidugi riigilt lisaraha, aga meie pensionisüsteem on praegu niikuinii miinuses ja riik peab selle vahe kinni maksma, kuid ajal, mil täiendava sotsiaalmaksu võrra suuremat pensionit saavad vanemad pensionile lähevad, on pensionikindlustussüsteem puudujäägist välja tulnud.
Seega on valimiskampaanias tutvutud üksikute toredate ideedega, kuid tervikpilti sellest, kuidas muuta meie sotsiaalpoliitikat nii, et see väärtustaks lapsi kasvatavaid vanemaid ning teadvustaks tegelikud otsustuskohad, kahjuks polnud. Nii tuleb oodata, mida toovad kõnelused valitsusliidu leppe sisu üle. Hea on see, et erinevalt 2007. aastast, mil valitsusparteidel oli tänu majanduskasvule ja riigi tulude kiirele kasvule meri põlvini, ollakse tänavu märksa kainemad, ning loodetavasti kajastub see kõneluste tulemuses.
Artikkel ilmus äsja Õpetajate Lehes.
Parajasti näitasid küsitlused IRL-ile populaarsuse tõusu ning oravaparteile ootamatult kasinat tulemust. Reformierakondlane suhtus oma partei käitumisse kriitiliselt ja ennustas: „Me saame selle eest karistada. IRL on seekord korranud meie varasemate valimiste võtet, tulnud turule mitme poliitilise tootega, mida müüakse reklaamides kindlatele sihtrühmadele, ning see toob neile edu.”
Tagantjärele on äsja lõppenud valimised pälvinud kiidusõnu selle eest, et need olid ebatavaliselt asjalikud ning keskenduti sisulistele aruteludele. Tõsi ta on, et tavatult tegusad olid tänavu mitmed kodanikuühendused, kes arutelusid korraldasid, valimisprogramme vaagisid ja poliitikuid rahva ette esinema kutsusid. Nagu seegi, et masu sundis erakondi ajakirjanduse suureks kurvastuseks reklaamiraha kokku hoidma, on ju reklaam enamiku ajakirjanduse peamine sissetulekuallikas.
Küll olen ma tükk maad pessimistlikum selles, kui sügavale asja tuumani neis aruteludes jõuti ning kui hea pildi legendaarne tädi Maali oma valiku tegelikust olemusest sai. Pigem julgen arvata, et alles valitsuse moodustamiseks Reformierakonna ja IRL-i alanud kõnelustel saab suuresti selgeks see, mida valitsusparteide mitmed loosungid tegelikult tähendavad ning kui palju need riigile maksma lähevad.
Ilus uudissõna
Võtame ühe lihtsa näite. Mäletame ju kõik teleekraanilt naeratavaid IRL-i poliitikuid, kes lubasid valijate soove arvestades kehtestada emapensioni. „Emapension” on samasugune üldist poolehoidu tekitav uudissõna nagu kunagi „emapalk”. Kellel võiks midagi olla selle vastu, et riik emade panust ühiskonda rahaga praegusest rohkem väärtustab?
Ometi olen kindel, et valitsuskõnelustel kritiseerib Reformierakond ideed praegu suletud uste taga tõsiselt ja põhjendatult. Esiteks on pärast valimisi vaja ausalt läbi arvutada, kui palju IRL-i emapensioni kehtestamine maksab ning mille arvelt see raha tuleb, sest mõlemad paremparteid on lubanud riigieelarvet tasakaalustada ning maksukoormust ehk riigi tulusid koguni vähendada. Üldarusaadava seaduseelnõu keeles pole IRL sümpaatset valimisloosungit seni lahti kirjutada suutnud või tahtnud, nii on ka selle maksumust raske hinnata.
Teiseks on ühiskonnas läbi arutamata, millistele emadele ja miks Eestis praegu kõige rohkem riigi rahatuge vaja läheb. Tänu vanemapalgale on Eesti emal (või isal) võimalik ebatavaliselt pikalt kodus olla ja riigi suure toetusega oma lapse esimese pooleteise aasta eest hoolt kanda.
