Lauluväljakult on läinud
Eesti elu õied
Marje Hansari rõõmuks
kortsuvad seal põied
5.7.11
16.6.11
Välja surev naaber ja Eesti tõehetk. Mis on meie rahvastikuga viimase 10 aastaga juhtunud uudistes ja tegelikkuses?
Astusin mullu ühel kuumal augustiõhtul sisse Jerevani kesklinnas asuvasse supermarketisse, mille uhke nime taga peitub vaeses miljonilinnas tavaline kümne kassaga pood.
Mõningase otsimise järel jõudsin tagasihoidliku õlleriiulini ja jäin viisakalt ootama, sest selle olid ostukäruga blokeerinud kaks meest. Korraga tundus mulle, nagu kuulnuks ma eesti keelt. Astusin paar sammu lähemale ja sattusin pealt kuulma teemal, et kuigi käru on juba kõvas lastis peaks ehk viis pudelit veel võtma.
„See on küll väga sümboolne paik eestlaste kohtamiseks!“ ehmatasin mehi emakeeles nende juttu sekkudes ning sain lisaks Kilikia õllele poest kaasa väärt tutvuse kahe rahvusvahelises ettevõttes töötava Eesti sidespetsiga.
Urmas (42) on tänaseks Jerevanis töötanud juba kaks aastat. Enne seda töötas ta Iraanis ja Usbekistanis ning katkematut välisteenistuse staaži tiksub tal juba üheksas aasta. Kuigi Urmas pole geeniteadlane ega sümfooniaorkestri dirigent, vaid lihtsalt keskharidusega hea töötaja, on amet viinud ta sel sajandil kõigisse maailmajagudesse peale Austraalia.
Välja rändamine ja suremine
Just Urmas meenus mulle paar nädalat tagasi üht jahmatavat uudist kuuldes. Tänavu ei käi käsi hästi meie lõuna- ega põhjanaabritel. Soome valimistel üllatusvõidu saanud põlissoomlaste suuredu häiris kogu rahanduskriisis vaevlevat Euroopat ning uue valitsuse moodustamine kulgeb ebasoomelikult piinarikkalt. Läti presidendi otsus taotleda rahvahääletusel oligarhide kontrolli all oleva Seimi laialisaatmist ja parlamendi kättemaks riigipeale paiskas paari aasta tagusest rahanduskriisist vaevu toibuva lõunanaabri ootamatult uude kriisi.
Üllataval kombel pole Eestis mingit tähelepanu pälvinud asjaolu, et veel valusam põnts tabas Leedut, sest mais toimunud rahvaloenduse esialgstel andmetel on nende elanike arv viimase 10 aastaga kahanenud 430 000 inimese võrra! Kui me oleme aastaid elanud teadmises, et suurima Balti riigi elanikkond on 3,5 miljonit inimest, siis nüüd on naabreid ligi kuuendiku võrra vähem.
„Kahjuks peame tunnistama, et Leedu pole ainult välja rändav rahvas, vaid ka välja surev rahvas,“ kommenteeris loenduse tulemusi kibestunult peaminister Andrius Kubilius.
Kogenud poliitiku nii otsekohese ütlemise üle ei maksa imestada, sest mida tunneksite teie, kui saaksite teada, et meie väikese rahva arv oleks vähenenud vastavalt 100 – 150 000 inimese võrra?
Eesti rahva tõehetk saabub järgmise aasta alguses, mil toimub meie rahvaloendus. Juba oleme ära unustanud selle valusa šoki, mille tekitasid eelmise rahvaloenduse tulemused 2001. aastal, mil nii tavalised inimesed kui rahvastikuteadlased keeldusid algul uskumast, et Eesti elanikkond vähenes pärast taasiseseisvumist 10 aastaga 1,57 miljonilt elanikult 1,37 miljoni elanikuni.
Eelmine ehmatus unus ruttu
Meie üks parimaid rahvastikuteadlasi Kalev Katus väitis toona, et kui rahvaloenduse tulemused näitaksid tõde, siis satuks Eesti Guinessi rekordite raamatusse kõige suurema rahuaegse rahvaarvu vähenemisega mistahes maailma nurgas. “Isegi kui Eestis poleks alates 1989. aastast sündinud ühtegi last, ei oleks rahvastiku vähenemine nii drastiline. Isegi Bosnias pole pärast pikka kodusõda ja suurt põgenikevoolu elanike arv protsentuaalselt nii järsult langenud,” vaidlustas Katus rahvaloenduse tulemused.
Sellegipoolest on eelmisest loendusest saati meie rahvaarv kõigis maailma ametlikes allikates 1,37 miljonit elanikku ning enam ammu ei sea seda algul nii nukrana tundunud numbrit kahtluse alla keegi.
Mõneks aastaks tekitas eelmise rahvaloenduse jahmatav tulemus tugeva ühiskondliku surve rahva püsimajäämise pärast võitlemiseks. Seda võimendasid Aino Järvesoo oma raha eest käivitatud kunstliku viljastamise programm ning Rein Taagepera eestlasi demograafilisse vetsupotti langemisse eest hoiatavad sõnavõtud.
Erakondade vastus valijate suureks paisunud murele oli üksmeelselt käivitatud vanemahüvitise maksmine, millele nii erinevad valitsused kui erakonnad on oma maine parandamiseks ja rahva rahustamisks omistatud suurt mõjut meie sündimuse kasvule.
