Riigikogu kossumeeskond võitis olümpiavõitjat neljandat korda järjest

Riigikogu kossumeeskonna tänavuseks hooaja tipptulemuseks jäi neljas järjestikune Balti parlamentide meistritiitel, mille puhul tasub eraldi välja tuua, et Läti meeskonnas oli meie vastaseks taas olümpiavõitja, kahekordne OM-hõbe ning 7-kordne maailmameister Ivans Klementjevs.

Kuigi Soulis OM-debüüdi teinud Klementjevs on tänini väga heas füüsilises vormis, pole korvpall siiski aeretamiskuulsuse tugevaim ala. Kahjuks ei õnnestunud ega õnnestugi Riigikogu kossumeestel palliplatsil rammu katsuda Seimi teise spordikuulsusega, 140 kg kaaluva ning viimaselt kahelt OM-ilt raskekaalu tõstmises hõbe- ja pronksmedali võitnud Vadim Stserbatõhhiga. Vene valijaid esindava Üksmeele Keskuse liige Klementjevs valiti mullu sügisel Seimi tagasi, Põllumeeste ja Roheliste liidu esindaja Stserbatõhh enam mitte.

Aga nagu meeskonnakaaslane Riho Kangur kokku luges, siis pidas Riigikogu korvpallimeeskond 2010. aastal 24 mängu, neist 14 erinevatel turniiridel ja kümme sõpruskohtumist. Saime 13 võitu ja 11 kaotust.

Turniiridel võitsime Balti Assamblee karikaturniiri (Leedu 43-31 ja Läti 35-24), samuti Kagu-Eesti omavalitsuste turniir (Põlvaga 38-32 ja Valgaga 36-20). Tallinna Öökorvpalliturniiril tuli 4. koht (üks võit, kolm kaotust) ning Haapsalu Muda Cupil 5. koht (kaks võitu, kaks kaotust). Saaremaa kevadturniiril 4. koht (kaks kaotust).

Sõpruskohtumistes võitsime 6 mängu (G4S, Eesti Post, Linnapead, Suure-Jaani, Järva-Jaani vald, Rapla omavalitsejad) ja kaotasime 4 (Turba gümnaasium, Eesti Koolijuhid, Kohila omavalitsejad, Toila vallameeskond). Külalismängude geograafia on meil väga lai: Rapla, Kohila, Suure- ja Järva-Jaani, Turba, Kammeri, Värska, Voka, Kuressaare, Haapsalu.

Palli on patsutanud ministrid Tõnis Lukas ja Hanno Pevkur, Riigikogu liikmed Jüri Ratas, Indrek Saar, Hannes Rumm, Kalle Laanet, Kalvi Kõva, Margus Tsahkna, Silver Meikar, Lauri Luik, Ken-Marti Vaher, Eiki Nestor, Leino Mägi ja Peep Aru. Endistest Riigikogu liikmetest ka Ott Lumi ja Ignar Fjuk. Riigikogu kantselei ametnikest Riho Kangur, Peep Pihlak, Herkki Leemet, lisaks Raivo Sults (õiguskantsleri büroo) ja suure südamega korvpallisõbrad Allar Tankler, Martin Pius ja Andre Cornus.

Mart Laari rünnakud näitavad sotsiaaldemokraatide tugevnemist

Sotsiaaldemokraatidel on uue esimehe käe all on erakonnal hakanud paremini minema. "Sotsiaaldemokraadid näevad suure hea meelega, et viimasel kahel kuul on meie toetusreiting küsitlustes vaikselt, kuid pidevalt tõusnud," kinnitas Hannes Rumm Delfile.

"IRLi närvilisus on kõige kindlamaks märgiks selle kohta, et pärast esimehe vahetamist uuenenud sotsiaaldemokraadid on muutud tõsiseks konkurendiks neile parteidele, kelle juhid on oma elutöö Eesti poliitikas juba ammu ära teinud. Viimaste päevade Mart Laari süstemaatilised rünnakud sotsiaaldemokraatide vastu näitavad, kui tõsiselt tajuvad IRLi juhid ohtu, et Sven Mikseri juhtimisel võime me erakondade pingereas neist mööda minna."

Rummi sõnul on sotsiaaldemokraatide sisekliima hea, sest Sven Mikseri võit oktoobrikuistel esimehevalimistel oli nii kindel, et liitis erakonna kohe ühtseks meeskonnaks. "Ainsaks erandiks mõni üksik poliitik, kes ei saanud valimisnimekirjas piisavalt kõrget kohta ning on seepärast solvunult ust paugutanud," lisas Rumm.

Rohelised panevad "katuseraha" Gaia haridusse

Kohe-kohe Riigikogus vastu võetava 2011. aasta riigieelarvest said rohelised 16 miljonit krooni katuseraha selle eest, et nad hääletaksid riigieelarve, aga ka teiste seaduseelnõude poolt nagu näiteks kurikuulus allikakaitse seadus.