Samas saavad enne 1999. aastat pensionile läinud naised (või täpsemini üks vanem igast perest poolte kokkuleppel) praegugi lisapensioni laste kasvatamise eest. Eestiski kasutusel olev õiglane euroopalik tava mitte teha vahet naiste ja meeste vahel on ka siin oluline. Ehk kui juba rääkida emapensionist, tuleb rääkida ka isapensionist.
Kahjuks keskenduti valimiskampaanias ideede heade ja halbade külgede arvustamisele, kuid puudu jäi tervikpildist, mis aidanuks valijatel otsustada, kellele ja miks on riigi abi eelkõige vaja.
Oluline on küsida, mis on suurema lapsetoetuse või emapensioni eesmärk. Kui eesmärk on suurendada sündimust, siis on rumal loota, et 20–30-aastaseid naisi motiveerib rohkem sünnitama laste arvust sõltuvusse seatud pension. Selles eas inimeste jaoks on pension ebareaalselt kaugel ning igapäevane toimetulek laste kasvatamisel ja riigi abi selleks on palju olulisemad.
Tunnustus tagantjärele
Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et emad ja meie pered vajavad riigi rahatunnustust eelkõige ajal, mil nad lapsi kasvatavad. See on palju olulisem, kui teha seda tagantjärele tunnustusena siis, kui ema või isa on juba pensionile läinud.
Kui eesmärk on väärtustada emade panust tagantjärele, on riigil ehk mõttekam maksta emade eest suuremat sotsiaalkindlustusmaksu. Nii nägi 2007. aastal sõlmitud valitsusliidu lepe sotsiaaldemokraatide ettepanekul ette seaduseparandust, mis oleks kohustanud riiki tasuma kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni täiendavalt pensionikindlustusse summa, mis oleks võrdsustanud kodus oleva vanema tulu Eesti keskmisega. (Seegi hea idee jäi masu ohvriks.) Sest see on aeg, millal vanematel endil on perekondlike kohustuste tõttu teenimine keerukam. See eeldab muidugi riigilt lisaraha, aga meie pensionisüsteem on praegu niikuinii miinuses ja riik peab selle vahe kinni maksma, kuid ajal, mil täiendava sotsiaalmaksu võrra suuremat pensionit saavad vanemad pensionile lähevad, on pensionikindlustussüsteem puudujäägist välja tulnud.
Seega on valimiskampaanias tutvutud üksikute toredate ideedega, kuid tervikpilti sellest, kuidas muuta meie sotsiaalpoliitikat nii, et see väärtustaks lapsi kasvatavaid vanemaid ning teadvustaks tegelikud otsustuskohad, kahjuks polnud. Nii tuleb oodata, mida toovad kõnelused valitsusliidu leppe sisu üle. Hea on see, et erinevalt 2007. aastast, mil valitsusparteidel oli tänu majanduskasvule ja riigi tulude kiirele kasvule meri põlvini, ollakse tänavu märksa kainemad, ning loodetavasti kajastub see kõneluste tulemuses.
Artikkel ilmus äsja Õpetajate Lehes.
5.3.11
Täiesti konfliktivaba valimiskampaania
Eesti rikub sel aastal rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhitõde, et mistahes valimiskampaanias võidab see erakond, mis suudab sõnastada endale kasulikult valimiste keskse küsimuse.
Asi on lihtsalt selles, et esimest korda pärast taasiseseisvumist pole Riigikogu valimistel tänavu üldse mingit keskset teemat ega konflikti. Iga erakond püüab reklaami tehes võimendada oma valimislubadusi, aga mingit ühtselt tajutavat ning kogu ühiskonda elektriseerivat keskset valimisteemat seekord pole ega tule.
Meenutame korraks ajalugu. 1992. aastal lõid noored isamaalased platsi endistest puhtaks. Kolm aastat hiljem võtsid „endised“ avalikkuse silmis läbi kukkunud noortelt isamaalastelt magusa revanši. Mõlemal korral elasid inimesed valimistele ühel või teisel poolel kirglikult kaasa.
