Eile meie hulgast lahkunud Enn Soosaarega tutvusin verinoore mehena üheksakümnendate aastate alguses toimetades tema kirjaldusülevaateid lühikest aega ilmunud nädalalehte Eesti Aeg. See oli segane rublaaja lõpp, kus paljud kultuuriinimesed kirjutasid ülejala mida iganes selleks, et veidi lisaraha teenida. Ennu kirjutisi kandis alati missioonitunne, soov tutvustada laiemalt seda kirjasõna, mis Eestis üle pika aja jälle vabalt levis ning mille tundmine oli tema meelest täisväärtuslikule inimesele hädavajalik.
Olen ka hiljem pikalt erinevates ajalehtedes arvamustoimetajana töötanud ning sadade inimestega tööalaselt suhelnud, kuid Enn on neist kindlasti üks kõige eripärasemaid inimesi.
Täna on Enn avalikkusele eelkõige teada suurepärase sõnaseadja ning avara haardega mõtlejana. Üheksakümnendate alguses oli ta nimi kõva kvaliteedimärk eelkõige tõlkijana. Meie esimestel kohtumistel olingi tuntud ja tunnustatud tõlkija suhtes aukartusest päris kange. Õnneks veendusin ruttu, et Enn oli inimesena ootuspäraselt väga täpne ja korrektne kõigi kokkulepete suhtes. Väga põhjalik ja täpne loomulikult ka oma kirjatöödes. Inimesena aga väga hooliv ja sõbralik.
Ajapikku ja tutvuse edenedes avanes Ennus hoopis ootamatuid omadusi. Hämmastas tema lõputu ja sügav huvi väga erinevat laadi info ja arvamuste suhtes. Muidugi oli see osalt seotud Ennu piiratud liikumisvõimega, aga teisalt olen kindel, et ka liikumisvabadust nautides olnuks ta kõvasti üle Eesti keskmise olnud avatud kõigele ühiskonnas toimuvale.
Minulgi oli puhuti õnn kuuluda nende inimeste hulka, keda Enn pikkadeks ja põhjalikeks mõttevahetusteks enda juurde külla kutsus. Hoolimata meie suurest vanusevahest veetsin pikki tunde Ennu vanas Mustamäe ja hiljem ka Kadrioru kodus. Ka neil kohtumistel oli Enn väga põhjalik ja laiahaardeline, ta käis samm-sammult läbi erinevad huvipakkuvad teemad, pahandas ja kritiseeris, pakkus välja oma mõtteid, kuulas hoolikalt tagasisidet ning oli väga nõudlik neis küsimustes, kus ta ootas vestluspartnerilt meedia või poliitika esindajana otsusekindlat käitumist.
Tunnistan ausalt, et mõnikord tundsin end neil kohtumistel nagu koolipoiss tähtsal eksamil, sest selleks, et erudeeritud Ennuga vestluses võrdväärse partnerina sammu pidada, tuli ennast tõsiselt pingutada. Teisalt võis neid vestlusi võrrelda ka loengutega, sest Ennuga suhtlemine oli väga õpetlik, erinevalt tavalistest tööalastest või tutvuskondlikest kohtumistest lahkusin neilt alati uute teadmiste ja mõtete võrra rikkamana.
Enn Soosaare jaoks oli väga iseloomulik see, et ta hoidis väga Eesti Vabariiki ja meie demokraatiat. Ennu võib heas mõttes võrrelda vana sepa Ivan Oravaga, sest nad mõlemad olid ja on meie vabariigi valvurid.
Paljud Ennu tõlgitud raamatud olid minu jaoks väga olulised juba enne meie esimest kohtumist. Aga õnneks avanes vabas Eestis tema anne ka mõtleja, kirjutaja ja ühiskonna suunajana. Olen kindel, et Ennu töö kirjasõna vahendaja ning loojana jääb meiega. Tänu Enn Soosaarele on Eesti Vabariik palju parem ja targem kodu meile kõigile.
11.2.10
10.2.10
Laenukaitsest, tänavusest hitist
Ise oled loll, et laenu võtsid pole ainult kalk, vaid ka lühinägelik hoiak
Sissejuhatuseks mõned numbrid. Eestis on eluasemelaenu võtnud üle 130 000 pere ja eluasemelaenude maht on 100 miljardit krooni. 5% eluasemelaenu võtnutest on sellega hätta jäänud – pole ka ime kui registreeritud töötute arv ronib 100 000 piiri poole.
Paar näidet ka elust endast. Eesti Päevaleht kirjutas hiljuti üksikemast, kes ostis buumi tipphetkel Mustamäel miljoni krooni eest 2-toalise korteri, kuid ei suuda enam laenu tasuda, sest kaotas töö. Pank tõstis pere kodust välja ja pani selle müüki, aga laenu jääki peab ta edasi maksma, sest masu ajal kukkunud korteri hind on poole väiksem.
Eesti Ekspress kirjeldas 5-lapselist peret, kes sai 1,35 miljoni krooni suuruse laenu maja ostmiseks. Õnnetuseks kaotas ka selle pere isa ameti ning pere elab majas veel ainult seetõttu, et pangal ei õnnestunud seda maha müüa. Võlg on neilgi pikaks ajaks kaelas.
