Eesti oma kullapalavik puhkes kolm aastat tagasi. Ei, kulda Eestist ei leitud, küll aga avastati mitu rikkalikku vaba raha leiukohta. Eestlased, kes tahtsid kiiresti oma elujärge parandada, ei pidanud sõitma Alaskasse kulda kaevandama. Piisas sellest, et astuda sisse suvalisesse pangakontorisse ja kümned tuhanded Eesti pered väljusid sealt paugupealt uue kodu ning paarikümneaastase võlakoormaga.
Elu näis imeilus. Euroopa Liiduga ühinemine tõi Eestisse välisinvesteeringud ja toetusmiljardid. Majandus kasvas ligi 10% ning palgad tõusid 15% aastas. Harjumaa põldudel kasvasid uued elamurajoonid kiiremini kui kartul või kapsas.
Keset seda tarbimistralli kurtis Eesti Pank kurtidele kõrvadele: kui kommertspangad jätkavad massilist eluasemelaenude andmist, siis kuumutab see üle Eesti majanduse ja võib lõppeda valusa tagasilöögiga.
Muidugi polnud midagi paha selles, et paljud Eesti pered said endale laenurahaga korraliku kodu. Aga Eesti Pank nägi õigusega ohtu selles, kui Põhjamaade pangad pumpasid lühikese ajaga Eestisse suurusjärgus sada miljardit krooni ja jagasid selle lõdvalt laiali. See laenuraha põhjustas kinnisvarabuumi, mille käigus korterite ja majade hinnad kerkisid kosmiliseks. Laenuraha mass kasvatas metsikus tempos kogu Eesti sisetarbimist, mis omakorda kergitas järsult palku eraettevõtetes.
Mida tegid Eesti Panga hoiatuste peale meie tublid Põhjala pangad Hansa, Ühis, Nordea ja Sampo? Võitlesid meeleheitlikult turuosa, see tähendab võimalikult suure laenusaajate arvu pärast. Kui algul nõudsid kommertspangad laenusaajatelt oma kodu soetamiseks suurt esmast sissemakset ning hindasid inimeste maksevõimet kainelt, siis omavahel konkureerides lasti seda latti süüdimatult allapoole.
Pangad tegid, kes vastutab?
Ühel hetkel tõmmati pankade peakorterites hädapidurit, sest isegi suurte Põhjala pankade jaoks läksid nende riskid Eestis liiga suureks. Mistahes Põhjala panga jaoks tähendab must stsenaarium Eestis või Lätis lihtsalt kahjumit pärast pikki aastaid kõva kasumi teenimist. Tuhandetele nende klientidele võib pankade lõtv laenupoliitika karmistuvas majanduskeskkonnas tähendada aga seda, et nad jäävad hätta laenu tasumisega ning peavad loobuma kenast uuest kodust.
Kommertspankadel on oma mustad stsenaariumid ammu valmis kirjutatud, kuid avalikult nad neist ei räägi ning oma vastutust tekkinud olukorra eest ei tunnista. Avalikkuse ees nõuavad kommertspangad rangemat eelarvepoliitikat ja hoopis valitsuselt ehk veidi liialdades õpetajate ja politseinike palga külmutamist praegusele tasemele.
See soovitus tundub eriti küüniline olukorras, kus esimest korda viimase 15 aasta vältel on erasektoris töötavate inimeste keskmine palk kõrgem kui avalikus sektoris töötavatel inimestel. Oluline on rõhutada, et riigilt palka saavad 50 000 inimest on õpetajad, kultuuritöötajad ja ametnikud, kelle töö nõuab enamasti kõrgharidust ja seega ka keskmisest kõrgemat või vähemalt sellega võrdset palka. Politseikonstaabel ja tuletõrjuja ei oma kõrgharidust, aga me ju tahame kõik, et nad oleksid kõrgema kvalifikatsiooniga kui selveri turvamees. Järelikult peab riik neile ka paremat palka maksma, muidu ostab erasektor nad üle.
Kasum on püha
Ka ettevõtjate katusorganisatsioonid pahandavad praegu avaliku sektori palgatõusude pärast. Nad teevad seda väga lihtsal põhjusel – kui valitsus ei tõstaks uuest aastast politseinike, õpetajate ja ametnike palka, siis ei suudaks avalik sektor ettevõtjatega tööjõuturul konkureerida. Erasektor sellest võidaks, Eesti riik kaotaks.
Eesti ajakirjanduse parimat analüüsi pakuvad mõne lehe arvamuskülje kõrval Vikerraadio, Kuku ja Raadio 2 nädalavahetuse jutusaated. Seda kurvem on, et isegi nendes saadetes kordub refräänina tõdemus: „Tegemist on ju erafirmaga, mille eesmärk on teenida kasumit, seepärast ei saa temalt midagi nõuda.”
On väga kahju, et Eestis üldlevinud arusaamise kohaselt ei tohi ettevõtjad merre või õhku solki lasta, aga mistahes muul moel vastutustundetult käitumine on lubatud. Selline arusaam eristab meid selgelt Põhjalast.
Stockholmi ja Kopenhaageni pangahärrad teavad hästi, et kui nende tegevus tekitab ühiskonnale probleeme, siis isegi juhul, kui juriidiliselt on kõik korrektne, vastutavad nad selle eest moraalselt ja saavad avalikkuses karmilt kritiseerida. Tagumine aeg on ka Eestis nõuda ettevõtjatelt vastutust käitumise eest, mis toodab ettevõttele kasumit, kuid kahjustab ühiskonna huve.
Ühe õnnetus teise õnn
Praegu võimendab meedia nende inimeste juttu, kes meie majandusele musta tulevikku kuulutavad, sest halb uudis müüb. Kahjuks ei küsita sealjuures endalt, kellele oleks must stsenaarium kasulik?
Majanduses ja poliitikas on alati inimesi, kes õhutavad paanikat lootes selle pealt kasu lõigata. Keskerakond ja Edgar Savisaar hirmutavad praegu inimesi lootuses võita valitsuselt tagasi aprillimässu ajal kaotatud valijaid.
