Äsja lõppes Apollo raamatupoes kohtumine tänapäeva Venemaa ühe menukaima kirjaniku Boriss Akuniniga, mille käigus kirjanik korduvalt selgitas, et tahtis oma detektiivromaanide kangelast Erast Fandorinit luues pakkuda venelastele rahvuskangelase kuju.
Akunini sõnul on vene kirjanduse kangelased targad ja toredad, kuid tavaliselt õnnetud. „Vene kirjanduse suured kangelased on sellised, keda lapsed mängida ei taha,“ selgitas Akunin oma mõtet.
Oma jõulise, tahtekindla ja ausa detektiivi Erast Fandorini edu Venemaal seletas kirjanik just sellega, et tema tegelaskuju pakub venelastele selliseid iseloomujooni, mida ühiskonnas ja kirjanduses napib.
„Venemaa intelligendid on head mõtlejad ja rääkijad, aga väga halvad tegijad. Nad oskavad kannatada ja kaotada, aga nad ei oska võita,“ rääkis Akunin, kes oma tegelasi luues püüab just seda omadust vene kirjanduses tasakaalustada.
Huvitav oli Akunini kirjeldus sellest, kuidas ta Erast Fandorini ehk 21. sajandi Sherlock Holmes’i tegelaskuju lõi, laenatas häid omadusi ühelt, teiselt ja kolmandalt vene kirjanduses tuntud tegelaselt nagu näiteks Andrei Bolkonski ning lisades omalt poolt vürtsiks ainult suure armastuse Jaapani ja selle kultuuri vastu.
Peamiselt vene lugejatega rääkides märkis Akunin, et kuigi ta viibib Eestis alles kolmandat päeva, tunduvad eestlased talle sarnanevat jaapanlastega. „Jaapanlaste iseloomus domineerib vaoshoitus, vaoshoitus ja vaoshoitus kuni viimase piirini. Ma ei tea, kuidas seda vene keeles öelda, aga ka eestlastele tundub olevat iseloomulik understatement,“ puukis Akunin meid iseloomustades inglist.
Viimasel hetkel autogrammi küsima tormanud kaitseminister Mart Laar tutvustas end Akuninile tema loomingu suure austajana ning kahetses, et mõni tema parim raamat on veel eestindamata. „Ma soovin, et ka meil oleks samasugune kaitseminister,“ vastas Akunin komplimendile sellise näoga, et oli raske aru saada, kas see oli lihtsalt viisakusvormel või soov, et ka Venemaa kaitseminister tema raamatuid loeks.
26.5.11
Presidendiks laulmine ja üllatav üksindus
2006. aasta 23. septembri keskpäeval oli Tammsaare park elektrit ja rahvast täis. Sinimustvalged lipud lehvisid ja tuhanded toetuskontserdile „Laulame Ilvese presidendiks!“ tulnud inimesed tundsid Tõnis Mägi võimsa lõpuloo ajal selgrooga, et siin ja praegu tehakse ajalugu.
Nurga taga oli Keskerakond vastuseks välja pannud paar raha eest rahvalikke laule esitavat muusikut ning toonud bussidega maalt Arnold Rüütli toetajaid. Tund-poolteist hiljem võitis Ilves valimiskogus napi häälteenamusega ning tema toetajad rõkkasid Estonia ümber.
Jääb üle õhata vaid nii – oh, olid ajad, oh, oli démocratie! Tegelikult sai toonane presidendivalimiste viis sama halastamatut kriitikat nagu kohati praegune. Ammu on ununenud, et 2006. aastal esitasid Arnold Rüütli vastu koondunud erakonnad algul palju presidendikandidaate ja said ajakirjanduses sarjata demokraatia mängimise eest, mis tulemust niikuinii ei too.
Ununenud on seegi, et tugev konkurents ei tähendanud veel demokraatia võidukäiku. Meenutagem vaid, kuidas parteijuhid keelasid keskerakondlastel ja rahvaliitlastel Riigikogus toimunud valimisvoorude ajal hääletussedeleid välja võtta hirmust, et mõned neist annavad Ilvesele juba parlamendis võiduks vajalikud hääled, ning mida sellest arvas parlamendi kõnetoolis reglementi rikkudes, kuid põhiseadust kaitstes kadunud Ülle Aaskivi.
Kui viis aastat tagasi tundus presidendi valimine Riigikogus ilma ühegi vastaskandidaadita (algul Ergmale ja seejärel Ilvesele ei esitatud vastaskandidaate) kättesaamatu unistusena, siis tänavu käsitletakse seda võimalust mitte poliitilise küpsuse, vaid tardumuse märgina.
2006 versus 2011 Sel taustal on põhjus küsida, mis ja miks on muutunud?
2006. aastal toimusid presidendivalimised pool aastat enne Riigikogu valimisi ning olid paratamatult esimeseks vaatuseks võimu ümber jagamisele Riigikogus ja valitsuses. Ka toona ei eristunud erakonnad presidendivalimistel mitte valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni piirjoont mööda, vaid uueneva ja avatud (Reformierakond, IRL, sotsiaaldemokraadid) ning suletud ja minevikku vaatava ühiskonna (Keskerakond ja Rahvaliit) eelistajate vahel.
Ilves ja Rüütel kehastasid toona ühiskonda lõhestavaid arusaamu nii, et need need muutusid mõistetavaks ka poliitikakaugele inimesele. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid Ilvese selget ülekaalu, kuid valimiskogus olid üleesindatud väikeste omavalitsuste esindajad, kellest suur osa kuulus Rahvaliitu ja Keskerakonda.
2011. aasta presidendivalimistel on olukord paljuski vastupidine.