1999. aastal lõhestas Eestit vastandumine selle pärast, kas lõplikult ära kukkunud Koonderakonna asemele võtab võimu Keskerakond või demokraatlik kolmikliit (Isamaa, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid). 2003. aasta valimiste põhiküsimuseks konstrueerisid Res Publica poliittehnoloogid kõva käega uustulnukate vastandumise kõigile vanadele erakondadele.
2007. aastal võitsid Reformierakonna poliittehnoloogid, kes tekitasid valimiste võtmeküsimuseks pronkssõduri teisaldamise ehk lõid teadlikult Eestis enneolematult tugeva rahvusliku polariseerumise. Sellise valimiskampaania tulemuseks olid seni esimesed ja loodetavasti ka viimased tänavarahutused ning valus tagasilöök Eesti rahvusvaheliselt heale nimele.
Valimised nagu hällilaul
Eelnevate valimiste kirgede taustal mõjub tänavune valimiskampaania nagu uinutav hällilaul.
Kindlasti ei ole enneolematult uimane ja ühtse tähelepanu keskmeta valimiskampaania juhuslik. Eelkõige on kampaania uimane tänu Reformierakonnale ja Keskerakonnale. Reformierakond enam ei taha ja Keskerakond enam ei suuda sõjakat valimiskampaaniat teha.
Kuna kõik küsitlused näitavad juba pikka aega Reformierakonnale turvalist edumaad konkurentide ees, siis võtsidki oravad seekord oma valimisstrateegiaks edu hoidmise. Seetõttu lubavadki nad riigitüüri täpselt samal kursil hoida ning väldivad mistahes konflikte, kuigi Reformierakonna poliittehnoloogid on Eestis kõige osavamad neid teadlikult esile kutsuma.
Keskerakond pole valimistel olnud kunagi nii väsinud ja sisutu nagu tänavu. Savisaar rajas kogu oma valimisstrateegia masu ajal valitsusele vastandumisele, lootes Keskerakonna häälteks muuta elus haiget saanud inimeste rahulolematuse. Paraku sai valitsus masuga kõvasti üle Euroopa keskmise hästi hakkama ning Keskerakonna tülinorimine on vähendanud mitte valitsuse, vaid Keskerakonna enda toetust. Rääkimata sellest, et pankrotiohus erakonna jõuetut valimiskampaaniat poleks üldse, kui selleks ei kasutataks Tallinna maksumaksja raha.
IRL positsioneeris end tänavuses kampaanias Reformierakonna varju. Kõige ilmekamalt toob nende altmineku välja sloganite sisuline kokkulangevus („Võid kindel olla“ ja „Sinu kindel võit“), mis mängib suurema valitsuspartei kasuks. Teisalt on Reformierakonna passiivsus seekord aidanud IRL-i sõnumitel paremini silma paista.
Stressivaba pole hea
Samal põhjusel on selge tähelepanu keskmeta kampaaniast on veidi võitnud sotsiaaldemokraadid, kellele arvamusküsitlused näitavad pärast Keskerakonna ära vajumist vaikset, kuid kindlat tõusu.
Erinevalt 100% suhkruvabast toiduainest pole 100% stressivaba valimiskampaania üldse tervislik. Muidugi võib rõõmustada selle üle, et enam ei ohverdata valimisedu nimel ühiskonna turvalisust ega manipuleerita valijatega nii küüniliselt nagu paaril varasemal korral.
Kahjuks tähendab sisulise mõttevahetuseta möödunud valimiskampaania seda, et inimesed ei mõtle Eesti jaoks strateegiliselt olulisi arengusuundi läbi. Valimiste eelne aeg aga just selleks ju ongi, et teadvustada erinevate ühiskonnarühmade vahelised arusaamad, mida kehastavad erakonnad.
Pärast tänavust valimiskampaaniat hakkavad mõned parteid moodustama järgmist valitsust, aga küsimusele, miks nad seda või teist teevad, hakkavad valijad tänu uimasele valimiskampaaniale mõtlema alles siis, kui oma volitus riiklike otsuste tegemiseks on järgmiseks neljaks aastaks juba käest antud.
