2001. aasta alguses omandas pikaaegne Euroopa Liidu pailaps Eesti kurva kuulsuse, sest hoolimata väikeriigi edust liitumisettevalmistuste tegemisel pidas üle poole Eesti kodanikest õigeks hääletada rahvahääletusel euroliitumise vastu.
Eesti oli kümne Ida-Euroopa riigi seas ainukene riik, mille kodanike enamus suhtus euroliitu eitavalt. Seetõttu muutus Tallinn igat sorti euroliidu juhtide jaoks misjonirännakute sihtkohaks, kuhu tuldi uskmatutele selgitama, miks euroliiduga ühinemine peaks meilegi olema sama ihaldusväärne eesmärk nagu ungarlastele või leedukatele.
Euroliidu üllataval ebapopulaarsusel oli kaks põhjust. Esiteks oli toonane Mart Laari juhitud valitsus erakordselt ebapopulaarne ning valijad umbusaldasid ka mainetu valitsuse europoliitikat. Teine, ja olulisem põhjus oli see, et eestlased ei teadnud Euroopa Liidust suurt midagi ning teadmatus võimendas emotsionaalseid hirme, millest tugevaim oli kartus liitumisega kaasneva üldise järsu hinnatõusu ees.
Emori väärtushinnangute uuring jagas toona Eesti kodanikud neljaks rühmaks. Euroliidu kindlad pooldajad jagasid ühenduse väärtusi ning pidasid liitumist hädavajalikuks, et Lääne-Euroopale arengutasemelt järele jõuda. Euroliidu veendunud vastased võitlesid Eesti võimalikult suure suveräänsuse eest. Kõige suuremad olid aga kõhklevate euroliidu pooldajate ja vastaste rühmad. Mõlema kõhklejate rühma jaoks oli kõige olulisem see, kas euroliidust tõuseb nende peredele kasu või kahju.
Maailm läbi raha filtri
Emori sotsioloogid sõnastasid selle nähtuse otsesõnu: suur osa Eesti kodanikke näeb maailma läbi raha filtri, neile mõjuvad eelkõige isikliku eluga, mitte abstraktsete ühiskondlike arengutega seotud väited. See nähtus pole Eesti rahvuslik eripära, sest paljude Põhja-Euroopa rahvaste suhtumist euroliitu kujundab kõige tugevamalt sama kasust ja kahjust johtuv hinnang.
Paraku kõnetasid Euroopa misjonärid ja Eesti riigijuhid sajandi alguses Eesti valijaid vales keeles, sest õõnes eurospiik kõlas Eestis kurtidele kõrvadele. Inimeste usaldus tekkis alles siis, kui loosungite loopimise asemel hakati huvirühmadele asjalikult selgitama, mida euroliitumine tegelikult kaasa toob.
Näiteks paljud Eesti põllumehed ei uskunud, et euroliit hakkab neile tõesti maksma enneolematult suuri toetusi ning aplodeerisid pigem eurovastastele, kes väitsid, et tasuta juust on ainult hiirelõksus. Põllumehi võis ka mõista, sest enne euroliidu toetuskraanide avamist nõuti neilt suuri investeeringuid nn euronõuete täitmiseks. Veendumine selles, et euroliit tõesti aitab vaesemaid maid järele, tekkis alles siis, kui käivitusid esimesed liitumiseelsed põllumajanduse toetamise, aga ka teede-ehituse ning keskkonnakaitse programmid.
Ka vahetult pärast 2003. aasta septembris toimunud rahvahääletust tehtud avaliku arvamuse uuring näitas, et nii jaatajate kui eitajate jaoks olid kõige olulisemad põhjused valiku tegemisel just kasu või kahju saamisest lähtuvad argumendid: elatustase tõuseb versus elu läheb raskemaks.
Esimesena jõudiski Euroopa Liit 1. mail 2004 Eesti bensiinijaamadesse ja suhkrulettidele, kus hinnad järsult kerkisid. Ometi on eestlased tagantjärele tarkusega euroliitumisega väga rahul.
Kui 2003. aasta septembris toimunud rahvahääletusel toetas euroliitumist 67% kodanikest, siis liitumise järel on toetus järjekindlalt tõusnud. Uue rekordtaseme saavutas meie eurojaatus kahe aasta taguste aprillisündmuste ajal, mil euroliidu eesistujamaa valitsusjuht Angela Merkel kaitses isiklikult Eesti suursaadiku julgeolekut selleks Venemaa presidenti survestades.
Teadsime, kuhu läksime
Mullu sügisel vastas 78% Eesti kodanikest jaatavalt eurobaromeetri küsimusele, kas kõiki asjaolusid arvestades on teie riik Euroopa Liidu kuulumisest kasu saanud. (Eestist on ses edetabelis 79% eespool ainult Iirimaa.)
Nii üksmeelne arusaam näitab, et eestlastel oli tegelikkusele vastav arusaam selle kohta, mida Euroopa Liit meile kaasa toob. Erinevalt mõnest liikmesriigist, kus ülioptimistlike lubadustega köeti inimeste ootused ebarealistlikult kõrgeks ning pärast jaatavat rahvahääletust saabus mõne aastaga pohmell.
Teisalt näitab kõrge toetus, et jätkuvalt hindavad paljud Eesti kodanikud euroliitu pragmaatiliselt lähtuvalt sellest, kas see on meile ühiskonna ja inimestena kasulik või mitte. Eesti riigieelarve maht on tänavu langenud 90 miljardi kroonini ning see väheneb peatselt veelgi. Ligi 12 miljardit krooni sellest summast voolab meie riigikassasse Brüsselist. Lahutage riigieelarvest see summa ning meie põllumajandust, tööpoliitikat, teede-ehitust ja veel mitut valdkonda tabaks pankrot.
