Et liikuda üksikult üldisele, alustan seda lugu elust võetud näitega. Paar aastat tagasi võttis viiekümnendates aastates Tallinna naine pangast 850 000 krooni võlgu oma korteri remondiks. Nagu ta hiljem võlanõustajale tunnistas, ei teinud ta remonti ühegi krooni eest, vaid suunas majanduskasvu tippajal sama panga vahendusel kogu raha aktsiafondidesse.
Pika loo kurb tulemus on selline: naine kaotas aktsiaturul suure osa oma rahast ja elab täna töövõimetuspensioni eest sotsiaalkorteris. Kokkuleppel pangaga müüs ta oma korteri maha, kuid kinnisvarahindade järsu languse tõttu jäi üles 400 000 krooni suurune laenujääk. Pank tegi talle ettepaneku sõlmida võlguolevale summale uus laenuleping intressiga 6% + Euroribor. Kuna naisel poleks esimesest maksest alates võimalik seda tasuda, siis soovitas võlanõustaja tal lepingust loobuda ning valida pika võlaorjuse asemel üksikisiku pankrot.
Kes ja mil määral juhtunu eest vastutab? Vigu teinud naisele on varaliselt raskemat karistust kui kogu vara kaotamine ja suur võlakoorem raske välja mõelda. Riskantse laenu andnud ning seda sihipäratult kasutada lasknud pank sai osa rahast tagasi, omab väheväärtuslikku võlanõuet ning langes kahjumisse. Mille tulemusena pangatöötajad ei saa preemiat ning panga omanikud jäävad pärast rammustate dividendide aastaid omanikutuluta.
Õiglus on iga hindaja silmades, kuid minu meelest on sel ja tuhandetel teistel juhtudel Eestis laenuandja (NB! mitte ainult pankade) ja laenaja suhted tasakaalust väljas ning riik on jätnud need õigel ajal tasakaalustamata.
Eesti kui idamaa
Kahjuks on mõttevahetus võlakaitse seaduse ümber välja tulnud ühe julma seisukoha Eesti ühiskonnas. Vandeadvokaat Leon Glikmann väljendas seda hiljuti Postimehes (16. märtsil) petlikult kiretus juriidilises keeles nii: „… (laenu)tehingud tehti ilma sunnita, vabaturu tingimustes ja kahe otsustusvõimelise poole poolt, kellest üks omab panga raha eest ostetud eluaset.“ Anonüümsetel peldikuseintel väljendatakse sama mõtet umbes nii: „Ise olid loll, et laenu võtsid, vaata nüüd ise, kuidas oma eluga hakkama saad!“
Võlakaitseseaduse töörühma eksperdid on selle mõttelaadi puhul välja toonud põhimõtteliselt erineva suhtumise Lääne- ja Ida-Euroopas. Pikaajaliselt välja kujunenud omandisuhetega riikides lähtutakse arusaamast, et võlakoorma alla mattunud võlgnikud tõrjutakse ühiskonnast välja ning selle tulemusena ei ole ohus ainult nende, vaid kogu ühiskonna sotsiaalne turvalisus. Ida-Euroopas on seevastu tänini levinud ja seadustes kinnistatud seisukoht, et pankrot on isiklik läbikukkumine ja häbi, mis pole muu ühiskonna mure.
Sotsiaaldemokraatide ja õnneks veel mitme teise erakonna sõnul on viimane aeg sellist suhtumist ja seda taastootvat seadusandlust muuta. Kui riik vaatab rahumeeli pealt, kuidas masu tõttu pankrotistuvad ja satuvad üleöö vaesusesse tuhanded pered, siis läheb see meie riigile kallimaks maksma kui abivajajate toetamine.
Vastas kõige mõjukam lobbyrühm
Pank on 99,9% juhtudest targem ja tugevam pool kui laenu küsija, sest pangal on paremad teadmised nii kogu turust ning parem võime hinnata iga kliendi riske. Ka näiteks ravimitööstuses on enamus käsimüügiravimeid vajavaid patsiente täiesti otsustusvõimelised ja ostavad neid ilma sunnita. Ometi kehtivad kogu läänemaailmas väga tugevad piirangud ravimite müügile ja reklaamile, et kaitsta vähem kompetentseid kliente.
Mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus ja USA-s anti buumi ajal liiga kergekäeliselt laene, see kuumutas üle kinnisvarasektori ning tekitas masu, mille tulemusel on hädas nii paljud laenuandjad kui laenuvõtjad. Kõikjal õpivad seadusandjad nendest vigadest, mida masu välja tõi, ning oleks imelik, kui Riigikogu käituks teisiti.