Sellises olukorras on riigil kolm kiiret ülesannet: esiteks aidata inimesi, kelle raskused laenu tasumisel on ajutised. Teiseks aidata lootusetutesse võlgadesse mattunud inimesi. Ja kolmandaks teha 3-4 aasta tagustest vigadest järeldused, mis aitavad järgmist kinnisvarabuumi vältida. Kui võrrelda seadusloomet popmuusikaga, võib juba praegu väita, et tänavuseks hitiks saab „võlakaitseseadus“, ehkki Riigikogu õiguskomisjoni juures tegutseval poliitikute ja juristide komisjonil pole veel esialgset eelnõudki ette näidata.
Võlakaitseseadus peabki loetletud kolme ülesannet täitma. Esimese sihtrühma ehk ajutiselt laenumaksete tasumisega hädasolijad vajavad riigi tuge oma võlgade ümberkujundamisel. Näiteks pankrotieelsesse seisu sattunud ettevõtetele on praegu võimalus saneerimismenetluse abil aeg maha võtta ja võlgu ajatada. Seda vajavad ka 25-30 aastaks eluasemelaenu võtnud pered, sest majanduse elavnedes ja tööpuuduse vähenedes võimaldavad nende oskused pärast aasta-paari pikkust pausi taas laenu korralikult edasi maksta.
Põhimõtteliselt on laenukaitseseadusega kavandatav lahendus selline, et kohtunikele antakse õigus otsustada, millistel võlgnikel on õigus oma laene ümber kujundada. Samuti tagab süsteem selle, et ümberkujundamise ajal pole pangal õigust võlgniku kodu sundmüüki paisata.
Olen kahjuks kohanud suhtumist „ise oled loll, et laenu võtsid, nüüd pead ise hakkama saama“. See pole ainult kalk, vaid ka lühinägelik hoiak, sest kui riik kõrvalt vaatab, kuidas pangad võlgnikega omatahtsi ringi käivad, paiskuvad tuhanded pered vaesusesse ning kokkuvõttes läheb see suuremate sotsiaaltoetuste, laste rikutud haridustee ja muude kaasnähtuste kaudu kallimaks maksma.
Teine sihtrühm on lootusetud võlgnikud, kelle sekka kuuluvad lisaks kodulaenu võtjatele teisedki lootusetult ülejõu laenanud inimesed. Inimlikult on mõistetav loo alguses mainitud suurpere soov oma majas elada, kuid tagantjärele saab öelda, et nad olnuks õnnelikumad kasinas korteris edasi elades kui nüüd suure laenukoormaga väljatõstmist oodates.
Lootusetu võlgniku üks viis võlast vabanemiseks ja tavaellu naasmiseks on läbi teha üksikisiku pankrot. Paraku on praegune pankrotiperiood määratud jäigalt 5-aastasena ning selle aja vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi maha arvestamist loovutama 85-75%. See süsteem sunnib lootusetuid võlgnikke oma sissetulekuid varjama ning jätab nii ka paljud võlausaldajad oma rahast ilma.
Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimalus rakendada seda paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kaks aastat ja võlgnik loovutab sel ajal korrektselt 75% oma sissetulekutest, siis kustub kahe aasta möödudes tema võlg ning pere saab naasta normaalse elu juurde. Sellist lähenemist toetas Riigikogu teisipäeval ning olen kindel, et see saab ka osaks võlakaitseseadusest.
Kolmandaks tuleb ennetada järgmise majanduse kasvutsükliga kaasnevaid ohte. Mikk Salu väitis Eesti Päevalehes (05.02. „Võtmed tagasi, laenust vabaks?“), et üleeile Riigikogus esimese lugemise läbinud asjaõigusseaduse muudatusega tahavad sotsiaaldemokraadid Eesti kinnisvaraturgu pea peale pöörata. Meie ettepanek on luua pärast võlakaitseseaduse jõustumist sõlmitavate eluasemelaenulepingute puhul olukord, kus pangal pole õigust nõuda võlga sisse suuremas summas, kui on laenu tagatiseks oleva kinnisvara väärtus. Nii riskid on panga ja kliendi vahel paremini tasakaalus ning pangad on sunnitud oma riske palju kainemalt hindama.
Riik pidanuks sellise seaduse vastu võtma laenuralli kõrgajal, et pidurdada hulle päevi pankades, mille tagajärjed nuhtlevad nüüd tuhandeid peresid, panku nõrgestavad rekordkahjumid ja kogu ühiskonda ähvardavad suured sotsiaalsed tagasilöögid.
See artikkel ilmus tänases Eesti Päevalehes.
Sissejuhatuseks mõned numbrid. Eestis on eluasemelaenu võtnud üle 130 000 pere ja eluasemelaenude maht on 100 miljardit krooni. 5% eluasemelaenu võtnutest on sellega hätta jäänud – pole ka ime kui registreeritud töötute arv ronib 100 000 piiri poole.
Paar näidet ka elust endast. Eesti Päevaleht kirjutas hiljuti üksikemast, kes ostis buumi tipphetkel Mustamäel miljoni krooni eest 2-toalise korteri, kuid ei suuda enam laenu tasuda, sest kaotas töö. Pank tõstis pere kodust välja ja pani selle müüki, aga laenu jääki peab ta edasi maksma, sest masu ajal kukkunud korteri hind on poole väiksem.