Asi on lihtsalt selles, et esimest korda pärast taasiseseisvumist pole Riigikogu valimistel tänavu üldse mingit keskset teemat ega konflikti. Iga erakond püüab reklaami tehes võimendada oma valimislubadusi, aga mingit ühtselt tajutavat ning kogu ühiskonda elektriseerivat keskset valimisteemat seekord pole ega tule.
Meenutame korraks ajalugu. 1992. aastal lõid noored isamaalased platsi endistest puhtaks. Kolm aastat hiljem võtsid „endised“ avalikkuse silmis läbi kukkunud noortelt isamaalastelt magusa revanši. Mõlemal korral elasid inimesed valimistele ühel või teisel poolel kirglikult kaasa.
1999. aastal lõhestas Eestit vastandumine selle pärast, kas lõplikult ära kukkunud Koonderakonna asemele võtab võimu Keskerakond või demokraatlik kolmikliit (Isamaa, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid). 2003. aasta valimiste põhiküsimuseks konstrueerisid Res Publica poliittehnoloogid kõva käega uustulnukate vastandumise kõigile vanadele erakondadele.
2007. aastal võitsid Reformierakonna poliittehnoloogid, kes tekitasid valimiste võtmeküsimuseks pronkssõduri teisaldamise ehk lõid teadlikult Eestis enneolematult tugeva rahvusliku polariseerumise. Sellise valimiskampaania tulemuseks olid seni esimesed ja loodetavasti ka viimased tänavarahutused ning valus tagasilöök Eesti rahvusvaheliselt heale nimele.
Valimised nagu hällilaul
Eelnevate valimiste kirgede taustal mõjub tänavune valimiskampaania nagu uinutav hällilaul.
Kindlasti ei ole enneolematult uimane ja ühtse tähelepanu keskmeta valimiskampaania juhuslik. Eelkõige on kampaania uimane tänu Reformierakonnale ja Keskerakonnale. Reformierakond enam ei taha ja Keskerakond enam ei suuda sõjakat valimiskampaaniat teha.
Kuna kõik küsitlused näitavad juba pikka aega Reformierakonnale turvalist edumaad konkurentide ees, siis võtsidki oravad seekord oma valimisstrateegiaks edu hoidmise. Seetõttu lubavadki nad riigitüüri täpselt samal kursil hoida ning väldivad mistahes konflikte, kuigi Reformierakonna poliittehnoloogid on Eestis kõige osavamad neid teadlikult esile kutsuma.
Keskerakond pole valimistel olnud kunagi nii väsinud ja sisutu nagu tänavu. Savisaar rajas kogu oma valimisstrateegia masu ajal valitsusele vastandumisele, lootes Keskerakonna häälteks muuta elus haiget saanud inimeste rahulolematuse. Paraku sai valitsus masuga kõvasti üle Euroopa keskmise hästi hakkama ning Keskerakonna tülinorimine on vähendanud mitte valitsuse, vaid Keskerakonna enda toetust. Rääkimata sellest, et pankrotiohus erakonna jõuetut valimiskampaaniat poleks üldse, kui selleks ei kasutataks Tallinna maksumaksja raha.
IRL positsioneeris end tänavuses kampaanias Reformierakonna varju. Kõige ilmekamalt toob nende altmineku välja sloganite sisuline kokkulangevus („Võid kindel olla“ ja „Sinu kindel võit“), mis mängib suurema valitsuspartei kasuks. Teisalt on Reformierakonna passiivsus seekord aidanud IRL-i sõnumitel paremini silma paista.
Stressivaba pole hea
Samal põhjusel on selge tähelepanu keskmeta kampaaniast on veidi võitnud sotsiaaldemokraadid, kellele arvamusküsitlused näitavad pärast Keskerakonna ära vajumist vaikset, kuid kindlat tõusu.
Erinevalt 100% suhkruvabast toiduainest pole 100% stressivaba valimiskampaania üldse tervislik. Muidugi võib rõõmustada selle üle, et enam ei ohverdata valimisedu nimel ühiskonna turvalisust ega manipuleerita valijatega nii küüniliselt nagu paaril varasemal korral.
