Esimene ja mitte surmtõsine vastus on, et valitsus hindab kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse muutmise seaduses (!) valla- või linnaelaniku hinnaks 625 krooni.
Teine ja tõsisem vastus on, et tegelikult valla- ega linnaelanikel muidugi hinnasilti küljes pole. Küll aga tahab valitsus hakata taas omavalitsuste liitumist rahaliselt jõuliselt toetama. Ühinemistoetust makstakse vastavalt omavalitsuse elanike arvule ning toetuse suurust tõstetakse nii, et valla- või linnaelaniku tinghind tõuseb 250 kroonilt 625 kroonile.
Senise hinnakirja järgi saanuks omavalitsused toetust minimaalselt 750 000 krooni ja maksimaalselt 1,5 miljonit krooni. Uue hinnakirja järgi on minimaalne ühinemistoetus 2 miljonit krooni ning maksimaalne 4 miljonit krooni.
Loodetavasti on vallavanemad ja linnapead uue tinghinnaga rahul ning see motiveerib neid tugevamaid omavalitsusi moodustama.
Kuigi ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni arutelust käis läbi mõte, et meie lõuna- ja põhjanaabrite kogemuse kohaselt motiveerib omavalitsusi ühinema mitte toetus vallale või linnale, vaid senistele vallavanematele või linnapeadele.
14.10.08
12.10.08
Tulevikus ei maksa riik eripensionäridele vanglakaristuse kandmise ajal pensionit
Sel nädalal eripensionite maksmise korra muutmiseks loodud valitsusliidu töörühm otsustas üksmeelselt, et tulevikus kaotavad eripensionärid õiguse saada pensionit vanglakaristuse kandmise ajal.
Selline otsus on õiglane ja mõistlik. Õiglane seetõttu, et nii võrdsustatakse eripensionite saajad tavalist riiklikku vanaduspensionit saavate inimeste õigustega. Mõistlik seetõttu, et riik tasub raske kuriteo sooritanud inimestele vanglakaristuse kandmise ajal niigi kõik ülalpidamiskulud
Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 46 lõige 1 ütleb: "Kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vabadusekaotusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks." Seevastu eripensionite maksmise kord on sätestatud kaheksas eri seaduses ning seal pole ette nähtud võimalust katkestada pensioni maksmine vanglakaristuse kandmise ajaks.
Kui senist eripensionite maksmise korda mitte muuta, siis võib tekkida olukord, kus riik peab näiteks mõne riigireetmises süüdistatud ja pikaajalist vanglakaristust kandva inimese pangaarvele kandma 15 000 - 25 000 krooni kuus. Karistusaja lõppedes lahkub selline kurjategija vanglast miljonärina muretuid vanaduspäevi veetma.
Valitsusliidu töörühma eripensionite maksmise korra muutmiseks kutsusid kokku sotsiaaldemokraadid ning sellesse kuuluvad Hanno Pevkur (Reformierakond), Ken-Marti Vaher (IRL) ja Hannes Rumm (SDE). Töörühma loomise ajendiks oli riigireetmises süüdistatava Herman Simmi juhtum, kellele Eesti riik peab süüdimõistva kohtuotsuse korral eripensionit edasi maksma, sest see on talle politseiseaduse kohaselt määratud eluks ajaks.
Töörühm loodab eripensionite korda muutva eelnõu Riigikogu menetlusse esitada järgmisel nädalal ning see sisaldab teisigi muudatusi senise eripensionite maksmise korraga võrreldes.
Praegu saab eripensionit sotsiaalministeeriumi andmetel üle 1800 inimese, kellest üle poole on veel tööeas ning eripensionite maksmiseks kulub 153 miljonit krooni aastas. Eripensionit makstakse näiteks endistele politseinikele, kaitseväelastele, kohtunikele ja Riigikogu liikmetele.
Selline otsus on õiglane ja mõistlik. Õiglane seetõttu, et nii võrdsustatakse eripensionite saajad tavalist riiklikku vanaduspensionit saavate inimeste õigustega. Mõistlik seetõttu, et riik tasub raske kuriteo sooritanud inimestele vanglakaristuse kandmise ajal niigi kõik ülalpidamiskulud
Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 46 lõige 1 ütleb: "Kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vabadusekaotusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks." Seevastu eripensionite maksmise kord on sätestatud kaheksas eri seaduses ning seal pole ette nähtud võimalust katkestada pensioni maksmine vanglakaristuse kandmise ajaks.
Kui senist eripensionite maksmise korda mitte muuta, siis võib tekkida olukord, kus riik peab näiteks mõne riigireetmises süüdistatud ja pikaajalist vanglakaristust kandva inimese pangaarvele kandma 15 000 - 25 000 krooni kuus. Karistusaja lõppedes lahkub selline kurjategija vanglast miljonärina muretuid vanaduspäevi veetma.