Eesti Ekspress kirjeldas 5-lapselist peret, kes sai 1,35 miljoni krooni suuruse laenu maja ostmiseks. Õnnetuseks kaotas ka selle pere isa ameti ning pere elab majas veel ainult seetõttu, et pangal ei õnnestunud seda maha müüa. Võlg on neilgi pikaks ajaks kaelas.
Sellises olukorras on riigil kolm kiiret ülesannet: esiteks aidata inimesi, kelle raskused laenu tasumisel on ajutised. Teiseks aidata lootusetutesse võlgadesse mattunud inimesi. Ja kolmandaks teha 3-4 aasta tagustest vigadest järeldused, mis aitavad järgmist kinnisvarabuumi vältida. Kui võrrelda seadusloomet popmuusikaga, võib juba praegu väita, et tänavuseks hitiks saab „võlakaitseseadus“, ehkki Riigikogu õiguskomisjoni juures tegutseval poliitikute ja juristide komisjonil pole veel esialgset eelnõudki ette näidata.
Võlakaitseseadus peabki loetletud kolme ülesannet täitma. Esimese sihtrühma ehk ajutiselt laenumaksete tasumisega hädasolijad vajavad riigi tuge oma võlgade ümberkujundamisel. Näiteks pankrotieelsesse seisu sattunud ettevõtetele on praegu võimalus saneerimismenetluse abil aeg maha võtta ja võlgu ajatada. Seda vajavad ka 25-30 aastaks eluasemelaenu võtnud pered, sest majanduse elavnedes ja tööpuuduse vähenedes võimaldavad nende oskused pärast aasta-paari pikkust pausi taas laenu korralikult edasi maksta.
Põhimõtteliselt on laenukaitseseadusega kavandatav lahendus selline, et kohtunikele antakse õigus otsustada, millistel võlgnikel on õigus oma laene ümber kujundada. Samuti tagab süsteem selle, et ümberkujundamise ajal pole pangal õigust võlgniku kodu sundmüüki paisata.
Olen kahjuks kohanud suhtumist „ise oled loll, et laenu võtsid, nüüd pead ise hakkama saama“. See pole ainult kalk, vaid ka lühinägelik hoiak, sest kui riik kõrvalt vaatab, kuidas pangad võlgnikega omatahtsi ringi käivad, paiskuvad tuhanded pered vaesusesse ning kokkuvõttes läheb see suuremate sotsiaaltoetuste, laste rikutud haridustee ja muude kaasnähtuste kaudu kallimaks maksma.
Teine sihtrühm on lootusetud võlgnikud, kelle sekka kuuluvad lisaks kodulaenu võtjatele teisedki lootusetult ülejõu laenanud inimesed. Inimlikult on mõistetav loo alguses mainitud suurpere soov oma majas elada, kuid tagantjärele saab öelda, et nad olnuks õnnelikumad kasinas korteris edasi elades kui nüüd suure laenukoormaga väljatõstmist oodates.
Lootusetu võlgniku üks viis võlast vabanemiseks ja tavaellu naasmiseks on läbi teha üksikisiku pankrot. Paraku on praegune pankrotiperiood määratud jäigalt 5-aastasena ning selle aja vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi maha arvestamist loovutama 85-75%. See süsteem sunnib lootusetuid võlgnikke oma sissetulekuid varjama ning jätab nii ka paljud võlausaldajad oma rahast ilma.
Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimalus rakendada seda paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kaks aastat ja võlgnik loovutab sel ajal korrektselt 75% oma sissetulekutest, siis kustub kahe aasta möödudes tema võlg ning pere saab naasta normaalse elu juurde. Sellist lähenemist toetas Riigikogu teisipäeval ning olen kindel, et see saab ka osaks võlakaitseseadusest.
Kolmandaks tuleb ennetada järgmise majanduse kasvutsükliga kaasnevaid ohte. Mikk Salu väitis Eesti Päevalehes (05.02. „Võtmed tagasi, laenust vabaks?“), et üleeile Riigikogus esimese lugemise läbinud asjaõigusseaduse muudatusega tahavad sotsiaaldemokraadid Eesti kinnisvaraturgu pea peale pöörata. Meie ettepanek on luua pärast võlakaitseseaduse jõustumist sõlmitavate eluasemelaenulepingute puhul olukord, kus pangal pole õigust nõuda võlga sisse suuremas summas, kui on laenu tagatiseks oleva kinnisvara väärtus. Nii riskid on panga ja kliendi vahel paremini tasakaalus ning pangad on sunnitud oma riske palju kainemalt hindama.
Riik pidanuks sellise seaduse vastu võtma laenuralli kõrgajal, et pidurdada hulle päevi pankades, mille tagajärjed nuhtlevad nüüd tuhandeid peresid, panku nõrgestavad rekordkahjumid ja kogu ühiskonda ähvardavad suured sotsiaalsed tagasilöögid.
See artikkel ilmus tänases Eesti Päevalehes.