Mõni aasta läks mööda, avalik surve vaibus ning hüüdjaks hääleks jäid üksikud Rein Taagepera taolised muretsejad, kes püüdsid tulutult teadvustada, et isegi kui sündide arv tõuseb 1000 lapse võrra aastas, siis rahvastiku taastootmiseks on vaja saavutada 22 000 sünni piir. Rääkimata sellest, et kuna Euroopa Liidus ei registreerita inimeste liikumist ühest liikmesriigist teise, siis moonutas meie teadmisi rahva arvu muutumisest ühekülgne statistika.
Oleme lasknud end uinutada pealiskaudsetest statistilistest uudistest ja poliitilisest retoorikast, mis tekitavad alateadliku rahulolutunde. Milleks muretseda, kui mullu oli meil loomulik iive esimest korda üle 20 aasta plussis? Kõlab väga uhkelt, aga tõesti sündis mullu 15 825 last ning tänu vähenenud surmade arvule ületas sündide arv ületas surmade arvu 35 (!) inimese võrra. Kahjuks me ei tea, kui palju näiteks kümme aastat tagasi sündinud lastest on koos vanematega Eestist ära kolinud ning kui hullusti on väljaränna meie rahvastiku arvu räsinud.
Raha viib, kodutunne toob
Leedu ühiskond on pärast rahvaloendust piltikult öeldes nagu täiskiirusel vastu betoonposti sõitnud auto. Loodan väga, et meil läheb paremini, aga kardan, et meie eneseteadvus saab pärast rahvaloenduse tulemuste selgumist jälle valusalt mõlkida. Eurostati äsja avaldatud prognoosi kohaselt väheneb meie rahva arv järgmised 50 aastat, aga see on jälle hoomamatult pikk perspektiiv.
Taasiseseisvumisele järgnenud väljaränne ei ole Eesti ajaloos ju midagi erakordset, selle peamine põhjus on ikka majanduslikud olud. Sada aastat tagasi elas hinnanguliselt üle saja tuhande eestlase Peterburis ja mujal Venemaal, sest seal oli korralikku hästi makstud tööd palju lihtsam leida kui Tallinnas või Tartus.
Muidugi viib ka nüüd eestlasi välismaale peamiselt soov paremini elada, aga selleks, et neid kodus hoida ja tagasi tuua, on lisaks paranevale elujärjele vaja emotsionaalset tõuget, mis kinnitaks inimestele, et nad on koju tegelikult oodatud.
Eurokrati hea elu pealt Eestisse naasnud Vahur Afanasjev kirjeldab oma koju tulemise kogemust raamatus “Minu Brüssel” nii: ”Eesti on vaenulik keskkond nii klimaatilises kui majanduslikus mõttes, aga pärast viieaastast äraolekut on siin elamine kõike muud kui igav.”
Kahjuks ei naase enamus eestlasi kodumaale hoolimata tundest, et neid pole siin kellelegi vaja ning teha pole siin ka õieti midagi.
Mistahes probleemi saab lahendada ainult siis, kui seda teadvustatakse. Rahvastiku tulevik on hirmpika ajalise vinnaga teema ning palju lihtsam on teha dramaatilisi uudiseid viimaste liivlaste väljasuremisest kui terve rahva ohtlikust kidumisest. Eelnevast tulenevalt ongi viimastel kahtede Riigikogu valimiskampaaniate keskmes olnud hoopis muud mured, kuigi just valimiskampaaniad peaksid pakkuma vastuseid ühiskonna kõige olulisematele küsimustele.
Mida kauem inimene välismaal elab, seda sügavamale ta juured ajab ja seda raskem on tal kogu elu kodumaale kolimisega taas ümber korraldada. Järjest uutel Eesti peredel kukub see mõtteline kell, mis näitab, et ära ollakse juba pöördumatult. Muu hulgas lugesin äsja Prantsusmaal ilmunud Katrina Kalda edukast prantsuskeelsest „Eesti romaanist“ välja sõnumi, et kohe pärast taasiseseisvumist Eestist lapsena lahkunud ja nüüdseks kolmekümnendatessse jõudnud põlvkonna jaoks on see kell enamasti juba löönud.
Urmas pakib praegu Jerevanis asju, sest kolib järgmisel kuul perega... Moldovasse. Vastuseks küsimusele, mis ta kodumaale tagasi tooks, järgneb kirglik kiri sellest, et Eestis teeniks mees sama tööd tehes neli-viis korda väiksemat palka. “Ega enne kahe-aastase lapse kooliminekuaega isegi ei mõtle tagasitulemisest, eks näib, mis tollel hetkel saab,” arutleb Urmas. “Olen juba vaikselt hakanud mõtlema kinnisvara soetamisele kuhugi sooja meremaa rannikule, kus võiks ka kunagi pensionipõlve veeta.”
See lugu ilmus tänases Postimehes.
Mõningase otsimise järel jõudsin tagasihoidliku õlleriiulini ja jäin viisakalt ootama, sest selle olid ostukäruga blokeerinud kaks meest. Korraga tundus mulle, nagu kuulnuks ma eesti keelt. Astusin paar sammu lähemale ja sattusin pealt kuulma teemal, et kuigi käru on juba kõvas lastis peaks ehk viis pudelit veel võtma.
„See on küll väga sümboolne paik eestlaste kohtamiseks!“ ehmatasin mehi emakeeles nende juttu sekkudes ning sain lisaks Kilikia õllele poest kaasa väärt tutvuse kahe rahvusvahelises ettevõttes töötava Eesti sidespetsiga.