Kinnitan siinkohal, et ei sotsiaaldemokraadid ega Riigikogu võlakaitse seaduse töörühm advokaat Paul Varulist alustades ja siinkirjutajaga lõpetades ei riku õiguskindluse põhimõtteid, ei piira omandiõigust ega ettevõtlusvabadust. Võlakaitseseaduse suurimaks oponendiks on Eesti Pangaliit ehk meie kõige võimsam huvirühm, mis jälgib selle seaduse tegemist eriti noriva tähelepanuga. Mõjuka huvirühma tugev surve tähendab, et mistahes õiguslik vastuolu vaidlustatakse kindlasti õiguskantsleri juures või riigikohtus. Teistpidi tähendab tugev kontroll seadusandjatele õnneks seda, et loetletud põhiseaduslikud institutsioonid tagavad võlakaitseseaduse seadusele põhjaliku sõltumatu hinnangu.
Võlakaitseseaduse alles valmiva eelnõu puhul on avalikkusele paratamatult tutvustatud üksikuid detaile ning puudub tervikpilt. Seetõttu kirjeldan lühidalt seaduse toimimise loogikat.
See seadus annab üksikisikust laenajale õiguse pöörduda kohtu poole palvega oma võlgade ümberkujundamiseks. (Ettevõtjatel on see õigus saneerimisseadusega juba olemas.) Kui kohus peab võlgniku olukorda lootusetult halvaks, siis ei saa ta õigust oma võlgu ümber kujundada ning üheks lahenduseks olukorrast on üksikisiku pankrot. Seega ei tähenda uus seadus kindlasti, et võlgnik lihtsalt esitab kohtusse avalduse ja see kirjutab laenu korstnasse.
Teisel juhul aitab kohus kokku leppida võlgade ümberkujundamise ehk näiteks võla tähtaja pikendamise. Igal juhul peab kohus tasakaalustatult hindama mõlema poole huvisid ning kindlasti lähtuma üldpõhimõttest, et lepingu täitmine on kohustuslik.
Üks enim vaidlusi tekitanud koht uues seaduses on küsimus, kas kohus võib võla suurust teatud tingimustel ka vähendada. Isegi Pangaliit on juba möönnud, et mõnede laenukohustuste puhul on see võimalik.
Üksikisiku pankrot lihtsamaks
Loo alguses kirjeldatud naine valib ilmselt oma hädast välja tulekuks pankrotti mineku. Sõna pankrot on Eesti kultuuriruumis halvustava ja häbistava kõlaga, ent paljudel juhtudel on see võlgniku jaoks kõige mõistlikum viis oma olukorrast välja tulla.
Praegune üksikisiku pankroti kord on pikk ja piinarikas ning ei saavuta algselt loodetud eesmärke. Kui kohus tunnistab naise pankrotis olevaks, siis tuleb tal praeguse seaduse järgi läbida viie aasta pikkune kohustustest vabastamise menetlus. Viis aastat jääb talle kätte elamismiinimum ning võlausaldajatele peab ta ära maksma 75-85% kõigist oma sissetulekutest. Ja alles seejärel vabaneb ta võlakoormast.
Nii karmi seaduse tulemusena varjavad konkurentsivõimelisemad võlgnikud oma sissetulekuid ning võlausaldajad ei saa niikuinii oma raha tagasi, lisaks kaotab riik maksutulu. Päris vaesunud võlgnikelt, kes elavadki ainult töövõimetuspensionist, ei maksa võlausaldajatele niikuinii midagi tagasi.
Seetõttu pakkusid sotsiaaldemokraadid juba mullu välja mõtte, et pankrotiperioodi on vaja lühendada ning võlakaitseseaduse eelnõus on selleks ajaks esialgses versioonis kirjas kolm aastat. Ekspertide kinnitusel liigub kogu Lääne-Euroopa selles suunas, et võlgnike pikaajalise tavaelust väljas hoidmise asemel on ühiskonnale otstarbekam lasta neil pärast valusa rahalise õppetunni saamist kiiremini tavaellu naasta.
See artikkel ilmus lühendatult tänases Postimehes.
29.3.10
28.3.10
Sinead O'Connor seksuaalsest ahistamisest ja paavstist
Sinead O'Connor, kuulus iiri muusik ja muuhulgas ka nelja lapse ema, annab tänases Washington Postis väga isikliku sissevaate Iiri ühiskonda, kus katoliku kirikul oli ülitugev võim ning kirjeldab selle võimu tulemusena tekkinud ja aastakümneid maha vaikitud kuritarvitusi.
