Kindlasti on tänavune rahanduskriis kõige tõsisem ummikseis Euroopa Liidus pärast Eesti ühinemist euroliiduga 2004. aastal.
Seetõttu pole imestada, et ajakirjanduses kirjutatakse ja räägitakse Euroopa Liidust tänavu ebatavaliselt palju ning ebatavaliselt mustades värvides. Iganädalaseks on muutunud pealkirjad, mis ennustavad euroala lagunemist ning manavad Euroopa Liidu jõuetust kriisi haldamisel. Ehk nagu tavatsevad juba sajandeid naljatada Ameerika ajakirjanikud: bad news, good news.
Küll on sel taustal üllatav eestlaste kindlalt püsiv usaldus Euroopa Liidu ja selle institutsioonide suhtes. Nii nagu Eesti majandus ja riigi rahandus on võrreldes enamiku teiste Euroopa riikidega väga heas korras, nii erinevad ka eestlaste hoiakud paljude teiste Euroopa rahvaste hoiakust.
Aga nii on juhtunud varemgi. Kümme aastat tagasi sai Eesti kurikuulsaks ainukese endise idabloki riigina, kus enamik inimesi ei pooldanud ühinemist Euroopa Liiduga. Toetuse madalaimal hetkel oli 51% Eesti elanikest ühinemisele vastu ning vaid 36% pooldas seda. Kui toona ei kahelnud suurem osa ida-eurooplastest vajaduses võimalikult kiiresti euroelu elama hakata, siis eestlased olid üllatavalt umbusklikud.
Kaks aastat hiljem toimunud rahvahääletuse ajaks oli rahva hoiak oluliselt muutunud – 67% meie kaaskodanikest hääletas Euroopa Liiduga ühinemise poolt. Erinevalt paljudest saatusekaaslastest on eestlaste toetus Euroopa Liidule püsinud sestsaati kõrgemal kui liitumisotsuse tegemise ajal.
Eesti jaoks oli kindlasti tänavune kõige ajaloolisem sündmus üleminek eurorahale. Kui võrrelda seda näiteks Riigikogu või presidendi valimistega, siis need toimuvad iga 4–5 aasta järel, oma kroonid vahetasime euro vastu pärast 19 aasta pikkust edukat kasutamist.
Kui aasta alguses läks Eesti üle eurorahale, siis oli uue raha usaldajate ja umbusaldajate arv enam-vähem võrdne. Nüüd näitavad avaliku arvamuse küsitlused, et eestlaste kindel enamik on euroraha kasutamisega igapäevaelus harjunud ja selle omaks võtnud. Tänavu mais teostatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt pooldas euroraha juba 71% Eesti elanikest. Teine põhjus euroraha omaksvõtmisel on kindlasti see, et pärast eurole üleminekut on Eesti majandusareng olnud kiire ning tööpuudus on märgatavalt vähenenud.
Aeg näitab, kuidas Euroopa Liit ja euroala kriisist välja tulevad. Loodetavasti juhtub sama moodi nagu paljudel kordadel Euroopa Liidu ajaloos varemgi, mil just kriisiolukord sunnib tegema neid otsuseid, mida headel aegadel on ühe või teise huvirühma vastuseisu tõttu edasi lükatud. Väikeriik Eesti jaoks on kindlasti kasulikum tugev ja ühtne Euroopa Liit, kus rahandus ja majandus peavad olema korras mitte ainult paberil, vaid ka tegelikkuses.
See lugu ilmus algselt Euroblogis ja siis Delfis.
10.9.11
26.8.11
Ametlikult uuest ametist:: Euroopa Komisjoni pressiteade
Euroopa Komisjon nimetab ametisse Eesti esinduse uue juhi
1. septembril astub ametisse Euroopa Komisjoni Eesti esinduse uus juht Hannes Rumm. Enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga juhtis Hannes Rumm valitsuse euroteavitust, olles aastatel 2001–2004 riigikantselei Euroopa Liidu infosekretariaadi juhataja.