Valitsusliidu töörühma eripensionite maksmise korra muutmiseks kutsusid kokku sotsiaaldemokraadid ning sellesse kuuluvad Hanno Pevkur (Reformierakond), Ken-Marti Vaher (IRL) ja Hannes Rumm (SDE). Töörühma loomise ajendiks oli riigireetmises süüdistatava Herman Simmi juhtum, kellele Eesti riik peab süüdimõistva kohtuotsuse korral eripensionit edasi maksma, sest see on talle politseiseaduse kohaselt määratud eluks ajaks.
Töörühm loodab eripensionite korda muutva eelnõu Riigikogu menetlusse esitada järgmisel nädalal ning see sisaldab teisigi muudatusi senise eripensionite maksmise korraga võrreldes.
Praegu saab eripensionit sotsiaalministeeriumi andmetel üle 1800 inimese, kellest üle poole on veel tööeas ning eripensionite maksmiseks kulub 153 miljonit krooni aastas. Eripensionit makstakse näiteks endistele politseinikele, kaitseväelastele, kohtunikele ja Riigikogu liikmetele.
10.10.08
Padar püsib, Ansip põrub
Reformierakonna ajas raevu tänases Postimehes ilmunud uudis selle kohta, et inimesed hindavad rahanduslikult raskel ajal palju kõrgemalt rahandusminister Ivari Padari kui peaminister Andrus Ansipi tegevust.
Reformierakonna peasekretär Kristen Michal väitis koguni: «Kohe, kui rahandusminister muutub valitsuse kõige populaarsemaks selliks ja töötab selle nimel, et olla mõnus, hakkavad riigil raskused.»
Michali jutt teeb meele mõruks sel põhjusel, et Reformierakond ei ole ikka veel oma viimase poole aasta vigadest midagi õppinud. Ja kui Reformierakond vigadest ei õpi, siis pärsib see valitsuse töövõimet edaspidigi.
Reformierakonna ja Ansipi toetuse languse kõige olulisem põhjus on olnud see, et nad on püüdnud tegelikkust ilustada ning vastutust enda kaelast ära veeretada.
Juba praegu on Eesti ajalehtedes püsirubriigiks muutunud peaminister Andrus Ansipi tsitaadivalimikud, mis tänu mõõdutundetule optimismile vaevalt kuu-kaks hiljem naeruväärsed näivad. Reformierakonnal on vaja tõsiselt mõelda selle üle, miks küsiti valitsuse pressikonverentsil Andrus Ansipilt ja mitte tema kõrval istunud Padarilt, kas ta on tulnukas teiselt planeedilt.
Seevastu Padari tegevus pälvib eestlaste toetuse sel lihtsal põhjusel, et rahandusminister on ka ebameeldivatest uudistest rääkinud ausalt ja pole kartnud raskete otsuste tegemisel vastutust enda kanda võtta.
Siinkohal räägivad enda eest kõige paremini faktid. Just rahandusminister Padar survestas valitsust esimesema tegema tänavust lisaeelarvet. Peaminister Ansip oli viimane valitsuse liige, kes sellele vastu punnis, sest ta lihtsalt ei suutnud uskuda nukraid majanduskasvu ja maksulaekumise numbreid.
Just rahandusminister püüdis juba juunis saavutada valitsuses kokkulepet põhimõtteliste otsuste tegemiseks 2009. aasta riigieelarve tulude-kulude määratlemisel. Peaminister Ansip seevastu lükkas oluliste otsuste tegemise septembrisse, sest lootis, et augusti lõpus tehtav rahandusministeeriumi majandusprognoos tõotab helget tulevikku. Ansip eksis ja tema venitamise tõttu tuli riigieelarve kokku panna paari nädalaga, mis loomulikult mõjutab selle kvaliteeti.
Rahandusminister ongi 2009. aasta eelarvet ausalt hinnanud numbriga 3. Peaminister nimetas seevastu eelarvet "praegustes oludes parimaks riigieelarveks" ning "aegade kõige avalikumalt koostatud riigieelarveks".
Nagu näha, ei tegelnud Padar mitte populismiga, vaid soovis teha õigel ajal valusaid, kuid vajalikke otsuseid ning julges nende vajalikkust inimestele ka ausalt selgitada. Ain Seppikul oli õigus, kui ta Postimehes väitis, et peaminister on püüdnud vastutuse võtmise asemel seda pidevalt rahandusministri kaela veeretada. Ilmekas oli see, kuidas Andrus Ansip suvistel valitsuse pressikonverentsidel ikka ja jälle viitas ebapopulaarsete teemade puhul "rahandusministri otsustele", kuigi tegelikult oli tegu kas valitsuse või valitsusliidu konsensuslikele otsustele.
Nagu avaliku arvamuse küsitlused näitavad, oskavad valijad hinnata, kes on kes ja mis on mis. Kui Reformierakonnale ei ole seni edu toonud rahandusministri halvustamine ja vastutuse tema kaela veeretamine, siis ei too see edu ka edaspidi.
