Ärgem karistagem Gerd Kanterit Hiina kommunistide pattude pärast!

Eilses Eesti Päevalehes jahmatas reformierakondlane Silver Meikar ettepanekuga karistada Gerd Kanterit ja teisi meie tippsportlasi Pekingi olümpiamängude boikoteerimisega, kuna Hiinas rikutakse inimõigusi.

Ilmselt ei saa Meikar üldse aru, et pikki aastaid OM-medali nimel töötanud sportlaselt võtab boikott võimaluse lõpetada oma elutöö.

Kahjuks on olümpiamänge varemgi boikoteeritud, aga need on vead, millest õppida. Kui USA jäi kõrvale 1980. aasta Moskva olümpiamängudest, siis ei mõjutanud see N Liidu poliitikat vähimalgi määral.

Ka N Liidul ei õnnestunud mitte kuidagi mõjutada USA-d Los Angelese olümpiamängude boikoteerimisega 1984. aastal. President Ronald Reagani karistamise asemel karistasid kommunistid selle otsusega võrkpallur Viljar Loori, korvpallur Heino Endenit, vasaraheitja Jüri Tamme ja sadu teisi sportlasi, kellelt võeti võimalus võistelda OM-medalite pärast.

Päris haige on aga Meikari väide nagu oleksid Pekingis võidetud medalid „verised”. Sama loogika järgi peaksime häbenema Kristjan Palusalu 1936. aastal Berliinis võidetud kahe kuldmedali pärast, sest Hitler oli selleks ajaks koonduslaagrisse toppinud juba sadu tuhandeid poliitilisi konkurente, juute, mustlasi ja vaimuhaigeid.

Õnneks on eestlased Palusalu kuldmedalite üle õigusega uhked. Eriti sümboolne oli see, et klassikalises maadluses võttis Palusalu Kurt Hornfischerit kullaheitluses Adolf Hitleri silme all, sest führer oli isiklikult tulnud kaasa elama aaria rassi triumfile ühel toonaste mängude kõige prestiizhikamal alal.

Olen vaid ühes Meikariga sama meelt – Hiinas rikutakse inimõigusi. Aga nende rikkumiste vastu protestimiseks on poliitik Meikaril palju paremaid vahendeid kui sportlaste karistamine. Sissejuhatuseks soovitan Meikaril nõuda, et kõik reformierakondlased lahkuksid Riigikogu Eesti-Hiina sõprusrühmast. Järgmisena saab peaministrilt ja välisministrilt nõuda jõulisi välis- ja kaubanduspoliitilisi samme. Poliitikud jäägu oma ja sportlased oma liistude juurde.

See artikkel ilmus ka tänases Eesti Päevalehes.

Kerjus kunstis ja kerjus kunstisaalis

See kerjus oli pikka kasvu ja väga väsinud. Kui ta proovis klapptooli peal mugavamat tukkumisasendit leida, oleks ta äärepealt koos tooliga pikali lennanud.

Kolleegi äpardust vaatas filmilinalt naeratades pealt üks teine kerjus, kelle nimi on Jose ning kes oli oma eluga silmnähtavalt rahul. Jose kerjas koos sõber Lyndoniga päikeseküllase Granada tänaval ning kiitles parasjagu sellega, et neil on isegi oma veebilehekülg, kus nad töötavad 24 t ööpäevas. "Pole ausamat tööd kui panna päevas naeratama üle tuhande inimese!" hõikas Granada kerjus järele ühele möödakäijale, kes tema töösse põlastavalt suhtus.

See pikka kasvu Eesti kerjus oli end eile õhtul peitnud pimedasse saali, et seal veidi konte soojendada ja peatäit välja puhata. "Meil pole elus vaja midagi muud kui veidi õlut. Ja siis veel veidi õlut," selgitas samal ajal filmilinal üks Granada kerjus bravuurikalt oma elufilosoofiat.