Jätkuvalt kõrge toetus euroliidule on olnud ühiskonna tervisele kasulik, sest see on koondanud meie energia liikmelisusest tulenevate võimaluste võimalikult tõhusale ärakasutamisele. Kui valijate seas oleks arvukalt eurovastaseid, siis kuluks meil palju aega ja auru emotsionaalsetele aruteludele Eesti ja euroliidu tuleviku jaoks teisejärgulistes küsimustes. Mõneti on Eesti kodanike rahulolu euroliiduga mõjunud isegi halvasti, sest kuna asjad näikse minevat hästi, siis ei huvitu valijad ja ajakirjandus sellest teemast mõne erandiga peaaegu üldse.
Elanike rahulolu euroliitumisega on oluliselt mõjutanud meie poliitikute käitumist, sest jätkuvalt pole Eestis ühtki tõsist eurovastast erakonda. 2003. aastal lootis Keskerakond rahvahääletuse eurovastasusega oma valijaskonda laiendada, kuid nüüd kandideerib perekond Savisaar eurovalimistel igati positiivse programmiga.
Enne rahvahääletust hirmutasid eurovastased eesotsas Igor Gräziniga rahvast loosungiga „Ühest liidust tulime, teise liitu tormame!“ Nüüd viib Igor Gräzin ühest liidust tulemise ja teise liitu minemise loosungit isiklikult ellu, sest omaaegne N Liidu ülemnõukogu saadik tahab väga saada ka Europarlamendi liikmeks. See sama mees, kes viis aastat tagasi väitis, et euroliitumine tähendab Eesti majanduse kokkukukkumist ja pensionäridele näljapäevi, teatab nüüd valimispropagandat tehes sõna-sõnalt: „Kandideerin, sest ma armastan Euroopat ja olen eurooplasena uhke, et kaasaegne tsivilisatsioon sai alguse siit.“
Hannes Rumm juhtis aastatel 2001-2004 Eesti valitsuse euroteavituse töörühma.
See lugu ilmus tänases Sirbis.
30.4.09
Kas Eesti Vabariigil on peaminister?
Rubriigis "Teadmata kadunud" ilmub pärast maipühi kuulutus: "Eesti Vabariik on kaotanud valitsusjuhi. Kui keegi leiab innukalt väntava jalgratturi, kes reageerib nimele "Andrus", siis palun teatage sellest viivitamatult Stenbocki maja valvesekretärile."
Sissejuhatav lõik oli muidugi leebe sotsiaaldemokraatlik huumor, milleks ajendas eilne peaministri erakordselt räpane PR-kampaania rahandusminister Ivari Padari vastu.
Peaminister Ansipit jahmatas see, et sotsiaaldemokraat Ivari Padar esitas teisipäeval valitsusele kava mitte ainult riigi kulude kärpimise, vaid ka tulude suurendamise kohta. Veel hullem jahmatus oli Ansipile asjaolu, et avalikkus võttis Padari kava rahulikult vastu ning tunnustas rahandusministri julgust tulla välja ebapopulaarsete otsustega.
Vasturünnakuks valisid Ansip ja peaministri büroo räpase suhtekorralduse vahendid. Eile pärastlõunal püüti mitmesse meediakanalisse lekitada uudist selle kohta, et peaminister on valmis rahandusministri vallandamiseks. Aga isegi klikiajastul oli ajakirjanikel piisavalt mõistust selleks, et seda sööta mitte alla neelata, kuna rahandusministri vallandamine oleks tähendanud sotsiaaldemokraatide lahkumist valitsusest ning seega ka valitsuskriisi.
Järgmise käiguna lasi Reformierakond avalikkuse ette oma peasekretäri Michali avaliku rünnaku Padari ametisobivuse kohta ning peaminister Ansipi mõnitava sisuga e-maili rahandusministrile. Need ületasid juba uudiskünnise, kuid ei toonud Reformierakonnale loodetud edu.
Rahandusminister Ivari Padar oli ETV saates Foorum rahu ise ning veenas avalikkust selles, et enne Europarlamenti minekut ei loksuta teda rahandusministri ametis ükski libauudis.
Reformierakonna ja peaministri büroo katsed veeretada kogu vastutus eelarvekärbete ja maksutõusu eest rahandusministri kraesse tekitavad hoopis küsimuse, kas Eesti Vabariigil veel peaminister ka on?
Üldiselt on läänemaailmas tavaks, et rasketel aegade võtab just valitsusjuht liidrirolli, teeb ettepanekuid ja juhib keerulisi otsustusprotsesse.
Eesti peaminister Andrus Ansip nõuab rahandusminister Padarilt lahendusi rasketele probleemidele, kuid pole omalt poolt ühtki mõistlikku lahendust välja pakkunud. Vähe sellest, peaminister käitub nagu kunde restoranis, kes nõuab kelnerilt lahendusi pakkuvat menüüd.
Olgu see Padar või mistahes teine minister mistahes teise üleriiklikult olulise probleemi puhul, on selge, et Andrus Ansipi soov on vastutus endalt ära veeretada, mitte probleeme lahendada. Seega ei ole Eesti probleem praegu mitte see, et rahandusminister Padar valitakse europarlamenti, vaid see, et meie peaministriametit peab mees, kes on alati valmis mistahes teemal telekaamerasse pikka loengut pidama, kuid ei suuda ise vastutada ühegi olulise otsuse eest.
