Soome välisminister Alexander Stubb lõbustas Helsingisse kogunenud NATO tulevikku arutavaid julgeolekuasjatundjaid hea anekdoodiga.
Kunagi pilkas Henry Kissinger eurooplasi küsimusega: millisele telefoninumbrile pean ma helistama, kui mul on vaja teada saada, milline on Euroopa Liidu ühine seisukoht. Nüüd otsustab president Obama proovida, kuidas see kauaigatsetud telefoninumber töötab pärast Herman Van Rompuy nimetamist Euroopa Liidu presidendiks.
Paraku ei arvesta Obama ajavahet ja satub automaatvastaja peale: "Tere õhtust, te olete helistanud Euroopa Liitu, mina olen Herman Van Rompuy. Tänaseks on meie kontor juba suletud. Palun valige üks järgnevatest võimalustest. Kui teid huvitab Prantsusmaa seisukoht, vajutage number üks. Kui teid huvitab Saksamaa seisukoht, vajutage kaks. Kui teid huvitab brittide seisukoht, vajutage kolm. Kui teid huvitab Poola seisukoht..."
Soovitan lugeda kogu Roger Coheni'i artiklit president Obama suhtumisest transatlantilisse koostöösse:
http://www.nytimes.com/2010/03/09/opinion/09iht-edcohen.html?scp=1&sq=stubb&st=Search
10.3.10
9.3.10
Pirita ja Lasnamäe lasteaiad naistepäeval
Kuna sotsiaaldemokraatidel on kena komme viia juba kuuendat aastat 8. märtsil naistepäevakringel kõigisse Tallinna lasteaedadesse, siis väisasin eile viit Pirita ja Lasnamäe lasteaeda.
Lapsevanemana oli väga hea meel näha hästi motiveeritud lasteaiaõpetajaid, kes on kitsikusest hoolimata heatujulised ja tahtmist täis. Nende hoolde võib oma lapse hea alushariduse saamiseks julgesti usaldada ning ühe erandiga olid ka lasteaiamajad heas korras.
Mullustesse eelarvekärbetesse suthusid lasteaedade juhatajad üllatavalt mõistvalt, ehkki pidid toime tulemiseks vähendama inimeste töökoormust ja seega ka palka, ning tõmbama miinimumini kõik kulud. Samas rõhutati nagu ühest suust, et tänavu kulusid lasteaedade arvelt koomale tõmbamine tähendaks ajutisele kollektiivpuhkusele minekut ja "putka" kinnipanemist.
Lasteaednikke ärritas kaks asja - esiteks see, et mullu viimase kahe kuuga võeti lasteaedadelt võimalus kasutada aasta lõpuks varutud raha, mis oli mõeldud kas väikeste tulemuspalkade maksmiseks või uue inventari ja mänguasjade ostmiseks.
Valimistejärgsest valusast kärpest võitsid need lasteaiad, mis juba suvel raha ostudeks ära kulutasid või puhkusetoetustena välja maksid, sest neilt polnud aasta lõpus midagi kärpida. Topelt kaotasid aga aasta lõpuks raha säästnud lasteaiad, sest neilt võeti jääk käest ära ning lisaks lähtuti 2010. aasta eelarve koostamisel 2009. aasta tegelikest kuludest.
Sel taustal oli mõistetav linnavalitsuse otsus kehtestada tänavu lasteaedadele kvartaalsed kulu limiidid. Paraku näitab linnavalitsuse tölplust see, et kvartaalsete kululimiitide alla arvestati algul ka küttekulud, mis aasta vältelt ühtlaselt ei jagune ning sel aastal esimeses kvartalis niikuinii eriti viletsamates majades asuvate lasteaedade eelarve lõhki ajavad.
Pirita lasteaedades polnud õnneks probleeme sellega, et töötud vanemad võtavad kokkuhoiuks lapsed lasteaiast ära, küll on see trend eriti üksikvanemate puhul tuntav Lasnamäel. Kui töötu vanem võtab lapse lasteaiast koju, siis võib ta küll lapsele ise lugemist ja arvutamist õpetada, aga korralikust alusharidusest, mis lasteaias hõlmab ka muusika-, liikumis-, käsitöö- ja muid süstemaatilist õpetamist eeldavaid tunde, jätab ta oma järeltulija nii paratamatult ilma. Mängusõpradest rääkimata.
Seetõttu on väga mõistlik sotsiaaldemokraatide soov, et Tallinna linn hüvitaks töötutele lasteaia kohatasu, sest muidu jagunevad lasteaialapsed masu ajal hariduslikult eriti julmal moel.
P.S. Vabanda ka tädi Paula ees, kes pahandas, et ma blogikannetele pika vahe sisse lasin.
