Euroopa muutub hea elu muuseumiks

Tuntud ajaloolane Timothy Garton Ash kirjeldab tänases Guardianis ühe oma lemmikmotoga "Optimistlik meel, pessimistlik mõistus" (Optimism of the will, pessimism of the intellect) Euroopa Liidu uute juhtide valikut.

Oma optimistliku meelega otsib Ash palju kriitikat saanud Herman van Rompuy ja Cathy Ashtoni häid külgi. Kahjuks leiab väga euromeelne britt optimistlikku kahjuks märksa vähem. Ta kirjutab näiteks: Euroopa välispoliitikat hakatakse tegema seal, kus rahvuslikud huvid kattuvad, kus need ei kattu, ei teki ka ühist välispoliitikat. Selliste suurte Euroopa-väliste jõudude nagu Hiina, India ja Brasiilia jätkuv tõus aitab tõmmata eurooplaste tähelepanu sellele maailmale, kus nad elavad.

Pessimistina tõdeb Ash hoiatavalt: vältides (liidrite valikul) raskeid otsuseid, teebki Euroopa sellega oma valiku: pehmeks, aeglaseks, killustunud allakäiguks. Euroopa muutub hea elu muuseumiks, mis praegu on veel särav ja modernne, aga muutub aasta-aastalt aeglaselt hämaramaks ja jõuetumaks kui varem. Ja sellel Suur-Shveitsil on juhid, mida see väärib. Või vähemalt nii ütleb pessimistlik mõistus mulle vihmasel novembripäeval.

Loodetavasti avaldab mõni leht selle essee lähiajal ka eesti keeles.

Piia ajusurm Riigikogus

Eelmisel nädalal kogunes Riigikogu saali 101 last demokraatiat õppima. Leidsin nädal hiljem oma Riigikogu suure saali sahtlit kraamides seal humoorika kirja:


Tere auväärt Riigikogu liige.

Olles täna päev otsa siin, teie kohal istunud, tean, miks teid vahel riigikogus nii vähe on - see on tõeline ajusurm.

Kui me "101 last Toompeal", siin olime, oli vahel tunne, et kuidas mõni aastaid siin vastu peab.

Ma respekteerin teie tööd selle võrra rohkem.

Ma laenasin ka Teie pliiatsit. Ma loodan, et Te ei pahanda.

Olge tubli.

parimat soovides: Piia

Olen nüüd kuulus sportlane

Iga eestlane saab kuulsaks vähemalt selleks päevaks, mil temast kirjutab tuhandete lemmik ajakiri Kroonika. Minu õuele tuli ootamatu õnn eile, mil Kroonika teatas: "Valus! Harrastussportlasest Riigikogu liige Hannes Rumm (41) pidi möödunud teisipäeval leppima mitte ainult ränga kaotusega korvpalliplatsil, vaid ka käetraumaga. «Kuna vasaku käe suur sõrm on paarilisega kokku seotud, aga loodetavasti ikka luust terve, siis teatan lühidalt, et Riigikogu kaotas täna Kohila omavalitsejatele korvpallis tulemusega 56:80,» tähendas mees oma blogis."

Olen tähelepanust liigutatud, sest ületasin korvpallurina uudiskünnise esmakordselt küpses keskeas, kuigi varasemast on mul ette näidata Rakvere rajooni meistritiitel ja Balti parlamentide meistritiitel. Tähesära paistel ei häiri seegi, et Kroonika meie kaotusvalu Kohilas 10 punkti võrra suurendas.

Eilne Kroonika aitas leevendada ka kogu Riigikogu korvpallimeeskonna kaotusvalu pärast järjekordset lüüasaamist rahvusooperi Estonia meeskonnalt tulemusega 65:79. Seisult 44-39 spurtisid vastased kolmanda veerandaja alguses 19-4! Sinna suuresti mäng ka läks, kuigi suutsime 4 minutit enne lõppu vähendada vahe jälle 4 punktiliseks, aga siis oli jaks otsas ning mina 5 veaga pingil.

Isiklikult pean tunnustama Priit Volmerit, kelle vastu jäin hätta nii kaitses kui rünnakul. Estonia bass tõestas, et laulda oskab Eestis iga mees, aga korvpalli mängida vähesed. (Vabandavalt - mängisin jäigalt fikseeritud näpuga.)