28.4.09
Üks pidu ja kolmed peied
Kui praegune valitsus 2007. aasta kevadel ametisse astus, käis Eestis veel pidu ja pillerkaar. Majanduskasv oli 10% aastas ning riigikassasse voolas nii palju maksuraha, et juba eelmise valitsuse ajal halvaks tavaks saanud kombe kohaselt tehti keset eelarveaastat suur lisaeelarve. Toona ei küsinud ükski kolleeg rahandusminister Ivari Padarilt nõu, et kuidas ootamatult sülle sadanud rahasummat kõige targemini laiali jagada.
2009. aasta kevadel on olukord tänu ülemaailmsele majanduskriisile risti vastupidine. Meie majandus langeb tänavu suurusjärgus 10% ning halvaks kombeks on saanud hoopis eelarvekärbete tegemine. Nüüd vaatasid kõik kolleegid eesotsas peaminister Andrus Ansipiga rahandusministri otsa ning nõudsid temalt ettepanekuid selle kohta, kuidas riigi tulud ja kulud ots-otsaga kokku saada. On ju väga mugav lubada valimisreklaamis raskel ajal õigeid otsuseid ning telekaamerate taga veeretada kogu vastutus rahandusministrile.
Rahandusminister Padar pole vastutust kunagi ning esitas eile valitsusele oma ettepanekud eelarve puudujäägi tasakaalustamiseks 2009. ja 2010. aastal. Ükski neist ettepanekutest pole populaarne, sest vastupidiselt populistlikele väidetele on õhk meie riigieelarvest ammu välja lastud.
Eesti valitsus ja Riigikogu on kogu Euroopat jahmatanud majanduslangusele reageerinud palju kiiremini kui mitmed naabrid. Kolme kuuga on riigi tulusid juba 10 krooni miljardi vähendatud. Sõltumatud hindajad tunnustasid äsja Eesti valitsuse head tööd, sest reitinguagentuurid Moodys ning Standard and Poors ei alandanud erinevalt Lätist ja Leedust Eesti riigireitingut. Eelkõige jäi meie riigireiting Euroopa viimase 60 aasta kõige karmimal ajal muutmata seetõttu, et valitsus on vähendanud eelarve puudujääki ning see vähendab Eesti vajadust välislaenude järele ja suurendab võimalust liituda euroalaga.
Kõrge riigireiting ei lihtsalt üks suvaline number kusagil laes. Näiteks tähendab kõrgem riigireiting nii Eesti riigi, ettevõtete kui ka elanike jaoks võimalust raskete aegade üle elamiseks soodsalt laenu võtta.
Eestil on vaja hoida oma eelarve tasakaal hoida mõistlikes piirides kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et kuna meie ja meie peamisteks eksporditurgudeks olevate naaberriikide majanduslangus esialgu veel ainult süveneb, siis ilma eelarvemuudatusteta oleksime aasta lõpuks olukorras, kus riik on kõik reservid läbi löönud ning 2010. aastaks on järel päris tühjad pihud. (Hoolimata sellestki, et Eesti võtab tänavu kindlasti mõned miljardid kroonid soodsat laenu.)
Teine eelarve tasakaalustamise põhjus on soov minna üle eurorahale. Mida aeg edasi, seda enam eestlasi saab aru, et euro tagab selle, et meie kõigi palgad, pensionid ja säästud ei kaota üleöö oma väärtust. Rääkimata sellest, et euroalaga ühinemine suurendaks usaldust meie majanduse vastu, kiirendaks majanduskasvu ning looks uusi töökohti.
Selge on see, et Eesti riik ei saa raskel ajal lõputult kulusid vähendada, vaid peab ka riigi tulusid suurendama. Seepärast pakkus rahandusminister eile kulude kokkuhoiu kõrval välja mitmed maksutõusud.
Muidugi on kõik rahandusministri ettepanekud maksukoormuse tõstmiseks vastuolus 2007. aastal sõlmitud koalitsioonileppega. Koalitsioonilepe kirjutati 10% majanduskasvu ajal ning on juba ammu kaotanud igasuguse seose tegelikkusega 10% majanduslanguse ajal.
Kui Reformierakonnale ja IRL-ile on rahandusministri poolt pakutud maksutõusud vastuvõetamatud, siis peavad nad selgelt näitama, kuidas on võimalik riigi kulusid veel miljardite viisi koomale tõmmata nii, et õpetajate ja politseinike palgad ei vähene, ravijärjekorrad ei pikene ning lastetoetuste maksmine jätkub.
Loodetavasti tekib teemal maksutõusud või eelarvekärped tervendavalt mõjuv avalik arutelu. Headel aegadel ei vajanud paljud inimesed riigi tuge. Rasketel aegadel suureneb järsult nende inimeste hulk, kes eelkõige tööpuuduse järsu kasvu tõttu vajavad tugevat riigi toetust. Riik saab inimesi aidata aga ainult maksutulude arvelt ning mida madalamad on maksud, seda vähem saab riigi peale loota.
Taaskord tegi rahandusminister eile ettepaneku vähendada erakondade rahastamist. Eelmine kärpe ajal oli erakondade eelarve Reformierakonna ja IRL-i jaoks ainus püha lehm. Sotsiaaldemokraadid otsustasid toona maksta protestiks partnerite toonase otsuse vastu 8% oma riigieelarvelisest toetusest tagasi. Meiega koos polnud nõus oma erakonna eelarvet vähendama isegi ükski opositsioonierakond. Kui ka seekord, et lähe selle väikese, kuid märgiliselt suure summa kärpimine valitsusliidus läbi, siis ei ole võimalik rääkida enam mingist solidaarsusest valitsuse ja valijate vahel.
See artikkel ilmus tänases Õhtulehes.