Granada kerjused nägid filmilinal just nii välja, et nad ei hooli eriti pidevatest veeportseduuridest. Eesti kerjuse puhul ei olnud mingit kahtlustki, et vett ja seepi pole ta juba mõnda aega kasutanud. "Ta haiseb nii jubedalt," kurtis vabandavalt teistele külastajatele soliidne valvuriproua.

Granada kerjuste flaneur-stiilis vaeset elu tutvustas noore kunstniku Minna Hindi video "Dentro o Fuera/Sees või väljas". Tallinna kunstihoone soojas ja pimedas galeriisopis nautis seda videot eile õhtul omal moel üks tundmatu Eesti kerjus.

Nii kohtus kunst elu endaga. Eriti sümboolsena tundus asjaolu, et see kohtumine toimus Anders Härmi kuraatorinäitusel "Poliitiline/Poeetiline".

Granada kerjuste video lõppes ja läks siis uuele ringile. Eesti kerjus jäi loiult tõrjuma valvuriproua rünnakuid, kes püüdis teda tulutult galeriist lahkuma sundida. Teadagi, sees ja väljas erinevad naljad.

Ülemiste järv ja kaks õlut

Kui paljud tallinlased teavad, et 1. jaanuarist alates suurenevad nende veearved 11,7% võrra, kuigi üks Keskerakonna legendaarsemaid valimislubadusi on hoida vee hind kontrolli all?

Eeldan, et veehinna tõusust teavad vaid vähesed, sest samal ajal nii ebapopulaarse otsuse tegemisega algatas linnavalitsus kärarikka kampaania Kristiine Prisma vastu, kus kahele 17-aastasele poisile müüdi kaks pudelit õlut. Nii juhtuski, et tallinlased said ajakirjanduse vahendusel üksikasjaliku ülevaate kahe õllepudeli pärast tekkinud tülist, kuid ei saanud midagi teada kümneid tuhandeid Tallinna peresid ja sadu Ülemiste järvetäisi vett puudutavast hinnatõusust.

Selline käitumine on küüniline trikk avalikkuse lollitamiseks. Tühise asja ümber tehakse suurt kära, et nii maha vaikida mõni olulisem ja ebameeldivam teema.

Üleeilne linnavalitsuse otsus algatada elamuehitusprogramm linna töötajatele korterite ehitamiseks tekitas tunde, et taas on tegemist avalikkuse lollitamisega, mis varjab mingeid muid linnavalitsuse tegemisi või tegematajätmisi.

Esimese asjana meenus, et Tallinna linnavalitsus pole suutnud 1. oktoobriks linna kanaliseerimise kava, kuigi sellest sõltub otseselt tuhandete Tallinna perede elukvaliteet. 21. sajandil ikka veel normaalset veevarustust ootavate perede seas on ka sadu linnaametnikke, trollijuhte ja lasteaia õpetajaid, kelle elamistingimuste pärast linnavalitsus suure suuga muretseb.

Keskerakonna linnavalitsuse senine käitumine kinnitab, et elamuehitusprogrammist võidavad kindlasti mõned ehitus- ja kinnisvarafirmad. Sugugi kindel pole aga see, et elamuehitusest võidavad linna töötajad, kui nad just ise Keskerakonda ei kuulu.

Lühendatult ilmus see artikkel tänases Tallinna Linnalehes.

Jälle lõhe Keskerakonnas

Tänasel 2008. aasta riigieelarve arutelul selgus, et üle mitme-setme aasta on taas tekkinud tõsine lõhe Keskerakonnas.

Üks osa keskerakondlasi pahandas selle pärast, et valitsus on riigieelarve koostanud liiga uljalt ning aeglustuva majanduskasvu tingimustes võib järgmisel aastal tekkida riigieelarve puudujääk. (Kuigi 2008. aasta riigieelarve ülejääk on Eesti kõigi aegade suurim ning kannatab välja majanduse aeglustumise ka ligi 3% SKT-st). Teine osa keskerakondlasi tümitas valitsust aga selle pärast, et kümnetes olulistes valdkondades pole valitsus raatsinud piisavalt palju raha välja käia.