O'Connor kirjeldab, kuidas ta ema sundis teda väikese tüdrukuna poodi vargile minema ning selle tulemusena tuli tal veeta 18 kuud katoliiklikus poolvanglarezhiimiga asutuses tasuta tööd tehes. Laulja jaoks lõppes see kogemus hästi, sest üks nunn kinkis talle elu esimese kitarri, kuid sadade teiste laste ja noorte jaoks lõppes kiriku tugev ülemvõim seksuaalse ahistamisega.
Nüüdne kuulus laulja ründab oma isiklike läbielamiste ning tema kodumaal läbiviidud uurimiste põhjal jõuliselt paavst Benedictust, süüdistades teda seksuaalkuritegude mahavaikimises.
Aga lugege seda artiklit kindlasti ise, midagi nii isiklikku ja ehedat ilmub mistahes maailma ajalehe arvamusküljel väga harva.
O'Connor kirjeldab, kuidas ta ema sundis teda väikese tüdrukuna poodi vargile minema ning selle tulemusena tuli tal veeta 18 kuud katoliiklikus poolvanglarezhiimiga asutuses tasuta tööd tehes. Laulja jaoks lõppes see kogemus hästi, sest üks nunn kinkis talle elu esimese kitarri, kuid sadade teiste laste ja noorte jaoks lõppes kiriku tugev ülemvõim seksuaalse ahistamisega.
Nüüdne kuulus laulja ründab oma isiklike läbielamiste ning tema kodumaal läbiviidud uurimiste põhjal jõuliselt paavst Benedictust, süüdistades teda seksuaalkuritegude mahavaikimises.
Aga lugege seda artiklit kindlasti ise, midagi nii isiklikku ja ehedat ilmub mistahes maailma ajalehe arvamusküljel väga harva.
25.3.10
Ergma kandideerimine presidendiks sai tagasilöögi
Äsja Riigikogu esimehe valimistel kogutud 55 häält rikkus tõsiselt Ene Ergma lootusi kandideerida 2011. aastal IRL-i kandidaadina presidendiks.
Kuna Riigikogu esimees on põhiseaduse järgi presidendi asendaja, siis oleks kauaaegse spiikri kandideerimine presidendivalimistel igati loogiline. Seetõttu on IRL-is tõsiselt kaalutud Ergma ülesseadmist 2011. aasta presidendivalimistel.
Paraku näitasid tänased Riigikogu juhatuse esimehe valimised, kus Ergma kogus kahe valitsuspartei häältele lisaks veel 4 häält tõenäoliselt rohelistelt, et tema toetus on presidendikandidaadina ohtlikult väike.
Kui 2007. aastal Riigikogu esimeheks kandideerides kogus Ergma koguni 91 häält, siis tänavu ainult 55. Nii väike toetus näitab, et Ergma on minetanud kolme opositsioonierakonna toetuse ning teadupärast on Reformierakond juba ametlikult teatanud oma toetusest Toomas Hendrik Ilvese jätkamisele.
Ergma madalal toetusel on kolm põhjust. Esiteks ei suuda Ergma hoolimata väga pikast kogemusest juhtida Riigikogu istungeid. Sel nädalal kutsus Ergma pensioniea pikendamise arutelul oma ebakompetentsusega korduvalt esile opositsiooni naerupahvakuid ning vihastas saamatusega välja valitsusliidu esindajad. Riigikogu aseesimehed Jüri Ratas ja Keit Pentus on spiikrist poole nooremad, aga juhivad parlamendi istungeid Ene Ergmast poole paremini.
Teiseks ei suuda Ergma esindada parlamenti suhtlemises avalikkusega. Kui parlament jäi mullu avalikkuse tugeva surve alla Riigikogu liikmete küsimuses, siis peitis Ergma end mitu nädalat ajakirjanike eest ära, ehkki pidanuks spiikri ja eriti uue palgaseaduse toetajana olema kriisi ajal Riigikogu eestkõneleja.
Kolmandaks ei ole Ergma Riigikogu esimehena erapooletu, vaid kasutab sageli seda ametit IRL-i parteipoliitika ajamiseks. Näiteks praegust parlamendihooaega sissejuhatavas kõnes esitas Ergma järjest puhtalt IRL-i programmilisi seisukohti.