Hannes Rumm oli tänavu kevadeni Riigikogu liige ning on varem töötanud ettevõtluses ja ajakirjanduses. 1994. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajakirjanduse erialal. Enne Riigikantselei Euroopa Liidu Infosekretariaadi juhatajaks saamist töötas Hannes Rumm mitme ajakirjandusväljaande juures. 2004. aastal pöördus ta tagasi erasektorisse, asudes ametisse OÜ Media Focus juhatajana. Aastail 2007–2011 kuulus ta Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmena Riigikogusse ning osales põhiseaduskomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni töös.
2009.–2011. aastal nõustas Hannes Rumm väliseksperdina Armeenia valitsust ELi partnerluspoliitikat tutvustava kommunikatsioonistrateegia väljatöötamisel ning aitas Armeenial ette valmistada ELi teabekeskuse rajamist. Hannes Rumm on olnud Tallinna Linnavolikogu kahe koosseisu liige.
Hannes Rummi laialdased kogemused aitavad Euroopa Komisjoni Eesti esindusel täita keskset rolli Eesti elanike ja meedia teavitamisel ning arendada komisjoni suhteid riigi- ja kohaliku tasandi asutuste ja muude sidusrühmadega.
Taust
Euroopa Komisjonil on esindused igas ELi liikmesriigis. Need esindavad komisjoni kohapeal, teavitades ajakirjandust ja avalikkust komisjoni poliitikast ning vahendades liikmesriigi infot komisjonile.
Euroopa Komisjoni Esindus Eestis
Avalikkussuhete osakond
Tel: 626 4400; 518 0767
1. septembril astub ametisse Euroopa Komisjoni Eesti esinduse uus juht Hannes Rumm. Enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga juhtis Hannes Rumm valitsuse euroteavitust, olles aastatel 2001–2004 riigikantselei Euroopa Liidu infosekretariaadi juhataja.
Hannes Rumm oli tänavu kevadeni Riigikogu liige ning on varem töötanud ettevõtluses ja ajakirjanduses. 1994. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajakirjanduse erialal. Enne Riigikantselei Euroopa Liidu Infosekretariaadi juhatajaks saamist töötas Hannes Rumm mitme ajakirjandusväljaande juures. 2004. aastal pöördus ta tagasi erasektorisse, asudes ametisse OÜ Media Focus juhatajana. Aastail 2007–2011 kuulus ta Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmena Riigikogusse ning osales põhiseaduskomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni töös.
2009.–2011. aastal nõustas Hannes Rumm väliseksperdina Armeenia valitsust ELi partnerluspoliitikat tutvustava kommunikatsioonistrateegia väljatöötamisel ning aitas Armeenial ette valmistada ELi teabekeskuse rajamist. Hannes Rumm on olnud Tallinna Linnavolikogu kahe koosseisu liige.
Hannes Rummi laialdased kogemused aitavad Euroopa Komisjoni Eesti esindusel täita keskset rolli Eesti elanike ja meedia teavitamisel ning arendada komisjoni suhteid riigi- ja kohaliku tasandi asutuste ja muude sidusrühmadega.
Taust
Euroopa Komisjonil on esindused igas ELi liikmesriigis. Need esindavad komisjoni kohapeal, teavitades ajakirjandust ja avalikkust komisjoni poliitikast ning vahendades liikmesriigi infot komisjonile.
Euroopa Komisjoni Esindus Eestis
Avalikkussuhete osakond
Tel: 626 4400; 518 0767
5.7.11
Salmike õllesummeriks
Lauluväljakult on läinud
Eesti elu õied
Marje Hansari rõõmuks
kortsuvad seal põied
Eesti elu õied
Marje Hansari rõõmuks
kortsuvad seal põied
16.6.11
Välja surev naaber ja Eesti tõehetk. Mis on meie rahvastikuga viimase 10 aastaga juhtunud uudistes ja tegelikkuses?