Nii Eesti kui välismaa ärimeeste seas on neid, kes tegutsevad praegu selle nimel, et kinnisvarakrahh tõesti tekiks. Neil ärimeestel on vaba raha, mille eest saaks järsult odavnenud kinnisvara võileivahinna eest kokku osta ning tuhandete tavaliste Eesti perede õnnetuse arvelt endale järgmine varanduse teenida. Kahjuks laseb ajakirjandus end seda tüüpi „investoritel” ära kasutada.
See artikkel ilmus veidi toimetatud moel eilses SL Õhtulehes.
7.10.07
2.10.07
Kuidas lavastati Putini saamine Venemaa peaministriks
Eilsed Vene teleuudised andsid põhjaliku veerandtunnise ülevaate sellest, kuidas Ühtse Venemaa kongressil lavastati Vladimir Putinilt nõusoleku palumine kandideerida partei esinumbrina parlamendivalimistel.
Nagu Vene teleuudistes tavaks, selgitavad reporterid eriti juhmide vaatajate jaoks omapoolse kommentaariga, mis on mis. ORTi reporter rõhutas uudise lõpus, et parteikongress polegi enam igav. Vastupidi, seda on hakatud korraldama läänelikul modernsel moel.
Kogu Ühtse Venemaa lavakujundus oligi silmatorkavalt modernne, kasutati palju valgustatud klaaspindu, mis olid tavalise kongressisaali asemel üles seatud Gostinnõi Dvoris. Ei midagi ühist aastakümnetega mällu talletunud pildiga nõukogulikest sjezdidest. Seega püüab Ühtne Venemaa juba oma visuaalse identiteediga rõhutada oma tugevamaid külgi, eelkõige võimet riiki arendada, ning vastanduda sellega teistele parteidele, sest kommunistid kasutavad oma propagandas jätkuvalt sõdurimundris lõõtspillimängijaid.
Ka esinejate - vähemalt telesse nopitud esinejate - valik oli kõnekas. Üks rõhutatult lihtrahvalikku juttu rääkinud naisterahvas palus Putinil siiski otsida võimalusi, kuidas jätkata presidendina. Putin vastas hiljem sellele ettepanekule tagasihoidlikult, et ei pea õigeks ühe inimese pärast põhiseadust väänama hakata, isegi juhul, kui ta seda inimest täielikult usaldab (!). Ilmselt taheti selle võttega näidata kodumaisele publikule venelaste palavat soovi jätkata president Putini juhtimisel ning samas välismaisele publikule Putinit kui tõelist demokraati.
Ohtrasõnaliselt kiideti Putinit tema tarkuse, kindlakäelisuse jm üldtunnustatud juhiomaduste eest. Ent üks ratastoolisportlane, kes tänas Putinit taliolümpiamängude ja paraolümpiamängude toomise eest Sotshi, tõi Putini puhul välja veel ühe asjaolu, mida poliitikas tavaliselt ei rõhutata. Ta ütles umbes nii: Teil, Vladimir Vladimirovitsh, veab! Niikaua kui teie olete Venemaa president, on õnnelik saatus ka Venemaal. Te olete kujunenud miljonite vene inimeste jaoks selleks amuletiks, mis tagab meie riigi eduka arengu."
Kuna korduvalt näidati teleuudise suures plaanis ka üht ratastoolis istuvat delegaati, siis pidi see ilmselt näitama Ühtse Venemaa ja Putini hoolt ja tähelepanu ühiskonna kõige nõrgemate liikmete suhtes.
Oma lõppsõnas keeldus Putin presidendina jätkamast, kuid lubas tõsiselt kaaluda peaministri ametit juhul, kui Ühtne Venemaa võidab valimised ning uue presidendi isik Putinile sobib. Seega on 100% kindel, et Putinist saab järgmine Venemaa peaminister (kui ta just ise vahepeal ümber ei mõtle).
Mõlemad tema seatud tingimused täidetakse kindlasti, sest pole mingit kahtlust, et Putini juhtimisel võidab Ühtne Venemaa valimised. Kindlasti sobib Putinile ka uue presidendi isik, sest selle inimese valib välja tema ise, mitte miljonid vene valijad.
Kõnekad olid ka need omadussõnad, mida Putin uuelt presidendilt nõuab: korralik (vene keeles tähendab see sõna ka karsket inimest), tegus, efektiivne ja kaasaegne. Need sõnad kirjeldavad täpselt Putini enda kuvandit ning näitavad, et praegune president kloonib endale järeltulija.
Nagu Vene teleuudistes tavaks, selgitavad reporterid eriti juhmide vaatajate jaoks omapoolse kommentaariga, mis on mis. ORTi reporter rõhutas uudise lõpus, et parteikongress polegi enam igav. Vastupidi, seda on hakatud korraldama läänelikul modernsel moel.
Kogu Ühtse Venemaa lavakujundus oligi silmatorkavalt modernne, kasutati palju valgustatud klaaspindu, mis olid tavalise kongressisaali asemel üles seatud Gostinnõi Dvoris. Ei midagi ühist aastakümnetega mällu talletunud pildiga nõukogulikest sjezdidest. Seega püüab Ühtne Venemaa juba oma visuaalse identiteediga rõhutada oma tugevamaid külgi, eelkõige võimet riiki arendada, ning vastanduda sellega teistele parteidele, sest kommunistid kasutavad oma propagandas jätkuvalt sõdurimundris lõõtspillimängijaid.
Ka esinejate - vähemalt telesse nopitud esinejate - valik oli kõnekas. Üks rõhutatult lihtrahvalikku juttu rääkinud naisterahvas palus Putinil siiski otsida võimalusi, kuidas jätkata presidendina. Putin vastas hiljem sellele ettepanekule tagasihoidlikult, et ei pea õigeks ühe inimese pärast põhiseadust väänama hakata, isegi juhul, kui ta seda inimest täielikult usaldab (!). Ilmselt taheti selle võttega näidata kodumaisele publikule venelaste palavat soovi jätkata president Putini juhtimisel ning samas välismaisele publikule Putinit kui tõelist demokraati.