2009. aasta kevadel on olukord tänu ülemaailmsele majanduskriisile risti vastupidine. Meie majandus langeb tänavu suurusjärgus 10% ning halvaks kombeks on saanud hoopis eelarvekärbete tegemine. Nüüd vaatasid kõik kolleegid eesotsas peaminister Andrus Ansipiga rahandusministri otsa ning nõudsid temalt ettepanekuid selle kohta, kuidas riigi tulud ja kulud ots-otsaga kokku saada. On ju väga mugav lubada valimisreklaamis raskel ajal õigeid otsuseid ning telekaamerate taga veeretada kogu vastutus rahandusministrile.
Rahandusminister Padar pole vastutust kunagi ning esitas eile valitsusele oma ettepanekud eelarve puudujäägi tasakaalustamiseks 2009. ja 2010. aastal. Ükski neist ettepanekutest pole populaarne, sest vastupidiselt populistlikele väidetele on õhk meie riigieelarvest ammu välja lastud.
Eesti valitsus ja Riigikogu on kogu Euroopat jahmatanud majanduslangusele reageerinud palju kiiremini kui mitmed naabrid. Kolme kuuga on riigi tulusid juba 10 krooni miljardi vähendatud. Sõltumatud hindajad tunnustasid äsja Eesti valitsuse head tööd, sest reitinguagentuurid Moodys ning Standard and Poors ei alandanud erinevalt Lätist ja Leedust Eesti riigireitingut. Eelkõige jäi meie riigireiting Euroopa viimase 60 aasta kõige karmimal ajal muutmata seetõttu, et valitsus on vähendanud eelarve puudujääki ning see vähendab Eesti vajadust välislaenude järele ja suurendab võimalust liituda euroalaga.
Kõrge riigireiting ei lihtsalt üks suvaline number kusagil laes. Näiteks tähendab kõrgem riigireiting nii Eesti riigi, ettevõtete kui ka elanike jaoks võimalust raskete aegade üle elamiseks soodsalt laenu võtta.
Eestil on vaja hoida oma eelarve tasakaal hoida mõistlikes piirides kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et kuna meie ja meie peamisteks eksporditurgudeks olevate naaberriikide majanduslangus esialgu veel ainult süveneb, siis ilma eelarvemuudatusteta oleksime aasta lõpuks olukorras, kus riik on kõik reservid läbi löönud ning 2010. aastaks on järel päris tühjad pihud. (Hoolimata sellestki, et Eesti võtab tänavu kindlasti mõned miljardid kroonid soodsat laenu.)
Teine eelarve tasakaalustamise põhjus on soov minna üle eurorahale. Mida aeg edasi, seda enam eestlasi saab aru, et euro tagab selle, et meie kõigi palgad, pensionid ja säästud ei kaota üleöö oma väärtust. Rääkimata sellest, et euroalaga ühinemine suurendaks usaldust meie majanduse vastu, kiirendaks majanduskasvu ning looks uusi töökohti.
Selge on see, et Eesti riik ei saa raskel ajal lõputult kulusid vähendada, vaid peab ka riigi tulusid suurendama. Seepärast pakkus rahandusminister eile kulude kokkuhoiu kõrval välja mitmed maksutõusud.
Muidugi on kõik rahandusministri ettepanekud maksukoormuse tõstmiseks vastuolus 2007. aastal sõlmitud koalitsioonileppega. Koalitsioonilepe kirjutati 10% majanduskasvu ajal ning on juba ammu kaotanud igasuguse seose tegelikkusega 10% majanduslanguse ajal.
Kui Reformierakonnale ja IRL-ile on rahandusministri poolt pakutud maksutõusud vastuvõetamatud, siis peavad nad selgelt näitama, kuidas on võimalik riigi kulusid veel miljardite viisi koomale tõmmata nii, et õpetajate ja politseinike palgad ei vähene, ravijärjekorrad ei pikene ning lastetoetuste maksmine jätkub.
Loodetavasti tekib teemal maksutõusud või eelarvekärped tervendavalt mõjuv avalik arutelu. Headel aegadel ei vajanud paljud inimesed riigi tuge. Rasketel aegadel suureneb järsult nende inimeste hulk, kes eelkõige tööpuuduse järsu kasvu tõttu vajavad tugevat riigi toetust. Riik saab inimesi aidata aga ainult maksutulude arvelt ning mida madalamad on maksud, seda vähem saab riigi peale loota.
Taaskord tegi rahandusminister eile ettepaneku vähendada erakondade rahastamist. Eelmine kärpe ajal oli erakondade eelarve Reformierakonna ja IRL-i jaoks ainus püha lehm. Sotsiaaldemokraadid otsustasid toona maksta protestiks partnerite toonase otsuse vastu 8% oma riigieelarvelisest toetusest tagasi. Meiega koos polnud nõus oma erakonna eelarvet vähendama isegi ükski opositsioonierakond. Kui ka seekord, et lähe selle väikese, kuid märgiliselt suure summa kärpimine valitsusliidus läbi, siis ei ole võimalik rääkida enam mingist solidaarsusest valitsuse ja valijate vahel.
See artikkel ilmus tänases Õhtulehes.
22.4.09
Kolm tarka sotsiaaldemokraatia õhtuülikoolis
Esmaspäeva õhtul kohtusid sotsiaaldemokraatia õhtuülikoolis kolm meest, keda tänane Postimees nimetab austavalt kolmeks targaks: Jaan Kaplinski, Rein Raud ja Mihhail Lotman.