Astusin mullu ühel kuumal augustiõhtul sisse Jerevani kesklinnas asuvasse supermarketisse, mille uhke nime taga peitub vaeses miljonilinnas tavaline kümne kassaga pood.
Mõningase otsimise järel jõudsin tagasihoidliku õlleriiulini ja jäin viisakalt ootama, sest selle olid ostukäruga blokeerinud kaks meest. Korraga tundus mulle, nagu kuulnuks ma eesti keelt. Astusin paar sammu lähemale ja sattusin pealt kuulma teemal, et kuigi käru on juba kõvas lastis peaks ehk viis pudelit veel võtma.
„See on küll väga sümboolne paik eestlaste kohtamiseks!“ ehmatasin mehi emakeeles nende juttu sekkudes ning sain lisaks Kilikia õllele poest kaasa väärt tutvuse kahe rahvusvahelises ettevõttes töötava Eesti sidespetsiga.
Urmas (42) on tänaseks Jerevanis töötanud juba kaks aastat. Enne seda töötas ta Iraanis ja Usbekistanis ning katkematut välisteenistuse staaži tiksub tal juba üheksas aasta. Kuigi Urmas pole geeniteadlane ega sümfooniaorkestri dirigent, vaid lihtsalt keskharidusega hea töötaja, on amet viinud ta sel sajandil kõigisse maailmajagudesse peale Austraalia.
Välja rändamine ja suremine
Just Urmas meenus mulle paar nädalat tagasi üht jahmatavat uudist kuuldes. Tänavu ei käi käsi hästi meie lõuna- ega põhjanaabritel. Soome valimistel üllatusvõidu saanud põlissoomlaste suuredu häiris kogu rahanduskriisis vaevlevat Euroopat ning uue valitsuse moodustamine kulgeb ebasoomelikult piinarikkalt. Läti presidendi otsus taotleda rahvahääletusel oligarhide kontrolli all oleva Seimi laialisaatmist ja parlamendi kättemaks riigipeale paiskas paari aasta tagusest rahanduskriisist vaevu toibuva lõunanaabri ootamatult uude kriisi.
Üllataval kombel pole Eestis mingit tähelepanu pälvinud asjaolu, et veel valusam põnts tabas Leedut, sest mais toimunud rahvaloenduse esialgstel andmetel on nende elanike arv viimase 10 aastaga kahanenud 430 000 inimese võrra! Kui me oleme aastaid elanud teadmises, et suurima Balti riigi elanikkond on 3,5 miljonit inimest, siis nüüd on naabreid ligi kuuendiku võrra vähem.
„Kahjuks peame tunnistama, et Leedu pole ainult välja rändav rahvas, vaid ka välja surev rahvas,“ kommenteeris loenduse tulemusi kibestunult peaminister Andrius Kubilius.
Kogenud poliitiku nii otsekohese ütlemise üle ei maksa imestada, sest mida tunneksite teie, kui saaksite teada, et meie väikese rahva arv oleks vähenenud vastavalt 100 – 150 000 inimese võrra?
Eesti rahva tõehetk saabub järgmise aasta alguses, mil toimub meie rahvaloendus. Juba oleme ära unustanud selle valusa šoki, mille tekitasid eelmise rahvaloenduse tulemused 2001. aastal, mil nii tavalised inimesed kui rahvastikuteadlased keeldusid algul uskumast, et Eesti elanikkond vähenes pärast taasiseseisvumist 10 aastaga 1,57 miljonilt elanikult 1,37 miljoni elanikuni.
Eelmine ehmatus unus ruttu
Meie üks parimaid rahvastikuteadlasi Kalev Katus väitis toona, et kui rahvaloenduse tulemused näitaksid tõde, siis satuks Eesti Guinessi rekordite raamatusse kõige suurema rahuaegse rahvaarvu vähenemisega mistahes maailma nurgas. “Isegi kui Eestis poleks alates 1989. aastast sündinud ühtegi last, ei oleks rahvastiku vähenemine nii drastiline. Isegi Bosnias pole pärast pikka kodusõda ja suurt põgenikevoolu elanike arv protsentuaalselt nii järsult langenud,” vaidlustas Katus rahvaloenduse tulemused.