Ometi ei tunne sotsiaaldemokraadid erinevalt Keskerakonnast mingit kahjurõõmu peaministri ja tema partei toetuse vähenemise tõttu. Saame suurepäraselt aru, et see tekitab valitsuses ainult uusi mõttetuid pingeid. Saame suurepäraselt aru, et kui Ansip põrub, siis põrub kogu valitsus. Eesti vajab rasketel aegadel töövõimelist valitsust ja valitsusjuhti, mis pideva populaarsusreitingute pärast muretsemise asemel keskendub probleemidele, mida on rohkem rohkem, kui eales varem sellel sajandil.
Reformierakonna peasekretär Kristen Michal väitis koguni: «Kohe, kui rahandusminister muutub valitsuse kõige populaarsemaks selliks ja töötab selle nimel, et olla mõnus, hakkavad riigil raskused.»
Michali jutt teeb meele mõruks sel põhjusel, et Reformierakond ei ole ikka veel oma viimase poole aasta vigadest midagi õppinud. Ja kui Reformierakond vigadest ei õpi, siis pärsib see valitsuse töövõimet edaspidigi.
Reformierakonna ja Ansipi toetuse languse kõige olulisem põhjus on olnud see, et nad on püüdnud tegelikkust ilustada ning vastutust enda kaelast ära veeretada.
Juba praegu on Eesti ajalehtedes püsirubriigiks muutunud peaminister Andrus Ansipi tsitaadivalimikud, mis tänu mõõdutundetule optimismile vaevalt kuu-kaks hiljem naeruväärsed näivad. Reformierakonnal on vaja tõsiselt mõelda selle üle, miks küsiti valitsuse pressikonverentsil Andrus Ansipilt ja mitte tema kõrval istunud Padarilt, kas ta on tulnukas teiselt planeedilt.
Seevastu Padari tegevus pälvib eestlaste toetuse sel lihtsal põhjusel, et rahandusminister on ka ebameeldivatest uudistest rääkinud ausalt ja pole kartnud raskete otsuste tegemisel vastutust enda kanda võtta.
Siinkohal räägivad enda eest kõige paremini faktid. Just rahandusminister Padar survestas valitsust esimesema tegema tänavust lisaeelarvet. Peaminister Ansip oli viimane valitsuse liige, kes sellele vastu punnis, sest ta lihtsalt ei suutnud uskuda nukraid majanduskasvu ja maksulaekumise numbreid.
Just rahandusminister püüdis juba juunis saavutada valitsuses kokkulepet põhimõtteliste otsuste tegemiseks 2009. aasta riigieelarve tulude-kulude määratlemisel. Peaminister Ansip seevastu lükkas oluliste otsuste tegemise septembrisse, sest lootis, et augusti lõpus tehtav rahandusministeeriumi majandusprognoos tõotab helget tulevikku. Ansip eksis ja tema venitamise tõttu tuli riigieelarve kokku panna paari nädalaga, mis loomulikult mõjutab selle kvaliteeti.
Rahandusminister ongi 2009. aasta eelarvet ausalt hinnanud numbriga 3. Peaminister nimetas seevastu eelarvet "praegustes oludes parimaks riigieelarveks" ning "aegade kõige avalikumalt koostatud riigieelarveks".
Nagu näha, ei tegelnud Padar mitte populismiga, vaid soovis teha õigel ajal valusaid, kuid vajalikke otsuseid ning julges nende vajalikkust inimestele ka ausalt selgitada. Ain Seppikul oli õigus, kui ta Postimehes väitis, et peaminister on püüdnud vastutuse võtmise asemel seda pidevalt rahandusministri kaela veeretada. Ilmekas oli see, kuidas Andrus Ansip suvistel valitsuse pressikonverentsidel ikka ja jälle viitas ebapopulaarsete teemade puhul "rahandusministri otsustele", kuigi tegelikult oli tegu kas valitsuse või valitsusliidu konsensuslikele otsustele.
Nagu avaliku arvamuse küsitlused näitavad, oskavad valijad hinnata, kes on kes ja mis on mis. Kui Reformierakonnale ei ole seni edu toonud rahandusministri halvustamine ja vastutuse tema kaela veeretamine, siis ei too see edu ka edaspidi.
Ometi ei tunne sotsiaaldemokraadid erinevalt Keskerakonnast mingit kahjurõõmu peaministri ja tema partei toetuse vähenemise tõttu. Saame suurepäraselt aru, et see tekitab valitsuses ainult uusi mõttetuid pingeid. Saame suurepäraselt aru, et kui Ansip põrub, siis põrub kogu valitsus. Eesti vajab rasketel aegadel töövõimelist valitsust ja valitsusjuhti, mis pideva populaarsusreitingute pärast muretsemise asemel keskendub probleemidele, mida on rohkem rohkem, kui eales varem sellel sajandil.
8.10.08
Siim Kallas kandideerib europarlamenti?