Ohtrasõnaliselt kiideti Putinit tema tarkuse, kindlakäelisuse jm üldtunnustatud juhiomaduste eest. Ent üks ratastoolisportlane, kes tänas Putinit taliolümpiamängude ja paraolümpiamängude toomise eest Sotshi, tõi Putini puhul välja veel ühe asjaolu, mida poliitikas tavaliselt ei rõhutata. Ta ütles umbes nii: Teil, Vladimir Vladimirovitsh, veab! Niikaua kui teie olete Venemaa president, on õnnelik saatus ka Venemaal. Te olete kujunenud miljonite vene inimeste jaoks selleks amuletiks, mis tagab meie riigi eduka arengu."
Kuna korduvalt näidati teleuudise suures plaanis ka üht ratastoolis istuvat delegaati, siis pidi see ilmselt näitama Ühtse Venemaa ja Putini hoolt ja tähelepanu ühiskonna kõige nõrgemate liikmete suhtes.
Oma lõppsõnas keeldus Putin presidendina jätkamast, kuid lubas tõsiselt kaaluda peaministri ametit juhul, kui Ühtne Venemaa võidab valimised ning uue presidendi isik Putinile sobib. Seega on 100% kindel, et Putinist saab järgmine Venemaa peaminister (kui ta just ise vahepeal ümber ei mõtle).
Mõlemad tema seatud tingimused täidetakse kindlasti, sest pole mingit kahtlust, et Putini juhtimisel võidab Ühtne Venemaa valimised. Kindlasti sobib Putinile ka uue presidendi isik, sest selle inimese valib välja tema ise, mitte miljonid vene valijad.
Kõnekad olid ka need omadussõnad, mida Putin uuelt presidendilt nõuab: korralik (vene keeles tähendab see sõna ka karsket inimest), tegus, efektiivne ja kaasaegne. Need sõnad kirjeldavad täpselt Putini enda kuvandit ning näitavad, et praegune president kloonib endale järeltulija.
28.9.07
Dr Rain Tolgi diagnoos
Kultuuriministeerium kuulutab välja Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaga seotud romaani- ja näidendivõistluse.
Võistluste eesmärk on tähistada Eesti Vabariigi juubelit patriootilis-ajalooliste teostega, mis väärtustavad meie võitlust iseseisvuse eest ning Eesti kultuurile üle aegade omaseks olnud rahvusromantilisi ja realistlikke traditsioone.
Näidendivõistluse võitnud teose suurejoonelise vabaõhulavastusega avatakse 2008. aasta novembris pidulikult uus Vabadussammas Tallinnas Vabaduse väljakul. Romaanivõistluse võitnud teos kingitakse kõigile 30 000 järgmisel kevadel gümnaasiumi ja ülikooli lõpetavale noorele.
Vabariigi sünnipäevale pühendatud teosed peavad käsitlema eestlaste võitlust iseseisvuse eest läbi aegade. Oodatud on romaanid ja näidendid, mis taaselustavad muistset vabadusvõitlust ja Jüriöö ülestõusu, Võnnu ja Sinimägede lahinguid ning metsavendade võitlust. Samuti teosed, mis tutvustavad Konstantin Pätsi, Julius Kuperjonovi ja teiste meie suurmeeste elu ja võitlust.
Nii romaani kui näidendivõistluse võitjat tunnustab Vabariigi Valitsus 1 miljoni krooni suuruse auhinnaga. Võistlustöid hindab žürii, kuhu kuuluvad kultuuri- ja kaitseministeeriumi ning EELK esindajad.
Kui selline kuulutus oleks ilmunud tänases Sirbis, vihastanuks see enamuse kultuurilehe lugejaid sama moodi välja nagu vabadussamba võidutöö. Kiirelt korraldatud päevalehe gallup aga näitaks avaliku arvamuse enamuse heakskiitu valitsuse plaanile esitada kroonulikke kunstitellimusi moel, mis olid omased kolmekümnendate aastate lõpule.
Elame vastuolulisel ajal, kus Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet loovad Pariisis ja Londonis elavad Liibanoni, Itaalia ja Jaapani päritolu arhitektid, aga publiku üldise heakskiidu pälvib vabadussamba võidutöö, mis viib meid vaimselt tagasi aega, mil Laidoner juhatas väge ja Päts oli president. Viimastel vabariigi aastapäeva kontsertidel särasid Chalice ja Peeter Volkonski, aga vaevalt julgeb Kadriorg järgmisel aastal enam midagi nii raju ja vabameelset tellida ning piirdub sotsiaalsele survele alludes RAM-i meeskoori ja laulupidudelt tuttavate helinditega 20. sajandist.
„Rahvuslik-konservatiivne hüsteeria,” pani dr Rain Tolk diagnoosi nähtusele, millest vabadussamba kavand on vaid kõige eredam märk.
Kulunud tõde on see, et ajakirjandus ei suuda mõjutada seda, mida inimesed mõtlevad, küll aga seda, millest nad parasjagu mõtlevad. Ehk et ajakirjandusel on võim kehtestada ühiskonnas need teemad, mis kontori kohvinurgas ja sugulase sünnipäeval põhjalikult läbi arutatakse. Mis omakorda tähendab seda, et piiratud mahuga avalikust inforuumist tõrjutakse välja mingid muud teemad, mis ei pruugi olla sugugi vähemtähtsad.
Üha rohkem puhta meelelahutusega tegelev Eesti ajakirjandus annab ühiskondliku päevakava kehtestamise võimu ise käest. See võim on juba suuresti libisenud poliittehnoloogide ja suurettevõtete suhtekorraldajate kätte, kes konstrueerivad tegelikkust üha rohkem oma vajadustele vastavalt.
