Hea uudis on see, et vähemalt sajandivahetusest saati on siinmail igal avalikul esinejal kombeks rääkida, kui tähtis ja oluline on kodanikuühiskonna arendamine. Halb uudis on see, et õõnsate üleskutsete ja kümnete ametlike programmiliste dokumentide abil ei ole kodanikuühiskond ikka veel jalgu päris alla võtnud. „Teeme ära!” ja mõni teine sama tüüpi ettevõtmine on meie kodanikuühiskonna arengus kahjuks mitte reegel, vaid seda kinnitav erand.
Minakeskne Eesti
Kui võrdleme minakeskse maailmapildi poolest tuntud Eestit ühistunnet väärtustavate Põhjamaadega, siis näitavad numbrid halastamatult, et kui näiteks tavaline norralane on kahe mittetulundusühingu liige, siis eestlastest osaleb pidevalt ühistegemistes vaid iga neljas või viies.
Muuhulgas näitab Eesti kodanikuühiskonna nõrkust asjaolu, et selle valdkonna tähistamiseks pole meil tänini üldarusaadavaid mõisteid. Eespool kasutatud sõna „mittetulundusühing” on ammuilma seadustes põlistatud, kuid ilmselgelt eesti keele kasutajas arusaamatust tekitav mõiste. Samamoodi tekitab mõiste „kodanikuühiskond” inimestes pigem segadust kui selgust. Äsja president Toomas Hendrik Ilvese välja hüütud sõnavõistlusel otsitakse muuhulgas vastet lähedase tähendusega kohmakale mõistele „kolmas sektor”, mille puhul sõnavõistluse korraldajad selgitavad: „Kolmandale sektorile lähedane mõiste on kodanikuühiskond, tõhus kolmas sektor on tugeva kodanikuühiskonna eeldusi.”
Kui juba kahekümne aasta pikkusest praktikast hoolimata pole välja kujunenud üldarusaadavat sõnakasutust, siis näitab see kodanikuühiskonna ja sellega seotud nähtuste nõrka tajutuvast ühiskonnas.
Doonorite vahva vennaskond
Õnneks on eeskujuks võimalik tuua üks valdkond, kus kodanikuühiskond on Eestis kenasti jalule tõusnud. Seda mitte ühekordseks suureks aktsiooniks, vaid aastast aastasse toimivaks ühistegevuseks. Ja seda mitte tänu nõukaaegsest tegevusest lähtuvale inertsile, vaid selle katkestamise kiuste. Eestis elab suur ja vahva vennaskond, keda on nii palju, et ühistele suvepäevadele nad ära ei mahuks. Neid inimesi oli eelmisel aastal peaaegu 35 000, aga kummalisel kombel ei tunta ega teata neist eriti palju.
See tundmatus on seda kummalisem, et igal aastal vajab nende abi ligi 17 000 inimest, kes kannatavad raskete krooniliste haiguste käes või on sattunud ränga õnnetuse ohvriks. Arvasite juba ise kindlasti ära, et sellesse vahvasse 35 000-liikmelisse vennaskonda kuuluvad inimesed, kes käivad vähemalt kord aastas verd andmas. Ent selle vennaskonna teke on olnud pikk ja vaevaline ning arenguruumi on meil samuti küll ja veel.
Mullu sügisel uuris Eurobaromeeter Euroopa Liidu 27 liikmesriigi elanike käest, kui paljud neist on verd loovutanud. Kui euroliidus keskmiselt on doonoriks olnud 37% elanikest, siis Eestis on verd loovutanud 47% inimestest, mis annab meile selles edetabelis auväärse 7. koha. Austria doonorite arv (66%) on meile püüdmatus kauguses, aga Prantsusmaa (52%), Kreeka (51%) ja Läti (48%) juba päris käeulatuses.
Paraku on eurobaromeetri andmetel Rootsis verd loovutanud vaid 30% elanikest, ometi on seal praegu doonoreid rohkem kui meil. Vastuolu numbrites on vaid näiline, sest meil on palju inimesi, kes on kunagi verd loovutanud, kuid sellest ammu loobunud. Püsivalt loovutab verd vaid iga viies doonorite registrisse kantud inimene. Nii olemegi olukorras, kus maailma tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast, kuid Eestis oli doonorite arv mullu 2,63% elanikkonnast.
Käsust kodanike oma tahteni
Doonorluses tekkinud probleemid kirjeldavad minu meelest üldistusjõuliselt neid hädasid, mis meie kodanikuühiskonna teket takistavad. Nõukaajal oli millegi tasuta ja näiliselt ainult aitäh-sõna eest tegemine naeruväärne, sest igasugu laupäevakud ja šeflused olid sisuliselt pealesunnitud. Ehtsat koostegemise rõõmu pakkusid vaid muinsus- ja looduskaitse ning veel mõned üksikud valdkonnad.
Niisamuti käis nõukaajal doonorluse käsi, sest doonoritele maksti vereloovutuse eest, kuid üheksakümnendatel aastatel sellest loobuti, et tagada doonorivere ohutus. Seega jäid ja hakkasid pärast murrangulist muutust doonoriks ainult need, kes teevad seda missioonitundest.