Presidendivalimised toimuvad pool aastat pärast Riigikogu valimisi, mis loomuldasa maandasid ühiskondlikke pingeid. Esimest korda pärast taasiseseisvumist toetasid valijad kindla häälteenamusega masust hoolimata senise valitsuse jätkumist. Nii kinnitasid valimistulemused mulluse inimarengu aruande järeldust, et suur osa eestlasi eelistab stabiilsust muutustele. Suure tõusu tegid sotsiaaldemokraadid, keda tajuti Keskerakonna asemel uue ja tõelise vastukaaluna valitsusele.
Toetajaid jäid Ilvese taha
Kõik kolm edukat erakonda olid viis aastat tagasi Ilvese toetajad jäid selleks ka tänavu. Mõelgem korraks, mis saanuks siis, kui näiteks IRL oleks eelmisel nädalavahetusel otsustanud, et nemad ei pea Ilvese jätkamist presidendina enam õigeks. Sel juhul tulnuks IRL-il oma valijatele ja avalikkusele selgitada, miks on kadunud nende usaldus viis aastat ametis olnud presidendi vastu.
IRL seda ootuspäraselt ei teinud ning seni ei ole ühtki sisulist põhjust Ilvese vastu esitatud ka avalikus arutelus. Kui mitte arvestada mitmel eri moel sõnastatud soovi, et Ilves pidanuks käituma nagu Lennart Meri. Ilves pole tõesti püüdnud presidendivõimu suurendada ja valitsusele ning Riigikogule vastandudes oma autoriteeti tõsta, vaid on vastavalt valimiseelsele lubadusele riigipea ülesanded ümber sõnastanud viisil, mis tema meelest vastab paremini parlamentaarse põhiseaduse vaimule. Tehes näiteks ettepaneku vähendada põhiseaduses riigipea rolli riigikaitse juhtimisel, mis Põhiseaduse Assamblees 20 aasta taguse pärimuse kohaselt anti presidendile erandkorras hirmust, et kui peaministriks saab Edgar Savisaar, siis saab riigipea piirata valitsuse rolli kaitseväe tegevuse politiseerimisel.
Muidugi võinuks IRL juba iseloomu näitamiseks välja tulla oma partei presidendikandidaadiga, näiteks 2006. aastalgi kandideerinud Ene Ergmaga. Kindlasti oli üheks põhjuseks, miks IRL nii ei käitunud, arusaam, et valimiste lõpptulemus poleks sellest muutunud, ehkki kõrvalproduktina oleksid tänuväärset uudismaterjali saanud ajakirjanikud.
Ühed tõusid, teised vajusid
Seega käitusid Ilvest viis aastat tagasi ja tänavugi toetavad erakonnad igati loogiliselt. Kõige suurema panuse Ilvese tagasivalimiseks Riigikogus andsid need 380 585 Eesti kodanikku, kes märtsis hääletasid Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide poolt.
Küsida saab hoopis teisiti – kuhu on kadunud tugev vastukaal Ilvesele? Eeldan, et ühiskonnas on see märksa tugevam kui Riigikogus või valimiskogus. Kui Ilvest toetavad erakonnad kasvatasid kevadel märgatavalt jõudu, siis kunagine KeRa on päris ära kukkunud. Juba pärast 2009. aasta kohalikke valimisi oli selge, et Ilvese toetajad suurendasid toetust ning KeRa esindus võimalikus valimiskogus vähenes.
Veel tugevam oli see trend tänavu. Rahvaliit kukkus valimiskünnise alla käitumisega, mis mullu meenutas kollektiivset kandideerimist Meie Matsi huumoripreemiale. Nende allakäik algas seejuures just viie aasta tagusest kurikuulsast KeRa lepingust ja sellele järgnenud valimiskaotusest.
Keskerakond sai kevadel soliidse häältesaagi, aga Edgar Savisaar mängis hoolimata 26 kohast Riigikogus oma partei jälle poliitilisse isolatsiooni ning uue asjana ka suurtesse sisetülidesse.
Põhimõtteliselt võib Keskerakond presidendivalimiste abil proovida oma mainet tugeva vastaskandidaadiga välja tulles parandada. Tugevuse all ei mõtle ma kandidaadi taha koondunud häälte arvu Riigikogus, vaid inimest, kelle väärtushinnangud ja olemus vastandub veenvalt Ilvesele ning vastab nende inimeste ootustele, kes praeguse presidendiga rahul pole. Oleks ju õpetlik vaadata Ilvese ja Savisaare teledebatti või teada saada, kuidas suhtub ühiskond Mihhail Stalnuhhini kandideerimisse.
Täiesti kindel on see, et loodus ja poliitika tühja kohta ei salli. Ühe võimalusena sõnastas oivalise ajakirjanduse preemia laureaat Daniel Vaarik Twitteris säutsudes tänavuste valimiste eripära nii: „Toomas Hendrik Ilvese vastaskandidaat peagi tulevatel presidendivalimistel on leitud. Selleks on meedia.”
See lugu ilmus eilses Postimehes.
Nurga taga oli Keskerakond vastuseks välja pannud paar raha eest rahvalikke laule esitavat muusikut ning toonud bussidega maalt Arnold Rüütli toetajaid. Tund-poolteist hiljem võitis Ilves valimiskogus napi häälteenamusega ning tema toetajad rõkkasid Estonia ümber.
Jääb üle õhata vaid nii – oh, olid ajad, oh, oli démocratie! Tegelikult sai toonane presidendivalimiste viis sama halastamatut kriitikat nagu kohati praegune. Ammu on ununenud, et 2006. aastal esitasid Arnold Rüütli vastu koondunud erakonnad algul palju presidendikandidaate ja said ajakirjanduses sarjata demokraatia mängimise eest, mis tulemust niikuinii ei too.