Lapsevanemana oli väga hea meel näha hästi motiveeritud lasteaiaõpetajaid, kes on kitsikusest hoolimata heatujulised ja tahtmist täis. Nende hoolde võib oma lapse hea alushariduse saamiseks julgesti usaldada ning ühe erandiga olid ka lasteaiamajad heas korras.
Mullustesse eelarvekärbetesse suthusid lasteaedade juhatajad üllatavalt mõistvalt, ehkki pidid toime tulemiseks vähendama inimeste töökoormust ja seega ka palka, ning tõmbama miinimumini kõik kulud. Samas rõhutati nagu ühest suust, et tänavu kulusid lasteaedade arvelt koomale tõmbamine tähendaks ajutisele kollektiivpuhkusele minekut ja "putka" kinnipanemist.
Lasteaednikke ärritas kaks asja - esiteks see, et mullu viimase kahe kuuga võeti lasteaedadelt võimalus kasutada aasta lõpuks varutud raha, mis oli mõeldud kas väikeste tulemuspalkade maksmiseks või uue inventari ja mänguasjade ostmiseks.
Valimistejärgsest valusast kärpest võitsid need lasteaiad, mis juba suvel raha ostudeks ära kulutasid või puhkusetoetustena välja maksid, sest neilt polnud aasta lõpus midagi kärpida. Topelt kaotasid aga aasta lõpuks raha säästnud lasteaiad, sest neilt võeti jääk käest ära ning lisaks lähtuti 2010. aasta eelarve koostamisel 2009. aasta tegelikest kuludest.
Sel taustal oli mõistetav linnavalitsuse otsus kehtestada tänavu lasteaedadele kvartaalsed kulu limiidid. Paraku näitab linnavalitsuse tölplust see, et kvartaalsete kululimiitide alla arvestati algul ka küttekulud, mis aasta vältelt ühtlaselt ei jagune ning sel aastal esimeses kvartalis niikuinii eriti viletsamates majades asuvate lasteaedade eelarve lõhki ajavad.
Pirita lasteaedades polnud õnneks probleeme sellega, et töötud vanemad võtavad kokkuhoiuks lapsed lasteaiast ära, küll on see trend eriti üksikvanemate puhul tuntav Lasnamäel. Kui töötu vanem võtab lapse lasteaiast koju, siis võib ta küll lapsele ise lugemist ja arvutamist õpetada, aga korralikust alusharidusest, mis lasteaias hõlmab ka muusika-, liikumis-, käsitöö- ja muid süstemaatilist õpetamist eeldavaid tunde, jätab ta oma järeltulija nii paratamatult ilma. Mängusõpradest rääkimata.
Seetõttu on väga mõistlik sotsiaaldemokraatide soov, et Tallinna linn hüvitaks töötutele lasteaia kohatasu, sest muidu jagunevad lasteaialapsed masu ajal hariduslikult eriti julmal moel.
P.S. Vabanda ka tädi Paula ees, kes pahandas, et ma blogikannetele pika vahe sisse lasin.
23.2.10
Narkokuritegude järsk vähenemine on statistiline vale
Avalikkust petab statistika, mille kohaselt registreeriti Eestis 2009. aastal narkootikumide väikeses koguses käitlemisi 50% ja suures koguses käitlemisi 30% võrra vähem.
Erinevalt vargustest ja röövimistest, mille puhul ohvrid pöörduvad ise politsei poole, tuleb korrakaitsjatel narkokurjategijaid ise aktiivselt jahtida. Nii järsk kuritegude vähenemine näitab, et politsei pöörab tõenäoliselt narkomaanide püüdmisele rahapuudusel vähem tähelepanu.
Seda kinnitavad eravestluses mitmed politseinikud, kes tunnistavad, et kui politseinik tabab ilmselgelt narkojoobes inimese, siis lastakse ta karistamatult minema, kuna politseil pole piisavalt raha narkoekspertiiside tellimiseks. Narkomaane said politseinikud mullu kinni pidada ainult siis, kui neil oli kotike mõnuainega veel taskus. Sellist käegalöömist on politseile raske ette heita olukorras, kus nende eelarvet on järsult vähendatud.
Politseiallikate andmetel ei pea paika justiitsminister Rein Langi kaks nädalat tagasi Riigikogus esitatud väide selle kohta, et politsei tegeleb nüüd ainult suurte narkokurjategijate püüdmisega. Justiitsministeeriumi enda andmetel vähenes ju järsult ka karistuste arv narkootikumide suures koguses käitlemise eest.