Aga pole halba ilma heata. Sel sajandil eristuvad Eesti doonorid oma Euroopa mõttekaaslastest selle poolest, et enamik neist on nooremad kui 35 aastat ehk teisisõnu on vanema põlvkonna doonorite kõrvale kasvanud võimas noor seltskond. Need inimesed tulevad verekeskustesse omast ajast ja vabast tahtest, et loovutada 450 milliliitrit verd. Tulijad on head Eesti kodanikud, sest neid kannustab soov mitte riigilt midagi saada, vaid hoopis vajadus ise ühiskonnale vajalik olla. Tean näiteks üht paljulapselist ema, kelle enesetunnet häirib tõsiselt, et europealinna alalise elanikuna on tema veri oodatud mitte Tallinnas, vaid uues kodulinnas.
Riigi panus on olnud kasin
Oluline on rõhutada, et doonorluse arengut on eelkõige vedanud meie neli verekeskust Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel. Riigi panus on sotsiaalministeeriumi tasandil olnud kahetsusväärselt kasin.
Jõudumööda on doonorluse arengule kaasa aidanud Eesti doonorite selts, mis on viimastel aastatel toetanud verekeskusi suviste reklaamikampaaniatega ning avab just sel nädalal Facebookis doonorite ja meie sõprade kogukonna. Juba aastaid on Orkutis tegutsenud 10 000 liikmega doonorite kommuun, mille käivitas omast heast tahtest Veiko Karu.
Põhiliselt on doonorite arv viimastel aastatel kasvanud aga tänu sellele, et inimesed on ise tundnud vajadust kaasinimesi aidata ning käituda vastutustundlike kodanikena. Doonorlus on hea näide sellest, kuidas kodanikuühiskond kasvab inimeste enda tahtel alt üles, mitte programmdokumentide toel ülevalt alla.
Lõpetuseks soovitan lisaks püsidoonoritele, keda on Õpetajate Lehe lugejate seas kindlasti palju, ka teistel vaadata leheküljel http://www.verekeskus.ee, kus ja kes verd andma on oodatud. Tulge ise ja tooge ka oma sõbrad verd andma, sest nii aitate abivajajaid ja saate ise hea enesetunde.
See lugu ilmus tänases Õpetajate Lehes.
10.9.10
7.9.10
Taskuvargus ja meie maksupoliitika
Üks hea tuttav varastati Hispaanias päise päeva ajal paljaks nii, et ei tema ega tema kõrval seisnud sõbrad ei saanud asjast enne aru, kui varas oli juba kangialusesse kadunud. Varga tehnika oli lihtne, aga efektiivne: ühe käega vehkis ta kolme eestlase nina all lilleõiega, mida ta justkui müüa pakkus. Samal ajal, kui ta koondas meeste tähelepanu ühele käele, avas ta teisega märkamatult vöökoti ja tegi selle tühjaks.
Millegipärast meenus mulle see varguslugu, kui Andrus Ansip lubas äsja Postimehe intervjuus pärast järgmisi valimisi alandada tulumaksu määra 18 protsendini. Taganemata seejuures poole sõnagagi eelarve tasakaalu viimise lubadusest ning selgitamata, mille arvelt saamata jääv tulu riigieelarves kaetakse.
Kahjuks on Eestis olnud halvaks tavaks, et valimiste eel sõidetakse maksupoliitika seljas nii, et valija tähelepanu koondatakse ühele üksikule lubadusele ning samal ajal tehakse tema taskud muude maksupoliitiliste vahenditega tühjaks.
On ju Reformierakond on mitu korda järjest lubanud vähendada tulumaksumäära ja sellega valijate südame võitnud. Ometi oli enne 2007. aasta valimisi Eesti maksukoormus veidi üle 30% SKT-st, nüüd meie üldine maksukoormus ligi 35%. Maksukoormuse hüppelisest tõusust hoolimata elab Eesti ühiskondlikus teadvuses paremparteide mantrana korrutatud arusaam, et oleme madalate maksudega maa ning meil lähebki seda paremini, mida madalamaks meie tulumaksukoormus väheneb.
Paraku on tõsiasi see, et maksupoliitika on iga rahva jaoks nagu tööriistakast. Tõsist maksupoliitikat tehes tuleb kasutada erinevaid tööriistu, sest ainult haamriga vehkides maja ei ehita. Maksupoliitikat tuleb vaadata tervikuna, mitte keskenduda ainult tulumaksumäärale.
Tänu masule me teame, et meie riigieelarve sai kõige valusama põntsu seetõttu, et see sõltus kõige rohkem tarbimisest ehk käibemaksust. Aga näib, et vähemalt peaminister pole sellest midagi õppinud, suurendades tulumaksu määra alandamisega ning käibemaksu määra 2-protsendilise tõstmisega kõige väiksema sissetulekuga inimeste arvelt riigieelarve sõltuvust käibemaksu laekumisest veelgi.
Valimiseelses maksudebatis on mõistlik rääkida terviklahendustest, kuigi need on telereklaamis näitamiseks liiga keerulised, erinevalt ühest ainsast tulumaksumäära numbrist.
Toon vaid ühe näite maksupoliitikas tegelikult toimivast ühendatud anumate põhimõttest. 2005. aastal teatas Ansip valitsuse pressikonverentsil võidukalt, et teeb töötuskindlustuse maksemäära 0,9 protsendini alandades suure kingituse nii tööandjatele kui töötajatele. Vähe sellest, Reformierakonna esimees nimetas töötukassasse headel aegadel kogunevat raha selliseks, mida „riigil kindlasti ei lähe vaja“ ning valitsuse toonane töötuskindlustusmaksumäära alandamine aitas veelgi kaasa majandusmulli ja laenuralli paisumisele.