Ununenud on seegi, et tugev konkurents ei tähendanud veel demokraatia võidukäiku. Meenutagem vaid, kuidas parteijuhid keelasid keskerakondlastel ja rahvaliitlastel Riigikogus toimunud valimisvoorude ajal hääletussedeleid välja võtta hirmust, et mõned neist annavad Ilvesele juba parlamendis võiduks vajalikud hääled, ning mida sellest arvas parlamendi kõnetoolis reglementi rikkudes, kuid põhiseadust kaitstes kadunud Ülle Aaskivi.
Kui viis aastat tagasi tundus presidendi valimine Riigikogus ilma ühegi vastaskandidaadita (algul Ergmale ja seejärel Ilvesele ei esitatud vastaskandidaate) kättesaamatu unistusena, siis tänavu käsitletakse seda võimalust mitte poliitilise küpsuse, vaid tardumuse märgina.
2006 versus 2011 Sel taustal on põhjus küsida, mis ja miks on muutunud?
2006. aastal toimusid presidendivalimised pool aastat enne Riigikogu valimisi ning olid paratamatult esimeseks vaatuseks võimu ümber jagamisele Riigikogus ja valitsuses. Ka toona ei eristunud erakonnad presidendivalimistel mitte valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni piirjoont mööda, vaid uueneva ja avatud (Reformierakond, IRL, sotsiaaldemokraadid) ning suletud ja minevikku vaatava ühiskonna (Keskerakond ja Rahvaliit) eelistajate vahel.
Ilves ja Rüütel kehastasid toona ühiskonda lõhestavaid arusaamu nii, et need need muutusid mõistetavaks ka poliitikakaugele inimesele. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid Ilvese selget ülekaalu, kuid valimiskogus olid üleesindatud väikeste omavalitsuste esindajad, kellest suur osa kuulus Rahvaliitu ja Keskerakonda.
2011. aasta presidendivalimistel on olukord paljuski vastupidine.
Presidendivalimised toimuvad pool aastat pärast Riigikogu valimisi, mis loomuldasa maandasid ühiskondlikke pingeid. Esimest korda pärast taasiseseisvumist toetasid valijad kindla häälteenamusega masust hoolimata senise valitsuse jätkumist. Nii kinnitasid valimistulemused mulluse inimarengu aruande järeldust, et suur osa eestlasi eelistab stabiilsust muutustele. Suure tõusu tegid sotsiaaldemokraadid, keda tajuti Keskerakonna asemel uue ja tõelise vastukaaluna valitsusele.
Toetajaid jäid Ilvese taha
Kõik kolm edukat erakonda olid viis aastat tagasi Ilvese toetajad jäid selleks ka tänavu. Mõelgem korraks, mis saanuks siis, kui näiteks IRL oleks eelmisel nädalavahetusel otsustanud, et nemad ei pea Ilvese jätkamist presidendina enam õigeks. Sel juhul tulnuks IRL-il oma valijatele ja avalikkusele selgitada, miks on kadunud nende usaldus viis aastat ametis olnud presidendi vastu.
IRL seda ootuspäraselt ei teinud ning seni ei ole ühtki sisulist põhjust Ilvese vastu esitatud ka avalikus arutelus. Kui mitte arvestada mitmel eri moel sõnastatud soovi, et Ilves pidanuks käituma nagu Lennart Meri. Ilves pole tõesti püüdnud presidendivõimu suurendada ja valitsusele ning Riigikogule vastandudes oma autoriteeti tõsta, vaid on vastavalt valimiseelsele lubadusele riigipea ülesanded ümber sõnastanud viisil, mis tema meelest vastab paremini parlamentaarse põhiseaduse vaimule. Tehes näiteks ettepaneku vähendada põhiseaduses riigipea rolli riigikaitse juhtimisel, mis Põhiseaduse Assamblees 20 aasta taguse pärimuse kohaselt anti presidendile erandkorras hirmust, et kui peaministriks saab Edgar Savisaar, siis saab riigipea piirata valitsuse rolli kaitseväe tegevuse politiseerimisel.
Muidugi võinuks IRL juba iseloomu näitamiseks välja tulla oma partei presidendikandidaadiga, näiteks 2006. aastalgi kandideerinud Ene Ergmaga. Kindlasti oli üheks põhjuseks, miks IRL nii ei käitunud, arusaam, et valimiste lõpptulemus poleks sellest muutunud, ehkki kõrvalproduktina oleksid tänuväärset uudismaterjali saanud ajakirjanikud.
Ühed tõusid, teised vajusid
Seega käitusid Ilvest viis aastat tagasi ja tänavugi toetavad erakonnad igati loogiliselt. Kõige suurema panuse Ilvese tagasivalimiseks Riigikogus andsid need 380 585 Eesti kodanikku, kes märtsis hääletasid Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide poolt.
Küsida saab hoopis teisiti – kuhu on kadunud tugev vastukaal Ilvesele? Eeldan, et ühiskonnas on see märksa tugevam kui Riigikogus või valimiskogus. Kui Ilvest toetavad erakonnad kasvatasid kevadel märgatavalt jõudu, siis kunagine KeRa on päris ära kukkunud. Juba pärast 2009. aasta kohalikke valimisi oli selge, et Ilvese toetajad suurendasid toetust ning KeRa esindus võimalikus valimiskogus vähenes.
Veel tugevam oli see trend tänavu. Rahvaliit kukkus valimiskünnise alla käitumisega, mis mullu meenutas kollektiivset kandideerimist Meie Matsi huumoripreemiale. Nende allakäik algas seejuures just viie aasta tagusest kurikuulsast KeRa lepingust ja sellele järgnenud valimiskaotusest.
Keskerakond sai kevadel soliidse häältesaagi, aga Edgar Savisaar mängis hoolimata 26 kohast Riigikogus oma partei jälle poliitilisse isolatsiooni ning uue asjana ka suurtesse sisetülidesse.