Kahjuks tähendab sisulise mõttevahetuseta möödunud valimiskampaania seda, et inimesed ei mõtle Eesti jaoks strateegiliselt olulisi arengusuundi läbi. Valimiste eelne aeg aga just selleks ju ongi, et teadvustada erinevate ühiskonnarühmade vahelised arusaamad, mida kehastavad erakonnad.
Pärast tänavust valimiskampaaniat hakkavad mõned parteid moodustama järgmist valitsust, aga küsimusele, miks nad seda või teist teevad, hakkavad valijad tänu uimasele valimiskampaaniale mõtlema alles siis, kui oma volitus riiklike otsuste tegemiseks on järgmiseks neljaks aastaks juba käest antud.
27.2.11
Mõte hiidlastele: üle-mere-maraton
Reedel üle Euroopa pikima jäätee Rohukülast Sarvele sõites nägin mitmeid suusatajaid mõnuga merd mööda rühkimas. Muidugi on palju põnevam suusatada mööda merejääd kui maad, sest nii haruldast lõbu ei saa peale hiidlaste endale suurt keegi lubada.
Suusatajaid kadestades liikus mõte küsimuseni, et miks hiidlased oma looduslikku eelist ära ei kasuta ega korralda Heltermaa-Rohuküla vahelist suusamaratoni? Näiteks nii, et tugevamad suusatajad sõidaksid korraga edasi-tagasi täispika maratonimaa, tagasihoidlikuma tempoga tervisesportlased aga laupäeval ühe ja pühapäeval teise otsa. Hiiumaa majutuspaikade omanikele meeldiks selline asi väga.
Kuuldavasti on mõni Euroopa meediakanal 23-kilomeetrisest jääteest haisu ninna saanud ning juba homme filmivat seda ilmaimet õhust üks Saksamaa telekanal. Eks ta kõlab uskumatult ning huvitekitavalt küll, et merejääd mööda saab autoga sõita palju pikema maa kui Rootsit ja Taanit lahutavat Öresundi silda ületades.
Kui jäätee juba autosid kannab ja Hiiumaale tähelepanu tõmbab, miks siis mitte siis seda võimalust tervisespordi ja turismi edendamiseks ära kasutada?
Ebatavalise suusamatka mõte oleks esiteks pakkuda mandrieestlastele meeldiv võimalus oma tervisespordiharrastusega Hiiumaad väisata, sest saare turismitalud seisavad talvel tühjalt. (Hiidlased seda muidugi ei usu, aga mõni aasta tagasi tunnistas mulle üks pensionieelikust kolleeg, et ta on ära käinud isegi Lõuna-Ameerikas, aga vaat Hiiumaale pole tema jalg veel kordagi saanud.)
Teine eesmärk oleks ebatavalise suusamaratoni abil teadvustada Hiiumaa eripära kodust kaugemal. Euroopas püütakse ju igasuguste spordivõistlustega endale tähelepanu tõmmata. Saksamaal korraldatakse maratonijooksu, mis toimub vanas kaevanduses maa all. Mõni omavalitsus korraldab naisekandmise, teine kanamuna viskamise maailmameistrivõistlusi. Päris ehe suusasõit üle pika merejää oleks sel taustal erilise kõrvalmaitsega tervisespordiüritus, millel osalemise eest oleksid paljud suusatajad, kes üha uusi ja põnevaid suusaradu otsivad, nõus kopsaka stardiraha maksma.
Muidugi ei lase ilm ülemeresõitmist korraldada igal aastal teha ning merejääle ei saa Tartu maratoni massi lasta. Aga seda eksklusiivsem ja ahvatlevam osalemisvõimalus on, kui merejääle ei pääse igal aastal ning osalejate arv on turvalisuse pärast piiratud.
Ebatavalise suusasõidu abil saab Hiiumaad tutvustada end inimsõbraliku ja puhta loodusega paigana, kuhu tasub tulla neil inimestel, kes lõõgastumiseks ei vaja ööklubisid ja stripibaare, vaid turvalisi jalgrattateid ühest kaunist rannast teise väntamiseks, ning kel meeldib elada suurte spade asemel omaette olemist pakkuvates turismitaludes.