Tagantjärele tarkusega, mis teadupärast on täppisteadus, teame me kõik, et töötukassa reservid olid hästi hoitud ja tulusad, aga masu oleks need tööpuuduse hüppelise kasvu tõttu kohe ära söönud. Töötukassas tekkinud rahapuudusele reageerisid Reformierakond ja IRL nii, et kuna tulumaksumäära tõstmine oli nende jaoks valijatele antud lubaduste tõttu tabu, siis virutati töötuskindlustuse maksemäär masu ajal 0,9 protsendilt 4,2 protsendi peale.
Hoolimata sellest, et ettevõtetele oli maksumäära järsk tõus masu ajal eriti valus. Kõige jaburam on see, et töötukassa on hoolimata suurest tööpuudusest mitte miinuses, nagu igal pool mujal Euroopas, vaid teenib tänu ülikõrgele maksumäärale sel aastal vaat et miljardi kroonise tulu.
Teisisõnu toimis parempoolne valitsus olles oma valimislubaduste pantvang vastu tervemõistuslikku loogikat, mille kohaselt headel aegadel kogutakse töötukassasse reserve ja halbadel aegadel lastakse need käiku. Selle asemel tehti töötuskindlustusmaksust vahend, mille abiga tagada eurole üleminekuks vajalik riigieelarve tasakaal ega kasutata ettevõtetelt ja töötajatelt laekuvat raha töötute ja firmade heaks.
Selles olukorras on ainuvõimalik lahendus töötuskindlustuse maksu määra vähendamine, vähendades nii ettevõtjate maksukoormust ja suurendades töötajate tulusid. Eelnevaga lahutamatus seoses on vaja ühiskondlikku kokkulepet ses osas, kuidas muuta vastutustundliku eelarvepoliitika huvides, mida sotsiaaldemokraadid mäletatavasti Ivari Padari rahandusministriks olles igati kaitsesid, tulumaksumäära või kaaluda astmelise tulumaksu kehtestamist.
Tahaks loota võib, et seekordne valimiskampaania keskendub maksupoliitikas tegelikele ja terviklikule probleemide, aga karta on, et välja tuleb nii, nagu alati.
See lugu ilmus tänases Äripäevas, kahjuks on toimetatud variandis ekslikult viide Ansipi äsjasele intervjuule Postimehes ajamäärusega "pärast valimisi". Pidasin silmas ikka peaministri eelmisel nädalal ilmunud intervjuud, mitte 2007. aastal antud lubadusi.
Millegipärast meenus mulle see varguslugu, kui Andrus Ansip lubas äsja Postimehe intervjuus pärast järgmisi valimisi alandada tulumaksu määra 18 protsendini. Taganemata seejuures poole sõnagagi eelarve tasakaalu viimise lubadusest ning selgitamata, mille arvelt saamata jääv tulu riigieelarves kaetakse.
Kahjuks on Eestis olnud halvaks tavaks, et valimiste eel sõidetakse maksupoliitika seljas nii, et valija tähelepanu koondatakse ühele üksikule lubadusele ning samal ajal tehakse tema taskud muude maksupoliitiliste vahenditega tühjaks.
On ju Reformierakond on mitu korda järjest lubanud vähendada tulumaksumäära ja sellega valijate südame võitnud. Ometi oli enne 2007. aasta valimisi Eesti maksukoormus veidi üle 30% SKT-st, nüüd meie üldine maksukoormus ligi 35%. Maksukoormuse hüppelisest tõusust hoolimata elab Eesti ühiskondlikus teadvuses paremparteide mantrana korrutatud arusaam, et oleme madalate maksudega maa ning meil lähebki seda paremini, mida madalamaks meie tulumaksukoormus väheneb.
Paraku on tõsiasi see, et maksupoliitika on iga rahva jaoks nagu tööriistakast. Tõsist maksupoliitikat tehes tuleb kasutada erinevaid tööriistu, sest ainult haamriga vehkides maja ei ehita. Maksupoliitikat tuleb vaadata tervikuna, mitte keskenduda ainult tulumaksumäärale.
Tänu masule me teame, et meie riigieelarve sai kõige valusama põntsu seetõttu, et see sõltus kõige rohkem tarbimisest ehk käibemaksust. Aga näib, et vähemalt peaminister pole sellest midagi õppinud, suurendades tulumaksu määra alandamisega ning käibemaksu määra 2-protsendilise tõstmisega kõige väiksema sissetulekuga inimeste arvelt riigieelarve sõltuvust käibemaksu laekumisest veelgi.
Valimiseelses maksudebatis on mõistlik rääkida terviklahendustest, kuigi need on telereklaamis näitamiseks liiga keerulised, erinevalt ühest ainsast tulumaksumäära numbrist.
Toon vaid ühe näite maksupoliitikas tegelikult toimivast ühendatud anumate põhimõttest. 2005. aastal teatas Ansip valitsuse pressikonverentsil võidukalt, et teeb töötuskindlustuse maksemäära 0,9 protsendini alandades suure kingituse nii tööandjatele kui töötajatele. Vähe sellest, Reformierakonna esimees nimetas töötukassasse headel aegadel kogunevat raha selliseks, mida „riigil kindlasti ei lähe vaja“ ning valitsuse toonane töötuskindlustusmaksumäära alandamine aitas veelgi kaasa majandusmulli ja laenuralli paisumisele.