Sellegipoolest on eelmisest loendusest saati meie rahvaarv kõigis maailma ametlikes allikates 1,37 miljonit elanikku ning enam ammu ei sea seda algul nii nukrana tundunud numbrit kahtluse alla keegi.
Mõneks aastaks tekitas eelmise rahvaloenduse jahmatav tulemus tugeva ühiskondliku surve rahva püsimajäämise pärast võitlemiseks. Seda võimendasid Aino Järvesoo oma raha eest käivitatud kunstliku viljastamise programm ning Rein Taagepera eestlasi demograafilisse vetsupotti langemisse eest hoiatavad sõnavõtud.
Erakondade vastus valijate suureks paisunud murele oli üksmeelselt käivitatud vanemahüvitise maksmine, millele nii erinevad valitsused kui erakonnad on oma maine parandamiseks ja rahva rahustamisks omistatud suurt mõjut meie sündimuse kasvule.
Mõni aasta läks mööda, avalik surve vaibus ning hüüdjaks hääleks jäid üksikud Rein Taagepera taolised muretsejad, kes püüdsid tulutult teadvustada, et isegi kui sündide arv tõuseb 1000 lapse võrra aastas, siis rahvastiku taastootmiseks on vaja saavutada 22 000 sünni piir. Rääkimata sellest, et kuna Euroopa Liidus ei registreerita inimeste liikumist ühest liikmesriigist teise, siis moonutas meie teadmisi rahva arvu muutumisest ühekülgne statistika.
Oleme lasknud end uinutada pealiskaudsetest statistilistest uudistest ja poliitilisest retoorikast, mis tekitavad alateadliku rahulolutunde. Milleks muretseda, kui mullu oli meil loomulik iive esimest korda üle 20 aasta plussis? Kõlab väga uhkelt, aga tõesti sündis mullu 15 825 last ning tänu vähenenud surmade arvule ületas sündide arv ületas surmade arvu 35 (!) inimese võrra. Kahjuks me ei tea, kui palju näiteks kümme aastat tagasi sündinud lastest on koos vanematega Eestist ära kolinud ning kui hullusti on väljaränna meie rahvastiku arvu räsinud.
Raha viib, kodutunne toob
Leedu ühiskond on pärast rahvaloendust piltikult öeldes nagu täiskiirusel vastu betoonposti sõitnud auto. Loodan väga, et meil läheb paremini, aga kardan, et meie eneseteadvus saab pärast rahvaloenduse tulemuste selgumist jälle valusalt mõlkida. Eurostati äsja avaldatud prognoosi kohaselt väheneb meie rahva arv järgmised 50 aastat, aga see on jälle hoomamatult pikk perspektiiv.
Taasiseseisvumisele järgnenud väljaränne ei ole Eesti ajaloos ju midagi erakordset, selle peamine põhjus on ikka majanduslikud olud. Sada aastat tagasi elas hinnanguliselt üle saja tuhande eestlase Peterburis ja mujal Venemaal, sest seal oli korralikku hästi makstud tööd palju lihtsam leida kui Tallinnas või Tartus.
Muidugi viib ka nüüd eestlasi välismaale peamiselt soov paremini elada, aga selleks, et neid kodus hoida ja tagasi tuua, on lisaks paranevale elujärjele vaja emotsionaalset tõuget, mis kinnitaks inimestele, et nad on koju tegelikult oodatud.
Eurokrati hea elu pealt Eestisse naasnud Vahur Afanasjev kirjeldab oma koju tulemise kogemust raamatus “Minu Brüssel” nii: ”Eesti on vaenulik keskkond nii klimaatilises kui majanduslikus mõttes, aga pärast viieaastast äraolekut on siin elamine kõike muud kui igav.”