Eriti eredalt paistsid need vastuolud silma järgmise aasta pensionitõusu üle arutledes. Marika Tuus nõudis valitsuselt järgmisel aastal palju suuremat pensionitõusu, kui esialgselt kavandatud 22% suurune keskmise pensionitõus. (22% kasvuga püstitab valitsusliit uue Eesti rekordi pensitõusus.) Jaak Aab aga vandus tulist kurja selle pärast, et valitsusliit ei korja raha pensionikassa reservi.

Ilmselgelt on keskerakondlastel tüli majas, sest üks pool neist peab riigieelarve mahtu liiga suureks, teine pool aga nõuab riigieelarve mahu suurendamist veel mõne miljardi võrra. Mitte kuidagi ei ole võimalik korraga suurendada pensionikassa reservi ning tõsta veelgi järsemalt pensione.

On muidugi veel üks võimalus Keskerakonna käitumise selgitamiseks. Eesti rahvuskala valimistel jäi mullu napilt räime järel teisele kohale haug, kelle mälu pidi ühe populaarse legendi kohaselt olema ainult 9 sekundit pikk. Võibolla kasutavad valitsusvastutusest vabanenud keskerakondlased opositsioonis olles oma mälu ainult haugi mahus ega mäleta enam üht etteheidet tehes eelmist.

Lugu Mariast, Lasnamäe üksikemast

Maria on 35-aastane naine, kes kasvatab üksi oma algklassides käivat last ning töötab väikses Lasnamäe nurgapoes müüjana.

Kord kuus korjab Maria kokku oma keskkütte, elektri- ja veearved ning viib need Lasnamäe linnaosavalitsusse. Linnaosaametnikud arvutavad välja, kui palju - või õigemini kui vähe - jääb Mariale pärast eluasemekulude maksmist raha iga pereliikme kohta kätte ning maksavad vastavalt sellele tema perele toimetulekutoetust.

Toimetulekutoetusel arvestatakse toimetulekupiiri, mis praegu on seatud 900 krooni peale. See tähendab, et pärast kõigi eluasemekulude äramaksmist peab iga pereliikme kohta ära elamiseks jääma 900 krooni (näide on lihtsustatud, tegelik toetuse maksmise kord on keerulisem ja nüansirohkem).

Toimetulekutoetus on Eestis kahjuks vähetuntud, sest kuigi selle saajaid on arvuliselt palju, et suuda need väga väikese sissetulekuga inimesed ennast kunagi meediasse välja murda ning seega ka oma olemasolu ja muret teadvustada. Samas on toimetulekutoetus üks kõige paremini adresseeritud toetus, sest seda ei jagata ühtlaselt kõigile teatud elanike rühma kuuluvatele inimestele, vaid just neile, kel häda kõige suurem.

Ometi on neid lihtsalt Mariasid päris palju. Sotsiaalministeeriumi andmetel sai 2006. aastal toimetulekutoetust 19 200 peret 135,4 miljoni krooni eest. Toetust saavaid peresid oli kõige rohkem Ida-Virumaal (4757), Pärnumaal (1972) ning Tallinnas (1829). Kõige rohkem oli 2006. aastal toimetulekutoetuse saajate seas töötuid, lastega peresid ja pensionäre.

Sotsiaaldemokraadid teevad ettepaneku tõsta toimetulekutoetuse piiri järgmisel aastal 1000 krooni peale, et aidata kõige väiksema sissetulekuga leibkondi. Kuna raha on riigieelarves viimastel aastatel selle toetuse maksmiseks arvestatud suure varuga, siis on omavalitsused osa riigilt saadud rahast kulutanud mitte toimetulekutoetuste maksmiseks vaid muudel toredatel eesmärkidel. Tõstes toimetulekupiiri 1000 kroonini tagab riik, et kogu toimetulekutoetusteks 2008. aasta riigieelarves määratud 100 miljonit krooni jõuab Maria ja tema laste ehk kõige suuremate abivajajateni.