Kõige värvikam või täpsemini kõige rohelisem neist ettepanekutest on kindlasti 19 173 euro ehk 300 000 krooni eraldamine Gaia haridusprogrammi arendamiseks.

Mis on Gaia haridus? Lühitutvustus ütleb nii: "Meie kui kogu inimkonna vajadust Gaia (ehk Maaga) harmooniliselt koos eksisteerida tingib ainuüksi fakt, et see on ainus planeet, mis meil hetkel kasutada on. Me oleme temast täielikus sõltuvuses ning meie ellujäämine sõltub oskusest tegutseda planeedil nii, et Gaia suudaks säilitada eluks vajalikku keskkonda. Sellest tulenevalt vajame me uut ja terviklikku käsitlust sellest, kuidas elada nii, et me selle tõsiasjaga kõikides eluvaldkondades arvestaksime.

Rahvusvaheline Ökokülade Võrgustik (The Global Ecovillage Network – GEN) on seisukohal, et kõige edukam viis selle mõtteviisi edendamiseks on haridus. See peab olema uus üleilmne õpetus kohtumaks 21. sajandi väljakutsete ning võimalustega. Need on teadmised, mis annavad arusaamise Maast ehk Gaiast kui tervikust, mille üheks osaks oleme ka meie – inimesed. Õpetus jagab praktilisi oskusi jätkusuutlikuks ja harmooniliseks koostoimimiseks koos kõige olevaga."

Seni on Eestis 2005. aastal Šotimaal loodud Gaia haridust jagatud ainult Rocca al Mare Kooli gümnaasiumiõpilastele ja tehtud tutvustav infopäev Tallinna Ülikooli alternatiivpedagoogidele. Nüüd panevad rohelised Gaia hariduse uute kursuste läbiviimisele oma katuserahast veel 300 000 krooni, mis näitab hästi, kes mida Eesti arengu seisukohalt esmatähtsaks peab.

Kolmandal lugemisel tegid valitsusparteid riigieelarvesse mitu mõistlikku parandusettepanekut , näiteks eraldati 23 miljonit krooni saarlaste ja hiidlaste praamipileti hinna alandamiseks. Aga rohelistele, Mai Treiali ja Ester Tuiksoo isiklikele katuseprojektidele paarisaja tuhande krooni kaupa raha pudistades naeruvääristati riigieelarvet, sest tegelike probleemidega tegelemise asemel osteti igaks juhuks lisahääli.

Kas online-meedia sööb ajakirjanduse usaldusväärsust?

Sattusin poolteist aastat tagasi Postimehe arvamusliidrite lõunal samasse seltskonda pooletosina endise ja praeguse ajakirjanikuga, kes kõik on Õpetajate Lehe lugejatele hästi tuttavad. Vaidlesime kirglikult ühel ja teisel teemal, kuni ootamatult leidis seltskond ühise keele ajakirjanduse osas, kurtes ajakirjanduse mõjuka vähenemist ning enamasti süüdistati meedia usaldusväärsuse allakäigus online-ajakirjandust.

Kas asi on tõesti nii hull? Taustaks niipalju, et online-ajakirjanduse lugejaskond kasvab kordades. Kui viis aastat tagasi oli kõige popimal paberlehe sõsarväljaandel Postimees Online’il 140 000 lugejat nädalas, eelmisel nädalal oli neid 691 378.

Üheksakümnendate aastate üheks käibetõeks meie ajakirjanduses oli: ega ajakirjandus ei ole naelavabrik, mis tükke toodab. Online-meedia hädaks on kahjuks suuresti just see, et nimelt tükke toodetaksegi. Reporter tuleb hommikul tööle teadmisega, et järgmise kaheksa tunni vältel on vaja valmis saada 8-10 uudist.

Muidugi ei saa sellise mahu puhul nõuda samasugust põhjalikkust nagu paberlehes töötaval kolleegil, kel on õhtuks vaja valmis saada üks, see-eest võimalikult ainulaadset infot pakkuv lugu.

Online-ajakirjaniku esimene lahendus metsikule tempole on info taaskasutus. Ta tsiteerib konkurente, paberlehti ja blogisid. Ole sa online-meedias ükskõik kui originaalse uudise autor, hiljemalt kümne minuti pärast on kõik konkurendid sinu leitud loo ümber kirjutanud niikuinii.

Kõrge tempo, madal tase
Teine online-ajakirjaniku lahendus on loobumine vanast heast reeglist, et (eriti konfliktsel) uudisel on tasakaalustatud info esitamiseks kaks allikat. Kõige lihtsamal näitel nii valitsus- kui opositsioonipartei esindaja. Online’is on esimeses samateemalises uudises ainuke infoallikas näiteks minister. Pool tundi hiljem järgnevas samateemalises uudises mõne opositsioonipartei esindaja. Lugeja saab niimoodi teemast tervikpildi ainult siis, kui ta juhtub läbi lugema mõlemad lood. See-eest on kirjutajal juba kaks tükki kirjas.