Reformierakonna tänane teade selle kohta, et europarlamendi valimistel loodetakse kuuest kohast võita kogunisti kolm, viitab võimalusele, et Europarlamenti kandideerib nende esinumbrina Siim Kallas.
Lihtne loogika ütleb, et kolme koha võitmiseks peab mistahes erakonnal olema väga tugev esinumber. Sama tugev tegija nagu eelmisel korral sotsiaaldemokraatidele europarlamendis kolm kohta toonud Toomas Hendrik Ilves. Ja piisavalt tugev selleks, et pakkuda väärilist konkurentsi Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele.
Nii tugevaid tegijaid on Reformierakonnas kaks: peaminister Andrus Ansip ja Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas. Ametisoleva peaministri kandideerimine europarlamenti oleks ilmselt kogu Euroopas enneolematult pentsik tegu. Peaminister ei pruugi eurovalimistel ka sama palju hääli saada kui Riigikogu valimistel, sest tema talendi austajad soovivad kindlasti Ansipi jätkamist valitsusjuhina ega raatsi teda Brüsselile loovutada.
Seega jääb tipptegijaist üle ainult Siim Kallase kandidatuur. Toomas Hendrik Ilvesele tõi eelmistel valimistel mäekõrguse võidu tema vaieldamatult parim pädevus euroküsimustes. Järgmistel valimistel oleks just Siim Kallas euroküsimustes kõige suurema kompetentsiga ning valijate silmis seega kõige usaldusväärsem kandidaat.
Juba pikemat aega on Toompea kuluaarides teada tõsiasi, et Reformierakond on Siim Kallasele europarlamenti kandideerimiseks ettepaneku teinud. Väidetavalt vastas Kallas esimesel korral sellele ettepanekule eitavalt, kuid kindlasti on reformikad tema masseerimist jätkanud.
Europarlamenti kandideerimine ei välista Kallase jätkamist volinikuna, sest parlamendi valimised toimuvad enne uue komisjoni koosseisu selgumist. Võib valimistel ära osaleda ning siis valijate tugeva toetusega komisjoni naasta.
Pigem võib Reformierakond Kallast survestada just väitega, et kui Kallas toob eurovalimistel kõva häältesaagi, siis tagatakse talle koht ka järgmises komisjonis. Kui Kallas ei kandideeri, siis ... võib ehk teisigi häid kandidaate silmapiirile kerkida.
Lihtne loogika ütleb, et kolme koha võitmiseks peab mistahes erakonnal olema väga tugev esinumber. Sama tugev tegija nagu eelmisel korral sotsiaaldemokraatidele europarlamendis kolm kohta toonud Toomas Hendrik Ilves. Ja piisavalt tugev selleks, et pakkuda väärilist konkurentsi Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele.
Nii tugevaid tegijaid on Reformierakonnas kaks: peaminister Andrus Ansip ja Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas. Ametisoleva peaministri kandideerimine europarlamenti oleks ilmselt kogu Euroopas enneolematult pentsik tegu. Peaminister ei pruugi eurovalimistel ka sama palju hääli saada kui Riigikogu valimistel, sest tema talendi austajad soovivad kindlasti Ansipi jätkamist valitsusjuhina ega raatsi teda Brüsselile loovutada.
Seega jääb tipptegijaist üle ainult Siim Kallase kandidatuur. Toomas Hendrik Ilvesele tõi eelmistel valimistel mäekõrguse võidu tema vaieldamatult parim pädevus euroküsimustes. Järgmistel valimistel oleks just Siim Kallas euroküsimustes kõige suurema kompetentsiga ning valijate silmis seega kõige usaldusväärsem kandidaat.
Juba pikemat aega on Toompea kuluaarides teada tõsiasi, et Reformierakond on Siim Kallasele europarlamenti kandideerimiseks ettepaneku teinud. Väidetavalt vastas Kallas esimesel korral sellele ettepanekule eitavalt, kuid kindlasti on reformikad tema masseerimist jätkanud.
Europarlamenti kandideerimine ei välista Kallase jätkamist volinikuna, sest parlamendi valimised toimuvad enne uue komisjoni koosseisu selgumist. Võib valimistel ära osaleda ning siis valijate tugeva toetusega komisjoni naasta.
Pigem võib Reformierakond Kallast survestada just väitega, et kui Kallas toob eurovalimistel kõva häältesaagi, siis tagatakse talle koht ka järgmises komisjonis. Kui Kallas ei kandideeri, siis ... võib ehk teisigi häid kandidaate silmapiirile kerkida.
7.10.08
Kes on vastu Riigikogu liikmete palkade külmutamisele?
Tänane arutelu Riigikogu liikmete palkade külmutamise üle oli üks kõige kummalisem debatt kogu selles Riigikogu koosseisus. Eelnõule on alla kirjutanud kõik erakonnad peale Reformierakonna, aga sellegipoolest kostis selle menetlemise ajal saalis - eriti opositsiooni ridadest - pidevalt vaenulikku turtsumist ja kohati ka avalikku kriitikat.