Maria ja tema pere jaoks tähendab see kuusissetuleku kasvu 300 krooni võrra kuus. 300 krooni näib naeruväärselt väikse summana enamusele inimestest, kuid on oluline lisaraha vaesele perele.

Lõpetuseks - nimetasin selle näites kasutatud naise nimme Mariaks ja panin ta elama Lasnamäele. Usun, et enamusel lugejatest tekkis nii alateadlik mulje, nagu oleks tegemist mitte-eestlasega ning toimetulekutoetuste maksmisel seega ka rohkem mitte-eestlaste murega. Maria võib olla venelane, aga võib olla ka eestlane, sest läbi aastakümnete on Maria olnud üks populaarsemaid naisenimesid. Toetust toimetulemiseks vajavad rahvusest sõltumata aga ühtviisi kõik väikese sissetulekuga pered.

Sotsiaaldemokraadid ja Iraak

Tüütu on juba mitmendat päeva jutti lehtedest lugeda, et sotsiaaldemokraatide seisukoht Iraagi missiooni pikendamise osas pole selge. On selge ja juba ammu.

Sotsiaaldemokraatide ministrid toetasid valitsuses teiste välismissioonide kõrval ka Iraagi missiooni pikendamist ning seda otsust toetab ka sotsiaademokraatide fraktsiooni enamus Riigikogus. Seega pole mingit alust põnevust tekitavatel, kuid sisuliselt eksitavatel väidetel nagu püsiks Iraagi missiooni pikendamine Riigikogus noateral.

Seejuures käituvad sotsiaaldemokraadid selles küsimuses väga järjekindlalt ning oma põhimõtteid muutmata. Enne eelmisel kevadel toimunud valimisi olid sotsiaaldemokraadid opositsioonis ning enamus minu erakonnakaaslastest hääletas ka siis valitsusevastutusest vabana missiooni pikendamise poolt. Minu hea kolleeg Eiki Nestor hääletas eelmises Riigikogu koosseisus opositsionäärina Iraagi missiooni vastu ning hääletab nüüd ka valitsusliidu liikmena missiooni pikendamise vastu.

Nestori käitumises pole seejuures midagi imelikku, sest kuigi Iraagi sõda alustas vabariiklane Bush, on isegi USA Kongressi vabariiklaste seas küllaga poliitikuid, kes pooldavad ameeriklaste kohest väljatõmbamist Iraagist.

Soovitan sotsiaaldemokraatide käitumist ja põhimõttekindlust võrrelda Keskerakonnaga, mis enne 2005. aastat opositsioonis olles lubas suure suuga "Eesti poisid jõuluks koju!" Kui aga keskerakondlased kaheks aastaks valitsusse pääsesid, hääletasid nad tuimalt Eesti poisid veel kahtedeks jõuludeks Iraaki. Nüüd ollakse jälle opositsioonis ja jälle kõvahäälsed Iraagi missiooni vastased. Kust tuul, sealt meel.

Mõni sõna sellest, miks mina hääletan Iraagi missiooni pikendamise poolt. Olen täiesti nõus nendega, kes peavad valeinfol tuginevat Iraaki tungimist ning eriti okupatsiooni alguses USA valitsuse tehtud otsuseid väga rumalateks. Paraku ei pööra praegune vägede väljatoomine aega tagasi, vaid tekitab väga suure tõenäosusega Iraagis pika ja ohvriterohke kodusõja. Iraagi inimesti endi kannatustest rääkimata on muu maailma jaoks selle kodusõja tagajärjeks sajad tuhanded - kui mitte miljonid - põgenikud ning Iraagist kogu maailma tulvav terroristidelaine.

Viimase aja lööklauseks on missiooni vastaste seas kujunenud retooriline küsimus: kas siis Eesti on see viimane loll, mis USA-d Iraagis toetab? Ei, ei ole. Tõenäoliselt jääb 2008. aasta Eesti kaitseväelastele Iraagis viimaseks.