Estonia solistidest eredamalt säras eile lavalaudadel Jüri Ratas, kes loopis oma selle hooaja rekordilised 39 punkti. Salarelvana saatsime Estonia vastu väljakule Riigikogu koosseisus debüüdi teinud Margus Tsahkna, kes on paljude arvates mõnede põlvkondade seas palju tuntum laulumees kui Estonia ööbikud. Aga ei aidanud meid Marguse hea mäng ega vanameister Ignar Fjuki väärt vahetusmäng. Muidugi tundsime valusat puudust rahvusooperi nõukogu liikmest Indrek Saarest, kelle kaasamäng häirinuks vastaseid juba psüühiliselt tugevasti.

Ilusat korvpalliõhtut ilmestasid arvukad Estonia fännid eesotsas Luciano Pavarottiks ja teisteks kuulsateks tenoriteks grimeeritud tegelastega. Ainsaks tõrvatilgaks meepotti oli Estonia direktori Aivar Mäe ebasportlik käitumine, kes meie meeskonda pidevalt valjuhäälselt parastas. Papa Carlo kahjurõõmu kärpis ainult meeldetuletus selle kohta, et 2010. aasta riigieelarve pole veel kolmandat lugemist läbinud ning Linnateater võib saada täiendavat eelarvelist toetust mõne Estonia puiesteel asuva teatri arvelt.

Hea uudis sotsiaaldemokraatidele

Hea uudis sotsiaaldemokraatidele on see, et novembris kasvas meie toetus pärast palju vastuolulisi arvamusi tekitanud koostöö algust Keskerakonnaga 16 protsendini oktoobrikuiselt 12 protsendilt.

Selline toetuse tõus näitab eeldatavasti mitut asja. Esiteks võttis suur osa valijaist omaks meie koostöö alguse Keskerakonnaga ning erakonda ei ole hüljanud nimetamisväärsel hulgal neid valijaid, kes selle suhtes on kriitilised.

Tähelepanuväärne on see, kui tõsise ja üldise arutelu ühiskonnas tekitas sotsiaaldemokraatide koostöö Keskerakonnaga. See on täiesti võrreldamatu Rahvaliidu või ka roheliste äsjaste eneseotsingutega, mille üle ajakirjanduses sõltumatute arvamusliidrite vahel mingit sisulist debatti tekkinud pole. See arutelu iseenesest näitab, et sotsiaaldemokraatia ja meie erakond kannab väärtusi, mis on Eesti ühiskonnas olulised.

Teiseks on sotsiaaldemokraatide reitingut kindlasti parandanud sisukad koostöökatsed Rahvaliiduga, mis selgelt eristusid Keskerakonna üleolevast ning maaparteiga võrdset koostööd välistavast laadist. Kuna Rahvaliidu küsitlustulemus on ainul 2%, siis võib loota, et paljud Rahvaliidu valijad on juba tulnud üle sotsiaaldemokraatide poolele ning jäävadki meie valijateks.

Kolmas meie reitingu tõusu põhjus on kindlasti see, et paljudes omavalitsustes väljaspool Tallinnat olid sotsiaaldemokraadid neil valimistel varasemast palju edukamad ning seetõttu toetavad meid nende omavalitsuste inimesed, kus meid varem kas üldse pildil polnud või olime seda senisest märksa tagasihoidlikumas rollis.

Loodetavsti toob uus aasta sotsiaaldemokraatidele häid uudiseid ridamisi juurde.

Valitsus trahvis põllumehi protesti eest 100 miljoni krooniga

Valitsusliit trahvis täna Riigikogu rahanduskomisjoni istungi otsusega eelmisel nädalal Toompeale eelarvekärbete vastu protestima tulnud põllumehi karistuseks 80-100 miljoni krooniga.

Põllumehed nõudsid mäletatavasti eelmisel nädalal palju tähelepanu pälvinud meeleavaldusel, et valitsus ei kärbiks nende tulusid. Seepeale otsustasid Reformierakond, IRL ja rohelised sel nädalal korraldada põllumeeste näidiskaristamise ja hoiatuseks teistele huvirühmadele suurendavad põllumeeste kulusid 2010. aastal erimärgistatud kütuseaktsiisi suurendamise kaudu põllumajandusministeeriumi hinnangul 80-100 miljoni krooni võrra.

