Hannes Rumm

Tänased Kuku mälumängu küsimused

2012-01-13T08:53:00.001+02:00

Tänahommikuses Kuku mälumängus vastas Arko Oleski ja minu tehtud küsimustele Indrek Salis ning vastas neljast küsimusest ära kolm. Küsimused olid seekord tõesti lihtsad, välja arvatud ehk viimane, mille puhul ei antud Indrekule vihjeid:

1. Ajakiri Jalka valis mullust jalgpalliaastat kokku võttes AastaPealtvaatajaks mehe, kelle jaoks novembris toimunud Eesti-Iirimaa jalgpallimängoli üldse esimene kord staadionile jalgpalli vaatama tulla. Kes sai AastaPealtvaatajaks?

[Lisavihjeid:

- samas on mehe abikaasa tuntud väga spordilembeseinimesena.

- mees kätles tervituseks mõlema meeskonna liikmeid.]

2. Heliküsimus: kuulete Hardo Aasmäed rääkimas ühestusundist:

[Raadioentsüklopeedia 2011-12-29, 1:24-2:14]. Millisest vägavastuolulisest usust käib jutt?

[Lisavihjeid:

- religioonipropageerijate hulka kuulub ka Hollywoodi kuulsusi eesotsas Tom Cruise’i jaJohn Travoltaga

- nende endi sõnul on neil maailmas umbes 10 miljonitjärgijat, ent arvatavasti on see arv üle paisutatud.]

3. Õige varsti pärast Vahur Kersna hitiks kujunenudelulooraamatu «7x7» ilmumist avaldas üks teine tuntud Eestimeelelahutustegelane omaenda eluloo pealkirjaga «17x4», mis müüdi väidetavaltsamuti paari päevaga läbi. Poes maksab raamat üheainsa euro. Kes kirjutas selleraamatu paroodiana elulooraamatute buumile?

[Lisavihjeid:

- küsitav lõpetas 1986. aastal Lavakunstikooli 12. lennu.

- arvukate teleesinemiste seas on ka tegelaskuju RichardTont Kanal 2 jutusaates «Tondi jutud»]

4. Mis firma limusiini katusel saadeti eelmise aasta lõpusviimasele teekonnale

Põhja-Korea diktaator Kim Jong-il? Ilmselt kasutati täpseltsama autot juba 1994. aastal ka tema isa Kim Il-sungi matustel. Küsitav firmaalustas seda marki limusiinide tootmist 1939.

aastal ning lõpetas alles 2002. aastal.

[Lisavihjeid:

- kuigi Põhja-Korea verivaenlane on USA, on tegu siiskiameerika autoga.

- sama marki autoga sõitis John F. Kennedy 1963. aastalatendaadi hetkel.]

Vastused:

1. EV President Toomas Hendrik Ilves

2. Saientoloogia

3. Peeter Oja

4. Lincoln (täpsemalt selle mudel Continental)

Intervjuu Vaclav Haveliga 11 aastat tagasi

2011-12-24T15:33:00.001+02:00

Otsisin Vaclav Haveli matusepäeval üles intervjuu, mille tegin Eesti Päevalehe ajakirjanikuna 11 aastat tagasi Prahas presidendilossis ning panen blogisse üles mõned toonased küsimused-vastused tunni aja pikkusest intervjuust:

Kolmapäeva hommikul kell 11.25 oli Tshehhi presidendil Vaclav Havelil selja taga pingeline tööpäev. Ta oli kohtunud Maailmapanga presidendiga, andnud selle järel pressikonverentsi, kuid saabus siiski ühisele intervjuule Eesti Päevalehe ja Eesti Televisiooni ajakirjanikega sõbraliku ja väga keskendunud vestluspartnerina.

Eestlased tahaksid ennast samastada eelkõige Skandinaaviamaadega, mitte Balti riikidega ja muidugi ei taha me omada midagi ühist Venemaaga. Kuidas kujutavad tshehhid oma tulevast identiteeti ja milliste naabritega tahaksid nemad sarnaneda?

Ma arvan, et valdav osa meie ühiskonnast tunneb ennast lääne-euroopaliku maailma osana. Aga rääkides tshehhi rahva käitumisest, siis löövad meil traditsiooniliselt ikka ja jälle välja teatud käitumismudelid, mis reedavad veidi ohtlikku provintslikkust. Me oleme päris Euroopa südames, ümbritsetud mägedest ning kõigil mööda Euroopat liikuvatel poliitilistel huvidel ja vaimsetel vooludel on tendents meie juures ristuda. Aga mulle tundub, nagu oleks meil mõnikord tendents sulgeda ennast sellesse katlasse nende mägede vahel ning lasta kõigel meist mööda voolata. Ja mõtelda, et tähtis on see, mis toimub meie hoovikesel ja kui on võimalik, siis mitte teha välja sellest, mis toimub naabri hoovikesel. Selles ma näen teatud ohtu.

Eestlaste jaoks on väga oluline ammutada enesekindlust nendest kaasmaalastest, kes on maailmas läbi löönud. Me rõõmustame nii president Lennart Meri kui helilooja Arvo Pärdi rahvusvahelise tuntuse üle. Kas see on omane ka tshehhidele ning kes on praegu tunnustatuimad tshehhid?

Mul on mulje, et meie riigi kodanikud tunnevad rõõmu iga tshehhi edu üle välismaal, kuigi see on mõnikord vaoshoitud rõõm. Aga ilmselt suurimat rõõmu äratavad meie sportlaste saavutused. See tundub mulle mõnikord isegi liialdatud. Ükskõik kas on tegemist hokimängijate (Jaromir) Jagri, (Dominik) Hasheki, (tennisistide) Martina Navratilova või Ivan Lendliga. Mõnikord mulle tundub, et see rõõm on üle paisutatud. Et see lakkab olemast puhas rõõm kaasmaalase edu üle, hakkab toimima selle edu endale omistamine. See kehtib ka inimeste kohta, kes jääle astudes kukuks kohe pikali, aga Tshehhi koondise võidu puhul MM-il tekib tal tunne, et ta lõi ise kogu maailma jäähokis.

Need inimesed nagu veidi vähendavad kellegi individuaalse saavutuse väärtust ja omistavad selle endale. See oleks nagu üldrahvalik saavutus ja see häirib mind mõnikord.

Tshehhi jalgpalli ja jäähoki meeskonnad mängivad rahvusvahelises konkurentsis tipptasemel. Aga ega te ei näe ohtu, et tänu oma suhteliselt väikesele rahvaarvule, majandusele ja sõjalisele võimekusele võivad Tshehhi ja Eesti tulevikus muutuda riikideks, mis Euroopa Liidu või NATO sees kuuluvad teise või isegi kolmandasse liigasse?

Ma arvan, et see teatud meeleolu sõltub meist endast. Me peame käituma väärikalt ja enesekindlalt, kuid samas tagasihoidlikult. Ja mul on selline tunne, et juba ammu ei hinnata maa tähtsust ainult tema majandusliku tugevuse, suuruse või rahva arvu järgi. On väiksed maad nagu näiteks Holland, mis on Tshehhi Vabariigist väiksem. Aga see on maa, mis on üldiselt austatud ja mida võetakse tõsiselt.

On vaja teatud oskust oma probleeme seletada. Meil on loomulikult probleeme, mis on tundmatud Lääne-Euroopa maadele ja neid on vaja lahti seletada. Aga samal ajal tuleb meil oma arvamusi üldiste asjade kohta välja öelda ja käituda normaalselt. Siis hakatakse ka meisse normaalselt suhtuma. Kui me algusest saati tunneme ennast veidi teisejärgulistena ja vähemväärtuslikena, siis me hakkamegi olema teisejärgulised ja vähemväärtuslikud.

Eesti ühiskonnas on täielik fenomen Jaroslav Hasheki "Shvejk". Kõik üle 30-aastased mehed on seda lugenud ning paljud neist loevad seda ikka ja jälle uuesti. Igas kirjanduses on raamatuid, mis on väga olulised oma kultuuriruumis, kuid ei oma tähendust väljaspool seda. Millega te seletate üle 60-sse keelde tõlgitud "Shvejki" edu? Ja lisaküsimus – mitu korda te ise olete "Shvejki" lugenud?

Noh, erinevalt paljudest teistest olen ma "Shvejki" lugenud noorest peast ainult üks kord. Ma pean seda väga heaks raamatuks, aga mul on selline mulje, et Shvejk on maailma nägemise viis, et see on üks peegel. See on midagi muud ja midagi rohkemat kui konkreetne kuju. See on veidi eksitav, kui räägitakse Shvejki iseloomust, Shvejki mõttelaadist, sellest et me tshehhid oleme Shvejkide rahvas.

Pigem on Shvejk teatud kunstiline trikk. Pange tähele, et me ei tea tema kohta mitte midagi – kui vana ta on, mis perekonnast ta on pärit, me ei tea, kas talle meeldivad naised või mehed. Ta on tegelikult läbipaistmatu kuju. Aga see on kunstiline põhimõte, see pole mingi kindel kuju, mida oleks kirjeldatud nii nagu Balzac kirjeldab oma tegelasi.

Nii Tshehhi kui Eesti rahatähtedel on kujutatud oma rahva kõige väärikamaid esindajaid. Euroopa ühisraha euro kupüüridel kellegi portreesid pole, aga kui teie saaksite valida, milliste eurooplaste pilte sinna trükkida, keda te valiksite? Teisisõnu: keda te peate kõige olulisemateks selle maailmajao väärtuste kujundajaks?

See nimekiri on üsna pikk. Ma alustaksin võibolla Periklese ja Sokratese juurest ja jätkaks Rotterdami Erasmusega. Siis tshehhide kuningas Karl IV, Voltaire, Rousseau, Kant. Kuni nende inimesteni, kes ehitasid pärast sõda ühinenud Euroopa – selliste poliitikute põlvkond nagu olid de Gaulle, Churchill. Ma arvan, et Euroopas on lugematu arv isiksusi, keda võiks julgelt paigutada uue Euroopa rahatähtedele. Aga samas ei tohi unustada, et Euroopa on sünnitanud ka mõned väga ohtlikud isikud.

Toonase intervjuu täisteksti aadress on: http://www.epl.ee/news/melu/vaclav-havel-ei-tohi-tunda-end-teisejargulisena.d?id=50788224

Küsimus Mnemoturniirile hullumeelsusest

2011-12-19T11:52:00.002+02:00

Küsisn eile Mnemoturniiris küsimuse Kaljo Kiisa filmi "Hullumeelsus" kohta. Küsimus oli selline – enne äsja Eesti läbi aegade üheks parimaks filmiks tunnistatud "Hullumeelsuse" filmimist 1968. aastal teeskles Kaljo Kiisk Lätis ühes hullumajas arsti ja sanitari, et hullumaja oludega paremini tutvuda. Miks käis Kiisk hullumaja tööga tutvumas Lätis ja mitte Eestis?

Vastuseks tsitaat Kaljo Kiisa äsja ilmunud elulooraamatust: "Alguses olin Tallinnas, kuid seal oli alkoholiravil hulk tuttavaid ja ma ei saanud sammugi astuda ilma, et keegi oleks hüüdnud: Kaljo, kuidas sina siia sattusid?"

Muidugi vastasid targad mehed selle küsimuse kohe ära, aga loodetavasti oli see üks humoorikamaid kuulajate jaoks.

Riigikogu kaotas viiendas mängus Turba poistele

2011-11-22T22:51:00.001+02:00

Riigikogu paljumänginud korvpallimeeskond kaotas täna õhtul 93:108 Turba gümnaasiumi treener Märt Kermoni poistele viiendas omavahelises mängus mitte mänguoskuste puudumise, vaid viletsama võhma tõttu.
Esimese veerandaja võitsime me uhkelt, kuid siis sundis Kermon oma poisid meile kaitses tihedalt kallale ning see kärpis meie mänguvõimalusi tugevasti.

Poolaja võitsime veel 2 punktiga, kuid kui 16-18 aastased poisid teisel poolajal tempo üles kerisid, siis jäid isegi kunagised Eesti noortekoondise mängijad Jüri Ratas ja Ott Lumi hätta, sest kümme aastat ja 10-20 kilo hiljem ei jaksa lihtsalt enam samas tempos liikuda. Mida minut edasi, seda raskem oli meie mäng, ning seda karistamatumalt tormasid platsil ringi 12 Märt Kermoni hoolealust.

Riigikogu meeskond lootis veel noormängija Rainer Vakra tabavate visete peale, kuid Keskerakonna kodanikuühiskonna eestvedaja mõtted liikusid juba homme algava Bakuu-reisi peal ning ründes suutis ta meeskonda aidata, kuid kaitses lasi põlve lubamatult sirgeks.

Mängujärse analüüsi ajal leidsime statistik-mänguri Riho Kanguri abil üles oma nõrgad kohad ning järgmisel mängul enne Turba gümnaasiumi sulgemist loodame taas üle poole nooremaid vastaseid võita, nagu see juhtus kunagises aastate taguses esimeses mõõduvõtmises

Peeter Kreitzbergi mälestuseks

2011-11-03T17:16:00.001+02:00

Kõige paremini kirjeldab täna meie hulgast lahkunud Peeter Kreitzbergi tähendust asjaolu, et kui mistahes Eesti ajakirjanik kuulis sõna haridus, siis valis ta koheselt Peetri ja parasjagu ametis oleva haridusministri numbri.

Peetri ja Eesti hariduse vahele võis tõmmata võrdlusmärgi. Haridusministrid tulid ja läksid, aga Peeter oli alati selle valdkonna arvamusliider ja eestkõneleja. Eesti poliitika ja eriti hariduspoliitika kaotasid täna suure ja olulise eeskõneleja.

Tunnen südamest kaasa Peetri elukaaslasele ja tema lastele!

Riigikogu korvpallimeeskond alistas Tori valla tiimi

2011-09-27T23:53:00.000+02:00

Riigikogu korvpallimeeskond alistas eile täissaali rahva ees Tori valla meeskonna tulemusega 74:68, kuigi esimesel poolajal jäime halvavasse 15-punktilisse kaotusseisu.

Tori meeskond, mida vedasid vallavanem Mart Vaiksaar ja vallavolikogu esimees Ahti Kukk, alustas mängu väga võidujanuliselt. Ainult 6-liikmelise esindusega Riigikogu mehed ei saanud hakkama maa-ala kaitsega ning lasid torilastel võtta lubamatult palju ründalauapalle ja visata nende arvelt lihtsaid korve.

Ent tasapisi sai Riigikogu esindus maaelu komisjoni esimehe Kalvi Kõva häälekal kaasaelamisel mõõnast üle ning juba esimese poolaja lõpuks oli seis võrdne.

Teisel poolajal näitasid mõlemad meeskonnad väga kõrgetasemelist viskekontserti, kui järjest laoti korvi 6 kolmepunktiviset, mille autoriteks Riigikogu poolt olid Ratas, Vassiljev ja Vakra.

Kuigi verinoor Riigikogu liige Rainer Vakra oli suvel patustanud sportliku rezhiimi vastu, hoidsid eelkõige just tema edukad sooritused parlamendi meeskonda teisel poolajal turvalises eduseisus. Palavikuga platsil olnud Jüri Ratase panus jäi ehk tõve võrra veidi tagasihoidlikumaks, kuid teda asendas väärikalt Riigikogu korvpallitiimi pesamuna Rannar Vassiljevi supersooritus nii kaitses kui rünnakul.

Mängule järgnenud õhtusööki jäi punase niidina läbima mõte, et just selliste sportlike vahenditega muudavad Riigikogu liikmed end inimlikult mõistetavaks tavaliste valijate jaoks.

Küsimus Mnemoturniirile surmanuhtlusest

2011-09-18T13:22:00.001+02:00

Tänane Mnemoturniir esitas minu küsimuse,millele targad päris õigesti ei vastanud. Millisel moel viidi Eesti Vabariigisvastavalt 1934. aastal jõustunud Kriminaalkohtupidamise seadustikule täidekurjategijale määratud surmanuhtlus?

Vastus: Kriminaalkohtupidamise seadustiku § 701: Pärast surmamõistetu toomist surmamisruumi avaldab prokuratuuriesindaja temale seadusjõusse astunud kohtuotsuse (...) ja küsib temalt, kas tasoovib, et surmanuhtlus täide saadetakse mürgistamise teel, Selle järel teebprokuratuuri esindaja korralduse vangistusasutise direktorile surmanuhtlusetäitmiseks. Viimase korraldusel annab surmanuhtluse teostaja surmamõistetuletarvitada mürgistusvahendi, kui ta on soovinud surmanuhtluse täidesaatmistmürgistamise teel. Kui surmamõistetu viie minuti jooksul ei ole mürgistamisegalõpetanud oma elu, teostatakse surmanuhtlus poomise teel.

Eesti noored Euroopa vastutustundlikumad

2011-09-17T13:48:00.001+02:00

Kujutageette, et teie emal või isal on vaja minna haiglasse tavalisele plaaniliseleopratsioonile, näiteks puusaproteesi paigaldama või südamelõikusele. Haiglasesitatakse teie vanemale ootamatult ultimaatum: enne me teid opilauale ei lase,kui te toote kaasa tõendi selle kohta, et vähemalt üks teie sugulastest võisõpradest on loovutanud 450 millilliitrit verd.

Jahmunudpatsienile selgitatakse, et kuna tema operatsiooniga kaasneb verekaotus, siis peabta ise hoolitsema vajaliku doonorivere olemasolu eest.

Kuieelnevalt kirjeldatud olukord Eestis tegelikult tekiks, siis räägiks kogumeedia sellest esiuudistes ning nõuaks raevukalt patsientide õiguste kaitsmistebainimliku väljapressimise eest. Ministrid oleksid valitsusepressikonverentsil kõva rünnaku all ning opositsioon umbusaldakssotsiaalministrit.

Eelnevaltkirjeldatud olukorda on Eestis raske ette kujutada, aga just niimoodi toimib meditsiinisüsteemBulgaarias. Kui selles euroliidu riigis pole patsiendil ette näidata tõendit,et keegi on tema heaks verd loovutanud, siis ta opile ei pääsegi. Seetõttu on vereloovutusestkujunenud omaette sissetulekuallikas töötutele, kes ootavad haiglate ümber et korralikutasu eest väljapääsmatusse olukorda sattunud haige eest verd loovutada.Bulgaaria haiglaid sunnib meie mõistes ebainimlikult käituma asjaolu, eterinevalt Eestist napib neil pidevalt doonoreid.

36 136 head inimest

Eestison sel sajandil kombeks pidevalt rääkida kodanikuühiskonnast, aga kahjuks on sõnuselle vajalikkusest ikka veel palju rohkem kui tegusid. Doonorlus on üks parimaidnäiteid tõelise kodanikutunde olemasolust ning näitab viimastel aastatelkodanikuühiskonna tugevnemist.

ÜksKuku Raadio ajakirjanik meenutas, et veel 5-6 aastat tagasi tuli tal sagelilugeda ette verekeskuse appihüüdeid: vajame ruttu ühe kindla veregrupi verd,sest seda on raskesti haigetel inimestel kohe vaja. Nüüd ta ei mäletagi, millelviimati tuli sellise appikarjega eetrisse minna.

Selleasemel teevad verekeskused ja Doonorite Selts sotsiaalkampaaniad, mis ohutundetekitamise asemel väärtustavad doonorlust kui elulaadi ning kutsuvad inimesiverd loovutama rõhutades võimalust näidata end omakasupüüdmatult head tegeva inimesena.

Kui2008 aastal loovutas meil aastas verd 34 063 inimest, siis 2010. aastaljuba 36 136. Teiseks on kasvanud püsidoonorite ehk nende inimeste arv, keskäivad verd loovutamas mitu korda aastas. Kahe aastaga on vereloovutuste arvkasvanud 54 843-lt korralt 58 729-ni.

Eritihea meel on selle üle, et Eestis on doonorid märksa nooremad kui enamusesEuroopa riikides. Eesti suurima, PERH-i verekeskuse doonoritest on 77% nooremadkui 40 eluaastat. Euroopas keskmiselt on 60% doonoreist nooremad kui 40 aastatning näiteks maailmajao suurimas riigis Saksamaal vaid 55%.
Mullu tõusis Tallinnas just alla 25-aastaste osakaal vereloovutajate osakaalning paljude noorte jaoks on vereloovutamine muutunud täiskasvanuks saamise jatäieõigusliku ühiskonna liikmeks saamise viisiks. Verd loovutama minnakseesimest korda koos sõprade või klassikaaslastega kohe, kui 18. sünnipäevpeetud. Doonorite noorus tähendab, et pole põhjust muretseda vereloovutajatejärelkasvu pärast, meie doonorlus on uudissõna kasutades igati kestlik.

Naised on tugevamad

Aastatagasi käivitasid Eesti Doonorite Selts ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskusdoonorite kogukonna Facebook’is, millega on liitunud üle 5300 inimese. Kui ma neiltäsja küsisin, miks nad kulutavad paar korda aastas poolteist-kaks tundiselleks, et taluda süstla veeni pistmist, siis kõlas üks enimlevinudvastusevariant nii: „Mulle see meeldib ning ma tean, et kellegi jaoks on seevajalik. Miks mitte teha väike heategu!“

Etlugu liiga roosiline ei saaks, tuleb lõpetuseks tunnistada, et sooline tasakaalon vereloovutajate hulgas paigast ära. Nii nagu kogu Euroopas on ka Eestis naisidoonorite hulgas märksa rohkem ja seda igas vanuserühmas. Loodetavasti võtavadmehed seda fakti väljakutsena ning näitavad, et nende solidaarsustunne on samasuur ja hirm süstlatorke ees sama väike kui ennevanasti nõrgemaks peetud sool.

See lugu ilmus veidi toimetatult tänases Õhtulehes.

Küsimus Mnemoturniirile, auhinnaks raamat

2011-09-11T17:48:00.005+02:00

Täna esitas Mnemoturniir ühe minu küsimuse ning sain selle eest auhinna-raamatu Trotskist.

Milline on Eesti esimene sundventilatsiooniga ehitatud hoone?

Vastus: 1938. aastal valminud ja arhitekt Alar Kotli projekteeritud Vabariigi Presidendi Kantselei hoone Kadriorus, kus taasiseseisvumise järel elab ja töötab ametisolev president.

Eesti esimene ventilatsioonisüsteem tekitas tollase presidendi kantseleiülema Elmar Tambeki mälestuste kohaselt palju peavalu. Ventilatsiooni ehitanud Saksa firma töö tegi kohutavat müra, tõi keldrist köögilõhnad tähtsasse saali ning liiga madala õhu temperatuuri tõttu külmetas president Päts oma kaela ära. Saksamaalt tulid spetsialistid asja uurima ja teatasid pärast mitmepäevast pusimist, et Eesti õhk on nende ventilatsioonisüsteemi jaoks kõlbmatu.

Euroopa kriis ja Eesti erand

2011-09-10T19:45:00.003+02:00

Kindlasti on tänavune rahanduskriis kõige tõsisem ummikseis Euroopa Liidus pärast Eesti ühinemist euroliiduga 2004. aastal.

Seetõttu pole imestada, et ajakirjanduses kirjutatakse ja räägitakse Euroopa Liidust tänavu ebatavaliselt palju ning ebatavaliselt mustades värvides. Iganädalaseks on muutunud pealkirjad, mis ennustavad euroala lagunemist ning manavad Euroopa Liidu jõuetust kriisi haldamisel. Ehk nagu tavatsevad juba sajandeid naljatada Ameerika ajakirjanikud: bad news, good news.

Küll on sel taustal üllatav eestlaste kindlalt püsiv usaldus Euroopa Liidu ja selle institutsioonide suhtes. Nii nagu Eesti majandus ja riigi rahandus on võrreldes enamiku teiste Euroopa riikidega väga heas korras, nii erinevad ka eestlaste hoiakud paljude teiste Euroopa rahvaste hoiakust.

Aga nii on juhtunud varemgi. Kümme aastat tagasi sai Eesti kurikuulsaks ainukese endise idabloki riigina, kus enamik inimesi ei pooldanud ühinemist Euroopa Liiduga. Toetuse madalaimal hetkel oli 51% Eesti elanikest ühinemisele vastu ning vaid 36% pooldas seda. Kui toona ei kahelnud suurem osa ida-eurooplastest vajaduses võimalikult kiiresti euroelu elama hakata, siis eestlased olid üllatavalt umbusklikud.

Kaks aastat hiljem toimunud rahvahääletuse ajaks oli rahva hoiak oluliselt muutunud – 67% meie kaaskodanikest hääletas Euroopa Liiduga ühinemise poolt. Erinevalt paljudest saatusekaaslastest on eestlaste toetus Euroopa Liidule püsinud sestsaati kõrgemal kui liitumisotsuse tegemise ajal.

Eesti jaoks oli kindlasti tänavune kõige ajaloolisem sündmus üleminek eurorahale. Kui võrrelda seda näiteks Riigikogu või presidendi valimistega, siis need toimuvad iga 4–5 aasta järel, oma kroonid vahetasime euro vastu pärast 19 aasta pikkust edukat kasutamist.

Kui aasta alguses läks Eesti üle eurorahale, siis oli uue raha usaldajate ja umbusaldajate arv enam-vähem võrdne. Nüüd näitavad avaliku arvamuse küsitlused, et eestlaste kindel enamik on euroraha kasutamisega igapäevaelus harjunud ja selle omaks võtnud. Tänavu mais teostatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt pooldas euroraha juba 71% Eesti elanikest. Teine põhjus euroraha omaksvõtmisel on kindlasti see, et pärast eurole üleminekut on Eesti majandusareng olnud kiire ning tööpuudus on märgatavalt vähenenud.

Aeg näitab, kuidas Euroopa Liit ja euroala kriisist välja tulevad. Loodetavasti juhtub sama moodi nagu paljudel kordadel Euroopa Liidu ajaloos varemgi, mil just kriisiolukord sunnib tegema neid otsuseid, mida headel aegadel on ühe või teise huvirühma vastuseisu tõttu edasi lükatud. Väikeriik Eesti jaoks on kindlasti kasulikum tugev ja ühtne Euroopa Liit, kus rahandus ja majandus peavad olema korras mitte ainult paberil, vaid ka tegelikkuses.

See lugu ilmus algselt Euroblogis ja siis Delfis.

Ametlikult uuest ametist:: Euroopa Komisjoni pressiteade

2011-08-26T14:07:00.002+02:00

Euroopa Komisjon nimetab ametisse Eesti esinduse uue juhi

1. septembril astub ametisse Euroopa Komisjoni Eesti esinduse uus juht Hannes Rumm. Enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga juhtis Hannes Rumm valitsuse euroteavitust, olles aastatel 2001–2004 riigikantselei Euroopa Liidu infosekretariaadi juhataja.

Hannes Rumm oli tänavu kevadeni Riigikogu liige ning on varem töötanud ettevõtluses ja ajakirjanduses. 1994. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajakirjanduse erialal. Enne Riigikantselei Euroopa Liidu Infosekretariaadi juhatajaks saamist töötas Hannes Rumm mitme ajakirjandusväljaande juures. 2004. aastal pöördus ta tagasi erasektorisse, asudes ametisse OÜ Media Focus juhatajana. Aastail 2007–2011 kuulus ta Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmena Riigikogusse ning osales põhiseaduskomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni töös.

2009.–2011. aastal nõustas Hannes Rumm väliseksperdina Armeenia valitsust ELi partnerluspoliitikat tutvustava kommunikatsioonistrateegia väljatöötamisel ning aitas Armeenial ette valmistada ELi teabekeskuse rajamist. Hannes Rumm on olnud Tallinna Linnavolikogu kahe koosseisu liige.

Hannes Rummi laialdased kogemused aitavad Euroopa Komisjoni Eesti esindusel täita keskset rolli Eesti elanike ja meedia teavitamisel ning arendada komisjoni suhteid riigi- ja kohaliku tasandi asutuste ja muude sidusrühmadega.

Taust
Euroopa Komisjonil on esindused igas ELi liikmesriigis. Need esindavad komisjoni kohapeal, teavitades ajakirjandust ja avalikkust komisjoni poliitikast ning vahendades liikmesriigi infot komisjonile.

Euroopa Komisjoni Esindus Eestis
Avalikkussuhete osakond
Tel: 626 4400; 518 0767

Salmike õllesummeriks

2011-07-05T21:40:00.003+02:00

Lauluväljakult on läinud
Eesti elu õied
Marje Hansari rõõmuks
kortsuvad seal põied

Välja surev naaber ja Eesti tõehetk. Mis on meie rahvastikuga viimase 10 aastaga juhtunud uudistes ja tegelikkuses?

2011-06-16T09:09:00.003+02:00

Astusin mullu ühel kuumal augustiõhtul sisse Jerevani kesklinnas asuvasse supermarketisse, mille uhke nime taga peitub vaeses miljonilinnas tavaline kümne kassaga pood.

Mõningase otsimise järel jõudsin tagasihoidliku õlleriiulini ja jäin viisakalt ootama, sest selle olid ostukäruga blokeerinud kaks meest. Korraga tundus mulle, nagu kuulnuks ma eesti keelt. Astusin paar sammu lähemale ja sattusin pealt kuulma teemal, et kuigi käru on juba kõvas lastis peaks ehk viis pudelit veel võtma.
„See on küll väga sümboolne paik eestlaste kohtamiseks!“ ehmatasin mehi emakeeles nende juttu sekkudes ning sain lisaks Kilikia õllele poest kaasa väärt tutvuse kahe rahvusvahelises ettevõttes töötava Eesti sidespetsiga.

Urmas (42) on tänaseks Jerevanis töötanud juba kaks aastat. Enne seda töötas ta Iraanis ja Usbekistanis ning katkematut välisteenistuse staaži tiksub tal juba üheksas aasta. Kuigi Urmas pole geeniteadlane ega sümfooniaorkestri dirigent, vaid lihtsalt keskharidusega hea töötaja, on amet viinud ta sel sajandil kõigisse maailmajagudesse peale Austraalia.

Välja rändamine ja suremine
Just Urmas meenus mulle paar nädalat tagasi üht jahmatavat uudist kuuldes. Tänavu ei käi käsi hästi meie lõuna- ega põhjanaabritel. Soome valimistel üllatusvõidu saanud põlissoomlaste suuredu häiris kogu rahanduskriisis vaevlevat Euroopat ning uue valitsuse moodustamine kulgeb ebasoomelikult piinarikkalt. Läti presidendi otsus taotleda rahvahääletusel oligarhide kontrolli all oleva Seimi laialisaatmist ja parlamendi kättemaks riigipeale paiskas paari aasta tagusest rahanduskriisist vaevu toibuva lõunanaabri ootamatult uude kriisi.

Üllataval kombel pole Eestis mingit tähelepanu pälvinud asjaolu, et veel valusam põnts tabas Leedut, sest mais toimunud rahvaloenduse esialgstel andmetel on nende elanike arv viimase 10 aastaga kahanenud 430 000 inimese võrra! Kui me oleme aastaid elanud teadmises, et suurima Balti riigi elanikkond on 3,5 miljonit inimest, siis nüüd on naabreid ligi kuuendiku võrra vähem.

„Kahjuks peame tunnistama, et Leedu pole ainult välja rändav rahvas, vaid ka välja surev rahvas,“ kommenteeris loenduse tulemusi kibestunult peaminister Andrius Kubilius.

Kogenud poliitiku nii otsekohese ütlemise üle ei maksa imestada, sest mida tunneksite teie, kui saaksite teada, et meie väikese rahva arv oleks vähenenud vastavalt 100 – 150 000 inimese võrra?

Eesti rahva tõehetk saabub järgmise aasta alguses, mil toimub meie rahvaloendus. Juba oleme ära unustanud selle valusa šoki, mille tekitasid eelmise rahvaloenduse tulemused 2001. aastal, mil nii tavalised inimesed kui rahvastikuteadlased keeldusid algul uskumast, et Eesti elanikkond vähenes pärast taasiseseisvumist 10 aastaga 1,57 miljonilt elanikult 1,37 miljoni elanikuni.

Eelmine ehmatus unus ruttu
Meie üks parimaid rahvastikuteadlasi Kalev Katus väitis toona, et kui rahvaloenduse tulemused näitaksid tõde, siis satuks Eesti Guinessi rekordite raamatusse kõige suurema rahuaegse rahvaarvu vähenemisega mistahes maailma nurgas. “Isegi kui Eestis poleks alates 1989. aastast sündinud ühtegi last, ei oleks rahvastiku vähenemine nii drastiline. Isegi Bosnias pole pärast pikka kodusõda ja suurt põgenikevoolu elanike arv protsentuaalselt nii järsult langenud,” vaidlustas Katus rahvaloenduse tulemused.

Sellegipoolest on eelmisest loendusest saati meie rahvaarv kõigis maailma ametlikes allikates 1,37 miljonit elanikku ning enam ammu ei sea seda algul nii nukrana tundunud numbrit kahtluse alla keegi.

Mõneks aastaks tekitas eelmise rahvaloenduse jahmatav tulemus tugeva ühiskondliku surve rahva püsimajäämise pärast võitlemiseks. Seda võimendasid Aino Järvesoo oma raha eest käivitatud kunstliku viljastamise programm ning Rein Taagepera eestlasi demograafilisse vetsupotti langemisse eest hoiatavad sõnavõtud.