Sotsiaaldemokraatia õhtuülikooli loengu- ja arutelusari algas mullu novembris väljapaistva briti sotsioloogi Anthony Giddensi loenguga. Selles sarjas oleme palunud tarkadel inimestel rääkida olulistel teemadel sõltumata sellest, kas nad on sotsiaaldemokraadid või sootuks poliitilise määratluseta. Ühtviisi menukas oli Marju Lauristini loeng sotsiaaldemokraatia rollist Ida-Euroopa üleminekuühiskondades, Jaan Männiku võrdlus Eesti ja Rootsi ühiskondade kohanemisvõimest majanduskriisiga ning Eiki Nestori-Jürgen Ligi arutelu majanduskriisi põhjustatud muutustest meie maksusüsteemis.
Esmaspäeval rääkisid muutustest meie maailmas - nii Eestis kui kogu planeedil - taas kolm mõtlejat, kelle maailmanägemine on väga erinev. Jaan Kaplinski on ilmavaatelt sotsiaaldemokraat, Mihhail Lotman paadunud parempoolne ning Rein Raud nii radikaalselt vasakpoolne, et tema seisukohast vaadates on kõik Eesti erakonnad parempoolsed:)
Lühikokkuvõtte sellest mõttevahetusest tegi tänuväärselt tänane Postimees, pealkirjastades selle nii: "Kolm tarka: inimene vajab töö ja tarbimise asemele uut ajatäidet". Täispikkuses salvestus mõttevahetusest on kuulatav aadressil http://www.noorsots.ee/sdeohtuyk.wav.
Eelreklaamina järgmisele õhtuülikoolile niipalju, et esmaspäeval viskas Mihhail Lotman nalja: mul on suur au esineda teie õhtuülikoolis pärast Jaan Kaplinskit ja enne Poul Nyrup Rasmusseni.
Nii see on, juba 15. mail kell 15.00 esineb sotsiaaldemokraatia õhtuülikoolis Tallinna Ülikooli ruumes endine Taani peaminister ja praegune Euroopa sotsiaaldemokraatide juht ettekandega Taani tööpoliitikast, mis on Euroopa turvalisim töövõtja jaoks ning paindlikuim tööandja jaoks. Sotsiaaldemokraat Rasmussen, kes selle süsteemi Taanis üles ehitas, kirjeldab seda nüüd Eestis, kus töötute arv kasvab nädalast nädalasse tuhandete inimeste võrra.
Tulge kuulama, saate targemaks!
Sotsiaaldemokraatia õhtuülikooli loengu- ja arutelusari algas mullu novembris väljapaistva briti sotsioloogi Anthony Giddensi loenguga. Selles sarjas oleme palunud tarkadel inimestel rääkida olulistel teemadel sõltumata sellest, kas nad on sotsiaaldemokraadid või sootuks poliitilise määratluseta. Ühtviisi menukas oli Marju Lauristini loeng sotsiaaldemokraatia rollist Ida-Euroopa üleminekuühiskondades, Jaan Männiku võrdlus Eesti ja Rootsi ühiskondade kohanemisvõimest majanduskriisiga ning Eiki Nestori-Jürgen Ligi arutelu majanduskriisi põhjustatud muutustest meie maksusüsteemis.
Esmaspäeval rääkisid muutustest meie maailmas - nii Eestis kui kogu planeedil - taas kolm mõtlejat, kelle maailmanägemine on väga erinev. Jaan Kaplinski on ilmavaatelt sotsiaaldemokraat, Mihhail Lotman paadunud parempoolne ning Rein Raud nii radikaalselt vasakpoolne, et tema seisukohast vaadates on kõik Eesti erakonnad parempoolsed:)
Lühikokkuvõtte sellest mõttevahetusest tegi tänuväärselt tänane Postimees, pealkirjastades selle nii: "Kolm tarka: inimene vajab töö ja tarbimise asemele uut ajatäidet". Täispikkuses salvestus mõttevahetusest on kuulatav aadressil http://www.noorsots.ee/sdeohtuyk.wav.
Eelreklaamina järgmisele õhtuülikoolile niipalju, et esmaspäeval viskas Mihhail Lotman nalja: mul on suur au esineda teie õhtuülikoolis pärast Jaan Kaplinskit ja enne Poul Nyrup Rasmusseni.
Nii see on, juba 15. mail kell 15.00 esineb sotsiaaldemokraatia õhtuülikoolis Tallinna Ülikooli ruumes endine Taani peaminister ja praegune Euroopa sotsiaaldemokraatide juht ettekandega Taani tööpoliitikast, mis on Euroopa turvalisim töövõtja jaoks ning paindlikuim tööandja jaoks. Sotsiaaldemokraat Rasmussen, kes selle süsteemi Taanis üles ehitas, kirjeldab seda nüüd Eestis, kus töötute arv kasvab nädalast nädalasse tuhandete inimeste võrra.
Tulge kuulama, saate targemaks!
17.4.09
Hea uudis halval ajal
Hea uudis on eriti halval ajal tõeline defitsiit. Õnneks on mul lugejatele täna pakkuda üks tõeliselt hea uudis: Eestis õnnestus eelmisel aastal päästa 64 inimese elu ja 873 inimese tervis raskete vigastuste eest.
Inimelusid ja inimeste tervist on Eestis edukalt päästetud ka tänavu. 2009. aasta esimese kolme kuuga õnnestus päästa veel 6 inimese elu ja 235 inimese tervis.
„Kus ja kuidas?“ küsib lugeja siinkohal juba kannatamatult. Vastus on lihtne – liikluses.
Oleme harjunud pidama Eesti liiklust metsikuks ja ohtlikuks, sest pikki aastaid olime liiklussurmade arvult euroliidus koos Läti ja Leeduga kindlalt esikolmikus. Õnneks suutsime selle pikaajalise masendava trendi mullu murda.