9.2.10
Pakume uus seadusega väiksema laenuriski ja lühema pankrotiaja
Mul on hea meel tutvustada teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esitatud asjaõigusseaduse ja pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellel eelnõul on kaks põhilist eesmärki. Esimene eesmärk on saavutada tulevikus Eesti rahandusmaailmas olukord, mis ei võimaldaks enam tekkida sellistel laenurallidel ja kinnisvarabuumidel, nagu me kogesime mõned aastad tagasi, ning mis on viinud paljud, tuhanded Eesti pered ja terve Eesti ühiskonna praegu väga raskesse seisu.
Teine põhiline eesmärk on aidata neid inimesi, kes just sellesama laenuralli tõttu on sattunud raskustesse, on muutunud lootusetuteks võlglasteks ja aidata neil sellest olukorrast välja saada.
Eestis on võtnud suuri laene, eluasemelaene üle 130 tuhande pere, Eesti pangad on väljastanud eluasemelaene mahus 100 miljardit krooni ja teisalt on meie tööpuuduse numbrid ümmarguselt 90 tuhat inimest. Kui kõik see kokku panna, on selge, et olukord on paljude inimeste jaoks, aga ka ühiskonna jaoks tervikuna väga raske ja võib liialdamata öelda, et ka ohtlik.
Meie seaduse esimene osa, mis puudutab asjaõigusseaduse muutmist, eesmärk on lõpetada olukord, kus paljud eluasemelaenu võtnud pered kaotavad praegu oma kodu, aga jäävad endiselt pangale võlgu suuri summasid, kuna kinnisvarahinnad on kukkunud ja võla tagatiseks oleva kinnisvara sundmüügi puhul ei laeku enam piisavalt raha, et kohustusi täita. Selle olukorra on põhjustanud asjaolu, et seni on suuresti ainult laenuvõtja kanda olnud need riskid, mis kaasnevad kinnisvara väärtuse võimaliku kukkumisega ja panga riskid on siin tunduvalt väiksemad. Ehkki teisalt me teame, et pankade võime hinnata olukorda kinnisvaraturul, pankade võime hinnata iga laenuvõtja riske on reeglina tunduvalt suuremad kui laenuvõtjal erihariduseta üksikisikul.
Meie eelnõuga kaob pankadel õigus nõuda laenu võtnud isikult lisatagatist kui kinnisvaraturul on hinnad langenud. Kui isik ei suuda kinnisvaralaenu teenindada ja tema laenu eest ostetud eluase võõrandatakse sundpakkumisel, siis eelnõu kohaselt lõpeb nõue laenuvõtja suhtes isegi juhul, kui kinnisvara enampakkumisel saadud hind ei kata kinnisvara soetamiseks võetud laenu. Eelnõu kohaselt hakkab kinnisvaralaenuvõtja vastutuse piirang kehtima nende nõuete suhtes, mis tekivad pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Siin on oluline erinevus Keskerakonna eelnõuga, mis tuleb kohe pärast selle eelnõu lõppu arutlusele. Me kaalusime võimalust, et kas sellisel eelnõul võiks olla tagasiulatuv mõju ja kahel põhjusel otsustasime, et me seda ideed siiski välja ei paku. Esiteks seetõttu, et siin on tõenäoliselt päris suur juriidiline risk, et selline käitumine seadusandja poolt ei vastaks õigustatud ootuse põhimõttele.
Teiseks ka see, et kui teha see otsus tagasiulatuvalt, siis tähendaks see, et kõigi Eesti pankade võlgade tagatiseks oleva kinnisvara väärtus ühe parlamendi otsusega langeks märgatavalt ja järsult, see mõjutaks nende finantsettevõtete turuolukorda, nende majanduslikku tervist ja kõige halvemal juhul võiksid need ettevõtted sattuda väga suurtesse raskustesse, mis omakorda tooks kaasa väga suuri raskusi ka nendele inimestele, kes on oma raha pankades hoiustavad. Nii et seetõttu otsustasime me kasutada Keskerakonnast erinevat käitumist ja mitte seda seadust rakendada tagasiulatuvalt, vaid tulevikus ja eesmärgiga vältida seda, et pangad kergekäeliselt väljastavad suuri laene ja veeretavad suurema osa sellest riskikoormast laenuvõtja õlgadele, ja meie meelest selline asi aitab ära hoida järgmisi kinnisvarabuume ja laenurallisid.
Meie eelnõu teine osa puudutab neid inimesi, kes on juba oma laenudega hätta jäänud. Ja nende olukorra leevendamiseks oleme teinud ettepanekuid pankrotiseadusesse ja muudatused võimaldavad inimestel kergemini oma võlakoormast vabaneda. Eelnõuga muudetakse lihtsamaks füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise protsess, aitamaks nii kohustustega hättajäänud isikuid, kes on kaotanud kogu oma vara.