Erakondade vastus valijate suureks paisunud murele oli üksmeelselt käivitatud vanemahüvitise maksmine, millele nii erinevad valitsused kui erakonnad on oma maine parandamiseks ja rahva rahustamisks omistatud suurt mõjut meie sündimuse kasvule.
Mõni aasta läks mööda, avalik surve vaibus ning hüüdjaks hääleks jäid üksikud Rein Taagepera taolised muretsejad, kes püüdsid tulutult teadvustada, et isegi kui sündide arv tõuseb 1000 lapse võrra aastas, siis rahvastiku taastootmiseks on vaja saavutada 22 000 sünni piir. Rääkimata sellest, et kuna Euroopa Liidus ei registreerita inimeste liikumist ühest liikmesriigist teise, siis moonutas meie teadmisi rahva arvu muutumisest ühekülgne statistika.

Oleme lasknud end uinutada pealiskaudsetest statistilistest uudistest ja poliitilisest retoorikast, mis tekitavad alateadliku rahulolutunde. Milleks muretseda, kui mullu oli meil loomulik iive esimest korda üle 20 aasta plussis? Kõlab väga uhkelt, aga tõesti sündis mullu 15 825 last ning tänu vähenenud surmade arvule ületas sündide arv ületas surmade arvu 35 (!) inimese võrra. Kahjuks me ei tea, kui palju näiteks kümme aastat tagasi sündinud lastest on koos vanematega Eestist ära kolinud ning kui hullusti on väljaränna meie rahvastiku arvu räsinud.

Raha viib, kodutunne toob
Leedu ühiskond on pärast rahvaloendust piltikult öeldes nagu täiskiirusel vastu betoonposti sõitnud auto. Loodan väga, et meil läheb paremini, aga kardan, et meie eneseteadvus saab pärast rahvaloenduse tulemuste selgumist jälle valusalt mõlkida. Eurostati äsja avaldatud prognoosi kohaselt väheneb meie rahva arv järgmised 50 aastat, aga see on jälle hoomamatult pikk perspektiiv.

Taasiseseisvumisele järgnenud väljaränne ei ole Eesti ajaloos ju midagi erakordset, selle peamine põhjus on ikka majanduslikud olud. Sada aastat tagasi elas hinnanguliselt üle saja tuhande eestlase Peterburis ja mujal Venemaal, sest seal oli korralikku hästi makstud tööd palju lihtsam leida kui Tallinnas või Tartus.

Muidugi viib ka nüüd eestlasi välismaale peamiselt soov paremini elada, aga selleks, et neid kodus hoida ja tagasi tuua, on lisaks paranevale elujärjele vaja emotsionaalset tõuget, mis kinnitaks inimestele, et nad on koju tegelikult oodatud.
Eurokrati hea elu pealt Eestisse naasnud Vahur Afanasjev kirjeldab oma koju tulemise kogemust raamatus “Minu Brüssel” nii: ”Eesti on vaenulik keskkond nii klimaatilises kui majanduslikus mõttes, aga pärast viieaastast äraolekut on siin elamine kõike muud kui igav.”

Kahjuks ei naase enamus eestlasi kodumaale hoolimata tundest, et neid pole siin kellelegi vaja ning teha pole siin ka õieti midagi.

Mistahes probleemi saab lahendada ainult siis, kui seda teadvustatakse. Rahvastiku tulevik on hirmpika ajalise vinnaga teema ning palju lihtsam on teha dramaatilisi uudiseid viimaste liivlaste väljasuremisest kui terve rahva ohtlikust kidumisest. Eelnevast tulenevalt ongi viimastel kahtede Riigikogu valimiskampaaniate keskmes olnud hoopis muud mured, kuigi just valimiskampaaniad peaksid pakkuma vastuseid ühiskonna kõige olulisematele küsimustele.

Mida kauem inimene välismaal elab, seda sügavamale ta juured ajab ja seda raskem on tal kogu elu kodumaale kolimisega taas ümber korraldada. Järjest uutel Eesti peredel kukub see mõtteline kell, mis näitab, et ära ollakse juba pöördumatult. Muu hulgas lugesin äsja Prantsusmaal ilmunud Katrina Kalda edukast prantsuskeelsest „Eesti romaanist“ välja sõnumi, et kohe pärast taasiseseisvumist Eestist lapsena lahkunud ja nüüdseks kolmekümnendatessse jõudnud põlvkonna jaoks on see kell enamasti juba löönud.

Urmas pakib praegu Jerevanis asju, sest kolib järgmisel kuul perega... Moldovasse. Vastuseks küsimusele, mis ta kodumaale tagasi tooks, järgneb kirglik kiri sellest, et Eestis teeniks mees sama tööd tehes neli-viis korda väiksemat palka. “Ega enne kahe-aastase lapse kooliminekuaega isegi ei mõtle tagasitulemisest, eks näib, mis tollel hetkel saab,” arutleb Urmas. “Olen juba vaikselt hakanud mõtlema kinnisvara soetamisele kuhugi sooja meremaa rannikule, kus võiks ka kunagi pensionipõlve veeta.”

See lugu ilmus tänases Postimehes.

Anekdoot, mis põhjustas kaitseministeeriumi töötajate koondamise

2011-06-15T15:19:00.001+02:00

Kui Mart Laar kaitseministeeriumisse tööle läks, toimus tema saabumise puhul meeleolukas banket.
Muu jutu hulgas küsis Laar heatujuliselt: „Kui palju inimesi kaitseministeeriumis õieti töötab?“
Kantsler vastas naljatades: „Kindlasti üle poole.“
Kahjuks ei saanud Laar naljast aru.

Küsimus Mnemoturniirile luulest ja relvadest

2011-06-06T20:03:00.003+02:00

Pühapäeval vastasid Mnemoturniiri targad mehed väikse vihje abil ära järgneva küsimuse:

Alates 1901. aastast välja antava Nobeli kirjanduspreemia on pälvinud kaks ühesugust perekonnanime kandvat kirjanikku. Eestis on need luuletajad vähetuntud, kuid nende perekonnanimi on eestlastele hästi tuntud hoopis tänu relvatööstusele. Mis nimi ühendab luuletajaid ja relvatööstust? Selle nime algtähendus märgib loodusnähtust Prantsusmaal.

Vastus: Mistral.

1904. võitis Nobeli kirjandusauhinna prantsuse luuletaja Frédéric Mistral ja 1945. aastal Tšiili luuletaja Gabriela Mistral. Eestlaste jaoks on viimastel aastatel kurikuulsaks saanud Prantsuse lennukikandjad Mistral, mida Venemaa osta soovib.

Küsimus Mnemoturniirile Jüri Jaansonist

2011-06-02T09:31:00.002+02:00

Viimases Mnemoturniiris esitasin sellise küsimuse: Pärast hõbemedalivõitu 2004. aasta Ateena olümpiamängudel ütles vaevu jalul seisev Jüri Jaanson ajakirjanikele: „Mul on kolm soovi: duši alla, …, magama.“ Mida tahtis Jaanson pesemise ja magamise vahel kiireks toibumiseks süüa?

Tänu järgnevatele vihjetele vastasid Targad Mehed küsimuse kiiresti ära: Eestis hakati seda toiduainet esimest korda tööstuslikult tootma 1932. aastal. Vajadusel vihjeks – esimene tootja oli endine taksojuht ja jõelaevakapten Evald Rooma.

Vastus: jäätis.

Erast Fandorin Venemaa rahvuskangelaseks

2011-05-29T14:32:00.001+02:00

Äsja lõppes Apollo raamatupoes kohtumine tänapäeva Venemaa ühe menukaima kirjaniku Boriss Akuniniga, mille käigus kirjanik korduvalt selgitas, et tahtis oma detektiivromaanide kangelast Erast Fandorinit luues pakkuda venelastele rahvuskangelase kuju.

Akunini sõnul on vene kirjanduse kangelased targad ja toredad, kuid tavaliselt õnnetud. „Vene kirjanduse suured kangelased on sellised, keda lapsed mängida ei taha,“ selgitas Akunin oma mõtet.

Oma jõulise, tahtekindla ja ausa detektiivi Erast Fandorini edu Venemaal seletas kirjanik just sellega, et tema tegelaskuju pakub venelastele selliseid iseloomujooni, mida ühiskonnas ja kirjanduses napib.

„Venemaa intelligendid on head mõtlejad ja rääkijad, aga väga halvad tegijad. Nad oskavad kannatada ja kaotada, aga nad ei oska võita,“ rääkis Akunin, kes oma tegelasi luues püüab just seda omadust vene kirjanduses tasakaalustada.

Huvitav oli Akunini kirjeldus sellest, kuidas ta Erast Fandorini ehk 21. sajandi Sherlock Holmes’i tegelaskuju lõi, laenatas häid omadusi ühelt, teiselt ja kolmandalt vene kirjanduses tuntud tegelaselt nagu näiteks Andrei Bolkonski ning lisades omalt poolt vürtsiks ainult suure armastuse Jaapani ja selle kultuuri vastu.

Peamiselt vene lugejatega rääkides märkis Akunin, et kuigi ta viibib Eestis alles kolmandat päeva, tunduvad eestlased talle sarnanevat jaapanlastega. „Jaapanlaste iseloomus domineerib vaoshoitus, vaoshoitus ja vaoshoitus kuni viimase piirini. Ma ei tea, kuidas seda vene keeles öelda, aga ka eestlastele tundub olevat iseloomulik understatement,“ puukis Akunin meid iseloomustades inglist.

Viimasel hetkel autogrammi küsima tormanud kaitseminister Mart Laar tutvustas end Akuninile tema loomingu suure austajana ning kahetses, et mõni tema parim raamat on veel eestindamata. „Ma soovin, et ka meil oleks samasugune kaitseminister,“ vastas Akunin komplimendile sellise näoga, et oli raske aru saada, kas see oli lihtsalt viisakusvormel või soov, et ka Venemaa kaitseminister tema raamatuid loeks.

Presidendiks laulmine ja üllatav üksindus

2011-05-26T18:43:00.003+02:00

2006. aasta 23. septembri keskpäeval oli Tammsaare park elektrit ja rahvast täis. Sinimustvalged lipud lehvisid ja tuhanded toetuskontserdile „Laulame Ilvese presidendiks!“ tulnud inimesed tundsid Tõnis Mägi võimsa lõpuloo ajal selgrooga, et siin ja praegu tehakse ajalugu.

Nurga taga oli Keskerakond vastuseks välja pannud paar raha eest rahvalikke laule esitavat muusikut ning toonud bussidega maalt Arnold Rüütli toetajaid. Tund-poolteist hiljem võitis Ilves valimiskogus napi häälteenamusega ning tema toetajad rõkkasid Estonia ümber.

Jääb üle õhata vaid nii – oh, olid ajad, oh, oli démocratie! Tegelikult sai toonane presidendivalimiste viis sama halastamatut kriitikat nagu kohati praegune. Ammu on ununenud, et 2006. aastal esitasid Arnold Rüütli vastu koondunud erakonnad algul palju presidendikandidaate ja said ajakirjanduses sarjata demokraatia mängimise eest, mis tulemust niikuinii ei too.

Ununenud on seegi, et tugev konkurents ei tähendanud veel demokraatia võidukäiku. Meenutagem vaid, kuidas parteijuhid keelasid keskerakondlastel ja rahvaliitlastel Riigikogus toimunud valimisvoorude ajal hääletussedeleid välja võtta hirmust, et mõned neist annavad Ilvesele juba parlamendis võiduks vajalikud hääled, ning mida sellest arvas parlamendi kõnetoolis reglementi rikkudes, kuid põhiseadust kaitstes kadunud Ülle Aaskivi.

Kui viis aastat tagasi tundus presidendi valimine Riigikogus ilma ühegi vastaskandidaadita (algul Ergmale ja seejärel Ilvesele ei esitatud vastaskandidaate) kättesaamatu unistusena, siis tänavu käsitletakse seda võimalust mitte poliitilise küpsuse, vaid tardumuse märgina.

2006 versus 2011 Sel taustal on põhjus küsida, mis ja miks on muutunud?
2006. aastal toimusid presidendivalimised pool aastat enne Riigikogu valimisi ning olid paratamatult esimeseks vaatuseks võimu ümber jagamisele Riigikogus ja valitsuses. Ka toona ei eristunud erakonnad presidendivalimistel mitte valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni piirjoont mööda, vaid uueneva ja avatud (Reformierakond, IRL, sotsiaaldemokraadid) ning suletud ja minevikku vaatava ühiskonna (Keskerakond ja Rahvaliit) eelistajate vahel.

Ilves ja Rüütel kehastasid toona ühiskonda lõhestavaid arusaamu nii, et need need muutusid mõistetavaks ka poliitikakaugele inimesele. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid Ilvese selget ülekaalu, kuid valimiskogus olid üleesindatud väikeste omavalitsuste esindajad, kellest suur osa kuulus Rahvaliitu ja Keskerakonda.
2011. aasta presidendivalimistel on olukord paljuski vastupidine.

Presidendivalimised toimuvad pool aastat pärast Riigikogu valimisi, mis loomuldasa maandasid ühiskondlikke pingeid. Esimest korda pärast taasiseseisvumist toetasid valijad kindla häälteenamusega masust hoolimata senise valitsuse jätkumist. Nii kinnitasid valimistulemused mulluse inimarengu aruande järeldust, et suur osa eestlasi eelistab stabiilsust muutustele. Suure tõusu tegid sotsiaaldemokraadid, keda tajuti Keskerakonna asemel uue ja tõelise vastukaaluna valitsusele.

Toetajaid jäid Ilvese taha
Kõik kolm edukat erakonda olid viis aastat tagasi Ilvese toetajad jäid selleks ka tänavu. Mõelgem korraks, mis saanuks siis, kui näiteks IRL oleks eelmisel nädalavahetusel otsustanud, et nemad ei pea Ilvese jätkamist presidendina enam õigeks. Sel juhul tulnuks IRL-il oma valijatele ja avalikkusele selgitada, miks on kadunud nende usaldus viis aastat ametis olnud presidendi vastu.

IRL seda ootuspäraselt ei teinud ning seni ei ole ühtki sisulist põhjust Ilvese vastu esitatud ka avalikus arutelus. Kui mitte arvestada mitmel eri moel sõnastatud soovi, et Ilves pidanuks käituma nagu Lennart Meri. Ilves pole tõesti püüdnud presidendivõimu suurendada ja valitsusele ning Riigikogule vastandudes oma autoriteeti tõsta, vaid on vastavalt valimiseelsele lubadusele riigipea ülesanded ümber sõnastanud viisil, mis tema meelest vastab paremini parlamentaarse põhiseaduse vaimule. Tehes näiteks ettepaneku vähendada põhiseaduses riigipea rolli riigikaitse juhtimisel, mis Põhiseaduse Assamblees 20 aasta taguse pärimuse kohaselt anti presidendile erandkorras hirmust, et kui peaministriks saab Edgar Savisaar, siis saab riigipea piirata valitsuse rolli kaitseväe tegevuse politiseerimisel.

Muidugi võinuks IRL juba iseloomu näitamiseks välja tulla oma partei presidendikandidaadiga, näiteks 2006. aastalgi kandideerinud Ene Ergmaga. Kindlasti oli üheks põhjuseks, miks IRL nii ei käitunud, arusaam, et valimiste lõpptulemus poleks sellest muutunud, ehkki kõrvalproduktina oleksid tänuväärset uudismaterjali saanud ajakirjanikud.

Ühed tõusid, teised vajusid
Seega käitusid Ilvest viis aastat tagasi ja tänavugi toetavad erakonnad igati loogiliselt. Kõige suurema panuse Ilvese tagasivalimiseks Riigikogus andsid need 380 585 Eesti kodanikku, kes märtsis hääletasid Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide poolt.

Küsida saab hoopis teisiti – kuhu on kadunud tugev vastukaal Ilvesele? Eeldan, et ühiskonnas on see märksa tugevam kui Riigikogus või valimiskogus. Kui Ilvest toetavad erakonnad kasvatasid kevadel märgatavalt jõudu, siis kunagine KeRa on päris ära kukkunud. Juba pärast 2009. aasta kohalikke valimisi oli selge, et Ilvese toetajad suurendasid toetust ning KeRa esindus võimalikus valimiskogus vähenes.
Veel tugevam oli see trend tänavu. Rahvaliit kukkus valimiskünnise alla käitumisega, mis mullu meenutas kollektiivset kandideerimist Meie Matsi huumoripreemiale. Nende allakäik algas seejuures just viie aasta tagusest kurikuulsast KeRa lepingust ja sellele järgnenud valimiskaotusest.

Keskerakond sai kevadel soliidse häältesaagi, aga Edgar Savisaar mängis hoolimata 26 kohast Riigikogus oma partei jälle poliitilisse isolatsiooni ning uue asjana ka suurtesse sisetülidesse.

Põhimõtteliselt võib Keskerakond presidendivalimiste abil proovida oma mainet tugeva vastaskandidaadiga välja tulles parandada. Tugevuse all ei mõtle ma kandidaadi taha koondunud häälte arvu Riigikogus, vaid inimest, kelle väärtushinnangud ja olemus vastandub veenvalt Ilvesele ning vastab nende inimeste ootustele, kes praeguse presidendiga rahul pole. Oleks ju õpetlik vaadata Ilvese ja Savisaare teledebatti või teada saada, kuidas suhtub ühiskond Mihhail Stalnuhhini kandideerimisse.

Täiesti kindel on see, et loodus ja poliitika tühja kohta ei salli. Ühe võimalusena sõnastas oivalise ajakirjanduse preemia laureaat Daniel Vaarik Twitteris säutsudes tänavuste valimiste eripära nii: „Toomas Hendrik Ilvese vastaskandidaat peagi tulevatel presidendivalimistel on leitud. Selleks on meedia.”

See lugu ilmus eilses Postimehes.

Anekdoot Veerpalust ja Kanterist

2011-04-18T17:29:00.006+02:00

Kuna Tallegg oli dopinguskandaali tõttu sunnitud loobuma reklaamist „Andrus Veerpalu klassikaline ahjukana“, siis lasti lihavõtete eel massiivse reklaamikampaania toel kiirkorras välja järgmine sportlik uudistoode „Gerd Kanteri munad“.

Eesti uuskodanluse diskreetne võlu

2011-04-06T15:02:00.005+02:00

Publik Solarise keskuses kasutas eile tänulikult iga võimalust naerda, aga "The Rise and Fall of Estonia" võitis südame sellega, et suutis siduda nii traagikat kui komöödiat. Rääkida ühtaegu tõsimeelselt nii meie minevikutraumadest kui näidata seda, kuidas nende käsitlemine on muutunud juba küüniliselt rutiinseks ühiskonnas, kus valdavaks eesmärgiks on isikliku heaolu nautimine.

Minu jaoks oli etenduse tipp lõpueelne pilt, kus traagilist mälestuspäeva ettekäändeks tuues tormiliselt ja tuimalt õgiti ning viina visati. Etendust näinud inimestele toob selle stseeni kohe silme ette võimas visuaalne kujund, kus Jaak Prints ja Rasmus Kaljujärv ahnelt taldrikust toitu nokivad nagu linnakajakad.

Andestagu Eero Epner, kes võimsa viisiklavastusega on Ojasoo ja Semperi varjus ennast veenvalt tõestanud, ja kes äsja Arteris ametlikele kriitikutele pahaks pani väidetavat Frank Castorfi etenduse ekslikku tsiteerimist, aga see stseen tekitas mul tugeva seose aastakümneid tagasi nähtud Luis Buñueli filmiga "Kodanluse diskreetne võlu".

Tolle filmi lõpustseenis vedelevad pidulaua ümber terroristide ohvriks langenud kodanlaste laibad, kui korraga kerkib lina alt käsi, millega õigel ajal surma eest laualina alla peitu pugenud tegelane kobab oma taldrikult söömata jäänud ahvatlevat pala.

Kui NO lubab, siis saab ETV selle etenduse parematest stseenidest kokku panna pooletunnise aastalõpusaate, mis on palju vaimukam ja diibim kui erinevate telekoomikute mitmeaastased ponnistused kokku. Aga seda NO muidugi ei tee ning samuti ei riski ETV aasta viimastel tundidel nii suure osa publiku tõekspidamisi lihtsalt solvata.

Auhinnatud küsimus Mnemoturniirile

2011-04-03T12:28:00.002+02:00

Esitasin täna Mnemoturniiris tarkadele meestele sellise küsimuse:

USA presidendi Barack Obama vanemad Stanley Ann Dunham ja Barack Obama seenior tutvusid 1960. aastal Havai Ülikoolis. Obama vanemad kohtusid Havail sellise eriala kursusel, mida õpetati ja õpetatakse tänapäevani ka Eestis. Mis eriala viis kokku Barack Obama vanemad?

Pärast mõningast arutelu ja saatejuhi suunavaid viiteid pakuti vastuseks hispaania keel. Õige vastus on küll keel, aga siiski vene keel. Meeldiva üllatusena sain küsimuse eest auhinnaks Tallinna ajalooliste kaartide kogu, ehkki mulle endale tundus huvitavaim küsimus, millest selgus, et üks Rooma paavst oli nii kirglik kärbestevihkaja, et kandis oma ametirüü all kärbsepiitsa ja nüpeldas vastikuid tiivulisi igal võimalusel.

Valikud on tehtud, aga millised?

2011-03-20T18:43:00.003+02:00

Kaks nädalat enne riigikogu valimisi ütles kogenud reformierakondlane eravestluses tänavuse valimiskampaania kohta, et seekord otsustas tema partei loota erakonna edukale esinemisele masu ajal ja eurole üleminekul ning teha vaoshoitud reklaamikampaania.

Parajasti näitasid küsitlused IRL-ile populaarsuse tõusu ning oravaparteile ootamatult kasinat tulemust. Reformierakondlane suhtus oma partei käitumisse kriitiliselt ja ennustas: „Me saame selle eest karistada. IRL on seekord korranud meie varasemate valimiste võtet, tulnud turule mitme poliitilise tootega, mida müüakse reklaamides kindlatele sihtrühmadele, ning see toob neile edu.”

Tagantjärele on äsja lõppenud valimised pälvinud kiidusõnu selle eest, et need olid ebatavaliselt asjalikud ning keskenduti sisulistele aruteludele. Tõsi ta on, et tavatult tegusad olid tänavu mitmed kodanikuühendused, kes arutelusid korraldasid, valimisprogramme vaagisid ja poliitikuid rahva ette esinema kutsusid. Nagu seegi, et masu sundis erakondi ajakirjanduse suureks kurvastuseks reklaamiraha kokku hoidma, on ju reklaam enamiku ajakirjanduse peamine sissetulekuallikas.

Küll olen ma tükk maad pessimistlikum selles, kui sügavale asja tuumani neis aruteludes jõuti ning kui hea pildi legendaarne tädi Maali oma valiku tegelikust olemusest sai. Pigem julgen arvata, et alles valitsuse moodustamiseks Reformierakonna ja IRL-i alanud kõnelustel saab suuresti selgeks see, mida valitsusparteide mitmed loosungid tegelikult tähendavad ning kui palju need riigile maksma lähevad.

Ilus uudissõna
Võtame ühe lihtsa näite. Mäletame ju kõik teleekraanilt naeratavaid IRL-i poliitikuid, kes lubasid valijate soove arvestades kehtestada emapensioni. „Emapension” on samasugune üldist poolehoidu tekitav uudissõna nagu kunagi „emapalk”. Kellel võiks midagi olla selle vastu, et riik emade panust ühiskonda rahaga praegusest rohkem väärtustab?

Ometi olen kindel, et valitsuskõnelustel kritiseerib Reformierakond ideed praegu suletud uste taga tõsiselt ja põhjendatult. Esiteks on pärast valimisi vaja ausalt läbi arvutada, kui palju IRL-i emapensioni kehtestamine maksab ning mille arvelt see raha tuleb, sest mõlemad paremparteid on lubanud riigieelarvet tasakaalustada ning maksukoormust ehk riigi tulusid koguni vähendada. Üldarusaadava seaduseelnõu keeles pole IRL sümpaatset valimisloosungit seni lahti kirjutada suutnud või tahtnud, nii on ka selle maksumust raske hinnata.

Teiseks on ühiskonnas läbi arutamata, millistele emadele ja miks Eestis praegu kõige rohkem riigi rahatuge vaja läheb. Tänu vanemapalgale on Eesti emal (või isal) võimalik ebatavaliselt pikalt kodus olla ja riigi suure toetusega oma lapse esimese pooleteise aasta eest hoolt kanda.

Samas saavad enne 1999. aastat pensionile läinud naised (või täpsemini üks vanem igast perest poolte kokkuleppel) praegugi lisapensioni laste kasvatamise eest. Eestiski kasutusel olev õiglane euroopalik tava mitte teha vahet naiste ja meeste vahel on ka siin oluline. Ehk kui juba rääkida emapensionist, tuleb rääkida ka isapensionist.

Kahjuks keskenduti valimiskampaanias ideede heade ja halbade külgede arvustamisele, kuid puudu jäi tervikpildist, mis aidanuks valijatel otsustada, kellele ja miks on riigi abi eelkõige vaja.

Oluline on küsida, mis on suurema lapsetoetuse või emapensioni eesmärk. Kui eesmärk on suurendada sündimust, siis on rumal loota, et 20–30-aastaseid naisi motiveerib rohkem sünnitama laste arvust sõltuvusse seatud pension. Selles eas inimeste jaoks on pension ebareaalselt kaugel ning igapäevane toimetulek laste kasvatamisel ja riigi abi selleks on palju olulisemad.

Tunnustus tagantjärele
Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et emad ja meie pered vajavad riigi rahatunnustust eelkõige ajal, mil nad lapsi kasvatavad. See on palju olulisem, kui teha seda tagantjärele tunnustusena siis, kui ema või isa on juba pensionile läinud.

Kui eesmärk on väärtustada emade panust tagantjärele, on riigil ehk mõttekam maksta emade eest suuremat sotsiaalkindlustusmaksu. Nii nägi 2007. aastal sõlmitud valitsusliidu lepe sotsiaaldemokraatide ettepanekul ette seaduseparandust, mis oleks kohustanud riiki tasuma kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni täiendavalt pensionikindlustusse summa, mis oleks võrdsustanud kodus oleva vanema tulu Eesti keskmisega. (Seegi hea idee jäi masu ohvriks.) Sest see on aeg, millal vanematel endil on perekondlike kohustuste tõttu teenimine keerukam. See eeldab muidugi riigilt lisaraha, aga meie pensionisüsteem on praegu niikuinii miinuses ja riik peab selle vahe kinni maksma, kuid ajal, mil täiendava sotsiaalmaksu võrra suuremat pensionit saavad vanemad pensionile lähevad, on pensionikindlustussüsteem puudujäägist välja tulnud.

Seega on valimiskampaanias tutvutud üksikute toredate ideedega, kuid tervikpilti sellest, kuidas muuta meie sotsiaalpoliitikat nii, et see väärtustaks lapsi kasvatavaid vanemaid ning teadvustaks tegelikud otsustuskohad, kahjuks polnud. Nii tuleb oodata, mida toovad kõnelused valitsusliidu leppe sisu üle. Hea on see, et erinevalt 2007. aastast, mil valitsusparteidel oli tänu majanduskasvule ja riigi tulude kiirele kasvule meri põlvini, ollakse tänavu märksa kainemad, ning loodetavasti kajastub see kõneluste tulemuses.

Artikkel ilmus äsja Õpetajate Lehes.

Täiesti konfliktivaba valimiskampaania

2011-03-05T10:56:00.001+02:00

Eesti rikub sel aastal rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhitõde, et mistahes valimiskampaanias võidab see erakond, mis suudab sõnastada endale kasulikult valimiste keskse küsimuse.

Asi on lihtsalt selles, et esimest korda pärast taasiseseisvumist pole Riigikogu valimistel tänavu üldse mingit keskset teemat ega konflikti. Iga erakond püüab reklaami tehes võimendada oma valimislubadusi, aga mingit ühtselt tajutavat ning kogu ühiskonda elektriseerivat keskset valimisteemat seekord pole ega tule.

Meenutame korraks ajalugu. 1992. aastal lõid noored isamaalased platsi endistest puhtaks. Kolm aastat hiljem võtsid „endised“ avalikkuse silmis läbi kukkunud noortelt isamaalastelt magusa revanši. Mõlemal korral elasid inimesed valimistele ühel või teisel poolel kirglikult kaasa.

1999. aastal lõhestas Eestit vastandumine selle pärast, kas lõplikult ära kukkunud Koonderakonna asemele võtab võimu Keskerakond või demokraatlik kolmikliit (Isamaa, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid). 2003. aasta valimiste põhiküsimuseks konstrueerisid Res Publica poliittehnoloogid kõva käega uustulnukate vastandumise kõigile vanadele erakondadele.

2007. aastal võitsid Reformierakonna poliittehnoloogid, kes tekitasid valimiste võtmeküsimuseks pronkssõduri teisaldamise ehk lõid teadlikult Eestis enneolematult tugeva rahvusliku polariseerumise. Sellise valimiskampaania tulemuseks olid seni esimesed ja loodetavasti ka viimased tänavarahutused ning valus tagasilöök Eesti rahvusvaheliselt heale nimele.

Valimised nagu hällilaul
Eelnevate valimiste kirgede taustal mõjub tänavune valimiskampaania nagu uinutav hällilaul.

Kindlasti ei ole enneolematult uimane ja ühtse tähelepanu keskmeta valimiskampaania juhuslik. Eelkõige on kampaania uimane tänu Reformierakonnale ja Keskerakonnale. Reformierakond enam ei taha ja Keskerakond enam ei suuda sõjakat valimiskampaaniat teha.

Kuna kõik küsitlused näitavad juba pikka aega Reformierakonnale turvalist edumaad konkurentide ees, siis võtsidki oravad seekord oma valimisstrateegiaks edu hoidmise. Seetõttu lubavadki nad riigitüüri täpselt samal kursil hoida ning väldivad mistahes konflikte, kuigi Reformierakonna poliittehnoloogid on Eestis kõige osavamad neid teadlikult esile kutsuma.

Keskerakond pole valimistel olnud kunagi nii väsinud ja sisutu nagu tänavu. Savisaar rajas kogu oma valimisstrateegia masu ajal valitsusele vastandumisele, lootes Keskerakonna häälteks muuta elus haiget saanud inimeste rahulolematuse. Paraku sai valitsus masuga kõvasti üle Euroopa keskmise hästi hakkama ning Keskerakonna tülinorimine on vähendanud mitte valitsuse, vaid Keskerakonna enda toetust. Rääkimata sellest, et pankrotiohus erakonna jõuetut valimiskampaaniat poleks üldse, kui selleks ei kasutataks Tallinna maksumaksja raha.

IRL positsioneeris end tänavuses kampaanias Reformierakonna varju. Kõige ilmekamalt toob nende altmineku välja sloganite sisuline kokkulangevus („Võid kindel olla“ ja „Sinu kindel võit“), mis mängib suurema valitsuspartei kasuks. Teisalt on Reformierakonna passiivsus seekord aidanud IRL-i sõnumitel paremini silma paista.

Stressivaba pole hea
Samal põhjusel on selge tähelepanu keskmeta kampaaniast on veidi võitnud sotsiaaldemokraadid, kellele arvamusküsitlused näitavad pärast Keskerakonna ära vajumist vaikset, kuid kindlat tõusu.

Erinevalt 100% suhkruvabast toiduainest pole 100% stressivaba valimiskampaania üldse tervislik. Muidugi võib rõõmustada selle üle, et enam ei ohverdata valimisedu nimel ühiskonna turvalisust ega manipuleerita valijatega nii küüniliselt nagu paaril varasemal korral.

Kahjuks tähendab sisulise mõttevahetuseta möödunud valimiskampaania seda, et inimesed ei mõtle Eesti jaoks strateegiliselt olulisi arengusuundi läbi. Valimiste eelne aeg aga just selleks ju ongi, et teadvustada erinevate ühiskonnarühmade vahelised arusaamad, mida kehastavad erakonnad.

Pärast tänavust valimiskampaaniat hakkavad mõned parteid moodustama järgmist valitsust, aga küsimusele, miks nad seda või teist teevad, hakkavad valijad tänu uimasele valimiskampaaniale mõtlema alles siis, kui oma volitus riiklike otsuste tegemiseks on järgmiseks neljaks aastaks juba käest antud.

Mõte hiidlastele: üle-mere-maraton

2011-02-27T14:03:00.003+02:00

Reedel üle Euroopa pikima jäätee Rohukülast Sarvele sõites nägin mitmeid suusatajaid mõnuga merd mööda rühkimas. Muidugi on palju põnevam suusatada mööda merejääd kui maad, sest nii haruldast lõbu ei saa peale hiidlaste endale suurt keegi lubada.

Suusatajaid kadestades liikus mõte küsimuseni, et miks hiidlased oma looduslikku eelist ära ei kasuta ega korralda Heltermaa-Rohuküla vahelist suusamaratoni? Näiteks nii, et tugevamad suusatajad sõidaksid korraga edasi-tagasi täispika maratonimaa, tagasihoidlikuma tempoga tervisesportlased aga laupäeval ühe ja pühapäeval teise otsa. Hiiumaa majutuspaikade omanikele meeldiks selline asi väga.

Kuuldavasti on mõni Euroopa meediakanal 23-kilomeetrisest jääteest haisu ninna saanud ning juba homme filmivat seda ilmaimet õhust üks Saksamaa telekanal. Eks ta kõlab uskumatult ning huvitekitavalt küll, et merejääd mööda saab autoga sõita palju pikema maa kui Rootsit ja Taanit lahutavat Öresundi silda ületades.