Möödunud aastal hukkus liikluses 132 inimest. See on väikseim surmade arv Eesti liikluses alates 1950. aastate algusest! Võrdluseks – 2007. aastal kaotas meie liikluses elu 196 inimest ning 2006. aastal oli hukkunuid 204. Järsult vähenes ka vigastada saanute arv – kui 2007. aastal sai liiklusõnnetustes kannatada 3271 inimest, siis 2008. aastal oli see number 2398.
Positiivne trend jätkub tänavu, mil kolme esimese kuuga kaotas liikluses elu 26 inimest. Mullu oli esimeses kvartalis hukkunuid 32. Vigastatuid oli möödunud aasta esimeses kvartalis 569, sel aastal 334.
Mis on nii järsu ja meeldiva muutuse põhjus? 2007. aasta suvel andis uus siseminister Jüri Pihl politseile ülesande suurendada järsult liiklusjärelevalveks kuluvate töötundide hulka. Politseinikud on sest ajast saadik teinud maanteede ääres kaks korda rohkem töötunde.
Alguses süüdistati siseminister Pihli ja politseid selles, et suurema liiklusjärelvalve eesmärk on liiklejatelt suurema trahviraha sisse nõudmine. Nagu näitavad eelnevad numbrid, ei ole politsei teedel ja tänavatel patrullides raha teeninud, vaid inimeste elusid päästnud ja tervist säästnud.
Tänu politsei suuremale kohalolekule teedel ja tänavatel on vähenenud roolijoodikute ja kiiruseületajate arv, aga just roolijoodikud ja „raskejalgsed“ juhid põhjustavad kõige rohkem raskeid liiklusõnnetusi.
On muidugi uskmatuid Toomaseid, kes väidavad, et liiklussurmade arvu ei ole vähendanud mitte politsei hea töö, vaid majanduskriis, mis sunnib inimesi säästma bensiini arvelt ning varasemaga võrreldes vähem autoga sõitma.
Nii see siiski pole, sest nagu näitab 2008. aasta kohta tehtud liiklusloenduse raport, vähenes liiklussagedus 2007. aastaga võrreldes põhimaanteedel 3,9%, tugimaanteedel 10,9% ja kõrvalmaanteedel 0,2%. Seega on liiklussurmade ja -vigastuste arvu vähenemine olnud mitu korda suurem kui liiklussageduse hõrenemine.
Muidugi ei saa rõõmustada selle üle, kui tänavu hukkub Eestis liikluses „ainult“ 120-125 inimest. See number peab veel kõvasti vähenema. Aga ainult siseministri käskude ja keeldude ning politsei järelevalve peale siin loota ei saa.
Palju sõltub meie endi käitumisest. Igas kuus hukkub Eesti teedel mõni jalakäija, kes ei kandnud pimedal ajal helkurit. Hukkunud jalakäijaid võiks olla palju vähem, sest Tervise Arengu Instituudi andmetel kasutab pimedal ajal liikudes alati helkurit ainult 34% elanikest. Samas küsitlusest selgus, et kuigi mullu kahekordistus nende inimeste arv, kes ka auto tagaistmel turvavööd kasutavad, on selliseid inimesi ikka ainult 44%.
Politsei ja siseminister juba kaitsevad meid, kaitskem nüüd oma elu ja tervist liikluses ka ise.
See lugu ilmus eilses ajalehes Den za Dnjom.
Inimelusid ja inimeste tervist on Eestis edukalt päästetud ka tänavu. 2009. aasta esimese kolme kuuga õnnestus päästa veel 6 inimese elu ja 235 inimese tervis.
„Kus ja kuidas?“ küsib lugeja siinkohal juba kannatamatult. Vastus on lihtne – liikluses.
Oleme harjunud pidama Eesti liiklust metsikuks ja ohtlikuks, sest pikki aastaid olime liiklussurmade arvult euroliidus koos Läti ja Leeduga kindlalt esikolmikus. Õnneks suutsime selle pikaajalise masendava trendi mullu murda.
Möödunud aastal hukkus liikluses 132 inimest. See on väikseim surmade arv Eesti liikluses alates 1950. aastate algusest! Võrdluseks – 2007. aastal kaotas meie liikluses elu 196 inimest ning 2006. aastal oli hukkunuid 204. Järsult vähenes ka vigastada saanute arv – kui 2007. aastal sai liiklusõnnetustes kannatada 3271 inimest, siis 2008. aastal oli see number 2398.
Positiivne trend jätkub tänavu, mil kolme esimese kuuga kaotas liikluses elu 26 inimest. Mullu oli esimeses kvartalis hukkunuid 32. Vigastatuid oli möödunud aasta esimeses kvartalis 569, sel aastal 334.
Mis on nii järsu ja meeldiva muutuse põhjus? 2007. aasta suvel andis uus siseminister Jüri Pihl politseile ülesande suurendada järsult liiklusjärelevalveks kuluvate töötundide hulka. Politseinikud on sest ajast saadik teinud maanteede ääres kaks korda rohkem töötunde.
Alguses süüdistati siseminister Pihli ja politseid selles, et suurema liiklusjärelvalve eesmärk on liiklejatelt suurema trahviraha sisse nõudmine. Nagu näitavad eelnevad numbrid, ei ole politsei teedel ja tänavatel patrullides raha teeninud, vaid inimeste elusid päästnud ja tervist säästnud.
Tänu politsei suuremale kohalolekule teedel ja tänavatel on vähenenud roolijoodikute ja kiiruseületajate arv, aga just roolijoodikud ja „raskejalgsed“ juhid põhjustavad kõige rohkem raskeid liiklusõnnetusi.