Urmas (42) on tänaseks Jerevanis töötanud juba kaks aastat. Enne seda töötas ta Iraanis ja Usbekistanis ning katkematut välisteenistuse staaži tiksub tal juba üheksas aasta. Kuigi Urmas pole geeniteadlane ega sümfooniaorkestri dirigent, vaid lihtsalt keskharidusega hea töötaja, on amet viinud ta sel sajandil kõigisse maailmajagudesse peale Austraalia.
Välja rändamine ja suremine
Just Urmas meenus mulle paar nädalat tagasi üht jahmatavat uudist kuuldes. Tänavu ei käi käsi hästi meie lõuna- ega põhjanaabritel. Soome valimistel üllatusvõidu saanud põlissoomlaste suuredu häiris kogu rahanduskriisis vaevlevat Euroopat ning uue valitsuse moodustamine kulgeb ebasoomelikult piinarikkalt. Läti presidendi otsus taotleda rahvahääletusel oligarhide kontrolli all oleva Seimi laialisaatmist ja parlamendi kättemaks riigipeale paiskas paari aasta tagusest rahanduskriisist vaevu toibuva lõunanaabri ootamatult uude kriisi.
Üllataval kombel pole Eestis mingit tähelepanu pälvinud asjaolu, et veel valusam põnts tabas Leedut, sest mais toimunud rahvaloenduse esialgstel andmetel on nende elanike arv viimase 10 aastaga kahanenud 430 000 inimese võrra! Kui me oleme aastaid elanud teadmises, et suurima Balti riigi elanikkond on 3,5 miljonit inimest, siis nüüd on naabreid ligi kuuendiku võrra vähem.
„Kahjuks peame tunnistama, et Leedu pole ainult välja rändav rahvas, vaid ka välja surev rahvas,“ kommenteeris loenduse tulemusi kibestunult peaminister Andrius Kubilius.
Kogenud poliitiku nii otsekohese ütlemise üle ei maksa imestada, sest mida tunneksite teie, kui saaksite teada, et meie väikese rahva arv oleks vähenenud vastavalt 100 – 150 000 inimese võrra?
Eesti rahva tõehetk saabub järgmise aasta alguses, mil toimub meie rahvaloendus. Juba oleme ära unustanud selle valusa šoki, mille tekitasid eelmise rahvaloenduse tulemused 2001. aastal, mil nii tavalised inimesed kui rahvastikuteadlased keeldusid algul uskumast, et Eesti elanikkond vähenes pärast taasiseseisvumist 10 aastaga 1,57 miljonilt elanikult 1,37 miljoni elanikuni.
Eelmine ehmatus unus ruttu
Meie üks parimaid rahvastikuteadlasi Kalev Katus väitis toona, et kui rahvaloenduse tulemused näitaksid tõde, siis satuks Eesti Guinessi rekordite raamatusse kõige suurema rahuaegse rahvaarvu vähenemisega mistahes maailma nurgas. “Isegi kui Eestis poleks alates 1989. aastast sündinud ühtegi last, ei oleks rahvastiku vähenemine nii drastiline. Isegi Bosnias pole pärast pikka kodusõda ja suurt põgenikevoolu elanike arv protsentuaalselt nii järsult langenud,” vaidlustas Katus rahvaloenduse tulemused.
Sellegipoolest on eelmisest loendusest saati meie rahvaarv kõigis maailma ametlikes allikates 1,37 miljonit elanikku ning enam ammu ei sea seda algul nii nukrana tundunud numbrit kahtluse alla keegi.
Mõneks aastaks tekitas eelmise rahvaloenduse jahmatav tulemus tugeva ühiskondliku surve rahva püsimajäämise pärast võitlemiseks. Seda võimendasid Aino Järvesoo oma raha eest käivitatud kunstliku viljastamise programm ning Rein Taagepera eestlasi demograafilisse vetsupotti langemisse eest hoiatavad sõnavõtud.
Erakondade vastus valijate suureks paisunud murele oli üksmeelselt käivitatud vanemahüvitise maksmine, millele nii erinevad valitsused kui erakonnad on oma maine parandamiseks ja rahva rahustamisks omistatud suurt mõjut meie sündimuse kasvule.
Mõni aasta läks mööda, avalik surve vaibus ning hüüdjaks hääleks jäid üksikud Rein Taagepera taolised muretsejad, kes püüdsid tulutult teadvustada, et isegi kui sündide arv tõuseb 1000 lapse võrra aastas, siis rahvastiku taastootmiseks on vaja saavutada 22 000 sünni piir. Rääkimata sellest, et kuna Euroopa Liidus ei registreerita inimeste liikumist ühest liikmesriigist teise, siis moonutas meie teadmisi rahva arvu muutumisest ühekülgne statistika.
Oleme lasknud end uinutada pealiskaudsetest statistilistest uudistest ja poliitilisest retoorikast, mis tekitavad alateadliku rahulolutunde. Milleks muretseda, kui mullu oli meil loomulik iive esimest korda üle 20 aasta plussis? Kõlab väga uhkelt, aga tõesti sündis mullu 15 825 last ning tänu vähenenud surmade arvule ületas sündide arv ületas surmade arvu 35 (!) inimese võrra. Kahjuks me ei tea, kui palju näiteks kümme aastat tagasi sündinud lastest on koos vanematega Eestist ära kolinud ning kui hullusti on väljaränna meie rahvastiku arvu räsinud.