Näiliselt on kõik palkade külmutamise poolt (vt www.riigikogu.ee eelnõud nr 296 ja 342), aga tegelikult on väga paljud kolleegid selle vastu. Kõrgemate ametiisikute ja sealhulgas Riigikogu liikmete palkade külmutamist põlastati populismiga tegelemiseks ajal, mil on vaja tegelda 101 muu tähtsama küsimusega. (Muuseas – mulle meeldivad palju rohkem need kolleegid – nagu näiteks Lembit Kaljuvee – kes palkade külmutamise eelnõusid avalikult ja ausalt kritiseerib, mitte omaette ei turtsu.)
Sotsiaaldemokraatide hinnangul ei ole palkade külmutamise puhul tegemist populismi ega isegi mitte rahaliselt ebaolulise küsimusega. Kui riigi tulude kasv on järsult vähenenud, siis peab avalik sektor püksirihma pingutama. Riigikogul ei ole mingit moraalset õigust külmutada riigieelarve menetlemisel enamuse avalikus sektoris töötavate inimeste palk, kuid säilitada eliidi palk samal tasemel põhjusel, et kunagi on see seotud keskmise palga tõusuga.
Rahandusministeerium prognoosib tänavuseks aastaks nominaalpalga kasvu 15,4% , vastavalt kerkiks ka Riigikogu liikmete palk järgmisel aastal sama järsult kui tänavuse aasta alguses. Kas hüppelisene palgatõus 2009. aasta alguses oleks õiglane, kui peaaegu kogu avalikus sektoris palgatase külmutatakse ning seda võib-olla mitte ainult üheks aastaks?
Sotsiaaldemokraatide vastus on: kindlasti mitte! Riigikogu liikmete palkade külmutamisel on oluline sõnum ühiskonnale. See näitab, et parlament suudab ja tahab olla ülejäänud ühiskonnaga solidaarne, et ka parlament säästab.
Ainus vaieldav küsimus on see, kas põhiseaduse paragrahv 75 võimaldab praegusel Riigikogu koosseisul oma palka muuta. Ses küsimuses on riigiõiguse eksperdid eri meelt. Endised õiguskantslerid ja justiitsminister Rein Lang arvavad, et põhiseadus lubab meie palgasüsteemi muuta. Kahtleval arvamusel oli ses küsimuses põhiseaduskomisjonis esinedes riigiõiguse ekspert Ülle Madise ning väga selgelt pidas eelnõud põhiseaduse vastaseks presidendi kantselei esindaja Aaro Mõttus. Riigikohtu esimees Märt Rask keeldus oma seisukoha esitamisest.
Eelnevast lähtuvalt on Riigikogul õige ja mõistlik jätkata eelnõu menetlemist tuginedes asjaolule, et enamus riigiõiguse asjatundjaid ei näe siin vastuolu põhiseadusega. Kui Riigikogu on eelnõu nr 342 vastu võtnud, siis on juba presidendi otsustada, kas ta hindab seda põhiseadusele vastavaks või mitte. Eeldan, et kui president Riigikogu liikmete palkade külmutamist seadusena välja ei kuuluta, siis leiab vaidlus selles küsimuses lõpliku lahenduse Riigikohtus. Ja see ongi siis lõplik otsus, mis enam kuidagi edasikaebamisele ei kuulu.
Lõpetuseks veidi ka rahalistest argumentidest. Lembit Kaljuvee pidas eelnõu rahaliselt mõttetuks kuna sellega saavutatakse kokkuhoid ainult 45 miljonit krooni. Ennustan, et 2009. aasta riigieelarve menetlemisel teeb Keskerakond kümneid ettepanekuid, mille hind on kokkuvõttes kaugelt suurem kui 45 miljonit krooni. 45 miljoni krooni eest saab näiteks korralikult ära remontida suure koolimaja ning ehitada uhiuue lasteaia. Seega ei saa 45 miljoni krooni suurust kokkuhoidu kuidagi alahinnata.
Näiliselt on kõik palkade külmutamise poolt (vt www.riigikogu.ee eelnõud nr 296 ja 342), aga tegelikult on väga paljud kolleegid selle vastu. Kõrgemate ametiisikute ja sealhulgas Riigikogu liikmete palkade külmutamist põlastati populismiga tegelemiseks ajal, mil on vaja tegelda 101 muu tähtsama küsimusega. (Muuseas – mulle meeldivad palju rohkem need kolleegid – nagu näiteks Lembit Kaljuvee – kes palkade külmutamise eelnõusid avalikult ja ausalt kritiseerib, mitte omaette ei turtsu.)