Õnneks on elu mõnikord moodsa aja inimhingede inseneridest siiski veel suurem. Mullune aasta oli ses mõttes ehe ja aus. Aasta keskne sündmus oli presidendivalimine, mis tuli oma vääramatut rada pidi. Nende valimiste konflikt sõlmus juba peategelaste selgumise hetkel. Üks presidendikandidaat kehastas minevikuihalust ja suletud ühiskonda, teine arenguvõimalust ja avatust. See konflikt raputas ühiskonna korralikult läbi ja värskendas meie väärtushinnanguid väga vajalikul moel.
Tänavuse aasta tähtsündmus on seevastu puhas poliittehnoloogide looming, kes on juhtinud tegelikkust kindlakäeliselt neile vajalikus suunas. Reformierakonnal oli valijaskonna laiendamiseks vaja võita Isamaaliidult eelkõige rahvuslust väärtustavaid valijaid, Keskerakonnal oli vaja tagada vene valijate toetus.
Neist ühishuvidest lähtuvalt hakati pronksmehe ümber konstrueerima rahvuslikku konflikti, mis varjutas valimiskampaanias kõik muud teemad ja tõi edu. Iseenesest oli heameel näha, et pikki aastaid suhteliselt latentses olekus püsinud rahvustunne on eestlastes endiselt tugev ning kriisiolukorras lööb see välja sama võimsalt nagu laulva revolutsiooni aastatel. Teisalt oli seda kurvem, et püha tunnet kasutati parteipoliitilistes huvides.
Valimised on nüüd ammu möödas, aga nendeks loodud õhkkond püsib. Rahvuslik pulss nii üles piitsutatud, et muuks kui välisvaenlasega võitlemiseks ühiskonnal tähelepanu ei jagu. Tõsine ohu märk on see, et isegi Eesti välispoliitikas käib võitlus selle peale, kes suudab kõvema häälega Kremlit tümitades sisepoliitilisi plusspunkte noppida. Kuigi Kremlil pole sellest sooja ega külma ning lääneliitlaste silmis muudame me end samm-sammult riigiks, mis ise endale pidevalt mõttetuid probleeme tekitab. See viimane kuvand vastab Kremli ja mitte Eesti huvidele.
Ühiskonna vaimse tervise huvides on tagumine aeg viia jutt nendele asjadele, mis tõesti olulised on. Näiteks sellele, millised on meie jaoks olulised väärtused ja riigi roll olukorras, kus Eesti majandus tasapisi jahtub. Pole vaja olla eriline prohvet ennustamaks, et üha rohkem inimesi, kes seni rõõmustasid järjest madalamate maksude üle, vaatavad varsti abiotsivalt riigi poole. Vastupidiselt seni vallanud arusaamale on riigil vaja neid inimesi aidata. Eesti riigi tugevust ei näita ainult see, et politsei suudab tänavarahutusi laiali ajada.
Majandusanalüütikud on pikalt rääkinud, et meie majanduse jaoks oli ebatervislik ülikiire kasv, mille põhjustas laenuraha abil tekkinud meeletu tarbimisbuum. Kahjuks on palju vähem räägitud sellest, et tarbimisbuum võimendas ühiskonnas üldist edukultust ja alavääristas vähem edukaid inimesi. Loodetavasti mureneb edukultus koos tarbimistralli lõppemisega ning ausse tõusevad sellised väärtused nagu õiglus ja solidaarsus, mida meil napib veel rohkem kui kainet mõistust SMS-laenu klientidel.
P.S. Palun vabandust, Kaarel! Tellisid loo hoopis sellest, miks Nord Streami debatt nihu läks, aga kuna selle toru ots ulatus ajas palju kaugemale kui Eesti valitsusele saadetud kiri, siis kirjutasin seekord teemast mööda.
See artikkel ilmus eilses Sirbis. H.R.
Võistluste eesmärk on tähistada Eesti Vabariigi juubelit patriootilis-ajalooliste teostega, mis väärtustavad meie võitlust iseseisvuse eest ning Eesti kultuurile üle aegade omaseks olnud rahvusromantilisi ja realistlikke traditsioone.
Näidendivõistluse võitnud teose suurejoonelise vabaõhulavastusega avatakse 2008. aasta novembris pidulikult uus Vabadussammas Tallinnas Vabaduse väljakul. Romaanivõistluse võitnud teos kingitakse kõigile 30 000 järgmisel kevadel gümnaasiumi ja ülikooli lõpetavale noorele.
Vabariigi sünnipäevale pühendatud teosed peavad käsitlema eestlaste võitlust iseseisvuse eest läbi aegade. Oodatud on romaanid ja näidendid, mis taaselustavad muistset vabadusvõitlust ja Jüriöö ülestõusu, Võnnu ja Sinimägede lahinguid ning metsavendade võitlust. Samuti teosed, mis tutvustavad Konstantin Pätsi, Julius Kuperjonovi ja teiste meie suurmeeste elu ja võitlust.
Nii romaani kui näidendivõistluse võitjat tunnustab Vabariigi Valitsus 1 miljoni krooni suuruse auhinnaga. Võistlustöid hindab žürii, kuhu kuuluvad kultuuri- ja kaitseministeeriumi ning EELK esindajad.
Kui selline kuulutus oleks ilmunud tänases Sirbis, vihastanuks see enamuse kultuurilehe lugejaid sama moodi välja nagu vabadussamba võidutöö. Kiirelt korraldatud päevalehe gallup aga näitaks avaliku arvamuse enamuse heakskiitu valitsuse plaanile esitada kroonulikke kunstitellimusi moel, mis olid omased kolmekümnendate aastate lõpule.
Elame vastuolulisel ajal, kus Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet loovad Pariisis ja Londonis elavad Liibanoni, Itaalia ja Jaapani päritolu arhitektid, aga publiku üldise heakskiidu pälvib vabadussamba võidutöö, mis viib meid vaimselt tagasi aega, mil Laidoner juhatas väge ja Päts oli president. Viimastel vabariigi aastapäeva kontsertidel särasid Chalice ja Peeter Volkonski, aga vaevalt julgeb Kadriorg järgmisel aastal enam midagi nii raju ja vabameelset tellida ning piirdub sotsiaalsele survele alludes RAM-i meeskoori ja laulupidudelt tuttavate helinditega 20. sajandist.