On muidugi uskmatuid Toomaseid, kes väidavad, et liiklussurmade arvu ei ole vähendanud mitte politsei hea töö, vaid majanduskriis, mis sunnib inimesi säästma bensiini arvelt ning varasemaga võrreldes vähem autoga sõitma.
Nii see siiski pole, sest nagu näitab 2008. aasta kohta tehtud liiklusloenduse raport, vähenes liiklussagedus 2007. aastaga võrreldes põhimaanteedel 3,9%, tugimaanteedel 10,9% ja kõrvalmaanteedel 0,2%. Seega on liiklussurmade ja -vigastuste arvu vähenemine olnud mitu korda suurem kui liiklussageduse hõrenemine.
Muidugi ei saa rõõmustada selle üle, kui tänavu hukkub Eestis liikluses „ainult“ 120-125 inimest. See number peab veel kõvasti vähenema. Aga ainult siseministri käskude ja keeldude ning politsei järelevalve peale siin loota ei saa.
Palju sõltub meie endi käitumisest. Igas kuus hukkub Eesti teedel mõni jalakäija, kes ei kandnud pimedal ajal helkurit. Hukkunud jalakäijaid võiks olla palju vähem, sest Tervise Arengu Instituudi andmetel kasutab pimedal ajal liikudes alati helkurit ainult 34% elanikest. Samas küsitlusest selgus, et kuigi mullu kahekordistus nende inimeste arv, kes ka auto tagaistmel turvavööd kasutavad, on selliseid inimesi ikka ainult 44%.
Politsei ja siseminister juba kaitsevad meid, kaitskem nüüd oma elu ja tervist liikluses ka ise.
See lugu ilmus eilses ajalehes Den za Dnjom.
Sotsiaaldemokraatide vastulöök: õiged otsused igal ajal!
Väike sotsiaaldemokraatide valimistiim istus parasjagu koos, kui IRL avalikustas oma valimisloosungi "Õiged otsused raskel ajal!"
Kolleeg Sven Mikser pakkus koheselt välja väärilise vastulöögi, mis esiteks vastandub IRL-i hüüdlausele ning teiseks pakub sotsiaaldemokraatide valimisloosungina Eesti inimestele palju suuremat kindlustunnet: "Õiged otsused igal ajal!"
Kolleeg Sven Mikser pakkus koheselt välja väärilise vastulöögi, mis esiteks vastandub IRL-i hüüdlausele ning teiseks pakub sotsiaaldemokraatide valimisloosungina Eesti inimestele palju suuremat kindlustunnet: "Õiged otsused igal ajal!"
16.4.09
Suursaadiku lähetamine ja ustavusvanne
Viis aastat tagasi valis Eesti rahvas seda inimest, kes hakkab täitma Eesti suursaadiku rolli Euroopa Liidus. Valimiskastide juurde tuli vähe inimesi – kõigest 27% valijatest. See-eest olid need inimesed, kelle jaoks olid olulised väärtused nii Euroopa Liit kui ka Eesti toimetulek euroliidus.
Parimat Eesti suursaadikut euroliitu valida polnud raske, sest oma teadmiste ja kogemuste poolest oli 2004. aastal selgelt parim valik sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilves. Endine välisminister ja praegune president kogus 76 120 häält ning tõi sotsiaaldemokraatidele pooled Eesti kohtadest europarlamendis.
Meenutuseks ja võrdluseks niipalju, et toonane peaministripartei Res Publica sai Urmas Reinsalu juhtimisel kõigest 6,7% hääli. Ehkki respublikaanide sõjakas valimiskampaania „Murrame läbi!“ oli ülekaalukalt kõige kallim, osutus see täielikuks läbikukkumiseks võrreldes sotsiaaldemokraatide minimaalse eelarvega valimiskampaaniaga „Mõistus maksab!“.
Tänavused europarlamendivalimised erinevad 2004. aastast nagu öö päevast, kuna palju raskem on ennustada, kui palju osaleb valimistel neid inimesi, kelle jaoks mõistus maksab.
Kindlasti on tänavugi enamuses need valijaid, kes lähevad valimiskastide juurde selleks, et lähetada Brüsselisse võimalikult head Eesti saadikud. Need inimesed teevad oma valiku kandidaatide senist tööd ja nn eurokõlbulikkust hinnates. Oma austajad on kõigil senistel europarlamendi liikmetel, kes tagasi kandideerivad. Endisel välisministril Kristiina Ojulandil on selgelt välja kujunenud europoliitiku kuvand. Endine põllumajandusminister Ivari Padar on lisaks euroliidu põllumajanduspoliitikale viimasel kahel aastal peensusteni selgeks saanud ka liidu rahanduspoliitika.
Ent lisaks Eesti uute suursaadikute lähetamisele Brüsselisse toimub tänavu ka truudushääletus Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele. Kui Keskerakonnal õnnestub hääletuskastide juurde meelitada oma valijad, keda euroküsimused muidu külmaks jätavad, kuid kelle jaoks valimised on ustavusvanne Savisaarele, siis mõjutab see valimistulemusi keskpartei kasuks.
Oluline erinevus 2004. aastaga võrreldes on ka see, et eelmisel korral ei osalenud valimistel ükski peibutuspart. Kõik kandidaadid, kes valituks osutusid, tegelikult ka Brüsselisse läksid. Ühe erandina – üllatuslikult sotsiaaldemokraatide kolmanda numbrina valituks osutunud Ivari Padar loobus Brüsseli hiigelpalgast ja jätkas Eestis tööd meie erakonna esimehena.