Pealegi ei püüa kogenud politseinike sõnul suuri narkokurjategijaid patrullpolitseinikud, kes tegelevad väikeste narkokoguste konfiskeerimistega, mille arv vähenes mullu statistiliselt üle 50%. Teiseks ei ole politseiallikate sõnul võimalik suurte kurjategijateni jõuda ilma leviahelate alumistelt astmetelt alustamata. Kolmandaks tõuseb varavastaste kuritegude kasv, mis omakorda on narkomaanide põhiliseks tegevusalaks.
Kahjuks andis sel teemal täna Riigikogus toimunud ettekande ajal väga mittemidagiütleva vastuse ka siseminister Marko Pomerants. Küsisin ministerilt: "Mis on selle põhjuseks, et statistiliselt narkokuritegude arv järsult vähenes? Kas põhjuseks on see, et narkoekspertiisi tegemine on politsei jaoks järsult kallinenud ja seetõttu on politsei rahapuudusel loobunud narkomaanidega tegelemisest või on põhjuseks asjaolu, et narkomaanide püüdmine on töömahukam kui röövimiste või varguste puhul, kus ohver ise pöördub politseisse?"
"Mis siin on see täpne ja võib-olla korrektne vastus, ongi väga raske öelda," sõnas Pomerants. "Kindlasti on üks tõde selles, et Eesti narkopolitseinike järjepidev töö on viinud selle seltskonna ka varjatumate töömeetodite juurde, ja tõde on ka see, et nende juhtumite osas ei tegeleta konkreetselt nende tänavameestega niivõrd - kuigi ka see on igapäevane tegevus -, ja püütakse saada kätte tegelikult see ladvik ja kriminaaltulu, mis sellega seoses tekib."
Kahe siseturvalisuse eest vastutava ministri ebamäärasus kinnitab vana tõde, et on olemas kolme sorti valesid: väike vale, suur vale ja statistika. Narkokuritegevuse statistikat võivad meie ministrid rahvusvahelistel konverentsidel uhkusega näidata, kuid kahjuks pole sel mingit pistmist tegelikkusega. Uuringute kohaselt petab Eesti narkokuritegevuse statistika avalikkust ning selle varjus võimenduvad narkootikumidega seotud probleemid hullemal juhul sama moodi nagu kunagine AIDS-i epideemia, mida kaua aega avalikult tunnistamast keelduti ning mis seetõttu pidurdamatult levis.
Kuritegevuse statistikat vaata:
Allikas: „Registreeritud kuriteod 2003-2009” http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=49210/Kuritegevuse+andmed+2003-2009.xls
Erinevalt vargustest ja röövimistest, mille puhul ohvrid pöörduvad ise politsei poole, tuleb korrakaitsjatel narkokurjategijaid ise aktiivselt jahtida. Nii järsk kuritegude vähenemine näitab, et politsei pöörab tõenäoliselt narkomaanide püüdmisele rahapuudusel vähem tähelepanu.
Seda kinnitavad eravestluses mitmed politseinikud, kes tunnistavad, et kui politseinik tabab ilmselgelt narkojoobes inimese, siis lastakse ta karistamatult minema, kuna politseil pole piisavalt raha narkoekspertiiside tellimiseks. Narkomaane said politseinikud mullu kinni pidada ainult siis, kui neil oli kotike mõnuainega veel taskus. Sellist käegalöömist on politseile raske ette heita olukorras, kus nende eelarvet on järsult vähendatud.
Politseiallikate andmetel ei pea paika justiitsminister Rein Langi kaks nädalat tagasi Riigikogus esitatud väide selle kohta, et politsei tegeleb nüüd ainult suurte narkokurjategijate püüdmisega. Justiitsministeeriumi enda andmetel vähenes ju järsult ka karistuste arv narkootikumide suures koguses käitlemise eest.
Pealegi ei püüa kogenud politseinike sõnul suuri narkokurjategijaid patrullpolitseinikud, kes tegelevad väikeste narkokoguste konfiskeerimistega, mille arv vähenes mullu statistiliselt üle 50%. Teiseks ei ole politseiallikate sõnul võimalik suurte kurjategijateni jõuda ilma leviahelate alumistelt astmetelt alustamata. Kolmandaks tõuseb varavastaste kuritegude kasv, mis omakorda on narkomaanide põhiliseks tegevusalaks.
Kahjuks andis sel teemal täna Riigikogus toimunud ettekande ajal väga mittemidagiütleva vastuse ka siseminister Marko Pomerants. Küsisin ministerilt: "Mis on selle põhjuseks, et statistiliselt narkokuritegude arv järsult vähenes? Kas põhjuseks on see, et narkoekspertiisi tegemine on politsei jaoks järsult kallinenud ja seetõttu on politsei rahapuudusel loobunud narkomaanidega tegelemisest või on põhjuseks asjaolu, et narkomaanide püüdmine on töömahukam kui röövimiste või varguste puhul, kus ohver ise pöördub politseisse?"