Kui jäätee juba autosid kannab ja Hiiumaale tähelepanu tõmbab, miks siis mitte siis seda võimalust tervisespordi ja turismi edendamiseks ära kasutada?

Ebatavalise suusamatka mõte oleks esiteks pakkuda mandrieestlastele meeldiv võimalus oma tervisespordiharrastusega Hiiumaad väisata, sest saare turismitalud seisavad talvel tühjalt. (Hiidlased seda muidugi ei usu, aga mõni aasta tagasi tunnistas mulle üks pensionieelikust kolleeg, et ta on ära käinud isegi Lõuna-Ameerikas, aga vaat Hiiumaale pole tema jalg veel kordagi saanud.)

Teine eesmärk oleks ebatavalise suusamaratoni abil teadvustada Hiiumaa eripära kodust kaugemal. Euroopas püütakse ju igasuguste spordivõistlustega endale tähelepanu tõmmata. Saksamaal korraldatakse maratonijooksu, mis toimub vanas kaevanduses maa all. Mõni omavalitsus korraldab naisekandmise, teine kanamuna viskamise maailmameistrivõistlusi. Päris ehe suusasõit üle pika merejää oleks sel taustal erilise kõrvalmaitsega tervisespordiüritus, millel osalemise eest oleksid paljud suusatajad, kes üha uusi ja põnevaid suusaradu otsivad, nõus kopsaka stardiraha maksma.

Muidugi ei lase ilm ülemeresõitmist korraldada igal aastal teha ning merejääle ei saa Tartu maratoni massi lasta. Aga seda eksklusiivsem ja ahvatlevam osalemisvõimalus on, kui merejääle ei pääse igal aastal ning osalejate arv on turvalisuse pärast piiratud.

Ebatavalise suusasõidu abil saab Hiiumaad tutvustada end inimsõbraliku ja puhta loodusega paigana, kuhu tasub tulla neil inimestel, kes lõõgastumiseks ei vaja ööklubisid ja stripibaare, vaid turvalisi jalgrattateid ühest kaunist rannast teise väntamiseks, ning kel meeldib elada suurte spade asemel omaette olemist pakkuvates turismitaludes.

Mulle tundub, et mõte üle-mere-maratonist kannab ja loodetavasti kannab järgmisel aastal ka merejää. Ehk võtavad hiidlased asja siis ette ja teevad ebatavalise suusasõidu ära, olgu selle eestvedajaks turismiedendajad, Kalev Kotkas, mõni omavalitsus või spordiselts.

Karmilt kaunis oma riigi sünnipäevahommik, välja arvatud Ene Ergma valimispropaganda

2011-02-24T10:35:00.004+02:00

Toompea lossi hoov oli hommikul 7.33 meeldivalt rahvast täis ning lipuheiskamise tseremoonia läks hoolimata 22-kraadisest pakasest meeleolukalt.

Nagu ütles pärast esimenemist meeskoori dirigent omadele: "Mehed, aitäh teile! Me tegime selle asja ilusasti ära!" Minu meelest võib neid sõnu laiendada kõigile osalejatele, kes krõbeda ilmaga varahommikul välja tulid.

Peotuju parandas kindlasti asjaolu, et Riigikogu esimehe Ene Ergma maitselagedalt valimispropagandistlik kõne Toompea lossi hoovi kogunejateni ei kostnud, sest tema kõne ajal ei hakanud mikrofon tööle.

Küll nägid kõik televaatajad, kuidas Ergma rikkus kirjutamata tava, et riigi sünnipäeva ei tohi kasutada valimiseelse kihutustöö tegemiseks. IRLi kontor oli Ergmale kõnesse kirjutanud mõtted, mil oma riigi aastapäevaga mingit pistmist pole: "Selle vastu ei aita ka astmeline tulumaks, mis pole rohi madala haridustaseme vastu. /.../ 6. märtsil on parlamendivalimised. Juba täna paari tunni pärast on võimalik elektrooniliselt oma hääl anda. Valida tuleb maailmavaadete vahel, kus on esindatud nii ümberjagajad, kui ka hariduse ja majanduse edendamisele panustajad."

Jõudu Marek Reinaasile, kelle valvas silm jälgib hea valimistava rikkumisi, selle kaasusega tegelemiseks, kus parlamendi juht korrutab pidupäevakõnes oma partei valimisloosungeid.

Ilm oli ikka nii külm, et kui EÜSi ja teiste tudengiorganisatsioonidega pärast Stenbocki maja juures peaministri tervitamist kaks tundi hiljem vabadussamba juures pärgi pandi, siis tekkis tunne, nagu seisaks pakase käes paljajalu. Nooremad ja tugevama tervisega mehed võitlesid külma vastu pudelist peaministri kingitud Valget viina rüübates, nõrgamad isendid kannatasid hambad ristis ja lubasid ilma marataonivarustuseta järgmisel korral peole mitte tulla.

Võitsime üllatavalt kindlalt erakondade mälumängu

2011-02-23T22:52:00.004+02:00

Täna eetris olnud ETV erakondade mälumäng õnnestus meil Sveni ja Barbiga üllatavalt pika puuga kinni panna, sest konkurendid kaotasid punkte päris lihtsate küsimuste peale.

Selles mängus piisas konkurentidega vahe suureks vedamiseks juba sellest, kui teadsid, kes on kaksivennad Piusid või kolmikud Purid.

Tagantjärgi olen kõige uhkem selle üle, et ainsana suutsime välja mõelda luuletuse "Suitsupääsuke" autori Kalju Lepiku, kuigi keegi meist polnud seda luuletust lugenud. Kuigi ega meile ka kirjanik Jaan Pehki osalemine Eurovisioonis kellelegi meenunud, aga suutsime ta võimalike variantide seast välja tuletada.

Eraldi kiidan Sven Mikserit, kes ainsa parlamendipartei esimehena tuli julgelt mängu ning näitas kiiret taipu. Sven nokkis välkkiirelt ära näiteks selle, et 1984. aastal tulid Moskva spordiajakirjanikud Tallinnasse selleks, et vaadata siin Soome telekast Los Angelese olümpiamänge, mida N Liit kramplikult boikoteeris.

Barbi tõi kindlalt ära punktid Johannes Voldemar Veski eest ajal, kui enamus konkurente pakkus Aavikut.

ETV tegijad proovisid mängu jube põnevaks ajada, aga kui nende eesmärk oli omaaegset Mõigu KEKi panna, siis võinuks lasta küsimused koostada mõnel päris mälumängijal, saade saanuks ühtlasem ja vaatajale paremini jälgitav.

Täna selgub ETVs Eesti kõige targem erakond

2011-02-23T11:54:00.004+02:00

Kas Sven Mikser on tõesti nii tark nagu paistab? Mida on talle vastu panna Rein Langil ja Marko Mihkelsonil?

See selgub tänu õhtul, kui ETV selgitab mälumängus välja Eesti kõige targema erakonna.

Loodetavasti piirdub ETV oma üha tugevnevas ensv-nostalgias Mõigu KEKi laadis mälumängu korraldamisega ega sunni Riigikokku kandideerijaid järgmine kord VTK mitmevõistlust tegema.

Kuidas ma Õhtulehega ebaviisakalt käitusin

2011-02-21T15:33:00.002+02:00

Tänasest Õhtulehest jääb mulje, et solvasin Eesti ühe menukaima lehe lugejaid jättes vastamata lehe küsimusele Riigikogu viimase nelja aasta töö kohta.
Viisaka inimesena vastan ma ikka kõigile avalikele arupärimistele ning vastasin ka ajakirjanik Marius Suviste e-kirjale. Eksiarvamuste vältimiseks avaldan siinkohal lühikese kirjavahetuse:

Tervitus!
Riigikogu XI koosseis lõpetab varsti, andes teed järgmisele koosseisule.
Seoses sellega küsime igalt rahvasaadikult:
"Mida te peate oma suurimaks ebaõnnestumiseks Riigikogu XI koosseisu liikmena?".
Palun vasta lühidalt, ühe lausega. Ootan vastust nädala jooksul.
Lugupidamisega
jõudu ning vaprust soovides
Maarius Suviste
Õhtulehest

Tere, Marius,
ei hakka Sinu küsimusele vastama, sest sellest õhkub ühemõttelist soovi kogu Riigikogu tööd halvustada näidates seda läbikukkumiste jadana. Kui küsimus olnuks tasakaalus - õnnestumised ja ebaõnnestumised - siis saanuksid minult vastuse.
Kuna Su soov on aga lihtsalt Riigikogule lõpetuseks nätakas ära panna, siis tee seda palun ilma minu kaasabita,
jõudu ning mõistust soovides
Hannes Rumm

Barbi ja seks, riik ja seks, krimi ja seks

2011-02-16T00:57:00.007+02:00

Nii vinge pealkirja sain kohe kokku avades Mart Juure lemmiknaise ja kogu Eesti ainsa valvefeministi Barbi Pilvre äsjailmunud raamatu "Minu võitlused".

Väga hea pealkirja tunnus on kollase ajakirjanduse tava kohaselt see, et tiitel meelitab publiku lugema, kuid ei oma midagi ühist teksti sisuga. Minu puhul on blogikande pealkirjas omalt poolt loodud vaid pealkirja esimene osa, ning seegi sisuga kooskõlas, järgmised kaks on Barbi ise kirja pannud ning alustab nendega koguni oma raamatu alapeatükke.

Barbi raamatut lugedes ei saa lahti tundest, et Barbi on Holodomor Volga kõrval üks meie paremaid seksiteoreetikuid. Või vähemalt arusaamast, et autor teab, et seks müüb, ja kasutab seda ka oma toodangu müügiks.

Barbi ise läks tsipa turri, kui pidasin üleeile tema raamatut kogemata feministlikuks, sest tegelikult tegeleb enamus teosest tõesti kodanikuühiskonna, riigi ja selle sümbolite (Toomas + Evelin = EW), meedia ja ökoga.

Kuna ma ei taha lugejate tekstiavastamise naudingut kahandada, siis piirdun Riigikogu ja presidendi valimiste eel ainult Barbi P. tsitaadiga leheküljelt 40, mis müüb raamatut mühinal: "Riik ja seks on Eestis seni tõesti lahus olnud. Kuid et me oleme paljudes asjades maailmast tsükli võrra maas, siis ehk üllatab meid varsti mõni juhtiv poliitik maineka seltsidaami käevangus?"

Ning küsin omalt poolt Barbi 2008. aasta teksti peale: kallis Barbi, me oleme juba näinud juhtivaid daame (Carmen Kass) pooljuhtivate meespoliitikute (Urmas Reinsalu) käevangus. Järgmine presidendi vastuvõtt on juba järgmisel nädalal, ehk näeb rahvas seekord riigi ja seksi kooskõla seekord lõpuks ometi selles, et mõni kutsutud mees oma samasoolise elukaaslase käevangu võtab?

Vaat selline julgustükk senistelt kapisolijatelt tekitaks vahetult enne valimise tõelise keskse teema, mille järele senine valimiskampaania nutab nagu Argentiina oma esileedi järele.

P.S. Barbi tõestas sel nädalal, et on üks Eesti targemaid naisi. Kes ei usu, vaadaku järgmisel nädalal ETV-st erakondade vahelist mälumängu.

Ilus mälumängu küsimus tänasest Jüri mängust

2011-02-09T23:59:00.002+02:00

Ilus mälumängu küsimus tänasest Jüri mängust: Miks koliti 1979. aastal kiirkorras von Stackelbergidele kuulunud Väike-Rõude mõisast, mis kunagi oli Läänemaa pärl, kiirkorras välja kolhoosi ühiselamu elanikud?

Algul panime Tallinna tiimiga (Arko Olesk, Eda Post, Hannes Palang) kirja töövariandi majavamm. Siis tulime selle küsimuse juurde tagasi ja saime aru, et see on liiga lihtne vastus. Siis meenutasime, mis 79. aastal toimus - Afganistani sõda, valmistumine OM-regatiks jne. No ei löö kella! Hannesele meenus ootamatult, et millalgi umbes samal ajal filmiti Eestis legendaarse nõukogude Sherlock Holmes'i Baskerville'ide koera seeria. Mille peale keegi vaidles vastu, et Baskerville'ide mõisa ju ei põletatud.

Siit edasi turgatas mul. et 1980 või 1981. linastus Mark Soosaare mängufilm "Jõulud Vigalas" just mõisade põletamise ajast 1905. aastal. Lõpuks selgus, et õige vastus oligi: Väike-Rõude mõis põletati Soosaare filmi linastamise käigus.

Kokkuvõttes üles ja alla käinud mängule tasuks järjekordne kolmas koht, mis mängu kõrget taset arvestades on hea tulemus, kuigi ka eelmisel korral saime sama tulemuse ning hing ihkab ikka kõrgemale.

Poliitikutele oma kutsestandardid

2011-02-09T13:34:00.003+02:00

Kuna poliitikast on Eestis juba ammuilma saanud täiesti eraldiseisev elukutse, siis on meil hädavajalik kehtestada poliitikutele samasugused kutsestandardid nagu Kutsekoda on need kehtestanud näiteks ehituses, hariduses, metsanduses, teeninduses, inseneerias ja paljudel teisel aladel.

Tõendusmaterjali poliitika muutumisest professiooniks pole vaja palju tuua, piisab poliitbroilerite mainimisest, kelle esimene põlvkond on juba jõudnud kuldsesse keskikka ilma elus ühtegi päeva päris tööd tegemata. Keskerakonna juhtimisel on aga Tallinnas jõutud juba sellisele tasemele, et on tekkinud Aasia ja Aafrika riikidele iseloomulikud töökohad, mille saamise eest ametnikud palka ei tahagi, vaid väärt ametikoha eest parteile peale maksavad.

Milline siis võiks välja näha poliitikute kutseregister? Kuna kutseregister on meil kahjuks vähetuntud, toon lugejale näiteks rahvakunsti ja käsitöö ametlikud kutsestandardid, mis jagavad selle ala meistrimehed spetsideks kivitöö, nahatöö, puutöö, sepatöö, tekstiili ja keraamika alal. Vastavalt oma teadmistele ja oskustele jagunevad rahvakunsti ja käsitöömeistrid veel I-VI kategooria asjatundjateks.

Riigikogu tasemel peab poliitikute puhul eristama kunstimeistri ja käsitöölise taset, millest esimene nõuab sarnaselt paljudele teistele erialadele kõrgharidust ning teine pelgalt käelist tegevust õiget värvi nupu vajutamisel. Heaks tasemevahe näiteks on mitu Riigikokku pääsenud rahvakunstnikku, kes erinevalt varasemast elust siin aastaid kannatlikult käsitöölisena leiba teenivad.

Täielik poliitiline tipptase on laia profiiliga spetsialist, kes tõesti valdab peensusteni erinevaid valdkondi alates fiskaalpoliitikast ja lõpetades pensionite indekseerimisega nagu näiteks Eiki Nestor. Muidugi on selliseid korüfeesid vähe. Väga vajalikud ja hinnatud on ka oma eriala tippspetsialistid, kes mõnd valdkonda peensusteni tunnevad nagu näiteks Marko Mihkelson või Mart Nutt.

Omaette tipptaseme spetsid on üldise parteipoliitika suunajad, kelle mõju ühiskonnas on väga suur, kuid kes targu eelistavad avalikkuse eest varjus püsida (eriti kui nende kitsam eriala on erakondade rahastamine) nagu näiteks Rain Rosimannus või Ain Seppik. Need tippspetsid tegelevad üldpoliitiliste küsimustega alates sellest, mis partei millisega järgmise valitsuse moodustab kuni sobivate muudatuste tegemiseni valimisseaduses.

Kindlasti peab veel välja tooma poliitilised rahvakunstnikud massimeelelahutuse alal, kes poliitikas kunagi midagi ära ei tee, aga kes pidevalt poosetavad erinevates telesaadetes ja klantsajakirjades nagu Evelyn Sepp või Aivar Riisalu.

Muidugi ei ole eelnev loetelu ammendav. Oluline erinevus on poliitikas see, et kui sepp ei koo kunagi sukka ja kangur ei vibuta vasarat, siis poliitikas on eelloetletud erialad omavahel sageli keerulises kombinatsioonis.

Muidugi peavad ka poliitikud jagunema omandatud taseme järgi eri kategooriatesse. Näiteks Rõuge vallavanemana alustades oli üks mu hea kolleeg Kalvi Kõva mõtteliselt I kategooria spetsialisti tasemel. Juba kolmandat korda vallavanemana ametisse astudes jõudis ta III kategooriani. Riigikogu liikmena sai juba V kati ja erakonna peasekretäriks saades tunnistati ta kõrgeima ehk VI kategooria spetsialistiks.

Kuniks Kutsekoda pole poliitikutele loonud oma kutsestandardeid, ei saagi valijad päris täpselt aru, kes mida tegema peab ja teha oskab. Sellest sünnibki pidev arusaamatus ja pahameel selle üle, et poliitikud ei vasta valijate ootustele.

See lugu ilmus ka Delfis ja sündis vastuseks Delfi küsimusele Ott Lumi poliitikute liigituse kohta.

Võimas maailmarekord Lasnamäelt

2011-02-06T19:02:00.004+02:00

Kaks aastat tagasi elasin koos 60 000-pealise publikuga Berliini maailmameistrivõistlustel kunagisel olümpiastaadionil kaasa sellele, kuidas Usain Bolt jooksis 200 meetri uue maailmarekordi. Äsja püstitas uus kergejõustikustaar Ashton Eaton sama võimsa uue seitsmevõistluse maailmarekordi Lasnamäe kergejõustikuhallis, mida kuidagi ei saa pidada mõneks Euroopa kergejõustikumekaks.

Kui eestlased oleksid sellest rekordist lugenud online-uudistest nagu mullusest Eatoni maailmarekordist USA üliõpilasmeistrivõistlustel, siis oleks seda enesestmõistetavalt võetud. Ikkagi maailmanimi ja korralik võistlus. Täiesti uskumatu oli sellise tulemuse sünnile ise kaasa elada kodus võistluses, mida vanast harjumusest kutsutakse ikka Reval Cupiks, ehkki sellenimelist hotelligi pole enam olemas. Seda enam, et üle 10 aasta Tallinnas peetud seitsmevõistlustel on käinud igat masti superstaare oma parimatel aastatel, aga maailmarekordist on neil alati selgelt puudu jäänud.

Võistluse avapäeval ütles endine kümnevõistleja ja Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak erajutus, et nähes Eatoni treeninguid Tallinnas, on see mees tema hinnangul võimeline täieliku õnnestumise korral koguma 6700 punkti. Pärast kaht avaala tundus see täiesti ebareaalse numbrina, pärast ebaõnnestunud kõrgushüpet seda enam. Tagantjärele targana tuleb tunnistada, et Normak hindas Eatoni potentsiaali päris täpselt. 6600 punkti oli päris lähedal, aga Tallinnas pidi Eaton jooksma erinevalt oma rekordjooksust ilma jäneseta.

Eatoni võimetest kümnevõistlejana kõneleb tõsiasi, et tal on väga head kõik jooksualad ning ta on väga võimekas, kuigi mitte veel stabiilne hüpetes. Oma senise kümnevõistluse rekordi 8450 punkti tegi Eaton nii, et tõukas kuuli 12.60 (Tallinnas juba 14.45) ja oda heitis 52.41. Seega on tal väljakualadel arenguruumi kõvasti ning kui tervis vastu peab, siis on ta tänavusel kümnevõistluse MM-il ja järgmisel aastal Londoni olümpiamängudel üks selge kullasoosik.

Suur kompliment tuleb teha Eesti Kergejõustikuliidule, kes pärast Kadri ja Erki Noole loobumist on jätkanud 7-võistuste korraldamist. Kuigi Kergejõustikuliit maksis Eatonile korraliku stardiraha ning peab talle lisaks tasuma korraliku preemia maailmarekordi eest, on nad võistlusega kindlasti väga rahul. Esiteks püstitavad kergejõustiku superstaarid Tallinnas maailmarekordeid haruharva, läbi aegade on neid sündinud Eesti pinnal ainult viis. (Ka kogu maailma peale sünnib neid ühes aastas tavaliselt niipalju, et ühe või vähemalt kahe käe näppudest piisab ülelugemiseks küll ja veel.) Teiseks kinnistus Tallinn talvise ühe parima seitsmevõistluse toimumiskohana pärast väikest pausi veelgi.

Kolmandaks oli äsja lõppenud võistlus võimas kogemus paljudele meie mitmevõistlejatele, sest kui sageli saavad Eesti kergejõustiklased osaleda maailmarekordiga lõppevas võistluses? Eatoni rekordit võib võrrelda Bob Beamoni 1968. aastal hüpatud 8.90-ga, mis püsis rekordina 23 aastat, kuna oli omast ajast nii palju ees. Täna isikliku rekordi üle 6100 punkti viinud Andres Raja on selles võrdluses Tõnu Lepiku rollis, kes lõpetas olümpiamängude ühe legendaarseima võistluse 5. kohaga ning tulemusega 8.09.

Ilmselt maailma läbi aegade parim kümnevõistleja Roman Šebrle on Tallinnas võistelnud üle kümne korra, väga meeldiv oli silmast silma kaasa elada ka Eatonile, kes nautis väikses hallis sama meeldivalt Eesti haritud mitmevõistluse publiku toetust. Haudvaikuses toimunud teivashüppekatsed lõid täiesti erilise fiilingu ning ei jäänud alla Berliini MM-ile, kus Ariane Friedrich palus publikult kõrgushüppe kuldmedali pärast võideldes haudvaikust.

Ülivõimas Ashton Eaton vääris seda maailmarekordit, Eesti mitmevõistluse publik vääris seda võistlust.

See lugu ilmus ka Delfis.

Obstsöönne setu nali Riigikogu liikmest

2011-01-31T10:51:00.005+02:00

Üks Lõuna-Eesti kolleeg armastab rääkida setu anekdoote, sest tundub, et võrokeste jaoks on setud tänuväärne naljanumber. Kolleegi lemmiknali on selline:

Potisetu saab maad mööda ringi sõites paha haiguse. Kannatab ja kannatab, kuni viimases hädas paneb kronu vankri ette ja sõidab linna peene tohtri juurde.

"Mis sul siis viga on, setu?" küsib arst.
"M... hirmsasti kipitab," vastab setu.
Enne kui ravima hakata, õpetab arst: "Vaata, seal maal te võite öelda, et m... kipitab. Linnas tuleb viisakalt öelda, et liige valutab."

Sõidab setu õhtu eel kodu poole, kui tagant kihutab lähemale uhke kaarik. "Eest ära!" kamandab kaarikujuht. "Kas sa ei näe, et Riigikogu liige sõidab töölt koju!"
Setule tulevad meelde arsti õpetussõnad, aga linnapiirist on ta juba ammu üle ning seepärast hüüab ta vastu: "Linnas sa võid liige olla, aga siin maal oled ikka m... mis m...!"

Eesti riigil on trahvide arvelt saamat 37 miljonit eurot

2011-01-28T14:13:00.002+02:00

Esitlesin täna Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni raportit, mille kohaselt on politseiameti poolt määratud, kuid riigieelarvesse laekumata jäänud trahvide summa eelmise aasta lõpul kasvanud 37 miljoni euroni.

Kahjuks peab endiselt paika riigikontrolli auditi kolme aasta tagune tõdemus,
et riigil jääb väärteotrahvide arvelt saamata tänases vääringus kümnetes miljonites eurodes mõõdetav tulu ning täitmata jäänud karistuste suur arv ei mõjuta inimesi uutest õigusrikkumistest hoiduma.

Raport võrdleb viimaste aastate muutusi väärteotrahvide laekumises riigikontrolli 2008. aastal valminud auditiga, mille kohaselt oli 2005. aastal riigieelarvesse laekumata jäänud trahvide summa ligi 17 miljonit eurot.

Trahvide laekumine on halvenenud nii valitsusest sõltumatutel kui sõltuvatel
põhjustel. Esimeseks põhjuseks on inimeste halvenev maksevõime seoses majanduslangusega ja teiseks riigi suutmatus trahve efektiivselt sisse nõuda.

Kolm aastat tagasi riigikontrolli poolt esitatud soovitustest olukorra parandamiseks on rakendunud vähesed. Samuti venivad või on vigaselt käivitunud erinevad IT-arendused, mille tõttu riigil puudub tänini usaldusväärne ülevaade trahvide menetlemise kohta, ning selleks kulub ebaefektiivselt palju aega ja tööjõudu.

Umbes 70% kõigist Eestis kogutavatest väärteotrahvidest menetleb politsei- ja piirivalveamet. 2009. aastal määras politseiamet 180 296 rahatrahvi summas ligi 15 miljonit eurot, millest ligi 70% määrati liiklusseaduse alusel.

Raport peab vajalikuks väärteotrahvide muutmist valitsuse jaoks esmatähtsaks tegevuseks, sest praegu on väärteotrahvidega tegelemine killustunud mitme ministeeriumi ja ametkonna vahel. Piltlikult öeldes pigistab justiitsministeeriumil king varbast ja siseministeeriumil kannast, aga tervet jalanõud parandada või vahetada pole keegi mõelnud.

Riigieelarve kontrolli erikomisjoni raport on teine Riigikogu raport pärast 2009. aasta novembris jõustunud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muudatust, mille kohaselt võib Riigikogu komisjon koostada oma valdkonda kuuluva teema läbitöötamiseks või järelevalve teostamiseks raporti. Esimese raporti, mis käsitles pikapäevarühmi ja kooli õppekavaväliseid tegevusi, koostas Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Liisa-Ly Pakosta 2010. aasta sügisel.

Raport: http://www.riigikogu.ee/index.php?id=66729

Eestlaste rahvuslikust eripärast Facebookis - ei julge sõbrakutsele ei öelda

2011-01-27T18:24:00.004+02:00

Täna tutvustas meediaõpetaja Maria Murumaa oma magistritöö huvitavamaid tulemusi noorte käitumisest Facebookis, millest kõige üllatavam oli see, et erinevalt Euroopa noortest ei julge eestlased Facebookis tehtud sõbrakutsetele eitavalt vastata.

Eesti noored kardavad Facebooki sõbrakutsetele eitavalt vastata, sest nad pelgavad mõjuda ebaviisakana. Meediauurija Pille Pruulmann-Vengerfeldt täiendas noorte uuringut väitega, et tegu pole ainult Eesti noorte eripäraga, selline käitumine on iseloomulik ka meie täiskasvanutele.

Seletuseks eestlaste käitumisele pakkusid uurijad, et meie ühiskonna väiksuse tõttu kardetakse, et ollakse sõbrakutse esitanud inimesega kusagil kokku puututud ja ei mäletata teda, ning teisalt on suur tõenäosus temaga tulevikus kokku puutuda.

Suurema selguse Eesti noorte eripärast Facebooki ja laiemalt interneti kasutamisel saame juba veebruaris, sest siis tutvustatakse 27 EL riigis läbi viidud uuringut, mille Eesti poolne partner oli Tartu Ülikooli meediateaduskond.

Lõpetuseks toon HUWY üritusel tutvustatud noortepärast liigitust Facebooki kasutajate kohta:
Friik - veider seibija;
Põuser ehk edvistaja – neid iseloomustab rohke pildimaterjal ja eneseeksponeerimine;
Ärimehed – kasu peal väljas olijad, keda olevat noorte seas päris palju;
Idavennad - välismaised perverdid. (Tüüpiliselt türklane või brasiillane, kuid eestlasi ei oska noored perverdiks pidada, isegi kui selleks on põhjust);
Tigedad kasutajad või lihtsalt vihkajad, alaliik vanainimesed, kes noortele turja hüppavad;
Tavakasutaja, kellega enim samastutakse.

Obstsöönne nali Riigikogu valimisteks

2011-01-26T10:05:00.003+02:00

Üks Riigikogu kandidaat lubas paar päeva tagasi, et trükib oma flaieril ära nalja, mis on kindlasti poliitiliselt ebakorrektne, kuid võib talle obstsöönset nalja armastavate valijate hääli tuua. Kui ta oma sõnadele kindlaks jääb, siis on valimispäeval huvitav näha, kas valija hindab rohkem poliitiku välist klanitust või rämedat, ent elulähedast huumorit. Nali ise on selline:

Õpetaja palub lastel kirjutada kodukirjandi „Minu päev“. Järgmisel päeval laseb ta Jukul oma kirjandi ette lugeda: Ärkan, pesen hambad, pesen m...i. Söön hommikust. Enne kooliminekut pesen kiirelt veelkord m...i. Õpin koolis, tulen koju, pesen m...i. Teen korralikult kodutöö, mängin natuke arvutis, pesen jälle m...i"

Siinkohal käratab õpetaja Juku vait ja jätab ta peale tunde.

Pärast tunde ütleb õpetaja: "Tead, Juku, esimese vihaga tahtsin sulle ühe panna ja sind klassist välja visata, aga siis tekkis mul mure, et äkki on sul tõesti tervisega midagi väga halvasti, et sa seda kogu aeg pesema pead?"

„Ei, tervisega on mul kõik korras,“ vastab Juku. „Aga pärast seda kui isa kevadel Riigikokku valiti, soditakse kogu aeg korteri ukse peale m... ja m.... Pese siis neid m...e kogu aeg maha.“

Sotside "suurima kukkuja" paar sõna selgituseks

2011-01-23T10:20:00.004+02:00

Äsja teatas Postimees Online, et sotside "suurim kukkuja on eelmistel valimistel nimekirja 10. kohalt riigikokku pääsenud Hannes Rumm, kes tänavu asub nimekirja eelviimasel, 124. kohal (-114 kohta)."

Olen seekord erakonna valimisnimekirjas 124. kohal, sest ma ei soovi järgmisesse Riigikogu koosseisu pääseda ning palusin asetada ennast erakonna üldnimekiras eelviimasele kohale. Oleksin hea meelega olnud päris viimane ehk 125., aga kõige tagumise koha oli juba endale nõudnud minu ülikooliaegne õpetaja Marju Lauristin.

Erakonna üldnimekirjas ja ka oma valimispiirkonna nimekirjas palusin end asetada tahapoole juba enne sisevalimisi, kuna olin ammu otsustanud, et ei soovi järgmisesse Riigikogu koosseisu kuuluda. Minu nimi on kandideerijate nimekirjas oma erakonna toetamiseks, nagu enamusel kandideerijatel.

Riigikogu alistas koosseisu lõpumängus ERR-i 60:52

2011-01-19T13:11:00.003+02:00

Riigikogu korvpallimeeskond võitis eile õhtul praeguse parlamendikoosseisu viimases mängus Rahvusringhäälingu 60:52 ja kolmandat korda toimunud sõpruskohtumise seis on nüüd 2:1 meie kasuks.

Mäng algas meile väga mornilt, sest meeskonna liider Jüri Ratas ei saanud haiguse tõttu ketse jalga tõmmata ning jäi treeneripingile istuma. Kuna noor parlamendipensionär Ott Lumi jättis viimasel hetkel aastavahetusel lisandunud ülekaalule viidates tulemata, jooksime ERR-i vastu platsile läbi aegade kõige nõrgemas koosseisus.

Nii jäi parlamendi au kaitsmine põhiliselt sotsiaaldemokraatide (Indrek Saar 19, Hannes Rumm 13, Kalvi Kõva 5) ja Silver Meikari (2) õlule, keda toetasid Riho Kangur (11), Peep Pillak, Herkki Leemet (10) ja Kadrin Kupp parlamendi kantseleist ja julgestuspolitseist.

Tänu Riho ja Indreku sütitavatele kolmestele saime mängu võimsalt käima ja võitsime esimese veerandaja kindlalt 19-11. Teise veerandaja alguses nõelas telemees Tarmo Maiberg kahe kolmesega vastu ning ERR tõmbas seisu korraks isegi viiki. Meie närv pidas kriitilises seisus kenasti vastu ning poolajaks oli vahe jälle turvaliselt suur. Kolmandal veerandajal ehmatas ERR meid korraks veel maa-ala-kaitsega, aga time out’i abiga saime sellestki üle. Oleks vabavisked vähegi sisse läinud (40-17) olnuks võit mäekõrgune.

Vastaste parimad olid Risto Spriit (15), Janar Vilde (15) ja Tarmo Maiberg (8). Tuntumatest telenägudest ja raadiohäältest olid seekord kohal Lauri Varik ja Rasmus Kagge, aga viimane oli lootusetult vormist väljas.

ERR võtab kohtumise kokku järgmises saates Navi pühapäeval, samuti on sellest kokkuvõte üleval ERR-i kodukal:
http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=38685

Riigikogu on sattunud massiivse lobbyrünnaku alla

2011-01-19T11:10:00.003+02:00

Viimastel päevadel on Riigikogu sattunud väga võimsa ja sümpaatse lobbyrünnaku alla, sest nüüd juba iga tund potsatab parlamendi liikmete kirjakasti järjekordne sõnum soovitusega muuta Hõimupäev riiklikuks tähtpäevaks ja lipupäevaks.

Eesti ja Üldkeele Teaduse Instituudi nõukogu, Eesti Rahva Muuseum, Rahvusraamatukogu, Eesti Arheoloogiaselts, Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühing ja paljud teised organisatsioonid pommitavad sihtasutuse Fenno Ugria algatatud seaduseelnõu toetuseks Riigikogu. Võib kindel olla, et nii tugeva ja hästikorraldatud MTÜ-de autoriteeti kasutava tagatrepluse tulemusena sätestab Riigikogu oktoobrikuu kolmanda laupäeva hõimupäevana riiklikuks tähtpäevaks.