„Rahvuslik-konservatiivne hüsteeria,” pani dr Rain Tolk diagnoosi nähtusele, millest vabadussamba kavand on vaid kõige eredam märk.
Kulunud tõde on see, et ajakirjandus ei suuda mõjutada seda, mida inimesed mõtlevad, küll aga seda, millest nad parasjagu mõtlevad. Ehk et ajakirjandusel on võim kehtestada ühiskonnas need teemad, mis kontori kohvinurgas ja sugulase sünnipäeval põhjalikult läbi arutatakse. Mis omakorda tähendab seda, et piiratud mahuga avalikust inforuumist tõrjutakse välja mingid muud teemad, mis ei pruugi olla sugugi vähemtähtsad.
Üha rohkem puhta meelelahutusega tegelev Eesti ajakirjandus annab ühiskondliku päevakava kehtestamise võimu ise käest. See võim on juba suuresti libisenud poliittehnoloogide ja suurettevõtete suhtekorraldajate kätte, kes konstrueerivad tegelikkust üha rohkem oma vajadustele vastavalt.
Õnneks on elu mõnikord moodsa aja inimhingede inseneridest siiski veel suurem. Mullune aasta oli ses mõttes ehe ja aus. Aasta keskne sündmus oli presidendivalimine, mis tuli oma vääramatut rada pidi. Nende valimiste konflikt sõlmus juba peategelaste selgumise hetkel. Üks presidendikandidaat kehastas minevikuihalust ja suletud ühiskonda, teine arenguvõimalust ja avatust. See konflikt raputas ühiskonna korralikult läbi ja värskendas meie väärtushinnanguid väga vajalikul moel.
Tänavuse aasta tähtsündmus on seevastu puhas poliittehnoloogide looming, kes on juhtinud tegelikkust kindlakäeliselt neile vajalikus suunas. Reformierakonnal oli valijaskonna laiendamiseks vaja võita Isamaaliidult eelkõige rahvuslust väärtustavaid valijaid, Keskerakonnal oli vaja tagada vene valijate toetus.
Neist ühishuvidest lähtuvalt hakati pronksmehe ümber konstrueerima rahvuslikku konflikti, mis varjutas valimiskampaanias kõik muud teemad ja tõi edu. Iseenesest oli heameel näha, et pikki aastaid suhteliselt latentses olekus püsinud rahvustunne on eestlastes endiselt tugev ning kriisiolukorras lööb see välja sama võimsalt nagu laulva revolutsiooni aastatel. Teisalt oli seda kurvem, et püha tunnet kasutati parteipoliitilistes huvides.
Valimised on nüüd ammu möödas, aga nendeks loodud õhkkond püsib. Rahvuslik pulss nii üles piitsutatud, et muuks kui välisvaenlasega võitlemiseks ühiskonnal tähelepanu ei jagu. Tõsine ohu märk on see, et isegi Eesti välispoliitikas käib võitlus selle peale, kes suudab kõvema häälega Kremlit tümitades sisepoliitilisi plusspunkte noppida. Kuigi Kremlil pole sellest sooja ega külma ning lääneliitlaste silmis muudame me end samm-sammult riigiks, mis ise endale pidevalt mõttetuid probleeme tekitab. See viimane kuvand vastab Kremli ja mitte Eesti huvidele.
Ühiskonna vaimse tervise huvides on tagumine aeg viia jutt nendele asjadele, mis tõesti olulised on. Näiteks sellele, millised on meie jaoks olulised väärtused ja riigi roll olukorras, kus Eesti majandus tasapisi jahtub. Pole vaja olla eriline prohvet ennustamaks, et üha rohkem inimesi, kes seni rõõmustasid järjest madalamate maksude üle, vaatavad varsti abiotsivalt riigi poole. Vastupidiselt seni vallanud arusaamale on riigil vaja neid inimesi aidata. Eesti riigi tugevust ei näita ainult see, et politsei suudab tänavarahutusi laiali ajada.
Majandusanalüütikud on pikalt rääkinud, et meie majanduse jaoks oli ebatervislik ülikiire kasv, mille põhjustas laenuraha abil tekkinud meeletu tarbimisbuum. Kahjuks on palju vähem räägitud sellest, et tarbimisbuum võimendas ühiskonnas üldist edukultust ja alavääristas vähem edukaid inimesi. Loodetavasti mureneb edukultus koos tarbimistralli lõppemisega ning ausse tõusevad sellised väärtused nagu õiglus ja solidaarsus, mida meil napib veel rohkem kui kainet mõistust SMS-laenu klientidel.
P.S. Palun vabandust, Kaarel! Tellisid loo hoopis sellest, miks Nord Streami debatt nihu läks, aga kuna selle toru ots ulatus ajas palju kaugemale kui Eesti valitsusele saadetud kiri, siis kirjutasin seekord teemast mööda.
See artikkel ilmus eilses Sirbis. H.R.
27.9.07
Kiri Maret Maripuule
Tere, Maret!
Kirjutan Sulle esimest korda. Kõhklesin pikalt, kas kirjutada või lihtsalt helistada. Aga kuna Sa ise eelistad kolleegidega suhelda ajakirjanduse vahendusel, siis kirjutan ka mina Sulle ajalehes Sotsiaaldemokraat.
Sel suvel kurtsid Sina ning Sinu alluvad sotsiaalministeeriumist ikka ja jälle meedias, et rahandusminister Ivari Padar ei anna piisavalt raha AIDSi ennetuseks, puuetega inimeste eest hoolitsemiseks ning milleks kõigeks veel.
Mul on heameel, et Ivari Padar Sulle meedias sama mõõduga ei vastanud ning jätkas eelarvearutelu rahandusministeeriumis ja Stenbocki majas. Aga mul on väga kahju, et Sa AIDSiga ennetusega tegelevaid inimesi, puuetega inimesi ning tuhandeid teisi inimesi asjata hirmutasid.