Kahjuks ei naase enamus eestlasi kodumaale hoolimata tundest, et neid pole siin kellelegi vaja ning teha pole siin ka õieti midagi.
Mistahes probleemi saab lahendada ainult siis, kui seda teadvustatakse. Rahvastiku tulevik on hirmpika ajalise vinnaga teema ning palju lihtsam on teha dramaatilisi uudiseid viimaste liivlaste väljasuremisest kui terve rahva ohtlikust kidumisest. Eelnevast tulenevalt ongi viimastel kahtede Riigikogu valimiskampaaniate keskmes olnud hoopis muud mured, kuigi just valimiskampaaniad peaksid pakkuma vastuseid ühiskonna kõige olulisematele küsimustele.
Mida kauem inimene välismaal elab, seda sügavamale ta juured ajab ja seda raskem on tal kogu elu kodumaale kolimisega taas ümber korraldada. Järjest uutel Eesti peredel kukub see mõtteline kell, mis näitab, et ära ollakse juba pöördumatult. Muu hulgas lugesin äsja Prantsusmaal ilmunud Katrina Kalda edukast prantsuskeelsest „Eesti romaanist“ välja sõnumi, et kohe pärast taasiseseisvumist Eestist lapsena lahkunud ja nüüdseks kolmekümnendatessse jõudnud põlvkonna jaoks on see kell enamasti juba löönud.
Urmas pakib praegu Jerevanis asju, sest kolib järgmisel kuul perega... Moldovasse. Vastuseks küsimusele, mis ta kodumaale tagasi tooks, järgneb kirglik kiri sellest, et Eestis teeniks mees sama tööd tehes neli-viis korda väiksemat palka. “Ega enne kahe-aastase lapse kooliminekuaega isegi ei mõtle tagasitulemisest, eks näib, mis tollel hetkel saab,” arutleb Urmas. “Olen juba vaikselt hakanud mõtlema kinnisvara soetamisele kuhugi sooja meremaa rannikule, kus võiks ka kunagi pensionipõlve veeta.”
See lugu ilmus tänases Postimehes.
Mõningase otsimise järel jõudsin tagasihoidliku õlleriiulini ja jäin viisakalt ootama, sest selle olid ostukäruga blokeerinud kaks meest. Korraga tundus mulle, nagu kuulnuks ma eesti keelt. Astusin paar sammu lähemale ja sattusin pealt kuulma teemal, et kuigi käru on juba kõvas lastis peaks ehk viis pudelit veel võtma.
„See on küll väga sümboolne paik eestlaste kohtamiseks!“ ehmatasin mehi emakeeles nende juttu sekkudes ning sain lisaks Kilikia õllele poest kaasa väärt tutvuse kahe rahvusvahelises ettevõttes töötava Eesti sidespetsiga.
Urmas (42) on tänaseks Jerevanis töötanud juba kaks aastat. Enne seda töötas ta Iraanis ja Usbekistanis ning katkematut välisteenistuse staaži tiksub tal juba üheksas aasta. Kuigi Urmas pole geeniteadlane ega sümfooniaorkestri dirigent, vaid lihtsalt keskharidusega hea töötaja, on amet viinud ta sel sajandil kõigisse maailmajagudesse peale Austraalia.
Välja rändamine ja suremine
Just Urmas meenus mulle paar nädalat tagasi üht jahmatavat uudist kuuldes. Tänavu ei käi käsi hästi meie lõuna- ega põhjanaabritel. Soome valimistel üllatusvõidu saanud põlissoomlaste suuredu häiris kogu rahanduskriisis vaevlevat Euroopat ning uue valitsuse moodustamine kulgeb ebasoomelikult piinarikkalt. Läti presidendi otsus taotleda rahvahääletusel oligarhide kontrolli all oleva Seimi laialisaatmist ja parlamendi kättemaks riigipeale paiskas paari aasta tagusest rahanduskriisist vaevu toibuva lõunanaabri ootamatult uude kriisi.