Sven Mikser: sisuline vaidlus toimub Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide vahel

2011-01-16T12:44:00.002+02:00

Sven Mikser pidas täna sotsiaaldemokraatide valimiskogul silmapaistvalt hea kõne, mille taseme üle võiks uhkust tunda mistahes teise erakonna esimees, aga nemad enamasti ei kirjuta oma kõnesid erinevalt Svenist ise.

Pikast jutust toon siinkohal välja Sveni analüüsi selle kohta, miks valimiste sisuline debatt toimub seekord meie ja reformikate, mitte näiteks Keskerakonna või IRLi vahel:

Analüütikud on õigesti märkinud, et sisulisim väitlus nende valimiste eel leiab aset Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna vahel. Mitte üksnes seetõttu, et meie vaated Eesti muredele ja lahendustele on sedavõrd erinevad, vaid ehk ka seetõttu, et sisuline väitlus ongi võimalik vaid sisulisi lahendusi pakkuvate erakondade vahel. Me oleme selleks debatiks valmis.

Muidugi otsime me koostöövõimalusi meile maailmavaateliselt lähedaste erakondadega. Kui vaataksime otsa vaid Keskerakonna sotsiaalmajanduslikule programmile, siis võiksime neidki selliseks pidada. Ent selle erakonna ja tema juhi tegevuses on palju sellist, mida on raske heaks kiita või vaikides taluda. Seda, kui keeruline on koostöö Keskerakonnaga, nägime lähedalt enam kui aasta kestnud koostöös Tallinna koalitsioonis, mille jätkamine osutus Keskerakonna rahastamisskandaali valguses kahjuks võimatuks.

/.../ tahaksin loota, et see hiljutine raputus lõi ehk ka Keskerakonnas õhu liikuma. Kinnitan, et SDE on valmis otsima koostööd uueneva, oma siseprobleeme lahendada suutva Keskerakonnaga. See on vajalik, et tuua see oluline erakond ja tema valijad, sealhulgas oluline osa vene emakeelega valijaist, isolatsioonist välja ja anda nende häältele tegelik väljund ka riigi asjade otsustamisel.

Head sõbrad, olen öelnud, et neil valimistel kaob Eesti poliitikast vähemalt kaks erakonda. Kui Rahvaliidu maaelu ja regionaalarengut edendavad head ideed elavad Eesti poliitikas edasi nende tublide naiste ja meeste näol, kes on leidnud endale väljudi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetena, siis vana hea Isamaaliidu lahkumisest on tõsiselt kahju ja kes täidab neist tühjaks jääva koha, on lahtine. Uuenev Res Publica on kahetsusväärselt pöördumas tagasi mitte üksnes oma vana värvipaleti, vaid ka populistliku poliitretoorika juurde."

Õigusriik sai kaks kindlat kaotust

2011-01-15T15:06:00.001+02:00

Äsjalõppenud riigiametnike korvpalliturniiril sai Õigusriik (õiguskantsler + Riigikogu kantselei, mida on tugevdanud mõned Riigikogu liikmed ja julgestuspolitseiniud) kindlad kaotused keskkonnaministeeriumilt ning vahipataljonilt.

Asendusmehena ei võtnud ma kaotusi südamesse, vaid pigem oli tegemist vajalike treeningmängudega enne teisipäevast Riigikogu - rahvusringhäälingu mõõduvõtmist.

Õel nali Isamaaliidust

2011-01-13T11:18:00.002+02:00

Kuulsin täna Riigikogus õelat nalja erakondlikust sisedemokraatiast:

Kindlasti kaotavad 2011. aastal Riigikogus esindatuse kaks erakonda - Rahvaliit ja Isamaaliit.

Loe ka „Res Publica poisid suruvad vanu isamaaliitlasi kõrvale“ Postimehest.

Tänase Jüri mälumängu raskeim küsimus

2011-01-12T22:16:00.007+02:00

Üllatuslikult oli tänase Jüri mälumängu raskeim küsimus minu koostatud, sest ükski võistkond ei osanud sellele vastata:

1977. aastal lendas Vilniusest Montreali Antanas Keblys, kelle aluspesu sisse olid õmmeldud mõned kirjad. Üks kiri jõudis tänu Keblysele kiiresti adressaadini, ÜRO peasekretäri Kurt Waldheimi kätte. Kes oli nende kirjade autor?

Vastus: need olid Konstantin Pätsi Kaasani vanglas kirjutatud kirjad. Kirjad toimetas vanglast välja 1954. aastal vabanenud leedulane Kestutys Stepšys. Alles 1977. aastal õnnestus kirjad ühe välisleedulase abiga toimetada Ernst Jaaksonile, kes need lisaks ÜRO peasekretärile edastas Ameerika Hääle toimetusele ning USA välisministrile Cyrus Vance’ile.

Äsjalõppenud mälumängu koostas seekord meie võistkond Tallinn: Arko Olesk, Eda Post, Hannes Palang ja Hannes Rumm.

Ainult üks õige vastus tuli küsimusele, mida ise pidasin koostajana head loovat mõtlemist nõudvaks, sest tegemist polnud faktiküsimusega: Šokolaaditööstur Milton Hershey tootis teise maailmasõja ajal USA armee eritellimusel üle 3 miljardi erivajadustele vastavat šokolaaditahvlit „Tropical“ ja “Field Ration D”. Šokolaaditahvel „Tropical“ ei tohtinud armee nõudel kuuma käes üles sulada. Šokolaaditahvel „Field Ration D“ vastas veel ühele ebatavalisele sõjaväe nõudele. Millisele?

Vastus: „Ration D“ polnud erinevalt tavalisest šokolaadist maitsev, et sõdurid ei sööks seda enne ära, kui nälg tõesti näpistab.

Täiesti üllatuslikult tuli vaid mõni õige vastus ka järgmisele minu koostatud küsimusele, kuigi vastajate seas oli palju ajakirjanikke ja politolooge: Taasiseseisvunud Eestis püstitas Riigikogu valimistel häälterekordi 22 540 häälega Andrus Ansip. Kes on aga pärast taasiseseisvumist Riigikogu valimistel absoluutarvult enim hääli kogunud naispoliitik?

Vastus: Laine Jänes kogus 2007. aastal 9303 häält ja oli selle tulemusega üleriiklikus paremusreas kolmandal kohal. Napilt kaotab talle Valve Kirsipuu, kes kogus Mõõdukaid esindades 1992. aastal 9051 häält.

Jüri mängu küsimused ja tulemused riputatakse lähipäevil üles aadressil http://www.kilb.ee/.

Kapol on aasta alguses hullud päevad

2011-01-11T16:24:00.000+02:00

Kapol on aasta alguses hullud päevad – neli altkäemaksuvõtjat kolme päevaga.

Juhan Partsi julge ja õige otsus

2011-01-11T12:25:00.003+02:00

Täit lugupidamist väärib majandusminister Juhan Partsi soov jätkata koostööd Marika Priskega, sest vahetult enne valimisi olnuks Partsil palju turvalisem anda kapolt riigihangete seaduse rikkumises kahtlustuse saanud kantslerile hundipass.

Kuna Priske ametiaeg lõppeb jaanuaris niikuinii, olnuks Partsil mugav nimetada tema asemele mõni teine kandidaat. Selle asemel riskis Parts oma poliitilise kapitaliga ning tegi valitsusele ettepaneku nimetada Priske ametisse veel üheks kantsleri ametiajaks. Loodan väga, et Reformierakond ehk teine valitsuserakond kiidab Partsi ettepaneku heaks.

Olulisem kui majandusministri mehisus on selle otsuse mõju kogu meie avalikule teenistusele. Seni ajakirjanduses Priske kohta ilmunud infost järeldub, et isikliku kasu teenimise asemel võitles kantsler selle eest, et Eestil õnnestuks teedeehituses ära kasutada sadu miljoneid euroraha, mille lõputud ettevõtete vahelised vaidlused ähvardasid tuulde lasta.

Kui selline käitumine maksab ühele kantslerile ametikoha, siis ei julge paljud ametnikud tulevikus riigihangete läbiviimisel lähtuda enam riigi huvidest, vaid väldiksid igasugust isikliku vastutuse võtmist. Nii jääksid riigihanked toppama ja riik kannaks kõvasti kahju.

Strandberg muudab rohelised Projektiparteiks

2011-01-10T16:13:00.003+02:00

Roheliste juht Marek Strandberg muudab oma erakonna Projektiparteiks, et tagada erakonna ellujäämine.

2007. aastal tagasi üllatasid Rohelised meeldivalt sellega, et selge ilmavaate ja siira maailmaparandamise sooviga jõuti Riigikokku peaaegu olematu kampaaniarahaga. Vahepealse nelja aastaga trööpasid rohelised sisetülide ja põhimõttelagedusega parlamendis oma hea nime nii ära, et enam ei suuda see partei 5% valimiskünnist ületada.

Seetõttu tahab Strandberg roheliste nimi kõrvale heita ning muuta erakonna projektiparteiks, mis keskkonnakaitse asemel püüab ära kasutada parteidevastast pahameelt. Kuna parteid on ebapopulaarsed, siis loodavad roheliste juhid oma erakonna päästa tuntud sõltumatute kandidaatide abil, kel rohelise ilmavaatega midagi pistmist pole.

Kui valid roheliste nimekirjas Riigikokku näiteks peaminister Mart Laari endise propagandajuhi Kaarel Tarandi, siis toob see roheliste parteikassasse aastas ligi 800 000 krooni ehk umbes 50 000 eurot. Nii et rohelised panevad oma nime jälle müügiks, nagu viimati allikakaitse seaduse lõpphääletusel.

Küsimus Mnemoturniirile Martin Müürsepast

2011-01-09T14:28:00.003+02:00

Esitasin tänases Mnemoturniiris tarkadele küsimuse, mille nad lennult ära vastasid.

Martin Müürsepp valiti esimese ja seni ainsa Eesti korvpallurina 1996. aastal NBAsse. Enne hooaja algust koguti kõik maailma rookie’d ehk uustulnukad koolitusele, kus neile õpetati väljaspool palliplatsi vaja minevaid asju. Miljoneid teenivatele poisiohtu palluritele õpetati oma rahaga hakkama saamist, hoiatati narkootikumide ja dopingu tarvitamise eest. Milline koolitus jäi Müürsepale aga kõige eredamalt meelde?

Vastus: Lauakommete tutvustamine. „Isegi noa ja kahvliga söömist õpetati!“ meenutab Müürsepp äsja ilmunud mälestusteraamatus. „Paks neegritädi õpetas meile eraldi ruumis lauakombeid. Kõigil olid eest taldrikud ja mitu paari nuge ja kahvleid. Klaasid ka. Selgitati, kuhu midagi kallata ja milliste riistadega alustada. Praeguseks olen ma selle juba natuke unustanud. Peaks vist uuesti kursustele minema.“

Allikas: Mart Soidro „Mürka. Pea jagu üle“.

Riigikogu kossumeeskond võitis olümpiavõitjat neljandat korda järjest

2010-12-29T21:31:00.006+02:00

Riigikogu kossumeeskonna tänavuseks hooaja tipptulemuseks jäi neljas järjestikune Balti parlamentide meistritiitel, mille puhul tasub eraldi välja tuua, et Läti meeskonnas oli meie vastaseks taas olümpiavõitja, kahekordne OM-hõbe ning 7-kordne maailmameister Ivans Klementjevs.

Kuigi Soulis OM-debüüdi teinud Klementjevs on tänini väga heas füüsilises vormis, pole korvpall siiski aeretamiskuulsuse tugevaim ala. Kahjuks ei õnnestunud ega õnnestugi Riigikogu kossumeestel palliplatsil rammu katsuda Seimi teise spordikuulsusega, 140 kg kaaluva ning viimaselt kahelt OM-ilt raskekaalu tõstmises hõbe- ja pronksmedali võitnud Vadim Stserbatõhhiga. Vene valijaid esindava Üksmeele Keskuse liige Klementjevs valiti mullu sügisel Seimi tagasi, Põllumeeste ja Roheliste liidu esindaja Stserbatõhh enam mitte.

Aga nagu meeskonnakaaslane Riho Kangur kokku luges, siis pidas Riigikogu korvpallimeeskond 2010. aastal 24 mängu, neist 14 erinevatel turniiridel ja kümme sõpruskohtumist. Saime 13 võitu ja 11 kaotust.

Turniiridel võitsime Balti Assamblee karikaturniiri (Leedu 43-31 ja Läti 35-24), samuti Kagu-Eesti omavalitsuste turniir (Põlvaga 38-32 ja Valgaga 36-20). Tallinna Öökorvpalliturniiril tuli 4. koht (üks võit, kolm kaotust) ning Haapsalu Muda Cupil 5. koht (kaks võitu, kaks kaotust). Saaremaa kevadturniiril 4. koht (kaks kaotust).

Sõpruskohtumistes võitsime 6 mängu (G4S, Eesti Post, Linnapead, Suure-Jaani, Järva-Jaani vald, Rapla omavalitsejad) ja kaotasime 4 (Turba gümnaasium, Eesti Koolijuhid, Kohila omavalitsejad, Toila vallameeskond). Külalismängude geograafia on meil väga lai: Rapla, Kohila, Suure- ja Järva-Jaani, Turba, Kammeri, Värska, Voka, Kuressaare, Haapsalu.

Palli on patsutanud ministrid Tõnis Lukas ja Hanno Pevkur, Riigikogu liikmed Jüri Ratas, Indrek Saar, Hannes Rumm, Kalle Laanet, Kalvi Kõva, Margus Tsahkna, Silver Meikar, Lauri Luik, Ken-Marti Vaher, Eiki Nestor, Leino Mägi ja Peep Aru. Endistest Riigikogu liikmetest ka Ott Lumi ja Ignar Fjuk. Riigikogu kantselei ametnikest Riho Kangur, Peep Pihlak, Herkki Leemet, lisaks Raivo Sults (õiguskantsleri büroo) ja suure südamega korvpallisõbrad Allar Tankler, Martin Pius ja Andre Cornus.

Mart Laari rünnakud näitavad sotsiaaldemokraatide tugevnemist

2010-12-13T09:42:00.003+02:00

Sotsiaaldemokraatidel on uue esimehe käe all on erakonnal hakanud paremini minema. "Sotsiaaldemokraadid näevad suure hea meelega, et viimasel kahel kuul on meie toetusreiting küsitlustes vaikselt, kuid pidevalt tõusnud," kinnitas Hannes Rumm Delfile.

"IRLi närvilisus on kõige kindlamaks märgiks selle kohta, et pärast esimehe vahetamist uuenenud sotsiaaldemokraadid on muutud tõsiseks konkurendiks neile parteidele, kelle juhid on oma elutöö Eesti poliitikas juba ammu ära teinud. Viimaste päevade Mart Laari süstemaatilised rünnakud sotsiaaldemokraatide vastu näitavad, kui tõsiselt tajuvad IRLi juhid ohtu, et Sven Mikseri juhtimisel võime me erakondade pingereas neist mööda minna."

Rummi sõnul on sotsiaaldemokraatide sisekliima hea, sest Sven Mikseri võit oktoobrikuistel esimehevalimistel oli nii kindel, et liitis erakonna kohe ühtseks meeskonnaks. "Ainsaks erandiks mõni üksik poliitik, kes ei saanud valimisnimekirjas piisavalt kõrget kohta ning on seepärast solvunult ust paugutanud," lisas Rumm.

Rohelised panevad "katuseraha" Gaia haridusse

2010-12-08T16:19:00.004+02:00

Kohe-kohe Riigikogus vastu võetava 2011. aasta riigieelarvest said rohelised 16 miljonit krooni katuseraha selle eest, et nad hääletaksid riigieelarve, aga ka teiste seaduseelnõude poolt nagu näiteks kurikuulus allikakaitse seadus.

Kõige värvikam või täpsemini kõige rohelisem neist ettepanekutest on kindlasti 19 173 euro ehk 300 000 krooni eraldamine Gaia haridusprogrammi arendamiseks.

Mis on Gaia haridus? Lühitutvustus ütleb nii: "Meie kui kogu inimkonna vajadust Gaia (ehk Maaga) harmooniliselt koos eksisteerida tingib ainuüksi fakt, et see on ainus planeet, mis meil hetkel kasutada on. Me oleme temast täielikus sõltuvuses ning meie ellujäämine sõltub oskusest tegutseda planeedil nii, et Gaia suudaks säilitada eluks vajalikku keskkonda. Sellest tulenevalt vajame me uut ja terviklikku käsitlust sellest, kuidas elada nii, et me selle tõsiasjaga kõikides eluvaldkondades arvestaksime.

Rahvusvaheline Ökokülade Võrgustik (The Global Ecovillage Network – GEN) on seisukohal, et kõige edukam viis selle mõtteviisi edendamiseks on haridus. See peab olema uus üleilmne õpetus kohtumaks 21. sajandi väljakutsete ning võimalustega. Need on teadmised, mis annavad arusaamise Maast ehk Gaiast kui tervikust, mille üheks osaks oleme ka meie – inimesed. Õpetus jagab praktilisi oskusi jätkusuutlikuks ja harmooniliseks koostoimimiseks koos kõige olevaga."

Seni on Eestis 2005. aastal Šotimaal loodud Gaia haridust jagatud ainult Rocca al Mare Kooli gümnaasiumiõpilastele ja tehtud tutvustav infopäev Tallinna Ülikooli alternatiivpedagoogidele. Nüüd panevad rohelised Gaia hariduse uute kursuste läbiviimisele oma katuserahast veel 300 000 krooni, mis näitab hästi, kes mida Eesti arengu seisukohalt esmatähtsaks peab.

Kolmandal lugemisel tegid valitsusparteid riigieelarvesse mitu mõistlikku parandusettepanekut , näiteks eraldati 23 miljonit krooni saarlaste ja hiidlaste praamipileti hinna alandamiseks. Aga rohelistele, Mai Treiali ja Ester Tuiksoo isiklikele katuseprojektidele paarisaja tuhande krooni kaupa raha pudistades naeruvääristati riigieelarvet, sest tegelike probleemidega tegelemise asemel osteti igaks juhuks lisahääli.

Kas online-meedia sööb ajakirjanduse usaldusväärsust?

2010-12-06T09:10:00.002+02:00

Sattusin poolteist aastat tagasi Postimehe arvamusliidrite lõunal samasse seltskonda pooletosina endise ja praeguse ajakirjanikuga, kes kõik on Õpetajate Lehe lugejatele hästi tuttavad. Vaidlesime kirglikult ühel ja teisel teemal, kuni ootamatult leidis seltskond ühise keele ajakirjanduse osas, kurtes ajakirjanduse mõjuka vähenemist ning enamasti süüdistati meedia usaldusväärsuse allakäigus online-ajakirjandust.

Kas asi on tõesti nii hull? Taustaks niipalju, et online-ajakirjanduse lugejaskond kasvab kordades. Kui viis aastat tagasi oli kõige popimal paberlehe sõsarväljaandel Postimees Online’il 140 000 lugejat nädalas, eelmisel nädalal oli neid 691 378.

Üheksakümnendate aastate üheks käibetõeks meie ajakirjanduses oli: ega ajakirjandus ei ole naelavabrik, mis tükke toodab. Online-meedia hädaks on kahjuks suuresti just see, et nimelt tükke toodetaksegi. Reporter tuleb hommikul tööle teadmisega, et järgmise kaheksa tunni vältel on vaja valmis saada 8-10 uudist.

Muidugi ei saa sellise mahu puhul nõuda samasugust põhjalikkust nagu paberlehes töötaval kolleegil, kel on õhtuks vaja valmis saada üks, see-eest võimalikult ainulaadset infot pakkuv lugu.

Online-ajakirjaniku esimene lahendus metsikule tempole on info taaskasutus. Ta tsiteerib konkurente, paberlehti ja blogisid. Ole sa online-meedias ükskõik kui originaalse uudise autor, hiljemalt kümne minuti pärast on kõik konkurendid sinu leitud loo ümber kirjutanud niikuinii.

Kõrge tempo, madal tase
Teine online-ajakirjaniku lahendus on loobumine vanast heast reeglist, et (eriti konfliktsel) uudisel on tasakaalustatud info esitamiseks kaks allikat. Kõige lihtsamal näitel nii valitsus- kui opositsioonipartei esindaja. Online’is on esimeses samateemalises uudises ainuke infoallikas näiteks minister. Pool tundi hiljem järgnevas samateemalises uudises mõne opositsioonipartei esindaja. Lugeja saab niimoodi teemast tervikpildi ainult siis, kui ta juhtub läbi lugema mõlemad lood. See-eest on kirjutajal juba kaks tükki kirjas.

Kolmas, ja minu meelest kõige olulisem online-ajakirjanduse probleem on see, et ajapuudusel lepitakse valdavalt ainult nende tegijatega, kes ennast ise innukalt välja pakuvad. Kuna pressiteated lähevad online-ajakirjanduses hästi peale, siis tähelepanuvajaduses ettevõtted või erakonnad neid hoogsalt toodavad. Teistpidi unustab online-meedia ära terved eluvaldkonnad, mis ennast ise välja ei paku. Näiteks põllumajandus või pedagoogika, sest ega suurtalud või eliitkoolid pressiteateid ei väljasta.

Üks tuttav diplomaat rääkis hiljuti, et Rootsi välisministeerium saadab terves aastas välja kaks-kolm pressiteadet, kui neil tõesti midagi väga olulist öelda on, sest Rootsi meedia väldib meediatarbijatele üks-ühele ametliku info vahendamist. Eesti välisministeerium toodab nädalas rohkem minister Urmas Paetist rääkivaid pressiteateid, kui Rootsi kolleegid terve aastaga kogu oma töö kohta, sest mitte ainult meie online-meedia, aga ka raadiojaamad loevad hea meelega ette iga sõnumi välisministri mittemidagiütlevast kohtumisest.

Ajarutus pressiteateid ja lühiintervjuusid vahendades ei käitu online-ajakirjandus sageli ühiskonna valvekoerana. Lugejani jõuab näiteks hea info, mida mõni erakond või ettevõte väga soovib enda kohta levitada, kuid mitte halvad uudised, mida need samad organisatsioonid avalikkuse eest hoolega peidavad. Erinevalt Postimehe, Eesti Ekspressi või Pealtnägija ajakirjanikest, kes toovad avalikkuse ette asju, mida raske leida, kuid ühiskonnal tõesti oluline teada nagu näiteks korruptsiooniteemalised lood.

Tarbija, nõua paremat
Miks meediajuhid ja lugejad sellist olukorda taluvad? Esimesel sel põhjusel, et kui paberajalehtede reklaamitulud aina kahanevad, siis edukamate online-kanalite reklaamitulud kasvavad. Üheks põhjuseks lehti netis lugevate inimeste arvu kasv, teiseks võimalus erinevalt vanamoodsast lehereklaamist avaldada seitsmel erimoel vilkuvaid reklaame ja reklaamiklippe.

Lugejate seisukohalt on online-ajakirjanduse ületamatu voorus võimalus pidevalt uut infot juurde saada, vaadata varasemaga võrreldes rohkem pilte ja videosid. (Näiteks jalgpallihuviliste jaoks on paberlehes avaldatud foto aasta ilusaima värava löönud vutimehest palju igavam kui sama värava ülevaatamine online’i riputatud klipis.)

Väheoluline pole ka see, et online-meedia tuleb erinevalt paberlehest tasuta kätte, aga tasuta asi ei pea kehv olema. Online-meedia, ja selle kaudu kogu ajakirjanduse taseme tõstmiseks on parim lahendus tarbijate nõudlikkus. Kui lisaks kiirusele ja kirevusele hakatakse online’ilt ka head ajakirjanduslikku taset nõudma, siis selgub, et seda suudetakse pakkuda küll. Ja online-kanalid muutuvad kiirinfokontoritest tõsiseltvõetavateks arvamusliidriteks ning tegelikeks konkurentideks ajalehtedele.

See lugu ilmus reedeses Õpetajate Lehes.

Küsimus Mnemoturniirile

2010-12-05T20:52:00.002+02:00

Tänane Mnemoturniir esitas minu küsimuse, mida targad mehed ära ei vastanud.

Kuulus Vene kirjanik Sergei Dovlatov elas seitsmekümnendatel aastatel Tallinnas. Romaanis „Leivatöö“ meenutab ta legendaarse Kanada jazzpianisti Oscar Petersoniga esinemist Tallinnas ja mitmes N Liidu suurlinnas 1974. aastal. Ajalehe „Sovetskaja Estonija“ ajakirjanikuna kirjutas Dovlatov Petersoni esinemisest arvustuse ja viis selle uhkusega Petersoni hotelli. Arvustust nähes surus Peterson kirjaniku kätt ja hüüatas: „See on rekord! Esimest korda on minust kirjutatud nii…“

Mille poolest oli „Sovetskaja Estonija“ arvustus jazzpianisti arvates rekordiliselt ebatavaline?

Vastus: Peterson olevat hüüatanud: „See on rekord! Tõeline rekord! Esimest korda on minust kirjutatud nii peenes kirjas!“. Suuremas kirjas ei julgenud Sovetskaja Estonija toimetaja geniaalsest välismaalasest kirjutatud lugu avaldada.

Presidendi sõnavõistluse tulemuste ühelauseline kokkuvõte

2010-12-02T10:25:00.001+02:00

Avaõigusliku ETV uus hoone ehitatakse euroliidu juhindit järgides averuse rahastamisskeemi kasutades, et muuta Eesti infot peavoolustava meediakanali taristu kestlikumaks.

Allikakaitse kaubaks võlakaitse eest

2010-11-26T09:29:00.002+02:00

Allikakaitse seadusest kirjutades pean kohe alustama ühe anonüümse infoallika kasutamisest. Üks tuntud ajakirjanik väitis, et ajakirjandusväljaanded tegid IRL-is kõva lobby eesmärgiga saavutada reformierakondlase Rein Langi algatatud allikakaitse seaduse vastu võtmata jätmine.

Paraku osutus tagatreplus tulutuks, sest muidu suure häälega sõnavabadust kaitsvad ja alguses Langi seadusesse väga kriitiliselt suhtunud IRL-i esindajad laiutavad käsi: meil on Reformiga diil. Valitsusparteide diil on see, et vastutasuks võlakaitse seaduse heakskiitmisele nõudis Reformierakond partneritelt allikakaitse seaduse toetamist.

Jään huviga ootama, kas mind selle väite pärast au ja väärikuse rikkumises süüdistatuna kohtusse kaevatakse ning kas kohus määrab uue seaduse alusel minu ja Eesti Päevalehe vastu ennetava trahvi, et me neid väiteid enam ei kordaks. Oma infoallikat ma uue seaduse järgi õnneks avalikustama ei pea, sest vaevalt see väide kriminaalkuritegu on.

Valitsusparteide diili pärast on tõsiselt häbi. Võlakaitse seadus leevendab järgmisel aastal jõustudes sadade perekondade olukorda, kes on kas ajutiselt võlgade tagasimaksmisega hätta jäänud või sattunud üksikisiku pankrotti. Seevastu allikakaitse seadus on parimal juhul lihtsalt ebavajalik seadus, halvemal juhul ohustab see sõnavabadust.

Esiteks sätestab uus seadus allikakaitse põhimõtted, aga allikakaitse koha pealt pole Eesti ajakirjandusele midagi ette heita. Küsitlesime kevadel koos Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tarmo Vahteriga kõigi suuremate meediaväljaannete juhte ning nad oskasid nimetada terve selle sajandi peale vaid üht-kaht probleemset juhust allikakaitsega. Seega seadustati eile asi, mis tegelikus elus on kuuendajärguline ning mis toimib ilma spetsiaalsete seadusesäteteta niikuinii.

Teiseks antakse uue seadusega kohtule võimalus määrata ennetustrahv au ja väärikuse solvamise eest „mistahes vormis ja isiku poolt“. Just selles uues põhimõttes näevad meediaväljaanded õigustatult ohtu sõnavabadusele, sest ilmselgelt on see põhimõte seadusesse kirjutatud ajakirjanduse survestamiseks.

Kuigi seaduseelnõu seletuskirjas toob Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher näiteks, et au ja väärikuse rikkumiseks võib pidada ka laimavaid hüüdeid linna peatänaval või üdini valesid faktiväiteid sisaldava e-kirja saatmist kolmandatele isikutele.

Selle loogika järgi võib mõni Riigikogu liige, keda Ene Ergma hiljuti südametäiega idioodiks nimetas, parlamendi esimehe kohtusse kaevata ning taotleda Ergmale ennetustrahvi, et spiiker järgmine kord jälle kolleege idioodiks ei nimetaks. Rääkimata sellest, et ükskõik millised protestijad peavad järgmine kord Toompeale tulles hoolega vaatama, et plakatite peal näiteks Andrus Ansipi kohta midagi halba poleks öeldud.

Ennetustrahvide toetajad õigustavad neid sooviga kaitsta inimest ajakirjanduse eest. Näiteks olukorras, kus ajaleht on avaldanud loo, mille puhul inimene tunneb oma au ja väärikust rikutuna ja teab, et ajaleht kavatseb teemaga jätkata. Uue seaduse loogika kohaselt saab inimene kohtust kaitset otsides taotleda ennetustrahvi määramist, mis võtab ajakirjanduselt soovi sama teemat edasi käsitleda.

Aga allikakaitse seaduse vastuvõtmise vastu hääletanud sotsiaaldemokraatide ja roheliste hinnangul ei ole uues seaduses mõistlikult paigas tasakaal inimese ja sõnavabaduse kaitse vahel. Ajakirjandus on oluline sõnavabaduse tagaja ning halvemal juhul võib uue seadusega minna nii, et pärast eilses Äripäevas ilmunud lugu pöördub Jaanus Rahumägi kohtusse ja taotleb ennetustrahvi selleks, et ajaleht rohkem ei sekkuks tema eraellu ega kirjutaks tema luksusvillast Kreekal, mis seab kahtluse alla poliitiku majanduslike huvide deklaratsiooni aususe.

Nüüd annab uus seadus kohtule otsustada, kas tegu on looga ühe perekonna eralust või ühiskonna jaoks olulise infoga. Sõnavabaduse kaitsjatel jääb üle loota mõistliku kohtupraktika peale.

Nii nagu allikakaitse seadus diilitades Riigikogu suurde saali lõpphääletusele veeti, nii ta seal veel ühe väikese vastiku diiliga vastu võeti. Nimelt oli valitsusparteidel eile saalis välja panna vaid 50 häält ja üht oli seaduse vastuvõtmiseks veel vaja. Selle koha peal võeti 10 minutit vaheaega ning selle lühikese ajaga kaubeldi vajalik poolthääl välja roheliselt Marek Strandbergilt. Kuigi Aleksei Lotman rääkis seaduseelnõu teisel lugemisel nii ilusasti, kuidas allikakaitse seadus ohustab nii olulist põhiseaduslikku väärtust nagu sõnavabadust. Ja kuigi eile vajutasid kõik teised rohelised punast nuppu.

Loodetavasti saame tänu anonüümsetele allikatele varsti teada, mis hinnaga ja mille eest Strandberg oma hääle ja roheliste põhimõtted maha müüs.

See lugu ilmus tänases Eesti Päevalehes.

Toila poisid nüpeldasid Riigikogu 57:47

2010-11-24T14:14:00.002+02:00

Riigikogu kossutiim jäi eile Voka spordihoone 5. aastapäevale pühendatud mängus alla kohalikule vallavõistkonnale 47-57 (poolaeg 27-23). Võitsime küll kolm veerandaega neljast, kuid viimase kaheksa minuti jooksul viskasid vastased 23 punkti (viimase nelja minutiga 20p!), ning täitsa võhmal Toompea mehed suutsid sama ajaga vastata vaid 7 pungaga.

Toila/Voka meestel oli välja panna kaks viisikut, vanemast ja auväärsemast käisime kindlalt üle, nooremast, kiiremast ja kõrge hüppega viisikust kahjuks mitte.

Meie suurim korvikütt oli - nagu halvaks tavaks saanud - Riigikogu aseesimees Jüri Ratas 21 punktiga, Indrek Saar toetas teda 8, välismängu debüüdi teinud Silver Meikar 6 punktiga. Ise olin väga rahul teenitud 10 vabaviskega, millest 6 sisse sain, ehk et tabavusprotsent oli enam-vähem sama kui Shaquille O'Neal'il NBAs.

Vastastest viskas 2009. aastal Eesti U-16 koondisesse kuulunud Jalmar-Joosep Saar meile lubamatult palju, ehk samuti 21 punni, vastase tugevusest veel nii palju, et ülejäänud „noorte viisiku” mängijad mängivad Toila meeskonna eest, mis osaleb edukalt Ida-Virumaa meistriliigas.

Niigi muserdavale mängule järgnes piinarikkalt pikk tagasisõit täistuisanud teel, millel oli paar tundi varem hukkunud kaks inimest. Teisalt on "korvpallidiplomaatia" selle Riigikogu koosseisus olnud üks kõige paremaid vahendeid parlamendi tutvustamiseks väljaspool tavalist töörutiini.

Audiitorkogu keeldus erakondade raha kosmeetilisest kontrollist

2010-11-21T11:25:00.003+02:00

Audiitorkogu president Toomas Vapper andis sel nädalal Riigikokku laekunud kirjas teada, et Audiitorkogu ei soovi määrata sõltumatu erakondade rahastamise järelevalve komisjoni üheks liikmeks Audiitorkogu esindavat audiitorit.