Tagantjärele tarkusega, mis teadupärast on täppisteadus, teame me kõik, et töötukassa reservid olid hästi hoitud ja tulusad, aga masu oleks need tööpuuduse hüppelise kasvu tõttu kohe ära söönud. Töötukassas tekkinud rahapuudusele reageerisid Reformierakond ja IRL nii, et kuna tulumaksumäära tõstmine oli nende jaoks valijatele antud lubaduste tõttu tabu, siis virutati töötuskindlustuse maksemäär masu ajal 0,9 protsendilt 4,2 protsendi peale.
Hoolimata sellest, et ettevõtetele oli maksumäära järsk tõus masu ajal eriti valus. Kõige jaburam on see, et töötukassa on hoolimata suurest tööpuudusest mitte miinuses, nagu igal pool mujal Euroopas, vaid teenib tänu ülikõrgele maksumäärale sel aastal vaat et miljardi kroonise tulu.
Teisisõnu toimis parempoolne valitsus olles oma valimislubaduste pantvang vastu tervemõistuslikku loogikat, mille kohaselt headel aegadel kogutakse töötukassasse reserve ja halbadel aegadel lastakse need käiku. Selle asemel tehti töötuskindlustusmaksust vahend, mille abiga tagada eurole üleminekuks vajalik riigieelarve tasakaal ega kasutata ettevõtetelt ja töötajatelt laekuvat raha töötute ja firmade heaks.
Selles olukorras on ainuvõimalik lahendus töötuskindlustuse maksu määra vähendamine, vähendades nii ettevõtjate maksukoormust ja suurendades töötajate tulusid. Eelnevaga lahutamatus seoses on vaja ühiskondlikku kokkulepet ses osas, kuidas muuta vastutustundliku eelarvepoliitika huvides, mida sotsiaaldemokraadid mäletatavasti Ivari Padari rahandusministriks olles igati kaitsesid, tulumaksumäära või kaaluda astmelise tulumaksu kehtestamist.
Tahaks loota võib, et seekordne valimiskampaania keskendub maksupoliitikas tegelikele ja terviklikule probleemide, aga karta on, et välja tuleb nii, nagu alati.
See lugu ilmus tänases Äripäevas, kahjuks on toimetatud variandis ekslikult viide Ansipi äsjasele intervjuule Postimehes ajamäärusega "pärast valimisi". Pidasin silmas ikka peaministri eelmisel nädalal ilmunud intervjuud, mitte 2007. aastal antud lubadusi.
4.9.10
Doonorite arv suurenes suvel hoolimata ebatavaliselt kuumast ilmast
Eesti Doonorite Seltsi andmetel suurenes tänavu juulis ja augustis hoolimata ebatavaliselt kuumast ilmast doonorite arv 5,3 protsenti, kui mullu loovutas puhkuse ajal verd 9108 inimest, siis tänavu 9594.
Juuli alguses vajas kuumalaine tõttu lühiajaliselt tavalisest rohkem patsiente verekomponente ning verevarud vähenesid ohtlikult väikeseks. Õnneks jagus ka ilusate puhkuseilmade ajal piisavalt doonoreid ning verevarud taastusid kiiresti.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuses loovutas tänavu juulis-augustis verd 5311inimest, Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuses 2772, Pärnu Haigla veretalituses 1002 ning Ida-Viru Keskhaigla vereteenistuses Kohtla-Järvel 509 inimest.
Eesti Doonorite Selts viis tänavu meediasponsorite ajalehtede Postimees, Õhtuleht, Eesti Rahvusringhäälingu raadiokanalite, Ajakirjade Kirjastuse ning ajakirja „Kodu ja aed“ neljandat korda läbi sotsiaalkampaania, mis kutsus inimesi puhkuse ajal verd loovutama. Sotsiaalreklaamikampaaniat toetas ka Hasartmängumaksu nõukogu.
Täname kõiki meediakanaleid abi eest, sest nende abi doonorite arvu suurendamisel oli hindamatu!
2009. aastal loovutas Eestis verd 35 251 doonorit kokku 57 503 korral, Eesti haiglates sai mullu erinevate verekomponentide ülekandeid 17 000 patsienti. Viimastel aastatel on doonorite arv pidevalt suurenenud, kuid sellest hoolimata oli mullu Eestis 2,63% rahvastikust doonoreid, ehkki Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema vähemalt 4% elanikkonnast.
Juuli alguses vajas kuumalaine tõttu lühiajaliselt tavalisest rohkem patsiente verekomponente ning verevarud vähenesid ohtlikult väikeseks. Õnneks jagus ka ilusate puhkuseilmade ajal piisavalt doonoreid ning verevarud taastusid kiiresti.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuses loovutas tänavu juulis-augustis verd 5311inimest, Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuses 2772, Pärnu Haigla veretalituses 1002 ning Ida-Viru Keskhaigla vereteenistuses Kohtla-Järvel 509 inimest.
Eesti Doonorite Selts viis tänavu meediasponsorite ajalehtede Postimees, Õhtuleht, Eesti Rahvusringhäälingu raadiokanalite, Ajakirjade Kirjastuse ning ajakirja „Kodu ja aed“ neljandat korda läbi sotsiaalkampaania, mis kutsus inimesi puhkuse ajal verd loovutama. Sotsiaalreklaamikampaaniat toetas ka Hasartmängumaksu nõukogu.