Selleks me teeme ettepaneku lühendada perioodi, mille jooksul võlgnik vabaneb kõigist oma võlgadest. Praegu kehtiva seaduse järgi on see aeg viis aastat, meie ettepanekul võiks see aeg olla üks aasta. Möönan, et meie eelnõu on suuresti olnud tõukeks võlakaitseseaduse loomisele, millega tegeleb spetsiaalne Riigikogu õiguskomisjoni juurde loodud töörühm ja me oleme seda ideed ka seal arutanud. Oleme juba selles mõttes edasi jõudnud, et see ei peaks olema tingimata seadusandja poolt jäigalt määratud üks aasta, vaid see võiks olla ka ajavahemik, mille jooksul kohtunik vastavalt olukorra hinnangule määrab selle pankrotiperioodi pikkuse. See võiks olla näiteks üks kuni viis aastat.
Praeguses pankrotiseaduses kehtiv kord ei ole väga mõistlik. Oleme selle eelnõu ettevalmistamisel teinud koostööd erinevate pankrotihaldurite ja saneerimishalduritega, ka tuntud juristidega ja nad on viidanud sellele, et praegune pankrotiperioodi pikkus viis aastat on liiga pikk ja väga karm selles mõttes, et selle perioodi ajal inimene peab loovutama oma seaduslikust sissetulekust perioodi alguses 85% kõigist oma sissetulekutest, perioodi lõpus 75%.
Kui see aeg on nii pikk, nagu viis aastat, toob see kaasa olukorra, kus inimene ei ole huvitatud oma sissetulekute legaalsest näitamisest, vaid ta pigem varjab neid ja võlausaldajad kaotavad sellisel juhul oma raha niikuinii. Seetõttu me teeme ka ettepaneku, esiteks, et see pankrotiperiood oleks lühem, kuni üks aasta ja et see rahahulk, mida sissetulekutest võidakse ära võtta, on maksimaalselt 75% praeguse 85% asemel.
Lõpetuseks tahan tänada kõiki inimesi, kes selle eelnõu tegemisel meid on nõustanud! Loodan, et me suudame selles eelnõus väljendatud ideedega minna edasi samasuguses meeldivas üksmeeles, nagu on see töö käinud võlakaitseseaduse eelnõu töörühmas, mis on siit tõukunud ja eraldi tänan kõnepuldist õiguskomisjoni esimeest Ken-Marti Vaherit väga meeldiva ja sisuka menetlusprotsessi eest!
See on väljavõte tänasest Riigikogu stenogrammist, millele järgnes ka pikem küsimuste-vastuste osa.
Teine põhiline eesmärk on aidata neid inimesi, kes just sellesama laenuralli tõttu on sattunud raskustesse, on muutunud lootusetuteks võlglasteks ja aidata neil sellest olukorrast välja saada.
Eestis on võtnud suuri laene, eluasemelaene üle 130 tuhande pere, Eesti pangad on väljastanud eluasemelaene mahus 100 miljardit krooni ja teisalt on meie tööpuuduse numbrid ümmarguselt 90 tuhat inimest. Kui kõik see kokku panna, on selge, et olukord on paljude inimeste jaoks, aga ka ühiskonna jaoks tervikuna väga raske ja võib liialdamata öelda, et ka ohtlik.
Meie seaduse esimene osa, mis puudutab asjaõigusseaduse muutmist, eesmärk on lõpetada olukord, kus paljud eluasemelaenu võtnud pered kaotavad praegu oma kodu, aga jäävad endiselt pangale võlgu suuri summasid, kuna kinnisvarahinnad on kukkunud ja võla tagatiseks oleva kinnisvara sundmüügi puhul ei laeku enam piisavalt raha, et kohustusi täita. Selle olukorra on põhjustanud asjaolu, et seni on suuresti ainult laenuvõtja kanda olnud need riskid, mis kaasnevad kinnisvara väärtuse võimaliku kukkumisega ja panga riskid on siin tunduvalt väiksemad. Ehkki teisalt me teame, et pankade võime hinnata olukorda kinnisvaraturul, pankade võime hinnata iga laenuvõtja riske on reeglina tunduvalt suuremad kui laenuvõtjal erihariduseta üksikisikul.
Meie eelnõuga kaob pankadel õigus nõuda laenu võtnud isikult lisatagatist kui kinnisvaraturul on hinnad langenud. Kui isik ei suuda kinnisvaralaenu teenindada ja tema laenu eest ostetud eluase võõrandatakse sundpakkumisel, siis eelnõu kohaselt lõpeb nõue laenuvõtja suhtes isegi juhul, kui kinnisvara enampakkumisel saadud hind ei kata kinnisvara soetamiseks võetud laenu. Eelnõu kohaselt hakkab kinnisvaralaenuvõtja vastutuse piirang kehtima nende nõuete suhtes, mis tekivad pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Siin on oluline erinevus Keskerakonna eelnõuga, mis tuleb kohe pärast selle eelnõu lõppu arutlusele. Me kaalusime võimalust, et kas sellisel eelnõul võiks olla tagasiulatuv mõju ja kahel põhjusel otsustasime, et me seda ideed siiski välja ei paku. Esiteks seetõttu, et siin on tõenäoliselt päris suur juriidiline risk, et selline käitumine seadusandja poolt ei vastaks õigustatud ootuse põhimõttele.