Keeldumise olulisemate põhjusena nimetab Audiitorkogu president kavandatava komisjoni vähest sõltumatust ja ebakompetentsust. „Komisjoni, mille liikmetest vaid kaks on sõltumatud, (st ei esinda erakondi – HR) ei saa nimetada sõltumatuks,“ selgitab Toomas Vapper kirjas Audiitorkogu seisukohta. „Konkreetset ettevalmistust finantsarvestuse õigsuse kontrollimise osas omab kindlasti vaid üks komisjoni liige, so Audiitorkogu esindaja, mis seab ebaproportsionaalse koormuse sellele ühele liikmele.“

Esialgu pakuti Riigikogu põhiseaduskomisjonis välja kokkuleppe, mille kohaselt hakkavad erakondade rahastamist lisaks parlamendis esindatud erakondade esindajatele pärast järgmisi valimisi kontrollima ka Audiitorkogu ja advokatuuri esindajad. Advokatuur teatas oma soovimatusest kontrollkomisjonis osaleda juba varem.

Sotsiaaldemokraadid tegid eelmisel nädalal põhiseaduskomisjonis ettepaneku, et kontrollikomisjoni kuuluksid vabariigi valimiskomisjoni, õiguskantsleri, riigikontrolli ning maksu- ja tolliameti esindajad, et komisjon suudaks tagada erakondade rahastamise tegeliku, mitte ainult näilise kontrolli. Kahjuks toetasid Reformierakonna, IRL-i ja Keskerakonna esindajad vaid valimiskomisjoni esindaja kaasamist kontrollikomisjoni.

Homne Riigikogu põhiseaduskomisjon on pärast Audiitorkogu keeldumist lõhkise küna ees, sest algselt komisjoni kutsutud advokaadid ja audiitorid on sellest tööst keeldunud, kuid usaldusväärsete riiklike institutsioonide kaasamisest erakondade rahastamise kontrollimisse on suurparteid seni keeldunud.

1000 peret ja Heimar Lenki inimkatsed

2010-11-18T00:45:00.002+02:00

Head lugejad, järgnevalt tänase Riigikogu istungi kõne olulisim osa:

Mul on natuke kahju sellepärast, et kohati tekkis selle eelnõu menetlemise algusfaasis arusaam, et see seaduseelnõu lahendab kõikide võlgnike kõik probleemid. Paratamatult see niimoodi ei ole. Aga ma olen kindel, et kui me selle seaduse tulemusena järgmisel kahel aastal suudame aidata kas 1000 või 1500 peret, siis on see seadus kuhjaga oma eesmärgi täitnud, me oleme suure hulga Eesti peresid päästnud vaesusest ja pankrotistumisest.

Pikemalt vaata palun:
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1289995200#pk7401

Võlanõustajate puudumine tekitab kohtutes ülekoormuse

2010-11-16T12:40:00.004+02:00

Äsja Riigikogus teisel lugemisel sisuliselt lukku löödud võlgade ümberkujundamise seadus tekitab järgmise aasta aprillis kohtutes ülekoormuse, sest Eestis ei ole piisavalt võlanõustajaid.

Võlanõustajate puudumine paneb väga raskesse olukorda paljud võlgnikud, kellel on iseseisvalt raske esimese korraga kokku panna seaduses nõutud väga mahukat dokumentide pakki. Nõustaja puudumisel tekib olukord, kus võlgnik käib mitu korda võlausaldajate ja kohtu vahet ning suurendab nii pankade kui kohtute töökoormust.

Piisava hulga seaduses sätestatud kohtu-eelsete võlanõustajate vajalikkust rõhutasid võlgade ümberkujundamise seaduse arutelul nii Pangaliidu kui Kohtunike Ühingu esindajad.

Kahjuks ei teotanud õiguskomisjon sotsiaaldemokraatide ettepanekut, mille kohaselt riik ja omavalitsused kohustuvad tagama kohtueelsete võlanõustajate olemasolu kogu riigis.

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher väitis täna seaduse arutelul, et „Eestis on praegu olemas üle 100 võlanõustaja, kes inimesi saaksid aidata selleks, et inimesed oleksid võimalikult informeeritud ja suutlikud võlgade ümberkujundamise menetluses oma õigusi kaitsma.“

Tegelikult puudub isegi sotsiaalministeeriumil ülevaade sellest, kui palju võlanõustamise koolituse läbinud sajakonnast võlanõustajast praegu oma erialal töötab ning kui suurele osale elanikkonnast nende teenus tegelikult kättesaadav on. Vastuseks minu küsimusele, kui suurele osale elanikest on võlanõustajate abi praegu kättesaadav, tunnistas Vaher: „Võlanõustamisteenus on ilmselgelt täna kättesaadav vägagi heitlikult.“

Valitsusparteid lükkasid võlanõustajate teenuse tagamise punkti uuest seadusest välja ettekäändel, et võlanõustamisega seotud kohustused paneb paika sotsiaalministeeriumis ettevalmistamisel olev sotsiaalhoolekande seadus. Paraku jõustub võlgade ümberkujundamise seadus järgmise aasta aprillis ning kõige suurem hulk taotlusi võlgade ümber kujundamiseks esitatakse just siis. Sotsiaalministeeriumis ettevalmistatav sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu on aga nii toores, et parimal juhul jõustub see alles 1. jaanuaril 2012. Ja niikuinii paneb sotsiaalhoolekande seaduse mustand kogu vastutuse võlanõustajate eest omavalitsustele.

Kindlasti ei suuda paljud vaesemal järjel omavalitsused ilma seaduse toeta võlanõustamisteenust pakkuda ega selle eest tasuda. Näiteks Tallinna võlanõustajad võivad naabervalla inimesi aidata ainult siis, kui võlgnikul on kaasas vallavalitsuse garantiikiri lubadusega tasuda nõustamise eest 300 krooni tunnis. (Võrrelge seda tasu advokaadi töötasuga.) Seetõttu jäetakse võlanõustaja puudumisel paljude omavalitsuste inimesed olukorda, kus nende võime võlgade ümberkujundamise seadusega kaasnevaid võimalusi kasutada on raskendatud.

Võlanõustamise teenus jäeti võlgade ümberkujundamise seaduses seadustamata mitte seetõttu, et sotsiaalministeerium lahendab selle probleemi võib-olla aasta pärast. See jäi seadusest välja põhjusel, et oleks tähendanud riigile lisaülesannete ja täiendavate rahaliste kohustuste võtmist, kuigi need kulud oleksid riigi mõõtkavas olnud väga väikesed.

Pikemalt loe seaduse arutelust täna Riigikogus:
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1289891100

Viie aasta pikkune võlaorjus lüheneb

2010-11-15T08:26:00.001+02:00

Olen üle aasta ühe võlanõustaja vahendusel kaasa elanud 50-aastates elu hammasrataste vahele jäänud naise käekäigule. Majanduskasvu tippajal võttis ta pangast korteri tagatisel ligi 800 000 krooni laenu.

Panga soovitusel investeeris ta selle raha aktsiatesse, mitte algselt kavandatud korteri remondiks. Siis algas masu, aktsiad ja korter kaotasid suure osa varasemast väärtusest ja üksik naine kaotas oma töö. Võlgade katteks müüs pank maha tema korteri, aga see kattis vaid poole võlasummast. Pikka aega elas see naine Tallinna sotsiaalkorteris koos võhivõõraste inimestega ja tema ainus sissetulek oli sotsiaalabi. Nüüd tõsteti ta isegi sotsiaalkorterist välja, et uutele hädalistele ruumi teha ning viimases hädas võttis üks kauge sugulane ta enda juurde elama.

Võlgadest vabanemiseks taotleb naine üksikisiku pankrotti, mis tähendab, et järgmise viie aasta vältel peab ta maksma pärast elatusmiinimumi mahaarvamist kõigist oma sissetulekutest 75-85% pangale. Praegu sel naisel mingit sissetulekut ei ole ja kui see tekibki, siis tõenäoliselt jääb summa eesti keskmisest väiksemaks. Alles siis, kui naine on sunnitud viis aastat maksma pangale suure osa oma sissetulekutest, kustub tema võlg ja ta vabaneb võlaorjusest. Sõltumata sellest, palju ta 400 000 kroonist on suutnud selleks ajaks pangale ära maksta.

Sisuliselt on selge, et pangal pole selt naiselt ega laiemalt sellistel võlgnikelt niikuinii enam midagi võtta. Kindlasti ongi see võlg juba raamatupidamises maha kirjutatud ja iga naise käest tulevikus välja nõuda õnnestuv summa on panga jaoks juba järgmiste aastate kasum.

Alustasin üksikjuhtumist, aga statistika näitab, masu tõttu kasvab üksikisiku pankrottide arv Eestis kiire majanduskasvu aegadega võrreldes tempokalt. Kohtute infosüsteemi andmetel kuulutati 2009. aastal välja 54 füüsilise isiku pankrotti ning tänavu esimese üheksa kuuga juba 57 üksikisiku pankrotti.

Ühe võlanõustajatega suheldes kuulsin äsja, et viimasel ajal tuleb tema juurde üha rohkem inimesi, kelle tulud on kadunud või järsult väiksemaks jäänud ning kes on hädas olles oma säästud ära kulutanud. Need inimesed ei küsi enam nõu oma võlgadega toimetulekuks, vaid otsivadki kohe abi üksikisiku pankroti taotlemiseks, et vähemalt viie aasta pärast võlgadest vabaneda.

Leevendamaks nii raskesse olukorda sattunud inimeste ja perede olukorda tulid sotsiaaldemokraadid eelmisel sügisel välja ettepanekuga teha üksikisiku pankrotis olemise aeg lühemaks kui praegu kehtiv viis aastat. Nüüd on meil heameel selle üle, et sel nädalal Riigikogus vastu võetavas võlgade ümberkujundamise seaduses on kirjas põhimõte, et kohus võib ausalt käitunud võlgniku võlast vabasta juba kolm aastat pärast pankroti väljakuulutamist.

Kujutage ennast ette nende perede olukorras, kes on kaotanud võlgade katteks kogu oma vara ja sageli ka sissetulekud. Kui sissetulek on aga säilinud, siis pärast elamiseks hädavajaliku summa mahaarvamist läheb ülejäänu võlgade katteks. Kolm aastat sellist elu on niigi väga valus õppetund, et tulevikus oma rahalisi riske kainemalt hinnata.

Ühiskonna jaoks on aga kasulik need ausalt oma võimalust mööda laenujääki tasunud pered võimalikult ruttu varalises mõttes normaalsesse ellu tagasi lubada. Elamismiinimumiga virelemine tähendab näiteks seda, et nende perede lastel on võimatu huviringides käia või klassiga ekskursioonidele sõita. Sellest põhimõttest lähtudes muudetakse seadusi meie võlgade ümberkujundamise seaduse kirjutamist nõustanud välisprofessorite sõnul kõikjal Lääne-Euroopas. Jäägem siis rahaasjades vastutustundlikuks, aga saagemka võlasuhetes eurooplasteks!

See lugu ilmus tänases Delfis.

Kas Eesti raiskab järgmised neli aastat?

2010-11-12T11:45:00.002+02:00

Mitu põlvkonda eestlasi mäletab tänini, kuidas 1982. aasta detsembris kostis Leonid Brežnevi kirstu haudalaskmisel Punasel väljakul võigas pauk. See ülihardana kavandatud matuse ära rikkunud kõmakas muutus kogu maailmas pilkeobjektiks ning sai sümboliks lootusele, et lõppeb stagnatsiooniks nimetatud ajajärk N Liidus, millega okupeeritud Eesti paratamatult kaasa lohises. Stagnatsiooni iseloomustasid raugastunult aastakümneid võimu hoidvad riigijuhid, aga selle sisu oli kogu riigile mõni aasta hiljem saatuslikuks saanud soovimatus ja suutmatus muutuda.

Meil on ikka loodetud, et Eestist saab küps demokraatlik riik alles siis, kui esimest korda püsib üks ja sama valitsus võimul kogu nelja-aastase valimistsükli pikkuse aja. Praegune valitsus peaaegu saavutas selle eesmärgi, sest Reformierakond ja IRL püsivad võimul neljandat aastat ning ainus muutus valitsuses oli väiksema osapoole sotsiaaldemokraatide asendamine roheliste ja Tarmo Männiga.

Oviir hoiatab stagna eest
Kahjuks tumestab suure osa eestlaste rõõmu kauaoodatud stabiilsuse üle viimastel aastatel üha tugevamalt on tuntav stagneerumise oht. Seletava sõnaraamatu kohaselt on stagnatsioon „paigalseis, seisak, soikumus“. See viimane ongi Eestis juhtumas, sest stagneerub või sarnaselt mõne arvutiprogrammiga kiilub kinni meie ühine mõte.

Kuigi stagnatsooni mõiste on ühiskonnas teadvustamata, tajutakse paigaltammumist alateadlikult selgelt. Seda näitab nii kõigis erakondades pettunute suur arv küsitlustes kui kevadsuvel ühiskonna korralikult läbi raputanud Ühtse Eesti etendus.

Kahele väga olulisele stagnatsiooni ilmingule osutas hiljuti Postimehes ilmunud loos riigikontrolör Mihkel Oviir. Esiteks märkis Oviir, et aastatel 2010-2014 ületavad riigieelarve kulud rahandusministeeriumi hinnangul tulusid 19,5 miljardi võrra ning 2014. aastaks viiekordistub riigivõlg, kasvades 7,7 miljardilt kroonilt 42 miljardi kroonini.

Selle asemel, et tegelike probleemidega tegeleda ning neist ausalt rääkida, lubavad Reformierakond ja IRL meile valimiste eel neljandat-viiendat korda järjest madalamaid makse. Sisuliselt kordavad IRL ja ses osas valimislubadusi, mis olid vajalikud 1995. aastal, aga kindlasti mitte enam 21. sajandil pärast ühinemist Euroopa Liidu ja eurotsooniga.

Suursaadik Toomas Hendrik Ilves pakkus viisteist aastat tagasi välja koolide arvutiseerimise ehk Tiigrihüppe, mis kohe käiku läks. Aga kujutage ette, kui piinlik oleks president Ilves, kes tänavu ikka veel sama juttu räägiks riigis, kus pea iga põnn moblaga vabalt internetis surfab.
Teiseks tõi riigikontrolör Mihkel Oviir oma loos välja täitevvõimu suhtumise, mis välistab mistahes asjatundliku ja sõltumatu valitsuspoliitika kritiseerimise, sest seda tõrjutakse raevukamalt kui eales varem, tembeldades kriitik ähvardavalt kogu ühiskonna jaoks vaenulikuks küsimusega – kas sulle ei meeldi Eesti Vabariik, ah?

Poliitiliste nuumkanade stagna
Stagna pole üldse seotud vanusega. Paljud tänapäeva stagnandid on pika parteikarjääriga kahekümnendates-kolmekümnendates poliitilised nuumkanad, kes pole päevagi elus päris tööd teinud. Küll on nad kiirelt kerkinud partei noorterakukesest Riigikokku või Tallinna linnavalitsusse.

Meie aja stagnandid on harjunud võimuga kaasnevate hüvedega ning neil pole tahtmist midagi muuta, sest iga muutus mõtlemises ja üha jäigemas ühiskonnakorralduses peidab endas riski isiklikule heaolule. Nii ei ole võim nende ja nende erakonna jaoks enam vahend oma maailmanägemist kandvate mõtete teostamiseks, vaid isikliku heaolu taastootmiseks. Juba peavad nemadki end ilmeksimatuks ega salli vasturääkimist, tehku seda siis riigikontrolör, ajakirjanik või alluv ametnik.

Sel taustal on heameel riigikontrolör Mihkel Oviiri põhimõttekindluse üle, aga kui 2011. märtsiks pesevad suurparteid tema hoiatused lausreklaamidega valijate ajust maha, siis raiskab Eesti järgmised neli aastat lihtsalt ära.

Soome mõttekoda SITRA, mida Eestile seadis eeskujuks juba president Meri, otsib sihikindlalt põhjanaabritele ühiskonnale uusi arengumootoreid ja kogu ühiskond mõtleb kaasa, kuigi nende majandus püsib palju paremal järjel kui meil. Soome valitsus võib olla kindel, et pärast ränka kriisi paistab nende jaoks tunneli teisest otsast juba valgus, Eesti valitsus räägib sama, aga vana viisi jätkates võib selguda, et see on hoopis vastu kihutav rong.

See artikkel ilmus veidi toimetatult tänases Õhtulehes.

Riigikogu 51: Eesti Post 48

2010-11-09T23:01:00.006+02:00

Siin Kristiine spordihall, siin Kristiine spordihall! Tere õhtust lugupeetud korvpallisõbrad kogu koduvabariigist eesotsas Argo Ideoniga jälgima meie lühikokkuvõtet äsja lõppenud korvpallimatšist Riigikogu ja Eesti Posti meeskondade vahel.

Tõmbame korraks meie mikrofoni ette higist nõretava, kuid õnneliku ilmega võitjate kapteni Jüri Ratase. Võit tulemusega 51:48 tuli pärast pikka ja pingelist mängu lõpusekunditeni. Seepärast alustame Eesti spordiajakirjanike lemmikküsimusest: mis tunne on?

„No mis me siin räägime? Meie mängu oleks peaaegu ära teinud kohtunike töö! Ma ei hakka oma läbimurretest rääkimagi, mille ajal kohtunikud vaatasid vist kõrvalväljakul treenivaid võimlemistüdrukuid, aga niikui Indrek Saar palli kolmepunktialas põrkesse pani, raiuti tema vastu vigu nagu Kuusalus kuusepakke. Ja kohtunike vile vaikis! Rohkem ei ole mul täna teile midagi öelda!“

Jah, sellise aivarkuusmaliku otsekohesusega hindab mängu käiku Ratas ja siirdub pahaselt pesuruumi. Pilku mängu protokolli heites selgub, et Riigikogu vedas võidule siiski just vanameistrite Saare ja Ratase resultatiivne mäng. Ilmselgelt üllatas Eesti Posti täna ka pärast pikka vigastuspausi meeskonnaga taasliitunud andekate pikakasvuliste noormängijate Silver Meikari ja Margus Tsahkna tulemuslik tegutsemine.

Mäng algas Riigikogu jaoks kurjakuulutavalt, sest Martin Luts Eesti Postist ladus parlamendi korvi 3 kolmepunktiviset järjest ning kaotusseis 4:13 oligi tõsiasi. Eesti Post mängis kogu 40 minutit tihedas maa-ala kaitses, mille vastu Riigikogu tõhusat vastumürki mängu lõpuni ei leidnuki.

Poolajavileks võrdsustas Riigikogu siiski seisu ja rebis viimasel veerandajal juba näiliselt turvalisse 7-punktilisse eduseisu. Riigikogu edu võti peitus suuresti pikemas pingis, millel täna istus koguni 11 meest, sest väsimus röövis Eesti Posti juhtmängijatelt lõpuminutitel visketabavuse ning söödutäpsuse.

Milline suurepärane hooaja algus Riigikogu meeskonnalt, mis on startinud kolme järjestikuse võiduga! Ometi pole Jüri Ratasel eufooriaks veel põhjust, sest juba paari nädala pärast ootab meeskonda ees raske välismäng Toilas Ida-Virumaa omavalitsejatega. "Kardan seda kohtumist nagu Narva naised euro tulekut, sest mul pole sellist materjali nagu Rockil või Cramol!" tunnistas Riigikogu mängiv kapten juba mõni minut enne tänast mängu.

Soovime teile siit Kristiine spordihallist peatse kohtumiseni ikka spordilainel!

Ajakirjandusvabaduse kadumisest kaotab terve kogukond

2010-10-29T08:30:00.001+02:00

Hiljuti kirjeldasid ühe SRÜ riigi ajakirjanikud, kuidas nende kodumaal laekuvad hommikul presidendi kantseleist peatoimetajatele telefonikõned, milles määratakse ära, millest sel päeval uudiseid teha, millistele infoallikatega milliseid küsimusi esitada. Kui mõni meediaväljaanne korraldustele ei allu, siis karistatakse selle eest maksuameti või mõne muu riigiasutuse abil sõltumatut ajakirjandust pankrotiga.

Ajakirjandus ülistab sealmaal süüdimatult võimulolijaid ning tegeliku infot ühiskonnas toimuva kohta saavad inimesed ainult omavahel suheldes.

Seetõttu hoiatas Sulev Valner tõsise ohu eest, kuigi meil on esialgu tegu katsega lämmatada ajakirjanduse sõltumatust mõnes maakonnas. Kuna maavanemad on parteistatud, siis hakkaks nende survel peatoimetajaid valides toimima SRÜ-lik ajakirjanduse suukorvistamine.

Ajakirjandusvabaduse kadumisest kaotab terve kogukond, sest infot kontrollides saab maavanem kohalikke inimesi valeinfoga lollitada ning neid teadmatuses hoida. Korruptsioonioht kasvab hüppeliselt, kui maakonnaleht võimude valvekoeraks olemise asemel maavanema puudliks hakkab.

See kommentaar ilmus tänases Postimehes.

Riigikogu kossumeeskond alistas Kagu-Eesti

2010-10-27T16:50:00.004+02:00

Eile õhtul võitis Riigikogu korvpallimeeskond Värska gümnaasiumi võimlas toimunud turniiril esikoha Kagu-Eesti maakondade omavalitsusjuhtide ees.

Poolfinaalmängus võitsime Põlvamaad päris pingelise lõpuga mängus 38-32. Põlvamaa tuusad olid kehalise kasvatuse õpetajad, aga meiegi meeskonnas mängis seekord Jüri Ratase, Kalvi Kõva, Hannes Rummu, Riigikogu kantselei nõunike Riho Kanguri ja Peep Pihlaku kõrval kõva korvialune jõud Herkki Leemetit Riigikogu julgestusteenistusest. Ise olen uhke selle üle, et tabasin kaugviske poolaja lõpusekundil.

Finaalmängus oskasime avapoolaja Valgamaale ühe punktiga kaotada, aga teisel poolajal panime oma ülekaalu kindlalt maksma tulemusega 36-20. Riigikogu meeskonnas on aastaid Viljar Veski rollis olnud Kalvi Kõva, kah selline igavene noor lootustandev mängumees. Aga nagu Veski, on ka Kõva sel hooajal teinud kõva arenguhüppe, ning oli oma valimisringkonnas väga resultatiivse mänguga üks meie liidreid.

Muidu soojas ja sõbralikus õhkkonnas toimunud turniiri tõsidust näitas see, et Võrumaa ja Põlva vahelises mängus 3-4 kohale kaotas üks Põlva mängija kaks esihammast ning tema vastase küünarnukk vajas lõikehaava tõttu õmblemist. Hiidpikka edasi-tagasi sõitu Värskasse leevendas Riigikogu meeskonna jaoks võimalus käia suitsusaunas ning mekkida setu tsäimajas ehtsat handsat kruubipudruga, millega külalisi kostitas Värska vallavanem Raul Kudre.

Seksistlik näitus Riigikogus?

2010-10-25T12:26:00.004+02:00

Huvitav, kas soolise võrdõiguslikkuse voliniku hinnangul on seksistlik ja naisi alavääristav väide: „Kaks naist on turg, kolm naist on laat?“

Igatahes seisab just sellise sõnumiga suur stend juba mitu nädalat Keskerakonna fraktsiooni esimehe, kaasaegse ja kõigiti sooteadliku naise Kadri Simsoni kabineti ning Keskfraktsiooni tööruumi vahel. Kui Kadri astub oma kabinetist välja teisele poole, et Riigikogu suurde saali hääletama minna, riivab tema silma järgmine Harjumaa vanasõna: „Tüdrukult kui roosilill, kui naiseks saab, siis torupill.“

Selliseid vanu mustvalgeid fotosid kaunistavate vanasõnadega tutvustab juba mitu nädalat ennast Riigikogus Harjumaa maakond. Minul teevad need muheda huumoriga stendid, millel tutvustatakse Harjumaa vanarahva tarkust teistelgi elualadel, alati tuju heaks. Kuna võrdõiguslikkuse volinik ega ükski naispoliitik pole seni Harjumaa nauditavalt omapärase enesetutvustuse vastu protestinud, siis võib järeldada, et sooliseid erisusi kirjeldavad vanasõnad on vaikimisi poliitiliselt korrektseteks tunnistatud.

Miks Savisaar kartis Mikserit?

2010-10-20T10:20:00.002+02:00

Tähelepanuväärne oli see kirg ja kurjus, millega Keskerakonna esimees Edgar Savisaar sekkus mõni päev tagasi Sven Mikseri võiduga lõppenud sotsiaaldemokraatide esimehe valimistesse.

Sel ajal, kui muu Eesti meedia pani 36-aastasele Mikserile pahaks ainult seda, et ta on liiga tark, külvas Savisaare häälekandja Kesknädal uue põlvkonna sotsiaaldemokraatide juhi üle märksa vürtsikamate etteheidetega. Ainuüksi viimases valimiste-eelses numbris süljati Mikseri pihta kolmes erinevas artiklis tuld ja tõrva. Kesknädala lugejad said teada, et Mikser on erakonnajuhile vajalike haistmismeelteta poliitik, kes hoolimata Riigikogu väliskomisjoni esimehe ametist ei pea holokausti ehk 6 miljoni juudi mõrvamist üldse mainimisväärseks ja et Mikseri varjatud ülesanne on lõhkuda Keskerakonnaga sõlmitud valitsusliit Tallinnas.

Nii nagu Hiina või Põhja-Korea kommunistliku partei häälekandja ei avalda ühtki juhuslikku rida, ei tee seda ka Kesknädal. Seetõttu tekib õigustatud küsimus, miks Savisaar nii väga Sven Mikseri esimeheks saamist kartis? (Sulgudes avaldan siinkohal kaastunnet sotsiaaldemokraatide endisele esimehele Jüri Pihlile, sest Savisaare ülipüüdlik poolehoid ja Mikseri mahategemine vähendasid Pihli toetajaskonda sotsiaaldemokraatide seas. Ehk nagu venelased ütlevad – selline sõber teeb rohkem kahju kui vaenlane.)

„Parim enne“ ammu möödas
Kõige olulisem Mikseri-paanika põhjus on asjaolu, et kui järgmisel kevadel istuvad peaministrikandidaatide debatis valijate ette Andrus Ansip, Mart Laar ja Edgar Savisaar, siis on Sven Mikser sellele kolmikule palju tugevam konkurent kui olnuks Jüri Pihl. Juba sel lihtsal põhjusel, et viie- ja kuuekümneaastaste meeste kõrval asub neist põlvkonna jagu noorem poliitik, kes mitte ainult oma mõtete, vaid kogu olemusega kiirgab uudsust ja muutumise võimalust.

Laar ja Savisaar on väga teenekad, aga paraku paljuski pleekinud kuvandiga veteranpoliitikud. Kui on valida, kas Savisaar 20 aastat hiljem, kelle „parim enne“ on ammu möödas, või värske vaheda mõistusega Mikser, siis on selge, et sotsiaaldemokraatide uus juht ähvardab Keskerakonnalt ära võtta olulise osa vasakpoolseid valijaid.

Toompea kuluaarides arutatakse juba mõnda aega, kas väsinud Savisaarel jätkub selles olukorras tahtmist teha teravmeelne vastukäik – jätkata ise Tallinna linnapeana ning käia peaministrikandidaadina välja Keskerakonnale mullustel kohalikel valimistel võimsa häältesaagi kogunud Jüri Ratas. Paraku on Savisaare senine käitumine näidanud, et erakonnasiseste uute liidrite toetamise asemel on ta neid süstemaatilisel tasalülitanud.

Teiseks Savisaare Mikseri-vastase meelsuse põhjuseks on asjaolu, et esimehe vahetusega tugevnes sotsiaaldemokraatide positsioon Tallinna linnavalitsuses. Enam ei allu sotsiaaldemokraatide esimees igapäevatöös Savisaarele ega kuulu Tallinna koalitsiooninõukogusse ning see annab sotsiaaldemokraatidele vabamad käed.

Sotsid said jõudu juurde
Ettevaatliku poliitikuna ei rünnanud Savisaar kordagi Mikserit oma nime all, seda tegid nii Kesknädalas kui ka näiteks Õhtulehes ilmunud artiklites keskpartei meediatankistid. Seetõttu pole Savisaar vormiliselt õelate rünnakutega otseselt seotud ning laupäeval ruttas ta Mikserit sotsiaaldemokraatide esimeheks valimise puhul õnnitlema Hiinast, jõudes seda teha varem kui Reformierakonna liider Andrus Ansip Tartust.

Keskerakonna esimehe käitumises ei maksa näha ootamatut meelemuutust. Savisaare lähtus nii Mikserit rünnates kui õnnitledes oma poliitilistest huvidest. Muidugi on Savisaar jätkuvalt huvitatud sotsiaaldemokraatide püsimisest Tallinna võimuliidus ning võimalusest moodustada koos sotsidega valitsus pärast kevadisi Riigikogu valimisi. Mikseri ründamist on eravestlustes Savisaarele pahaks pannud paljud keskerakondlased, sest Reformierakond ja IRL on juba pool aastat enne valimisi avalikult välistanud järgmise valitsuse moodustamise koos Keskerakonnaga. Seega rikkus Savisaar kulisside tagant Mikserit rünnates suhteid ainsa alles jäänud arvestatava liitlasega.

Kokkuvõttes on seis selline, et kuigi Savisaar kartis Mikseri saamist sotsiaaldemokraatide esimeheks on tal sellegipoolest koostööd meie uue liidriga väga vaja. Seda enam, et uue juhi valimisel saavutatud Mikseri häälte ülekaalu iseloomustas Õhtuleht sõnaga „mäekõrgune“ ehk teisisõnu sai uus esimees oma aatekaaslastelt tugeva toetuse, mille ta võitles välja Eesti poliitilises kultuuris täiesti uut tüüpi avatud ausatel sisevalimistel.

See artikkel ilmus täna veidi toimetatult Õhtulehes.

Jaan Toomiku film vene poisi enesetapust

2010-10-19T21:16:00.011+02:00

Täna Sõpruse kinos esilinastunud kunstnik Jaan Toomiku 20-minutiline film "Oleg" räägib näiliselt lihtsa loo nõukogude minevikust, kus ka tuhandeid Eesti poisse sõjaväes oimetuks peksti.

Ses peaaegu sõnatult edastatud loos on Pärt on ainuke poiss, kes 1982. aastal ühes Volgogradi väeosas suhtleb vanematelt kaasteenijatelt pidevalt peksa saava Olegiga. Päev enne oma ema küllatulekut teatab Oleg eesti poisile, et laseb ennast öösel patrulli minnes maha.

Eestlane soovitab tühisõnaliselt Olegil mitte lollusi teha ja näeb järgmisel päeval, kuidas Olegi emale poja enesetapust teatakse.

Kuigi olen veetnud aasta oma elust Moskva ja Tveri oblasti kasarmutes, nägin selles filmis ikka enamat kui ühe põlvkonnakaaslase painava minevikumälestuse hingelt ära rääkimist. Toomiku sõnum oli minu jaoks ikka süütunne selle pärast, kuidas kaasinimese kannatusi pealt nähes ja neid mitte tõsiselt võttes võid ootamatult muutuda kaassüüdlaseks inimese surmas. Ja nii ei juhtu mitte ainult kohati äärmuseni julmas nõuka sõjaväes, vaid tänapäevases versioonis näiteks koolikiusamise puhul.

Peaminister Ansip tõstis mind kõrvust

2010-10-13T13:17:00.002+02:00

Peaminister Andrus Ansip jahmatas mind äsja tänusõnade ja mehise käepigistusega eelmisel nädalal Postimehes ilmunud arvamusartikli "Eesti huvi on Läti-Leedu liitumine euroga" eest.

Igat autorit tõstab ikka kõrvust, kui tema loomingut märgatakse ja hinnatakse, saati siis juhul, kui seda teab peaminister ise. Kuulasin Riigikogu koridoris heast meelest õhetades, et minu tagasihoidlik artikkel on asjalik ja päevapoliitika ülene tekst, mida võib pidada parimaks viimase kuu vältel Postimehes ilmunud artikliks.

Kuna valitsus ja opositsioon tunnustavad üksteist vastastikku väga harva, palusin peaministrilt luba see ajalooline tunnustus ka oma blogis ära märkida ning sain selleks Andrus Ansipi loa. Tänan omalt poolt peaministrit heatahtliku tunnustuse eest vastu!

Euro tõmbab Balti riikide vahele uue piiri

2010-10-08T09:14:00.002+02:00

Eesti ei ole parem kui Läti või Leedu, Eesti lihtsalt meigib ennast väljakutsuvalt nagu prostituut! Umbes nii teatas 1997. aastal kibestunult ühe Läti parlamendikomisjoni esimees, kui Eesti sai tol hetkel ainsa Balti riigina kutse liitumisläbirääkimistele Euroopa Liiduga.

Vaoshoitumas toonis, aga ka Eestis käsitleti toona ühinemisläbirääkimiste algust kaunis emotsionaalselt ja võeti seda eelkõige kui magusat võitu Balti meistrivõistlustel, mis lasi meid Euroopa silmis parematena paista.

Tagantjärgi eelmise sajandi lõpu sündmusi hinnates on selge, et esmapilgul kõigis kolmes Balti riigis Eesti võiduna käsitletud otsus osutus tegelikult kõigi kolme Balti riigi ühiseks võiduks. Esiteks tähendas toonane kutse liitumisläbirääkimistele euroliiduga olulist psühholoogilist läbimurret kõigi Balti riikide jaoks, mida mitmed mõjukad EL-liikmesriigid käsitlesid võrreldes Poola, Ungari ja Tšehhiga teise sordi uustulnukatena. Sama oluline oli läbimurre idasuunal, sest Venemaa polnud huvitatud Balti riikide väljumisest „endise N Lidu liikmesriikide“ seast ehk Venemaa vaimsest mõjusfäärist. Meenutagem, et NATO-liikmelisus tundus toonases poliitilises keskkonnas kauge tulevikumuusikana ning ainuüksi EL-läbirääkimiste partneri staatus parandas hüppeliselt meie pehmeid julgeolekutagatisi.