Kuna riikidevahelised suhted on delikaatsed, esitan mõistukõneliselt ühe põhjenduse selle kohta, miks Iraagi missiooni jätkamine USA liitlasena pole rumal, vaid tark tegu. Kujutage ette, et te kutsute naabrid talgutele puid lõhkuma ja riita laduma. Algul on talgulisi palju, aga siis hakkab vihma sadama, töötada on vastik ja raske. Üksteise järel hakkavad naabrid lahkuma. Kellele te olete raske päeva lõpuks rohkem tänulik: kas sellele naabrile, kes esimesena vihma käest varju kiirustas või sellele, kes teid õhtuni abistas?

Rahvahääletus nagu miljonimäng

Keskerakond tahtis järgmise aasta 2. märtsil panna rahvahääletusele sellise küsimuse: "Kas toetate Eesti Vabariigi osalemist tuumaenergeetika arendamist Ignalina tuumaelektrijaamas?"

Sellist küsimust ei saa hinnata muidu kui poliitilise teatri tegemiseks, ehkki eelnõu kaitsnud Lembit Kaljuvee Riigikogu kõnepuldist seda meeleheitlikult eitas.

Küsimusele vastates ei suutnud Kaljuvee kuidagi selgitada, miks tahab Keskerakond küsida rahva arvamust just Ignalina projekti suhtes ning mitte näiteks küsimuses, kas Eesti põhimõtteliselt üldse tuumaenergeetikat kasutada võib.

Eestis on toimunud 15 aasta vältel ainult 2 rahvahääletust. Üks kiitis 1992. aastal heaks meie praeguse põhiseaduse ja teine 2003. aastal Eesti liitumise Euroopa Liiduga. Juba rahvahääletuste vähene arv ning neil otsustatud küsimuste kaalukus näitab, et meil pole kombeks rahvahääletustega poliitilist teatrit teha.

Mõlema rahvahääletuse eel toimus väga pikk ja põhjalik arutelu spetsialistide seas, mida avalikkus hoolega jälgis. Alles seejärel esitati rahvale otsustamiseks väga selgelt sõnastatud küsimused, mille taustaks olid detailsed dokumendid. Näiteks EL-iga liitumise puhul algasid liitumisläbirääkimised 1998. aastal ning alles viis aastat hiljem toimus rahvahääletus. Euroreferendumi taustaks oli seejuures üksipulgi läbi rääkitud ning kirja pandud liitumislepingu tekst.

Ignalina projektiga on Eesti valitsus ja Eesti Energia pidanud läbirääkimisi poolteist aastat, kuid selle lõpptulemus on selgusest kaugel. Ei ole teada, kas projekt üldse teostub, milliste riikide energiafirmad selles osalevad, millises mahus tagab võimalik projekt Eesti varustamise tuumaenergiaga jne jne. Pole teada isegi see, kas Eesti puhul ei osutu Ignalinast paremaks võimalus osaleda hoopis uue tuumajaama rajamisel Soome.

Sellises olukorras võinuks Keskerakond sõnastada hoopis miljonimängu küsimuse: "Kas toetate Eesti Vabariigi osalemist tuumaenergeetika arendamist a) Ignalinas; b) Olkiluotos; c) Maardus (nagu soovitab akadeemik Raukas) või d) Sosnovõi Boris?"

Kuna ilmselgelt puudub järgmise aasta märtsis enamusel Eesti inimestel nii keerulisele küsimusele vastamiseks vajalik info, siis võiks rahvahääletuse puhul erandkorras anda Eesti kodanikele võimaluse kasutada ka õlekõrsi 50/50 ning kõne sõbrale.

Eelneva taustal otsustas Riigikogu enamus poliitilise teatri juba pärast esimest vaatust lõpetada ning mitte korraldada teist vaatust ehk eelnõu teist lugemist.