Kokkuvõttes vähendasid Ergma nõrkused Riigikogu esimehena tema toetust ning vähendasid kõvasti võimalust, et presidendikandidaadina võiks ta arvestada mistahes muu erakonna toetusega peale IRL-i.
Ergma vastaskandidaat sotsiaaldemokraat Indrek Saar kogus täna 42 häälega väärika tulemuse tänu sotside endi, Keskerakonna ja Rahvaliidu toetusele.
Kuna Riigikogu esimees on põhiseaduse järgi presidendi asendaja, siis oleks kauaaegse spiikri kandideerimine presidendivalimistel igati loogiline. Seetõttu on IRL-is tõsiselt kaalutud Ergma ülesseadmist 2011. aasta presidendivalimistel.
Paraku näitasid tänased Riigikogu juhatuse esimehe valimised, kus Ergma kogus kahe valitsuspartei häältele lisaks veel 4 häält tõenäoliselt rohelistelt, et tema toetus on presidendikandidaadina ohtlikult väike.
Kui 2007. aastal Riigikogu esimeheks kandideerides kogus Ergma koguni 91 häält, siis tänavu ainult 55. Nii väike toetus näitab, et Ergma on minetanud kolme opositsioonierakonna toetuse ning teadupärast on Reformierakond juba ametlikult teatanud oma toetusest Toomas Hendrik Ilvese jätkamisele.
Ergma madalal toetusel on kolm põhjust. Esiteks ei suuda Ergma hoolimata väga pikast kogemusest juhtida Riigikogu istungeid. Sel nädalal kutsus Ergma pensioniea pikendamise arutelul oma ebakompetentsusega korduvalt esile opositsiooni naerupahvakuid ning vihastas saamatusega välja valitsusliidu esindajad. Riigikogu aseesimehed Jüri Ratas ja Keit Pentus on spiikrist poole nooremad, aga juhivad parlamendi istungeid Ene Ergmast poole paremini.
Teiseks ei suuda Ergma esindada parlamenti suhtlemises avalikkusega. Kui parlament jäi mullu avalikkuse tugeva surve alla Riigikogu liikmete küsimuses, siis peitis Ergma end mitu nädalat ajakirjanike eest ära, ehkki pidanuks spiikri ja eriti uue palgaseaduse toetajana olema kriisi ajal Riigikogu eestkõneleja.
Kolmandaks ei ole Ergma Riigikogu esimehena erapooletu, vaid kasutab sageli seda ametit IRL-i parteipoliitika ajamiseks. Näiteks praegust parlamendihooaega sissejuhatavas kõnes esitas Ergma järjest puhtalt IRL-i programmilisi seisukohti.
Kokkuvõttes vähendasid Ergma nõrkused Riigikogu esimehena tema toetust ning vähendasid kõvasti võimalust, et presidendikandidaadina võiks ta arvestada mistahes muu erakonna toetusega peale IRL-i.
Ergma vastaskandidaat sotsiaaldemokraat Indrek Saar kogus täna 42 häälega väärika tulemuse tänu sotside endi, Keskerakonna ja Rahvaliidu toetusele.
24.3.10
Ainult 1 lausega: miks valida Indrek Saar Riigikogu esimeheks?
Miks valida Indrek Saar Riigikogu esimeheks?
Sest erinevalt Ene Ergmast on ta lisaks rahvateatrile juhtinud ka professionaalset teatrit.
Sest erinevalt Ene Ergmast on ta lisaks rahvateatrile juhtinud ka professionaalset teatrit.
Arstist, ajakirjanikust ja ametisaladusest
Kaitsepolitsei kutsus mind möödunud sajandi lõpus kaks korda ametlikule vestlusele. Töötasin siis ajakirjanikuna ning mõlema vestluse põhjuseks olid lood, milles kasutasin anonüümseid infoallikaid, kes edastasid lugejatele ainult ametialaseks kasutamiseks määratud infot.
Esimesel korral said lugejad tänu anonüümsele allikale üldjoontes teada, milline saab olema Eesti esimene oma radarisüsteem, mis näeb vene lennukeid kaugel Peipsi järve taga. Meie NATO-liikmelisus oli sel ajal alles kauge tulevikumuusika ning see artikkel näitas, kuidas hakkab toimima suur ja kallis õhuseiresüsteemi, mis töötab nüüd juba kogu NATO heaks.