Võitis Eesti, võitsid kõik
Teiseks tähendas liitumisläbirääkimiste algus Eestiga seda, et euroliidus tekkis surve kaasata ka Läti-Leedu võimalikult kiiresti ühinemiskõnelustesse, sest erisused Balti riikide arengus polnud eriti suured ning mitmel erineval põhjusel oli mõistlik võtta Balti riigid euroliitu korraga, nagu see 2004. aastal lõpuks toimus. Kolmandaks innustas Eesti edu Lätit-Leedut, sest lisaks euroliidu läbirääkimiste peatükkides sätestatud nõuetele kannustas lõunanaabreid siseriiklikke muutusi läbi viima soov Eestile võimalikult kiiresti järele võtta.

Tänavu ajalugu kordub ning Eesti ja meie lõunanaabrite vahele tekib mõttelistel majanduspoliitilistel kaartidel kahekordne eraldusjoon. Meie erinevuseks Läti ja Leeduga saab euroraha kasutusele võtmine ning liitumine Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD). (Põhjas kaob samadel põhjustel oluline mõtteline piir suhetes Soomega, mida tunnevad kohe kõik 6 miljonit Soome lahte ületavat reisijat.)

Võrreldes euroliidu läbirääkimiste partneri staatuse kuraditosin aastat tagasi on euro kasutusele võtmine kindlasti eriti Eesti majanduspartneritele palju tugevamini tajutav erinevus.
Ajaliselt jäävad eraldusjooned Eesti-Läti piiril seekord püsima pikemaks ajaks, sest OECD liikmeskond laienes viimati kümmekond aastat tagasi ning asjatundjate hinnangul pole uut laienemisringi lähima 4-5 aasta jooksul oodata. Vaid 33-st maailma enimarenenud riigist koosnev OECD on elitaarne klubi, kuhu kuulumine tõstab eneseteadvust, kuid ei paku erinevalt näiteks euroliidust ühiskonnale lihtsasti adutavaid muutusi ega hüvesid.

Seevastu euro kasutuselevõtu mõjud on ühiskonnas teravalt tuntavad. Praktiliste üleminekuprobleemide kõrval on viimasel ajal varju jäänud tõik, et rahaliidu liikmena on meie majandus ning riigi rahanduspoliitika nüüd usaldusväärsemad kui eales varem. Usaldusel on masust räsitud maailmas aga väga kallis hind, nagu näitavad Kreeka, Portugali ja mitme muu riigi valusad kogemused.

Mitu aastat liidrikoormat
Eurotsooniga liitumisel nimetavad Läti ja Leedu ise lähima võimaliku tähtajana aastaid 2014-2015, aga eestlased mäletavad hästi, kui raske oli liitumiseks vajalikke nõudeid täita ning kuidas esimene liitumistähtaeg 2007. aastal luhtus. Kindlasti on Läti-Leedu riigid praegu olukorras, kus lähiaastatel on väga raske hoida eelarve tasakaal nõutud 3% suuruse puudujäägi juures SKT-st. Lisaks näitavad Eestiski ähvardavalt kasvavad toidu-, bensu- ja muud hinnad, et muutused maailmaturul võivad väikeriikide tahtest sõltumatult järsult inflatsiooni kiirendada ning automaatselt Läti-Leedu ülemineku eurole edasi lükata. Nii võib Eesti jääda järgmiseks 4-5 aastaks ainsaks euroalasse kuuluvaks Balti riigiks.

Selles olukorras on Eestil kaks erinevat käitumisvõimalust. Muidugi võib Eesti oma €-eelise ja OECD-liikmelisuse ametlikus retoorikas uljalt välja mängida ning vihjamisi end lõunanaabrite arvelt kõrgemale upitada. Iseasi, kui mõistlik see on ja kui hea mulje see meist jätab. Pole mingit kahtlust, et kui mõni Põhjamaade ettevõte soovib lähiajal Balti riikidesse uue ettevõtte luua, siis tänu valuutariski kadumisele on Eestil suur eelis niikuinii.

Muidugi on Eestil mõistlik ajaloost õppida ning käsitleda meie edumaad mitte lühiajalise eelisena lõunanaabrite ees, vaid pidada parimaks stsenaariumiks lõunanaabrite võimalikult kiirelt eurorahale üleminekut. Õnneks näitabki omaaegse naabritele ärategemise rõõmu asemel Eesti poliitilise kultuuri küpsust tänavune asjalikum ja vähememotsionaalne mõtteviis.

Hiljuti väitis üks Läti rahvuslik poliitik, et eestlased peavad euro eest tänama lõunanaabreid, sest kui Valdis Dombrovskise valitsus poleks pankroti äärel vaakuvat riiki ebapopulaarsete otsustega välja vedanud, tulnuks latt devalveerida ning see tekitanuks naaberriikides doominoefekti. Selles Seimi-valimiste eelses väites on kõvasti soovmõtlemist, sest eks lätlased võitlesid pärast Parex panga krahhi ikka iseenda riigi jalule jäämise eest ning eestlased tõid ikka ise euro maale.

IMF-i piits ja Eesti präänik
Tõsi on muidugi see, et ametist lahkuv Dombrovskise valitsus tegi tõesti head tööd ning sellest oli kaudselt kasu ka Eestil. Sel lihtsal põhjusel, et Läti kriisi ajal pandi Londoni ja Pariisi pilvelõhkujates kohemaid kõik Balti riigid jälle ühte patta, mis tõsiselt kahjustas Eesti usaldusväärsust rahvusvahelises rahamaailmas ning tekitas Eesti krooni vastaseid spekulatsioone.

Nüüd aitab Eesti oma eurole üleminekuga lõunanaabreid järele ainuüksi sellega, et suurendab usaldust kokku vähem kui 7 miljoni elanikuga Baltimaade vastu. Kuigi see paljudele eestlastele, lätlastele ega leedulastele ammu enam meile ei meeldi, püsib Balti identiteet kindlalt paljude maailma otsustajate kahe kõrva vahel.

Teiseks on selge, et mida tugevamal järjel on Eesti lähinaabrid ja olulised eksportturud, seda kindlam on meie julgeolek ja seda paremad on meie ettevõtete kasvuväljavaated. Majanduslikud vapustused viivad sageli poliitilise ebastabiilsuseni ning ükskõik millise naaberriigi puhul tähendavad need Eesti jaoks täiendavaid ohu allikaid.

Ja muidugi kordub ajalugu ka selles mõttes, et euro kasutuselevõtt Eesti toimib nii Läti kui Leedu puhul jälle olulise motivaatorina sisepoliitiliste muutuste läbiviimiseks. See annab lõunanaabritele lootust, et euro pole mingi kättesaamatus kauguses olev teoreetiline võimalus. Lätis on Eesti suisa olmetasandil mõõdupuuna juba pikka aega samasugusel kohal nagu meie jaoks Soome üheksakümnendatel aastatel. Kui Läti puhul on välismaised võlausaldajad seni karmilt ette kirjutanud, mida riigi majanduse ja rahanduse tervendamiseks teha, siis Eesti näitab piitsa asemel präänikut, mida vastutustundlik ja mõistlik käitumine euroliidus pakub.

Eestile omakorda on kasulik, mida rutem lõunanaabrid euroraha kasutusele võtavad, sest euro on nendegi majanduse jaoks kvaliteedimärk, mis suurendab kokkuvõttes kogu siinse piirkonna usaldusväärsust, rahvusvahelist konkurentsivõimet ja inimeste heaolu.

Nii tuleb lõpuks korrata Hando Runneli viledaks kulunud, kuid alati paika pidavaid sõnu – ei saa me läbi Lätita ja Venemaa meelest ei lähe, nii nagu käterätita meist sauna ju keegi ei lähe.

See lugu ilmus veidi toimetatul kujul tänases Postimehes.

Riigikogu Järva Jaani juba teab

2010-09-29T12:44:00.002+03:00

Riigikogu korvpallimeeskond Tihemetsa Tiinat veel ei tea, aga Järva Jaaniga saime eile hästi tuttavaks, võites sealset korvpallimeeskonda 78:60.

Mängu ajendiks oli asjaolu, et kooli võimla sai uue korraliku põranda ning sel puhul viis Järva-Jaani Gümnaasiumi vilistlane sotsiaalminister Hanno Pevkur mängusõbrad oma kodukanti palli patsutama.

Mäng näitas, et Järva-Jaani pallurid polnud uue korraliku põrandaga veel hästi kohanenud, ning parketiga harjunud Riigikogu jõud käis kindlalt vastastest üle. Järva-Jaani üks parim mängija oli vallavanem Arto Saar, Riigikogu poolelt üllatas teada-tuntud staaride kõrval resultatiivse mänguga Kalvi Kõva.

Järgmine kord oodatakse meid Järva-Jaani siis, kui võimlas ka seinad ja lagi uue kuue saavad.

Kas masu sätib ennast minekule?

2010-09-27T09:02:00.001+03:00

Minu jaoks on masu kõige rohkem nende põnnide nägu, kelle töötuksjäänud isa või ema pidid lasteaiast pere eelarve säästmiseks ära võtma. Ei ole mõtet rõõmustada selle üle, et nii said lapsed juurde vanematega koos veedetud aega, kui töötuid vanemaid närib stress ning lastega koos kõdust väljaspool tegutsemiseks pole neil piisavalt raha.

Masu tõttu jäid need poisid-tüdrukud ilma mängusõpradest lasteaias ja korralikust alusharidusest ehk arvutamis-, lugemis-, käsitöö-ja muusikatundidest, mis kooli minnes valusasti tunda annab.

Aga ei ole halba ilma heata. Kõige rõõmustavam masu märk on kümned pimedad tolmunud fassaadid, millel veel kaks aastat tagasi vilkusid kutsuvalt kasiinode neoontuled. Kui kasiinokapitalismi tippajal lupsti Eestis inimeste taskust sadu miljoneid kroone kokku 168 mängupõrgus, siis nüüd on kaks kolmandikku neist uksed sulgenud.

Minu vastused olid osa pikemast laupäevases Õhtulehes ilmunud artiklist, mis otsis vastust küsimusele, kelle või mille nägu on masu.

Delfi küsis: kas Mikseril ja Pihlil on tekkimas nn alternatiivne kandidaat?

2010-09-20T00:19:00.004+03:00

Vastasin Delfi küsimusele nii:

Sotsiaaldemokraatidel on erakonna esimehe kohale vähemalt viis kandidaati, aga sisuliselt toimub valik selle vahel, kas toetada Jüri Pihli jätkamist või eelistada sotsiaaldemokraatide esimehe ja peaministrikandidaadina uut juhti.

Seetõttu on selge, et pärast pikka üleriigilist esimehekandidaatide debatti võistlevad valimiste lõppvoorus Jüri Pihl ja tema tugevaim vastaskandidaat. Praeguse seisuga tundub, et vastaskandidaadina on kõige suurem toetus Sven Mikseril, aga ka kõigil teistel Pihli vastaskandidaatidel on võimalus ennast igas maakonnas näidata ja erakonnakaaslaste seas toetust suurendada.

Seekordsed esimehe valimised on sotsiaaldemokraatide jaoks ajaloolised, sest kõigil varasematel esimehe valimistel pole sotsiaaldemokraatidel esimehe kohale sisulist konkurentsi olnud. Kuna praegu on iga vastaskandidaadi taga mõnede erakonna tütarorganisatsioonide või piirkondade toetus, siis näitab juba nende suur arv, et rahulolematus Pihli tööga on suur.

Sellises olukorras on mõistlik viia esimehe valimised läbi pool aastat enne valimisi, sest võitku valimised Pihl, Mikser või keegi kolmas, on ainult värskelt erakonnakaaslastelt tugeva toetuse saanud esimehel võimalus viia erakond valimistel parema valimistulemuseni kui 2007. aastal.

Ehituskaupade müüja hirmutab euro tulekuga kaasneva hinnatõusuga

2010-09-17T11:54:00.002+03:00

Ehituskaupade müüja E-Ehitus hirmutab inimesi raadioreklaamis euro tulekuga kaasneva hinnatõusuga, mida võib käsitleda kõlvatu reklaamina.

Sel nädalal kommertsraadiotes kõlav E-Ehituse reklaam mõjutab kuulajaid väitega: „Euro tuleb. Kas hinnad muutuvad? Mõtle kaasa. E-Ehituskeskuses on kõik kaubad 20% soodsamad juba sellel neljapäeval, reedel ja laupäeval.“

Reklaamiseaduse kohaselt loetakse reklaami kõlvatuks „eelkõige juhul, kui reklaam tugineb inimeste ebausul, hirmul või kaastundel“. Avaliku arvamuse küsitluste kohaselt on inimeste suurim euro tulekuga seonduv hirm kartus hinnatõusu ees. E-Ehitus mängib oma raadioreklaamis klientide hinnatõusuhirmule ning kannustab neid sellele viidates oste tegema nüüd ja kohe.

Loodetavasti annab tarbijakaitseamet ametliku hinnangu, kas E-Ehituskeskuse raadioreklaam on kõlvatu või mitte. Kindlasti on selline reklaam aga ebaeetiline, sest oma müügiedu nimel annab E-Ehitus mõista, et pärast euro tulekut tõusevad ehituskaupade hinnad niikuinii ja kasutab seda müügiargumendina.

E-Ehituskeskuse käitumine on selges vastuolus Eesti Kaubandus-Tööstuskoda eestvõttel sõlmitava ausa hinnastamise leppega, mille ühinenud ettevõtted kohustuvad vältima hinnatõusu praegu kroonides väljendatud hindade ümberarvestamisel eurodesse alates 1. jaanuarist 2011. aastal.

Elasemelaenu võlgnike arv on tänavu kahjuks kasvanud

2010-09-10T20:42:00.002+03:00

Kuna Eesti Panga andmetel kasvas tänavu üle 60 päeva viivises olevate eluasemelaenude maht aasta alguse 4,21 protsendilt suve lõpuks 4,66 protsendini, siis näitavad need kurvad numbrid üha suuremat vajadust võlgade ümberkujundamise seaduse järele.

Eluasemelaenu võlgnike arvu kasvu põhjuseks on ilmselt asjaolu, et majanduse kosumine ja tööpuuduse vähenemine mõjutab pankade laenuportfelle suurema ajalise nihkega, kui majandusanalüütikud seda veel kevadel lootsid.

Kahjuks jäi mais Riigikogus esimese lugemise läbinud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus (SE 473) toppama Reformierakonna jõulise vastuseisu tõttu. Suvel on eksperdid eesotsas professor Paul Varuliga eelnõud erakondade ja Eesti Pangaliidu tehtud muudatusettepanekuid arvestades täiendanud.

Riigikogu õiguskomisjoni juures loodud töörühm arutas võlgade ümberkujundamise seaduse eelnõu eelmisel nädalal läbi, kuid kahjuks ei jõua see eelnõu teisele lugemisele enne, kui Reformierakond lõpetab eelnõu blokeerimise valitsusliidus.

Eesti Panga andmetel oli augusti alguses 157 857 kehtivat eluasemelaenu ning laenude kogujääk oli 91,5 miljardit krooni.

35 000 head kodanikku

2010-09-10T15:01:00.004+03:00

Hea uudis on see, et vähemalt sajandivahetusest saati on siinmail igal avalikul esinejal kombeks rääkida, kui tähtis ja oluline on kodanikuühiskonna arendamine. Halb uudis on see, et õõnsate üleskutsete ja kümnete ametlike programmiliste dokumentide abil ei ole kodanikuühiskond ikka veel jalgu päris alla võtnud. „Teeme ära!” ja mõni teine sama tüüpi ettevõtmine on meie kodanikuühiskonna arengus kahjuks mitte reegel, vaid seda kinnitav erand.

Minakeskne Eesti
Kui võrdleme minakeskse maailmapildi poolest tuntud Eestit ühistunnet väärtustavate Põhjamaadega, siis näitavad numbrid halastamatult, et kui näiteks tavaline norralane on kahe mittetulundusühingu liige, siis eestlastest osaleb pidevalt ühistegemistes vaid iga neljas või viies.

Muuhulgas näitab Eesti kodanikuühiskonna nõrkust asjaolu, et selle valdkonna tähistamiseks pole meil tänini üldarusaadavaid mõisteid. Eespool kasutatud sõna „mittetulundusühing” on ammuilma seadustes põlistatud, kuid ilmselgelt eesti keele kasutajas arusaamatust tekitav mõiste. Samamoodi tekitab mõiste „kodanikuühiskond” inimestes pigem segadust kui selgust. Äsja president Toomas Hendrik Ilvese välja hüütud sõnavõistlusel otsitakse muuhulgas vastet lähedase tähendusega kohmakale mõistele „kolmas sektor”, mille puhul sõnavõistluse korraldajad selgitavad: „Kolmandale sektorile lähedane mõiste on kodanikuühiskond, tõhus kolmas sektor on tugeva kodanikuühiskonna eeldusi.”

Kui juba kahekümne aasta pikkusest praktikast hoolimata pole välja kujunenud üldarusaadavat sõnakasutust, siis näitab see kodanikuühiskonna ja sellega seotud nähtuste nõrka tajutuvast ühiskonnas.

Doonorite vahva vennaskond
Õnneks on eeskujuks võimalik tuua üks valdkond, kus kodanikuühiskond on Eestis kenasti jalule tõusnud. Seda mitte ühekordseks suureks aktsiooniks, vaid aastast aastasse toimivaks ühistegevuseks. Ja seda mitte tänu nõukaaegsest tegevusest lähtuvale inertsile, vaid selle katkestamise kiuste. Eestis elab suur ja vahva vennaskond, keda on nii palju, et ühistele suvepäevadele nad ära ei mahuks. Neid inimesi oli eelmisel aastal peaaegu 35 000, aga kummalisel kombel ei tunta ega teata neist eriti palju.

See tundmatus on seda kummalisem, et igal aastal vajab nende abi ligi 17 000 inimest, kes kannatavad raskete krooniliste haiguste käes või on sattunud ränga õnnetuse ohvriks. Arvasite juba ise kindlasti ära, et sellesse vahvasse 35 000-liikmelisse vennaskonda kuuluvad inimesed, kes käivad vähemalt kord aastas verd andmas. Ent selle vennaskonna teke on olnud pikk ja vaevaline ning arenguruumi on meil samuti küll ja veel.

Mullu sügisel uuris Eurobaromeeter Euroopa Liidu 27 liikmesriigi elanike käest, kui paljud neist on verd loovutanud. Kui euroliidus keskmiselt on doonoriks olnud 37% elanikest, siis Eestis on verd loovutanud 47% inimestest, mis annab meile selles edetabelis auväärse 7. koha. Austria doonorite arv (66%) on meile püüdmatus kauguses, aga Prantsusmaa (52%), Kreeka (51%) ja Läti (48%) juba päris käeulatuses.

Paraku on eurobaromeetri andmetel Rootsis verd loovutanud vaid 30% elanikest, ometi on seal praegu doonoreid rohkem kui meil. Vastuolu numbrites on vaid näiline, sest meil on palju inimesi, kes on kunagi verd loovutanud, kuid sellest ammu loobunud. Püsivalt loovutab verd vaid iga viies doonorite registrisse kantud inimene. Nii olemegi olukorras, kus maailma tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast, kuid Eestis oli doonorite arv mullu 2,63% elanikkonnast.

Käsust kodanike oma tahteni
Doonorluses tekkinud probleemid kirjeldavad minu meelest üldistusjõuliselt neid hädasid, mis meie kodanikuühiskonna teket takistavad. Nõukaajal oli millegi tasuta ja näiliselt ainult aitäh-sõna eest tegemine naeruväärne, sest igasugu laupäevakud ja šeflused olid sisuliselt pealesunnitud. Ehtsat koostegemise rõõmu pakkusid vaid muinsus- ja looduskaitse ning veel mõned üksikud valdkonnad.

Niisamuti käis nõukaajal doonorluse käsi, sest doonoritele maksti vereloovutuse eest, kuid üheksakümnendatel aastatel sellest loobuti, et tagada doonorivere ohutus. Seega jäid ja hakkasid pärast murrangulist muutust doonoriks ainult need, kes teevad seda missioonitundest.

Aga pole halba ilma heata. Sel sajandil eristuvad Eesti doonorid oma Euroopa mõttekaaslastest selle poolest, et enamik neist on nooremad kui 35 aastat ehk teisisõnu on vanema põlvkonna doonorite kõrvale kasvanud võimas noor seltskond. Need inimesed tulevad verekeskustesse omast ajast ja vabast tahtest, et loovutada 450 milliliitrit verd. Tulijad on head Eesti kodanikud, sest neid kannustab soov mitte riigilt midagi saada, vaid hoopis vajadus ise ühiskonnale vajalik olla. Tean näiteks üht paljulapselist ema, kelle enesetunnet häirib tõsiselt, et europealinna alalise elanikuna on tema veri oodatud mitte Tallinnas, vaid uues kodulinnas.

Riigi panus on olnud kasin
Oluline on rõhutada, et doonorluse arengut on eelkõige vedanud meie neli verekeskust Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel. Riigi panus on sotsiaalministeeriumi tasandil olnud kahetsusväärselt kasin.

Jõudumööda on doonorluse arengule kaasa aidanud Eesti doonorite selts, mis on viimastel aastatel toetanud verekeskusi suviste reklaamikampaaniatega ning avab just sel nädalal Facebookis doonorite ja meie sõprade kogukonna. Juba aastaid on Orkutis tegutsenud 10 000 liikmega doonorite kommuun, mille käivitas omast heast tahtest Veiko Karu.

Põhiliselt on doonorite arv viimastel aastatel kasvanud aga tänu sellele, et inimesed on ise tundnud vajadust kaasinimesi aidata ning käituda vastutustundlike kodanikena. Doonorlus on hea näide sellest, kuidas kodanikuühiskond kasvab inimeste enda tahtel alt üles, mitte programmdokumentide toel ülevalt alla.

Lõpetuseks soovitan lisaks püsidoonoritele, keda on Õpetajate Lehe lugejate seas kindlasti palju, ka teistel vaadata leheküljel http://www.verekeskus.ee, kus ja kes verd andma on oodatud. Tulge ise ja tooge ka oma sõbrad verd andma, sest nii aitate abivajajaid ja saate ise hea enesetunde.

See lugu ilmus tänases Õpetajate Lehes.

Taskuvargus ja meie maksupoliitika

2010-09-07T07:13:00.002+02:00

Üks hea tuttav varastati Hispaanias päise päeva ajal paljaks nii, et ei tema ega tema kõrval seisnud sõbrad ei saanud asjast enne aru, kui varas oli juba kangialusesse kadunud. Varga tehnika oli lihtne, aga efektiivne: ühe käega vehkis ta kolme eestlase nina all lilleõiega, mida ta justkui müüa pakkus. Samal ajal, kui ta koondas meeste tähelepanu ühele käele, avas ta teisega märkamatult vöökoti ja tegi selle tühjaks.

Millegipärast meenus mulle see varguslugu, kui Andrus Ansip lubas äsja Postimehe intervjuus pärast järgmisi valimisi alandada tulumaksu määra 18 protsendini. Taganemata seejuures poole sõnagagi eelarve tasakaalu viimise lubadusest ning selgitamata, mille arvelt saamata jääv tulu riigieelarves kaetakse.

Kahjuks on Eestis olnud halvaks tavaks, et valimiste eel sõidetakse maksupoliitika seljas nii, et valija tähelepanu koondatakse ühele üksikule lubadusele ning samal ajal tehakse tema taskud muude maksupoliitiliste vahenditega tühjaks.

On ju Reformierakond on mitu korda järjest lubanud vähendada tulumaksumäära ja sellega valijate südame võitnud. Ometi oli enne 2007. aasta valimisi Eesti maksukoormus veidi üle 30% SKT-st, nüüd meie üldine maksukoormus ligi 35%. Maksukoormuse hüppelisest tõusust hoolimata elab Eesti ühiskondlikus teadvuses paremparteide mantrana korrutatud arusaam, et oleme madalate maksudega maa ning meil lähebki seda paremini, mida madalamaks meie tulumaksukoormus väheneb.

Paraku on tõsiasi see, et maksupoliitika on iga rahva jaoks nagu tööriistakast. Tõsist maksupoliitikat tehes tuleb kasutada erinevaid tööriistu, sest ainult haamriga vehkides maja ei ehita. Maksupoliitikat tuleb vaadata tervikuna, mitte keskenduda ainult tulumaksumäärale.

Tänu masule me teame, et meie riigieelarve sai kõige valusama põntsu seetõttu, et see sõltus kõige rohkem tarbimisest ehk käibemaksust. Aga näib, et vähemalt peaminister pole sellest midagi õppinud, suurendades tulumaksu määra alandamisega ning käibemaksu määra 2-protsendilise tõstmisega kõige väiksema sissetulekuga inimeste arvelt riigieelarve sõltuvust käibemaksu laekumisest veelgi.

Valimiseelses maksudebatis on mõistlik rääkida terviklahendustest, kuigi need on telereklaamis näitamiseks liiga keerulised, erinevalt ühest ainsast tulumaksumäära numbrist.
Toon vaid ühe näite maksupoliitikas tegelikult toimivast ühendatud anumate põhimõttest. 2005. aastal teatas Ansip valitsuse pressikonverentsil võidukalt, et teeb töötuskindlustuse maksemäära 0,9 protsendini alandades suure kingituse nii tööandjatele kui töötajatele. Vähe sellest, Reformierakonna esimees nimetas töötukassasse headel aegadel kogunevat raha selliseks, mida „riigil kindlasti ei lähe vaja“ ning valitsuse toonane töötuskindlustusmaksumäära alandamine aitas veelgi kaasa majandusmulli ja laenuralli paisumisele.

Tagantjärele tarkusega, mis teadupärast on täppisteadus, teame me kõik, et töötukassa reservid olid hästi hoitud ja tulusad, aga masu oleks need tööpuuduse hüppelise kasvu tõttu kohe ära söönud. Töötukassas tekkinud rahapuudusele reageerisid Reformierakond ja IRL nii, et kuna tulumaksumäära tõstmine oli nende jaoks valijatele antud lubaduste tõttu tabu, siis virutati töötuskindlustuse maksemäär masu ajal 0,9 protsendilt 4,2 protsendi peale.

Hoolimata sellest, et ettevõtetele oli maksumäära järsk tõus masu ajal eriti valus. Kõige jaburam on see, et töötukassa on hoolimata suurest tööpuudusest mitte miinuses, nagu igal pool mujal Euroopas, vaid teenib tänu ülikõrgele maksumäärale sel aastal vaat et miljardi kroonise tulu.
Teisisõnu toimis parempoolne valitsus olles oma valimislubaduste pantvang vastu tervemõistuslikku loogikat, mille kohaselt headel aegadel kogutakse töötukassasse reserve ja halbadel aegadel lastakse need käiku. Selle asemel tehti töötuskindlustusmaksust vahend, mille abiga tagada eurole üleminekuks vajalik riigieelarve tasakaal ega kasutata ettevõtetelt ja töötajatelt laekuvat raha töötute ja firmade heaks.

Selles olukorras on ainuvõimalik lahendus töötuskindlustuse maksu määra vähendamine, vähendades nii ettevõtjate maksukoormust ja suurendades töötajate tulusid. Eelnevaga lahutamatus seoses on vaja ühiskondlikku kokkulepet ses osas, kuidas muuta vastutustundliku eelarvepoliitika huvides, mida sotsiaaldemokraadid mäletatavasti Ivari Padari rahandusministriks olles igati kaitsesid, tulumaksumäära või kaaluda astmelise tulumaksu kehtestamist.

Tahaks loota võib, et seekordne valimiskampaania keskendub maksupoliitikas tegelikele ja terviklikule probleemide, aga karta on, et välja tuleb nii, nagu alati.

See lugu ilmus tänases Äripäevas, kahjuks on toimetatud variandis ekslikult viide Ansipi äsjasele intervjuule Postimehes ajamäärusega "pärast valimisi". Pidasin silmas ikka peaministri eelmisel nädalal ilmunud intervjuud, mitte 2007. aastal antud lubadusi.

Doonorite arv suurenes suvel hoolimata ebatavaliselt kuumast ilmast

2010-09-04T10:34:00.001+02:00

Eesti Doonorite Seltsi andmetel suurenes tänavu juulis ja augustis hoolimata ebatavaliselt kuumast ilmast doonorite arv 5,3 protsenti, kui mullu loovutas puhkuse ajal verd 9108 inimest, siis tänavu 9594.

Juuli alguses vajas kuumalaine tõttu lühiajaliselt tavalisest rohkem patsiente verekomponente ning verevarud vähenesid ohtlikult väikeseks. Õnneks jagus ka ilusate puhkuseilmade ajal piisavalt doonoreid ning verevarud taastusid kiiresti.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuses loovutas tänavu juulis-augustis verd 5311inimest, Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuses 2772, Pärnu Haigla veretalituses 1002 ning Ida-Viru Keskhaigla vereteenistuses Kohtla-Järvel 509 inimest.

Eesti Doonorite Selts viis tänavu meediasponsorite ajalehtede Postimees, Õhtuleht, Eesti Rahvusringhäälingu raadiokanalite, Ajakirjade Kirjastuse ning ajakirja „Kodu ja aed“ neljandat korda läbi sotsiaalkampaania, mis kutsus inimesi puhkuse ajal verd loovutama. Sotsiaalreklaamikampaaniat toetas ka Hasartmängumaksu nõukogu.

Täname kõiki meediakanaleid abi eest, sest nende abi doonorite arvu suurendamisel oli hindamatu!

2009. aastal loovutas Eestis verd 35 251 doonorit kokku 57 503 korral, Eesti haiglates sai mullu erinevate verekomponentide ülekandeid 17 000 patsienti. Viimastel aastatel on doonorite arv pidevalt suurenenud, kuid sellest hoolimata oli mullu Eestis 2,63% rahvastikust doonoreid, ehkki Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema vähemalt 4% elanikkonnast.

Riigikogu nuhtles korvpalliväljakul linnapäid

2010-08-20T18:50:00.003+02:00

Riigikogu korvpallimeeskond alistas Valge Daami päevadel paarisajapealise Haapsalu publiku eest 61:31 Eesti linnapeade meeskonna, mida juhtis mudalinna meer Urmas Sukles.

Meie parimaks mängijaks valis publik Jüri Ratase, keda toetas kõvasti sotsiaalminister Hanno Pevkur. Suurüllatuse valmistas maratonimehena tuntud Lauri Luik, kes esimest korda Riigikogu eest väljakule tulles viskas esimese poolaja viimasel sekundil sisse hullu kolmese oma väljakupoolelt.

Kuigi Riigikogu on iga-aastases mõõduvõtus linnapeadega taga 5:6, on selle Riigikogu koosseisu ajal on võidetud kõik 4 mängu. Tänavu Keilast Haapsalusse kolinud kohtumisel oli linnapeade meeskonna koosseis küll eelmise aastaga võrreldes tugevnenud (väljakule tulid uute tegijatena Kunda, Pärnu, Kiviõli linnapead), ometi ei päästnud see omavalitsusjuhte kindlast kaotusest.

Must algus Riigikogu hooajale

2010-08-19T12:15:00.003+02:00

Kuigi Riigikogu korvpallimeeskonda tugevdasid eile Kammeri kooli uue võimla avamisel Tartumaal koguni kaks ministrit - Hanno Pevkur ja Tõnis Lukas - tuli meil hooaja avamängus Eesti koolijuhtide koondisega vastu võtta valus kaotus 66:73.

Kaotus oli seda valusam, et poolaja suutsime võita 38:36. Meie mängu rikkus tuntavalt teise poolaja alguseks saali jõudnud Kanal 2 kaamera, mis lagundas meeskonnamängu ja andis vastastele 10:0 vahespurdi. Lõpus oli meil veel võimalus mäng ära võtta, aga vastaste liider, endine BC Baltika mängujuht ja praegune Pärnu korvpalli vedaja Mait Käbin hoidis oma tiimi edu kindlalt. Teda toetasid kõvasti Hannes Vald Juurust, Eero Metsvahi Raudnalt ja Eero Rebane Pärnu-Jaagupist.

Riigikogu tiimi liider oli tavakohaselt Jüri Ratas 34 silmaga. Kahjuks kumas meie mängust läbi see, et suvel polnud keegi palli käes hoidnud ning visketabavus oli masendavalt vilets ja pallikaotusi tuli süle ja seljaga.

Kuigi kaotuse üle oli kurb meel, rõõmustasid meid Kammeri õpiraskustega laste kooli uued ligi 40 miljonit krooni maksnud hooned ja sisustus. Lisaks uuele võimlale saavad Kammeri sadakond last endale uue tööõpetuse maja ning uhkelt renoveeritud klassid ja õpilaskodu. Kooli iseloomustamiseks niipalju, et direktori sõnutsi pärinevad paljud nende lapsed sellistest kodudest, et pärast nädalavahetust teavad sööklatädid juba arvestada sellega, et portsud peavad olema tavalisest suuremad.

Treenimiseks pole meil kahjuks üldse aega, sest juba homme tähistame Riigikogu meeskonnaga taasiseseisvumispäeva Haapsalus, mängides Eesti linnajuhtide koondisega, mida juhib Haapsalu linnapea Urmas Sukles.