Raha viib, kodutunne toob
Leedu ühiskond on pärast rahvaloendust piltikult öeldes nagu täiskiirusel vastu betoonposti sõitnud auto. Loodan väga, et meil läheb paremini, aga kardan, et meie eneseteadvus saab pärast rahvaloenduse tulemuste selgumist jälle valusalt mõlkida. Eurostati äsja avaldatud prognoosi kohaselt väheneb meie rahva arv järgmised 50 aastat, aga see on jälle hoomamatult pikk perspektiiv.
Taasiseseisvumisele järgnenud väljaränne ei ole Eesti ajaloos ju midagi erakordset, selle peamine põhjus on ikka majanduslikud olud. Sada aastat tagasi elas hinnanguliselt üle saja tuhande eestlase Peterburis ja mujal Venemaal, sest seal oli korralikku hästi makstud tööd palju lihtsam leida kui Tallinnas või Tartus.
Muidugi viib ka nüüd eestlasi välismaale peamiselt soov paremini elada, aga selleks, et neid kodus hoida ja tagasi tuua, on lisaks paranevale elujärjele vaja emotsionaalset tõuget, mis kinnitaks inimestele, et nad on koju tegelikult oodatud.
Eurokrati hea elu pealt Eestisse naasnud Vahur Afanasjev kirjeldab oma koju tulemise kogemust raamatus “Minu Brüssel” nii: ”Eesti on vaenulik keskkond nii klimaatilises kui majanduslikus mõttes, aga pärast viieaastast äraolekut on siin elamine kõike muud kui igav.”
Kahjuks ei naase enamus eestlasi kodumaale hoolimata tundest, et neid pole siin kellelegi vaja ning teha pole siin ka õieti midagi.
Mistahes probleemi saab lahendada ainult siis, kui seda teadvustatakse. Rahvastiku tulevik on hirmpika ajalise vinnaga teema ning palju lihtsam on teha dramaatilisi uudiseid viimaste liivlaste väljasuremisest kui terve rahva ohtlikust kidumisest. Eelnevast tulenevalt ongi viimastel kahtede Riigikogu valimiskampaaniate keskmes olnud hoopis muud mured, kuigi just valimiskampaaniad peaksid pakkuma vastuseid ühiskonna kõige olulisematele küsimustele.
Mida kauem inimene välismaal elab, seda sügavamale ta juured ajab ja seda raskem on tal kogu elu kodumaale kolimisega taas ümber korraldada. Järjest uutel Eesti peredel kukub see mõtteline kell, mis näitab, et ära ollakse juba pöördumatult. Muu hulgas lugesin äsja Prantsusmaal ilmunud Katrina Kalda edukast prantsuskeelsest „Eesti romaanist“ välja sõnumi, et kohe pärast taasiseseisvumist Eestist lapsena lahkunud ja nüüdseks kolmekümnendatessse jõudnud põlvkonna jaoks on see kell enamasti juba löönud.
Urmas pakib praegu Jerevanis asju, sest kolib järgmisel kuul perega... Moldovasse. Vastuseks küsimusele, mis ta kodumaale tagasi tooks, järgneb kirglik kiri sellest, et Eestis teeniks mees sama tööd tehes neli-viis korda väiksemat palka. “Ega enne kahe-aastase lapse kooliminekuaega isegi ei mõtle tagasitulemisest, eks näib, mis tollel hetkel saab,” arutleb Urmas. “Olen juba vaikselt hakanud mõtlema kinnisvara soetamisele kuhugi sooja meremaa rannikule, kus võiks ka kunagi pensionipõlve veeta.”
See lugu ilmus tänases Postimehes.
15.6.11
Anekdoot, mis põhjustas kaitseministeeriumi töötajate koondamise
Kui Mart Laar kaitseministeeriumisse tööle läks, toimus tema saabumise puhul meeleolukas banket.
Muu jutu hulgas küsis Laar heatujuliselt: „Kui palju inimesi kaitseministeeriumis õieti töötab?“
Kantsler vastas naljatades: „Kindlasti üle poole.“
Kahjuks ei saanud Laar naljast aru.
Muu jutu hulgas küsis Laar heatujuliselt: „Kui palju inimesi kaitseministeeriumis õieti töötab?“
Kantsler vastas naljatades: „Kindlasti üle poole.“
Kahjuks ei saanud Laar naljast aru.
6.6.11
Küsimus Mnemoturniirile luulest ja relvadest
Pühapäeval vastasid Mnemoturniiri targad mehed väikse vihje abil ära järgneva küsimuse:
Alates 1901. aastast välja antava Nobeli kirjanduspreemia on pälvinud kaks ühesugust perekonnanime kandvat kirjanikku. Eestis on need luuletajad vähetuntud, kuid nende perekonnanimi on eestlastele hästi tuntud hoopis tänu relvatööstusele. Mis nimi ühendab luuletajaid ja relvatööstust? Selle nime algtähendus märgib loodusnähtust Prantsusmaal.
Vastus: Mistral.
1904. võitis Nobeli kirjandusauhinna prantsuse luuletaja Frédéric Mistral ja 1945. aastal Tšiili luuletaja Gabriela Mistral. Eestlaste jaoks on viimastel aastatel kurikuulsaks saanud Prantsuse lennukikandjad Mistral, mida Venemaa osta soovib.
Alates 1901. aastast välja antava Nobeli kirjanduspreemia on pälvinud kaks ühesugust perekonnanime kandvat kirjanikku. Eestis on need luuletajad vähetuntud, kuid nende perekonnanimi on eestlastele hästi tuntud hoopis tänu relvatööstusele. Mis nimi ühendab luuletajaid ja relvatööstust? Selle nime algtähendus märgib loodusnähtust Prantsusmaal.
Vastus: Mistral.