Sotsiaaldemokraatide hinnangul ei ole palkade külmutamise puhul tegemist populismi ega isegi mitte rahaliselt ebaolulise küsimusega. Kui riigi tulude kasv on järsult vähenenud, siis peab avalik sektor püksirihma pingutama. Riigikogul ei ole mingit moraalset õigust külmutada riigieelarve menetlemisel enamuse avalikus sektoris töötavate inimeste palk, kuid säilitada eliidi palk samal tasemel põhjusel, et kunagi on see seotud keskmise palga tõusuga.
Rahandusministeerium prognoosib tänavuseks aastaks nominaalpalga kasvu 15,4% , vastavalt kerkiks ka Riigikogu liikmete palk järgmisel aastal sama järsult kui tänavuse aasta alguses. Kas hüppelisene palgatõus 2009. aasta alguses oleks õiglane, kui peaaegu kogu avalikus sektoris palgatase külmutatakse ning seda võib-olla mitte ainult üheks aastaks?
Sotsiaaldemokraatide vastus on: kindlasti mitte! Riigikogu liikmete palkade külmutamisel on oluline sõnum ühiskonnale. See näitab, et parlament suudab ja tahab olla ülejäänud ühiskonnaga solidaarne, et ka parlament säästab.
Ainus vaieldav küsimus on see, kas põhiseaduse paragrahv 75 võimaldab praegusel Riigikogu koosseisul oma palka muuta. Ses küsimuses on riigiõiguse eksperdid eri meelt. Endised õiguskantslerid ja justiitsminister Rein Lang arvavad, et põhiseadus lubab meie palgasüsteemi muuta. Kahtleval arvamusel oli ses küsimuses põhiseaduskomisjonis esinedes riigiõiguse ekspert Ülle Madise ning väga selgelt pidas eelnõud põhiseaduse vastaseks presidendi kantselei esindaja Aaro Mõttus. Riigikohtu esimees Märt Rask keeldus oma seisukoha esitamisest.
Eelnevast lähtuvalt on Riigikogul õige ja mõistlik jätkata eelnõu menetlemist tuginedes asjaolule, et enamus riigiõiguse asjatundjaid ei näe siin vastuolu põhiseadusega. Kui Riigikogu on eelnõu nr 342 vastu võtnud, siis on juba presidendi otsustada, kas ta hindab seda põhiseadusele vastavaks või mitte. Eeldan, et kui president Riigikogu liikmete palkade külmutamist seadusena välja ei kuuluta, siis leiab vaidlus selles küsimuses lõpliku lahenduse Riigikohtus. Ja see ongi siis lõplik otsus, mis enam kuidagi edasikaebamisele ei kuulu.
Lõpetuseks veidi ka rahalistest argumentidest. Lembit Kaljuvee pidas eelnõu rahaliselt mõttetuks kuna sellega saavutatakse kokkuhoid ainult 45 miljonit krooni. Ennustan, et 2009. aasta riigieelarve menetlemisel teeb Keskerakond kümneid ettepanekuid, mille hind on kokkuvõttes kaugelt suurem kui 45 miljonit krooni. 45 miljoni krooni eest saab näiteks korralikult ära remontida suure koolimaja ning ehitada uhiuue lasteaia. Seega ei saa 45 miljoni krooni suurust kokkuhoidu kuidagi alahinnata.
3.10.08
Herman Simm ja tema eripension
Paljusid inimesi üllatab fakt, et Eesti riik maksis Herman Simmile kui endisele politseinikule juba siis, kui ta veel kaitseministeeriumis töötas, prisket eripensionit.
Praeguse politseiameti juhi põhipalk on 32 000 krooni ning Herman Simmi eripension võib maksimaalsel juhul olla sellest 75% ehk 24 000 krooni. (Kuna eripensioni määramise valem on keeruline ja tegemist on delikaatsete isikuandmetega, siis teab Simmi eripensioni täpset suurust vaid sotsiaalkindlustusamet.) Nii või teisiti teenib Simm eripensionina summa, millest enamus eakaid inimesi võib vaid unistada.
Kui Herman Simm kohtus õigeks mõistetakse, siis maksab Eesti riik talle eripensionit edasi niikuinii. Aga karta on, et isegi juhul kui Herman Simm salastatud teabe ebaseaduslikus kogumises ja selle välisriigile edastamises süüdi mõistetakse, tuleb Eesti riigil talle elu lõpuni eripensionit plettida.
Eriti ebaõiglane pension
Veel ebaõiglasemat olukorda on raske ette kujutada: miks peab Eesti riik eriti heldelt meeles pidama inimesi, kes on oma riigi suhtes eriti alatult käitunud?
Praeguse totra korra põhjused peituvad üheksakümnendate aastate alguses, mil Eesti riik oli vaene ega jaksanud erasektoriga võrreldes konkurentsivõimelisi palku maksta. Kuna riigil raha polnud, siis lubati politseinikele, kaitseväelastele, piirivalvuritele, kohtunikele ja veel mitmetele riigi toimimiseks ülioluliste elualade inimestele vanaduspäevadeks keskmisest palju suuremat eripensionit.