Rahva hääl ja raha hääl Rakveres

2010-08-11T11:30:00.002+02:00

Olen Tartus õppides ja Tallinnas töötades alati uhkusega rõhutanud, et olen pärit Rakverest. Olen seda alati teinud kindla teadmisega, et esimesed 18 eluaastat minu kodulinnaks olnud koht jätab kultuuritasemelt ja elukvaliteedilt enamuse Eesti linnu kaugele selja taha.

Üks ja oluline osa Rakvere eelistest on olnud siinne poliitiline kultuur, mis on taganud linna ühtlase elanikesõbraliku arengu ning viimastel aastatel masust hoolimata ka tugeva rahandusliku tervise. Erinevalt näiteks palju suuremast ja paremate eeldustega Pärnust, mil kaelas hiigelvõlad ning mille juhte veel hiljuti räsisid kaitsepolitsei algatatud korruptsioonisüüdistused. Või erinevalt Otepääst, kus linnavalitsust iga aasta-kahe tagant otsitud ettekäänetel, aga tegelikult mõne ärirühmituse huvides volikogu liikmete kohti üles ostes ringi mängitakse.

Hea poliitiline kultuur väljendub selles, et võimuolijad paneb paika valijate, mitte parteikontorite tagatoas skeemitavate poliittehnoloogide tahe. Rakveres on seni alati linnavalitsust moodustades arvestatud valijate tahet ning valimistevahelisel ajal pole võimu kordagi ringi mängitud, ehkki see on halvaks tavaks olnud paljudes teistes linnades.

Kahjuks on need ajad Rakveres nüüd möödas. Üks mu hea kolleeg Lõuna-Eestist, kellega üksteist aeg-ajalt päritolu pärast aasime, itsitas paar päeva tagasi kokku saades: „Kuidas see Tammsaare kirjutaski? Litsid mehed, need Vallimäe mehed. Oli ju nii?“

Muidugi viitas ta sellele, et vähem kui aasta töötanud Rakvere linnavalitsus, millele linlastel midagi ette heita pole, vahetatakse pärast Roman Kusma ja Neeme-Jaak Paabu ülejooksmist sotsiaaldemokraatide fraktsioonist Reformierakonna fraktsiooni välja niikuinii. Ilmselt ei saanud enamus rakverlasi isegi Virumaa Teatajat lugedes veel nädal tagasi asjade käigust aru, sest nende jaoks on sellised tagatoa mängud uued ja võõrad. Aga Tallinna parteikontorites oli kohe selge, et Reformierakond on Rakveres kaks volikogu liiget üles ostnud, et enne Riigikogu valimisi võimule pääseda.

Mäletatavasti võitsid sotsiaaldemokraadid Rakveres valimised ning Rannar Vassiljevist sai täie õigusega linlaste enamuse tahtel linnapea. Et linnapeale ega kogu linnavalitsusele pole midagi ette heita, tullakse ilmselt välja umbusaldusavaldusega, kus on mõned sulepeast imetud etteheited, mis on ettekäändeks sotsiaaldemokraatide võimult minema löömisele ning asendamisele reformikatega.

Asjaosalised ise looritavad toimuvat ise kindlasti jutuga, milles rõhutatakse üllaid aateid ja ootamatult saabunud ilmavaatelist meelemuutust. Tõde on paraku palju vastikum ja toon vaid ühe näite Toompealt. Hiljuti ühines Riigikogus Reformierakonnaga Arnold Rüütli ja Villu Reiljani parem käsi Tarmo Mänd Rahvaliidust ning põhjendas vanade võitluskaaslaste reetmist maailmavaate muutumisega. Tegelikult oli Reformierakonnal Mändi vaja selleks, et kindlustada valitsusele Riigikogu enamust tagav 51 hääl, Männil oli Reformierakonda vaja, et tagada endale soe koht ka järgmises Riigikogu koosseisus ja väikse avansina kohe ühe riigiettevõtte nõukogus.

Reformierakond tegutseb Lääne-Virumaal täpselt samasuguse põhimõtte (või õigemini põhimõttelageduse) järgi: soe koht sulle, sinu hääled parteile. Einar Velbaum ponnistas hea mitu aastat Keskerakonna ridades ärist poliitikasse, aga loopis ikka ja jälle valimistel raha tuulde, sest valijate hääli pole võimalik lihtsalt oma näopildiga makaronipaki eest osta. Kuna Reformierakond vajab pärast Kristiina Ojulandi lahkumist europarlamenti Lääne-Virumaal uut jõudu, siis pakuti Velbaumile kaupa: tuled meile, saad maavanemaks ning pead maakonna juhina Riigikogu valimistel meile korralikud hääled tooma.

Nüüd tugevdab Reformierakond sama võttega valimisnimekirja Rakvere linnas, kus Reformierakond murrab ülejooksikute Kusma ja Paabu abiga end võimule tagasi. Võimul olles on nende liidritel lihtsam järgmise aasta märtsis Riigikogu valimistel erakonnale hääli püüda kui opositsioonis istudes. Seepärast on tehtud diil, mille sisu saab kindlasti avalikuks aasta-paari pärast, kui mõnele ärilistes raskustes ülejooksiku firmale annab riik EASi kaudu toetust või mõne riigile kuuluva ettevõtte kaudu kasuliku lepingu.

Kuidas sellist käitumist hinnata? Sõnale „ülejooksik“ annab Eesti keele seletav sõnaraamat näitelaused, mis kommentaare ei vaja: „Poliitikutest ülejooksikud vahetavad erakondi ja vaateid. Mõisasundijaid põlati kui ülejooksikuid, oma rahva reetjaid.“

Valijad ei saatnud Kusmat ega Paapu Rakvere volikokku selleks, et nad oma volikogu koha kasuliku pakkumise kaubaks teeksid vastu, vaid sotsiaaldemokraatlike põhimõtete järgmiseks ja valimislubaduste täitmiseks. Rääkimata sellest, et volikogu koha tõid neile oma häältega kogu sotside nimekiri eesotsas Rannar Vassiljevi ja Indrek Saarega.

Kuna vanad hea poliitilise kultuuri ajad hakkavad Rakveres mööda saama, siis tähendab see seda, et Rakvere inimeste tahe maksab palju vähem. Pärast seda, kui nemad on valimistel oma sõna öelnud, käib nende tahtest üle parteikontorite tagatubade võim, mis muudab raha häälega rahva häält.

P.S. See lugu ilmus tänases Virumaa Teatajas.

Küsimus Mnemoturniirile president Ilvese sünnipäevast

2010-08-05T12:00:00.002+03:00

Esitasin viimases Mnemoturniiris küsimuse meie presidendi sünnipäeva kohta:

President Toomas Hendrik Ilves sündis laupäeval 26. detsembril 1953. aastal. Sel päeval ilmunud ajalehe Rahva Hääl esiküljel tähistati korraga kahte juubelit. Esmalt soovisid NKLP Keskkomitee ja NSV Liidu ministrite nõukogu 60. sünnipäeva puhul kogu südamest pikka eluiga, jõudu ja tervist oma rahva õnneks ja ülemaailmse rahu hüvanguks ühele kogu maailmas tuntud poliitikule. Seejärel kirjeldati koguni neljas uudises ühe Eesti kultuuritegelase 150. sünnipäevale pühendatud sündmusi, mida „koos nõukogude Eesti töötajate, kolhoosnike ja intelligentsiga tähistasid ka kõik nõukogudemaa rahvad“. Kes on need ajaloolised tegelased, kellega samal päeval tähistab president Ilves oma juubeleid?

Targad mehed vastasid küsimuse küll ära, kuid pidasid seda samas väikse auhinna vääriliseks.

Vastus: President Ilves on sündinud samal päeval toonase Hiina Kommunistliku Partei Keskkomitee esimehe Mao Tse-Dungi ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga.

Pettunult Barcelona kümnevõistlusest

2010-07-30T00:52:00.004+03:00

Veetsin viimased kaks ööpäeva Barcelona olümpiastaadionil ning enamuse sellest ajast kümnevõistulusele kaasa elades, kümbile omaste pikkade igavate pauside ajal lugesin kokku, et viimase 11 aasta vältel olen oma silmaga pealt näinud 7 tipptasemel võistlust.

Tipptaset näitavad OM, MM ja EM-võistlused ning minu spordituristi rida algab Sydney OMiga 2000 ning hõlmab kõiki kolme sellele järgnevat EMi. Aga nii kurvalt lõppenud 10-võistlust nagu täna, ma ei mäleta.

Olen näinud Erki Noole luhtunud hüvastijätuvõistlust Ateenas 2oo4, aga see oli vanameistri väärikas lahkumine. Täna nägin koos paadunud eesti kümnevõistluse sõpradega, kel erinevalt minust on selja taga 20-30 tipptasemel kümnevõistlust, väga kurba võistlust. Kahjuks oli täna selline päev, kus Eestile pakuti mitu korda suurvõistluse medalit, aga meie mees ei olnud valmis seda vastu võtma.

Ometi teadis Mikk Pahapill eelmise EMi najal hästi, et 8400 punkti toonuks ka seekord medali. Miku altminekuid esimesel päeval leevendas paari konkurendi ärakukkumine. Eriti hästi teadis Mikk enne odaviset, et vaja on mõne meetriga ületada oma tänavune hooaja parim tulemus. Ehk nagu ütles kohe pärast võistlust tribüünil kurvalt Erki Nool: 64-meetrise viskega saanuks täna medali.

Kahjuks olid täna eneseületajad teised mehed. Teivashüppes supervõistluse teinud Sintnicolaas ja Kravtshanka ning rahulikult oma pika karjääri lõpuks kindla esitusega võidu skoorinud Barras.

Kristjan Rahnust ei saanud hoolimata üliandekusest Erki Noole mantlipärijat. Mikk Pahapill on sise-EM kullaga ennast ja Eesti mitmevõistluse traditsioone vähemalt korra väärikalt esindanud. Aga kahjuks mitte täna, kuigi täna oli võimalus selleks ka vabas õhus.

Alates 2000. aasta OMist on Eesti kergejõustik alati tippvõistlustelt medaliga koju tulnud (Nool, Värnik, Tammert, Kanter). Tänase Eesti seisu võttis tabavalt kokku meie perega staadionil paar sõna vahetanud Gerd Kanteri manager Raul Rebane sõnadega: "Jälle on kogu Eesti koondise koorem meie õlgadel."

Soovisin Raulile ja Gerdile kindlat meelt selle koorma kandmiseks ning alles hetk hiljem meenus, et kui Gerd tänavu võidab, siis saab temast esimene ja ainus eesti kergejõustiklane, kes on võitnud nii OM, MM kui EM tiitli. Ptüi, ptüi, ptüi!

Doonorite Selts kutsub püsidoonoreid verd loovutama

2010-07-25T11:31:00.001+03:00

Eesti Doonorite Selts palub püsidoonoritel leheküljel www.verekeskus.ee kontrollida, kas nende veregrupi verevarud on piisavad, sest ebatavaliselt kuumade ilmade tõttu on verekomponentide varud kohati kriitilise piirini vähendanud.

„Tänavune ebatavaliselt kuum juuli on mitme asjaolu kokkulangemise tõttu vähendanud verevarude hulka, kuigi doonorite arv pole kahanenud,“ ütles Doonorite Seltsi juhatuse liige Hannes Rumm. „Seepärast palume verd loovutama tulla eelkõige neid püsidoonoreid, kelle veregrupi järele on kõige suurem vajadus.“

Verevarude vähesuse põhjuseks Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) verekeskuse andmetel esiteks asjaolu, et krooniliste haiguste ägenemise ning suurema õnnetuste arvu tõttu on tänavu suurenenud verekomponente vajavate haigete arv. Teiseks on paljud doonorid ilusate ilmadega puhkusele sõitnud ning seetõttu peavad verekeskused tegema täiendavaid jõupingutusi vajalikesse veregruppidesse kuuluvate doonorite leidmiseks.

„Üllataval kombel tuleb verekeskustel tavalisest rohkem doonoriks tulnud inimesi tagasi saata, sest nende hemoglobiinitase on nõutavast madalam,“ sõnas Rumm. „Doonorite hemoglobiinitase on alanenud seetõttu, et kuuma ilmaga päevadel söövad inimesed vähem kui tavaliselt ning joovad tavalisest rohkem.“

Viimastel andmetel vajab Eesti suurim, PERHi verekeskus, eelkõige O Rh negatiivne, A Rh positiivne, B Rh negatiivne, AB Rh negatiivne veregruppide verd. Ülevaate verevarude olukorrast ning doonoritele esitatavatest tervisenõuetest leiab aadressilt www.verekeskus.ee. Samas leiab Tallinna, Tartu, Pärnu ja Kohtla-Järve verekeskuste täpse aadressi.

Mullu sai Eesti haiglates erinevate verekomponentide ülekandeid üle 17 000 patsiendi, doonoreid oli 34 063. Seega oli Eestis doonorite arv elanikkonnast 2,63%, ehkki Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovituse kohaselt peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast.

€hh€€, €hh€€, m€il s€lg€ on €

2010-07-23T01:47:00.005+03:00

Kauaoodatud rõõmupäeva 13. juulit, mil Eesti sai lõpliku jah-sõna üleminekuks eurorahale, mürgitas avaliku arvamuse uuring, mille kohaselt Eesti elanikest ligi pooled ei toeta eurole üleminekut ning euroraha soovis vaid 40 protsenti elanikest. Ajakirjandus võimendas mõnuga vastuolu Eesti Panga ja valitsuse ametlike ning rahva hoiakute vahel.

Vastuolu näib olevat seda suurem, et Eesti elanikud suhtuvad euroliitu väga soosivalt (viimase Eurobaromeetri kohaselt toetas Eesti liikmelisust 61 protsenti ning vastu oli vaid 6 protsenti), aga euroraha võetakse vastu väga pika hambaga.

Eurole ülemineku toetajad on Eestis viimastel aastatel olnud väikeses ülekaalus. Toetus langes Emori andmetel just tänavu, kuigi viimased kuud on Eesti liitumise kohta pakkunud pidevalt häid uudiseid ning rahvusvahelise meedia sõltumatut kiidulaulu.

Ent see vastuolu on näiline ja toetuse langus loomulik. Kindlasti pole euro vähese toetuse põhjuseks enam krooni-nostalgia. Seda kinnitab tõik, et euro vastu on koguni 66 protsenti venekeelsetest elanikest, kelle emotsionaalne side meie oma krooniga on kindlasti väiksem kui eestlastel.

Vähese toetuse peapõhjus on tänavu eurot räsiv ühisraha ajaloo tõsiseim kriis, mille näitlikustas kõigi eurooplaste jaoks süüdimatult üle võimete elanud ja statistikat võltsinud Kreeka pankrotioht. Enamuse Euroopa rahvaste, ka Eesti, avalikul arvamusel ajas tõsiselt närvi krussi vajadus maksta omast taskust kinni Kreeka ning võib-olla veel mõne PIGS riigi ülejõu elamine.

Pikki aastaid rahvusvahelist mõjujõudu nautinud eurot on tabanud tõsine rahvusvaheline kriitikatulv, mis samuti mõjutab inimeste hoiakuid. Euroraha on praegu madalseisus mitte ainult dollari, vaid ka varasemate aastate avaliku arvamusega võrreldes. Optimistide väited, et kriis annab euroalale võimaluse muutuda ühtsemaks ja tugevamaks, veel ei veena.

Teiseks kärbivad euroraha toetust ühe osa elanike seas juba teada põhjused – hirm hinnatõusu ning muutuste ees. Hirm hinnatõusude ees oli juba 2003. aastal üks peamine põhjust Euroopa Liiduga ühinemise vastu hääletamiseks. Praegu hirmutab hinnatõus seda enam, et paratamatu ümardamise tõttu muutuvad hinnad mõnevõrra niikuinii.

Kahjuks on Eesti Pank ja valitsus olnud avalikkuse teavitamisel ebamugavas kahvlis. Kui nad oleksid suuremat teavitustööd alustanud enne ametlike jah-sõnade saamist, siis saanuks nad selle eest paremal juhul kritiseerida, halvemal juhul lennanuks teavitusraha aga sama moodi tuulde nagu enne 2007. aastal loodetud ühinemist. Nüüd on teavitustööks ja hirmude hajutamiseks jäänud aga ainult pool aastat ja töötada tuleb nii et tuli rummus.

Omaette tähelepanu väärib venekeelsete inimeste umbusk euro suhtes, sest nende seas on vastuseis ühisrahale palju suurem kui eestlastel, ehkki veel 4-5 aastat tagasi suhtusid muulased eurorahasse pooldavamalt. Nüüd on rollid muutunud. Õigemini on neid muudetud. Kelle poolt hääletasid venekeelsed inimesed mullu europarlamendi ja omavalitsuste valimistel?

Muulaste lemmik Keskerakond on olnud euroraha suhtes kõige kriitilisem partei ning tekitab umbusku süstemaatiliselt ka oma valijaskonnas. Keskerakonna vastuseis eurole pole põhimõtteline ning nad ei ole korranud Rahvaliidu rumalust, mis kukkus 2004. aastal esimestel europarlamendi valimistel haledalt läbi hüüdlausega «Kaitseme eesti krooni!» Keskerakonna €-kriitilisuse põhjus on arusaam, et eurole üleminek kaks kuud enne järgmisi Riigikogu valimisi annab suure osa valijaskonna jaoks kõvad trumbid valitsusparteide kätte.

Eurole üleminekuga kaasnevad mõjud jagunevad inimeste jaoks otseselt ja kaudselt tajutavateks. Kaudselt tajutavatest mõjudest paljud jõudsid Eestisse juba enne viimase jah-sõna tulekut. Kui rahvusvahelistel rahandusturgudel saabus selgus, et Eesti läheb eurole üle, siis lõpetati meediamüra Eesti krooni devalveerimisest. Nüüd järgnevad uudised, mille kohaselt tõstavad rahvusvahelised reitinguagentuurid Eesti riigireitingut ning suurendavad nii usaldusväärsust meie majanduse vastu.

Euroalas on laenamine odavam ehk Eesti ettevõtted ja elanikud saavad tulevikus madalama intressi eest laenu võtta. Kui välisettevõttel on valida, millisesse Balti riiki investeerida ja kuhu uusi töökohti luua, siis juba täna on kõige kindlam rahanduskeskkond Eestis.

Võib-olla kõige selgem ongi kaudsetest mõjudest aru saada siis, kui võrrelda Eesti olukorda lõunanaabritega. Kui veel mullu rikkus Eesti rahvusvahelist mainet pidevalt see, et meid pandi ühte patta pankroti äärel vaakuva Lätiga, siis tänavu oleme tänu eurole üleminekule ja ka OECDga liitumisele lõunanaabritega tõmmanud vahele väga selge piiri, mis annab meile konkurentsieelise 3-4 aastaks, sest Läti ja Leedu varasem ühinemine euroalaga, rääkimata nende ühinemisest OECDga, on ebareaalne.

Koheselt tuntavad eurole ülemineku mõjud on vajadus õppida arveldama uutes hindades, hindade ümardamine ning valitsuse ja paljude ettevõtete võimekus viia arveldused valutult üle eurodesse. Inimeste hoiakuid eurole üleminekul võivad muuta tehnilised vead. Kui eurole üleminekul tekib riigil näiteks halvasti ettevalmistatud IT-süsteemide ümberkorralduste tõttu raskusi pensionite või mõne toetuse väljamaksmisel, siis pöördub see pahameel mitte ainult valitsuse, vaid ka euroraha vastu.

Lõpetuseks mõjutavad inimeste suhtumist eurorahasse kindlasti 2011. aasta märtsis toimuvad Riigikogu valimised. Paratamatult kujuneb kroonile üleminek valimiste üheks keskseks teemaks, sest see mõjutab vaid kaks kuud enne valimisi kõigi valijate elu. Kui erakonnad otsustavad kümnete miljonite kroonide eest valimisreklaamides eurot üles kiita või maha laita, siis mõjutab see nende püsivalijate hoiakuid.

Tänavusuvine kurtmine euro madala toetuse pärast on enneaegne. Eestlaste toetus Euroopa Liiduga ühinemiseks oli 2001. aasta kevadel 36 protsenti, kaks aastat hiljem rahvahääletusel 66 protsenti ning pole sest saati sama metoodikaga mõõtes langenud kordagi alla 70 protsendi.
Seega on veel vara minuealiste lapsepõlvelemmiku Mõmmi-Beebi kombel hõisata «€hh€€, €hh€€, m€il s€lg€ on €!». Eesti elanike toetust eurole saab usaldusväärselt hinnata aasta pärast, mil meil on vahetu kogemuse põhjal selge, kas paika on pidanud €-hirmud või €-lootused.

See lugu ilmus veidi toimetatuna ja lühendatuna tänases Postimehes.

Igale inimesele üks tasuta domeeninimetus

2010-07-20T17:45:00.003+03:00

Toetan allolevas pressiteates väljendatud noorte sotsiaaldemokraatide ja teiste protestijate soovi säilitada igale inimesele üks tasuta domeeninimetus.

Kas oled kunagi külastanud mõnda lehekülge, mille lõpp on .pri.ee? Seal on mõni blogi, mida loed; mõni su sõber hoiab sellises oma fotosid ja võib-olla oled ka ise sinna oma veebikodu rajanud. Õige pea seda kõikeenam ei ole ning noorsotsid ei pea seda õigeks.

Seoses Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi algatatud riikliku domeenimajanduse ümberkorraldamisega muutuvad kõik seni tasuta olnud domeeninimed tasuliseks ja hakkavad aastas maksma üle 350 krooni. Seda nii .ee kui ka eraisikute .pri.ee puhul. Noored Sotsiaaldemokraadid on ühel meelel virtuaalpiketi algatajatega, et selline ühtlustamine on lühinägelik e-riigi arengu valguses, ei ole põhjendatud ja vajab paremat lahendust.

Noorte Sotsiaaldemokraatide poliitikavaldkonna juht Gerd Tarand nõustub ka piketi algatajate sooviga anda igale Eesti elanikule üks tasuta .pri.ee domeen. Tarand lisas: „e-riik peab lisaks e-teenuste tühipaljaleeksisteerimisele olema oma kodanikele ka lähedane ning kätesaadav kuidebaõnnestunud domeenireformiga astub e-riik pika sammu kättesaamatusesuunas, paljud ei saa või ei soovi kõrget domeenitasu maksta“.

Isiklike blogidega on piketiga liitunud ka noorsotside president jaViljandi linnavolikogu liige Heiki Järveveer (jarveveer.wordpress.com) ning noorsotside poliitkavaldkonna juht, Mustamäe halduskogu aseesimees Gerd Tarand (www.gerdtarand.ee). Noorsotsid kutsuvad piketiga liituma ka kõigi erakondade tegevpoliitikuid.

Noorsotside kutsel on piketiga sellel nädalal liitumas juba Riigikogu liige Hannes Rumm, PES Women juhatuse liige Marianne Mikko ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna esimees Andres Anvelt.

Noored Sotsiaaldemokraadid leiavad, et riiklikud domeenid on osa riigi avalikust näost ning loodavad, et kodumaistel blogijatel, arvamusliidritel ning aktivistidel on ka edaspidi võimalik kasutada .ee lõpuga domeeni ning õnnestub vältida massilist väljarännet .com ja .eu domeenide peale.

Eesti astub Mozarti, Brandenburgi väravate ja Kreeka tankeri kõrvale

2010-07-15T10:41:00.002+03:00

Kirjutasin tänases Postimehes artikli meie rahvuslike euromüntide kujundusest. Soovitan seda artiklit lugeda kindlasti paberkandjal, sest lisaks tekstiosale mängib selles oma olulist osa ka visuaalne kujundus.

Näiteks siinkohal loo lõpuosa:

Praegused eesti kroonid toimivad lisaks mõnevõra oma riigi esindajatena ka nende muulaste puhul, kes Eestit väisavad. Kindlasti vaatavad nad huviga meie rahatähti ning nende käest läbi käiv raha on üks võimalus esitleda end välismaalastele just nii, nagu me ise seda paremaks peame. Muidugi ei hakka ükski välismaalane pelgalt sellepärast Tammsaare tõlkeid lugema või Tobiase muusikat kuulama, et nende pildid rahatähti ehivad. Samas on välismaalase jaoks kõnekas seegi, mis tüüpi inimesi või kujundeid mingi rahvas oma rahal väärtustab.

Raha kasutamine enese tutvustamiseks on sisuliselt tasuta võimalus, sest nii oma raha kui ka rahvuslikke euromünte tuleb välja lasta niikuinii, küsimus on ainult selles, kui hästi me sellise kommunikatsioonivõimaluse ära kasutame.

Muidugi ei paku euromündid nii suurt ja efektset ekspositsioonipinda, nagu meie praegused rahatähed, aga iga EL liikmesriigi rahvusliku eripära rõhutamiseks pakutakse neil võimalust kujundada iga mündi üks pool vastavalt oma maitsele. See on päris hinnatav võimalus, sest euromündid käibivad kõigis euroala riikides, mida pärast Eesti ühinemist on kokku 17, ning kus elab kokku ligi 300 miljonit inimest.

Uuest aastast hakkavad ka Eesti eurosendid miljonite inimeste taskutes üle riigipiiride rändama ning kannavad endaga väikest sõnumit iga neid verminud riigi kohta.

Võimatu on neile inimestele, kes kuus aastat tagasi rahvahääletusel meie eurosentide kavandi välja valisid, seda otsust ette heita. Rahvahääletuse korraldas Eesti Pank toona vahetult pärast ühinemist Euroopa Liiduga eelkõige just hirmust, et nostalgia oma krooni järele häälestab eestlased ühisraha vastu. Selleks viidi läbi esinduslik üleriiklik konkurss, mille varjatud eesmärk oli ilmselt teha euroraha eestlastele emotsionaalselt omasemaks.

Eesmärgist ja ülesandepüstitusest johtuvalt keskendusid pea kõik 10 lõppvooru pääsenud kavandit teemadele, mis oli eelkõige mõeldud siseriiklikuks kasutamiseks ega pööranud tähelepanu võimalusele end eurooplastele arusaadavalt kujutada. Muuseas, mu enda valik oli kavand, kus esitleti eestikeelseid sõnu, millest näiteks 2-eurosel oli suurimalt välja kirjutatud „ema“. Välismaalastele jäänuks eesti sõnad muidugi arusaamatuks, aga võluv oli idee rõhutada mündil asjaolu, et nii väikese rahva keel on Euroopa Liidu ametlik keel.

Tänu täppisteadusele ehk tagantjärele tarkusele teame, et toonane konkurss oli enneaegne, sest see lähtus lootusest, et Eestil õnnestub euroalaga ühineda juba 2007. aastal. Konkurss ei teinud euroraha eestlastele emotsionaalselt omaks, sest nagu näitasid küsitlused, toetasid ja toetavad eestlased alates 2004. aastast tugevasti Eesti kuulumist Euroopa Liitu, kuid umbusk ühisraha suhtes on püsinud pidevalt päris kõrge. Eestlaste hoiakut euroraha suhtes muutsid ikka sisulised tegurid: ühelt poolt masu ajal võimendunud lootus, et ühisrahale üleminek toetab meie majandust ning teisalt poolt on seda kahandanud tänavu eurot tabanud kriis.

Optimistliku eestlase ja eurooplasena loodan, et eurole üleminek mõjub hästi meie majandusele ning euroala kasutab praegust kriisi arenguvõimalusena euro tugevdamiseks. Natukese nukraks teeb ainult teadmine, et väikse iluveana ei kasuta me täie raha eest üht ühisrahale üleminekuga kaasnevat kommunikatsioonivõimalust.

Võitsin jalgpalliga 12160 drahmi

2010-07-13T21:27:00.002+03:00

Võitsin täna 12 160 Armeenia drahmi, sest saavutasin ühes jalgpalliennustuses auväärse neljanda koha.

Kui lõpuni aus olla, siis panin ise valdavalt Jerevani eurosõpru koondavasse mängu 7000 drahmi, nii kujunes puhtaks võiduks 5160. Maksuametnike kontrollreidi ei maksa mul siiski peljata, sest eesti kroonidesse ümber arvestatult on summa suurusjärgu võrra väiksem, eurodest rääkimata:)

Koos ühe Eesti kolleegiga panime omalt poolt välja eriauhinna - pudeli Vana Tallinnat - sellele mängijale, kes ennustab õigesti kõrgeima Euroopa Liitu esindava meeskonna koha. Tänu Hispaania MM-tiitlile juuakse see pudel Jerevanis ära nelja peale.

17 000 abivajajat, 34 000 aitajat

2010-07-12T01:50:00.004+03:00

Kuigi viimasel ajal visatakse juba nalja, et Eesti uueks rahvusspordialaks on saamas meie võrdlemine teiste maailma rahvastega kõikvõimalikes rahvusvahelistes edetabelites, pean minagi alustama ühe Eurobaromeetri küsitluse tutvustamisega.

Mullu sügisel uuriti 27 Euroopa Liidu liikmesriigi elanike käest, kui paljud neist on oma elu jooksul verd loovutanud. Heameel on tõdeda, et kui euroliidus keskmiselt on doonoriks olnud 37% elanikest, siis Eestis on verd loovutanud 47% inimestest, mis annab meile selles edetabelis auväärse 7. koha.

Austria (66%) on püüdmatus kauguses, aga Prantsusmaa (52%), Kreeka (51%) ja Läti (48%) juba päris käeulatuses. Paraku pole kõik kuld, mis rahvusvahelistest edetabelitest vastu hiilgab. Eurobaromeetri andmetel on Rootsis verd loovutanud vaid 30% elanikest, ometi on seal praegu doonoreid rohkem kui meil.

Sellist vastuolu seletab asjaolu, et meil on palju inimesi, kes on kunagi verd loovutanud, kuid nüüd sellest loobunud. Püsivalt loovutab verd vaid iga viies doonorite registrisse kantud inimestest. Nii olemegi olukorras, kus Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast, kuid Eestis oli doonorite arv mullu 2,63% elanikkonnast.

Pool elust doonoriks
Statistiliselt hea tulemuse ja tegelikkuses parandamist vajava olukorra põhjuseks on põlvkondade vahetus. Nõukaajal paisutati doonorite arv suureks nii, sest lisaks missioonitundest verd loovutanud inimestele kupatati poolkäsukorras verd loovutama inimesi tervete tsehhide ja kontorite kaupa.

Üheksakümnendatel jäid doonoriks inimesed, kellest paljud on tänaseks verd loovutanud üle 100 ja mõni isegi üle 200 korra. Kuna verd tohivad mehed kõige sagedamini loovutada kahe ja naised kolme kuu tagant, siis tähendab selline vereloovutuste arv, et doonoriks on oldud vähemalt 25-30 aastat. Kahjuks on vanemaealisi doonoreid Eestis märksa vähem kui mujal Euroopas, õnneks on meil aga sel sajandil peale kasvanud tugev noorte vereloovutajate põlvkond.

„Kuna 70% meie doonoritest on alla 35 eluaasta vanad, siis on selgelt välja paista, et meil on väga noored doonorid,“ ütleb Riin Kullaste, kes juhib Eesti suurimat, Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskust. „Kui käia mujal Euroopas verekeskustes, on pilt hoopis teine.“
Olen ka ise verd loovutades kogenud, et meie vereloovutajad on tõesti valdavalt kahekümnendates-kolmekümnendates aastates inimesed.

Need inimesed tulevad verekeskustesse omast ajast ja vabast tahtest. Kindlasti ei meelita neid sinna šokolaaditahvel või mõni muu väike meene, mida 450 milliliitri vere loovutamise eest pakutakse. Neid toob verd loovutama soov teha abivajajatele head ning mitte ainult ühiskonnalt enda jaoks midagi nõuda, vaid ka ise midagi vastu anda.

Kaitseme haiglaid kriisi eest
Mullu loovutas Eestis verd 34 063 inimest, aga ka doonorivere vajadus on suur, sest Eesti haiglates sai eelmisel aastal erinevate verekomponentide ülekandeid üle 17 000 patsiendi. Enim on nende seas haigeid, kelle oma vereloome on kahjustatud ja ei tooda piisavalt vererakke, järgnevad näiteks traumasid saanud ning plaanilisi ortopeedilisi lõikusi vajavad patsiendid.
Suvel teevad haiglad küll vähem plaanilisi operatsioone, ent see-eest satub haiglasse rohkem rasketesse õnnetustesse sattunud inimesi.

Nii juhtuski, et selle artikli kirjutamise ajal näitas lehekülg http://www.verekeskus.ee/ kurba pilti, kuna 0 Rh negatiivse ja A Rh positiivse veregrupi verevarud olid kahanenud minimaalseks ning verekeskus palus kiirkorras kõiki sobivaid doonoreid verd andma.

Selliseid kriise verevarudega saab hõlpsasti ära hoida, kui inimesed ka suvel verd loovutamas käivad. Muidugi naudivad kõik inimesed praegu sooja suve ja lükkavad tõsisemad toimetused edasi. Kahjuks käib see ka doonorluse kohta, kuigi suvel sobib eriti hästi verd loovutada põhjusel, et doonoriks oodatakse just hästi puhanud terveid inimesi..

Vältimaks suviseid kriise verevaruga korraldab Eesti Doonorite Selts neljandat suve - teiste seas Õhtulehe abil - sotsiaalreklaamikampaaniat, mis kutsub puhkajaid verd loovutama sõnumiga: „Puhka, grilli ning tule siis doonoriks. Sest ka suvel on verd väga vaja.“

See artikkel ilmus laupäevases Õhtulehes.