"Mis siin on see täpne ja võib-olla korrektne vastus, ongi väga raske öelda," sõnas Pomerants. "Kindlasti on üks tõde selles, et Eesti narkopolitseinike järjepidev töö on viinud selle seltskonna ka varjatumate töömeetodite juurde, ja tõde on ka see, et nende juhtumite osas ei tegeleta konkreetselt nende tänavameestega niivõrd - kuigi ka see on igapäevane tegevus -, ja püütakse saada kätte tegelikult see ladvik ja kriminaaltulu, mis sellega seoses tekib."
Kahe siseturvalisuse eest vastutava ministri ebamäärasus kinnitab vana tõde, et on olemas kolme sorti valesid: väike vale, suur vale ja statistika. Narkokuritegevuse statistikat võivad meie ministrid rahvusvahelistel konverentsidel uhkusega näidata, kuid kahjuks pole sel mingit pistmist tegelikkusega. Uuringute kohaselt petab Eesti narkokuritegevuse statistika avalikkust ning selle varjus võimenduvad narkootikumidega seotud probleemid hullemal juhul sama moodi nagu kunagine AIDS-i epideemia, mida kaua aega avalikult tunnistamast keelduti ning mis seetõttu pidurdamatult levis.
Kuritegevuse statistikat vaata:
Allikas: „Registreeritud kuriteod 2003-2009” http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=49210/Kuritegevuse+andmed+2003-2009.xls
20.2.10
Kodu läheb, võlaorjus jääb?
Viimastel kuudel on lehti lugedes alatihti meel mõru, sest üha rohkem kirjutatakse lugusid peredest, kes on oma eluasemelaenude tagasimaksmisega töö kaotamise tõttu väga raskesse olukorda sattunud.
Toon näiteks loo üksikemast, kes ostis paar aastat tagasi Mustamäele 2-toalise korteri ja maksis selle eest miljon krooni. Masu tõttu kaotas naine töö ning kohe kaotas ta pere ka kodu, sest pank pani nende korteri sundmüüki. Mis kõige hullem, kuna korteri hind oli vahepeal kõvasti kukkunud ei katnud selle sundmüügist saadud raha võlasummat ning õnnetule naisele jääb pikaks ajaks kaela võlakoorem kodu eest, mida tal enam ei ole.
Praegu ei saa riik sellise pere kaitseks midagi ette võtta, kuigi eluasemelaenu on võtnud üle 130 000 pere ning ligi 6000 neist on raskusi võlgade tasumisega. Mis pole ka ime seetõttu, et tööpuudus on saavutanud taasiseseisvunud Eestis kõigi aega kõige kõrgema taseme.
Nii hullus olukorras ei saa riik istuda käed rüpes ja jätta raskustesse sattunud inimesed sõltuvusse pankade käitumisest. Kuigi ma mäletan, et kui aastapäevad tagasi tuli sotsiaaldemokraat rahandusminister Ivari Padar esimesena välja ideega toetada riiklike tagatistega eluasemelaenu võtnud perede maksepuhkust, siis parastati online-kommentaarides: ise olid loll, kui laenu võtsid, nüüd vaata ise, kuidas hakkama saad!
Julm ja rumal parastamine
Selline suhtumine on julm ning rumal. Julm hätta sattunud pere suhtes, rumal terve Eesti jaoks. Kui me lepime sellega, et tuhanded pered kaotavad masu tõttu töö ja kodu, kuid jäävad laenu edasi maksma, siis tähendab see mitte ainult üleöö vaesumist neile peredele, vaid tõsiseid sotsiaalseid probleeme pikkadeks aastateks tervele riigile.
Olukorra leevendamiseks töötab Riigikogu õiguskomisjoni juures laenukaitseseaduse töörühm, mis otsib lahendusi nii ajutiselt makseraskustesse sattunud kui ka lootusetute võlgnike jaoks. Tavaliselt on eluasemelaenud võetud nii pikaks ajaks nagu 25-30 aastat. On loomulik, et kui sellesse aega satub taasiseseisvunud Eesti kõige rängem majanduskriis, siis on töö kaotanud hea töötaja jaoks tegemist ajutiste makseraskustega. 30 aasta perspektiivis me ju teame, et vananeva elanikkonnaga Eesti suurim probleem pole tööpuudus vaid töökäte vähesus.