Teisel juhul said päevalehe lugejad anonüümse allika vahendusel teada, kuidas mõni Euroopa Liidu liikmesriik töötas selle vastu, et Eestist pääseks euroliidu esimesse laienemisringi, kuna see ärritas Venemaad. Selle artikli ilmumine näitas eestlastele, et mõni sõnades end meie suureks sõbraks nimetav riik töötas diplomaatilistes tagatubades meie vastu. Sellise info avalikustamine survestas seda riiki vähemalt veidi, sest nad polnud huvitatud oma maine rikkumisest Eestis.
Rõhutan, et mõlemad toonased info lekitajad olid tipptasemel ametnikud, kes teevad tänini Eesti riigi heaks kõrgetel kohtadel head tööd. Nad rikkusid ajakirjanikule infot edastades reegleid mitte omakasupüüdlikest huvidest, vaid selleks, et avalikkus oleks meie ühiskonna jaoks olulistest asjadest teadlik.
Vestlused kaitsepolitsei ametnikega nägid välja nii, et nemad palusid mul seitsmel erineval moel öelda, kelle käest ma olen oma info hankinud, et infoallikat karistada. Mina kordasin ikka ja jälle, et ajakirjaniku jaoks on tema infoallikate saladuse hoidmine kutse-eetika üks kõige olulisem põhimõte. Lahkusime sõpradena, infoallikaid kapo teada ei saanud.
Maailma kuulsaim juhtum
Eesti seadusandlus on sellest ajast saati muutunud, aga allikakaitse põhimõtted toimivad meil ja muudes demokraatlikes riikides ikka sama moodi. Eesti parimad uurivad ajakirjanikud käivad nüüd juba ametlikel ülekuulamistel, mille tulemused on kohtus tõendina kasutatavad, aga ei jätkuvalt ei paljasta nad oma infoallikaid ning allikakaitsega pole sel sajandil olnud Eestis ühtki tõsist probleemi.
Vabandan enesekeskse sissejuhatuse pärast, aga sageli tundub mulle, et meediakauged inimesed ei saa ilma näideteta aru, mis asi on allikakaitse ning kuidas see kaitseb demokraatlikus ühiskonnas sõnavabadust.
Maailma kuulsaim allikakaitse juhtum pärineb Watergate’i afääri ajast, mille tulemusena oli Richard Nixonile esimese ja seni ainsa USA presidendina sunnitud ametist lahkuma. Seitsmekümnendate aastate alguses teavitas anonüümne riigiametnik Washington Posti ajakirjanikke sellest, et president oli teadlik sissemurdmisest konkureeriva erakonna valimisstaapi, valetas avalikkusele ning püüab jõuametite abiga asja kinni mätsida. Anonüümne allikas teavitas meedia vahendusel avalikkust Nixoni käitumisest ilmselt seetõttu, et ta pidas presidendi käitumist sügavalt valeks ning püüdis ebademokraatliku kontrolli eest jõuameteid kaitsta.
Infoallika nime teadsid ainult mõned ajakirjanikud, kes pidasid seda saladust üle 30 aasta, kuni anonüümse infoallika nime avalikustasid tema sugulased. Kuidas hinnata Watergate’i afääri ajal FBI tähtsuselt teise mehena töötanud Mark Felti käitumist? Ta rikkus infot ajakirjandusele andes FBI reegleid, kuid ilma temata oleks seadusi rikkunud president karistamatult pääsenud ning võimu edasi kuritarvitanud. Tänu Felti infolekkele on USA ausam riik ning hea õppetunni said sellest kogu demokraatliku maailma poliitikud ja ajakirjanikud.
Õpetlik on võrrelda ajakirjanike tööd näiteks arstide või advokaatide tööga. Arstile ja advokaadile usaldavad inimesed oma suurimad saladused sooviga, et keegi neist kunagi teada ei saaks. Ajakirjanikule usaldavad mõned inimesed oma riigi või firma saladusi just selleks, et avalikkus neist teada saaks. Aga mõlemal juhul peab seaduse jõud tagama, et nii arsti, advokaadi ja ajakirjaniku ametisaladused oleksid turvaliselt kaitstud.
Lang ründab sõnavabadust
Kahjuks on justiitsminister Rein Lang välja tulnud seaduseeelnõuga 656, mis sunnib Eesti ajakirjanikke põhjendamatult paljudel juhtudel oma allikaid avaldama ning ohustab seega tõsiselt sõnavabadust. Vähe sellest, justiitsminister Rein Lang hirmutab oma kurikuulsat seadust läbi parlamendi pressides avalikkust sellega, et allikakaitset kaitsvad ajakirjanikud teevad seda soovist õhutada riigisaladuse või ametialase info lekitamist. Lang hirmutab valega, sest allikaid kaitstes kaitsevad ajakirjanikud sõnavabadust.