Üllataval kombel pole Eestis mingit tähelepanu pälvinud asjaolu, et veel valusam põnts tabas Leedut, sest mais toimunud rahvaloenduse esialgstel andmetel on nende elanike arv viimase 10 aastaga kahanenud 430 000 inimese võrra! Kui me oleme aastaid elanud teadmises, et suurima Balti riigi elanikkond on 3,5 miljonit inimest, siis nüüd on naabreid ligi kuuendiku võrra vähem.
„Kahjuks peame tunnistama, et Leedu pole ainult välja rändav rahvas, vaid ka välja surev rahvas,“ kommenteeris loenduse tulemusi kibestunult peaminister Andrius Kubilius.
Kogenud poliitiku nii otsekohese ütlemise üle ei maksa imestada, sest mida tunneksite teie, kui saaksite teada, et meie väikese rahva arv oleks vähenenud vastavalt 100 – 150 000 inimese võrra?
Eesti rahva tõehetk saabub järgmise aasta alguses, mil toimub meie rahvaloendus. Juba oleme ära unustanud selle valusa šoki, mille tekitasid eelmise rahvaloenduse tulemused 2001. aastal, mil nii tavalised inimesed kui rahvastikuteadlased keeldusid algul uskumast, et Eesti elanikkond vähenes pärast taasiseseisvumist 10 aastaga 1,57 miljonilt elanikult 1,37 miljoni elanikuni.
Eelmine ehmatus unus ruttu
Meie üks parimaid rahvastikuteadlasi Kalev Katus väitis toona, et kui rahvaloenduse tulemused näitaksid tõde, siis satuks Eesti Guinessi rekordite raamatusse kõige suurema rahuaegse rahvaarvu vähenemisega mistahes maailma nurgas. “Isegi kui Eestis poleks alates 1989. aastast sündinud ühtegi last, ei oleks rahvastiku vähenemine nii drastiline. Isegi Bosnias pole pärast pikka kodusõda ja suurt põgenikevoolu elanike arv protsentuaalselt nii järsult langenud,” vaidlustas Katus rahvaloenduse tulemused.
Sellegipoolest on eelmisest loendusest saati meie rahvaarv kõigis maailma ametlikes allikates 1,37 miljonit elanikku ning enam ammu ei sea seda algul nii nukrana tundunud numbrit kahtluse alla keegi.
Mõneks aastaks tekitas eelmise rahvaloenduse jahmatav tulemus tugeva ühiskondliku surve rahva püsimajäämise pärast võitlemiseks. Seda võimendasid Aino Järvesoo oma raha eest käivitatud kunstliku viljastamise programm ning Rein Taagepera eestlasi demograafilisse vetsupotti langemisse eest hoiatavad sõnavõtud.
Erakondade vastus valijate suureks paisunud murele oli üksmeelselt käivitatud vanemahüvitise maksmine, millele nii erinevad valitsused kui erakonnad on oma maine parandamiseks ja rahva rahustamisks omistatud suurt mõjut meie sündimuse kasvule.
Mõni aasta läks mööda, avalik surve vaibus ning hüüdjaks hääleks jäid üksikud Rein Taagepera taolised muretsejad, kes püüdsid tulutult teadvustada, et isegi kui sündide arv tõuseb 1000 lapse võrra aastas, siis rahvastiku taastootmiseks on vaja saavutada 22 000 sünni piir. Rääkimata sellest, et kuna Euroopa Liidus ei registreerita inimeste liikumist ühest liikmesriigist teise, siis moonutas meie teadmisi rahva arvu muutumisest ühekülgne statistika.