Nii võttis riik endale suuri rahalisi kohustusi, kuid lükkas nende täitmise kaugele tulevikku. Vaevalt meelitasid eripensioneid tööle noori politseinikke või kaitseväelasi, kuid kindlasti motiveerisid need oma ametis jätkama tuhandeid keskealisi ja pensionieelikuid. Praegu saab eripensionit sotsiaalministeeriumi andmetel üle 1800 inimese, kellest üle poole on veel tööeas ning eripensionite maksmiseks kulub 153 miljonit krooni aastas.
Ränk viga tehti eripensione lubades aga sellega, et üldkorras makstavate pensionite korra sätestab üksikasjalikult riikliku pensionikindlustuse seadus. Ent igasugused eripensionid sätestati valdkondlikes seadustes ning mistahes erijuhtumid jäeti seal läbi mõtlemata.
Riikliku pensionikindlustuse seaduses on selgelt kirjas, et kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vabadusekaotusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks. Seaduse loogika on lihtne: pole õiglane maksta riiklikku vanaduspensioni näiteks mõrvarile ajal, kui riik teda kolm korda päevas korralikult toidab ja talle eurovanglas peavarju pakub.
Orden läheb, raha jääb
Politseiteenistuse seadus ütleb seevastu: politseiametniku pension määratakse eluajaks. Sama seaduse järgi kaotab õiguse eripensionile politseinik, kes on teenistusest vabastatud tahtlikult toimepandud kuriteo või lihtsalt purjuspäi teenistuses viibimise eest. Aga pärast teenistusest lahkumist sooritatud ükskõik kui rängad kuriteod ei anna riigile õigust endiselt politseinikult eripensioni ära võtta.
Nii oleme olukorras, kus süüdimõistva kohtuotsuse järel jääb Herman Simm ilma Valgetähe teenetemärgist, aga eripensionit peab riik ikka edasi maksma.
Et vähemalt tulevikus nii ebaõiglast olukorda vältida, teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku jätta eripensionita need endised politseiametnikud ja teised eripensionit saavad inimesed, kes mõistetakse süüdi tahtlikult toimepandud kuriteo eest, sealhulgas loomulikult riigireetmise eest.
Nii hoiatab Eesti riik inimesi, kel tekib kiusatus riigisaladuste müümisega rikastuda, et lisaks heale nimele ja riiklikele teenetemärkidele jäävad nad ilma ka eripenisonist.
Omaette küsimus on see, kas selline otsus võib jõustada tagasiulatuvalt. Üldine õigustatud ootuse põhimõte ütleb, et tagantjärele võib riik muuta seadusi vaid nii, et inimesed saavad hüvesid juurde ega tohi seadusi muuta nõnda, et hüvesid võetakse vähemaks. Ent eripensionite korra muutmise puhul küsitakse kindlasti ka õiguskantsleri käest, kas ja kuidas rakendub õigustatud ootuse põhimõte nii äärmuslike juhtumite puhul nagu Herman Simmi lugu.
See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.
Praeguse politseiameti juhi põhipalk on 32 000 krooni ning Herman Simmi eripension võib maksimaalsel juhul olla sellest 75% ehk 24 000 krooni. (Kuna eripensioni määramise valem on keeruline ja tegemist on delikaatsete isikuandmetega, siis teab Simmi eripensioni täpset suurust vaid sotsiaalkindlustusamet.) Nii või teisiti teenib Simm eripensionina summa, millest enamus eakaid inimesi võib vaid unistada.
Kui Herman Simm kohtus õigeks mõistetakse, siis maksab Eesti riik talle eripensionit edasi niikuinii. Aga karta on, et isegi juhul kui Herman Simm salastatud teabe ebaseaduslikus kogumises ja selle välisriigile edastamises süüdi mõistetakse, tuleb Eesti riigil talle elu lõpuni eripensionit plettida.
Eriti ebaõiglane pension
Veel ebaõiglasemat olukorda on raske ette kujutada: miks peab Eesti riik eriti heldelt meeles pidama inimesi, kes on oma riigi suhtes eriti alatult käitunud?
Praeguse totra korra põhjused peituvad üheksakümnendate aastate alguses, mil Eesti riik oli vaene ega jaksanud erasektoriga võrreldes konkurentsivõimelisi palku maksta. Kuna riigil raha polnud, siis lubati politseinikele, kaitseväelastele, piirivalvuritele, kohtunikele ja veel mitmetele riigi toimimiseks ülioluliste elualade inimestele vanaduspäevadeks keskmisest palju suuremat eripensionit.
Nii võttis riik endale suuri rahalisi kohustusi, kuid lükkas nende täitmise kaugele tulevikku. Vaevalt meelitasid eripensioneid tööle noori politseinikke või kaitseväelasi, kuid kindlasti motiveerisid need oma ametis jätkama tuhandeid keskealisi ja pensionieelikuid. Praegu saab eripensionit sotsiaalministeeriumi andmetel üle 1800 inimese, kellest üle poole on veel tööeas ning eripensionite maksmiseks kulub 153 miljonit krooni aastas.