Herman Simm tõestas, et need inimesed, kes tahavad riigisaladuse rahaks teha, ei müü seda ajakirjandusele, vaid luureteenistustele. Hiljuti Eestit väisanud Belgia meediaprofessor Dirk Voorhoof meenutas Euroopa Inimõiguste kohtu põhimõttelist seisukohta: ajakirjanike allikakaitse on üks meediavabaduse põhimõtteline tingimus. (allika)kaitse … puudumine võib oluliselt õõnestada ajakirjanduse eluliselt tähtsat „valvekoera“ rolli ja ajakirjanduse võimet esitada õiget ning usaldusväärset infot.
Euroopa Inimõiguste kohtu lahendid näitavad ühemõtteliselt, et pika aja vältel on erinevates riikides tekkinud vaidluste puhul kohus süstemaatiliselt kaitsnud ajakirjanike allikate kaitset kui sõnavabaduse olulist eeltingimust.
Tuntud kõnekäänd ütleb, et ära paranda seda, mis hästi töötab. Rõhutan veelkord, et Eestis pole sel sajandil olnud allikakaitsega ühtegi tõsist probleemi. Seega pole vähimatki põhjust uue seadusega reguleerida asju, mis niigi toimivad. Ehk nagu soovitas professor Voorhoof: „Parem ilma allikakaitse seaduseta, kui halva allikakaitse seadusega“.
Seetõttu teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku hääletada Riigikogus esimesel lugemisel Langi sõnavabadust piirav seadus menetlusest välja. See hääletus näitab, kes on sõnavabaduse tegelikud toetajad ning millised erakonnad toetavad Rein Langi, kes elab oma seaduseelnõuga välja viimastel aastatel meediaga suheldes saadud traumasid.
See lugu ilmus veidi toimetatud kujul tänases Eesti Päevalehes.
Esimesel korral said lugejad tänu anonüümsele allikale üldjoontes teada, milline saab olema Eesti esimene oma radarisüsteem, mis näeb vene lennukeid kaugel Peipsi järve taga. Meie NATO-liikmelisus oli sel ajal alles kauge tulevikumuusika ning see artikkel näitas, kuidas hakkab toimima suur ja kallis õhuseiresüsteemi, mis töötab nüüd juba kogu NATO heaks.
Teisel juhul said päevalehe lugejad anonüümse allika vahendusel teada, kuidas mõni Euroopa Liidu liikmesriik töötas selle vastu, et Eestist pääseks euroliidu esimesse laienemisringi, kuna see ärritas Venemaad. Selle artikli ilmumine näitas eestlastele, et mõni sõnades end meie suureks sõbraks nimetav riik töötas diplomaatilistes tagatubades meie vastu. Sellise info avalikustamine survestas seda riiki vähemalt veidi, sest nad polnud huvitatud oma maine rikkumisest Eestis.
Rõhutan, et mõlemad toonased info lekitajad olid tipptasemel ametnikud, kes teevad tänini Eesti riigi heaks kõrgetel kohtadel head tööd. Nad rikkusid ajakirjanikule infot edastades reegleid mitte omakasupüüdlikest huvidest, vaid selleks, et avalikkus oleks meie ühiskonna jaoks olulistest asjadest teadlik.
Vestlused kaitsepolitsei ametnikega nägid välja nii, et nemad palusid mul seitsmel erineval moel öelda, kelle käest ma olen oma info hankinud, et infoallikat karistada. Mina kordasin ikka ja jälle, et ajakirjaniku jaoks on tema infoallikate saladuse hoidmine kutse-eetika üks kõige olulisem põhimõte. Lahkusime sõpradena, infoallikaid kapo teada ei saanud.
Maailma kuulsaim juhtum
Eesti seadusandlus on sellest ajast saati muutunud, aga allikakaitse põhimõtted toimivad meil ja muudes demokraatlikes riikides ikka sama moodi. Eesti parimad uurivad ajakirjanikud käivad nüüd juba ametlikel ülekuulamistel, mille tulemused on kohtus tõendina kasutatavad, aga ei jätkuvalt ei paljasta nad oma infoallikaid ning allikakaitsega pole sel sajandil olnud Eestis ühtki tõsist probleemi.