Oleme lasknud end uinutada pealiskaudsetest statistilistest uudistest ja poliitilisest retoorikast, mis tekitavad alateadliku rahulolutunde. Milleks muretseda, kui mullu oli meil loomulik iive esimest korda üle 20 aasta plussis? Kõlab väga uhkelt, aga tõesti sündis mullu 15 825 last ning tänu vähenenud surmade arvule ületas sündide arv ületas surmade arvu 35 (!) inimese võrra. Kahjuks me ei tea, kui palju näiteks kümme aastat tagasi sündinud lastest on koos vanematega Eestist ära kolinud ning kui hullusti on väljaränna meie rahvastiku arvu räsinud.
Raha viib, kodutunne toob
Leedu ühiskond on pärast rahvaloendust piltikult öeldes nagu täiskiirusel vastu betoonposti sõitnud auto. Loodan väga, et meil läheb paremini, aga kardan, et meie eneseteadvus saab pärast rahvaloenduse tulemuste selgumist jälle valusalt mõlkida. Eurostati äsja avaldatud prognoosi kohaselt väheneb meie rahva arv järgmised 50 aastat, aga see on jälle hoomamatult pikk perspektiiv.
Taasiseseisvumisele järgnenud väljaränne ei ole Eesti ajaloos ju midagi erakordset, selle peamine põhjus on ikka majanduslikud olud. Sada aastat tagasi elas hinnanguliselt üle saja tuhande eestlase Peterburis ja mujal Venemaal, sest seal oli korralikku hästi makstud tööd palju lihtsam leida kui Tallinnas või Tartus.
Muidugi viib ka nüüd eestlasi välismaale peamiselt soov paremini elada, aga selleks, et neid kodus hoida ja tagasi tuua, on lisaks paranevale elujärjele vaja emotsionaalset tõuget, mis kinnitaks inimestele, et nad on koju tegelikult oodatud.
Eurokrati hea elu pealt Eestisse naasnud Vahur Afanasjev kirjeldab oma koju tulemise kogemust raamatus “Minu Brüssel” nii: ”Eesti on vaenulik keskkond nii klimaatilises kui majanduslikus mõttes, aga pärast viieaastast äraolekut on siin elamine kõike muud kui igav.”
Kahjuks ei naase enamus eestlasi kodumaale hoolimata tundest, et neid pole siin kellelegi vaja ning teha pole siin ka õieti midagi.
Mistahes probleemi saab lahendada ainult siis, kui seda teadvustatakse. Rahvastiku tulevik on hirmpika ajalise vinnaga teema ning palju lihtsam on teha dramaatilisi uudiseid viimaste liivlaste väljasuremisest kui terve rahva ohtlikust kidumisest. Eelnevast tulenevalt ongi viimastel kahtede Riigikogu valimiskampaaniate keskmes olnud hoopis muud mured, kuigi just valimiskampaaniad peaksid pakkuma vastuseid ühiskonna kõige olulisematele küsimustele.
Mida kauem inimene välismaal elab, seda sügavamale ta juured ajab ja seda raskem on tal kogu elu kodumaale kolimisega taas ümber korraldada. Järjest uutel Eesti peredel kukub see mõtteline kell, mis näitab, et ära ollakse juba pöördumatult. Muu hulgas lugesin äsja Prantsusmaal ilmunud Katrina Kalda edukast prantsuskeelsest „Eesti romaanist“ välja sõnumi, et kohe pärast taasiseseisvumist Eestist lapsena lahkunud ja nüüdseks kolmekümnendatessse jõudnud põlvkonna jaoks on see kell enamasti juba löönud.
Urmas pakib praegu Jerevanis asju, sest kolib järgmisel kuul perega... Moldovasse. Vastuseks küsimusele, mis ta kodumaale tagasi tooks, järgneb kirglik kiri sellest, et Eestis teeniks mees sama tööd tehes neli-viis korda väiksemat palka. “Ega enne kahe-aastase lapse kooliminekuaega isegi ei mõtle tagasitulemisest, eks näib, mis tollel hetkel saab,” arutleb Urmas. “Olen juba vaikselt hakanud mõtlema kinnisvara soetamisele kuhugi sooja meremaa rannikule, kus võiks ka kunagi pensionipõlve veeta.”