Teiseks ka see, et kui teha see otsus tagasiulatuvalt, siis tähendaks see, et kõigi Eesti pankade võlgade tagatiseks oleva kinnisvara väärtus ühe parlamendi otsusega langeks märgatavalt ja järsult, see mõjutaks nende finantsettevõtete turuolukorda, nende majanduslikku tervist ja kõige halvemal juhul võiksid need ettevõtted sattuda väga suurtesse raskustesse, mis omakorda tooks kaasa väga suuri raskusi ka nendele inimestele, kes on oma raha pankades hoiustavad. Nii et seetõttu otsustasime me kasutada Keskerakonnast erinevat käitumist ja mitte seda seadust rakendada tagasiulatuvalt, vaid tulevikus ja eesmärgiga vältida seda, et pangad kergekäeliselt väljastavad suuri laene ja veeretavad suurema osa sellest riskikoormast laenuvõtja õlgadele, ja meie meelest selline asi aitab ära hoida järgmisi kinnisvarabuume ja laenurallisid.
Meie eelnõu teine osa puudutab neid inimesi, kes on juba oma laenudega hätta jäänud. Ja nende olukorra leevendamiseks oleme teinud ettepanekuid pankrotiseadusesse ja muudatused võimaldavad inimestel kergemini oma võlakoormast vabaneda. Eelnõuga muudetakse lihtsamaks füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise protsess, aitamaks nii kohustustega hättajäänud isikuid, kes on kaotanud kogu oma vara.
Selleks me teeme ettepaneku lühendada perioodi, mille jooksul võlgnik vabaneb kõigist oma võlgadest. Praegu kehtiva seaduse järgi on see aeg viis aastat, meie ettepanekul võiks see aeg olla üks aasta. Möönan, et meie eelnõu on suuresti olnud tõukeks võlakaitseseaduse loomisele, millega tegeleb spetsiaalne Riigikogu õiguskomisjoni juurde loodud töörühm ja me oleme seda ideed ka seal arutanud. Oleme juba selles mõttes edasi jõudnud, et see ei peaks olema tingimata seadusandja poolt jäigalt määratud üks aasta, vaid see võiks olla ka ajavahemik, mille jooksul kohtunik vastavalt olukorra hinnangule määrab selle pankrotiperioodi pikkuse. See võiks olla näiteks üks kuni viis aastat.
Praeguses pankrotiseaduses kehtiv kord ei ole väga mõistlik. Oleme selle eelnõu ettevalmistamisel teinud koostööd erinevate pankrotihaldurite ja saneerimishalduritega, ka tuntud juristidega ja nad on viidanud sellele, et praegune pankrotiperioodi pikkus viis aastat on liiga pikk ja väga karm selles mõttes, et selle perioodi ajal inimene peab loovutama oma seaduslikust sissetulekust perioodi alguses 85% kõigist oma sissetulekutest, perioodi lõpus 75%.
Kui see aeg on nii pikk, nagu viis aastat, toob see kaasa olukorra, kus inimene ei ole huvitatud oma sissetulekute legaalsest näitamisest, vaid ta pigem varjab neid ja võlausaldajad kaotavad sellisel juhul oma raha niikuinii. Seetõttu me teeme ka ettepaneku, esiteks, et see pankrotiperiood oleks lühem, kuni üks aasta ja et see rahahulk, mida sissetulekutest võidakse ära võtta, on maksimaalselt 75% praeguse 85% asemel.
Lõpetuseks tahan tänada kõiki inimesi, kes selle eelnõu tegemisel meid on nõustanud! Loodan, et me suudame selles eelnõus väljendatud ideedega minna edasi samasuguses meeldivas üksmeeles, nagu on see töö käinud võlakaitseseaduse eelnõu töörühmas, mis on siit tõukunud ja eraldi tänan kõnepuldist õiguskomisjoni esimeest Ken-Marti Vaherit väga meeldiva ja sisuka menetlusprotsessi eest!
See on väljavõte tänasest Riigikogu stenogrammist, millele järgnes ka pikem küsimuste-vastuste osa.
8.2.10
Indrek Tarandi nimeline seadus võetakse kolmapäeval vastu
Äsja kulus Riigikogu põhiseaduskomisjonil umbes 45 sekundit langetamaks üksmeelne otsus selle kohta, et kolmapäeval esitatakse parlamendi täiskoosseisule kolmandal lugemisel vastu võtmiseks nn Indrek Tarandi nimeline seadus, millega europarlamendi valimiste nimekirjad muutuvad taas avatuks.
Pole mingit kahtlust, et tänu võimsale avalikule survele hääletavad selle seaduse poolt kõik erakonnad, ka suletud nimekirjad omal häältega kehtestanud Reformierakond ja Keskerakond.
Olen sellest eelnõust jaanuaris juba kirjutanud, sestap kordan lühidalt üle ainult asja tuuma: „Erakonna nimekirjas reastatakse kandidaadid ümber vastavalt igaühele antud häälte arvule."
See seadus on päris ainulaadne jälg, mille jätab mullustel europarlamendi valimistel võidutsenud Indrek Tarand Eesti seadusandlusesse olemata ise Riigikogu või valitsuse liige.
Pole mingit kahtlust, et tänu võimsale avalikule survele hääletavad selle seaduse poolt kõik erakonnad, ka suletud nimekirjad omal häältega kehtestanud Reformierakond ja Keskerakond.