Tänavu on selge, et Edgar Savisaar kandideerib puhta peibutuspardina. Kuigi ei saa välistada, et Savisaar möllibki end mõneks kuuks europarlamendi liikmeks. Ta võib juulis Tallinna linnapea kohast loobuda ning teha ajutiselt oma asemikuks mõne aselinnapea. Seejärel aga pärast oktoobrikuiseid valimisi linnapea kohale naasta.
Selline käitumine vähendab Savisaare riske ning ravib alaväärsuskompleksi. Kui Keskerakond sügisel Tallinnas võimult kukub, siis jätkab Savisaar partei juhtimist europarlamendi liikme seisuses, sest Riigikogu kohast jäi ta linnapeaks minnes ilma.
Keskerakonna juhi silmapaistev nõrkus on tema ebakompetentsus ja suhetevõrgustiku puudumine välispoliitikas. (Neist riigijuhtidest, kellega Savisaar 1991. aastal lävis, püsivad rivis veel vaid mõned SRÜ diktaatorid.) Ehkki Savisaar on pikalt juhtinud üht Eesti suurimat erakonda, on ta selle aja elanud välispoliitilises isolatsioonis. Edgar Savisaare kogemused välissuhtluses ja isiklike suhete võrgustik Euroopa riigijuhtidega pole Andrus Ansipi, Ivari Padari ja Mart Laari, vaid Karel Rüütli ja Marek Strandbergi tasemel. Kasvõi ajutinegi töö europarlamendis aitab keskpartei juhile välispoliitilist usutavust luua.
See lugu ilmus eilses Delfis.
Parimat Eesti suursaadikut euroliitu valida polnud raske, sest oma teadmiste ja kogemuste poolest oli 2004. aastal selgelt parim valik sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilves. Endine välisminister ja praegune president kogus 76 120 häält ning tõi sotsiaaldemokraatidele pooled Eesti kohtadest europarlamendis.
Meenutuseks ja võrdluseks niipalju, et toonane peaministripartei Res Publica sai Urmas Reinsalu juhtimisel kõigest 6,7% hääli. Ehkki respublikaanide sõjakas valimiskampaania „Murrame läbi!“ oli ülekaalukalt kõige kallim, osutus see täielikuks läbikukkumiseks võrreldes sotsiaaldemokraatide minimaalse eelarvega valimiskampaaniaga „Mõistus maksab!“.
Tänavused europarlamendivalimised erinevad 2004. aastast nagu öö päevast, kuna palju raskem on ennustada, kui palju osaleb valimistel neid inimesi, kelle jaoks mõistus maksab.
Kindlasti on tänavugi enamuses need valijaid, kes lähevad valimiskastide juurde selleks, et lähetada Brüsselisse võimalikult head Eesti saadikud. Need inimesed teevad oma valiku kandidaatide senist tööd ja nn eurokõlbulikkust hinnates. Oma austajad on kõigil senistel europarlamendi liikmetel, kes tagasi kandideerivad. Endisel välisministril Kristiina Ojulandil on selgelt välja kujunenud europoliitiku kuvand. Endine põllumajandusminister Ivari Padar on lisaks euroliidu põllumajanduspoliitikale viimasel kahel aastal peensusteni selgeks saanud ka liidu rahanduspoliitika.
Ent lisaks Eesti uute suursaadikute lähetamisele Brüsselisse toimub tänavu ka truudushääletus Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele. Kui Keskerakonnal õnnestub hääletuskastide juurde meelitada oma valijad, keda euroküsimused muidu külmaks jätavad, kuid kelle jaoks valimised on ustavusvanne Savisaarele, siis mõjutab see valimistulemusi keskpartei kasuks.
Oluline erinevus 2004. aastaga võrreldes on ka see, et eelmisel korral ei osalenud valimistel ükski peibutuspart. Kõik kandidaadid, kes valituks osutusid, tegelikult ka Brüsselisse läksid. Ühe erandina – üllatuslikult sotsiaaldemokraatide kolmanda numbrina valituks osutunud Ivari Padar loobus Brüsseli hiigelpalgast ja jätkas Eestis tööd meie erakonna esimehena.
Tänavu on selge, et Edgar Savisaar kandideerib puhta peibutuspardina. Kuigi ei saa välistada, et Savisaar möllibki end mõneks kuuks europarlamendi liikmeks. Ta võib juulis Tallinna linnapea kohast loobuda ning teha ajutiselt oma asemikuks mõne aselinnapea. Seejärel aga pärast oktoobrikuiseid valimisi linnapea kohale naasta.
Selline käitumine vähendab Savisaare riske ning ravib alaväärsuskompleksi. Kui Keskerakond sügisel Tallinnas võimult kukub, siis jätkab Savisaar partei juhtimist europarlamendi liikme seisuses, sest Riigikogu kohast jäi ta linnapeaks minnes ilma.
Keskerakonna juhi silmapaistev nõrkus on tema ebakompetentsus ja suhetevõrgustiku puudumine välispoliitikas. (Neist riigijuhtidest, kellega Savisaar 1991. aastal lävis, püsivad rivis veel vaid mõned SRÜ diktaatorid.) Ehkki Savisaar on pikalt juhtinud üht Eesti suurimat erakonda, on ta selle aja elanud välispoliitilises isolatsioonis. Edgar Savisaare kogemused välissuhtluses ja isiklike suhete võrgustik Euroopa riigijuhtidega pole Andrus Ansipi, Ivari Padari ja Mart Laari, vaid Karel Rüütli ja Marek Strandbergi tasemel. Kasvõi ajutinegi töö europarlamendis aitab keskpartei juhile välispoliitilist usutavust luua.
See lugu ilmus eilses Delfis.
Subscribe to:
Posts (Atom)