See lugu ilmus tänases Postimehes.
15.6.11
Anekdoot, mis põhjustas kaitseministeeriumi töötajate koondamise
Kui Mart Laar kaitseministeeriumisse tööle läks, toimus tema saabumise puhul meeleolukas banket.
Muu jutu hulgas küsis Laar heatujuliselt: „Kui palju inimesi kaitseministeeriumis õieti töötab?“
Kantsler vastas naljatades: „Kindlasti üle poole.“
Kahjuks ei saanud Laar naljast aru.
Muu jutu hulgas küsis Laar heatujuliselt: „Kui palju inimesi kaitseministeeriumis õieti töötab?“
Kantsler vastas naljatades: „Kindlasti üle poole.“
Kahjuks ei saanud Laar naljast aru.
6.6.11
Küsimus Mnemoturniirile luulest ja relvadest
Pühapäeval vastasid Mnemoturniiri targad mehed väikse vihje abil ära järgneva küsimuse:
Alates 1901. aastast välja antava Nobeli kirjanduspreemia on pälvinud kaks ühesugust perekonnanime kandvat kirjanikku. Eestis on need luuletajad vähetuntud, kuid nende perekonnanimi on eestlastele hästi tuntud hoopis tänu relvatööstusele. Mis nimi ühendab luuletajaid ja relvatööstust? Selle nime algtähendus märgib loodusnähtust Prantsusmaal.
Vastus: Mistral.
1904. võitis Nobeli kirjandusauhinna prantsuse luuletaja Frédéric Mistral ja 1945. aastal Tšiili luuletaja Gabriela Mistral. Eestlaste jaoks on viimastel aastatel kurikuulsaks saanud Prantsuse lennukikandjad Mistral, mida Venemaa osta soovib.
Alates 1901. aastast välja antava Nobeli kirjanduspreemia on pälvinud kaks ühesugust perekonnanime kandvat kirjanikku. Eestis on need luuletajad vähetuntud, kuid nende perekonnanimi on eestlastele hästi tuntud hoopis tänu relvatööstusele. Mis nimi ühendab luuletajaid ja relvatööstust? Selle nime algtähendus märgib loodusnähtust Prantsusmaal.
Vastus: Mistral.
1904. võitis Nobeli kirjandusauhinna prantsuse luuletaja Frédéric Mistral ja 1945. aastal Tšiili luuletaja Gabriela Mistral. Eestlaste jaoks on viimastel aastatel kurikuulsaks saanud Prantsuse lennukikandjad Mistral, mida Venemaa osta soovib.
2.6.11
Küsimus Mnemoturniirile Jüri Jaansonist
Viimases Mnemoturniiris esitasin sellise küsimuse: Pärast hõbemedalivõitu 2004. aasta Ateena olümpiamängudel ütles vaevu jalul seisev Jüri Jaanson ajakirjanikele: „Mul on kolm soovi: duši alla, …, magama.“ Mida tahtis Jaanson pesemise ja magamise vahel kiireks toibumiseks süüa?
Tänu järgnevatele vihjetele vastasid Targad Mehed küsimuse kiiresti ära: Eestis hakati seda toiduainet esimest korda tööstuslikult tootma 1932. aastal. Vajadusel vihjeks – esimene tootja oli endine taksojuht ja jõelaevakapten Evald Rooma.
Vastus: jäätis.
Tänu järgnevatele vihjetele vastasid Targad Mehed küsimuse kiiresti ära: Eestis hakati seda toiduainet esimest korda tööstuslikult tootma 1932. aastal. Vajadusel vihjeks – esimene tootja oli endine taksojuht ja jõelaevakapten Evald Rooma.
Vastus: jäätis.
Subscribe to:
Posts (Atom)