Seetõttu pean vajalikuks vähemalt tagantjärele ehk pärast 2008. aasta riigieelarve kava heakskiitmist valitsuses tõe jalule seada. Tõsi on ju see, et võrreldes vastu võetud 2007.aasta eelarvega kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 9,7 miljardi krooni võrra eelarves, mille maht on kokku 96 miljonit krooni. AIDSi ennetusraha vajalik summa 125 miljonit krooni oli selles meeletus eelarvekasvus kindlasti algusest peale olemas.
See oli Sinu enda otsus pikendada esimese asjana eelarve kasvu arvelt vanemapalka ning kulutada selleks 493 miljonit krooni eelarvekasvust. Ka Sinu teised prioriteedid kõnelesid selgelt keelt sellest, et seadsid esikohale mõnede valimislubaduste täitmise. See valik oli Sinu, sest teistelgi ministritel olid kaunis vabad käed oma ministeriumi eelarve piires otsuste tegemiseks.
Ent pärast oma eelistuste paika panemist hakkasid Sa ajakirjanduse vahendusel rahandusministrilt ja peaministrilt lisaraha nõudma. Ähvardades vastasel korral jätta rahastamata kogu AIDSi-ennetuse ning veel paljud vajalikud tegevused.
Niimoodi ei ole eelarvearutelude käigus end üleval pidanud ükski minister ega ministeerium juba õige mitu viimast aastat. Olgu nad mistahes erakonnast. Nii ei käitunud ka need ministrid, kelle eelarved kasvavad järgmisel aastal sootuks vähem kui Sinu juhitud ministeeriumil.
Tead ju väga hästi, et väärinfo esitamine ajakirjanduses ei ole ühe ministri süütu survevahend kolleegide vastu, vaid psühhoterror. Selle psühhoterrori ohvriks langesid sajad sotsiaalministeeriumi haldusala töötajad ning kümned tuhanded abivajajad.
Loodan, et Sinu kummalise käitumise põhjuseks oli kogenematus. Aga kardan, et tegu ei ole pelgalt kogenematusega. Ei ole eriline riigisaladus, et Maret Maripuu kahetseb sotsiaalministriks hakkamist kibedalt. Oled ise paljudele kolleegidele ja tuttavatele kurtnud, et lasid end rumalast peast peaminister Andrus Ansipil ära rääkida ning hakkasid sotsiaalministriks. Vaevalt suudab head tööd teha minister, kes juba 150 päeva pärast ametisse astumist kurdab kolleegidele oma kurba saatust.
Kui Sa siiski leiad endas jõudu sotsiaalministri tänamatut tööd jätkata, siis soovin Sulle selleks jõudu ning arukust lahendada probleeme moel, mis säästavad Sinult ja riigilt tuge ootavaid inimesi.
lugupidamisega
Hannes Rumm,
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
See artikkel ilmus ajalehe Sotsiaaldemokraat.
Kirjutan Sulle esimest korda. Kõhklesin pikalt, kas kirjutada või lihtsalt helistada. Aga kuna Sa ise eelistad kolleegidega suhelda ajakirjanduse vahendusel, siis kirjutan ka mina Sulle ajalehes Sotsiaaldemokraat.
Sel suvel kurtsid Sina ning Sinu alluvad sotsiaalministeeriumist ikka ja jälle meedias, et rahandusminister Ivari Padar ei anna piisavalt raha AIDSi ennetuseks, puuetega inimeste eest hoolitsemiseks ning milleks kõigeks veel.
Mul on heameel, et Ivari Padar Sulle meedias sama mõõduga ei vastanud ning jätkas eelarvearutelu rahandusministeeriumis ja Stenbocki majas. Aga mul on väga kahju, et Sa AIDSiga ennetusega tegelevaid inimesi, puuetega inimesi ning tuhandeid teisi inimesi asjata hirmutasid.
Seetõttu pean vajalikuks vähemalt tagantjärele ehk pärast 2008. aasta riigieelarve kava heakskiitmist valitsuses tõe jalule seada. Tõsi on ju see, et võrreldes vastu võetud 2007.aasta eelarvega kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 9,7 miljardi krooni võrra eelarves, mille maht on kokku 96 miljonit krooni. AIDSi ennetusraha vajalik summa 125 miljonit krooni oli selles meeletus eelarvekasvus kindlasti algusest peale olemas.
See oli Sinu enda otsus pikendada esimese asjana eelarve kasvu arvelt vanemapalka ning kulutada selleks 493 miljonit krooni eelarvekasvust. Ka Sinu teised prioriteedid kõnelesid selgelt keelt sellest, et seadsid esikohale mõnede valimislubaduste täitmise. See valik oli Sinu, sest teistelgi ministritel olid kaunis vabad käed oma ministeriumi eelarve piires otsuste tegemiseks.
Ent pärast oma eelistuste paika panemist hakkasid Sa ajakirjanduse vahendusel rahandusministrilt ja peaministrilt lisaraha nõudma. Ähvardades vastasel korral jätta rahastamata kogu AIDSi-ennetuse ning veel paljud vajalikud tegevused.
Niimoodi ei ole eelarvearutelude käigus end üleval pidanud ükski minister ega ministeerium juba õige mitu viimast aastat. Olgu nad mistahes erakonnast. Nii ei käitunud ka need ministrid, kelle eelarved kasvavad järgmisel aastal sootuks vähem kui Sinu juhitud ministeeriumil.
Tead ju väga hästi, et väärinfo esitamine ajakirjanduses ei ole ühe ministri süütu survevahend kolleegide vastu, vaid psühhoterror. Selle psühhoterrori ohvriks langesid sajad sotsiaalministeeriumi haldusala töötajad ning kümned tuhanded abivajajad.
Loodan, et Sinu kummalise käitumise põhjuseks oli kogenematus. Aga kardan, et tegu ei ole pelgalt kogenematusega. Ei ole eriline riigisaladus, et Maret Maripuu kahetseb sotsiaalministriks hakkamist kibedalt. Oled ise paljudele kolleegidele ja tuttavatele kurtnud, et lasid end rumalast peast peaminister Andrus Ansipil ära rääkida ning hakkasid sotsiaalministriks. Vaevalt suudab head tööd teha minister, kes juba 150 päeva pärast ametisse astumist kurdab kolleegidele oma kurba saatust.