Olen sellest eelnõust jaanuaris juba kirjutanud, sestap kordan lühidalt üle ainult asja tuuma: „Erakonna nimekirjas reastatakse kandidaadid ümber vastavalt igaühele antud häälte arvule."
See seadus on päris ainulaadne jälg, mille jätab mullustel europarlamendi valimistel võidutsenud Indrek Tarand Eesti seadusandlusesse olemata ise Riigikogu või valitsuse liige.
7.2.10
Küsimus Mnemoturniirile: millega läksid ajalukku Valerian Baggo ja Karl Friedrich Rehbinder?
Esitasin tänases Vikerraadio saates Mnemoturniir küsimuse: millega on ajalukku läinud Valerian Baggo ja Karl Friedrich Rehbinder? Nende tänulikud järeltulijad hoiavad meeste mälestust elus sellega, et trükivad nende nimesid igal aastal kümnetele miljonitele toodetele.
Pärast saatejuhi mitut suunavat vihjet pakkus Ivo Linna viimaks vastuseks, et tegu võiks olla A. le Coqi õlletehase asutajatega.
See oli juba päris "soe" vastus, aga mitte siiski täpne, sest tegu on hoopis Tartu õllevabriku kõige vihasemate konkurentidega. Mõisnik Rehbinder rajas Saku õllekoja ning Baggo muutis väikse õllekoja tööstuslikuks tehaseks. Igal aastal trükitakse nende meeste nimed miljonitele Saku Õlletehase etikettidele.
Saku õlletehas peaks sellise küsimuse eest küll eripreemia välja panema:)
Pärast saatejuhi mitut suunavat vihjet pakkus Ivo Linna viimaks vastuseks, et tegu võiks olla A. le Coqi õlletehase asutajatega.
See oli juba päris "soe" vastus, aga mitte siiski täpne, sest tegu on hoopis Tartu õllevabriku kõige vihasemate konkurentidega. Mõisnik Rehbinder rajas Saku õllekoja ning Baggo muutis väikse õllekoja tööstuslikuks tehaseks. Igal aastal trükitakse nende meeste nimed miljonitele Saku Õlletehase etikettidele.
Saku õlletehas peaks sellise küsimuse eest küll eripreemia välja panema:)
5.2.10
Ärge muretsega kodulaenu intressitagastuse pärast...
Reformierakondlasest sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles telesaates „Värske Ekspress“ riigikogulase Hannes Rummiga väideldes, et ei kavatse kodulaenu võtnud inimeste õigustatud ootusi petta.
Hannes Rumm ütles Reformierakonna välja käidud kodulaenude intessitagastuse kaotamise plaani kommenteerides, et oli aeg, kui pangad ei lasknud inimesi enne välja, kui oli kodulaenu kaela määrinud. „Siis oleks pidanud riik kaasa rääkima. Praegusel hetkel on selge, et omal ajal oleks see olnud õige, aga praegu oleks see äärmiselt vale otsus,“ ütles Rumm.
Reformierakondlasest sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles erakonnakaaslase, rahandusminister Ligi mõtte koha, et reaalsemalt käiks see siiski uute laenude võtmisel, ning rakenduks teatud ajahetkest. „Nendel inimestel, kes praegu seda saavad, ei saa seda ära võtta,“ ütles Pevkur.
Ta märkis, et selle plaani juures on palju nüansse, näiteks on praegu tagastuse piir 50 000 krooni, kuid variant on see allapoole tuua. „Need, kes on mõistikult laenanud, nii 2-2,5 miljonit ja vähem, neid see ei puudataks,“ ütles ta.
Ta ei kippunud siiski midagi väga kindlalt väitma ja lõi palli korduvalt rahandusmister Ligi väravasse: „Ma ütlen, et see on rohkem rahandusministri teema. Aga üleöö kindlasti midagi ei juhtu.“Või teine kord: „Sellist eelnõud ei ole olemas. Ma ei tea, milliseid arvutusi on teinud rahandusministeerium.“
Saatekülalised nentisid, et praegu pole seadust, millega riik saaks hätta sattunud inimestele appi minna, aga sellist võimalust oleks kindlasti vaja.
Selline on tegijate kokkuvõte eilsest saatelõigust, kahjuks pole sellele võrgus lisatud klippi.
Hannes Rumm ütles Reformierakonna välja käidud kodulaenude intessitagastuse kaotamise plaani kommenteerides, et oli aeg, kui pangad ei lasknud inimesi enne välja, kui oli kodulaenu kaela määrinud. „Siis oleks pidanud riik kaasa rääkima. Praegusel hetkel on selge, et omal ajal oleks see olnud õige, aga praegu oleks see äärmiselt vale otsus,“ ütles Rumm.
Reformierakondlasest sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles erakonnakaaslase, rahandusminister Ligi mõtte koha, et reaalsemalt käiks see siiski uute laenude võtmisel, ning rakenduks teatud ajahetkest. „Nendel inimestel, kes praegu seda saavad, ei saa seda ära võtta,“ ütles Pevkur.