Täname kõiki meediakanaleid abi eest, sest nende abi doonorite arvu suurendamisel oli hindamatu!
2009. aastal loovutas Eestis verd 35 251 doonorit kokku 57 503 korral, Eesti haiglates sai mullu erinevate verekomponentide ülekandeid 17 000 patsienti. Viimastel aastatel on doonorite arv pidevalt suurenenud, kuid sellest hoolimata oli mullu Eestis 2,63% rahvastikust doonoreid, ehkki Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema vähemalt 4% elanikkonnast.
20.8.10
Riigikogu nuhtles korvpalliväljakul linnapäid
Riigikogu korvpallimeeskond alistas Valge Daami päevadel paarisajapealise Haapsalu publiku eest 61:31 Eesti linnapeade meeskonna, mida juhtis mudalinna meer Urmas Sukles.
Meie parimaks mängijaks valis publik Jüri Ratase, keda toetas kõvasti sotsiaalminister Hanno Pevkur. Suurüllatuse valmistas maratonimehena tuntud Lauri Luik, kes esimest korda Riigikogu eest väljakule tulles viskas esimese poolaja viimasel sekundil sisse hullu kolmese oma väljakupoolelt.
Kuigi Riigikogu on iga-aastases mõõduvõtus linnapeadega taga 5:6, on selle Riigikogu koosseisu ajal on võidetud kõik 4 mängu. Tänavu Keilast Haapsalusse kolinud kohtumisel oli linnapeade meeskonna koosseis küll eelmise aastaga võrreldes tugevnenud (väljakule tulid uute tegijatena Kunda, Pärnu, Kiviõli linnapead), ometi ei päästnud see omavalitsusjuhte kindlast kaotusest.
Meie parimaks mängijaks valis publik Jüri Ratase, keda toetas kõvasti sotsiaalminister Hanno Pevkur. Suurüllatuse valmistas maratonimehena tuntud Lauri Luik, kes esimest korda Riigikogu eest väljakule tulles viskas esimese poolaja viimasel sekundil sisse hullu kolmese oma väljakupoolelt.
Kuigi Riigikogu on iga-aastases mõõduvõtus linnapeadega taga 5:6, on selle Riigikogu koosseisu ajal on võidetud kõik 4 mängu. Tänavu Keilast Haapsalusse kolinud kohtumisel oli linnapeade meeskonna koosseis küll eelmise aastaga võrreldes tugevnenud (väljakule tulid uute tegijatena Kunda, Pärnu, Kiviõli linnapead), ometi ei päästnud see omavalitsusjuhte kindlast kaotusest.
19.8.10
Must algus Riigikogu hooajale
Kuigi Riigikogu korvpallimeeskonda tugevdasid eile Kammeri kooli uue võimla avamisel Tartumaal koguni kaks ministrit - Hanno Pevkur ja Tõnis Lukas - tuli meil hooaja avamängus Eesti koolijuhtide koondisega vastu võtta valus kaotus 66:73.
Kaotus oli seda valusam, et poolaja suutsime võita 38:36. Meie mängu rikkus tuntavalt teise poolaja alguseks saali jõudnud Kanal 2 kaamera, mis lagundas meeskonnamängu ja andis vastastele 10:0 vahespurdi. Lõpus oli meil veel võimalus mäng ära võtta, aga vastaste liider, endine BC Baltika mängujuht ja praegune Pärnu korvpalli vedaja Mait Käbin hoidis oma tiimi edu kindlalt. Teda toetasid kõvasti Hannes Vald Juurust, Eero Metsvahi Raudnalt ja Eero Rebane Pärnu-Jaagupist.
Riigikogu tiimi liider oli tavakohaselt Jüri Ratas 34 silmaga. Kahjuks kumas meie mängust läbi see, et suvel polnud keegi palli käes hoidnud ning visketabavus oli masendavalt vilets ja pallikaotusi tuli süle ja seljaga.
Kuigi kaotuse üle oli kurb meel, rõõmustasid meid Kammeri õpiraskustega laste kooli uued ligi 40 miljonit krooni maksnud hooned ja sisustus. Lisaks uuele võimlale saavad Kammeri sadakond last endale uue tööõpetuse maja ning uhkelt renoveeritud klassid ja õpilaskodu. Kooli iseloomustamiseks niipalju, et direktori sõnutsi pärinevad paljud nende lapsed sellistest kodudest, et pärast nädalavahetust teavad sööklatädid juba arvestada sellega, et portsud peavad olema tavalisest suuremad.
Treenimiseks pole meil kahjuks üldse aega, sest juba homme tähistame Riigikogu meeskonnaga taasiseseisvumispäeva Haapsalus, mängides Eesti linnajuhtide koondisega, mida juhib Haapsalu linnapea Urmas Sukles.
Kaotus oli seda valusam, et poolaja suutsime võita 38:36. Meie mängu rikkus tuntavalt teise poolaja alguseks saali jõudnud Kanal 2 kaamera, mis lagundas meeskonnamängu ja andis vastastele 10:0 vahespurdi. Lõpus oli meil veel võimalus mäng ära võtta, aga vastaste liider, endine BC Baltika mängujuht ja praegune Pärnu korvpalli vedaja Mait Käbin hoidis oma tiimi edu kindlalt. Teda toetasid kõvasti Hannes Vald Juurust, Eero Metsvahi Raudnalt ja Eero Rebane Pärnu-Jaagupist.