Vabandan enesekeskse sissejuhatuse pärast, aga sageli tundub mulle, et meediakauged inimesed ei saa ilma näideteta aru, mis asi on allikakaitse ning kuidas see kaitseb demokraatlikus ühiskonnas sõnavabadust.
Maailma kuulsaim allikakaitse juhtum pärineb Watergate’i afääri ajast, mille tulemusena oli Richard Nixonile esimese ja seni ainsa USA presidendina sunnitud ametist lahkuma. Seitsmekümnendate aastate alguses teavitas anonüümne riigiametnik Washington Posti ajakirjanikke sellest, et president oli teadlik sissemurdmisest konkureeriva erakonna valimisstaapi, valetas avalikkusele ning püüab jõuametite abiga asja kinni mätsida. Anonüümne allikas teavitas meedia vahendusel avalikkust Nixoni käitumisest ilmselt seetõttu, et ta pidas presidendi käitumist sügavalt valeks ning püüdis ebademokraatliku kontrolli eest jõuameteid kaitsta.
Infoallika nime teadsid ainult mõned ajakirjanikud, kes pidasid seda saladust üle 30 aasta, kuni anonüümse infoallika nime avalikustasid tema sugulased. Kuidas hinnata Watergate’i afääri ajal FBI tähtsuselt teise mehena töötanud Mark Felti käitumist? Ta rikkus infot ajakirjandusele andes FBI reegleid, kuid ilma temata oleks seadusi rikkunud president karistamatult pääsenud ning võimu edasi kuritarvitanud. Tänu Felti infolekkele on USA ausam riik ning hea õppetunni said sellest kogu demokraatliku maailma poliitikud ja ajakirjanikud.
Õpetlik on võrrelda ajakirjanike tööd näiteks arstide või advokaatide tööga. Arstile ja advokaadile usaldavad inimesed oma suurimad saladused sooviga, et keegi neist kunagi teada ei saaks. Ajakirjanikule usaldavad mõned inimesed oma riigi või firma saladusi just selleks, et avalikkus neist teada saaks. Aga mõlemal juhul peab seaduse jõud tagama, et nii arsti, advokaadi ja ajakirjaniku ametisaladused oleksid turvaliselt kaitstud.
Lang ründab sõnavabadust
Kahjuks on justiitsminister Rein Lang välja tulnud seaduseeelnõuga 656, mis sunnib Eesti ajakirjanikke põhjendamatult paljudel juhtudel oma allikaid avaldama ning ohustab seega tõsiselt sõnavabadust. Vähe sellest, justiitsminister Rein Lang hirmutab oma kurikuulsat seadust läbi parlamendi pressides avalikkust sellega, et allikakaitset kaitsvad ajakirjanikud teevad seda soovist õhutada riigisaladuse või ametialase info lekitamist. Lang hirmutab valega, sest allikaid kaitstes kaitsevad ajakirjanikud sõnavabadust.
Herman Simm tõestas, et need inimesed, kes tahavad riigisaladuse rahaks teha, ei müü seda ajakirjandusele, vaid luureteenistustele. Hiljuti Eestit väisanud Belgia meediaprofessor Dirk Voorhoof meenutas Euroopa Inimõiguste kohtu põhimõttelist seisukohta: ajakirjanike allikakaitse on üks meediavabaduse põhimõtteline tingimus. (allika)kaitse … puudumine võib oluliselt õõnestada ajakirjanduse eluliselt tähtsat „valvekoera“ rolli ja ajakirjanduse võimet esitada õiget ning usaldusväärset infot.
Euroopa Inimõiguste kohtu lahendid näitavad ühemõtteliselt, et pika aja vältel on erinevates riikides tekkinud vaidluste puhul kohus süstemaatiliselt kaitsnud ajakirjanike allikate kaitset kui sõnavabaduse olulist eeltingimust.
Tuntud kõnekäänd ütleb, et ära paranda seda, mis hästi töötab. Rõhutan veelkord, et Eestis pole sel sajandil olnud allikakaitsega ühtegi tõsist probleemi. Seega pole vähimatki põhjust uue seadusega reguleerida asju, mis niigi toimivad. Ehk nagu soovitas professor Voorhoof: „Parem ilma allikakaitse seaduseta, kui halva allikakaitse seadusega“.
Seetõttu teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku hääletada Riigikogus esimesel lugemisel Langi sõnavabadust piirav seadus menetlusest välja. See hääletus näitab, kes on sõnavabaduse tegelikud toetajad ning millised erakonnad toetavad Rein Langi, kes elab oma seaduseelnõuga välja viimastel aastatel meediaga suheldes saadud traumasid.