Praegu kohtleb Eesti riik sotsiaaldemokraatide hinnangul täiesti ebavõrdselt ettevõtteid ja inimesi. Kui ettevõte satub pankrotiohtu, võib see saneerimismenetluse abil saada lisaaega oma töö ümberkorraldamiseks ja võlgade ajatamiseks. Sellisele ettevõttele uue võimaluse andmine jaluletõusmiseks toimub kohtu abil ning Riigikogu poolt vastu võetud seaduse alusel. Muidugi vajavad samasugust kohtu kaitset ja abi oma võlgade ajatamiseks ka laenu võtnud üksikisikud.
Valmiva laenukaitseseaduse esimese eelnõu kohaselt annab riik ajutistesse raskustesse sattunud võlgnikele võimaluse pöörduda kohtu poole avaldusega võlgade üle vaatamiseks ja ajatamiseks. Võlgade ümberkujundamise ajal kaitseb seadus peret näiteks sellega, et pangal pole võimalus inimesi kodust välja tõsta ning seda sundmüüki panna.
Kuna uus seadus on tekitanud hätta sattunud inimestes väga suuri ootusi, peab kohe hoiatama, et ka uus seadus ei lahenda kõiki muresid. Riik ei saa kõigi võlgnike laene korstnasse kirjutada ega päästa neid võlgnikke, kelle laenud on lootusetult suured.
Vaja ausat ja head seadust
Väga oluline on ka võlakaitseseaduse kvaliteet. Uus seadus peab tagama hädaliste tegeliku, mitte ainult näilise kaitsevõimaluse. Näiteks ettevõtete saneerimise puhul said kohtud aastaga 86 saneerimistaotlust, kuid käiku läks neist ainult 5. Riigikogul pole õigust narrida inimesi võlakaitseseadusega, mille alusel tuhanded võlgnikud pöörduvad kohtusse abi järele, kuid erinevatel põhjustel on neist abipalvetest võimalik rahuldada ainult 5-10%.
Lootusetute laenude puhul, näiteks juhul, kui võlasumma on 4-5 miljonit krooni, ning kohtu hinnangul pole perel lootustki seda isegi väga pika aja vältel tööga tagasi teenida, tasub senisest rohkem kasutada üksikisiku pankrotti. Sõna „pankrot“ kõlab ehmatavalt ja seetõttu esitati mullu ainult 167 üksikisiku pankrotiavaldust (avaldusi esitasid nii võlgnikud kui võlausaldajad).
Samas tähendab pankrot üht võimalust pikast võlaorjusest vabanemiseks ja tavaellu tagasi tulemiseks. Kahjuks on praegune pankrotiperiood määratud 5 aasta pikkusena ning selle aja vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi maha arvestamist loovutama 75-85%. Nii karm süsteem ajendab lootusetuid võlgnikke kas pankrotti minekut meeleheitlikult vältima või selle ajal oma sissetulekuid varjama.
Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimalus rakendada pankrotiaega paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kolm aastat ja võlgnik tasub võlausaldajatele sel ajal ausalt 75% oma sissetulekutest, siis kustub kolme aasta möödudes tema võlg. Teisisõnu kehtib elus mõnikord tõesti põhimõte – parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
See lugu on äsja ilmunud mitmes maakonnalehes, näiteks Virumaa Teatajas.
Toon näiteks loo üksikemast, kes ostis paar aastat tagasi Mustamäele 2-toalise korteri ja maksis selle eest miljon krooni. Masu tõttu kaotas naine töö ning kohe kaotas ta pere ka kodu, sest pank pani nende korteri sundmüüki. Mis kõige hullem, kuna korteri hind oli vahepeal kõvasti kukkunud ei katnud selle sundmüügist saadud raha võlasummat ning õnnetule naisele jääb pikaks ajaks kaela võlakoorem kodu eest, mida tal enam ei ole.
Praegu ei saa riik sellise pere kaitseks midagi ette võtta, kuigi eluasemelaenu on võtnud üle 130 000 pere ning ligi 6000 neist on raskusi võlgade tasumisega. Mis pole ka ime seetõttu, et tööpuudus on saavutanud taasiseseisvunud Eestis kõigi aega kõige kõrgema taseme.
Nii hullus olukorras ei saa riik istuda käed rüpes ja jätta raskustesse sattunud inimesed sõltuvusse pankade käitumisest. Kuigi ma mäletan, et kui aastapäevad tagasi tuli sotsiaaldemokraat rahandusminister Ivari Padar esimesena välja ideega toetada riiklike tagatistega eluasemelaenu võtnud perede maksepuhkust, siis parastati online-kommentaarides: ise olid loll, kui laenu võtsid, nüüd vaata ise, kuidas hakkama saad!