Kui seni maksid põllumehed erimärgistatud kütuse eest keskmiselt aktsiisi 1,05 krooni, siis järgmisel aastal tänu järsule aktsiisitõusule juba 1,73 krooni liitri pealt.

Saatuse irooniana kulub see raha Reformierakonnal ja IRL-il roheliste toetuse ostmiseks riigieelarve lõpphääletusel. Rohelistel on selle raha eest saatuse irooniana välja pakkuda ka oma meetmed põllumajanduse toetamiseks, aga vaevalt erimärgistatud kütusega 100 miljonit krooni vastu pükse saavad põllumehed seda abi hindavad.

Küsimus Mnemoturniirile: mis alal ei anta enam Grammy'sid?

Küsisin tänases Vikerraadio saates "Mnemoturniir" sellise küsimuse: 2009. aastal anti USA-S viimast korda välja Grammy auhind ühes muusikastiilis, mille populaarsust hinnati liiga väikseks. Alates 1986. aastast välja antud selle muusikaliigi preemia pälvis koguni 18 korda Jimmy Sturr, kes tänu ala vähesele tuntusele on üks enim Grammy’sid võitnud inimene. Ta jääb vaid ühe Grammy kaugusele kogu maailmas hästi tuntud Bruce Springsteenist.

Millisel Eestiski hästi tuntud muusikaalal lõpetati Grammy’de jagamine?

Minu üllatuseks ei osanud isegi Ivo Linna öelda õiget vastust: polka. Grammy’de andmine lõpetati, sest polka üle visatakse küll palju nalja Hollywoodi komöödiates a la "Üksinda kodus", aga viimastel aastatel anti välja keskmiselt 20 heliplaati ning ainult üks neist pääses üleriiklikusse levisse.

Ilus korvpallikaotus Kohilas

Kuna vasaku käe suur sõrm on paarilisega kokku seotud, aga loodetavasti ikka luust terve, siis teatan lühidalt, et Riigikogu kaotas täna Kohila omavalitsejatele korvpallis tulemusega 66:80.

Kohila parim mees oli kindlasti hiljuti Eesti kõrgliigas pallinud Kaur Heinaru, kes praegu on koolis kehalise kasvatuse õpetaja. Sellest hoolimata suutsime võrdset mängu hoida 35 minutit, kuni vastased meid lõpus suurema võhmaga ära küpsetasid. Ega kuuekesi kaheteistkümnese tiimi vastu mängida pole harrastussportlastele kerge:)

Meie poolt loopisid enamuse punkte Jüri Ratas ja Indrek Saar, ise olen uhke vigase käega visatud 7 puntki üle. Oleks me - nagu kõigis viimastes mängudes - ka vabavisked vähegi mõistliku protsendiga sisse saanud - oleks ehk võitnudki.

Kaotusekibeduse leevendamiseks leppisime meid mängima kutsunud Kohila vallavolikogu liikme ja kogu Raplamaa sotsiaaldemokraatide juhi Alger Tammistega kokku, et võtame võimalusel kevadel revanshi. Alger, muuseas, on legendaarse Aleksei Tammiste poeg.

Pihkva oblasti müüme eestlastele

Kirjanik Vladimir Sorokini äsja Eesti keeles ilmunud romaanis "Opritšniku päev" on kirjas järgnev "liberaalsete rahvavaenlase" kahekõne.

Duuma eestistuja: Noh, võimu võtame ära. Aga mis Venemaaga peale hakata?
Minister: Tükeldada ja maha müüa.
Duuma eesistuja: Kellele?
Minister: Ida - jaapanlastele, Siber - hiinlastele, Krasnodari krai - hohollidele, Altai - kasahhidele, Pihkva oblast - eestlastele, Novgorodi oblast - valgevenelastele. A keskosa jätame endale.

Kahjuks ei saa eestlased ega ükski teine rahvus nii lahket müügipakkumist vastu võtta, sest selle sajandi ühe kuulsama Venemaa kirjaniku raamatus läheb areng hoopis teisiti, kui kahekõnes kirjeldatud. Venemaa eraldatakse Euroopast suure Vene müüriga, välispassid põletatakse avalikult ära jne.