Ränk viga tehti eripensione lubades aga sellega, et üldkorras makstavate pensionite korra sätestab üksikasjalikult riikliku pensionikindlustuse seadus. Ent igasugused eripensionid sätestati valdkondlikes seadustes ning mistahes erijuhtumid jäeti seal läbi mõtlemata.
Riikliku pensionikindlustuse seaduses on selgelt kirjas, et kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vabadusekaotusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks. Seaduse loogika on lihtne: pole õiglane maksta riiklikku vanaduspensioni näiteks mõrvarile ajal, kui riik teda kolm korda päevas korralikult toidab ja talle eurovanglas peavarju pakub.
Orden läheb, raha jääb
Politseiteenistuse seadus ütleb seevastu: politseiametniku pension määratakse eluajaks. Sama seaduse järgi kaotab õiguse eripensionile politseinik, kes on teenistusest vabastatud tahtlikult toimepandud kuriteo või lihtsalt purjuspäi teenistuses viibimise eest. Aga pärast teenistusest lahkumist sooritatud ükskõik kui rängad kuriteod ei anna riigile õigust endiselt politseinikult eripensioni ära võtta.
Nii oleme olukorras, kus süüdimõistva kohtuotsuse järel jääb Herman Simm ilma Valgetähe teenetemärgist, aga eripensionit peab riik ikka edasi maksma.
Et vähemalt tulevikus nii ebaõiglast olukorda vältida, teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku jätta eripensionita need endised politseiametnikud ja teised eripensionit saavad inimesed, kes mõistetakse süüdi tahtlikult toimepandud kuriteo eest, sealhulgas loomulikult riigireetmise eest.
Nii hoiatab Eesti riik inimesi, kel tekib kiusatus riigisaladuste müümisega rikastuda, et lisaks heale nimele ja riiklikele teenetemärkidele jäävad nad ilma ka eripenisonist.
Omaette küsimus on see, kas selline otsus võib jõustada tagasiulatuvalt. Üldine õigustatud ootuse põhimõte ütleb, et tagantjärele võib riik muuta seadusi vaid nii, et inimesed saavad hüvesid juurde ega tohi seadusi muuta nõnda, et hüvesid võetakse vähemaks. Ent eripensionite korra muutmise puhul küsitakse kindlasti ka õiguskantsleri käest, kas ja kuidas rakendub õigustatud ootuse põhimõte nii äärmuslike juhtumite puhul nagu Herman Simmi lugu.
See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.
Rakvere Gümnaasiumi parima õpetaja stipendiumi sai Jana Sillajõe
Sihtasutus Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja andis tänavuse 30 000 krooni suuruse stipendiumi algklasside õpetajale ning näiteringi juhendajale Jana Sillajõele.
Kuigi alates 1997. aastast Rakvere Gümnaasiumis töötanud Jana Sillajõe oli stipendiumi kandidaatidest noorim, on ta väga hinnatud nii õpilaste, lapsevanemate kui ka kolleegide seas.
Sihtasutuse nõukogule meeldis väga seegi, et õpetaja Sillajõe peab lastega töötamist huvitavaks ja kõige rutiinivabamaks tööks.
Stipendiumi määramisel tugineb sihtasutus nii õpilaste kui kaasõpetajate antud hinnangutele.
Sihtasutuse Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja eesmärk on väärtustada õpetaja elukutset ja häid õpetajaid. Ja muidugi tahavad sihtasutusse kuuluvad vilistlased teadvustada, et Rakvere Gümnaasium on hea kool.
Kooli vilistlaste asutatud Sihtasutus Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja annab stipendiumi välja teist aastat, mullu pälvis stipendiumi kauaaegne emakeele õpetaja Mare Muik.
Kuigi alates 1997. aastast Rakvere Gümnaasiumis töötanud Jana Sillajõe oli stipendiumi kandidaatidest noorim, on ta väga hinnatud nii õpilaste, lapsevanemate kui ka kolleegide seas.
Sihtasutuse nõukogule meeldis väga seegi, et õpetaja Sillajõe peab lastega töötamist huvitavaks ja kõige rutiinivabamaks tööks.
Stipendiumi määramisel tugineb sihtasutus nii õpilaste kui kaasõpetajate antud hinnangutele.
Sihtasutuse Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja eesmärk on väärtustada õpetaja elukutset ja häid õpetajaid. Ja muidugi tahavad sihtasutusse kuuluvad vilistlased teadvustada, et Rakvere Gümnaasium on hea kool.
Kooli vilistlaste asutatud Sihtasutus Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja annab stipendiumi välja teist aastat, mullu pälvis stipendiumi kauaaegne emakeele õpetaja Mare Muik.
Subscribe to:
Posts (Atom)