Mulle tundub, et mõte üle-mere-maratonist kannab ja loodetavasti kannab järgmisel aastal ka merejää. Ehk võtavad hiidlased asja siis ette ja teevad ebatavalise suusasõidu ära, olgu selle eestvedajaks turismiedendajad, Kalev Kotkas, mõni omavalitsus või spordiselts.
Suusatajaid kadestades liikus mõte küsimuseni, et miks hiidlased oma looduslikku eelist ära ei kasuta ega korralda Heltermaa-Rohuküla vahelist suusamaratoni? Näiteks nii, et tugevamad suusatajad sõidaksid korraga edasi-tagasi täispika maratonimaa, tagasihoidlikuma tempoga tervisesportlased aga laupäeval ühe ja pühapäeval teise otsa. Hiiumaa majutuspaikade omanikele meeldiks selline asi väga.
Kuuldavasti on mõni Euroopa meediakanal 23-kilomeetrisest jääteest haisu ninna saanud ning juba homme filmivat seda ilmaimet õhust üks Saksamaa telekanal. Eks ta kõlab uskumatult ning huvitekitavalt küll, et merejääd mööda saab autoga sõita palju pikema maa kui Rootsit ja Taanit lahutavat Öresundi silda ületades.
Kui jäätee juba autosid kannab ja Hiiumaale tähelepanu tõmbab, miks siis mitte siis seda võimalust tervisespordi ja turismi edendamiseks ära kasutada?
Ebatavalise suusamatka mõte oleks esiteks pakkuda mandrieestlastele meeldiv võimalus oma tervisespordiharrastusega Hiiumaad väisata, sest saare turismitalud seisavad talvel tühjalt. (Hiidlased seda muidugi ei usu, aga mõni aasta tagasi tunnistas mulle üks pensionieelikust kolleeg, et ta on ära käinud isegi Lõuna-Ameerikas, aga vaat Hiiumaale pole tema jalg veel kordagi saanud.)
Teine eesmärk oleks ebatavalise suusamaratoni abil teadvustada Hiiumaa eripära kodust kaugemal. Euroopas püütakse ju igasuguste spordivõistlustega endale tähelepanu tõmmata. Saksamaal korraldatakse maratonijooksu, mis toimub vanas kaevanduses maa all. Mõni omavalitsus korraldab naisekandmise, teine kanamuna viskamise maailmameistrivõistlusi. Päris ehe suusasõit üle pika merejää oleks sel taustal erilise kõrvalmaitsega tervisespordiüritus, millel osalemise eest oleksid paljud suusatajad, kes üha uusi ja põnevaid suusaradu otsivad, nõus kopsaka stardiraha maksma.
Muidugi ei lase ilm ülemeresõitmist korraldada igal aastal teha ning merejääle ei saa Tartu maratoni massi lasta. Aga seda eksklusiivsem ja ahvatlevam osalemisvõimalus on, kui merejääle ei pääse igal aastal ning osalejate arv on turvalisuse pärast piiratud.
Ebatavalise suusasõidu abil saab Hiiumaad tutvustada end inimsõbraliku ja puhta loodusega paigana, kuhu tasub tulla neil inimestel, kes lõõgastumiseks ei vaja ööklubisid ja stripibaare, vaid turvalisi jalgrattateid ühest kaunist rannast teise väntamiseks, ning kel meeldib elada suurte spade asemel omaette olemist pakkuvates turismitaludes.
Mulle tundub, et mõte üle-mere-maratonist kannab ja loodetavasti kannab järgmisel aastal ka merejää. Ehk võtavad hiidlased asja siis ette ja teevad ebatavalise suusasõidu ära, olgu selle eestvedajaks turismiedendajad, Kalev Kotkas, mõni omavalitsus või spordiselts.
24.2.11
Karmilt kaunis oma riigi sünnipäevahommik, välja arvatud Ene Ergma valimispropaganda
Toompea lossi hoov oli hommikul 7.33 meeldivalt rahvast täis ning lipuheiskamise tseremoonia läks hoolimata 22-kraadisest pakasest meeleolukalt.