Ta märkis, et selle plaani juures on palju nüansse, näiteks on praegu tagastuse piir 50 000 krooni, kuid variant on see allapoole tuua. „Need, kes on mõistikult laenanud, nii 2-2,5 miljonit ja vähem, neid see ei puudataks,“ ütles ta.
Ta ei kippunud siiski midagi väga kindlalt väitma ja lõi palli korduvalt rahandusmister Ligi väravasse: „Ma ütlen, et see on rohkem rahandusministri teema. Aga üleöö kindlasti midagi ei juhtu.“Või teine kord: „Sellist eelnõud ei ole olemas. Ma ei tea, milliseid arvutusi on teinud rahandusministeerium.“
Saatekülalised nentisid, et praegu pole seadust, millega riik saaks hätta sattunud inimestele appi minna, aga sellist võimalust oleks kindlasti vaja.
Selline on tegijate kokkuvõte eilsest saatelõigust, kahjuks pole sellele võrgus lisatud klippi.
2.2.10
Võlakaitseseadusega Terevisioonis
Vestlesime täna hommikul Terevisiooni saatejuhtidega valmivast võlakaitseseadusest. ERRi kokkuvõte vestlusest on selline:
Rumm: võlakaitse seadusest saab kodulaenuvõtja päästerõngas
Koduomanike võlakaitse seaduse töörühma liikme Hannes Rummi (SDE) sõnul tahetakse uue õigusaktiga tasakaalustada senist olukorda, kus pangad domineerivad kodulaenuga hätta jäänud inimeste üle.
Rumm ütles ETV hommikuprogrammis "Terevisioon", et seaduseandja huvi ei ole kättemaksuretke korraldamine pankade vastu, vaid eesmärgiks on võrdsustada vastutusekoormat. "Oli näha, et headel aegadel, kui pank andis ja inimene võttis laenu, siis vastutus oli liiga palju inimese poolel ja liiga vähe panga poolel. Selle seadusega tahame tasakaalu paremini paika saada," ütles Rumm.
Ta märkis, et eelnõu loodetakse valmis saada veebruari lõpuks või märtsi alguseks ning seadus vastu võtta jaanipäevaks.
Rumm lisas, et nimetatud seaduseelnõu väljatöötamisel on nii opositsioon kui ka koalitsioon üles näidanud harukordset koostöötahet.
Täna on paljud töö kaotanud inimesed hädas headel aegadel võetud kodulaenu tagasimaksmisega. Pank paneb laenuvõtja makseraskuste ilmnemisel kinnisvara sundmüüki ja praeguses turusituatsioonis, pealegi veel kiirmüügiga, ei kata müügist saadud raha kogu laenujääki. Nii on õnnetud oma kodust ilma ja pangale ollakse ka veel võlgu.
Kuna olukord on drastiline, siis on poliitikud ja õiguseksperdid lõpuks probleemi märganud ning valminud on koduomanike võlakaitse seaduseelnõu kava. See keelaks pankadel kodulaenuga ostetud ja selle tagatiseks pandud kinnisvara kohese sundmüümise. Ka saaks kohus vähendada odavmüügi korral õhku jäänud võlasummat.
Praegu on Eestis üle 6000 pere, kes on jäänud kadulaenuga hätta.
Rumm: võlakaitse seadusest saab kodulaenuvõtja päästerõngas
Koduomanike võlakaitse seaduse töörühma liikme Hannes Rummi (SDE) sõnul tahetakse uue õigusaktiga tasakaalustada senist olukorda, kus pangad domineerivad kodulaenuga hätta jäänud inimeste üle.
Rumm ütles ETV hommikuprogrammis "Terevisioon", et seaduseandja huvi ei ole kättemaksuretke korraldamine pankade vastu, vaid eesmärgiks on võrdsustada vastutusekoormat. "Oli näha, et headel aegadel, kui pank andis ja inimene võttis laenu, siis vastutus oli liiga palju inimese poolel ja liiga vähe panga poolel. Selle seadusega tahame tasakaalu paremini paika saada," ütles Rumm.
Ta märkis, et eelnõu loodetakse valmis saada veebruari lõpuks või märtsi alguseks ning seadus vastu võtta jaanipäevaks.
Rumm lisas, et nimetatud seaduseelnõu väljatöötamisel on nii opositsioon kui ka koalitsioon üles näidanud harukordset koostöötahet.
Täna on paljud töö kaotanud inimesed hädas headel aegadel võetud kodulaenu tagasimaksmisega. Pank paneb laenuvõtja makseraskuste ilmnemisel kinnisvara sundmüüki ja praeguses turusituatsioonis, pealegi veel kiirmüügiga, ei kata müügist saadud raha kogu laenujääki. Nii on õnnetud oma kodust ilma ja pangale ollakse ka veel võlgu.
Kuna olukord on drastiline, siis on poliitikud ja õiguseksperdid lõpuks probleemi märganud ning valminud on koduomanike võlakaitse seaduseelnõu kava. See keelaks pankadel kodulaenuga ostetud ja selle tagatiseks pandud kinnisvara kohese sundmüümise. Ka saaks kohus vähendada odavmüügi korral õhku jäänud võlasummat.
Praegu on Eestis üle 6000 pere, kes on jäänud kadulaenuga hätta.
Subscribe to:
Posts (Atom)