2006. aastal valminud raamat on huvitav just seetõttu, et annab tänu väiksele ajalisele distantsile juba võimaluse võrrelda, kui hästi on Sorokin ühiskonnas toimivaid trende kirjeldanud ja kunstiliselt võimendanud. Sorokini jõhker võrdlus 16. sajandi lõpul Ivan Julma isevalitsemist kindlustanud opritšnike taastulemusega Venemaal meenutab tükiti päris täpselt näiteks Hodorkovski ja teiste sõltumatute ärimeeste hävitamist, gaasitorust sõltumist või Naši üliagressiivset tegevust. Samas toob Sorokin välja selle, kuidas opritšnina ja Venemaa tuleviku-utoopia lahutamatuks osaks üldine korruptsioon.

Hea, et Sorokini raamat eesti keelde jõudis. Halb on aga see, et meil ilmuvad Venemaast eelkõige need teosed ja uurimused, mis kattuvad eestlaste hoiakute ja seniste teadmistega Venemaa suhtes. Õpetlik oleks emakeeles lugeda ka neid tähtteoseid, mis esindavad idanaabrite risti vastupidiseid arusaami Venemaa "juhitud demokraatiast" ja selle tulevikust.

Rohelised ei kasuta võimalust valitsusega liituda

Pärast kahte järjestikust valimiskaotust jätab Roheliste erakond kasutamata ajaloolise võimaluse liituda 2010. aasta riigieelarve vastuvõtmise ajal valitsusliiduga ning näidata end rohelist maailmavaadet väärtustavate inimeste jaoks esimest korda arvestatava poliitilise jõuna.

Nii 2009. aasta viimaste eelarvekärbete kui ka 2010. aasta riigieelarve arutelu ajal kasutavad rohelised ühesugust taktikat: nad esitavad Riigikogu eelarvekomisjoni hulgaliselt rohelist poliitikat esindavaid parandusettepanekuid, kuid võtavad need hiljem Reformierakonna ja IRL-i survel tagasi.

Vastutasuks alandava meelemuutuse eest saavad rohelised vähemusvalitsuselt heakskiidu 1-2 nende maailmavaadet esindavat eelnõud, millel on väike rahaline kate. Juunis jäi see summa alla 100 miljoni krooni, mis on valitsuse püsimise eest makstava hinna kohta peenraha. Tõenäoliselt lepivad rohelised samasuguse peenrahaga ka 2010. aasta eelarveläbirääkimistel.

Samas on vähemusvalitsusel Riigikogus ainult 50 häält ning 6 häälega rohelised võivad neilt toetuse eest strateegiliselt olulistes küsimustes nõuda palju tõsisemat partnerlust. Ühe-kahe eelnõuga piirdumise asemel võinuks rohelised juba septembris-oktoobris nõuda vähemusvalitsus 1-2 ministrikohta ning ametlikku liitumist valitsusliiduga. (Esimest korda oli neil selline võimalus juba juunis pärast Rahvaliidu valitsuse ukse taha jätmist.)

Sellisel juhul saanuks rohelised toetuse eest vähemusvalitsusele tõsise vastuteene, mis oleks suurendanud ka nende toetust omavalitsuse valimistel. Küsitluste järgi on Eestis rohelisi valijaid üle 5%, aga valimistel ei vali nad Rohelist parteid just selle jõuetuse tõttu.

Vähemusvalitsusel oleks roheliste soovi valitsusliiduga ühinemiseks väga raske tagasi lükata, sest sotsiaaldemokraadid on nad ise valitsusest välja löönud, Rahvaliiduga koostööst loobunud ning Keskerakonnaga koostööst keeldunud. Ainsa alternatiivine rohelisele jääb üle üksikpoliitik Jaan Kundla, kellega kaasneb valitsuse jaoks suur mainekahju ning kelle üks hääl tagab ainult õhkõrna ülekaalu.

Meenutamist tasub seegi, et praegune vähemusvalitsuse tegevuse aluseks olev koalitsioonileping valmis suures osas roheliste abil ning seega pole nende valitsusse kaasamine programmilistel põhjustel suur probleem.