Põhimõtteliselt võib Keskerakond presidendivalimiste abil proovida oma mainet tugeva vastaskandidaadiga välja tulles parandada. Tugevuse all ei mõtle ma kandidaadi taha koondunud häälte arvu Riigikogus, vaid inimest, kelle väärtushinnangud ja olemus vastandub veenvalt Ilvesele ning vastab nende inimeste ootustele, kes praeguse presidendiga rahul pole. Oleks ju õpetlik vaadata Ilvese ja Savisaare teledebatti või teada saada, kuidas suhtub ühiskond Mihhail Stalnuhhini kandideerimisse.
Täiesti kindel on see, et loodus ja poliitika tühja kohta ei salli. Ühe võimalusena sõnastas oivalise ajakirjanduse preemia laureaat Daniel Vaarik Twitteris säutsudes tänavuste valimiste eripära nii: „Toomas Hendrik Ilvese vastaskandidaat peagi tulevatel presidendivalimistel on leitud. Selleks on meedia.”
See lugu ilmus eilses Postimehes.
18.4.11
Anekdoot Veerpalust ja Kanterist
Kuna Tallegg oli dopinguskandaali tõttu sunnitud loobuma reklaamist „Andrus Veerpalu klassikaline ahjukana“, siis lasti lihavõtete eel massiivse reklaamikampaania toel kiirkorras välja järgmine sportlik uudistoode „Gerd Kanteri munad“.
6.4.11
Eesti uuskodanluse diskreetne võlu
Publik Solarise keskuses kasutas eile tänulikult iga võimalust naerda, aga "The Rise and Fall of Estonia" võitis südame sellega, et suutis siduda nii traagikat kui komöödiat. Rääkida ühtaegu tõsimeelselt nii meie minevikutraumadest kui näidata seda, kuidas nende käsitlemine on muutunud juba küüniliselt rutiinseks ühiskonnas, kus valdavaks eesmärgiks on isikliku heaolu nautimine.
Minu jaoks oli etenduse tipp lõpueelne pilt, kus traagilist mälestuspäeva ettekäändeks tuues tormiliselt ja tuimalt õgiti ning viina visati. Etendust näinud inimestele toob selle stseeni kohe silme ette võimas visuaalne kujund, kus Jaak Prints ja Rasmus Kaljujärv ahnelt taldrikust toitu nokivad nagu linnakajakad.
Andestagu Eero Epner, kes võimsa viisiklavastusega on Ojasoo ja Semperi varjus ennast veenvalt tõestanud, ja kes äsja Arteris ametlikele kriitikutele pahaks pani väidetavat Frank Castorfi etenduse ekslikku tsiteerimist, aga see stseen tekitas mul tugeva seose aastakümneid tagasi nähtud Luis Buñueli filmiga "Kodanluse diskreetne võlu".
Tolle filmi lõpustseenis vedelevad pidulaua ümber terroristide ohvriks langenud kodanlaste laibad, kui korraga kerkib lina alt käsi, millega õigel ajal surma eest laualina alla peitu pugenud tegelane kobab oma taldrikult söömata jäänud ahvatlevat pala.
Kui NO lubab, siis saab ETV selle etenduse parematest stseenidest kokku panna pooletunnise aastalõpusaate, mis on palju vaimukam ja diibim kui erinevate telekoomikute mitmeaastased ponnistused kokku. Aga seda NO muidugi ei tee ning samuti ei riski ETV aasta viimastel tundidel nii suure osa publiku tõekspidamisi lihtsalt solvata.
Minu jaoks oli etenduse tipp lõpueelne pilt, kus traagilist mälestuspäeva ettekäändeks tuues tormiliselt ja tuimalt õgiti ning viina visati. Etendust näinud inimestele toob selle stseeni kohe silme ette võimas visuaalne kujund, kus Jaak Prints ja Rasmus Kaljujärv ahnelt taldrikust toitu nokivad nagu linnakajakad.
Andestagu Eero Epner, kes võimsa viisiklavastusega on Ojasoo ja Semperi varjus ennast veenvalt tõestanud, ja kes äsja Arteris ametlikele kriitikutele pahaks pani väidetavat Frank Castorfi etenduse ekslikku tsiteerimist, aga see stseen tekitas mul tugeva seose aastakümneid tagasi nähtud Luis Buñueli filmiga "Kodanluse diskreetne võlu".
Tolle filmi lõpustseenis vedelevad pidulaua ümber terroristide ohvriks langenud kodanlaste laibad, kui korraga kerkib lina alt käsi, millega õigel ajal surma eest laualina alla peitu pugenud tegelane kobab oma taldrikult söömata jäänud ahvatlevat pala.
Kui NO lubab, siis saab ETV selle etenduse parematest stseenidest kokku panna pooletunnise aastalõpusaate, mis on palju vaimukam ja diibim kui erinevate telekoomikute mitmeaastased ponnistused kokku. Aga seda NO muidugi ei tee ning samuti ei riski ETV aasta viimastel tundidel nii suure osa publiku tõekspidamisi lihtsalt solvata.
3.4.11
Auhinnatud küsimus Mnemoturniirile
Esitasin täna Mnemoturniiris tarkadele meestele sellise küsimuse:
USA presidendi Barack Obama vanemad Stanley Ann Dunham ja Barack Obama seenior tutvusid 1960. aastal Havai Ülikoolis. Obama vanemad kohtusid Havail sellise eriala kursusel, mida õpetati ja õpetatakse tänapäevani ka Eestis. Mis eriala viis kokku Barack Obama vanemad?
Pärast mõningast arutelu ja saatejuhi suunavaid viiteid pakuti vastuseks hispaania keel. Õige vastus on küll keel, aga siiski vene keel. Meeldiva üllatusena sain küsimuse eest auhinnaks Tallinna ajalooliste kaartide kogu, ehkki mulle endale tundus huvitavaim küsimus, millest selgus, et üks Rooma paavst oli nii kirglik kärbestevihkaja, et kandis oma ametirüü all kärbsepiitsa ja nüpeldas vastikuid tiivulisi igal võimalusel.