Riigikogu tiimi liider oli tavakohaselt Jüri Ratas 34 silmaga. Kahjuks kumas meie mängust läbi see, et suvel polnud keegi palli käes hoidnud ning visketabavus oli masendavalt vilets ja pallikaotusi tuli süle ja seljaga.
Kuigi kaotuse üle oli kurb meel, rõõmustasid meid Kammeri õpiraskustega laste kooli uued ligi 40 miljonit krooni maksnud hooned ja sisustus. Lisaks uuele võimlale saavad Kammeri sadakond last endale uue tööõpetuse maja ning uhkelt renoveeritud klassid ja õpilaskodu. Kooli iseloomustamiseks niipalju, et direktori sõnutsi pärinevad paljud nende lapsed sellistest kodudest, et pärast nädalavahetust teavad sööklatädid juba arvestada sellega, et portsud peavad olema tavalisest suuremad.
Treenimiseks pole meil kahjuks üldse aega, sest juba homme tähistame Riigikogu meeskonnaga taasiseseisvumispäeva Haapsalus, mängides Eesti linnajuhtide koondisega, mida juhib Haapsalu linnapea Urmas Sukles.
11.8.10
Rahva hääl ja raha hääl Rakveres
Olen Tartus õppides ja Tallinnas töötades alati uhkusega rõhutanud, et olen pärit Rakverest. Olen seda alati teinud kindla teadmisega, et esimesed 18 eluaastat minu kodulinnaks olnud koht jätab kultuuritasemelt ja elukvaliteedilt enamuse Eesti linnu kaugele selja taha.
Üks ja oluline osa Rakvere eelistest on olnud siinne poliitiline kultuur, mis on taganud linna ühtlase elanikesõbraliku arengu ning viimastel aastatel masust hoolimata ka tugeva rahandusliku tervise. Erinevalt näiteks palju suuremast ja paremate eeldustega Pärnust, mil kaelas hiigelvõlad ning mille juhte veel hiljuti räsisid kaitsepolitsei algatatud korruptsioonisüüdistused. Või erinevalt Otepääst, kus linnavalitsust iga aasta-kahe tagant otsitud ettekäänetel, aga tegelikult mõne ärirühmituse huvides volikogu liikmete kohti üles ostes ringi mängitakse.
Hea poliitiline kultuur väljendub selles, et võimuolijad paneb paika valijate, mitte parteikontorite tagatoas skeemitavate poliittehnoloogide tahe. Rakveres on seni alati linnavalitsust moodustades arvestatud valijate tahet ning valimistevahelisel ajal pole võimu kordagi ringi mängitud, ehkki see on halvaks tavaks olnud paljudes teistes linnades.
Kahjuks on need ajad Rakveres nüüd möödas. Üks mu hea kolleeg Lõuna-Eestist, kellega üksteist aeg-ajalt päritolu pärast aasime, itsitas paar päeva tagasi kokku saades: „Kuidas see Tammsaare kirjutaski? Litsid mehed, need Vallimäe mehed. Oli ju nii?“
Muidugi viitas ta sellele, et vähem kui aasta töötanud Rakvere linnavalitsus, millele linlastel midagi ette heita pole, vahetatakse pärast Roman Kusma ja Neeme-Jaak Paabu ülejooksmist sotsiaaldemokraatide fraktsioonist Reformierakonna fraktsiooni välja niikuinii. Ilmselt ei saanud enamus rakverlasi isegi Virumaa Teatajat lugedes veel nädal tagasi asjade käigust aru, sest nende jaoks on sellised tagatoa mängud uued ja võõrad. Aga Tallinna parteikontorites oli kohe selge, et Reformierakond on Rakveres kaks volikogu liiget üles ostnud, et enne Riigikogu valimisi võimule pääseda.
Mäletatavasti võitsid sotsiaaldemokraadid Rakveres valimised ning Rannar Vassiljevist sai täie õigusega linlaste enamuse tahtel linnapea. Et linnapeale ega kogu linnavalitsusele pole midagi ette heita, tullakse ilmselt välja umbusaldusavaldusega, kus on mõned sulepeast imetud etteheited, mis on ettekäändeks sotsiaaldemokraatide võimult minema löömisele ning asendamisele reformikatega.
Asjaosalised ise looritavad toimuvat ise kindlasti jutuga, milles rõhutatakse üllaid aateid ja ootamatult saabunud ilmavaatelist meelemuutust. Tõde on paraku palju vastikum ja toon vaid ühe näite Toompealt. Hiljuti ühines Riigikogus Reformierakonnaga Arnold Rüütli ja Villu Reiljani parem käsi Tarmo Mänd Rahvaliidust ning põhjendas vanade võitluskaaslaste reetmist maailmavaate muutumisega. Tegelikult oli Reformierakonnal Mändi vaja selleks, et kindlustada valitsusele Riigikogu enamust tagav 51 hääl, Männil oli Reformierakonda vaja, et tagada endale soe koht ka järgmises Riigikogu koosseisus ja väikse avansina kohe ühe riigiettevõtte nõukogus.
Reformierakond tegutseb Lääne-Virumaal täpselt samasuguse põhimõtte (või õigemini põhimõttelageduse) järgi: soe koht sulle, sinu hääled parteile. Einar Velbaum ponnistas hea mitu aastat Keskerakonna ridades ärist poliitikasse, aga loopis ikka ja jälle valimistel raha tuulde, sest valijate hääli pole võimalik lihtsalt oma näopildiga makaronipaki eest osta. Kuna Reformierakond vajab pärast Kristiina Ojulandi lahkumist europarlamenti Lääne-Virumaal uut jõudu, siis pakuti Velbaumile kaupa: tuled meile, saad maavanemaks ning pead maakonna juhina Riigikogu valimistel meile korralikud hääled tooma.