Arusaamatul kombel ei kasuta rohelised vähemusvalitsuse nõrkust ning sellega kaasnenud ajaloolist võimalust, selgi nädalal jätkasid nad valitsuse toetamist eelarveküsimustes üksikute eelnõude eest. Niigi nõrk erakond kaotab sedasi järjest usaldusväärsust ning 2011. aasta Riigikogu valimistel lõppeb roheliste kahe tooli vahele istumine paratamatult valimiskünnise taha jäämisega.

Valus kaotus Turbas

Eile õhtul sai Riigikogu korvpallimeeskond valusa kaotuse Turba korvpalli eriklassi poistelt tulemusega 70-87.

Kaotus oli seda valusam, et mullu me turbakaid võitsime. Paraku on Riigikogu meeskond vahepeal aasta vanemaks saanud ning Eesti meistrivõistlustel A-klassis mängivad Turba poisid palju targemaks saanud. Nende üleväljapressing oli palju valusam ning kodupubliku kaasaelamine tuline.

Meie poolt tegi enim skoori "endine" ehk Riigikogust eelmisel nädalal varalahkunud Ott Lumi, kõvasti loopisid ka Jüri Ratas ja Indrek Saar.

Professori hinnang: ametnike arvu vähendatakse näiliselt

Riigikogu põhiseaduskomisjoni sõltumatu eksperdi professor Tiina Randma-Liivi hinnangul on 30 000 inimese tööd mõjutava uue avaliku teenistuse eesmärk valitsuse soov raporteerida poliitiliste plusspunktide saamiseks ametnike arvu vähenemisest, kuigi uus seadus sisuliselt seda eesmärki ei saavuta.

Halduspoliitika professor tõi oma analüüsis välja, et uus seadus ei vähenda riigilt palka saavate inimeste arvu, kuid hakkab suurele osale neist lihtsalt palka maksma töölepingu alusel. Randma-Liivi järeldus kavandatud muutuse kohta ametnike arvu vähendamise kohta oli ühene: valitsemiskulud jäävad sellega sisuliselt samaks ja kokkuhoidu ei ole. Seega on uue seaduse poliitiline point soov raporteerida ametnike arvu vähendamisest, kuigi tegelikkuses nende inimeste arv ei kahane.

Uue seadusega muudetakse avalik teenistus eksperdi hinnangul küll väga paindlikuks ja suhteliselt läbipaistvaks, aga see ei taga Eesti avaliku teenistuse usaldusväärsust, kompetentsust ja jätkusuutlikkust.

Avaliku teenistuse usaldusväärsusest rääkides tõi Randma-Liiv ohuna välja selle, et uus seadus annab Euroopaga võrreldes tavatult suure otsustusõiguse parlamendi arvelt valitsusele ning võimaldab seepärast avaliku teenistuse "sihipärast politiseerimist".

Eesti avaliku teenistuse kaadrivoolavus on juba praegu 14% aastas, seega tuleb seaduses pöörata palju suuremat tähelepanu avaliku sektori stabiilsuse tagamisele.

Loodetavasti leiab Tiina Randma-Liivi analüüsi pärast tänast põhiseaduskomisjoni istungit ka Riigikogu koduleheküljelt. Rõhutan, et olen selles kandes vahendanud eksperdi seisukohti võimalikult erapooletult.

Suur sibul Erisaatest, mis meenutas Isamaaliidu nalja

Sain täna ETV Erisaates kingiks suure sibula. Alguses pakkus Tarmo Leinatamm tänuks intervjuu eest pühapäeva hommikul kl 10 orava nukku, aga sellest loobusin. (NB! Pärast kuulsin, et selle nuku põlgas ära ka E. Savisaar )

Sibula valisin kingiks kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et juba nõuka sõjaväes jagati sõduritele gripiepideemia ennetamiseks, st paljalt söömiseks sibulaid, sest muid ravimeid anda ei olnud.

Teiseks seetõttu, et sibul meenutas üht vana Isamaaliidu nalja: mis on ühist Tunne Kelamil ja küüslaugul? !? Mõlemad on väga tervislikud, aga ikkagi paljudele inimestele ei meeldi.

Keskerakonnaga koostöö poolt, Keskerakonna vastu

Tänane Eesti Päevaleht on pakkunud sotsiaaldemokraatide sõpradelt kaks risti vastukäivat arvamust sel teemal.