USA presidendi Barack Obama vanemad Stanley Ann Dunham ja Barack Obama seenior tutvusid 1960. aastal Havai Ülikoolis. Obama vanemad kohtusid Havail sellise eriala kursusel, mida õpetati ja õpetatakse tänapäevani ka Eestis. Mis eriala viis kokku Barack Obama vanemad?
Pärast mõningast arutelu ja saatejuhi suunavaid viiteid pakuti vastuseks hispaania keel. Õige vastus on küll keel, aga siiski vene keel. Meeldiva üllatusena sain küsimuse eest auhinnaks Tallinna ajalooliste kaartide kogu, ehkki mulle endale tundus huvitavaim küsimus, millest selgus, et üks Rooma paavst oli nii kirglik kärbestevihkaja, et kandis oma ametirüü all kärbsepiitsa ja nüpeldas vastikuid tiivulisi igal võimalusel.
20.3.11
Valikud on tehtud, aga millised?
Kaks nädalat enne riigikogu valimisi ütles kogenud reformierakondlane eravestluses tänavuse valimiskampaania kohta, et seekord otsustas tema partei loota erakonna edukale esinemisele masu ajal ja eurole üleminekul ning teha vaoshoitud reklaamikampaania.
Parajasti näitasid küsitlused IRL-ile populaarsuse tõusu ning oravaparteile ootamatult kasinat tulemust. Reformierakondlane suhtus oma partei käitumisse kriitiliselt ja ennustas: „Me saame selle eest karistada. IRL on seekord korranud meie varasemate valimiste võtet, tulnud turule mitme poliitilise tootega, mida müüakse reklaamides kindlatele sihtrühmadele, ning see toob neile edu.”
Tagantjärele on äsja lõppenud valimised pälvinud kiidusõnu selle eest, et need olid ebatavaliselt asjalikud ning keskenduti sisulistele aruteludele. Tõsi ta on, et tavatult tegusad olid tänavu mitmed kodanikuühendused, kes arutelusid korraldasid, valimisprogramme vaagisid ja poliitikuid rahva ette esinema kutsusid. Nagu seegi, et masu sundis erakondi ajakirjanduse suureks kurvastuseks reklaamiraha kokku hoidma, on ju reklaam enamiku ajakirjanduse peamine sissetulekuallikas.
Küll olen ma tükk maad pessimistlikum selles, kui sügavale asja tuumani neis aruteludes jõuti ning kui hea pildi legendaarne tädi Maali oma valiku tegelikust olemusest sai. Pigem julgen arvata, et alles valitsuse moodustamiseks Reformierakonna ja IRL-i alanud kõnelustel saab suuresti selgeks see, mida valitsusparteide mitmed loosungid tegelikult tähendavad ning kui palju need riigile maksma lähevad.
Ilus uudissõna
Võtame ühe lihtsa näite. Mäletame ju kõik teleekraanilt naeratavaid IRL-i poliitikuid, kes lubasid valijate soove arvestades kehtestada emapensioni. „Emapension” on samasugune üldist poolehoidu tekitav uudissõna nagu kunagi „emapalk”. Kellel võiks midagi olla selle vastu, et riik emade panust ühiskonda rahaga praegusest rohkem väärtustab?
Ometi olen kindel, et valitsuskõnelustel kritiseerib Reformierakond ideed praegu suletud uste taga tõsiselt ja põhjendatult. Esiteks on pärast valimisi vaja ausalt läbi arvutada, kui palju IRL-i emapensioni kehtestamine maksab ning mille arvelt see raha tuleb, sest mõlemad paremparteid on lubanud riigieelarvet tasakaalustada ning maksukoormust ehk riigi tulusid koguni vähendada. Üldarusaadava seaduseelnõu keeles pole IRL sümpaatset valimisloosungit seni lahti kirjutada suutnud või tahtnud, nii on ka selle maksumust raske hinnata.
Teiseks on ühiskonnas läbi arutamata, millistele emadele ja miks Eestis praegu kõige rohkem riigi rahatuge vaja läheb. Tänu vanemapalgale on Eesti emal (või isal) võimalik ebatavaliselt pikalt kodus olla ja riigi suure toetusega oma lapse esimese pooleteise aasta eest hoolt kanda.
Samas saavad enne 1999. aastat pensionile läinud naised (või täpsemini üks vanem igast perest poolte kokkuleppel) praegugi lisapensioni laste kasvatamise eest. Eestiski kasutusel olev õiglane euroopalik tava mitte teha vahet naiste ja meeste vahel on ka siin oluline. Ehk kui juba rääkida emapensionist, tuleb rääkida ka isapensionist.
Kahjuks keskenduti valimiskampaanias ideede heade ja halbade külgede arvustamisele, kuid puudu jäi tervikpildist, mis aidanuks valijatel otsustada, kellele ja miks on riigi abi eelkõige vaja.
Oluline on küsida, mis on suurema lapsetoetuse või emapensioni eesmärk. Kui eesmärk on suurendada sündimust, siis on rumal loota, et 20–30-aastaseid naisi motiveerib rohkem sünnitama laste arvust sõltuvusse seatud pension. Selles eas inimeste jaoks on pension ebareaalselt kaugel ning igapäevane toimetulek laste kasvatamisel ja riigi abi selleks on palju olulisemad.
Tunnustus tagantjärele
Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et emad ja meie pered vajavad riigi rahatunnustust eelkõige ajal, mil nad lapsi kasvatavad. See on palju olulisem, kui teha seda tagantjärele tunnustusena siis, kui ema või isa on juba pensionile läinud.