Nüüd tugevdab Reformierakond sama võttega valimisnimekirja Rakvere linnas, kus Reformierakond murrab ülejooksikute Kusma ja Paabu abiga end võimule tagasi. Võimul olles on nende liidritel lihtsam järgmise aasta märtsis Riigikogu valimistel erakonnale hääli püüda kui opositsioonis istudes. Seepärast on tehtud diil, mille sisu saab kindlasti avalikuks aasta-paari pärast, kui mõnele ärilistes raskustes ülejooksiku firmale annab riik EASi kaudu toetust või mõne riigile kuuluva ettevõtte kaudu kasuliku lepingu.
Kuidas sellist käitumist hinnata? Sõnale „ülejooksik“ annab Eesti keele seletav sõnaraamat näitelaused, mis kommentaare ei vaja: „Poliitikutest ülejooksikud vahetavad erakondi ja vaateid. Mõisasundijaid põlati kui ülejooksikuid, oma rahva reetjaid.“
Valijad ei saatnud Kusmat ega Paapu Rakvere volikokku selleks, et nad oma volikogu koha kasuliku pakkumise kaubaks teeksid vastu, vaid sotsiaaldemokraatlike põhimõtete järgmiseks ja valimislubaduste täitmiseks. Rääkimata sellest, et volikogu koha tõid neile oma häältega kogu sotside nimekiri eesotsas Rannar Vassiljevi ja Indrek Saarega.
Kuna vanad hea poliitilise kultuuri ajad hakkavad Rakveres mööda saama, siis tähendab see seda, et Rakvere inimeste tahe maksab palju vähem. Pärast seda, kui nemad on valimistel oma sõna öelnud, käib nende tahtest üle parteikontorite tagatubade võim, mis muudab raha häälega rahva häält.
P.S. See lugu ilmus tänases Virumaa Teatajas.
Üks ja oluline osa Rakvere eelistest on olnud siinne poliitiline kultuur, mis on taganud linna ühtlase elanikesõbraliku arengu ning viimastel aastatel masust hoolimata ka tugeva rahandusliku tervise. Erinevalt näiteks palju suuremast ja paremate eeldustega Pärnust, mil kaelas hiigelvõlad ning mille juhte veel hiljuti räsisid kaitsepolitsei algatatud korruptsioonisüüdistused. Või erinevalt Otepääst, kus linnavalitsust iga aasta-kahe tagant otsitud ettekäänetel, aga tegelikult mõne ärirühmituse huvides volikogu liikmete kohti üles ostes ringi mängitakse.
Hea poliitiline kultuur väljendub selles, et võimuolijad paneb paika valijate, mitte parteikontorite tagatoas skeemitavate poliittehnoloogide tahe. Rakveres on seni alati linnavalitsust moodustades arvestatud valijate tahet ning valimistevahelisel ajal pole võimu kordagi ringi mängitud, ehkki see on halvaks tavaks olnud paljudes teistes linnades.
Kahjuks on need ajad Rakveres nüüd möödas. Üks mu hea kolleeg Lõuna-Eestist, kellega üksteist aeg-ajalt päritolu pärast aasime, itsitas paar päeva tagasi kokku saades: „Kuidas see Tammsaare kirjutaski? Litsid mehed, need Vallimäe mehed. Oli ju nii?“
Muidugi viitas ta sellele, et vähem kui aasta töötanud Rakvere linnavalitsus, millele linlastel midagi ette heita pole, vahetatakse pärast Roman Kusma ja Neeme-Jaak Paabu ülejooksmist sotsiaaldemokraatide fraktsioonist Reformierakonna fraktsiooni välja niikuinii. Ilmselt ei saanud enamus rakverlasi isegi Virumaa Teatajat lugedes veel nädal tagasi asjade käigust aru, sest nende jaoks on sellised tagatoa mängud uued ja võõrad. Aga Tallinna parteikontorites oli kohe selge, et Reformierakond on Rakveres kaks volikogu liiget üles ostnud, et enne Riigikogu valimisi võimule pääseda.
Mäletatavasti võitsid sotsiaaldemokraadid Rakveres valimised ning Rannar Vassiljevist sai täie õigusega linlaste enamuse tahtel linnapea. Et linnapeale ega kogu linnavalitsusele pole midagi ette heita, tullakse ilmselt välja umbusaldusavaldusega, kus on mõned sulepeast imetud etteheited, mis on ettekäändeks sotsiaaldemokraatide võimult minema löömisele ning asendamisele reformikatega.
Asjaosalised ise looritavad toimuvat ise kindlasti jutuga, milles rõhutatakse üllaid aateid ja ootamatult saabunud ilmavaatelist meelemuutust. Tõde on paraku palju vastikum ja toon vaid ühe näite Toompealt. Hiljuti ühines Riigikogus Reformierakonnaga Arnold Rüütli ja Villu Reiljani parem käsi Tarmo Mänd Rahvaliidust ning põhjendas vanade võitluskaaslaste reetmist maailmavaate muutumisega. Tegelikult oli Reformierakonnal Mändi vaja selleks, et kindlustada valitsusele Riigikogu enamust tagav 51 hääl, Männil oli Reformierakonda vaja, et tagada endale soe koht ka järgmises Riigikogu koosseisus ja väikse avansina kohe ühe riigiettevõtte nõukogus.