Kui Sa siiski leiad endas jõudu sotsiaalministri tänamatut tööd jätkata, siis soovin Sulle selleks jõudu ning arukust lahendada probleeme moel, mis säästavad Sinult ja riigilt tuge ootavaid inimesi.
lugupidamisega
Hannes Rumm,
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
See artikkel ilmus ajalehe Sotsiaaldemokraat.
26.9.07
Evelyn sõidab Estoniaga
Kui BNS tutvutas pühapäeval Riigikogu selle nädala päevakorda, siis toodi ainsa ja järelikult kõige tähtsama eelnõuna välja Keskerakonna soov moodustada parlamendi erikomisjon parvlaeva Estonia hukkumise asjaolude selgitamiseks.
Tegelikult on see eelnõu, mis täna õnneks Riigikogu menetlusest välja hääletati, puhas Evelyn Sepa egotrip. Sarnane komisjon töötas juba Riigikogu eelmises koosseisus, selle töö sisuline tulemus oli null, mõne komisjoni liikme jaoks isiklikult aga suur mull-mull-mull meedias.
Ilma igasuguse au ja häbitundeta hukkunute omaste vastu kasutasid mõned eelmise Estonia-komisjoni liikmed seda teemat oma isikliku valimiskampaania tegemiseks. Ka nüüdses Riigikogus tähendanuks Estonia-komisjoni moodustamine lihtsalt seda, et 5-6 poliitikut saanuks võimaluse võimendada iga uut Estonia teemalist faktikest, sest mingit reaalset uue info kogumise võimet sel komisjonil niikuinii pole.
Ei Eesti ega Rootsi parlamendikomisjonid suutnud tirida päevavalgele ühtki uut fakti laevahuku või sellega kaudseltki seostuvat fakti. Küll aga suutsid nende komisjonide liikmed külvata segadust ja levitada vandenõuteooriaid kohati väga ebausaldusväärsetele andmetele tuginedes.
Kui keegi kusagil suudab Estonia huku kohta uusi ja olulisi fakte tuvastada, siis selles järjekorras on kõige viimased parlamendikomisjonid.
Tavaliselt heidetakse Riigikogule ette, et tehakse otsuseid, millest endal aimu pole. Täna hääletas Evelyn Sepa otsuse vastu mitu inimest, kel endal on laevahukuga väga isiklik ja valus suhe.
Tegelikult on see eelnõu, mis täna õnneks Riigikogu menetlusest välja hääletati, puhas Evelyn Sepa egotrip. Sarnane komisjon töötas juba Riigikogu eelmises koosseisus, selle töö sisuline tulemus oli null, mõne komisjoni liikme jaoks isiklikult aga suur mull-mull-mull meedias.
Ilma igasuguse au ja häbitundeta hukkunute omaste vastu kasutasid mõned eelmise Estonia-komisjoni liikmed seda teemat oma isikliku valimiskampaania tegemiseks. Ka nüüdses Riigikogus tähendanuks Estonia-komisjoni moodustamine lihtsalt seda, et 5-6 poliitikut saanuks võimaluse võimendada iga uut Estonia teemalist faktikest, sest mingit reaalset uue info kogumise võimet sel komisjonil niikuinii pole.
Ei Eesti ega Rootsi parlamendikomisjonid suutnud tirida päevavalgele ühtki uut fakti laevahuku või sellega kaudseltki seostuvat fakti. Küll aga suutsid nende komisjonide liikmed külvata segadust ja levitada vandenõuteooriaid kohati väga ebausaldusväärsetele andmetele tuginedes.
Kui keegi kusagil suudab Estonia huku kohta uusi ja olulisi fakte tuvastada, siis selles järjekorras on kõige viimased parlamendikomisjonid.
Tavaliselt heidetakse Riigikogule ette, et tehakse otsuseid, millest endal aimu pole. Täna hääletas Evelyn Sepa otsuse vastu mitu inimest, kel endal on laevahukuga väga isiklik ja valus suhe.
15.9.07
Laari esimene "kingitus" Ansipile
Sel nädalal tundis Andrus Ansip esimest korda omal nahal kui vale oli tema otsus jätta Isamaaliidu ja Res Publica esimees Mart Laar ilma välisministri ametist ning tõrjuda ta valitsusest välja.
Meenutuseks niipalju, et kevadel taotles suuruselt teise valitsuspartei esimees Laar igati põhjendatult välisministri portfelli. Ansip keeldus talle seda andmast kahel põhjusel. Esiteks nõudis välisministri ametit endale Urmas Paet, kelle mõju Reformierakonnas on väga tugev. Teiseks kartis Ansip, et temast välispoliitiliselt palju kogenum ja rahvusvaheliselt tuntum tegija Laar lõikab valitsusjuhi eest kõik välispoliitilised loorberid.
See otsus oli viga, sest jättis IRLile väga väikse vastutuse Eesti välispoliitika eest ning koondas pea kogu vastutuse reformierakondlaste, pea- ja välisministri kätte.
Nüüd maksab Laari tõrjumine peaministrile kätte. Sel nädalal tegi Reformierakond kõik endast oleneva, et veenda Eesti avalikkust vajaduses anda Nord Streamile luba teha meie majandusvööndis gaasitrassi rajamisele eelnevaid uuringuid.
IRL seevastu asus jõuliselt Reformierakonnaga vastandlikule seisukohale. Esimest korda selle valitsusliidu tegevuse ajal esines Mart Laar päevapoliitilises küsimuses tugeva seisukohaga, mis selgelt vastandus suurimale valitsusparteile. Seni on Laar lasknud avalikkuses esineda IRLi ministritel ja ise varju jäänud.
(Taustaks – sotsiaaldemokraadid pole oma lõplikku otsust veel kujundanud, sest ootame lisainfot välisministeeriumist. Aga oleme kindlalt seda meelt, et kui üldse uuringuteks luba anda, siis selgetel tingimustel, mis tagavad Eesti rahvuslike huvide kaitse ja välistavad nii keskkonna- kui mistahes muud ohud, mida uuringute läbiviimine võib kaasa tuua.)