Kui eesmärk on väärtustada emade panust tagantjärele, on riigil ehk mõttekam maksta emade eest suuremat sotsiaalkindlustusmaksu. Nii nägi 2007. aastal sõlmitud valitsusliidu lepe sotsiaaldemokraatide ettepanekul ette seaduseparandust, mis oleks kohustanud riiki tasuma kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni täiendavalt pensionikindlustusse summa, mis oleks võrdsustanud kodus oleva vanema tulu Eesti keskmisega. (Seegi hea idee jäi masu ohvriks.) Sest see on aeg, millal vanematel endil on perekondlike kohustuste tõttu teenimine keerukam. See eeldab muidugi riigilt lisaraha, aga meie pensionisüsteem on praegu niikuinii miinuses ja riik peab selle vahe kinni maksma, kuid ajal, mil täiendava sotsiaalmaksu võrra suuremat pensionit saavad vanemad pensionile lähevad, on pensionikindlustussüsteem puudujäägist välja tulnud.
Seega on valimiskampaanias tutvutud üksikute toredate ideedega, kuid tervikpilti sellest, kuidas muuta meie sotsiaalpoliitikat nii, et see väärtustaks lapsi kasvatavaid vanemaid ning teadvustaks tegelikud otsustuskohad, kahjuks polnud. Nii tuleb oodata, mida toovad kõnelused valitsusliidu leppe sisu üle. Hea on see, et erinevalt 2007. aastast, mil valitsusparteidel oli tänu majanduskasvule ja riigi tulude kiirele kasvule meri põlvini, ollakse tänavu märksa kainemad, ning loodetavasti kajastub see kõneluste tulemuses.
Artikkel ilmus äsja Õpetajate Lehes.
Parajasti näitasid küsitlused IRL-ile populaarsuse tõusu ning oravaparteile ootamatult kasinat tulemust. Reformierakondlane suhtus oma partei käitumisse kriitiliselt ja ennustas: „Me saame selle eest karistada. IRL on seekord korranud meie varasemate valimiste võtet, tulnud turule mitme poliitilise tootega, mida müüakse reklaamides kindlatele sihtrühmadele, ning see toob neile edu.”
Tagantjärele on äsja lõppenud valimised pälvinud kiidusõnu selle eest, et need olid ebatavaliselt asjalikud ning keskenduti sisulistele aruteludele. Tõsi ta on, et tavatult tegusad olid tänavu mitmed kodanikuühendused, kes arutelusid korraldasid, valimisprogramme vaagisid ja poliitikuid rahva ette esinema kutsusid. Nagu seegi, et masu sundis erakondi ajakirjanduse suureks kurvastuseks reklaamiraha kokku hoidma, on ju reklaam enamiku ajakirjanduse peamine sissetulekuallikas.
Küll olen ma tükk maad pessimistlikum selles, kui sügavale asja tuumani neis aruteludes jõuti ning kui hea pildi legendaarne tädi Maali oma valiku tegelikust olemusest sai. Pigem julgen arvata, et alles valitsuse moodustamiseks Reformierakonna ja IRL-i alanud kõnelustel saab suuresti selgeks see, mida valitsusparteide mitmed loosungid tegelikult tähendavad ning kui palju need riigile maksma lähevad.
Ilus uudissõna
Võtame ühe lihtsa näite. Mäletame ju kõik teleekraanilt naeratavaid IRL-i poliitikuid, kes lubasid valijate soove arvestades kehtestada emapensioni. „Emapension” on samasugune üldist poolehoidu tekitav uudissõna nagu kunagi „emapalk”. Kellel võiks midagi olla selle vastu, et riik emade panust ühiskonda rahaga praegusest rohkem väärtustab?
Ometi olen kindel, et valitsuskõnelustel kritiseerib Reformierakond ideed praegu suletud uste taga tõsiselt ja põhjendatult. Esiteks on pärast valimisi vaja ausalt läbi arvutada, kui palju IRL-i emapensioni kehtestamine maksab ning mille arvelt see raha tuleb, sest mõlemad paremparteid on lubanud riigieelarvet tasakaalustada ning maksukoormust ehk riigi tulusid koguni vähendada. Üldarusaadava seaduseelnõu keeles pole IRL sümpaatset valimisloosungit seni lahti kirjutada suutnud või tahtnud, nii on ka selle maksumust raske hinnata.
Teiseks on ühiskonnas läbi arutamata, millistele emadele ja miks Eestis praegu kõige rohkem riigi rahatuge vaja läheb. Tänu vanemapalgale on Eesti emal (või isal) võimalik ebatavaliselt pikalt kodus olla ja riigi suure toetusega oma lapse esimese pooleteise aasta eest hoolt kanda.
Samas saavad enne 1999. aastat pensionile läinud naised (või täpsemini üks vanem igast perest poolte kokkuleppel) praegugi lisapensioni laste kasvatamise eest. Eestiski kasutusel olev õiglane euroopalik tava mitte teha vahet naiste ja meeste vahel on ka siin oluline. Ehk kui juba rääkida emapensionist, tuleb rääkida ka isapensionist.
Kahjuks keskenduti valimiskampaanias ideede heade ja halbade külgede arvustamisele, kuid puudu jäi tervikpildist, mis aidanuks valijatel otsustada, kellele ja miks on riigi abi eelkõige vaja.
Oluline on küsida, mis on suurema lapsetoetuse või emapensioni eesmärk. Kui eesmärk on suurendada sündimust, siis on rumal loota, et 20–30-aastaseid naisi motiveerib rohkem sünnitama laste arvust sõltuvusse seatud pension. Selles eas inimeste jaoks on pension ebareaalselt kaugel ning igapäevane toimetulek laste kasvatamisel ja riigi abi selleks on palju olulisemad.
Tunnustus tagantjärele
Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et emad ja meie pered vajavad riigi rahatunnustust eelkõige ajal, mil nad lapsi kasvatavad. See on palju olulisem, kui teha seda tagantjärele tunnustusena siis, kui ema või isa on juba pensionile läinud.