Reformierakond tegutseb Lääne-Virumaal täpselt samasuguse põhimõtte (või õigemini põhimõttelageduse) järgi: soe koht sulle, sinu hääled parteile. Einar Velbaum ponnistas hea mitu aastat Keskerakonna ridades ärist poliitikasse, aga loopis ikka ja jälle valimistel raha tuulde, sest valijate hääli pole võimalik lihtsalt oma näopildiga makaronipaki eest osta. Kuna Reformierakond vajab pärast Kristiina Ojulandi lahkumist europarlamenti Lääne-Virumaal uut jõudu, siis pakuti Velbaumile kaupa: tuled meile, saad maavanemaks ning pead maakonna juhina Riigikogu valimistel meile korralikud hääled tooma.
Nüüd tugevdab Reformierakond sama võttega valimisnimekirja Rakvere linnas, kus Reformierakond murrab ülejooksikute Kusma ja Paabu abiga end võimule tagasi. Võimul olles on nende liidritel lihtsam järgmise aasta märtsis Riigikogu valimistel erakonnale hääli püüda kui opositsioonis istudes. Seepärast on tehtud diil, mille sisu saab kindlasti avalikuks aasta-paari pärast, kui mõnele ärilistes raskustes ülejooksiku firmale annab riik EASi kaudu toetust või mõne riigile kuuluva ettevõtte kaudu kasuliku lepingu.
Kuidas sellist käitumist hinnata? Sõnale „ülejooksik“ annab Eesti keele seletav sõnaraamat näitelaused, mis kommentaare ei vaja: „Poliitikutest ülejooksikud vahetavad erakondi ja vaateid. Mõisasundijaid põlati kui ülejooksikuid, oma rahva reetjaid.“
Valijad ei saatnud Kusmat ega Paapu Rakvere volikokku selleks, et nad oma volikogu koha kasuliku pakkumise kaubaks teeksid vastu, vaid sotsiaaldemokraatlike põhimõtete järgmiseks ja valimislubaduste täitmiseks. Rääkimata sellest, et volikogu koha tõid neile oma häältega kogu sotside nimekiri eesotsas Rannar Vassiljevi ja Indrek Saarega.
Kuna vanad hea poliitilise kultuuri ajad hakkavad Rakveres mööda saama, siis tähendab see seda, et Rakvere inimeste tahe maksab palju vähem. Pärast seda, kui nemad on valimistel oma sõna öelnud, käib nende tahtest üle parteikontorite tagatubade võim, mis muudab raha häälega rahva häält.
P.S. See lugu ilmus tänases Virumaa Teatajas.
5.8.10
Küsimus Mnemoturniirile president Ilvese sünnipäevast
Esitasin viimases Mnemoturniiris küsimuse meie presidendi sünnipäeva kohta:
President Toomas Hendrik Ilves sündis laupäeval 26. detsembril 1953. aastal. Sel päeval ilmunud ajalehe Rahva Hääl esiküljel tähistati korraga kahte juubelit. Esmalt soovisid NKLP Keskkomitee ja NSV Liidu ministrite nõukogu 60. sünnipäeva puhul kogu südamest pikka eluiga, jõudu ja tervist oma rahva õnneks ja ülemaailmse rahu hüvanguks ühele kogu maailmas tuntud poliitikule. Seejärel kirjeldati koguni neljas uudises ühe Eesti kultuuritegelase 150. sünnipäevale pühendatud sündmusi, mida „koos nõukogude Eesti töötajate, kolhoosnike ja intelligentsiga tähistasid ka kõik nõukogudemaa rahvad“. Kes on need ajaloolised tegelased, kellega samal päeval tähistab president Ilves oma juubeleid?
Targad mehed vastasid küsimuse küll ära, kuid pidasid seda samas väikse auhinna vääriliseks.
Vastus: President Ilves on sündinud samal päeval toonase Hiina Kommunistliku Partei Keskkomitee esimehe Mao Tse-Dungi ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga.
President Toomas Hendrik Ilves sündis laupäeval 26. detsembril 1953. aastal. Sel päeval ilmunud ajalehe Rahva Hääl esiküljel tähistati korraga kahte juubelit. Esmalt soovisid NKLP Keskkomitee ja NSV Liidu ministrite nõukogu 60. sünnipäeva puhul kogu südamest pikka eluiga, jõudu ja tervist oma rahva õnneks ja ülemaailmse rahu hüvanguks ühele kogu maailmas tuntud poliitikule. Seejärel kirjeldati koguni neljas uudises ühe Eesti kultuuritegelase 150. sünnipäevale pühendatud sündmusi, mida „koos nõukogude Eesti töötajate, kolhoosnike ja intelligentsiga tähistasid ka kõik nõukogudemaa rahvad“. Kes on need ajaloolised tegelased, kellega samal päeval tähistab president Ilves oma juubeleid?
Targad mehed vastasid küsimuse küll ära, kuid pidasid seda samas väikse auhinna vääriliseks.
Vastus: President Ilves on sündinud samal päeval toonase Hiina Kommunistliku Partei Keskkomitee esimehe Mao Tse-Dungi ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga.
Subscribe to:
Posts (Atom)