Jalgpalli MMil võitis ETV, Leedu jõudis esinelikusse

2010-07-10T09:13:00.003+03:00

Kuigi maailmameistritiitel antakse välja alles homme õhtul, on sellest ülemaailmsest spordi suursündmusest lisaks parimatele vutimeeskondadele juba võitnud paljud teisedki tegijad. Võitis kaheksajalg Paul, kes näitas koha kätte kogu maailma jalkaspetsidele ja meelitab üleöö maailma kuulsaimaks muutunud okeanaariumi Oberhausenis tuhandeid turiste.

Võitis ka Eesti Televisioon, mis rõõmustas meid pika heatasemelise ülekannete sarjaga. Jalgpalli MM on olümpiamängude kõrval maailma üks kahest kõige suuremat huvi pälvivast spordivõistlusest. Ent kahe suurvõistluse vahel on üks oluline erinevus: olümpiamängudel killustub rahvaste huvi paljude alade vahel vastavalt sellele, millisel alal mingi riik tegija on. Vuti MM muudab maailma kõige rohkem globaalseks külaks, kus peaaegu kogu planeedi spordihuviliste huvi keskendub korraga ühele mängule.

Kujutame korraks olukorda, et ETV oleks rahapuudusel MMi ülekannete tegemisest loobunud. Täiesti kindlasti poleks ükski eratelejaam nende asemel MMi näitamisõigusi ostnud, sest hoolimata erakorralisest reklaamitulust ei tasu see äriliselt ära. Asjatundjate hinnangul maksid MMi ülekanded ETVle kuni 10 miljonit krooni ning täiendavad reklaamitulud ei katnud pooltki sellest rahast.

Kui rahapuuduses vaevlev ETV pakkus aasta alguses ühele kommertstelele võimalust näidata osa mänge erakanalil, siis loobuti sellest kohe, kuna ülekanded oleksid jäänud suurde kahjumisse. Nii lihtne see ongi – ETV puhul maksab vaataja huvi, kommertskanali puhul ainult kasuminumber.

Teiseks oleks ETV ülekannete ärajäämisel Eesti jalgpallipublik pidanud otsima vuti vaatamiseks võõrkeelseid kanaleid ning enamus oleks neid kindlasti ka leidnud. Aga kui me väikerahvana tahame oma keele üle uhked olla ja seda arendada, siis on selleks emakeelse kõrghariduse, rahvusooperi ja omakeelse arvutitarkvara kõrvale vaja ka head emakeelset reportaaži jalgpalli MMilt, olümpiamängudelt ja teistelt suurvõistlustelt.

Näiliselt vahet ju pole, kas vaadata lihtsate reeglitega mängu inglise või soome keelse kommentaariga, aru saadakse ikka, aga on oluline vahe, kas me ahendame või laiendame oma keele kasutamisvõimalusi. Suure vaatajaskonnaga ülekanded maailma tähtsamatelt spordisündmustelt on üks osa meie rahvuskultuurist.

Vuti MMi puhul tasub rõhutada veel kaht trendi. Esiteks on nende vaatajaskond alates 1998. aastast pidevalt kasvanud ning seda eelkõige naisvaatajate lisandumise tõttu. Teiseks toimisid ETV tänavused teleülekanded väikese keelekümblusena, sest kuna ühegi Eestis nähtava venekeelse telekanali pilt MMi ei näidanud, siis said muulased seekord eestikeelsest kommentaarist osa.

Ega ETV ei teinud ju seekord midagi üle mõistuse erilist. Ülekannete mall oli varasematest aastatest kenasti paigas, õnnestunud värskenduskuuri tegi ainult reporterite valik. Tarmo Tiisler murdis korvpallile ja Lembitu Kuuse suusatamisele truudust, aga vaatajad nende meeste kõrvalehüppest võitsid.

Suur tänu mahlakate jutu eest kõigile, kes ekraani taga ja ees häälepaelu pingutasid, aga minu lemmik oli lahingpaar Tiisler-Zelinski. Viimastel aastatel kroonimata esikommentaatoriks tõusnud Tiisleri kõnest kostis, et mees tegi meeskondade ja nende mängu tundmaõppimiseks enne MMi sama tõsist taustatööd nagu Del Bosque ja van Marwijk.

Indrek Zelinski näitas end aga nii vaimuka ja tempoka kommentaatorina, et elukutseline jalgpallur annab silmad ette paljudele selle töö eest palka saavatele ajakirjanikele.

Kui ülekannetele ja stuudiojuttudele midagi ette heita, siis ehk seda, et kohati võinuks eriti kaugemate maade kohta vaatajatele huvitavaid ja olulisi taustateadmisi pakkuda. Selle MM-i puhul võis ju kommentaator provotseerivalt väita, et juhtunud on ime, poolfinaali on jõudnud Leedu koondis! Ja siis selgitada, et 3,5 miljoni elanikuga Uruguay on rahvaarvult sama suur kui Leedu, aga esindas esinelikus väärikalt oma maailmajagu pärast superstaaridest kubiseva Brasiilia (190 miljonit) ja Argentiina (40 miljonit) väljakukkumist.

See lugu ilmus tänases Delfis.

Kellele verd loovutatakse?

2010-07-05T10:11:00.003+03:00

Kuigi aeg-ajalt lipsab maailma meediasse teateid selle kohta, et teadlased otsivad lahendust, mille tulemusena kaob vajadus doonorvere järele, pole seda tänini sündinud ega julge seda keegi ka kindlas kõneviisis lubada.

Samas sai Eesti haiglates mullu erinevate verekomponentide ülekandeid 17 000 patsienti ehk teisisõnu vajas doonorite abi Rakvere linnatäis rahvast.

„Me oleme katsetanud ketšupi ja rootsipunase värviga, proovinud jõhvikamorssi ning maasikamoosi,“ räägib Hannes Võrno pärast jaanipäeva Rahvusringhäälingu raadiokanalites eetrisse läinud reklaamis humoorika häälega. „Aga tuleb siiski tõdeda, et verd ei asenda ka suvel miski. Nii et tule puhkuse ajal doonoriks!“

Sellise reklaamiga kutsub Eesti Doonorite Selts juba neljandat suve läbi viidavas sotsiaalkampaanias verd loovutama puhkust nautivaid inimesi, sest doonoriteks oodatakse just hästi puhanud terveid inimesi. (Täname siinkohal ka teisi toetajaid Postimeest, Õhtulehte ja Ajakirjade Kirjastust!) Loomuldase lasevad inimesed on suvel lõdvaks ning mõtlevad eelkõige meelelahutusele, meie proovime neile meenutada, et lisaks suve nautimisele saab seda ilusat aega kasutada doonoriverd vajavate inimeste aitamiseks.

Kutsume inimesi verd loovutama rõhutatult heatujuliselt, vastandina hädaolukordadele, kus raadios hõigutakse mureliku häälega, et kiiresti on vaja just selle või teise grupi doonoreid. Vastandume kriisireklaamile kahel põhjusel.

Esiteks saab piisava verevarude puudumise tõttu tekkivaid kriise enamasti ennetada kui piisavalt palju doonoreid käib pidevalt verd loovutamas ning verekeskustel on nende abil tagatud turvaline varu. Selliste kriiside vältimisest võidavad loomulikult nii haiged, aga ka doonorid ise, kes ei pea hädakutsungi peale oma igapäevaseid tegemisi pooleli jätma ning pikas järjekorras konutama.

Teiseks on vere loovutamine eriline hea tegemise viis, mis on oluline abivajajale, aga väärtustab ka doonorit ennast. Eesti Doonorite Seltsi liikmeks on palju inimesi, kes on verd loovutanud üle 100 korra ehk üle 30 aasta ning nende jaoks on see tegevus üks oluline võimalus ühiskonnale vajalik olla.

Kahjuks pidi ajakirjandus jaanipäeva paiku ikka ja jälle teatama sellest, kuidas mõni purjus juht suure seltskonna haiglasse hinge vaakuma sõitis. Olen siin-seal kohanud suhtumist, et sellistele tegelastele ma küll oma verd anda ei taha.

Tegelik elu on paraku selline, et doonorivere vajajate hulgas on kõige rohkem patsiente, kelle oma vereloome on mingil põhjusel kahjustatud ja ei tooda piisavalt vererakke. Nende inimeste tervis halveneb sageli just suvel. Kahjuks ei teata sageli selliste inimeste murest, sest ajakirjanduse jaoks ei ole püsivate abivajajate olemasolu uudisväärtuslik. Doonorivere vajajatena järgnevad traumade ja plaaniliste ortopeediliste lõikustega seotud patsiendid.

Suvise doonorivere vajaduse eripära on see, et siis teevad haiglad puhkuste tõttu vähem plaanilisi operatsioone, kuid sel ajal saadakse rohkem traumasid. Kokkuvõttes on olukord ikka selline, et eelmise aasta juulis väljastas Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) verekeskus sama palju verekomponente kui oktoobris, mil haiglad töötavad täiskoormusel.

Lõpetuseks soovitan aadressilt http://www.verekeskus.ee/ vaadata, keda ja millistel tingimustel oodatakse verd loovutama ning kus täpselt Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel verd loovutada saab.

See lugu ilmus tänases Delfis.

Väga musta jalgpallihuumorit

2010-07-04T18:12:00.004+03:00

Gaana meeskond kaotas jalgpalli MMi veerandfinaalis Uruguayle tänu nende ründestaari Asamoah Gyani eksimusele, kes ei suutnud lisaaja lõpuminutil 11-meetri karistuslööki väravasse lüüa.

Pärast mängu tekkis maailma internetiavarustel küsimus: mis on ühist varalahkunud printsess Dianal ja Asamoah Gyanil?

Õige vastus: nad mõlemad põrutasid miljonite aafriklaste suureks kurvastuseks vastu posti.

Kutsume Doonorite Seltsiga puhkajaid verd loovutama

2010-06-28T09:28:00.003+03:00

Eesti Doonorite Selts kutsub täna käivituva sotsiaalreklaamikampaaniaga puhkust nautivaid inimesi verd loovutama, sest doonoriteks oodatakse just hästi puhanud terveid inimesi.

„Meenutame oma sotsiaalkampaaniaga puhkajatele, et lisaks suve nautimisele saab seda ilusat aega kasutada raskete haiguste või õnnetuste tõttu doonoriverd vajavate inimeste aitamiseks,“ ütles Eesti Doonorite Seltsi juhatuse liige Hannes Rumm.

Doonorite Seltsi sotsiaalkampaaniate abil kasvas aastatel 2007-2009 juulikuine doonorite arv Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) verekeskuse andmetel ligi 500 vereloovutaja võrra. Mullu suvel suurenes tänu esmakordsele venekeelsete meediakanalite kasutamisele sotsiaalkampaanias eriti märgatavalt doonorite arv Ida-Viru keskhaigla verekeskuses.

„Õnneks kasvab Eesti doonorite arv tasapisi ning eriti meeldiv on nooremate püsidoonorite osakaalu kasv,“ sõnas Rumm. „Doonoriks hakkamine näitab paljude kahekümnendates aastates inimeste soovi teha head ning olla ühiskonna vastutustundlik liige.“

Mullu sai Eesti haiglates erinevate verekomponentide ülekandeid 17 000 patsienti.

Doonorite Selts tänab ajalehti Õhtuleht ja Postimees, Ajakirjade Kirjastusele kuuluvaid ajakirju ning Rahvusringhäälingu raadiokanaleid, mis toetavad juba neljandat suve toimuvat sotsiaalreklaamikampaaniat tasuta reklaampindadega ja reklaamiajaga. Kampaaniat toetab ka Hasartmängumaksu Nõukogu.

Doonorite arv on PERH-i verekeskuse andmetel Eestis viimastel aastatel kõikunud 32 000 kuni 37 000 doonorini. Mullu oli Eestis doonorite arv elanikkonnast 2,63%, ehkki Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovituse kohaselt peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast.

Selle pressiteate väljastas eile Doonorite Selts.

Kaks küsimust Mnemoturniirile

2010-06-27T11:53:00.003+03:00

Tänane Mnemoturniir esitas tarkadele meestele vastamiseks muuhulgas ka kaks minu küsimust.

1. Eesti päritolu Juri Hugo poeg Reiljan töötab Venemaa regionaalarengu ministeeriumis ministri asetäitjana. Ta on sündinud 1964. aastal Krasnodari krais ning lõpetanud sõjaväelise kõrgema ehituskooli. Enne ministri asetäitjaks saamist töötas ta mitmes riigiettevõtetes nagu näiteks Armstroi. Millise valdkonna eest Reiljan regionaalarengu ministeeriumis vastutab? Vihjeks niipalju, et tema töövaldkond on pälvinud tähelepanu nii Eestis kui kogu maailmas.

2. Režissöör Valentin Kuik nimetas ühes intervjuus oma parimaks mängufilmiks „Teaduse ohvrit“, mis valmis Tallinnfilmis 1981. aastal toonase Kesktelevisiooni tellimusel venekeelsena serbia kirjaniku Branislav Nusici romaani alusel. Filmi teeb eripäraseks see, et üht peaosalist mängis seal professionaalse näitleja asemel hoopis üks tänini hoopis teisest valdkonnast tuntud kultuuritegelane. Kes?

Esimesele küsimusele vastas Hardo Aasmäe lennult õigesti, aga teine küsimus pani targad mehed pikalt pead murdma ja väga erinevaid nimesid välja pakkuma.

Õige vastus esimesele küsimusele on: Juri Reiljan juhib Venemaa regionaalarengu ministeeriumis osakonda, mis vastutab tema sünnilinnas Sotšhis toimuvate taliolümpiamängude ehitiste õigeaegse valmimise eest. Serbia ainelises filmis mängis üht keskset osa aga kirjanik Mihkel Mutt.

See teine küsimus tõi mulle ka tänase saate auhinnaraamatu.

Geopoliitiliselt USA kaotusest Gaanale

2010-06-27T02:27:00.007+03:00

USA kaotus jalgpalli MM-i kaheksandikfinaalis Gaanale tähendas sõltumata puhtalt sportlikest tulemustest paratamatult seda, et soccer jääb maailma suurimal sporditurul ka järgmiseks neljaks aastaks teiste suurte ameerika spordialade varju, sest nii nõrga tulemusega ei suuda jänki vutimehed niikuinii tähelepanu ja sellega kaasneva reklaamiraha pärast võistelda pesapallurite, ameerika jalgpallurite, korvpallurite ega hokimängijatega.

Kindlasti oli just turunduslikel põhjustel USA 1:2 kaotus Gaanale väga nukker tulemus FIFA jaoks, mis on aastakümneid põdenud põhjusel, et kogu muu maailma populaarseim spordiala ei pääse USA-s üldse pildile. Ja väga väikseks lohutuseks on FIFA globaalset jalgpalli ülemvõimu edendavatele tegelastele teadmine, et USA kaotus oli ainsaks heaks uudiseks tänavusel MM-il peaaegu täielikult läbi kukkunud Aafrika meeskondade pöidlahoidjatele.

Märgiliselt võib ainult 23 miljoni elanikuga Gaana küll esindada kogu 1 miljardi elanikuga Aafrika kontinenti, aga üleilmselt mainekuselt ega raha teenimise võimaluselt ei anna tervet seda maailmajagu võrreldagi näiliselt ainult 300 miljoni elanikuga USA-ga.

Enamuse eestlaste jaoks aga lõppes eilne mäng ilmselt meeldiva tulemusega, sest ootuspärane favoriit Koljat kaotas vastu ootusi väikesele Taavetile. Luues meile tulevikuks õhkõrna lootuse, et miks ei võiks siis ka Kalevite kangel maal sündinud jalg ükskord ometi tõusta väravalööjate nimekirja maailmameistrivõistluste finaalturniiril!

Karussellist ja vabadussambast

2010-06-25T14:55:00.005+03:00

Väikese hilinemisega võtsime lastega presidendi Võidupüha-aegsel üleskutsel sõnasabast ning viisime Rakvere Vabadussõja mälestusmärgi juurde oma aiast korjatud lilli. Kurb kogeda, aga peale mõne ametliku olemusega vaniku ootasid meid seal vaid mõned üksikud kimbud.

Rakvere Vabadussõja mälestusmärgi külastamine oli minu jaoks nostalgiline naasmine lapsepõlve, sest kunagise ja praeguse Vabadussõja mälestusmärgi asukoht kandis vahepeal hoopis Kiigemäe nime, kuna kurikavalad kommunistid olid õhku lastud samba kohale rajanud rajoonilinna ainsa karusselli. Kuigi Rakvere gümnaasiumist vaid mõnesaja meetri kaugusel asuv karussell ei olnud minu koduteel, sattusime algklassides pahatihti klassikaaslastega kodu asemel hoopis Kiigemäele, kus sai iga ilmaga tundide kaupa pahaaimamatult ringi tiireldud ja kommunistide rõõmuks rahvuslikku pühadust teotatud.

Õnneks asub Rakvere Vabadussõja mälestusmärk praegu igati väärika haljastusega paigas, mida täiendab mäe jalamil mõnus ja popp laste mänguväljak.

Parteikontorite võim suureneks, valijate võim väheneks

2010-06-17T10:43:00.005+03:00

Mullu käis linna- ja vallajuhte Eestis valimas 662 813 inimest ja europarlamendi liikmeid valis 399 181 inimest. Mõlemal juhul oli mullu valimisaktiivsus palju kõrgem kui varasematel aastatel, kuigi tekkis tõepoolest ebanormaalne olukord, kus valimised toimusid vaid neljakuulise vaheaja järel.

See näitab, et sajad tuhanded inimesed tulid hea meelega valima, sest nad tahtsid oma mõtete kandjaid toetada, millegi vastu protestida ning Eesti elu üle otsustamises kaasas rääkida. See näitab, et valijatel pole sagedaste valimiste vastu midagi. Sel taustal mõjub päris kummaliselt jutt, et valimised tuleb korraldada nii harva kui võimalik, sest need segavat normaalset riigijuhtimist.

Enamikus Euroopa riikides on välja kujunenud tava, et parlamendi ja omavalitsuste valimised vahelduvad rütmiliselt. See rütm annab valijatele omavalitsuste valimisel lisaks kohaliku elu küsimuste üle otsustamisele võimaluse anda valitsuserakondadele märku, kas võimuparteide poliitikaga ollakse rahul või mitte. Olgu Saksamaal, Prantsusmaal, Soomes või Lätis, ikka tõlgendatakse kohalikke valimiste tulemusi üleriigiliselt just nii, et kas need tugevdasid või nõrgendasid võimuparteide ja valitsuse positsioone.

Eestis tekitati eelmise põhiseaduse muudatusega samuti selline mõistlik rütm, kus Riigikogu ja omavalitsuse valimised toimuvad iga kahe aasta tagant. Sotsiaaldemokraatide meelest pole mingit põhjust seda euroopalikku ja demokraatia toimimiseks hädavajalikku rütmi muuta. Ka näide, et 1999. aastal toimusid meil kohalike omavalitsuste valimised kõigest pool aastat pärast parlamendi valimisi, siinkohal ei päde, sest kui vaadata nende valimiste tulemusi, siis nad sarnanesid suuresti ja ei pakkunud valijatele võimalust anda tagasisidet valitsusparteidele ning võtsid valitsusparteidelt võimaluse saada õigel ajal tagasisidet, mis läks neile tagantjärele tarkusega päris kalliks maksma.

Praegune rütm, mille puhul Riigikogu ja omavalitsuste valimised vahelduvad iga kahe aasta tagant, on palju parem kui väljapakutud mudel, kus nad toimuvad samal aastal. Kuigi õnneks on eelnõust välja võetud kõige suurem rumalus, omavalitsuste valimiste ja Riigikogu valimiste korraldamine samal päeval, mis ilmselgelt oleks tähendanud seda, et kohaliku elu küsimused jäävad tähtsuselt Riigikogu valimiste varju.

Sotsiaaldemokraadid on arvamusel, et Reformierakonna ja IRL-i valimisreform vähendab valijate võimu ja suurendab parteikontorite võimu, sest see annab valijatele võimaluse sekkuda Eesti elu juhtimisse ainult iga nelja aasta tagant, mitte öelda oma sõna sekka otseselt iga kahe aasta tagant, nagu praegu.

Ühe olulise põhjusena selle reformi vastu toon välja ka asjaolu, et saja aasta peale kavandatud valitsusreform ei ole niikuinii jätkusuutlik, sest nagu näitab eelmise sajandi ajalugu, muudetakse nii pika aja vältel valimissüsteemi korduvalt niikuinii. Nagu toodi välja ka põhiseaduskomisjonis toimunud aruteludel - ja seda tegi IRL-i esindaja -, on see nii juhtunud mitte ainult Eestis, vaid ka mõne erandiga kõigis Euroopa riikides.

Kui ka Eesti lähiajaloos tagasi vaadata, siis isegi alates 1992. aastast jõustunud valimissüsteem on juba kaks korda muutunud ja seda oluliselt. Esiteks pikendati omavalitsuste valimistsüklit ja see viidi n-ö peegelpilti Riigikogu valimistega, ning teiseks lisandusid pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga meie valimistsüklisse europarlamendi valmised. See tähendab, et olukorras, kus ainuüksi väljapakutud valimisreformi üleminekuaeg on peaaegu 20 aastat, on juba selle üleminekuaja lõpuks väga suur tõenäosus, et reformi tulemused ei ole enam jõus.

Toon välja ka selle asjaolu, et valimissüsteemi stabiilsus on omaette oluline väärtus, mis tagab ühiskonna turvalise toimimise pika aja vältel. Praegu väljapakutud lahendus paiskab turvalise valimiskorra ligi 20 aastaks sassi ja nagu öeldud, pole üleminekuaja lõppedes mingit garantiid, et see nii pika aja järel toimima jääb. Seetõttu ei toeta sotsiaaldemokraadid sellist valimisreformi, mis suurendab parteikontorite ja vähendab valijate võimu.

Selle kande aluseks on eilne sõnavõtt Riigikogus SE 775 esimesel lugemisel.

Kes on Tallinna presidendikandidaat 2011. aastal?

2010-06-11T09:20:00.001+03:00

Neli aastat tagasi 23. septembril kogunesid tuhanded tallinlased Estonia kõrvale Tammsaare parki ja laulsid koos Tõnis Mägi, Maarja-Liis Ilusa, Ivo Linna ja teiste tuntud muusikutega presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilvese toetuseks.

Enamus neist inimestest ei läinud korraldajate üllatuseks kontserdi lõppedes koju, vaid jäi Estonia juurde valimistulemusi ootama. Kui siis vastvalitud president paar tundi hiljem Estonia rõdule astus, tervitasid teda südamest tulnud rõõmurõkatusega tuhanded pealinlased.

Kahjuks juhtus neli aastat tagasi ka nii, et kuigi toetuskontsert ja avaliku arvamuse küsitlused näitasid tallinlaste ülekaalukat toetust Ilvesele, ei hääletanud erinevalt linlaste tahtest ükski Tallinna esindaja valimiskogus Ilvese poolt. Selle põhjuseks olid paar sätet presidendi valimise seaduses, mis andsid Keskerakonnale võimaluse võtta endale kõik 10 pealinna valijameeste kohta. Nii tekkis olukord, kus valijameeste kogus Tallinna linna esindanud Keskerakonna ja viimase armust ka mõned Rahvaliitu kuuluvad valijamehed eirasid täielikult linlaste enamuse tahet.

Sama ebaõiglane loogika kehtis ka pea kõigi teiste üle 10 000 elanikuga linnade kohta, kust presidenti lähetati valima rohkem kui üks valijamees. Kahjuks kehtis toona põhimõte „võitja võtab kõik“, mitte demokraatlik ja õiglane põhimõte, et valijamehed jagunevad Toomas Hendrik Ilvese ja Arnold Rüütli vahel õiglaselt vastavalt sellele, kui palju kummalgi kandidaadil linnavolikogudes toetust on.

Juba neli aastat tagasi rõhutasid sotsiaaldemokraadid, et selline süsteem on ebademokraatlik ning seda tuleb muuta. Viimaks sai eile Riigikogu põhiseaduskomisjoni heakskiidu nelja erakonna, sealhulgas loomulikult ka sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu, mis muudab presidendi valimise seadust nii, et valijameeste kohad jagunevad järgmisel aastal linnavolikogudes õiglaselt opositsiooni ja koalitsiooni vahel.

Tallinna näitel tähendab seadusemuudatus seda, et 2011. aasta septembris jagunevad 10 valijamehe kohta Keskerakonna ja teiste erakondade vahel vastavalt nende esindatusele linnavolikogus. Seega ei kordu enam olukord, kus kogu Tallinna nimel valib pealinlaste presidendikandidaadi sisuliselt ära Edgar Savisaar üksinda.

Kui seadust aga ei muudeta, siis toetavad kõik pealinna 10 valijameest veidi enam kui aasta pärast üksmeelselt Keskerakonna presidendikandidaati, kuigi võib juba ette kindel olla, et Eesti kodakondsust omavate pealinlaste enamuse toetust ei kogu Keskerakonna kandidaat niikuinii.

Praeguseks pole endine sotsiaaldemokraatide esimees Toomas Hendrik Ilves veel otsustanud, kas ta kandideerib ka järgmiseks presidendi 5-aasta pikkuseks ametiajaks. Aga tänu seadusemuudatusele võib kindel olla, et kui ta seda teeb, siis kogub Ilves erinevalt eelmisest korrast ka Tallinna valijameestelt toetushääli, sest uus valimiskord on õiglasem.

See lugu ilmus veidi lühendatult ka tänases Linnalehes.

2039. aastal toimuvad korraga neljad valimised?

2010-06-10T14:31:00.008+03:00

Täna Riigikogu põhiseaduskomisjonis arutlusel olnud Reformierakonna ja IRL-i valimisreformi nõrkust iseloomustab kõige ilmekamalt asjaolu, et selle järgi toimuksid 2039. aastal järjepanu Riigikogu, Europarlamendi, presidendi ja omavalitsuste valimised.

Hääletan järgmisel nädalal esimesel lugemisel sellise valimisreformi vastu kolmel põhjusel. Esiteks on praegune rütm, mille kohaselt Riigikogu ja omavalitsuste valitsused vahelduvad iga kahe aasta tagant, palju parem. Nii saavad valijad iga kahe aasta tagant erakondadele valimiskastide juures selgeks teha, kas nad kiidavad nende tegevuse heaks või laidavad maha. Reformierakonna-IRL-i valitsusreform vähendab valijate võimu ja suurendab parteikontorite võimu, sest annab valijatele võimaluse sekkuda Eesti elu juhtimisse ainult iga nelja aasta tagant.

Teiseks pole 100 aasta peale kavandatud valitsusreform jätkusuutlik, sest nagu näitab eelmise sajandi ajalugu, muudetakse nii pika aja vältel valimissüsteemi korduvalt niikuinii. (Sama kinnitab enamuse Euroopa riikide ajalugu.) Isegi 1992. aastal jõustunud valimiskord on muutunud juba kaks korda - esiteks pikendati omavalitsuste valimistsüklit ning teiseks lisandusid pärast ühinemist Euroopa Liidu europarlamendi valimised.

Kolmandaks on valimissüsteemi stabiilsus omaette oluline väärtus, mis tagab ühiskonna turvalise juhtimise pika aja vältel. Paremparteide välja pakutud valimisreform paiskab selle 20-aasta pikkuse ülemineku perioodi ajaks sassi.

Õnneks on tõenäosus, et selline valimiskorra muutus jõustub, väike, sest põhiseaduse muudatuse peab heaks kiitma nii praegune kui ka järgmine Riigikogu koosseis. Praeguses Riigikogu koosseisus sunnivad Reformierakond ja IRL selle muidu alati demokraatlike väärtuste kaitsmisest jutlustavate roheliste abiga läbi, aga järgmises Riigikogu koosseisus on selle õnnetu eksperimendi läbiminek vähemtõenäoline.

Delfi küsib, mina vastan

2010-06-08T09:56:00.002+03:00

1. Kuidas hindad Rahvaliidu nn ühendajate leeri põrumist ja mida see tähendab enne järgmisi RK valimisi?
Rahvaliidu ja sotside ühinemise ebaõnnestumine tähendab seda, et suur osa Rahvaliidu tegusatest liikmetest kolib enne 2011. aasta Riigikogu valimisi mõnda teise erakonda. Nagu elu näitab, eelistab suur osa vasakpoolse mõtteviisiga rahvaliitlastest liituda sotsiaaldemokraatidega, aga kindlasti leidub rahvaliitlaste seas ka liberaalse ja konservatiivse maailmavaate kandjaid.

Paljud Rahvaliidu vallajuhid erakonda vahetama ei kiirusta, kuid kuna Rahvaliit jääb niikuinii järgmisel aastal valimiskünnise taha, siis lahkuvad nemad erakonnast enne järgmisi omavalitsuse valimisi ja jätkavad parteitutes valimisliitudes või mõnes muus erakonnas.

2. Mida tähendab sotsidele, kui järgmisse parlamenti pääsevad KE, IRL, RE ja SDE?
See on ülisuur muutus kogu Eesti poliitika jaoks, kui esimest korda taasiseseisvunud Eestis on parlamendis esindatud ainult neli erakonda. Niisugune muutus näitab hoolimata paljude inimeste rahulolematusest erakondadetegevuse suhtes võimu koondumist senisest märksa väiksema arvu parteide kätte. Tõenäoliselt koosneb sellisel juhul järgmine valitsusliit algusest peale kahest erakonnast. Sotside jaoks tähendab ainult nelja partei kuulumine parlamenti juhul, kui erakondade toetuse valmistel oluliselt ei muutu, et meie võimalused järgmisesse valitsusse kuuluda on luua valitsusliit kas Reformierakonnaga, Keskerakonnaga või Keskerakonna ja IRLiga.

Selle intervjuu põhjal valminud nupuke ilmus hiljuti Delfis.

Riigikogu kossumeeskond lõpetas hooaja ilusa võiduga Raplas

2010-06-01T23:28:00.003+03:00

Riigikogu korvpallimeeskond lõpetas tänavuse hooaja ilusa võiduga Raplamaa omavalitsejate üle tulemusega 90:80.

Meie meeskonna skoori eest hoolitsesid tavapäraselt põhiliselt Jüri Ratas ja Indrek Saar, kes lammutasid vastaste kaitset vastavalt kiirrünnakutega ning tabavate keskpositsioonivisetega. Indrek tegi suurepärase esituse ka kaitses, kus ta võttis korralalikult kinni 2-meetrise vastaste keskmängija Mihkel Itali, kes veel mõni aasta tagasi mängis Eesti kõrgliigas.

Mul endal oli eriti heameel selle üle, et seisul 84:80, kui vastased olid 2 minutit enne lõppu tagasi mänginud meie 12-punktilise eduseisu, panin sisse mõlemad vabavisked eduseisuks 86:80. Üldse oli meil uues Rapla Sadolini hallis raske mängida 12-liikmelise vastasmeeskonnaga, kuna meil oli vaid 2 vahetusmeest. Taaskord aitas Riigikogu meeskonna rasketest hetkedest üle meeskonnavaim, mis lõi viimati välja meie võidumängudes Balti liigas. Platsil käisid veel Kalvi Kõva, Kalle Laanet, ning Riho Kangur ja Peep Pillak Riigikogu kantseleist.

Rõõm kordaläinud hooajast oli nii suur, et põgusal tagasiteel Raplast lauldi bussis Jüri Ratase palvel ning Indrek Saare eestlaulmisel ainult isamaalisi laule.

Riigikogu ajalooline võit Võnnu korvpallilahingus 2010

2010-05-22T12:04:00.004+03:00

Eile tegi ajalugu Riigikogu korvpallimeeskond, mis võitis selle parlamendikoosseisu ajaloos neljandat korda järjest Balti Assamblee korraldatava parlamentide korvpalliturniiri.

Esimeses mängus alistas Eesti Cesises ehk Võnnus kindlalt Läti 35:24, lastes lämbes palavuses lõpuks väljakule varumehed. Ilma puhkepausita järgnenud finaalmängus tuli märksa raskemalt võit Leedu üle 43:31.

Selles (tavamängust poole lühemas heitluses) näitas varasemate aastatega võrreldes nõrgemas koosseisus esinenud Eesti üle aegade parimat hingestatud meeskonnamängu, mille tõmbas käima Jüri Ratase 7-punktine avaspurt. Kui terve aasta Eestiga mängimiseks valmistunud leedulased nende endise rahvusnaiskonna peatreeneri ja nüüdse Seimi liikme Vydase juhtimisel Ratta teisel poolajal kinni võtsid, siis tegi hiilgemängu Indrek Saar, kes viskas peaaegu poole meeskonna punktidest. Minimatshis Läti vastu näitas sotsiaalminister Hanno Pevkur, et on korvpallurina kindlalt üle oma Läti kolleegist Augulisest.

Võidukas Eesti meeskonnas mängisid tänavu Jüri Ratas, Indrek Saar, Hannes Rumm, Kalvi Kõva, Eiki Nestor, Hanno Pevkur, Leino Mägi ja Peep Aru.

Pärast mängu toimunud õhtusöögil Cesise lossihoovis asuva varikatuse all oli puhas rõõm nautida, kui südamesse võtsid leedukad järjekordset korvpallikaotust eestlastele.

Soovitan kõigil lugejatel kindlasti Cesist külastada, sest sealne ajalooline loss ning Võnnu lahingu mälestussammas on seda väärt.