Kui eesmärk on väärtustada emade panust tagantjärele, on riigil ehk mõttekam maksta emade eest suuremat sotsiaalkindlustusmaksu. Nii nägi 2007. aastal sõlmitud valitsusliidu lepe sotsiaaldemokraatide ettepanekul ette seaduseparandust, mis oleks kohustanud riiki tasuma kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni täiendavalt pensionikindlustusse summa, mis oleks võrdsustanud kodus oleva vanema tulu Eesti keskmisega. (Seegi hea idee jäi masu ohvriks.) Sest see on aeg, millal vanematel endil on perekondlike kohustuste tõttu teenimine keerukam. See eeldab muidugi riigilt lisaraha, aga meie pensionisüsteem on praegu niikuinii miinuses ja riik peab selle vahe kinni maksma, kuid ajal, mil täiendava sotsiaalmaksu võrra suuremat pensionit saavad vanemad pensionile lähevad, on pensionikindlustussüsteem puudujäägist välja tulnud.
Seega on valimiskampaanias tutvutud üksikute toredate ideedega, kuid tervikpilti sellest, kuidas muuta meie sotsiaalpoliitikat nii, et see väärtustaks lapsi kasvatavaid vanemaid ning teadvustaks tegelikud otsustuskohad, kahjuks polnud. Nii tuleb oodata, mida toovad kõnelused valitsusliidu leppe sisu üle. Hea on see, et erinevalt 2007. aastast, mil valitsusparteidel oli tänu majanduskasvule ja riigi tulude kiirele kasvule meri põlvini, ollakse tänavu märksa kainemad, ning loodetavasti kajastub see kõneluste tulemuses.
Artikkel ilmus äsja Õpetajate Lehes.
5.3.11
Täiesti konfliktivaba valimiskampaania
Eesti rikub sel aastal rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhitõde, et mistahes valimiskampaanias võidab see erakond, mis suudab sõnastada endale kasulikult valimiste keskse küsimuse.
Asi on lihtsalt selles, et esimest korda pärast taasiseseisvumist pole Riigikogu valimistel tänavu üldse mingit keskset teemat ega konflikti. Iga erakond püüab reklaami tehes võimendada oma valimislubadusi, aga mingit ühtselt tajutavat ning kogu ühiskonda elektriseerivat keskset valimisteemat seekord pole ega tule.
Meenutame korraks ajalugu. 1992. aastal lõid noored isamaalased platsi endistest puhtaks. Kolm aastat hiljem võtsid „endised“ avalikkuse silmis läbi kukkunud noortelt isamaalastelt magusa revanši. Mõlemal korral elasid inimesed valimistele ühel või teisel poolel kirglikult kaasa.
1999. aastal lõhestas Eestit vastandumine selle pärast, kas lõplikult ära kukkunud Koonderakonna asemele võtab võimu Keskerakond või demokraatlik kolmikliit (Isamaa, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid). 2003. aasta valimiste põhiküsimuseks konstrueerisid Res Publica poliittehnoloogid kõva käega uustulnukate vastandumise kõigile vanadele erakondadele.
2007. aastal võitsid Reformierakonna poliittehnoloogid, kes tekitasid valimiste võtmeküsimuseks pronkssõduri teisaldamise ehk lõid teadlikult Eestis enneolematult tugeva rahvusliku polariseerumise. Sellise valimiskampaania tulemuseks olid seni esimesed ja loodetavasti ka viimased tänavarahutused ning valus tagasilöök Eesti rahvusvaheliselt heale nimele.
Valimised nagu hällilaul
Eelnevate valimiste kirgede taustal mõjub tänavune valimiskampaania nagu uinutav hällilaul.
Kindlasti ei ole enneolematult uimane ja ühtse tähelepanu keskmeta valimiskampaania juhuslik. Eelkõige on kampaania uimane tänu Reformierakonnale ja Keskerakonnale. Reformierakond enam ei taha ja Keskerakond enam ei suuda sõjakat valimiskampaaniat teha.
Kuna kõik küsitlused näitavad juba pikka aega Reformierakonnale turvalist edumaad konkurentide ees, siis võtsidki oravad seekord oma valimisstrateegiaks edu hoidmise. Seetõttu lubavadki nad riigitüüri täpselt samal kursil hoida ning väldivad mistahes konflikte, kuigi Reformierakonna poliittehnoloogid on Eestis kõige osavamad neid teadlikult esile kutsuma.
Keskerakond pole valimistel olnud kunagi nii väsinud ja sisutu nagu tänavu. Savisaar rajas kogu oma valimisstrateegia masu ajal valitsusele vastandumisele, lootes Keskerakonna häälteks muuta elus haiget saanud inimeste rahulolematuse. Paraku sai valitsus masuga kõvasti üle Euroopa keskmise hästi hakkama ning Keskerakonna tülinorimine on vähendanud mitte valitsuse, vaid Keskerakonna enda toetust. Rääkimata sellest, et pankrotiohus erakonna jõuetut valimiskampaaniat poleks üldse, kui selleks ei kasutataks Tallinna maksumaksja raha.
IRL positsioneeris end tänavuses kampaanias Reformierakonna varju. Kõige ilmekamalt toob nende altmineku välja sloganite sisuline kokkulangevus („Võid kindel olla“ ja „Sinu kindel võit“), mis mängib suurema valitsuspartei kasuks. Teisalt on Reformierakonna passiivsus seekord aidanud IRL-i sõnumitel paremini silma paista.
Stressivaba pole hea
Samal põhjusel on selge tähelepanu keskmeta kampaaniast on veidi võitnud sotsiaaldemokraadid, kellele arvamusküsitlused näitavad pärast Keskerakonna ära vajumist vaikset, kuid kindlat tõusu.