Julm ja rumal parastamine
Selline suhtumine on julm ning rumal. Julm hätta sattunud pere suhtes, rumal terve Eesti jaoks. Kui me lepime sellega, et tuhanded pered kaotavad masu tõttu töö ja kodu, kuid jäävad laenu edasi maksma, siis tähendab see mitte ainult üleöö vaesumist neile peredele, vaid tõsiseid sotsiaalseid probleeme pikkadeks aastateks tervele riigile.
Olukorra leevendamiseks töötab Riigikogu õiguskomisjoni juures laenukaitseseaduse töörühm, mis otsib lahendusi nii ajutiselt makseraskustesse sattunud kui ka lootusetute võlgnike jaoks. Tavaliselt on eluasemelaenud võetud nii pikaks ajaks nagu 25-30 aastat. On loomulik, et kui sellesse aega satub taasiseseisvunud Eesti kõige rängem majanduskriis, siis on töö kaotanud hea töötaja jaoks tegemist ajutiste makseraskustega. 30 aasta perspektiivis me ju teame, et vananeva elanikkonnaga Eesti suurim probleem pole tööpuudus vaid töökäte vähesus.
Praegu kohtleb Eesti riik sotsiaaldemokraatide hinnangul täiesti ebavõrdselt ettevõtteid ja inimesi. Kui ettevõte satub pankrotiohtu, võib see saneerimismenetluse abil saada lisaaega oma töö ümberkorraldamiseks ja võlgade ajatamiseks. Sellisele ettevõttele uue võimaluse andmine jaluletõusmiseks toimub kohtu abil ning Riigikogu poolt vastu võetud seaduse alusel. Muidugi vajavad samasugust kohtu kaitset ja abi oma võlgade ajatamiseks ka laenu võtnud üksikisikud.
Valmiva laenukaitseseaduse esimese eelnõu kohaselt annab riik ajutistesse raskustesse sattunud võlgnikele võimaluse pöörduda kohtu poole avaldusega võlgade üle vaatamiseks ja ajatamiseks. Võlgade ümberkujundamise ajal kaitseb seadus peret näiteks sellega, et pangal pole võimalus inimesi kodust välja tõsta ning seda sundmüüki panna.
Kuna uus seadus on tekitanud hätta sattunud inimestes väga suuri ootusi, peab kohe hoiatama, et ka uus seadus ei lahenda kõiki muresid. Riik ei saa kõigi võlgnike laene korstnasse kirjutada ega päästa neid võlgnikke, kelle laenud on lootusetult suured.
Vaja ausat ja head seadust
Väga oluline on ka võlakaitseseaduse kvaliteet. Uus seadus peab tagama hädaliste tegeliku, mitte ainult näilise kaitsevõimaluse. Näiteks ettevõtete saneerimise puhul said kohtud aastaga 86 saneerimistaotlust, kuid käiku läks neist ainult 5. Riigikogul pole õigust narrida inimesi võlakaitseseadusega, mille alusel tuhanded võlgnikud pöörduvad kohtusse abi järele, kuid erinevatel põhjustel on neist abipalvetest võimalik rahuldada ainult 5-10%.
Lootusetute laenude puhul, näiteks juhul, kui võlasumma on 4-5 miljonit krooni, ning kohtu hinnangul pole perel lootustki seda isegi väga pika aja vältel tööga tagasi teenida, tasub senisest rohkem kasutada üksikisiku pankrotti. Sõna „pankrot“ kõlab ehmatavalt ja seetõttu esitati mullu ainult 167 üksikisiku pankrotiavaldust (avaldusi esitasid nii võlgnikud kui võlausaldajad).
Samas tähendab pankrot üht võimalust pikast võlaorjusest vabanemiseks ja tavaellu tagasi tulemiseks. Kahjuks on praegune pankrotiperiood määratud 5 aasta pikkusena ning selle aja vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi maha arvestamist loovutama 75-85%. Nii karm süsteem ajendab lootusetuid võlgnikke kas pankrotti minekut meeleheitlikult vältima või selle ajal oma sissetulekuid varjama.
Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimalus rakendada pankrotiaega paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kolm aastat ja võlgnik tasub võlausaldajatele sel ajal ausalt 75% oma sissetulekutest, siis kustub kolme aasta möödudes tema võlg. Teisisõnu kehtib elus mõnikord tõesti põhimõte – parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
See lugu on äsja ilmunud mitmes maakonnalehes, näiteks Virumaa Teatajas.
19.2.10
Jaan Krossi anekdoot Ain Kaalepist
Sümboolsel moel saab täna, Jaan Krossi 90. sünnipäeval esimese temanimelise kirjandusauhinna Ain Kaalep, sest mõlemat eakaaslast ja head sõpra seob ühine minevik ja üleolek nõukogude võimu tagakiusamisest.