1904. võitis Nobeli kirjandusauhinna prantsuse luuletaja Frédéric Mistral ja 1945. aastal Tšiili luuletaja Gabriela Mistral. Eestlaste jaoks on viimastel aastatel kurikuulsaks saanud Prantsuse lennukikandjad Mistral, mida Venemaa osta soovib.
2.6.11
Küsimus Mnemoturniirile Jüri Jaansonist
Viimases Mnemoturniiris esitasin sellise küsimuse: Pärast hõbemedalivõitu 2004. aasta Ateena olümpiamängudel ütles vaevu jalul seisev Jüri Jaanson ajakirjanikele: „Mul on kolm soovi: duši alla, …, magama.“ Mida tahtis Jaanson pesemise ja magamise vahel kiireks toibumiseks süüa?
Tänu järgnevatele vihjetele vastasid Targad Mehed küsimuse kiiresti ära: Eestis hakati seda toiduainet esimest korda tööstuslikult tootma 1932. aastal. Vajadusel vihjeks – esimene tootja oli endine taksojuht ja jõelaevakapten Evald Rooma.
Vastus: jäätis.
Tänu järgnevatele vihjetele vastasid Targad Mehed küsimuse kiiresti ära: Eestis hakati seda toiduainet esimest korda tööstuslikult tootma 1932. aastal. Vajadusel vihjeks – esimene tootja oli endine taksojuht ja jõelaevakapten Evald Rooma.
Vastus: jäätis.
29.5.11
Erast Fandorin Venemaa rahvuskangelaseks
Äsja lõppes Apollo raamatupoes kohtumine tänapäeva Venemaa ühe menukaima kirjaniku Boriss Akuniniga, mille käigus kirjanik korduvalt selgitas, et tahtis oma detektiivromaanide kangelast Erast Fandorinit luues pakkuda venelastele rahvuskangelase kuju.
Akunini sõnul on vene kirjanduse kangelased targad ja toredad, kuid tavaliselt õnnetud. „Vene kirjanduse suured kangelased on sellised, keda lapsed mängida ei taha,“ selgitas Akunin oma mõtet.
Oma jõulise, tahtekindla ja ausa detektiivi Erast Fandorini edu Venemaal seletas kirjanik just sellega, et tema tegelaskuju pakub venelastele selliseid iseloomujooni, mida ühiskonnas ja kirjanduses napib.
„Venemaa intelligendid on head mõtlejad ja rääkijad, aga väga halvad tegijad. Nad oskavad kannatada ja kaotada, aga nad ei oska võita,“ rääkis Akunin, kes oma tegelasi luues püüab just seda omadust vene kirjanduses tasakaalustada.
Huvitav oli Akunini kirjeldus sellest, kuidas ta Erast Fandorini ehk 21. sajandi Sherlock Holmes’i tegelaskuju lõi, laenatas häid omadusi ühelt, teiselt ja kolmandalt vene kirjanduses tuntud tegelaselt nagu näiteks Andrei Bolkonski ning lisades omalt poolt vürtsiks ainult suure armastuse Jaapani ja selle kultuuri vastu.
Peamiselt vene lugejatega rääkides märkis Akunin, et kuigi ta viibib Eestis alles kolmandat päeva, tunduvad eestlased talle sarnanevat jaapanlastega. „Jaapanlaste iseloomus domineerib vaoshoitus, vaoshoitus ja vaoshoitus kuni viimase piirini. Ma ei tea, kuidas seda vene keeles öelda, aga ka eestlastele tundub olevat iseloomulik understatement,“ puukis Akunin meid iseloomustades inglist.
Viimasel hetkel autogrammi küsima tormanud kaitseminister Mart Laar tutvustas end Akuninile tema loomingu suure austajana ning kahetses, et mõni tema parim raamat on veel eestindamata. „Ma soovin, et ka meil oleks samasugune kaitseminister,“ vastas Akunin komplimendile sellise näoga, et oli raske aru saada, kas see oli lihtsalt viisakusvormel või soov, et ka Venemaa kaitseminister tema raamatuid loeks.
Akunini sõnul on vene kirjanduse kangelased targad ja toredad, kuid tavaliselt õnnetud. „Vene kirjanduse suured kangelased on sellised, keda lapsed mängida ei taha,“ selgitas Akunin oma mõtet.
Oma jõulise, tahtekindla ja ausa detektiivi Erast Fandorini edu Venemaal seletas kirjanik just sellega, et tema tegelaskuju pakub venelastele selliseid iseloomujooni, mida ühiskonnas ja kirjanduses napib.
„Venemaa intelligendid on head mõtlejad ja rääkijad, aga väga halvad tegijad. Nad oskavad kannatada ja kaotada, aga nad ei oska võita,“ rääkis Akunin, kes oma tegelasi luues püüab just seda omadust vene kirjanduses tasakaalustada.
Huvitav oli Akunini kirjeldus sellest, kuidas ta Erast Fandorini ehk 21. sajandi Sherlock Holmes’i tegelaskuju lõi, laenatas häid omadusi ühelt, teiselt ja kolmandalt vene kirjanduses tuntud tegelaselt nagu näiteks Andrei Bolkonski ning lisades omalt poolt vürtsiks ainult suure armastuse Jaapani ja selle kultuuri vastu.
Peamiselt vene lugejatega rääkides märkis Akunin, et kuigi ta viibib Eestis alles kolmandat päeva, tunduvad eestlased talle sarnanevat jaapanlastega. „Jaapanlaste iseloomus domineerib vaoshoitus, vaoshoitus ja vaoshoitus kuni viimase piirini. Ma ei tea, kuidas seda vene keeles öelda, aga ka eestlastele tundub olevat iseloomulik understatement,“ puukis Akunin meid iseloomustades inglist.