Erinevalt 100% suhkruvabast toiduainest pole 100% stressivaba valimiskampaania üldse tervislik. Muidugi võib rõõmustada selle üle, et enam ei ohverdata valimisedu nimel ühiskonna turvalisust ega manipuleerita valijatega nii küüniliselt nagu paaril varasemal korral.
Kahjuks tähendab sisulise mõttevahetuseta möödunud valimiskampaania seda, et inimesed ei mõtle Eesti jaoks strateegiliselt olulisi arengusuundi läbi. Valimiste eelne aeg aga just selleks ju ongi, et teadvustada erinevate ühiskonnarühmade vahelised arusaamad, mida kehastavad erakonnad.
Pärast tänavust valimiskampaaniat hakkavad mõned parteid moodustama järgmist valitsust, aga küsimusele, miks nad seda või teist teevad, hakkavad valijad tänu uimasele valimiskampaaniale mõtlema alles siis, kui oma volitus riiklike otsuste tegemiseks on järgmiseks neljaks aastaks juba käest antud.
Asi on lihtsalt selles, et esimest korda pärast taasiseseisvumist pole Riigikogu valimistel tänavu üldse mingit keskset teemat ega konflikti. Iga erakond püüab reklaami tehes võimendada oma valimislubadusi, aga mingit ühtselt tajutavat ning kogu ühiskonda elektriseerivat keskset valimisteemat seekord pole ega tule.
Meenutame korraks ajalugu. 1992. aastal lõid noored isamaalased platsi endistest puhtaks. Kolm aastat hiljem võtsid „endised“ avalikkuse silmis läbi kukkunud noortelt isamaalastelt magusa revanši. Mõlemal korral elasid inimesed valimistele ühel või teisel poolel kirglikult kaasa.
1999. aastal lõhestas Eestit vastandumine selle pärast, kas lõplikult ära kukkunud Koonderakonna asemele võtab võimu Keskerakond või demokraatlik kolmikliit (Isamaa, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid). 2003. aasta valimiste põhiküsimuseks konstrueerisid Res Publica poliittehnoloogid kõva käega uustulnukate vastandumise kõigile vanadele erakondadele.
2007. aastal võitsid Reformierakonna poliittehnoloogid, kes tekitasid valimiste võtmeküsimuseks pronkssõduri teisaldamise ehk lõid teadlikult Eestis enneolematult tugeva rahvusliku polariseerumise. Sellise valimiskampaania tulemuseks olid seni esimesed ja loodetavasti ka viimased tänavarahutused ning valus tagasilöök Eesti rahvusvaheliselt heale nimele.
Valimised nagu hällilaul
Eelnevate valimiste kirgede taustal mõjub tänavune valimiskampaania nagu uinutav hällilaul.
Kindlasti ei ole enneolematult uimane ja ühtse tähelepanu keskmeta valimiskampaania juhuslik. Eelkõige on kampaania uimane tänu Reformierakonnale ja Keskerakonnale. Reformierakond enam ei taha ja Keskerakond enam ei suuda sõjakat valimiskampaaniat teha.
Kuna kõik küsitlused näitavad juba pikka aega Reformierakonnale turvalist edumaad konkurentide ees, siis võtsidki oravad seekord oma valimisstrateegiaks edu hoidmise. Seetõttu lubavadki nad riigitüüri täpselt samal kursil hoida ning väldivad mistahes konflikte, kuigi Reformierakonna poliittehnoloogid on Eestis kõige osavamad neid teadlikult esile kutsuma.
Keskerakond pole valimistel olnud kunagi nii väsinud ja sisutu nagu tänavu. Savisaar rajas kogu oma valimisstrateegia masu ajal valitsusele vastandumisele, lootes Keskerakonna häälteks muuta elus haiget saanud inimeste rahulolematuse. Paraku sai valitsus masuga kõvasti üle Euroopa keskmise hästi hakkama ning Keskerakonna tülinorimine on vähendanud mitte valitsuse, vaid Keskerakonna enda toetust. Rääkimata sellest, et pankrotiohus erakonna jõuetut valimiskampaaniat poleks üldse, kui selleks ei kasutataks Tallinna maksumaksja raha.
IRL positsioneeris end tänavuses kampaanias Reformierakonna varju. Kõige ilmekamalt toob nende altmineku välja sloganite sisuline kokkulangevus („Võid kindel olla“ ja „Sinu kindel võit“), mis mängib suurema valitsuspartei kasuks. Teisalt on Reformierakonna passiivsus seekord aidanud IRL-i sõnumitel paremini silma paista.
Stressivaba pole hea
Samal põhjusel on selge tähelepanu keskmeta kampaaniast on veidi võitnud sotsiaaldemokraadid, kellele arvamusküsitlused näitavad pärast Keskerakonna ära vajumist vaikset, kuid kindlat tõusu.
Erinevalt 100% suhkruvabast toiduainest pole 100% stressivaba valimiskampaania üldse tervislik. Muidugi võib rõõmustada selle üle, et enam ei ohverdata valimisedu nimel ühiskonna turvalisust ega manipuleerita valijatega nii küüniliselt nagu paaril varasemal korral.
Kahjuks tähendab sisulise mõttevahetuseta möödunud valimiskampaania seda, et inimesed ei mõtle Eesti jaoks strateegiliselt olulisi arengusuundi läbi. Valimiste eelne aeg aga just selleks ju ongi, et teadvustada erinevate ühiskonnarühmade vahelised arusaamad, mida kehastavad erakonnad.
Pärast tänavust valimiskampaaniat hakkavad mõned parteid moodustama järgmist valitsust, aga küsimusele, miks nad seda või teist teevad, hakkavad valijad tänu uimasele valimiskampaaniale mõtlema alles siis, kui oma volitus riiklike otsuste tegemiseks on järgmiseks neljaks aastaks juba käest antud.
Subscribe to:
Posts (Atom)