Jaan Kross kirjeldab oma mäletustes anekdootlikku seika, kuidas Ain Kaalepit ähvardas 1949. aasta alguses Tartu Riiklikust Ülikoolist välja heitmine. Vapper tudeng sõitis nõukogude aja kohta täiesti jultunult Tallinnasse EKP Keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme juurde õigust nõudma. Karotamme asemel võttis ta vastu tulevane kompartei juht Johannes Käbin.
Päev hiljem sai pealinnas õigust nõudmas käinud Kaalep päeva pealt eksmati, sest ülikooli oli helistanud Nikolai Karotamm isiklikult ja öelnud: „Ta käis eile minu juures Tallinnas. Järelikult pidi ta loengutelt puuduma. Nii et nüüd on teil tema eksmatrikuleerimiseks põhjus olemas.”
Jaan Kross kirjeldab oma mäletustes anekdootlikku seika, kuidas Ain Kaalepit ähvardas 1949. aasta alguses Tartu Riiklikust Ülikoolist välja heitmine. Vapper tudeng sõitis nõukogude aja kohta täiesti jultunult Tallinnasse EKP Keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme juurde õigust nõudma. Karotamme asemel võttis ta vastu tulevane kompartei juht Johannes Käbin.
Päev hiljem sai pealinnas õigust nõudmas käinud Kaalep päeva pealt eksmati, sest ülikooli oli helistanud Nikolai Karotamm isiklikult ja öelnud: „Ta käis eile minu juures Tallinnas. Järelikult pidi ta loengutelt puuduma. Nii et nüüd on teil tema eksmatrikuleerimiseks põhjus olemas.”
15.2.10
Kristina, mitte ainult suur sportlane
Tänane Kristina Šmigun-Vähi hõbemedalivõit meenutas üht õhtut neli aastat tagasi, mil kahekordne olümpiavõitja astus Torinost naastes Tallinna lennujaama vanasse hoonesse, kus teda pimestasid fotograafide välgusähvatused ja kurdistas puhkpilliorkester.
Siis järgnesid ametlikud tervituskõned ja Kristina sai veidi ringi vaadata. Jaamahoone kaugemas nurgas seisid kobaras Keila SOS-Lasteküla lapsed, sellised mõneteist aasta vanused poisid-plikad.
Hoolimata sellest, et üks kõnemees parasjagu kahekordset olümpiavõitjat ülistas, tuiskas Kristina korraga lastekodulaste juurde ning kallistas üht tuttavat poissi kõvasti.
Selles eas poisid häbenevad üle kõige maailmas pisaraid. Aga mis sa teed, kui kahekordne olümpiavõitja just sinu juurde tuleb.
Kõhetul siilipäisel poisil lausa purskusid silmist rõõmupisarad. Tseremoonia jätkus, poiss muudkui nuttis, kogu lasteküla pabertaskurätikute varu sai otsa. Õnneks oli Kristinal enne Vabaduse väljakule sõitmist veel niipalju aega, et kõik lasteküla lapsed said end koos temaga pildile jäädvustada.
See oli sama ilus hetk nagu Kristina võidukad finišid Torinos ja eile Whistleris. Olümpiavõitja tegi ühe väikese inimese väga-väga õnnelikuks. Ta näitas, et pole lastekodulaste toetaja ainult intervjuusid andes, vaid tõesti tunneb neid lapsi ja hoolib neist. Just sellepärast oli eile Kristina hõbemedalivõitu üle kahekordselt hea meel, sest selle võitis mitte ainult suur sportlane, vaid suure südamega inimene.
Siis järgnesid ametlikud tervituskõned ja Kristina sai veidi ringi vaadata. Jaamahoone kaugemas nurgas seisid kobaras Keila SOS-Lasteküla lapsed, sellised mõneteist aasta vanused poisid-plikad.
Hoolimata sellest, et üks kõnemees parasjagu kahekordset olümpiavõitjat ülistas, tuiskas Kristina korraga lastekodulaste juurde ning kallistas üht tuttavat poissi kõvasti.
Selles eas poisid häbenevad üle kõige maailmas pisaraid. Aga mis sa teed, kui kahekordne olümpiavõitja just sinu juurde tuleb.
Kõhetul siilipäisel poisil lausa purskusid silmist rõõmupisarad. Tseremoonia jätkus, poiss muudkui nuttis, kogu lasteküla pabertaskurätikute varu sai otsa. Õnneks oli Kristinal enne Vabaduse väljakule sõitmist veel niipalju aega, et kõik lasteküla lapsed said end koos temaga pildile jäädvustada.