See lugu ilmus veidi toimetatud kujul tänases Eesti Päevalehes.
23.3.10
Ballance'i relatiivsusseaduse toimine Riigikogus
Kui sotsiaaldemokraadid kuulusid veel valitsusliitu, siis tundusid Riigikogu ööistungid, mille abil opositsioon ei suutnud niikuinii ebameeldivate seaduste vastuvõtmist ära hoida, eriti mõttetu aja raiskamisena. Ega ma ei pea obstruktsiooni mõistlikuks tegevuseks tänini, kuid suhtun sellesse märksa leplikumalt, sest ei pea ise enam tingimata iga 10 minuti tagant hääletusnuppu muljuma.
Seetõttu vaatasin, mida ütleb sellise olukorra kohta Murphy seaduste kogumik. Vastuse leidsin
Ballance'i relatiivsusseaduse näol: "Minuti pikkus sõltub sellest, kummal pool tualettruumi ust te olete."
Seetõttu vaatasin, mida ütleb sellise olukorra kohta Murphy seaduste kogumik. Vastuse leidsin
Ballance'i relatiivsusseaduse näol: "Minuti pikkus sõltub sellest, kummal pool tualettruumi ust te olete."
22.3.10
Uumorit ja tött Inimarengu Aruandest
Tänasel 2009. aasta Eesti Inimarengu Aruande esitlusel sai kõige kõvema aplausi üks 6-aastane tüdruk, kes tähtsa dokumendi sissejuhatusele eelnenud intervjuus rääkis sellest, mida tema teab Eesti elust ja muuhulgas ka presidendist.
"Meie president on Toomas Hendrik Ilves. Temal on abikaasa ka. Tema on Evelin Ilves. Neil on laps ka, aga tema nime ma ei tea," jäi tüdruk korraks kohmetunult vait. Kuid lisas pärast pausi võidukalt: "Tema on kindlasti ka mingi Ilves!"
Nali naljaks, uuringu paljudest järeldustest siinkohal vaid ühte esile tuues, panen kirja sellise: Eesti ühiskond vajab kriisi ajal uue arenemishoo leidmiseks innovatsiooni ja uusi lahendusi. Aga nagu näitavad uuringud, on Eesti ühiskonnas sel sajandil erinevalt eelmise sajandi lõpukümnest oluliselt vähenenud valmisolek reformideks ja uute lahenduste kasutamiseks.
"Siinkohal ei ole kohe mõtet harjumuspäraselt poliitikuid süüdistada," rõhutas aruande peatoimetaja Marju Lauristin. "Selline arengu seisukohalt ohtlik hangumus ja tardumus on omane kogu ühiskonnale."
Kahjuks see nii on. Kui vaadata näiteks haldusreformi või koolireformi saatust, siis pole neist asja saanud just sel põhjusel, et erinevad erakonnad on esindanud mõjukaid huvirühmi ja suurt osa avalikust arvamusest, mis on muutustele tugevasti vastu seisnud.
"Meie president on Toomas Hendrik Ilves. Temal on abikaasa ka. Tema on Evelin Ilves. Neil on laps ka, aga tema nime ma ei tea," jäi tüdruk korraks kohmetunult vait. Kuid lisas pärast pausi võidukalt: "Tema on kindlasti ka mingi Ilves!"
Nali naljaks, uuringu paljudest järeldustest siinkohal vaid ühte esile tuues, panen kirja sellise: Eesti ühiskond vajab kriisi ajal uue arenemishoo leidmiseks innovatsiooni ja uusi lahendusi. Aga nagu näitavad uuringud, on Eesti ühiskonnas sel sajandil erinevalt eelmise sajandi lõpukümnest oluliselt vähenenud valmisolek reformideks ja uute lahenduste kasutamiseks.
"Siinkohal ei ole kohe mõtet harjumuspäraselt poliitikuid süüdistada," rõhutas aruande peatoimetaja Marju Lauristin. "Selline arengu seisukohalt ohtlik hangumus ja tardumus on omane kogu ühiskonnale."
Kahjuks see nii on. Kui vaadata näiteks haldusreformi või koolireformi saatust, siis pole neist asja saanud just sel põhjusel, et erinevad erakonnad on esindanud mõjukaid huvirühmi ja suurt osa avalikust arvamusest, mis on muutustele tugevasti vastu seisnud.
Subscribe to:
Posts (Atom)