Viimasel hetkel autogrammi küsima tormanud kaitseminister Mart Laar tutvustas end Akuninile tema loomingu suure austajana ning kahetses, et mõni tema parim raamat on veel eestindamata. „Ma soovin, et ka meil oleks samasugune kaitseminister,“ vastas Akunin komplimendile sellise näoga, et oli raske aru saada, kas see oli lihtsalt viisakusvormel või soov, et ka Venemaa kaitseminister tema raamatuid loeks.
26.5.11
Presidendiks laulmine ja üllatav üksindus
2006. aasta 23. septembri keskpäeval oli Tammsaare park elektrit ja rahvast täis. Sinimustvalged lipud lehvisid ja tuhanded toetuskontserdile „Laulame Ilvese presidendiks!“ tulnud inimesed tundsid Tõnis Mägi võimsa lõpuloo ajal selgrooga, et siin ja praegu tehakse ajalugu.
Nurga taga oli Keskerakond vastuseks välja pannud paar raha eest rahvalikke laule esitavat muusikut ning toonud bussidega maalt Arnold Rüütli toetajaid. Tund-poolteist hiljem võitis Ilves valimiskogus napi häälteenamusega ning tema toetajad rõkkasid Estonia ümber.
Jääb üle õhata vaid nii – oh, olid ajad, oh, oli démocratie! Tegelikult sai toonane presidendivalimiste viis sama halastamatut kriitikat nagu kohati praegune. Ammu on ununenud, et 2006. aastal esitasid Arnold Rüütli vastu koondunud erakonnad algul palju presidendikandidaate ja said ajakirjanduses sarjata demokraatia mängimise eest, mis tulemust niikuinii ei too.
Ununenud on seegi, et tugev konkurents ei tähendanud veel demokraatia võidukäiku. Meenutagem vaid, kuidas parteijuhid keelasid keskerakondlastel ja rahvaliitlastel Riigikogus toimunud valimisvoorude ajal hääletussedeleid välja võtta hirmust, et mõned neist annavad Ilvesele juba parlamendis võiduks vajalikud hääled, ning mida sellest arvas parlamendi kõnetoolis reglementi rikkudes, kuid põhiseadust kaitstes kadunud Ülle Aaskivi.
Kui viis aastat tagasi tundus presidendi valimine Riigikogus ilma ühegi vastaskandidaadita (algul Ergmale ja seejärel Ilvesele ei esitatud vastaskandidaate) kättesaamatu unistusena, siis tänavu käsitletakse seda võimalust mitte poliitilise küpsuse, vaid tardumuse märgina.
2006 versus 2011 Sel taustal on põhjus küsida, mis ja miks on muutunud?
2006. aastal toimusid presidendivalimised pool aastat enne Riigikogu valimisi ning olid paratamatult esimeseks vaatuseks võimu ümber jagamisele Riigikogus ja valitsuses. Ka toona ei eristunud erakonnad presidendivalimistel mitte valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni piirjoont mööda, vaid uueneva ja avatud (Reformierakond, IRL, sotsiaaldemokraadid) ning suletud ja minevikku vaatava ühiskonna (Keskerakond ja Rahvaliit) eelistajate vahel.
Ilves ja Rüütel kehastasid toona ühiskonda lõhestavaid arusaamu nii, et need need muutusid mõistetavaks ka poliitikakaugele inimesele. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid Ilvese selget ülekaalu, kuid valimiskogus olid üleesindatud väikeste omavalitsuste esindajad, kellest suur osa kuulus Rahvaliitu ja Keskerakonda.
2011. aasta presidendivalimistel on olukord paljuski vastupidine.
Presidendivalimised toimuvad pool aastat pärast Riigikogu valimisi, mis loomuldasa maandasid ühiskondlikke pingeid. Esimest korda pärast taasiseseisvumist toetasid valijad kindla häälteenamusega masust hoolimata senise valitsuse jätkumist. Nii kinnitasid valimistulemused mulluse inimarengu aruande järeldust, et suur osa eestlasi eelistab stabiilsust muutustele. Suure tõusu tegid sotsiaaldemokraadid, keda tajuti Keskerakonna asemel uue ja tõelise vastukaaluna valitsusele.
Toetajaid jäid Ilvese taha
Kõik kolm edukat erakonda olid viis aastat tagasi Ilvese toetajad jäid selleks ka tänavu. Mõelgem korraks, mis saanuks siis, kui näiteks IRL oleks eelmisel nädalavahetusel otsustanud, et nemad ei pea Ilvese jätkamist presidendina enam õigeks. Sel juhul tulnuks IRL-il oma valijatele ja avalikkusele selgitada, miks on kadunud nende usaldus viis aastat ametis olnud presidendi vastu.
IRL seda ootuspäraselt ei teinud ning seni ei ole ühtki sisulist põhjust Ilvese vastu esitatud ka avalikus arutelus. Kui mitte arvestada mitmel eri moel sõnastatud soovi, et Ilves pidanuks käituma nagu Lennart Meri. Ilves pole tõesti püüdnud presidendivõimu suurendada ja valitsusele ning Riigikogule vastandudes oma autoriteeti tõsta, vaid on vastavalt valimiseelsele lubadusele riigipea ülesanded ümber sõnastanud viisil, mis tema meelest vastab paremini parlamentaarse põhiseaduse vaimule. Tehes näiteks ettepaneku vähendada põhiseaduses riigipea rolli riigikaitse juhtimisel, mis Põhiseaduse Assamblees 20 aasta taguse pärimuse kohaselt anti presidendile erandkorras hirmust, et kui peaministriks saab Edgar Savisaar, siis saab riigipea piirata valitsuse rolli kaitseväe tegevuse politiseerimisel.