See oli sama ilus hetk nagu Kristina võidukad finišid Torinos ja eile Whistleris. Olümpiavõitja tegi ühe väikese inimese väga-väga õnnelikuks. Ta näitas, et pole lastekodulaste toetaja ainult intervjuusid andes, vaid tõesti tunneb neid lapsi ja hoolib neist. Just sellepärast oli eile Kristina hõbemedalivõitu üle kahekordselt hea meel, sest selle võitis mitte ainult suur sportlane, vaid suure südamega inimene.
14.2.10
Indrek Tarand hakkab roheliste eestkõnelejaks tööpuuduse asjus
Erakond Eestimaa Rohelised loodab Indrek Tarandit kasutada karguna, mille najal pääsetakse järgmisel teisipäeval Riigikogus pildile tööpuuduse vähendamise ja majanduse elavdamise teemalisel arutelul.
Rohelised üllatavad järgmisel teisipäeval avalikkust sellega, et nende eestkõneleja riikliku tähtsusega küsimuses tööpuuduse vähendamiseks on europarlamendi liike Indrek Tarand. (Teised esinejad selles Riigikogu arutelus on märksa ettearvatavamad: Jüri Tamm, Mart Laar, Edgar Savisaar ja Taavi Rõivas.)
Europarlamendi roheliste fraktsioonis tegutseva Indrek Tarandi kaasamine Eesti-kesksesse arutelu on selles mõttes loomulik, et meie rohelistel puudub oma eestkõneleja majanduse ja sotsiaalvaldkonnas.
Samas võtab Tarand Riigikogus esinedes endale päris suure vastutuse, sest tööpuudusest vähendamiseks ja majanduse elavdamiseks ei piisa partokraatia sarjamisest, mis on seni olnud tema ainus tugev poliitiline sõnum. Loodetavasti suudab Tarand meeldivalt üllatada ega kaldu populismi, nagu mitme teise teisipäevase esineja puhul juba ette karta võib.
Peale roheliste on teisipäeval ettearvatav on ka teiste erakondade sõnum, sest nad on oma poliitikat näidanud valitsusvastutust kandes või opositsioonis süstemaatiliselt just töötute olukorra leevendamiseks suunatud seaduseelnõusid esitades nagu sotsiaaldemokraadid.
Roheliste nägemus majanduse elavdamisest on siiani olnud paraku väga üldsõnaline ning piirdub 80 miljoni krooni eest kliimaagentuuri loomisega, kuigi seda agentuuri nimetab rahandusminister Jürgen Ligi otsesõnu mõttetuks. Veel paremini hoitud saladus on roheliste poliitika tööpuuduse vähendamiseks. Kuna Tarand on piltlikult öeldes see kark, mille najal rohelised teisipäeval liipavad, siis on tal tõesti raske koorem kanda.
Rohelised üllatavad järgmisel teisipäeval avalikkust sellega, et nende eestkõneleja riikliku tähtsusega küsimuses tööpuuduse vähendamiseks on europarlamendi liike Indrek Tarand. (Teised esinejad selles Riigikogu arutelus on märksa ettearvatavamad: Jüri Tamm, Mart Laar, Edgar Savisaar ja Taavi Rõivas.)
Europarlamendi roheliste fraktsioonis tegutseva Indrek Tarandi kaasamine Eesti-kesksesse arutelu on selles mõttes loomulik, et meie rohelistel puudub oma eestkõneleja majanduse ja sotsiaalvaldkonnas.
Samas võtab Tarand Riigikogus esinedes endale päris suure vastutuse, sest tööpuudusest vähendamiseks ja majanduse elavdamiseks ei piisa partokraatia sarjamisest, mis on seni olnud tema ainus tugev poliitiline sõnum. Loodetavasti suudab Tarand meeldivalt üllatada ega kaldu populismi, nagu mitme teise teisipäevase esineja puhul juba ette karta võib.
Peale roheliste on teisipäeval ettearvatav on ka teiste erakondade sõnum, sest nad on oma poliitikat näidanud valitsusvastutust kandes või opositsioonis süstemaatiliselt just töötute olukorra leevendamiseks suunatud seaduseelnõusid esitades nagu sotsiaaldemokraadid.
Roheliste nägemus majanduse elavdamisest on siiani olnud paraku väga üldsõnaline ning piirdub 80 miljoni krooni eest kliimaagentuuri loomisega, kuigi seda agentuuri nimetab rahandusminister Jürgen Ligi otsesõnu mõttetuks. Veel paremini hoitud saladus on roheliste poliitika tööpuuduse vähendamiseks. Kuna Tarand on piltlikult öeldes see kark, mille najal rohelised teisipäeval liipavad, siis on tal tõesti raske koorem kanda.
Subscribe to:
Posts (Atom)