Kolmas, ja minu meelest kõige olulisem online-ajakirjanduse probleem on see, et ajapuudusel lepitakse valdavalt ainult nende tegijatega, kes ennast ise innukalt välja pakuvad. Kuna pressiteated lähevad online-ajakirjanduses hästi peale, siis tähelepanuvajaduses ettevõtted või erakonnad neid hoogsalt toodavad. Teistpidi unustab online-meedia ära terved eluvaldkonnad, mis ennast ise välja ei paku. Näiteks põllumajandus või pedagoogika, sest ega suurtalud või eliitkoolid pressiteateid ei väljasta.

Üks tuttav diplomaat rääkis hiljuti, et Rootsi välisministeerium saadab terves aastas välja kaks-kolm pressiteadet, kui neil tõesti midagi väga olulist öelda on, sest Rootsi meedia väldib meediatarbijatele üks-ühele ametliku info vahendamist. Eesti välisministeerium toodab nädalas rohkem minister Urmas Paetist rääkivaid pressiteateid, kui Rootsi kolleegid terve aastaga kogu oma töö kohta, sest mitte ainult meie online-meedia, aga ka raadiojaamad loevad hea meelega ette iga sõnumi välisministri mittemidagiütlevast kohtumisest.

Ajarutus pressiteateid ja lühiintervjuusid vahendades ei käitu online-ajakirjandus sageli ühiskonna valvekoerana. Lugejani jõuab näiteks hea info, mida mõni erakond või ettevõte väga soovib enda kohta levitada, kuid mitte halvad uudised, mida need samad organisatsioonid avalikkuse eest hoolega peidavad. Erinevalt Postimehe, Eesti Ekspressi või Pealtnägija ajakirjanikest, kes toovad avalikkuse ette asju, mida raske leida, kuid ühiskonnal tõesti oluline teada nagu näiteks korruptsiooniteemalised lood.

Tarbija, nõua paremat
Miks meediajuhid ja lugejad sellist olukorda taluvad? Esimesel sel põhjusel, et kui paberajalehtede reklaamitulud aina kahanevad, siis edukamate online-kanalite reklaamitulud kasvavad. Üheks põhjuseks lehti netis lugevate inimeste arvu kasv, teiseks võimalus erinevalt vanamoodsast lehereklaamist avaldada seitsmel erimoel vilkuvaid reklaame ja reklaamiklippe.

Lugejate seisukohalt on online-ajakirjanduse ületamatu voorus võimalus pidevalt uut infot juurde saada, vaadata varasemaga võrreldes rohkem pilte ja videosid. (Näiteks jalgpallihuviliste jaoks on paberlehes avaldatud foto aasta ilusaima värava löönud vutimehest palju igavam kui sama värava ülevaatamine online’i riputatud klipis.)

Väheoluline pole ka see, et online-meedia tuleb erinevalt paberlehest tasuta kätte, aga tasuta asi ei pea kehv olema. Online-meedia, ja selle kaudu kogu ajakirjanduse taseme tõstmiseks on parim lahendus tarbijate nõudlikkus. Kui lisaks kiirusele ja kirevusele hakatakse online’ilt ka head ajakirjanduslikku taset nõudma, siis selgub, et seda suudetakse pakkuda küll. Ja online-kanalid muutuvad kiirinfokontoritest tõsiseltvõetavateks arvamusliidriteks ning tegelikeks konkurentideks ajalehtedele.

See lugu ilmus reedeses Õpetajate Lehes.

Küsimus Mnemoturniirile

Tänane Mnemoturniir esitas minu küsimuse, mida targad mehed ära ei vastanud.

Kuulus Vene kirjanik Sergei Dovlatov elas seitsmekümnendatel aastatel Tallinnas. Romaanis „Leivatöö“ meenutab ta legendaarse Kanada jazzpianisti Oscar Petersoniga esinemist Tallinnas ja mitmes N Liidu suurlinnas 1974. aastal. Ajalehe „Sovetskaja Estonija“ ajakirjanikuna kirjutas Dovlatov Petersoni esinemisest arvustuse ja viis selle uhkusega Petersoni hotelli. Arvustust nähes surus Peterson kirjaniku kätt ja hüüatas: „See on rekord! Esimest korda on minust kirjutatud nii…“

Mille poolest oli „Sovetskaja Estonija“ arvustus jazzpianisti arvates rekordiliselt ebatavaline?

Vastus: Peterson olevat hüüatanud: „See on rekord! Tõeline rekord! Esimest korda on minust kirjutatud nii peenes kirjas!“. Suuremas kirjas ei julgenud Sovetskaja Estonija toimetaja geniaalsest välismaalasest kirjutatud lugu avaldada.

Presidendi sõnavõistluse tulemuste ühelauseline kokkuvõte

Avaõigusliku ETV uus hoone ehitatakse euroliidu juhindit järgides averuse rahastamisskeemi kasutades, et muuta Eesti infot peavoolustava meediakanali taristu kestlikumaks.