Muidugi võinuks IRL juba iseloomu näitamiseks välja tulla oma partei presidendikandidaadiga, näiteks 2006. aastalgi kandideerinud Ene Ergmaga. Kindlasti oli üheks põhjuseks, miks IRL nii ei käitunud, arusaam, et valimiste lõpptulemus poleks sellest muutunud, ehkki kõrvalproduktina oleksid tänuväärset uudismaterjali saanud ajakirjanikud.
Ühed tõusid, teised vajusid
Seega käitusid Ilvest viis aastat tagasi ja tänavugi toetavad erakonnad igati loogiliselt. Kõige suurema panuse Ilvese tagasivalimiseks Riigikogus andsid need 380 585 Eesti kodanikku, kes märtsis hääletasid Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide poolt.
Küsida saab hoopis teisiti – kuhu on kadunud tugev vastukaal Ilvesele? Eeldan, et ühiskonnas on see märksa tugevam kui Riigikogus või valimiskogus. Kui Ilvest toetavad erakonnad kasvatasid kevadel märgatavalt jõudu, siis kunagine KeRa on päris ära kukkunud. Juba pärast 2009. aasta kohalikke valimisi oli selge, et Ilvese toetajad suurendasid toetust ning KeRa esindus võimalikus valimiskogus vähenes.
Veel tugevam oli see trend tänavu. Rahvaliit kukkus valimiskünnise alla käitumisega, mis mullu meenutas kollektiivset kandideerimist Meie Matsi huumoripreemiale. Nende allakäik algas seejuures just viie aasta tagusest kurikuulsast KeRa lepingust ja sellele järgnenud valimiskaotusest.
Keskerakond sai kevadel soliidse häältesaagi, aga Edgar Savisaar mängis hoolimata 26 kohast Riigikogus oma partei jälle poliitilisse isolatsiooni ning uue asjana ka suurtesse sisetülidesse.
Põhimõtteliselt võib Keskerakond presidendivalimiste abil proovida oma mainet tugeva vastaskandidaadiga välja tulles parandada. Tugevuse all ei mõtle ma kandidaadi taha koondunud häälte arvu Riigikogus, vaid inimest, kelle väärtushinnangud ja olemus vastandub veenvalt Ilvesele ning vastab nende inimeste ootustele, kes praeguse presidendiga rahul pole. Oleks ju õpetlik vaadata Ilvese ja Savisaare teledebatti või teada saada, kuidas suhtub ühiskond Mihhail Stalnuhhini kandideerimisse.
Täiesti kindel on see, et loodus ja poliitika tühja kohta ei salli. Ühe võimalusena sõnastas oivalise ajakirjanduse preemia laureaat Daniel Vaarik Twitteris säutsudes tänavuste valimiste eripära nii: „Toomas Hendrik Ilvese vastaskandidaat peagi tulevatel presidendivalimistel on leitud. Selleks on meedia.”
See lugu ilmus eilses Postimehes.
Nurga taga oli Keskerakond vastuseks välja pannud paar raha eest rahvalikke laule esitavat muusikut ning toonud bussidega maalt Arnold Rüütli toetajaid. Tund-poolteist hiljem võitis Ilves valimiskogus napi häälteenamusega ning tema toetajad rõkkasid Estonia ümber.
Jääb üle õhata vaid nii – oh, olid ajad, oh, oli démocratie! Tegelikult sai toonane presidendivalimiste viis sama halastamatut kriitikat nagu kohati praegune. Ammu on ununenud, et 2006. aastal esitasid Arnold Rüütli vastu koondunud erakonnad algul palju presidendikandidaate ja said ajakirjanduses sarjata demokraatia mängimise eest, mis tulemust niikuinii ei too.
Ununenud on seegi, et tugev konkurents ei tähendanud veel demokraatia võidukäiku. Meenutagem vaid, kuidas parteijuhid keelasid keskerakondlastel ja rahvaliitlastel Riigikogus toimunud valimisvoorude ajal hääletussedeleid välja võtta hirmust, et mõned neist annavad Ilvesele juba parlamendis võiduks vajalikud hääled, ning mida sellest arvas parlamendi kõnetoolis reglementi rikkudes, kuid põhiseadust kaitstes kadunud Ülle Aaskivi.
Kui viis aastat tagasi tundus presidendi valimine Riigikogus ilma ühegi vastaskandidaadita (algul Ergmale ja seejärel Ilvesele ei esitatud vastaskandidaate) kättesaamatu unistusena, siis tänavu käsitletakse seda võimalust mitte poliitilise küpsuse, vaid tardumuse märgina.
2006 versus 2011 Sel taustal on põhjus küsida, mis ja miks on muutunud?
2006. aastal toimusid presidendivalimised pool aastat enne Riigikogu valimisi ning olid paratamatult esimeseks vaatuseks võimu ümber jagamisele Riigikogus ja valitsuses. Ka toona ei eristunud erakonnad presidendivalimistel mitte valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni piirjoont mööda, vaid uueneva ja avatud (Reformierakond, IRL, sotsiaaldemokraadid) ning suletud ja minevikku vaatava ühiskonna (Keskerakond ja Rahvaliit) eelistajate vahel.