Tallinna tehnikaülikooli professor Rainer Kattel ütleb: "Minu hinnangul pole sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna liit Tallinnas üldse paha mõte. Jah, punase lipuna viidatakse küll Edgar Savisaare mainele, mis sotse kahjustavat, aga rasked ajad nõuavad raskeid kompromisse."
(Pikemalt: http://www.epl.ee/artikkel/481861)

Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop arvab risti vastupidi:
"See, et sotsiaaldemokraatlik erakond oli üldse nõus Tallinnas koalitsioonikõnelusi pidama, näitab, et ka sotside seas on ülekaalus need, kelle jaoks poliitika on huvide, mitte väärtuste põhine. See, et sotsid olid pärast alandavat kohtade jaotust ikkagi nõus koalitsioonileppele alla kirjutama, näitab eneseväärikuse puudumist."
(Pikemalt samal aadressil.)

Selline arvamuste lahknevus näitab, et nii erakonna sees kui toetajate seas on uus koostöö Keskerakonnaga sel sajandil üks kõige põhimõttelisemaid otsuseid meie liikmete ja valijate jaoks. Ainult aeg ja elu näitavad, kas valijate enamus võtab sellise otsuse omaks või eitab seda. See ei ole päevapoliitiline otsus stiilis, kas 100 krooni valija kohta läheb sinna või tänna. See on otsus, mis mõjutab inimesi väärtustepõhiselt ja seega pikkadeks aastateks.

Meie kauane esimees Andres Tarand ütleb oma sõna sekka Delfis: "Sotsiaaldemokraatide viimases juhatuses, kus külalisena viibisin, pakkusin neile Keskerakonnaga matši lõpuks seisu 3:1 sotside kahjuks. Esimeste muljete põhjal allakirjutamispäevast suurendaksin suhet näiteks 4:1-le."

Prognoos: vähemusvalitsus tõstab 1% võrra tulumaksumäära

Tõenäoliselt esitatavad Reformierakond ja IRL selle nädala lõpuks Riigikogule ettepaneku tõsta Eestis tulumaksumäära 1% võrra, et suurendada riigi tulusid ning tagada võimalus minna eurole üle 2011. aastal.

Olen sellises otsuses kindel, sest Euroopa Komisjon tuli äsja välja uudisega selle kohta, et Eesti peab euro nimel esialgse eelarvekavaga võrreldes 2010. aastal riigieelarve tasakaalu veelgi parandama. Teiseks soovitas ka IMF äsja Eestil oma raportis vältida edasist kulude kärpimist ning pigem kasvatada riigi tulusid.

Sisepoliitiliselt on valitsusliidul ebameeldiva otsuse tegemiseks just õige aeg, sest valimised on möödas ning häältesaaki tulumaksumäära tõus ei ohusta. Sisuliselt on võimatu tõsta ka muid makse, millest saadav raha hulk oleks tulumaksumäära tõusuga võrreldav. Käibemaks alles kerkis, töötuskindlustusmakse on Ansipi valitsus sootuks lakke ajanud ning sotsiaalmaks on Eestis niigi Euroopa kõrgemaid.

Väga ebameeldiv on muidugi see, et sisuliselt oli vajadus tõsta tulumaksumäära selge juba septembris, mil valitsus ametlikult eelarvekava Riigikogule esitas. Toona lükati ainult valimiste pärast tõe tunnistamine kuu aja võrra edasi ja peteti niimoodi Eesti elanikke.

Kui mu prognoos õige on, siis toetan tulumaksumäära tõstmist, sest sisuliselt on see palju õigem otsus kui alates juulist jõustunud käibemaksumäära tõus. Käibemaksu tõus mõjutab kõige karmimalt kõige väiksema tarbimisjõuga inimesi - töötuid, üksikemasid, pensionäre. Tulumaksumäära tõus seevastu vähendab nende inimeste sissetulekuid, kel hoolimata masu ajast on töö ja sellega kaasnev tulu veel alles, jättes puutumata või puudutades minimaalselt kõige väiksema sissetulekuga inimesi.

Naabrimehe anekdoot Savisaarest

Naabrimees Ivar astus eile minu juurde ja küsis võidurõõmsalt: "Kas sa tead, miks Eesti Võimlemisliit otsustas viimasel hetkel, et Edgar Savisaar ei sobi nende presidendiks?"

"Ei."

"Savisaar lõikas kohe kõik lindid läbi!"