Nagu ütles pärast esimenemist meeskoori dirigent omadele: "Mehed, aitäh teile! Me tegime selle asja ilusasti ära!" Minu meelest võib neid sõnu laiendada kõigile osalejatele, kes krõbeda ilmaga varahommikul välja tulid.
Peotuju parandas kindlasti asjaolu, et Riigikogu esimehe Ene Ergma maitselagedalt valimispropagandistlik kõne Toompea lossi hoovi kogunejateni ei kostnud, sest tema kõne ajal ei hakanud mikrofon tööle.
Küll nägid kõik televaatajad, kuidas Ergma rikkus kirjutamata tava, et riigi sünnipäeva ei tohi kasutada valimiseelse kihutustöö tegemiseks. IRLi kontor oli Ergmale kõnesse kirjutanud mõtted, mil oma riigi aastapäevaga mingit pistmist pole: "Selle vastu ei aita ka astmeline tulumaks, mis pole rohi madala haridustaseme vastu. /.../ 6. märtsil on parlamendivalimised. Juba täna paari tunni pärast on võimalik elektrooniliselt oma hääl anda. Valida tuleb maailmavaadete vahel, kus on esindatud nii ümberjagajad, kui ka hariduse ja majanduse edendamisele panustajad."
Jõudu Marek Reinaasile, kelle valvas silm jälgib hea valimistava rikkumisi, selle kaasusega tegelemiseks, kus parlamendi juht korrutab pidupäevakõnes oma partei valimisloosungeid.
Ilm oli ikka nii külm, et kui EÜSi ja teiste tudengiorganisatsioonidega pärast Stenbocki maja juures peaministri tervitamist kaks tundi hiljem vabadussamba juures pärgi pandi, siis tekkis tunne, nagu seisaks pakase käes paljajalu. Nooremad ja tugevama tervisega mehed võitlesid külma vastu pudelist peaministri kingitud Valget viina rüübates, nõrgamad isendid kannatasid hambad ristis ja lubasid ilma marataonivarustuseta järgmisel korral peole mitte tulla.
Nagu ütles pärast esimenemist meeskoori dirigent omadele: "Mehed, aitäh teile! Me tegime selle asja ilusasti ära!" Minu meelest võib neid sõnu laiendada kõigile osalejatele, kes krõbeda ilmaga varahommikul välja tulid.
Peotuju parandas kindlasti asjaolu, et Riigikogu esimehe Ene Ergma maitselagedalt valimispropagandistlik kõne Toompea lossi hoovi kogunejateni ei kostnud, sest tema kõne ajal ei hakanud mikrofon tööle.
Küll nägid kõik televaatajad, kuidas Ergma rikkus kirjutamata tava, et riigi sünnipäeva ei tohi kasutada valimiseelse kihutustöö tegemiseks. IRLi kontor oli Ergmale kõnesse kirjutanud mõtted, mil oma riigi aastapäevaga mingit pistmist pole: "Selle vastu ei aita ka astmeline tulumaks, mis pole rohi madala haridustaseme vastu. /.../ 6. märtsil on parlamendivalimised. Juba täna paari tunni pärast on võimalik elektrooniliselt oma hääl anda. Valida tuleb maailmavaadete vahel, kus on esindatud nii ümberjagajad, kui ka hariduse ja majanduse edendamisele panustajad."
Jõudu Marek Reinaasile, kelle valvas silm jälgib hea valimistava rikkumisi, selle kaasusega tegelemiseks, kus parlamendi juht korrutab pidupäevakõnes oma partei valimisloosungeid.
Ilm oli ikka nii külm, et kui EÜSi ja teiste tudengiorganisatsioonidega pärast Stenbocki maja juures peaministri tervitamist kaks tundi hiljem vabadussamba juures pärgi pandi, siis tekkis tunne, nagu seisaks pakase käes paljajalu. Nooremad ja tugevama tervisega mehed võitlesid külma vastu pudelist peaministri kingitud Valget viina rüübates, nõrgamad isendid kannatasid hambad ristis ja lubasid ilma marataonivarustuseta järgmisel korral peole mitte tulla.
Subscribe to:
Posts (Atom)