Välispoliitiliselt on Nord Streami projekt selline, et kui Eesti keeldub Nord Streami uuringuteks luba andmast, siis ärritab see kindlasti mitmeid EL liikmesriike – eelkõige Saksamaad – kes on sellest projektist huvitatud. Ja tekitab seetõttu hulga välispoliitilisi probleeme suhetes EL riikidega. Tõenäoliselt võib Eestil tekkida vaidlus küsimuses, kas meil üldse on õiguslik alus keelduda uuringutest meie majandusvööndis.
Praegu on Mart Laar lihtne Riigikogu liige ja vastutab Eesti välispoliitika eest minimaalselt. Seetõttu võib ta endale vabalt lubada käremeelset välispoliitilist käitumist puhtalt selle pärast, et Reformierakonnale vastandudes võita oravatelt tagasi neid isamaaliseid valijaid, kelle Andrus Ansip pronksmehe teisaldamisega üle lõi.
Kui Mart Laar oleks praegu välisminister, siis vastutaks ta otseselt meie välispoliitika eest ning seaks oma töös esikohale mitte erakonna, vaid Eesti huvid. Nii nagu ta on küllaga teinud sisepoliitiliselt ebapopulaarseid, kuid välispoliitiliselt hädavajalikke otsuseid aastatel 1992-94 ja 1999-2001.
Aga kuna Ansip tekitas kevadel lühinägelikult olukorra, kus suuruselt teise valitsuspartei esimees vastutab valitsuse tegevuse eest minimaalselt ning saab rahumeeli peaministriga vastanduda, siis Laar seda mõnuga teebki. Pole vaja olla prohvet mõistmaks, et vastuolu peaministri ja Riigikogus istuva suuruselt teise valitsuspartei esimehe vahel kahjustab valitsuse töövõimet. Ja seda kardetavasti ka tulevikus ning ka teistes küsimustes, kus IRL näeb võimalust vähendada avaliku arvamuse küsitlustes vahet Reformierakonnaga.
Meenutuseks niipalju, et kevadel taotles suuruselt teise valitsuspartei esimees Laar igati põhjendatult välisministri portfelli. Ansip keeldus talle seda andmast kahel põhjusel. Esiteks nõudis välisministri ametit endale Urmas Paet, kelle mõju Reformierakonnas on väga tugev. Teiseks kartis Ansip, et temast välispoliitiliselt palju kogenum ja rahvusvaheliselt tuntum tegija Laar lõikab valitsusjuhi eest kõik välispoliitilised loorberid.
See otsus oli viga, sest jättis IRLile väga väikse vastutuse Eesti välispoliitika eest ning koondas pea kogu vastutuse reformierakondlaste, pea- ja välisministri kätte.
Nüüd maksab Laari tõrjumine peaministrile kätte. Sel nädalal tegi Reformierakond kõik endast oleneva, et veenda Eesti avalikkust vajaduses anda Nord Streamile luba teha meie majandusvööndis gaasitrassi rajamisele eelnevaid uuringuid.
IRL seevastu asus jõuliselt Reformierakonnaga vastandlikule seisukohale. Esimest korda selle valitsusliidu tegevuse ajal esines Mart Laar päevapoliitilises küsimuses tugeva seisukohaga, mis selgelt vastandus suurimale valitsusparteile. Seni on Laar lasknud avalikkuses esineda IRLi ministritel ja ise varju jäänud.
(Taustaks – sotsiaaldemokraadid pole oma lõplikku otsust veel kujundanud, sest ootame lisainfot välisministeeriumist. Aga oleme kindlalt seda meelt, et kui üldse uuringuteks luba anda, siis selgetel tingimustel, mis tagavad Eesti rahvuslike huvide kaitse ja välistavad nii keskkonna- kui mistahes muud ohud, mida uuringute läbiviimine võib kaasa tuua.)
Välispoliitiliselt on Nord Streami projekt selline, et kui Eesti keeldub Nord Streami uuringuteks luba andmast, siis ärritab see kindlasti mitmeid EL liikmesriike – eelkõige Saksamaad – kes on sellest projektist huvitatud. Ja tekitab seetõttu hulga välispoliitilisi probleeme suhetes EL riikidega. Tõenäoliselt võib Eestil tekkida vaidlus küsimuses, kas meil üldse on õiguslik alus keelduda uuringutest meie majandusvööndis.
Praegu on Mart Laar lihtne Riigikogu liige ja vastutab Eesti välispoliitika eest minimaalselt. Seetõttu võib ta endale vabalt lubada käremeelset välispoliitilist käitumist puhtalt selle pärast, et Reformierakonnale vastandudes võita oravatelt tagasi neid isamaaliseid valijaid, kelle Andrus Ansip pronksmehe teisaldamisega üle lõi.
Kui Mart Laar oleks praegu välisminister, siis vastutaks ta otseselt meie välispoliitika eest ning seaks oma töös esikohale mitte erakonna, vaid Eesti huvid. Nii nagu ta on küllaga teinud sisepoliitiliselt ebapopulaarseid, kuid välispoliitiliselt hädavajalikke otsuseid aastatel 1992-94 ja 1999-2001.
Aga kuna Ansip tekitas kevadel lühinägelikult olukorra, kus suuruselt teise valitsuspartei esimees vastutab valitsuse tegevuse eest minimaalselt ning saab rahumeeli peaministriga vastanduda, siis Laar seda mõnuga teebki. Pole vaja olla prohvet mõistmaks, et vastuolu peaministri ja Riigikogus istuva suuruselt teise valitsuspartei esimehe vahel kahjustab valitsuse töövõimet. Ja seda kardetavasti ka tulevikus ning ka teistes küsimustes, kus IRL näeb võimalust vähendada avaliku arvamuse küsitlustes vahet Reformierakonnaga.
Subscribe to:
Posts (Atom)