Ilves ja Rüütel kehastasid toona ühiskonda lõhestavaid arusaamu nii, et need need muutusid mõistetavaks ka poliitikakaugele inimesele. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid Ilvese selget ülekaalu, kuid valimiskogus olid üleesindatud väikeste omavalitsuste esindajad, kellest suur osa kuulus Rahvaliitu ja Keskerakonda.
2011. aasta presidendivalimistel on olukord paljuski vastupidine.
Presidendivalimised toimuvad pool aastat pärast Riigikogu valimisi, mis loomuldasa maandasid ühiskondlikke pingeid. Esimest korda pärast taasiseseisvumist toetasid valijad kindla häälteenamusega masust hoolimata senise valitsuse jätkumist. Nii kinnitasid valimistulemused mulluse inimarengu aruande järeldust, et suur osa eestlasi eelistab stabiilsust muutustele. Suure tõusu tegid sotsiaaldemokraadid, keda tajuti Keskerakonna asemel uue ja tõelise vastukaaluna valitsusele.
Toetajaid jäid Ilvese taha
Kõik kolm edukat erakonda olid viis aastat tagasi Ilvese toetajad jäid selleks ka tänavu. Mõelgem korraks, mis saanuks siis, kui näiteks IRL oleks eelmisel nädalavahetusel otsustanud, et nemad ei pea Ilvese jätkamist presidendina enam õigeks. Sel juhul tulnuks IRL-il oma valijatele ja avalikkusele selgitada, miks on kadunud nende usaldus viis aastat ametis olnud presidendi vastu.
IRL seda ootuspäraselt ei teinud ning seni ei ole ühtki sisulist põhjust Ilvese vastu esitatud ka avalikus arutelus. Kui mitte arvestada mitmel eri moel sõnastatud soovi, et Ilves pidanuks käituma nagu Lennart Meri. Ilves pole tõesti püüdnud presidendivõimu suurendada ja valitsusele ning Riigikogule vastandudes oma autoriteeti tõsta, vaid on vastavalt valimiseelsele lubadusele riigipea ülesanded ümber sõnastanud viisil, mis tema meelest vastab paremini parlamentaarse põhiseaduse vaimule. Tehes näiteks ettepaneku vähendada põhiseaduses riigipea rolli riigikaitse juhtimisel, mis Põhiseaduse Assamblees 20 aasta taguse pärimuse kohaselt anti presidendile erandkorras hirmust, et kui peaministriks saab Edgar Savisaar, siis saab riigipea piirata valitsuse rolli kaitseväe tegevuse politiseerimisel.
Muidugi võinuks IRL juba iseloomu näitamiseks välja tulla oma partei presidendikandidaadiga, näiteks 2006. aastalgi kandideerinud Ene Ergmaga. Kindlasti oli üheks põhjuseks, miks IRL nii ei käitunud, arusaam, et valimiste lõpptulemus poleks sellest muutunud, ehkki kõrvalproduktina oleksid tänuväärset uudismaterjali saanud ajakirjanikud.
Ühed tõusid, teised vajusid
Seega käitusid Ilvest viis aastat tagasi ja tänavugi toetavad erakonnad igati loogiliselt. Kõige suurema panuse Ilvese tagasivalimiseks Riigikogus andsid need 380 585 Eesti kodanikku, kes märtsis hääletasid Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide poolt.
Küsida saab hoopis teisiti – kuhu on kadunud tugev vastukaal Ilvesele? Eeldan, et ühiskonnas on see märksa tugevam kui Riigikogus või valimiskogus. Kui Ilvest toetavad erakonnad kasvatasid kevadel märgatavalt jõudu, siis kunagine KeRa on päris ära kukkunud. Juba pärast 2009. aasta kohalikke valimisi oli selge, et Ilvese toetajad suurendasid toetust ning KeRa esindus võimalikus valimiskogus vähenes.
Veel tugevam oli see trend tänavu. Rahvaliit kukkus valimiskünnise alla käitumisega, mis mullu meenutas kollektiivset kandideerimist Meie Matsi huumoripreemiale. Nende allakäik algas seejuures just viie aasta tagusest kurikuulsast KeRa lepingust ja sellele järgnenud valimiskaotusest.
Keskerakond sai kevadel soliidse häältesaagi, aga Edgar Savisaar mängis hoolimata 26 kohast Riigikogus oma partei jälle poliitilisse isolatsiooni ning uue asjana ka suurtesse sisetülidesse.
Põhimõtteliselt võib Keskerakond presidendivalimiste abil proovida oma mainet tugeva vastaskandidaadiga välja tulles parandada. Tugevuse all ei mõtle ma kandidaadi taha koondunud häälte arvu Riigikogus, vaid inimest, kelle väärtushinnangud ja olemus vastandub veenvalt Ilvesele ning vastab nende inimeste ootustele, kes praeguse presidendiga rahul pole. Oleks ju õpetlik vaadata Ilvese ja Savisaare teledebatti või teada saada, kuidas suhtub ühiskond Mihhail Stalnuhhini kandideerimisse.
Täiesti kindel on see, et loodus ja poliitika tühja kohta ei salli. Ühe võimalusena sõnastas oivalise ajakirjanduse preemia laureaat Daniel Vaarik Twitteris säutsudes tänavuste valimiste eripära nii: „Toomas Hendrik Ilvese vastaskandidaat peagi tulevatel presidendivalimistel on leitud. Selleks on meedia.”
See lugu ilmus eilses Postimehes.
Subscribe to:
Posts (Atom)
